Obsah (7)

§ 657§ 333§ 652§ 126§ 136§ 137§ 165

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-18-16647 Otsuse tegemise aeg ja koht 23. detsember 2020, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sido

§ 657lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

1. TMS § 189 lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib kohus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Riigikohus on 30.04.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13 (p 12) märkinud, et TMS § 189 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada, kas tagasivõidetava kinkelepinguga kahjustati sissenõudja huve ja kas vastaspool sellest teadis või mitte. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud 5 kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on TMS § 189 lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud.
2. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et 18.04.2018 müügilepingul on osaliselt kinke iseloom, kuna kostja I sooritus summas 90 000 eurot ja kostja II vastusooritus summas 9000 eurot erinevad suurusjärgu võrra. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et tõendamata on kostja II kavatsus ja suutlikus ülejäänud ostuhinda summas 81 000 eurot tasuda ning kostja I kavatsus selle tasumist nõuda. Kostja II 2014-2018 tuludeklaratsioonidest saab järeldada, et kostjal II endal ei ole rahalisi vahendeid sellise summa tasumiseks. Ka asjaolu, et isa pärandvara võõrandamise tulemusel oli kostja II kasutuses 2009.a juunis arvestatav summa (tl 136), ei tõenda kostja II varanduslikku olukorda
3. aastal. Lisaks nähtub kostja II pangakonto väljavõttest, et tema arveldusarvel oli 05.11.2009 seisuga üksnes 11 507,19 krooni (tl 168). Kostjate väite kohaselt pidi kostja II tasuma 81 000 eurot pangast võetava laenuga, kuid see argument ei ole veenev. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kui ostja soovib korteri ostu finantseerida laenurahaga, siis on eluliselt ebausutav, et ta ei pöördu enne tehingut panga poole, tegemaks kindlaks, et pank ikka laenu annab. Käesoleval juhul kostja II enne tehingut panga poole ei pöördunud. Asjaolu, et kostja II oli saanud pangast laenu perioodidel 20002001, 2002-2005, 2005-2009, ei saanud kostjale II anda kindlust, et ta saab laenu ka
4. aastal. Kostja II ei pöördunud panga poole ka pärast tehingu tegemist. Kuigi maakohus seadis vaidlusalusele korterile 07.11.2018 käsutamise keelumärke, tuleb silmas pidada, et müügileping sõlmiti juba 18.04.2018, ning lepingu järgi oli kostjal II 81 000 euro tasumiseks aega 3 kuud. Kostja II oli küll töövõimetuslehel 09.07.2018-04.10.2018 (tl 79), kuid ka seda arvestades oli kostjal II enne keelumärke seadmist piisavalt aega panga poole pöördumiseks, kui tal oli kavatsus 81 000 eurot laenuraha arvelt maksta. Kostjate väide, et nad leppisid kokku ostuhinna tasumise tähtaja pikendamises, on kohtu hinnangul otsitud. Veenev ei ole, et müüja on nõus ostuhinna maksmise edasilükkamisega määramata tähtajaks, pealegi veel tagatist nõudmata.
5. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ülaltoodud asjaolud kinnitavad ka seda, et leping korteriomandi võõrandamise kohta sõlmiti eesmärgiga takistada hagejal kostja I suhtes maksunõude realiseerimist. Seda järeldust toetavad ka asjaolud, et üks kuu enne korteriomandi müüki sõlmis kostja I selle suhtes K. J. K üürilepingu (mis läks K. J. K poolt tunnistajana antud ütluste kohaselt korteriomandi võõrandamisel kostjale II üle), ning et kostja II ei ole 2018.a tuludeklaratsiooni kohaselt üüritulu deklareerinud. Ebaõiged on kostja I väited, et ta ei olnud enne korteri võõrandamist maksunõudest teadlik. Soome Vabariigi maksukogumise palvest nähtuvalt oli maksunõue kostjale I toimetatud kätte juba 2017.a (tl 17). Samuti oli kostja I enne müügilepingu sõlmimist teadlik, et hageja soovib talle korraldusi kätte toimetada (tl 48).
6. Kuna 18.04.2018 müügilepingul on osaliselt kinke iseloom, siis on maakohus põhjendatult hagi rahuldanud.
7. Pärast apellatsioonkaebuse esitamist esitasid kostjad ringkonnakohtule taotluse tsiviilasja menetluse peatamiseks, kuna kostja I on vaidlustanud Soome maksunõude. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.12.2020 määrusega kostjate taotluse rahuldamata, kuna kostjad ei tuginenud maakohtus sellele, et Soome maksunõue on põhjendamatu. Ühtlasi keeldus ringkonnakohus poolte poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendite vastuvõtmisest. 6
8. Kostjad esitasid 18.12.2020 ringkonnakohtu tegevusele vastuväite osas, milles ringkonnakohus jättis menetluse peatamata ning 28.09.2020 esitatud tõendi (Tallinna Halduskohtu 31.08.2020 määrus) asja juurde vastuvõtmata. Kostjad leiavad, et kuna kostja I maksunõude vaidlustamisega seotud küsimused vaadatakse läbi halduskohtumenetluses ja haldusmenetluses, siis puudus vajadus neid asjaolusid käsitleda maakohtus. Kostja I kaebuse võtmine Tallinna Halduskohtu menetlusse on piisav, et tsiviilasja menetlus peatada. Samuti on põhjendamatu ringkonnakohtu etteheide, et kostjad ei esitanud halduskohtu määrust varasemalt. Halduskohus tegi määruse 31.08.2020, mistõttu ei saanud nad seda varem esitada.
9. Ringkonnakohus jätab

