Obsah (8)

§ 4231§ 65§ 424§ 63§ 58§ 74§ 16§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 01. veebruar 2021, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-20-6464 Kohtukoosseis Heili Sepp, Orv

§ 4231ja § 424 lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 29.

oktoobri 2020 otsus Apellant kaitsja Prokurör Teeli Mägi Süüdistatav Andre Klein, ik 39504174229, isikuandmed maakohtu otsuses Kaitsja Brigitta Mõttus RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu
2. oktoobri 2020 otsus Andre Kleini süüdistusasjas muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata.
3. Määrata Advokaadibüroole Mõttus makstava riigi õigusabi tasu ja kulu kogusuuruseks apellatsioonimenetluses Andre Kleinile osutatud riigi õigusabi eest 81 eurot.
4. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Andre Kleinilt välja 81 eurot Eesti Vabariigi kasuks. Menetluskulude nõue tuleb tasuda käesoleva kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arveldusarvele. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
5. Pärnu Maakohus tegi 29.10.2020 otsuse kriminaalasjas nr 1-20-6464, mõistes Andre Kleini süüdi

§ 4231ja § 424 lg 1 järgi ning karistades teda aastase vangistusega.

Lühimenetlusele kohaselt vähendas kohus karistust kolmandiku võrra, suurendas seda

§ 65lg 2 alusel Pärnu Maakohtu 16.10.2018.

a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata 2 aasta ja 8 kuu vangistuse 1 võrra ning mõistis liitkaristuseks 3 aastat ja 4 kuud vangistust. Lisaks tegi kohus otsuse menetluskulu ja salvestistega toimimise osas. Otsuse terviktekst tehti teatavaks 30.11.2020. 2. Kohus tuvastas muuhulgas, et A. Klein pani

§ 424

teo toime otsese tahtlusega, viidates Andre Kleini ütlustele, et ta sai aru, et tema enesetunne oli imelik, hea tuju ja sumin oli sees ning see tunne erines alkoholijoobest. Kohtu hinnangul nähtub ka asja materjalidest, et Andre Klein sai aru, et ta on narkojoobes (joobe tingis MDMA). Andre Klein on nii kohtuistungil antud ütlustes kui ka kinnipidamisel enda enesetunde põhjal avaldanud, et ta arvab, et keegi pani tema joogi sisse narkootilist ainet. Seega pidi ta aru saama, et terviseseisundist ei luba mootorsõidukit juhtida. Samuti tõendavad teised kirjalikud tõendid, et joobe tunnused olid selgesti arusaadavad. Sõidukiga sõitma asudes ta teadis, et ta oli narkojoobes ja et selline seisund on juhile keelatud. 3. Kohus käsitles kaht süütegu ideaalkogumina

§ 63

lg 1 järgi ja mõistis karistuse

§ 424lg 1 alusel.

A. Klein pani väliselt ühe käitumisaktiga ehk sõiduki juhtimisega toime kaks kuritegu ning lisaks narkootikumidele oli ta tarvitanud ka alkoholi, olles kriminaalsele määrale ligilähedases joobes. Tal oli raskusi püsti seismisega ja mootorsõiduki juhtimisega. Kohus arvestas süü hindamisel joobe suurust ja seda, et A. Klein seadis ohtu nii temaga autos viibinud isikute kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Samuti arvestas kohus ka asjaolu, et A. Klein pani teo toime vähemalt otsese tahtlusega. Karistust raskendavaid asjaolusid

§ 58mõttes olnud, karistust kergendavaks asjaoluks oli puhtsüdamlik kahetsus.

Eraldi arvestas kohus eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, viidates A. Kleini neljale kehtivale karistusele, mis pole mõjutanud teda kuidagi uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. Kohus leidis, et pole võimalik kohaldada kergemat karistusliiki ega kergemat karistust olukorras, kus isik paneb uue samasuguse teo toime katseajal. Karistusregistrist nähtuvalt on enamik A. Kleini rahatrahve tasumata, mistõttu ei oleks rahaline karistus A. Kleini puhul täidetav. Kohus põhjendas eraldi ka, miks ei pidanud võimalikuks kohaldada

