1-21-2031 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 12. aprill 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-2031 (19730000239) Kohtunik Sten Lind Vaidlusta

§ 3811

lg 2 näeb ette vastutuse raamatupidamise korraldamise nõuete teadva rikkumise eest või teadvalt raamatupidamisdokumentide ebaseadusliku hävitamise, varjamise või kahjustamise või raamatupidamisdokumendis andmete esitamata jätmise või ebaõigete andmete esitamise eest, kui sellega on oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ja kui kohus on välja kuulutanud raamatupidamiskohustuslase pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse raugemise tõttu. Kuivõrd pankrotihaldur ei väitnud, nagu oleks X OÜ-l 2012-2016 majandustegevust olnud, ei ole võimalik teha järeldust, et sel perioodil puuduolevad raamatupidamisdokumendid võinuks kuidagi oluliselt raskendada ülevaate saamist raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist. Seejuures esitas AL pankrotihaldurile dokumendid

1. aastal vene äriühinguga 3 1-21-2031 tehtud tehingu kohta. Asjaolust, et see leping oli kuni selle vabatahtliku esitamiseni raamatupidamisest puudu, ei ole võimalik väita, et pankrotihalduril oleks oluliselt olnud raskendatud võlgniku varadest ülevaate saamine. 2.3.
2. Menetleja hinnangul ei toetanud menetluses kogutud tõendid ka pankrotihalduri väidet, et AL on pankrotimenetluses andnud valevande. Kuriteokaebuse kohaselt kinnitas AL pankrotimenetluses vandega, et OÜ-l X on kohustus ainult SIA I ees summas 722 283,07 eurot ning nõue A AS-i vastu summas 800 000 eurot ja AS-i S vastu summas 156 000 eurot. Pankrotimenetluses leidis aga kinnitust, et X OÜ-l tegelikkuses selliseid nõudeid ei ole. Menetleja osundas, et vaatamata väidetule, ei ole pankrotihaldur kuriteoteates ega ülekuulamisel selgitanud, kuidas ta sellise järelduseni jõudis. Kriminaalasjas kogutud tõendid seda väidet ei toeta. Nimelt nähtus X OÜ võlausaldajate teise üldkoosoleku protokollist, et Riigiprokuratuur väljastas
3. novembril 2018 pankrotihalduri nõudmisel AL ja VS poolt
4. oktoobril 2011 esitatud kuriteokaebuse materjalid selle kohta, et A AS ei ole aktsepteerinud X OÜ nõuet – nõude põhjendatuse kohta selle pinnalt hinnangut anda ei ole võimalik. Lisaks oli vandeadvokaat Tarmo Pilv
5. novembri 20218 e-kirjas teatanud pankrotihaldurile, et AL nimetatud nõuded on perspektiivitud ja aegunud. Menetleja hinnangul ei nähtunud võlausaldajate üldkoosoleku protokollist ega e-kirjast see, et nõudeid ei eksisteeriks, vaid, et nende kohta hinnangu andmist on peetud keeruliseks ning T. Pilve sõnul on need perspektiivitud ja aegunud. Seega ei olnud põhjust heita AL-le ette valevande andmist pankrotimenetluses. 2.
6. Kokkuvõttes asus menetleja seisukohale, et kriminaalmenetlus tuleb lõpetada.
7. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale esitas X OÜ pankrotihalduri AT esindaja T. Pilve kaebuse Riigiprokuratuurile, taotledes kriminaalmenetluse jätkamist. Kaebaja hinnangul ei olnud menetluses tehtud piisavalt toiminguid, et selgitada välja asjaolude tegelik olemus, mistõttu tuleb menetlust jätkata. 3.
8. Kaebuse esitaja oli jätkuvalt seisukohal, et AL omastas X OÜ pankakontolt sularahas välja võetud 59 000 eurot. AL selgituste kohaselt oli küll plaanis teha äritehing, kuid see jäi toimumata. Seejuures oli kannatanu endiselt seisukohal, et puitmaterjali ostmist ja raha tegelikku liikumist ei toimunud, kuivõrd seda tõendada võivad muud dokumendid (kassatšekk, konto väljavõte) puuduvad. 3.
