KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 13.01.2021, Tallinn Haldusasja number 3-20-2152 Haldusasi SA Elva Haigla TM kaebus riigihange

) § 197 lg 1 p 2 kohaselt toob vaidlustusest loobumine kaasa vaidlustusmenetluse lõppemise.

§ 195

lg 5 kohaselt vormistatakse vaidlustusmenetluse lõppemine seoses vaidlustusest loobumisega vaidlustuskomisjoni otsusega. Sellest tulenevalt ning võttes arvesse otsustes toodud asjaolusid lõpetas vaidlustuskomisjon oma otsustega vaidlustusasjade menetluse. Kaebaja taotlused riigilõivude tagastamiseks jättis VAKO rahuldamata, kuivõrd

§ 198

lg 3 sätestab ühemõtteliselt, et vaidlustusest loobumise korral jäävad kõik vaidlustaja menetluskulud, sh riigilõiv, tema enda kanda. Veelgi enam, vaidlustusest loobumise korral mõistetakse vaidlustajalt välja ka hankija lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Isegi kui vaidlustaja ja hankija taotlenuks vaidlustusmenetluse lõpetamist

§ 197

lg 1 p 1 alusel, s.t seoses vaidlevate poolte jõudmisega kokkuleppele, jäänuks vaidlustaja menetluskulud

§ 198lg-st 4 tulenevalt vaikimisi tema enda kanda.

Üksnes siis, kui vaidlustaja ja hankija kokkulepe sisaldab teistsugust menetluskulude jaotust, on võimalik seaduses sätestatust kõrvale kalduda.

1. Kaebaja esitas 02.11.2020 Tallinna Halduskohtule kaebused VAKO otsuste I ja II tühistamiseks osas, millega VAKO jättis rahuldamata kaebaja taotlused tagastada vaidlustuste esitamisel tasutud riigilõivud ja vaidlustuste esitamisel tasutud riigilõivude tagastamise taotluste rahuldamiseks (haldusasjad 3-20-2152 ja 3-20-2153).
2. Tallinna Halduskohus võttis 04.11.2020 määrusega kaebused menetlusse ja liitis kaebused ühte menetlusse. Haldusasja numbriks jäi 3-20-
3. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 2

§ 198

lg 3 tuleb tõlgendada ja kohaldada kooskõlas riigilõivuseaduse (RLS) § 115 lg 1 p-ga 4. Vastupidine olukord oleks vastuolus RLS §-dega 2 ja 3, RLS eesmärgi ja mõttega ning varasemalt erialakirjanduses avaldatud seisukohtade ja põhimõtetega. RLS § 15 lg 1 p 4 kohaselt tagastatakse riigilõiv kui isik võtab toimingu tegemise taotluse tagasi enne taotluse läbivaatamist. Riigilõivu mõistest nähtub, et riigilõiv on seaduses sätestatud juhul ja RLS sätestatud määras tasutav summa lõivustatud toimingu tegemise eest (RLS § 2).

kommenteeritud väljaandes on riigikohtunik Ivo Pilving ja vaidlustuskomisjoni liige Mart Parind selgitanud, et vaidlustusest loobumise hetkel on oluline tähendus riigilõivu tagastamise osas. Kui vaidlustaja loobub vaidlustusest enne

§ 196

lg-s 3 sätestatud täiendavate dokumentide esitamise tähtpäeva, saab ta nõuda riigilõivu tagastamist (RLS § 15 lg 1 p 4). Kui vaidlustusest loobumise avaldus esitatakse hiljem, jääb riigilõiv

§ 198lg 4 alusel vaidlustaja enda kanda.

13.2 Antud juhul määras vaidlustuskomisjon oma 22.10.2020 seisukohtades kolmandale isikule kolme tööpäevase tähtaja kirjaliku vastuse esitamiseks vaidlustusele ja nimetatud tähtaeg oleks saabunud 27.10.2020. Kaebaja loobus vaidlustusest 23.10.2020, seega enne

§ 196lg 3 nimetatud täiendavate dokumentide esitamise tähtpäeva.

Kolmas isik ega kaebaja ei esitanud vaidlustuskomisjonile menetluses ühtegi seisukohta. Samuti ei teinud vaidlustuskomisjon menetluses ühtegi sisulist menetlustoimingut. Kaebaja seisukohaga nõustumist riigilõivu tagastamiseks on kinnitanud ka Eesti Haigekassa. 13.3 VAKO on varasemas praktikas selgitanud, et vaidlustusest loobumise menetluslikuks tagajärjeks on vaidlustusmenetluse lõppemine VAKO otsusega (

§ 197lg-d 5 ja 6), mitte vaidlustuse läbi vaatamata jätmine.