§ 74

lg 5 alusel tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele. Maakohtu hinnangul pole A. Kleini mõjutamine kuriteo raskust, varasemaid karistusi ja isikut arvestades edaspidi kuritegudest hoiduma võimalik muidu kui reaalse vangistusega. Apellatsioon ja prokuröri vastus

1. 15.12.2020 esitas maakohtu otsusele apellatsiooni süüdistatava kaitsja, paludes tühistada otsus karistuse osas ja teha vaidlustatud osas uus otsus, määrates Andre Klein`ile rahaline karistus kohtu määratud suuruses ning viia see täide iseseisvana eelnevast karistusest, või alternatiivselt mõista süüdistatavale 10 kuud vangistust, mida vähendada 1/3 võrra ja jätta liitkaristus tingimisi täielikult kohaldamata, kui isik määratava katseaja jooksul täidab kontrollnõudeid, ei pane toime uut kuritegu ja allub elektroonilisele valvele kohtu määratud tähtaja jooksul. Kaitsja palub jätta menetluskulud ringkonnakohtus riigi kanda ja taotleb riigi õigusabi kulude hüvitamist 81 euro ulatuses.
2. Kaitsja leiab, et kohus ei ole karistuse määramisel materiaalõigust korrektselt kohaldanud, kuna lähtus liigselt süüdistatava isikust ning eelnevatest karistustest. Karistus ei vasta isiku süüle. Apellant ei nõustu, et tuvastati teo toimepanek vähemalt otsese tahtlusega. Ta ei tarvitanud narkootikume teadlikult. Tegu on kaudse tahtlusega. Kuigi isik pidi aru saama oma imelikust enesetundest, et midagi on valesti, ei olnud selline seisund tema vaba valik ja see seisund kindlasti aitas kaasa sellele, et süüdistatav auto rooli üleüldse istus. Otsese tahtlusega oleks tegemist, kui isik saab igati aru, et ta on narkojoobes, on selle ise tekitanud ning otsustab minna sõiduauto rooli. Praegu ei saanud isik täpselt aru, mis tal on viga ning takistatud oli ka arusaamine tagajärgedest, s.o. nii võimalikust ohust iseendale ja teistele isikutele kui ka katseajal toimepandud teo tagajärgetest. Seega peaks süüdistatava süüd hindama väiksemana.
3. Lisaks leiab kaitsja, et kohus tegi A. Kleini varasematest karistustest vale järelduse. Kohtupraktika on sarnastes olukordades liiga jäik ning võib olla peaks seda muutma. Isikule on 2 määratud varasemalt vangistus, mis polnud kohtu hinnangul mõjus. Kaitsja küsib, kas oleks eripreventiivseid kaalutlusi arvestades hoopiski vaja katsetada teistsugust lähenemist, määrates isikule just kergema karistuse ja anda talle veel üks võimalus. Kaitsja seisukohast oleks see eriti mõjus praegu, kus isikut ähvardab pikk vanglakaristus, mida siiski seaduse kohaselt on võimalik vältida rahalise karistuse määramisega, mis viiakse täide eraldi ning isik jääks vabadusse. Selline sõnum võib mõjutada isikut palju rohkem hoiduma edaspidisest ebaseaduslikust tegevusest,kui reaalne vanglakaristus. A. Klein on just saanud korraliku ametliku töökoha ja kinnitas istungil, et on võimeline rahalist karistust ka kandma, ei suhtle enam vanade sõpradega, tal on kindel elukoht. Reaalse vangistuse puhul kaotaks ta töö, satuks uuesti kriminaalsete isikute seltskonda ning selline praeguseks saavutatud elu kokkuvarisemine ning teadmatus tuleviku suhtes ei täidaks karistuse tegelikku eesmärki. Kohus viitas vaid isiku eelnevale karistatusele ega analüüsinud, kas antud konkreetse teo eest oleks võimalik rahaline karistus. Igasugune vastav analüüs kohtuotsuses puudub. Süü antud teo toimepanemises ei ole selline, mis välistaks rahalise karistus.
4. Kohus ei pidanud võimalikuks ka