9. Samuti oli kaebaja veendunud, et AL esitatud ostu-müügileping oli koostatud tagantjärele ja võltsitud, et eksitada haldurit ja luua ettekujutus äritehingu tegemisest. Sellise tegevusega oli kaebaja hinnangul täidetud KarS § 344 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisud. 4 1-21-2031 Kannatanu leidis, et uurimistoimingute käigus ei ole piisavalt selgeks tehtud AL selgitused töötasu saamise kohta, mis ei olnud kannatanu hinnangul veenvad ega usutavad. Samuti oli nende kontrollimisel üheselt tuvastatud, et need ei vasta tõele. Lisaks ei olnud AL äriühingu pangaarvelt väljavõetud sularaha 59 000 eurot tagastanud. Kui asja valdaja kavatseb selle endale jätta või kolmandale isikule anda, on siiski alust öelda, et AL on toime pannud omastamise tunnustele vastava kuriteo. 3.
10. Kannatanu oli endiselt seisukohal, et AL on andnud pankrotimenetluses valevande. Kaebuses heideti ette, et uurimisasutus ei ole välja selgitanud kõiki asjaolusid, kuigi on ka ise välja toonud, et A AS nõude aktsepteerimata jätmise pinnalt ei ole võimalik anda hinnangut selle põhjendatuse kohta. Samuti ei nõustunud kaebaja menetleja seisukohaga, et nõuete perspektiivituks hindamine ei tähenda, et nõudeid ei eksisteeriks. Kaebaja leidis, et KrMS §-st 6 on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud välja selgitama nõuete olemasolu tegelikud asjaolud. Praegu on ennatlik järeldus tehtud üksnes T. Pilve e-kirja pinnalt. Riigiprokuratuuri määrus
11. Riigiprokurör jättis
12. märtsi 2021 määrusega X OÜ pankrotihalduri AT esindaja kaebuse rahuldamata, leides, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud. 4.
13. Prokurör nõustus menetlejaga, et kuivõrd ülekanded X OÜ pangakontolt AL isiklikule kontole tehti perioodil
14. juulist kuni
15. septembrini 2010 ning sularaha liikumine X OÜ ja A AS-i vahel toimus
16. aasta juulist septembrini, olid nende tehingutega seonduvad võimalikud kuriteod aegunud. Lisaks pidas riigiprokurör vajalikuks välja tuua, et ülekuulamisel põhjendas pankrotihaldur
17. aasta tehingute väljatoomist kuriteoteates sellega, et näidata AL käitumismustrit. Seda aga, et AL võis toime panna rahapesukuriteo järeldas haldur sellest, et X OÜ ja A AS-i vahel liikunud summa oli suur. 4.