Eelnevast ei sõltu siiski vaidlustaja õigus taotleda vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist. Õiguslikuks aluseks on sellisel juhul RLS § 15 lg 1 p 4, mitte p 5. RLS § 13 kohaselt teeb VAKO otsuse riigilõivu tagastamise kohta ja tagastab riigilõivu 30 kalendripäeva jooksul taotluse saamise päevast arvates. Sellest sättest järeldub, et riigilõivu tasutakse vaidlustuse sisulise läbivaatamise eest, mitte vaidlustuse esitamise eest. 13.4 Seega, kuna vaidlustuskomisjoni tegevus on käesoleval juhul piirdunud sellega, et kolmandale isikule on määratud tähtaeg vaidlustusele vastamiseks ning vastustaja ei ole vaidlustust sisuliselt läbi vaadanud ning lõivustatud toiminguid teinud ja kaebaja on vaidlustusest loobunud enne

§ 196

lg-s 3 sätestatud täiendavate dokumentide esitamise tähtpäeva, on riigilõivu eesmärki arvestades põhjendatud riigilõivu tagastamine kaebajale. Eeltoodust tulenevalt tuleb nimetatud osas VAKO vaidlustatud otsus tühistada ja teha uus otsus, millega tagastada kaebajale tema poolt vaidlustusmenetluses tasutud riigilõiv. 13.5 Ebaõige on VAKO seisukoht, et alates 01.09.2017 on otsesõnu välistatud vaidlustusest loobumise korral vaidlustajale riigilõivu tagastamine.

seletuskirja leheküljelt 30 nähtub, et

§ 198

regulatsiooni eesmärk on jätta riigilõiv tagastamata olukordades, kus vaidlustaja on riigilt teenust saanud. Seega

vaidlustusmenetluse kulude regulatsioon lähtub RLS regulatsioonist, st lõiv on ette nähtud lõivustatud toimingu tegemise eest (RLS § 2), st riigilõiv tasutakse vaidlustuse sisulise läbivaatamise eest, mitte vaidlustuse esitamise eest. VAKO tõlgendus, et alates 01.09.2017 on otsesõnu välistatud vaidlustusest loobumise korral vaidlustajale riigilõivu tagastamine, viiks olukorrani, kus vaidlustajal puuduks igasugune motivatsioon või huvi muu kui vaid sisulise menetluse ja selle käigus tehtud otsuse vastu. See aga ei peaks olema regulatsiooni eesmärk. 13.6 Kaebaja leiab, et kaebuselt tuleb RLS § 60 lg-st 1 tulenevalt tasuda riigilõivu 15 eurot, kuna tegemist ei ole hankeasjaga HKMS § 28. peatüki tähenduses. Alternatiivselt leiab kaebaja, et RLS § 60 lg 5 regulatsioon on vastuolus põhiseadusega ning kaebaja palub juhul, kui kohus leiab, et 3

. Halduskohtu ette toodud kahe juhtumi näol ei ole niisiis tegemist üksikjuhtumitega, mis iseloomustaks vaid allakirjutanu arusaama kehtivast õigusest. 14.2 Mis puudutab vaidlustuskomisjoni otsust asjas 161-17/190942, millele kaebaja on viidanud, siis tuleb möönda, et riigilõivu puudutavas osas on tegemist üksiku eksliku lahendiga, mis jääb

kehtivuse vahetusse algusaega ja milles öeldu on vaidlustuskomisjon arvukate hilisemate lahenditega selgelt ümber lükanud. 14.3 Oluline on mõista hetkel kehtiva ja varasema õigusliku olukorra erinevust. Vaidlustuskomisjoni vaidlusaluse praktika alguspunktiks on 01.09.2017. Kuni 31.08.2017 juhindus vaidlustuskomisjon vaidlustusmenetluse kulude jaotamisel 2007. a riigihangete seaduse (

2007) § 126 lg-st 6.