§ 333lg 1 alusel vastuväite rahuldamata.

Ringkonnakohus jääb selle juurde, et kostjad oleksid pidanud maakohtus tuginema sellele, et Soome maksnõue kostja I suhtes on kostja I hinnangul põhjendamatu ning kostja I astub samme selle vaidlustamiseks. Kostjad ei ole maksunõude põhjendamatusele tuginenud maakohtus ega ka apellatsioonkaebuses. Esmakordselt on kostjad sellele tuginenud ringkonnakohtule 03.04.2020 esitatud menetluse peatamise taotluses. Kuna kostjad said sellele asjaolule tugineda juba maakohtus, ning nad ei ole välja toonud mõjuvat põhjust, miks nad seda ei teinud, siis ei saa kostjad sellele väitele apellatsioonimenetluses tugineda. (

§ 652lg 1 p 2).

Seega jättis ringkonnakohus põhjendatult menetluse peatamise taotluse rahuldamata. Mis puudutab kostjate poolt 28.09.2020 esitatud tõendi vastuvõtmisest keeldumist, siis ei keeldunud ringkonnakohus tõendi vastuvõtmisest hilinemise tõttu. Ringkonnakohus keeldus tõendi vastuvõtmisest seetõttu, et see oli seotud menetluse peatamise taotlusega ja Soome maksunõudega. Kuna ringkonnakohus jättis menetluse peatamise taotluse rahuldamata ja kostjad ei saa Soome maksunõude alusetusele apellatsioonimenetluses tugineda, siis puudus vajadus selle tõendi vastuvõtmiseks. Ülaltoodust tulenevalt jätab kohus vastuväite rahuldamata. 24. Maakohus märkis otsuses hagi hinnaks 180 000 eurot. Ka Tallinna Ringkonnakohus märkis 27.11.2019 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses apellatsioonkaebuse hinnaks 180 000 eurot. Kostjad leiavad, et maakohtu määratud hagihind on ebaõige. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasja hind on määratud ebaõigesti. Riigikohus on sarnases asjas pidanud tsiviilasja hinnaks tagasivõidetava vara väärtust (vt Riigikohtu 25.11.2020 otsus tsiviilasjas 2-16-17207). Eeltoodust tulenevalt ei ole hagihinna tähenduses vaja tehingu kehtetuks tunnistamise nõuet ja kinnistusraamatu kande muutmise nõuet eristada, ning hagihinnaks tuleb määrata 90 000 eurot, mis on tagasivõidetava korteriomandi lepingujärgne hind (

§ 126

lg 1).

§ 136

lg 4 kohaselt võib tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust kohus muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga.

§ 137

lg 11 sätestab, et kõrgema astme kohus võib asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Seega tuleb tsiviilasja hinda maakohtus ja apellatsioonkaebuse hinda ringkonnakohtus muuta ning määrata tsiviilasja hinnaks maakohtus ja apellatsioonkaebuse hinnaks ringkonnakohtus 90 000 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 25. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud võrdsetes osades kostjate kanda (

§ 165lg 1, § 171 lg 1).

Hageja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Seega puuduvad hagejal rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud ringkonnakohtus. 7 (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu 8