§ 74

lg 5 alusel uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele, tuginedes muuhulgas A. Kleini kohtus antud ütlusele, milles tunnistas, et sai aru, et kui ta paneb katseajal toime uue kuriteo, siis pööratakse karistus täitmisele. Kaitsja arvates tõlgendas kohus A. Kleini lauset ebaõigesti. Ta ei suhtunud üleolevalt õiguskorda, vaid tunnistas ausalt, et talle on selgitatud katseaja tingimusi. Tema taju oli seoses narkootikumide talle manustamisega ähmastunud ning sellal polnud tal mõttes, et rikub tahtlikult katseaja tingimusi ja äkki ei jää vahele või pääseb karistusest. Ta ei ole kunagi suhtunud õigussüsteemi üleolevalt. Elektrooniline valve oleks põhjendatud ja õiglane alternatiiv reaalsele vangistusele, võimaldades säilitada töö, samas oleks olemas pidev kontroll tema käitumise üle. Vaid viide, et seda on eelnevalt kohaldatud, ei välista uuesti kohaldamist. Pealegi täitis isik elektroonilise järelevalve tingimusi igasugu probleemideta.

1. Kokkuvõtlikult leiab kaitsja, et antud juhul ei ole reaalne vangistus süüdistatavale kõige kohasem karistus, arvestades süü suurust, isikut, praegust elukorraldust ja võimalusi panna isikut hoiduma edaspidistest kuritegude toimepanemistest. Tegemist on II astme kuriteoga, isik on tegu siiralt kahetsenud ning õiglane oleks anda veel üks võimalus vabaduses oma tegude eest vastutada.
2. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus arutada asja kirjalikus menetluses.
3. Prokurör saatis vastuse, milles leidis, et otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta apellatsiooni rahuldamata. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ka sisuliste argumentidega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED
4. Apellatsioon ei anna alust A. Kleinile maakohtu otsusega mõistetud karistuse tühistamiseks ja kergema karistuse mõistmiseks ega sellest katseajaga vabastamiseks.
5. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jälgitavalt ja piisavalt põhjendanud, miks leiab, et A. Klein pani kuriteod (sh

§ 424

teo) toime otsese tahtlusega.

§ 16

lg-test 3 ja 4 nähtuvalt seisneb otsese ja kaudse tahtluse erinevus formaalse (so tagajärjeta) kuriteo puhul eeskätt intellektuaalse elemendi erinevuses: kas isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu, või peab seda võimalikuks. Maakohus on analüüsinud põhjalikult tõendid ja leidnud arusaadava mõttekäigu tulemusena (otsuse lk 5, pikk lõik keskel), miks ta on veendunud, et A. Klein teadis juhtima asudes, et ta oli joobes. Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata ega täiendada. Kaitsja märgib, et A. Klein tarvitas narkootilist ainet MDMA-d ebateadlikult, aga otsese tahtluse eeltingimuseks on, et isik saab igati aru, et ta on narkojoobes ja on selle ise tekitanud. Siin ei saa kohtukolleegium kaitsjaga täielikult nõustuda.

§ 424

koosseisupärane tegu pole mitte narkootilise aine tarvitamine, vaid sõiduki juhtimine vastavas joobes. Maakohus on põhjendanud adekvaatselt, miks ta leiab, et A. Klein oli juhirooli istudes ja 3 juhtides oma narkojoobest teadlik; pole vaja tõendada ja põhjendada, et A. Klein tarvitas ka narkootilist ainet otsese tahtlusega, sest talle ei heideta kuriteona ette tarvitamistegu ennast. 13. Küsimusel, kas A. Klein pani

§ 424

tunnustele vastava teo toime kaudse või otsese tahtlusega, ei ole kõiki muid karistuse kujunemist mõjutavaid asjaolusid arvestades ka määravat tähtsust. A. Klein pani 21.11.2019 sama käitumisaktiga toime kaks tahtlikku tegu – lisaks

§ 424

lg-le 1 vastavale teole ka

§ 4231tunnustega teo.

