Obsah (4)

§ 85§ 1§ 2§ 22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 3. juuli 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-19-

§ 85

lg 1, § 87).

§ 85

lg 2 ja 3 paneb teabe andmise kohustuse ka kolmandatele isikutele, kellel on selline teave olemas. Kostja II poolt

§ 85

lg 2 sätestatud kohustuste täitmist ei saa pidada juhatuse liikme kohustuste täitmiseks ja laiendada seda väljapoole pankrotimenetlust. Puuduvad tõendid selle kohta, et kostja II osales äriühingu juhtimises ka enne pankrotimenetluse algust, kuid ka see ei võimaldaks tema vastu nõuet esitada, sest ta polnud äriühingu juhatuse liige. Kostja II sai äriühingu osaniku Tulevikumets OÜ juhatuse liikmeks alles

1. aprillil
2. Äriühingu osanikul puudub seadusest tulenev kohustus pankrotiavaldust esitada. Asjakohatud on hageja sisukohad, mille kohaselt peaks kostja II vastutama võlgniku poolt tekitatud kahju eest seetõttu, et ta oli kostja I elukaaslane või et tal on õigusteadmised. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ning mõista menetluskuludelt välja viivis. Hageja palub tunnistada kohtulahend tagatiseta viivitamata täidetavaks. Maakohtu põhjendused on vastuolulised. Maakohus on tuvastanud kahju tekkimise, samas leidis kohus, et kostja I kohustuse rikkumine ei ole põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Maakohus asus seisukohale, et ainuüksi katse suurendada ebaõnnestunult osakapitali, on piisav, et vabastada kostja I vastutusest ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumise osas. Maakohus on vastuoluliselt tuvastanud, et osakapitali mõju ei avaldunud kohati
4. a sügiseni, kohati suveni
5. a. Võlausaldajate nõuete kaitsmise nimekiri näitab, et raha ei laekunud ettevõttesse piisavalt, et maksejõetust ära hoida. Ka maakohus möönis, et millalgi
6. a jooksul pidi juhatuse liige uuesti otsustama küsimuse üle, kas äriühing on püsivalt maksejõuetu ja tuleks esitada pankrotiavaldus. Kostjad ei ole millegagi tõendanud, et osakapitali ebapiisav suurendamine
7. aasta lõpus viis Decorative Wood OÜ likviidsusprobleemi lahendamiseni ja maksejõuetust polnud. Maakohus ei ole selgelt tuvastanud kostja I tegevust ÄS § 180 lg 51 tähenduses. Maakohus leidis puudused kostja I tegevuses, kuid siiski leidis, et kostja I käitus õigesti. Maakohus eksis tõendamiskoormust jagades VÕS § 1050 vastu, kui leidis, et hageja pidanuks tõendama kostja valduses oleva raamatupidamise alusel ettevõtte maksejõulisust. Hageja tõendas võlgniku maksejõuetust eelkõige võlgniku pankrotimenetluse dokumentidega, tunnistaja A.A. ütlustega ning võlgniku majandusaasta aruannetega, millest nähtus üheselt ettevõtte ebapiisav maksevõime, mis ei olnud halduri hinnangul
8. a alguses enam ajutine nähe. Kostjad ei tõendanud, kas võlgnikul oli piisav maksevõime ning kui oli, siis miks ta ei tasunud tarnijatele võlgu. Võlgniku varade suhtes on haldur andnud hinnangu, et tegelikult need ei vastanud raamatupidamises kajastatud väärtusele. Maakohtu otsusest jääb ebaselgeks, millal kujunes välja Decorative Wood OÜ püsiv maksejõuetus. Maakohus tuvastas, et äriühing muutus püsivalt maksejõuetuks