18. Seoses X OÜ pangakontolt väljavõetud 59 000 euroga märkis prokurör esmalt,

§ 201

järgi kvalifitseeritakse omastamisena valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine, mis tähendab asja faktilist muutmist endale või kolmandale isikule kuuluvaks. Enda kasuks pööramine on omastamise puhul objektiivse koosseisu tunnus ning vajab seetõttu manifesteerimist, mis võib ilmneda väliselt tajutavas teos, mille põhjal saab objektiivne vaataja järeldada, et toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Riigiprokuröri hinnangul kinnitasid AL ütlused, lepingud ja kontoväljavõtted, et sularaha võeti X OÜ arveldusarvelt välja eesmärgiga teha ettevõtte G-ga tehing, mis jäi lõpule viimata. Asjaolu, et puitmaterjali ostmist ei toimunud, ei anna alust väiteks, et ei toimunud ka raha liikumist: AL sõnul tegi ta ettevõtte esindajale AN-le 60 000-eurose ettemakse, mis jäi hiljem lepingu täitmata jätmise tõttu G-le leppetrahviks. Viimast kinnitab ka kriminaalasja materjalide 5 1-21-2031 hulgas olev ülesütlemise leping, mis on allkirjastatud AL ja AN poolt

1. septembril 2016 SanktPeterburis: selle kohaselt maksab X OÜ partnerfirmale OOO G lepingu mittetäitmise eest 60 000 eurot, mis oli ettemaksuks. Seda, et AL lepingu allkirjastamise ajal Vene Föderatsionis viibis, kinnitavad ka väljavõtted tema passist. Vaatamata Vene Föderatsioonile tehtud õigusabitaotlusele, ei õnnestunud OOO G esindaja AN asukohta kindlaks teha ja seetõttu teda tehingu asjaolude suhtes üle kuulata. Seega ei olnud riigiprokuröri hinnangul tõendeid, mis AL väiteid sularaha väljavõtmise ja X OÜ OOO G vahelise tehingu asjaolude kohta kummutaks. Samuti ei näinud prokurör, et selliseid tõendeid oleks võimalik täiendavalt koguda. Eeltoodud põhjustel ei olnud prokuröri hinnangul alust rääkida ka lepingu võltsimisest ja võltsitud dokumendi kasutamisest. Asjaolu, et pankrotihaldur sellist asjade käigu versiooni usutavaks ei pea, ei oma tõenduslikku väärtust. Eelnevast tulenevalt nõustus prokurör menetlejaga, et kriminaalmenetluses kogutud materjalide põhjal ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, et AL oleks X OÜ vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööranud, kuivõrd raha kasutati ettevõttega seotud kulutusteks ja tehinguteks. 4.
2. Riigiprokurör ei nõustunud kaebuse seisukohaga, et AL on andnud pankrotimenetluses valevande. Nimelt ei kinnitanud kriminaalasja materjalid, et AL nimetatud nõudeid ei eksisteeriks. Materjalide kohaselt pidas pankrotihaldur nõuete kohta hinnangu andmist keeruliseks ja T. Pilv on neid pidanud perspektiivituks ja aegunuks. Need asjaolud ei viita sellele, et nõudeid ei eksisteeriks: need võivad olla küll vaieldavad, kuid ei anna alust heita AL-le ette valevande andmist. 4.
3. Kokkuvõttes oli riigiprokurör seisukohal, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu AL tegevuses ühegi kuriteokaebuses nimetatud ega muu kuriteo tunnuseid. Samuti puudus prokuröri hinnangul võimalus koguda täiendavaid tõendeid. Seega oli kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p-i 1 alusel põhjendatud. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale
4. Riigiprokuratuuri
5. märtsi 2021 määruse peale esitas X OÜ pankrotihalduri AT esindaja T. Pilv kaebuse, milles taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja prokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse jätkamiseks. 5.
6. Kaebuses tuuakse kõigepealt välja, et riigiprokurör on nõustunud menetlejaga, et kuna ülekanded X OÜ pangakontolt AL isiklikule kontole tehti
7. juulist
8. septembrini 2010 ning ka raha liikumine X OÜ ja A AS-i vahel toimus
9. aasta juulist septembrini, siis on nimetatud tehingutega seonduvad võimalikud kuriteod käesolevaks ajaks vaieldamatult aegunud. 6 1-21-2031 5.