Viimase teo ehk mootorsõiduki süstemaatilise juhtimisõiguseta juhtimise (vähemalt) otsese tahtluse üle pole olnud ka vaidlust. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on süü suuruse juures arvestanud õigesti, et A. Klein täitis ühe käitumisaktiga kaks kuriteokoosseisu (millest üks oli seotud juhtimisõiguseta juhtimisega ja teine joobes juhtimisega), ja et Andre Kleinil oli nii narkojoove kui ka kriminaalsele joobemäärale lähedane joobenäit ning ilmselged joobe tunnused. Kõike seda seostab maakohus õigesti suurema ohuga, mida A. Klein endast liikluses kujutas, ohustades nii autos viibinud isikute kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervist ja vara, ning see oht oli seda suurem just tänu sellele, et A. Kleini kui autojuhti iseloomustas mitu keelatud ja kriminaalset tegurit, mitte vaid üks. (Seega pole praegusel juhul tegemist ka sellise eksimusega, nagu on osundatud RKKKo nr 3-1-1-44-16 p-s 20). 14. Maakohus on põhjendanud kõiki karistuse kujunemist mõjutavaid asjaolusid põhjalikult ja asjakohaselt otsuse lehekülgedel 7 ja 8 ning ringkonnakohus nõustub nendega. Nagu riigikohus on märkinud (viimati alles kriminaalkolleegiumi 26.01.2021 otsuses nr 1-19-4150), saab maakohtu otsus karistamise osas olla kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt ka RKKKo-d nr 1-171629/44, p 26 3-1-1-70-16, p 11). Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt

§ 56

lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea, mis võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises (RKKKo nr 1-19-4150, p-d 27-28). Riigikohus loetleb viimatinimetatud lahendis ka võimaliku kaalutlusvea eri variante. Ühtegi sellist viga Ringkonnakohus ei tuvasta ja seega puudub ka alus maakohtu otsuse tühistamiseks.

1. Üks kaitsja mõttekäike on, et kuna A. Kleini on korduvalt varem karistatud, sh erinevate vangistustega, mida ta pole pidanud täiel määral ära kandma, oleks nüüd võimalus proovida teistsuguse karistusliigiga ehk rahalise karistusega. Kaitsja möönab, et see läheks vastuollu väljakujunenud karistuspraktikaga, aga leiab, et praktikat tuleks muuta. Ringkonnakohus ei nõustu, et see juhtum annaks põhjust senise praktika ümberhindamiseks või sellest erandi tegemiseks. Maakohus on üksikasjalikult ja asjakohaselt põhjendanud, miks A. Kleini senised kuriteod, karistused ja viimaste (vähene) mõju tingivad just vangistuse mõistmise ja välistavad rahalise karistuse. Ringkonnakohus jagab neid kaalutlusi muuhulgas põhjusel, et üdpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 18).
2. Praeguses asjas on sedastatav, et üks A. Kleini kustumata karistusi on samuti

§ 4231

kuriteo toimepanemise eest (seejuures ebaseaduslikult ajutiseks kasutamiseks võetud ehk nö ärandatud sõidukiga) 2016.a. Teda karistati 25.01.2018 selle eest 4-kuulise vangistusega, mis moodustas osa toonasest liitkaristusest (tl 93-95). Samuti nähtub vastavast väärteootsusest, et A. Kleini trahviti 27.11.2018.a LS §-de 201, 221, 223 ja 224 alusel mootorsõiduki juhtimise eest 27.07.2018 mitte vaid juhtimisõiguseta, aga ka alkoholijoobe piirmäära ületades, foori keelava tule ajal ristmikule sõites ja jalgratturile tervisekahjustust tekitades (lk 107). 03.02.2020 seisuga polnud 4 karistus täidetud. Tulenevalt järjestikusest liitkaristuste mõistmisest enne eelneva karistuse ärakandmist on A. Kleinil vähemalt kaks kehtivat kriminaalkaristust ja käitumiskontrolliga katseaeg lõppajaga 15.10.