9. a sügisel, s.o 4-5 kuud enne pankrotiavalduse tegelikku esitamist. Olulist segadust tekitab maakohtu hinnang, et kostjad ei esitanud tõendeid, et perioodil 2016 kevad-sügis oleks olnud äriühingu 6 tegevus kasumlik, mis andnuks põhjuse avalduse esitamist edasi lükata. Seega ei saa väita, et kostja I on nõuetekohaselt täitnud ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust. Kostjad ei ole teinud midagi võlgniku maksejõulisuse tõendamiseks pärast
10. a detsembrit.
11. Kostjad (vastustajad) paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda ning mõista hagejalt väljamõistetavatelt menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostjad jäävad kõigi oma varasemate seisukohtade juurde. Apellatsioonkaebust on võimalik läbi vaadata vaid nende põhjenduste raames, mis on apellatsioonkaebuses esitatud. Kahju hüvitamise eeldused kostja I suhtes ei ole täidetud, mistõttu ei saa kostja I vastutada hagejale tekkinud kahju eest. Kostjale II ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus ei laiene, mistõttu ei saa kostja II vastutada hagejale tekkinud kahju eest. Maakohtu otsus ei ole sisuliselt vastuoluline. Otsus on nõuetekohaselt põhjendatud ja tõendeid on õigesti hinnatud. Kohus on õigesti leidnud, et püsivalt maksejõuetuks muutus Decorative Wood OÜ alles pärast seda, kui oli hagejaga vaidlusalused tehingud teinud. Äriühingu kahjum ja püsiv maksejõuetus ei ole üheselt samastatavad, mida on kohtus kinnitanud tunnistajana ka haldur A.A.. Maakohus tuvastas õigesti, et võlgniku raamatupidamist oli peetud korrektselt. Kohtumenetluses ei leidnud tõendamist, et hagejal oleks olnud võimalik oma nõue pankrotimenetluses rahuldada suuremas ulatuses kui pankrotiavaldus oleks esitatud ühingu juhatuse poolt varem. Maakohus on õigesti leidnud, et puuduvad andmed, et võlgniku põhivara või muu vara oleks alates
12. aasta sügiskuudest oluliselt vähenenud. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja II ei ole olnud võlgniku juhatuse liige. Puuduvad tõendid, et kostja II oleks asunud ühingut juhtima või et ta oleks olnud võlgniku juhatuse variliige või tegelik omanik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus, millega jäeti hagi rahuldamata, on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Hageja apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust kaebuse rahuldamisele.
14. Asjas ei ole vaidlust, et hageja müüs märtsis 2016 ümarpalki Decorative Wood OÜ-le kogusummas 12 778,50 euro eest, kuid ostja jättis kohustused hageja ees täitmata. Hageja on esitanud VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 alusel kahju hüvitamise nõude Decorative Wood OÜ juhatuse liikme (kostja I) ja tema abikaasa (kostja II) vastu. Decorative Wood OÜ pankrotimenetlus on läbi viidud (võlgnik esitas ise pankrotiavalduse veebruaris 2017) ja ühing on registrist kustutatud. Pankrotimenetluses tunnustati hageja nõuet täies ulatuses, nõue rahuldati 2046,82 euro ulatuses (I kd lk 173). Hageja leiab, et temal on tekkinud kostjate õigusvastase käitumise tulemusena kahju võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustuse suuruse ulatuses. Hageja on seisukohal, et kostjad oleksid pidanud pankrotiavalduse esitama varem, igal juhul enne hageja ja võlgniku vahelist tehingut märtsis
16. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. ÄS § 180 lg 51 kohustab osaühingu juhatuse liiget esitama kohtule viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva jooksul alalise maksejõuetuse ilmnemisest osaühingu pankrotiavalduse. Kui osaühingu mistahes võlausaldaja tõendab, et juhatuse liige ei täitnud nõuetekohaselt ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust ja selle tagajärjel 7 halvenes osaühingu võlausaldaja olukord võrreldes sellega, kui juhatuse liige oleks õigeaegselt esitanud avalduse osaühingu pankroti väljakuulutamiseks, on osaühingu võlausaldajal võimalik nimetatud varaliste olukordade vahe suuruses summas esitada kahju hüvitamise nõue kohustust rikkunud juhatuse liikme vastu. Pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise seisukohast eristatakse võlausaldajaid, kellel oli nõue osaühingu vastu olemas juba püsiva maksejõuetuse tekkimise hetkel (nn vanad võlausaldajad) ning neid, kellel tekkis tehingust tulenev nõue osaühingu vastu pärast püsiva maksejõuetuse tekkimist (nn uued võlausaldajad). Vana võlausaldaja kahjuna on käsitletav see varalise olukorra vahe, kui pankrotiavaldus oleks esitatud õigeaegselt. Uue võlausaldaja kahjuna on käsitatav aga kogu negatiivne kahju ehk usalduskahju, st võlausaldaja tuleb kahju hüvitamise tulemusena asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta poleks maksejõuetu osaühinguga tehingut teinud (vt selles osas K. Saare jt, Ühinguõigus I, 2015, lk 179-180). Riigikohus on usalduskahju küsimust käsitlenud näiteks tsiviilasja nr 3-2-1-62-13 p-s
17. Hageja nõuab kostjatelt pankrotiavalduse esitamata jätmisega tekitatud usalduskahju hüvitamist (I kd lk 47, 111). Hageja jäi sellele seisukohale ka ringkonnakohtu istungil.
18. Maakohus tuvastas, et kostja I hilines pankrotiavalduse esitamisega, avaldus tulnuks esitada sügisel 2016 (4-5 kuud enne pankrotiavalduse tegelikku esitamist), mil kujunes välja võlgniku püsiv maksejõuetus. Võlgniku püsiv maksejõuetus kujunes välja pärast hagejaga tehingu tegemist. Tõendamist ei leidnud, et pankrotiavalduse varasemal esitamisel oleks hageja saanud oma nõude võlgniku pankrotimenetluses suuremas ulatuses rahuldatud, seetõttu ei tuvastanud maakohus põhjuslikku seost kostja I õigusvastase käitumise ja hageja kahju vahel.
19. Kuigi hageja apellatsioonkaebus on raskesti jälgitav, on kaebusest võimalik aru saada, et eelkõige heidab hageja maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist võlgniku alaliselt maksejõuetuks muutumise aja tuvastamise osas ning sellest tulenevalt ebaõiget otsustust võlgniku juhatuse liikme kohustuse tekkimise aja osas esitada võlgniku pankrotiavaldus.
20. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et maakohtu otsuse põhjendused on kohati raskesti jälgitavad. Samas on maakohtu hinnang tõenditele, siseveendumuse kujunemine ja otsusele jõudmise käik arusaadav. Maakohus on jaganud õigesti tõendamiskoormise ning asunud põhjendatud seisukohale, et kostjal I võlgniku juhatuse liikmena ei tekkinud pankrotiavalduse esitamise kohustust enne hagejaga tehingu tegemist (just sellele asjaolule tugineb hageja nõue), mistõttu ei ole tõendatud hagejal kostja I tegevusetuse tõttu kahju tekkimine. Maakohus juhindus asjakohasest Riigikohtu praktikast ja asus põhjendatult seisukohale, et hageja ei ole menetluses tõendanud kostja I ÄS § 180 lg 51 järgset kohustust esitada võlgniku pankrotiavaldus enne märtsi
21. Äriühingu juhatuse liikmel on seadusest tulenev kohustus esitada pankrotiavaldus üksnes siis, kui äriühing on muutunud alaliselt maksejõuetuks