10. Kaebuse esitaja hinnangul ei kasutanud AL X OÜ pangakontolt võetud 59 000 eurot ettevõttega seotud kulutusteks ja tehinguteks, mistõttu on tegemist ettevõtte vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega KarS § 201 tunnustel. Kaebaja märgib, et on ka varem juhtinud tähelepanu,

§ 201

järgi omastamise puhul võib omastamistahte manifitseerimine ilmneda väliselt tajutavas teos. St objektiivne vaatleja peab mõistma, et asja valdaja kavatseb selle endale jätta või kolmandale isikule anda. Kusjuures manifitseerimine ei tähenda alati asja endale pidamise avalikku kuulutamist. X OÜ pankrotihalduri AT hinnangul ei ole eluliselt usutav, et X OÜ ja OOO G vahelise tehingu raames anti ettemakse sularahas ja ilma tagatiseta. Seega on objektiivsele vaatlejale jäänud arusaam, et asja valdaja on kavatsenud selle endale jätta või kolmandale isikule anda. Kaebaja hinnangul on asjaolude väljaselgitamiseks jäetud täiendavad toimingud tegemata. Kuivõrd AN asukohta Vene Föderatsioonis ei õnnestunud kindlaks teha ja teda sularaha saamise või mittesaamise küsimuses üle kuulata, on kaebaja hinnangul kontrollimata fakt, kas kõnealune leping on allkirjastatud vastavalt AL ütlustele ehk

1. aasta septembris SanktPeterburis. 5.
2. Eelnevatest asjaoludest tulenevalt on kaebaja hinnangul alust rääkida ka lepingu võltsimisest ja selle kasutamisest. Kaebuse esitaja leiab, et X OÜ ja OOO G vaheline ostu-müügileping on koostatud tagantjärele ja võltsitud eesmärgiga eksitada haldurit ja luua ettekujutus äritehingu tegemisest ja omandada seeläbi õigus või vabaneda kohustustest KarS § 344 lg 1 mõttes. Lisaks on AL esitanud lepingu haldurile tõendamaks väidetava tehingu tegemist ja täitnud sellise tegevusega KarS § 345 lg 1 kuriteokoosseisu. Kaebaja osutab veel, et uurimistoimingute käigus ei ole piisavalt selgeks tehtud AL selgitused töötasu saamise kohta, mis kannatanu hinnangul ei ole veenvad ega usutavad ning selgituste kontrollimisel on siiski üheselt tuvastatud ja kinnitust leidnud nende tõele mittevastavus. 5.
3. Kaebaja heidab ette, et uurimisasutus ei ole välja selgitanud valevande andmise tegelikke asjaolusid. Kaebuse esitaja hinnangul on nii uurimisasutus kui riigiprokurör teinud vandeadvokaadi T. Pilve väite põhjal ennatliku järelduse, et nõude perspektiivitus ja aegumine ei tähenda seda selle mitte-eksisteerimist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Kaebuse argumendid ei anna alust Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja prokuratuuri kohustamiseks kriminaalmenetlust jätkama.
5. Kaebuse osas, mis kannab pealkirja „Õiguslikud põhjendused“, on esmalt toodud välja, et riigiprokurör pidas õigeks menetluse lõpetanud PPA seisukohta, et võimalikud kuriteod, mis seisnesid 50 000 euro ülekandmises X OÜ arvelduskontolt AL isiklikule kontole ning raha liikumises X OÜ ja A AS-i vahel, on aegunud ning aegumine on menetlust välistav asjaolu. 7 1-21-2031 Mingeid vastuväiteid aga sellele seisukohale kaebuses esitatud ei ole, seega ei ole kaebuse esitaja seda seisukohta sisuliselt vaidlustanud.