1. Neil asjaoludel oleks üldpreventiivselt arusaamatu talle kergema karistuse mõistmine. Vangistuse mõistmine (mis pöörataks täitmisele) on põhjendatav ka eripreventiivsest aspektist. Nagu nähtub karistusregistri väljavõttest ja toimikus olevatest otsustest, on A. Klein on küll olnud kinnipidamiskohas, aga mitte väga kaua (tl 94 – 28.04.-29.04.2016 2 päeva ja 02.05-30.08.2016 neli kuud). Seda arvestades on alust loota, et kui teda ei pannud oma tegude üle sügavamalt mõtlema ja neid ümber hindama isegi neljakuune vabadusest eemalolek, siis suudab seda ehk pikem vangistus. Kui kõike eelnevat arvestades jääks A. Klein nüüd karistamise korral vabadusse, tekiks tal karistamatuse tunne, mis oleks nii eri- kui ka üldpreventiivses tähenduses ebasoovitav tagajärg.
2. Kaitsja väide, et kohus pole üldse analüüsinud, kas antud teo eest oleks võimalik määrata isikule rahaline karistus, ei vasta tõele. Kohus on seda käsitlenud ja rahalise karistuse argumenteeritult välistanud otsuse lk-l 8 (keskel). Maakohus viitas õigesti nii juba ringkonnakohtu poolt eelmises punktis mainitud põhjustele kui ka sellele, et karistusregistri andmetest nähtuvalt pole A. Klein pikkade aastate jooksul oma arvukaid väärteotrahve tasunud. Tuleb nõustuda maakohtuga: puudub veenev põhjus arvata, et rahaline karistus oleks ka täidetav. Kaitsja märkus, et Andre Klein on just nüüdseks saanud korraliku ametliku töökoha, tugineb kohtistungil antud ütlustele, mille kohaselt oli A. Klein olnud ametlikult tööl kolm päeva. Need kolm päeva ei veena kohut, et A. Kleini väljakujunenud komme jätta talle rikkumiste eest määratud rahas seisnevad karistused tasumata, oleks nüüd muutunud. Karistusregistri andmetest nähtub, et A. Kleinile on aastate jooksul määratud arvukalt eri suurusega rahatrahve, viimati 2018.a 1200 eurot (lk 86-90). Paraku pole need trahvid eripreventiivset mõju avaldanud, sest nii käesoleva kui ka varasemad kuriteod on A. Klein pannud toime juba siis, kui tal oli trahvikogemus olemas. Seega ei saa siin kaitsjaga nõustuda. Mis puudutab kaitsja osundust, et A. Kleinil on kindel elukoht, siis toimikust ei nähtu, et tal seda varem poleks olnud. See pole kuritegude toimepanemist ära hoidnud. Kokkuvõttes pole maakohtu argumentatsioonile, millega ta välistab rahalise karistuse ja mõistab vangistuse, midagi ette heita.
3. Kaitsja leidis ka, et maakohtu põhjendused, millega ta välistas elektroonilise valvega käitumiskontrolli ja seega tingimusliku vabastamise, on ebapiisavad. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohtu jälgitavad ja adekvaatsed põhistused on otsuse lk-l 8.

§ 74

lg 5 võimaldab tõesti kohaldada teistkordset tingimuslikku vabastamist

§ 74alusel ka kohtuotsuste liitmisel, aga sel juhul üksnes elektroonilise valvega.

Käesoleval juhul on maakohus leidnud õigesti, et selliseks toimimiseks pole põhjust. Tuleb arvestada, et A. Klein vabastati juba 16.10.2018 katseajale ning mitte lihtsalt käitumiskontrolliga, vaid ka elektroonilise valve tingimusega. Arvestada tuleb sedagi, et juba see oli liitkaristus 25.01.2018 otsusega mõistetaud karistusega ja ka sellel eelneval korral mõisteti karistus

§ 74alusel käitumiskontrolliga.

Seejuures võib küll nõustuda kaitsjaga, et elektroonilise valve tingimusi on A. Klein täitnud probleemideta (vastupidised andmed kohtul puuduvad), kuid kõrvutades 16.10.2018 kohtuotsust käesoleva asja asjaoludega, tuleb tõdeda, et käitumiskontrolli nõudeid A. Klein siiski ei järginud. Nimelt pandi talle katseajaks lisakohustus mitte tarvitada alkoholi, aga nagu käesolevas asjas näha (tl 67 mõõtetulemus, tl 155 – süüdistatava ütlused), 21.12.2019 ta seda siiski keelust hoolimata tegi. Juba see ning kuriteo toimepanemine

§ 74

katseajal viitab sellele, et veelkordne käitumiskontrollile lubamine ei oleks põhjendatud, sest sellelt pole mõju oodata. 19. Kohtukolleegium ei sedasta maakohtu viga ka selles, et maakohus võttis

§ 74kohaldamist välistades arvesse A.