2007 nägi ette, et vaidlustusest loobumise korral peab vaidlustaja kandma teiste menetlusosaliste eksperdikulud (toona seadus lepingulise esindaja kulude väljamõistmist ette ei näinud), aga ei öelnud vaidlustaja menetluskulude, eeskätt riigilõivu kohta midagi. See võimaldas kuni 31.08.2017 vaidlustusest loobumise korral tagastada vaidlustajale riigilõivu, sõltumata vaidlustusest loobumise ajahetkest. Seevastu alates 01.09.2017 tegi seadusandja selge muudatuse ning otsesõnu välistas vaidlustusest loobumise korral vaidlustajale riigilõivu tagastamise. Esialgu, st kuni 31.12.2018 tuli vaidlustusmenetluse kulude jaotamisel lähtuda

rakendussättest § 222, sest tänane vaidlustusmenetluse kulude jaotamise regulatsioon (

§-d 198 ja 199) jõustus täisulatuses alles 01.01.2019.

§ 222

lg 4 nägi selgesõnaliselt ette, et vaidlustusest loobumise korral (

§ 197

lg 1 p 2) ei jää mitte üksnes vastaspoole eksperdikulud vaidlustaja kanda, vaid ka tema enda menetluskulud. Selline põhimõtteline erinevus võrreldes varasema regulatsiooniga ei saa olla juhuslikku laadi. 14.4 01.01.2019 muutus olukord võrreldes

§ 222

lg-s 4 sätestatuga üksnes selles osas, et vaidlustaja peab vaidlustusest loobumise korral kandma ka vastaspoole põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud (

§ 198lg 3).

Seega on

§ 198

lg-s 3 erinevalt

§ 222

lg-s 4 sätestatust vaidlustaja enda menetluskulude puhul lausa kululiigi kaupa eraldi toonitatud, et need kõik jäävad vaidlustaja kanda. 14.5 Kaebaja soovib sisuliselt, et

§ 198lg-t 3 tõlgendataks koostoimes RLS § 15 lg 1 p-ga 4.

Seadus seda ei toeta.

§ 198

lg 3 sätestab põhimõtteliselt ja kategooriliselt, et kui vaidlustus lõpeb

§ 197lg 1 p-s 2 sätestatud alusel, jääb riigilõiv vaidlustaja kanda.

Sealjuures ei omista seadus mingit tähendust vaidlustusest loobumise ajahetkele. Tegemist ei ole kehtiva õiguse kohaldamise küsimusega, mida saaks lahendada vaidlustuskomisjon. Tegemist on õiguspoliitilise küsimusega, mis tuleks lahendada seadusandjal. Kaebaja soovitud lahendus eeldab seaduse contra legem tõlgendamist, millist voli vaidlustuskomisjonil ei ole, kuna see tähendaks sisuliselt kehtiva õiguse ümberkirjutamist. Õigusnormile ei saa anda tõlgendust, millega sisuliselt mõeldakse normile meelevaldselt juurde täiendavaid tingimusi või võimalusi. Kaebaja tõlgenduse eelistamine tähendaks vastuollu minekut seadusandja selgelt äratuntava tahtega. 14.6 Antud vaidluse lahendamisel on veel oluline tähele panna, et

regulatsioon on kohtumenetluse seadustikest põhimõtteliselt erinev. Nii näeb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 104 lg 6 p 2 ette, et kui tasutud riigilõivu suurus ületab 31,94 eurot, tagastatakse pool asjas tasutud 4

-is võrreldavat regulatsiooni ei ole. 14.7 Kuivõrd vaidlustuskomisjoni pädevus on piiratud hankija tegevuse õiguspärasuse kontrolliga, et pea vaidlustuskomisjon õigeks võtta seisukohta küsimuses, kas kaebaja esitatud kaebused liigituvad hankeasjadeks HKMS

1. ptk mõttes ja kas RLS § 60 lg 5 on vastuolus põhiseadusega. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
3. Kaebaja poolt esitatud kaebused taanduvad

§ 198lg 3 kohaldamisele ja tõlgendamisele.

Kaebaja leiab, et viidatud sätet tuleb tõlgendada koosmõjus RLS § 15 lg p-ga 1. Kaebaja tõlgenduse kohaselt on kaebajal õigus nõuda tasutud riigilõivu tagastamist, kuivõrd vaidlustuste sisulist läbivaatamist ei toimunud, sest kaebaja loobus vaidlustustest 23.10.2020, st enne

§ 196lg-s 3 sätestatud täiendavate dokumentide esitamise tähtpäeva.