6. Kannatanu esindaja on jätkuvalt seisukohal, et AL on omastanud X OÜ arvelduskontolt sularahas välja võetud 59 000 eurot. Kaebuses on korratud osaühingu pankrotihalduri seisukohta, et leping, mille kohaselt oli tegemist Vene Föderatsiooni ettevõttele puidumaterjali eest tehtud ettemaksuga, on tõenäoliselt koostatud tagantjärele. Oma seisukohta põhjendas pankrotihaldur sellega, et ettemaks anti Venemaa ettevõttele sularahas ja ilma tagatiseta. Kaebaja leiab, et menetleja on jätnud tegemata täiendavad toimingud selgitamaks välja, kas lepingu sõlmimise asjaolud olid sellised, nagu AL väidab – kuna AN asukohta Vene Föderatsioonis ei õnnestunud kindlaks teha, ei ole teda üle kuulatud. Need argumendid ei anna alust järelduseks, et kriminaalmenetlust tuleks jätkata. Raha üleandmisega seotud asjaolud võivad küll anda alust esialgseks kuriteokahtluseks, kuid kui menetluse käigus ei õnnestu kahtlust kinnitavaid tõendeid koguda, on põhjendatud seisukoht, et kuriteo tunnuseid ei õnnestunud sedastada ja kriminaalmenetluse jätkamise eelduseks olev kriminaalmenetluse alus puudub. Menetluses kogutud tõendid ei kinnita pankrotihalduri arvamust, et leping on vormistatud tagantjärele. Kriminaaltoimikus olevad dokumendid näitavad nii seda, et enne lepingu sõlmimist on peetud läbirääkimisi, kui ka seda, et X OÜ ja OOO G vahel on sõlmitud kirjalik leping. Samuti kinnitab toimikus olev lepingu ülesütlemiseks
7. septembril 2016 SanktPeterburis vormistatud ja allkirjastatud kokkulepe AL ülekuulamisel antud ütlusi, et OOO G esindajale AN-le ostu-müügilepingu sõlmimise järel sularahas ettemaksuna antud 60 000 eurot jäi leppetrahviks Venemaa äriühingule. Alusetu on etteheide, et menetluses on jäetud tegemata täiendavad toimingud asjaolude väljaselgitamiseks. Kaebusest ei selgu, mis on kaebuse esitaja hinnangul need menetlustoimingud, mida menetleja oleks veel pidanud tegema. Kaebuse esitaja ei ole toonud välja mingit seni tegemata menetlustoimingut, mida oleks veel võimalik teha lepingu sõlmimise ja raha üleandmise asjaolude väljaselgitamiseks. Kaebuses on märgitud, et üle on kuulamata OOO G nimel lepingu allkirjastanud AN. Samas on kaebuse esitaja ise möönnud, et AN üle kuulamata põhjusel, et tema asukohta Vene Föderatsioonis ei õnnestunud kindlaks teha. Ringkonnakohus osutab, et KrMS § 208 lg 2 p 5 kohaselt tuleb menetluse lõpetamise vaidlustamisel märkida kaebuses kaebaja arvates alusetult tegemata jäetud menetlustoimingud. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt tuleneb sellest sättest menetluse lõpetamise vaidlustaja kohustus näidata ära, kuidas on tema arvates võimalik koguda tõendeid selle asjaolu kohta, mille tuvastamata jätmist ta vaidlustab. See on põhjendatav sellega, et kui menetlus on lõpetatud põhjusel, et mingi tõendamiseseme asjaolu ei leidnud tuvastamist, on mõtet kohustada prokuratuuri jätkama selle asjaolu väljaselgitamiseks menetlust vaid juhul, kui selle asjaolu väljaselgitamiseks on realistlik võimalus. Kaebuse esitaja ei ole selgitanud, milliseid menetlustoiminguid saaks menetleja veel AN leidmiseks ja ülekuulamiseks teha. Seega on etteheide, nagu poleks kriminaalmenetluse raames tehtud kõike vajalikku lepingu sõlmimise ja sularaha üleandmise asjaolude väljaselgitamiseks, alusetu. 8 1-21-2031 Eelnevast tulenevalt on põhjendatud uurimisasutuse ja prokuratuuri seisukoht, et AL tegevuses ei õnnestunud omastamise tunnuseid tuvastada ja kriminaalmenetlus tuleb lõpetada.