Kleini suhtumist õiguskorda ja määratud karistustesse. Kaitsja väide, et maakohus nimetas tema suhtumist üleolevaks, ei vasta tõele. Maakohus on kirjeldanud oma otsuses, millisena ta seda suhtumist näeb, läbi selle, et A. Klein pani tahtliku kuriteo toime teadlikult ajal, kui teda ähvardas eelmise karistuse täitmisele pööramine, kusjuures ka selle eelmise otsuseni viinud kuriteo oli ta pannud toime juba eelneval katseajal. Ringkonnakohus järeldab 5 sellest, et A. Klein ei võta tingimuslikult mõistetud karistusi tõsiselt. Kaitsja väide, et veel ühe võimaluse andmine oleks eriti mõjus just praeguses situatsioonis, kus isikut ähvardab pikk vanglakaristus, on sisutühi, kuna pikk vanglakaristus (2 aastat ja 8 kuud) ähvardas A. Kleini juba praeguse kuriteo toimepanemise ajal, aga ilmselgelt see ei mõjunud. 20. Ringkonnakohus peab vajalikuks toonitada, et vaidlustatav karistus on märkimisväärselt pikk üksnes põhjusel, et suurema osa sellest liitkaristusest moodustab täitmisele pööratav varasem karistus. Konkreetselt selles asjas arutatud teo eest mõisteti A. Kleinile vaid üheaastane vangistus, mis oli 3-aastase ülemmääraga vangistuse keskmäärast oluliselt allpool. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr (RKKKo nr 1-17-1629/44 jpt). Maakohus ei ole tegelikult põhjendanud otsuses, miks ta neil asjaoludel niivõrd väikese (so keskmäärast oluliselt madalama) vangistuse mõistab. Maakohtu poolt analüüsitud asjaoludest moodustuv üldpilt viitab sellele, et teosüü on keskmisest suurem, mida kompenseerib üks karistust kergendav asjaolu. Arvestades seega, et maakohus mõistis tegelikult pigem kerge karistuse, on A. Kleini koheldud piisavalt leebelt. Sellega seoses tõdeb ringkonnakohus, et isegi kui oleks põhjust määratleda A. Kleini tahtlust

§ 424

teo toimepanemisel kaudsena, nagu soovib kaitsja, ei saaks see asjaolu õigustada niigi kerge karistuse edasist kergendamist. Kaitsja etteheited ülemäära karmi karistuse osas ei vasta seetõttu tõele. Selle valguses jääb mõistetamatuks, millele tuginedes palub kaitsja vähendada niigi madalat aastast vangistust 10 kuuni. Apellatsioonis seda põhjendatud pole.

1. Kaitsja mõttekäik, et vangistus lööb A. Kleini praeguseks kujunenud elukorralduse sassi, on küll mõistetav, kuid paratamatult kriminaalkaristus nii toimibki. See, et kriminaalkaristus (iseäranis vangistus) mõjub süüdimõistetule ebamugavalt ja piirab talle meelepäraste plaanide tegemist, on üldteada asjaolu. See on osa vangistuse karistuslikust ja õpetlikust olemusest. A. Kleinil oleks olnud võimalik seda vältida, kui ta poleks katseajal (korduvalt) kuritegusid toime pannud. Selleks et vabadusepiirang ei kujuneks siiski pikemaks kui hädavajalik, on ka A. Kleinil võimalik vangistusest ennetähtaegselt vabaneda, nii nagu seadus seda ette näeb.
2. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ei esine menetlusõiguse rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks karistuse osas. Seetõttu teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
3. A. Kleini kaitsja vandeadvokaat Brigitta Mõttus on esitanud taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks kokku 81 eurot. Taotluse kohaselt oli kaitsealusega arutamise, otsuse analüüsi ja apellatsiooni koostamise ajakulu 90 minutit ning sellele vastava tasu suurus 81 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust apellatsiooni mahtu arvestades põhjendatuks ja KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaseks menetluskuluks, mis tuleb kaitsjale hüvitada. Kuna ringkonnakohus apellatsiooni ei rahulda, jääb apellatsioonimenetluse kulu vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 Andre Kleini kanda. Allkirjastatud digitaalselt 6