§ 1lg 2 või 3 tähenduses.

Käesolevas asjas peab seda asjaolu tõendama hageja, kes ei ole seda teinud. Eristada tuleb makseraskusi

§ 1lg 2 või 3 järgsest alalisest maksejõuetusest.

Maakohus asus põhjendatud seisukohale, et 2015. aasta lõpus tegutsesid juhatus ja osanikud võlgniku majandusliku olukorra parandamisel piisava hoolsusega, sh toimus osakapitali suurendamine. ÄS § 176 sätestab osanike kohustused seoses osaühingu vara vähenemisega, sh on üheks abinõuks pankrotiavalduse esitamine (ÄS § 176 p 3). Seega ei saa ühingu juhatuse liikme ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohust esitada pankrotiavaldus vaadelda lahus osanike kohustustest tagada ühingu vara säilimine. Maakohus tuvastas õigesti, et 2016 aasta alguses tõusis ka võlgniku müügikäive, millest tegi põhjendatud järelduse, et sel perioodil (detsember 2015- märts 2016) oli alust uskuda, et võlgniku majandustulemused lisaraha saamise järel paranevad. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et võlgnik muutus alaliselt 8 maksejõuetuks

§ 1tähenduses hiljemalt 31.

detsembriks 2015, st vahetult pärast osakapitali suurendamist.

1. Põhjendatud ei ole hageja väited apellatsioonkaebuses ( kaebuse p 2.3) selles, et võlgniku alalise maksejõuetuse seisuga
2. detsember 2015 tõendas hageja võlgniku pankrotimenetluse dokumentidega, tunnistaja A.A. ütlustega ning võlgniku majandusaasta aruannetega.

§ 2

viimase aluse kohaselt on pankrotimenetluse eesmärgiks mh ka võlgniku maksejõuetuse põhjuste, sh tekkimise aja väljaselgitamine.

§ 22

lg 2 p 2 ja § 55 lg 3 p 11 järgi on see ajutise halduri ja pankrotihalduri kohustus. Pankrotihaldur A.A. asus võlgniku pankrotimenetluses esitatud aruannetes ( I kd lk 6-17 ja 172186) seisukohale, et võlgnik on alustanud tegevust

1. aasta lõpus, tema tegevuse kulud ületasid kogu tegutsemise aja tema tulusid ja seetõttu on võlgniku tegevusega algusest peale kaasnenud võlad. Pankrotiavalduse esitamise ajaks oli võlgnik muutunud alaliselt maksejõuetuks. Täpsemalt haldur aruannetes võlgniku alalise maksejõuetuse tekke momenti ei ole hinnanud. Aruannetes puuduvad etteheited kostjale I pankrotiavalduse hilinenud esitamise osas. Asjakohaseid kohtuotsuseid võlgniku pankrotimenetluses ei ole kohtule esitatud. Tunnistajana andis A.A. ütlusi, et võlgniku puhul oli väga raske tuvastada maksejõuetuse tekkimise aega. Kui pankrotiavaldus oleks esitatud 2015 lõpus osakapitali suurendamise otsuse asemel, siis võlgu oleks ilmselt vähem olnud. Viimased tööd ettevõttes lõpetati ajutise pankrotimenetluse ajal, osad töölepingud lõpetati pärast avalduse esitamist. Osanikud ei takistanud pankrotimenetluse läbiviimist. Võlgniku
2. aasta majandusaasta aruande (I kd lk 126) kohaselt oli seisuga
3. detsember 2015 omakapital 687 eurot, aruandeaasta kahjum oli 40473 eurot. Tunnistajana ülekuulatud võlgniku tegevjuht B.B. (II kd lk 14) andis ütlusi, et võlgnik oli alustav ettevõte,
4. aasta alguses jõuti tegevustulemusega peaaegu nulli lähedale kevadperioodil mõnel kuul, kahjum oli minimaalne. Tegemist oli tegutseva ettevõttega, olid töötajad, tellimused ja materjal. Soetati ettevõttele vajalikke seadmeid. Hageja väited ettevõtte varast tühjendamise osas (I kd lk 110) ei ole halduri aruandlusega tõendamist leidnud.
5. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates viidanud põhjendatult Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, mille kohaselt tuleb selleks, et teha kindlaks, kas äriühing oli muutunud mingiks ajaks püsivalt maksejõuetuks, hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Ringkonnakohus nõustub seetõttu maakohtu hinnanguga tõenditele, et võlgnik ei olnud enne hagejaga märtsis 2016 tehingu tegemist muutunud alaliselt maksejõuetuks

§ 1lg 2 või 3 tähenduses ja kostjal I ei olnud kohustust esitada pankrotiavaldus.