8. Kuivõrd lepingu võltsimise väide tugineb samadele argumentidele, ei ole eeltoodud põhjustel menetluse jätkamiseks põhjust ka dokumendi võltsimise ja selle kasutamise kahtluse väljaselgitamiseks. Seoses väitega, et X OÜ ja OOO G vaheline leping on võltsitud, on kaebuses märgitud veel: „Kaebaja on seisukohal, et uurimistoimingute käigus ei ole piisavalt selgeks tehtud AL selgitused töötasu saamise kohta, mis kannatanu hinnangul ei ole veenvad ega usutavad ning selgituste kontrollimisel on siiski üheselt tuvastatud ja kinnitust leidnud nende tõele mittevastavus.“ Kaebuses ei ole täpsustatud, mis töötasu mõeldakse, ega seda, kuidas haakub see, et töötasu saamisega seonduvat pole piisavalt selgeks tehtud, väitega, et võltsitud on kahe äriühingu vaheline ostu-müügileping. Lõpetatud kriminaalmenetluses oli töötasust juttu seoses X OÜ arvelduskontolt
9. aastal AL isiklikule kontole kantud 50 000 euroga – AL väitis, et tegemist oli töötasuga. Nagu eespool märgitud, on nende ülekannetega seonduv võimalik kuritegu aegunud, ning kaebuse esitaja ei ole sellele seisukohale mingeid sisulisi vastuväiteid esitanud. Kuivõrd aegumine on, nagu vaidlustatud määruseski selgitatud, absoluutne menetlustakistus, on alusetu kaebuse esitaja etteheide, et ülekannetega seotud asjaolusid pole piisavalt välja selgitatud. Kuna esines menetlust välistav asjaolu, ei olnud menetlejal õigust ega kohustust teha menetlustoiminguid nende asjaolude väljaselgitamiseks. Etteheide, et menetleja ei ole selgitanud välja teise, aegunud kuriteo asjaolusid, ei näita kuidagi vajadust jätkata menetlust selle väljaselgitamiseks, kas X OÜ ja OOO G vaheline leping on võltsitud.
10. Kaebuse esitaja ei nõustu ka riigiprokuröri seisukohaga, et AL tegevuses ei ole pankrotimenetluses valevande andmise tunnuseid. Kaebuses ei ole aga esitatud ühtegi argumenti, mis näitaks Riigiprokuratuuri seisukohtade põhjendamatust. Riigiprokurör leidis, et AL poolt nimetatud nõuded (OÜ-l X nõue A AS vastu summas 800 000 eurot ja AS S vastu summas 156 000 eurot) võivad olla perspektiivitud ja aegunud, kuid leidis: „Nõuded võivad olla vaieldavad, kuid see ei anna alust OÜ X juhatuse liikmele ette heita valevande andmist pankrotimenetluses.“ Sellele seisukohale on kaebuses vastatud vaid väitega, et uurimisasutus ei ole välja selgitanud valevande andmise tegelikke asjaolusid. Kaebuses ei ole üldse selgitatud, milliste asjaolude väljaselgitamine ja miks oleks veel olnud vajalik, kui menetleja oli leidnud, et AL pankrotimenetluses vande all esitatud väide ei olnud sisuliselt vale. Seisukoht, et AL pole andnud valevannet, lähtub Riigiprokuratuuri määruse kohaselt omakorda seisukohast, et valevandest oleks alust rääkida siis, kui nõudeid ei eksisteeriks. Ka selle seisukohaga seoses ei ole kaebuses esitatud mingeid argumente, mis näitaks, et riigiprokuröri selline seisukoht on põhjendamatu.
11. Eeltoodust tulenevalt on menetlejad õigustatult jõudnud järeldusele, et kriminaalasjas kogutud tõendid kuriteokaebuses tõstatatud kuriteokahtlusi ei kinnita. Seetõttu ei ole menetluse 9 1-21-2031 jätkamiseks alust. Ka ei ilmne kaebusest, et kriminaalasjas oleks põhjendamatult jäetud tegemata menetlustoiminguid, millega oleks võimalik täiendavaid tõendeid koguda. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus KrMS § 208 lg-st 5 juhindudes Riigiprokuratuuri
12. märtsi 2021 määruse muutmata ja kannatanu esindaja T. Pilve kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 10