17. Kehiva

§ 198

lg 3 sätestab, et vaidlustusest loobumise korral mõistab vaidlustuskomisjon oma otsusega vaidlustajalt hankija kasuks välja hankija poolt vaidlustusmenetluses tasutud või tasumisele kuuluva eksperditasu ja kantud lepingulise esindaja kulud vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Vaidlustaja tasutud riigilõiv, tasutud või tasumisele kuuluv eksperditasu ja tema poolt vaidlustusmenetluses kantud lepingulise esindaja kulud jäävad vaidlustaja kanda. Vastav säte jõustus 01.01.2019. Nimetatud sätte sõnastusest tuleneb otseselt, et vaidlustusest loobumise korral vaidlustajale riigilõivu ei tagastata. 18. Seadusandja selget tahet sätte sõnastamisel aitab mõista hetkel kehtiva ja varasema õiguskorra võrdlus. 18.1 Kuni 31.08.2017 kehtinud

2007 § 126 lg 6 kolmas lause sätestas, et vaidlustusmenetluse lõppemisel seoses vaidlustusest loobumisega mõistab vaidlustuskomisjon oma otsusega vaidlustajalt hankija või kolmanda isiku kasuks välja nende poolt vaidlustusmenetluses tasutud või tasumisele kuuluva eksperditasu vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Seega nägi

2007 ette, et vaidlustusest loobumisel peab vaidlustaja kandma teiste menetlusosaliste eksperdikulud, ega näinud ette regulatsiooni vaidlustaja menetluskulude, eeskätt riigilõivu tagastamise osas. Viidatud ajal kehtinud õigus ei näinud ette lepingulise esindaja kulude hüvitamist. Seega võimaldas kuni 31.08.2017 kehtinud

2007 vaidlustusest loobumise korral tagastada vaidlustajale riigilõivu. Seejuures ei sõltunud riigilõivu tagastamine sellest, millisel ajahetkel vaidlustaja vaidlustusest loobus. See tähendab, et vaidlustajale tagastati riigilõiv samadel alustel nii siis kui vaidlustusest loobuti vahetult peale vaidlustuse esitamist kui ka siis, kui vaidlustusest loobuti näiteks vaidlustuskomisjoni istungil. Vastavalt eeltoodud regulatsioonile kujunes välja VAKO praktika, mille kohaselt tagastati vaidlustajale vaidlustusest loobumisel riigilõiv. 18.2 Alates 01.09.2017 tegi seadusandja aga muudatuse, millega otsesõnu välistas vaidlustusest loobumise korral vaidlustajale riigilõivu tagastamise. Kuni 31.12.2018 tuli vaidlustusmenetluse kulude jaotamisel lähtuda

rakendussättest §-st 222, kuivõrd

§-ides 198 ja 199 sätestatud regulatsioon jõustus täies ulatuses alles 01.01.2019.

§ 222

lg 4 sätestas, et vaidlustusmenetluse lõppemisel käesoleva seaduse § 197 lõike 1 punkti 2 või 4 alusel mõistab vaidlustuskomisjon oma otsusega vaidlustajalt hankija või kolmanda isiku kasuks välja nende poolt vaidlustusmenetluses tasutud või tasumisele kuuluva eksperditasu vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Vaidlustaja tasutud või tasumisele kuuluvad menetluskulud jäävad vaidlustaja kanda. See tähendab, et juba

§ 222

lg 4 nägi selgesõnaliselt ette, et vaidlustusest loobumise korral (

§ 197lg 1 p 2) jäävad vaidlustaja enda poolt kantud menetluskulud tema enda kanda.

Riigilõiv on alati olnud vaidlustaja poolt tasumisele kuulunud menetluskulu. Seega kehtestas seadusandja võrreldes varasema regulatsiooniga selgesõnalise erinevuse. 5

§ 198

lg 3 sätestab üheselt, et vaidlustusmenetluse lõppemisel § 197 lõike 1 punktis 2 sätestatud alusel (vaidlustusest loobumine) jäävad vaidlustaja tasutud riigilõiv, tasutud või tasumisele kuuluv eksperditasu ja lepingulise esindaja kulud vaidlustaja kanda. Seega on seadusandja otsesõnu välistanud vaidlustusest loobumise korral vaidlustajale riigilõivu tagastamise. Seadusandja on sättes kululiigina kaebaja poolt tasutud riigilõivu otseselt välja toonud. Seejuures ei omista ka kehtiv

tähendust vaidlustusest loobumise ajahetkele. Tegemist on õiguspoliitilise küsimusega, mis on lahendatud seadusandja poolt. 18.4 Kaebaja positsiooni ei toeta ka

eelnõu seletuskirja (450 SE) tekst. Seletuskirja tekstist ei ole tuletatav seadusandja tahe tagastada vaidlustuse esitajale riigilõiv olukorras, kus vaidlustaja loobub vaidlustusest enne, kui hankja on vaidlustusele vastanud. Seadusandja selget tahet väljendab

§ 198

lg 3 sõnastus, mis ei näe ette riigilõivu tagastamise õiguse tekkimist sõltuvalt vaidlustusest loobumise ajahetkest. 19. Kaebaja keskne väide on, et

§ 198lg-t 3 tõlgendataks koostoimes RLS § 15 lg 1 p-ga 4.

RLS § 15 lg 1 p 4 kohaselt tagastatakse riigilõiv kui isik võtab toimingu tegemise taotluse tagasi enne taotluse läbivaatamist. Kohtu hinnangul seadus kaebaja seisukohta ei toeta.

§ 198

lg 1 sätestab erisättena ühemõtteliselt, et kui vaidlustusmenetlus lõpeb

§ 197

p 2 alusel, ehk vaidlustusest loobumisega, siis vaidlustaja tasutud riigilõiv, tasutud, või tasumisele kuuluv eksperditasu ja tema poolt vaidlustusmenetluses kantud lepingulise esindaja kulud jäävad vaidlustaja kanda. Sealjuures ei omista seadus mingit tähendust vaidlustust loobumise ajahetkele. Kohtu hinnangul ei saa ka sisuliselt väita, et vaidlustuskomisjon ei ole peale vaidlustuse laekumist ja enne hankija vastuse saamist teinud menetluslikke toiminguid, mille eest kehtiva õiguse kohaselt on ette nähtud riigilõiv.

§ 191

kohaselt hindab vaidlustuskomisjon peale vaidlustuse saamist vaidlustuse vastavust

nõuetele ning annab vajadusel vaidlustajale võimaluse vaidlustuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Seega on alusetu väita, et vaidlustuskomisjon ei tee mingeid lõivustatud toiminguid, kui vaidlustusest loobutakse enne hankija vastuse saamist. Kohtu hinnangul ei saa õigusnormile anda tõlgendust, mis ei vasta seadusandja tahtele ega normi sõnastusele. Seadusandja on väljendanud oma selget tahet õiguslikku regulatsiooni muuta ja mitte võimaldada vaidlustusest loobumise korral vaidlustajale riigilõivu tagastamist. Kohus saab asja lahendamisel lähtuda seadusest, normi tõlgendusest ja seadusandja tahtest, mitte erialakirjanduses ja VAKO varasemas praktikas avaldatust.

1. Kohtu hinnangul on RLS § 15 lg 1 p 4 kohaldamisel oluline tuua paralleel ka kehtiva HKMS § 104 lg-6 p-ga 2, mis sätestab, et kui tasutud riigilõivu suurus ületab 31,94 eurot, tagastatakse pool asjas tasutud riigilõivust, kui kaebusest loobutakse (analoogne säte sisaldub ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 150 lg 2 p-s 2). Olukorras, kus juhinduda tuleks RLS § 15 lg 1 p-st 4 ning tõlgendada normi viisil, nagu kaebaja põhjendatuks peab, siis kuuluks justkui tasutud riigilõiv kogu ulatuses tagastamisele olukorras, kus kaebusest loobutakse enne, kui vastustaja on kaebusele vastanud. Kohtupraktika ja HKMS § 104 lg 6 p 2 sõnastus sellist käsitlust aga ei toeta.
2. Asjakohane ei ole ka kaebaja arusaam, et tõlgendus, mille kohaselt alates 01.09.2017 on otsesõnu välistatud vaidlustusest loobumise korral vaidlustajale riigilõivu tagastamine, viiks olukorrani, kus vaidlustajal puuduks igasugune motivatsioon või huvi muu, kui sisulise lahenduse vastu. Kaebaja jätab tähelepanuta, et asja sisulise lahendamise puhul on menetlusosaliste menetluskulud oluliselt suuremad, kui siis, kui kaebusest loobutakse menetluse varases staadiumis. Kui vaidlustus lahendatakse vaidlustaja kahjuks, siis tuleb vaidlustajal need teistele menetlusosalistele hüvitada. Seega mõjutab menetluse kestus ning asja sisuline läbivaatamine vaieldamatult vaidlustaja kohustuste suurust, kui vaidlustus jäetakse rahuldamata. Seega ei saa väita, et menetlusosalistel puuduks vaidlustusmenetluses huvi asja lahendamise vastu kokkuleppel või muul viisil olukorras, kus riigilõiv jääb vaidlustusest loobumisel vaidlustaja kanda. Praegusel juhul on kaebaja tegutsenud effektiivselt ning loobunud kaebustest 23.10.2020, st enne seda, kui 6