Ringkonnakohus leiab kõiki uuritud tõendeid kogumis hinnates, et just perioodil 2015 lõpp2016 algus oli võlgnikul lootust muutuda majanduslikult jätkusuutlikuks ja hakata teenima kasumit. Ühingu osanikud olid valmis ühingusse rahaliselt panustama ja majandustegevus toimus. Olukorras, kus pankrotihaldur ei ole võlgniku pankrotimenetluses tuvastanud täpset ajahetke, mil võlgnik muutus alaliselt maksejõuetuks, on põhjendamatud hageja etteheited maakohtule selles, et maakohus ei suutnud seda ajahetke ülitäpselt määratleda. Maakohtule ei ole esitatud rohkem asjaolusid ning tõendeid, kui oli teada pankrotihalduril.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukoha ja põhjendustega, et kostja I võlgniku juhatuse liikmena ei esitanud lõppkokkuvõttes pankrotiavaldust õigeaegselt, vaid hilines selle esitamisega mitmed kuud. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu seisukohta, et kui kostja I oleks esitanud pankrotiavalduse perioodil 2016 sügis kuni 2017 veebruar, ei oleks hageja nõue saanud pankrotimenetluses rahuldatud suuremas ulatuses kui praegu. 9 Kui kostja I on jätnud ÄS § 180 lg 51 järgse kohustuse täitmata pärast seda, kui hagejal oli nõue võlgniku vastu juba tekkinud, saaks hageja kahju seisneda üksnes rahasummas, mis tal oleks jäänud saamata selle tõttu, et kostja viivitas võlgniku pankrotiavalduse esitamisega. Kahju tekkimise ja suuruse tuvastamiseks tuleks võrrelda rahasummat, mida hageja oleks pankrotimenetluses saanud juhul, kui võlgniku pankrot oleks varem välja kuulutatud, rahasummaga, mida ta saanuks tegelikult võlgniku pankrotimenetluse kaudu. Kostja on vastuses hagile (I kd lk 165) põhjendatult viidanud Riigikohtu
2. juuni 2018 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-50307 seisukohtadele sellises olukorras kahju suuruse arvestamise osas. Hageja ei ole kostja seisukohale vastanud, taotledes üksnes usalduskahju väljamõistmist (vt selles osas otsuse p 8). Sellega võttis hageja riski, et kui kohus tuvastab kostja I õigusvastase käitumise pankrotiavalduse mitteõigeaegsel esitamisel pärast hagejal nõudeõiguse tekkimist võlgniku vastu (st pärast märtsi 2016), ei ole kohtul andmeid hageja võimaliku kahju suuruse kohta ja ainuüksi seetõttu tuleb jätta hageja nõue kahju väljamõistmiseks rahuldamata.
3. Hageja etteheited maakohtule VÕS § 1050 rikkumise osas ei ole põhjendatud. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekkimise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt delikti üldkoosseisu struktuurile on süü viimane element, mida kontrollitakse. Kuna asjas ei ole tuvastatav kostja I õigusvastase käitumisega hagejal tekitatud kahju olemasolu, siis ei pidanud kohus ka kostja I süü olemasolu või selle puudumist kontrollima.
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega kostja II vastu hagi rahuldamata jätmise osas ja ei pea vajalikuks neid põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel korrata. Kuigi apellatsioonkaebusega on taotletud maakohtu otsuse tühistamist kogu ulatuses (st ka kostja II osas), puuduvad kaebuses sisulised põhjendused maakohtu otsuse muutmiseks hagi kostja II vastu rahuldamata jätmise osas.
5. Seoses hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb jätta menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjate menetluskulu nimekirja kohaselt on kostjad kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid õigusabikuludena kokku 960 eurot (sh käibemaks) menetlusdokumentide koostamisele ja kostjate esindamisele ringkonnakohtu istungil. Arvestades ka apellandi õigusabi kulu suurust (1265 eurot) tuleb kostjate õigusabikulu 960 eurot lugeda TsMS § 175 lg 1 järgi vajalikuks ja põhjendatud kuluks, mis tuleb hagejalt kostjate kasuks välja mõista. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb välja mõista ka viivis kostjate kasuks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Viivi Tomson (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke 10 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks