KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 03.12.2020, Tallinn Haldusasja nu

) § 50 lg 1, § 54 lg 1 p 4, § 55 lg-te 1 ja 2 ning § 62 lg 3 alusel 18.10.2019 ettekirjutuse nr 5-3.3/3126779 koos sundtäitmise hoiatusega maksta tagasi temale alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitis 4736,48 eurot. XXule maksti ajutise töövõimetuse hüvitist 10 251,36 eurot (140 päeva × keskmine päevatulu 91,53 eurot – 20% tulumaks). MTA tühistas 22.06.2017 maksuotsusega registrikande XXu töötamise kohta Xxx-s ning vähendas tööandja deklaratsioonides näidatud maksusummasid. Seoses sellega vähenes ka XXu

1. a keskmine päevatulu 91,53 eurolt 49,24 eurole. XXul oli seega õigus 5514,88 euro suurusele töövõimetushüvitisele (140 × 49,24 eurot – 20% tulumaks). XXule maksti alusetult 4736,48 eurot. Puudub võimalus tagasinõutav hüvitis tulevikus tehtavatelt väljamaksetelt kinni pidada, sest ajutist töövõimetust ei ole võimalik ette prognoosida.
2. XX esitas ettekirjutuse peale vaide, mille haigekassa jättis 17.02.2020 vaideotsusega rahuldamata. Tagasinõue ei ole aegunud. Nõude aegumisele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 149 tulenevat kümneaastast tähtaega. Alternatiivselt kohaldub TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud alusetu rikastumise nõude kolmeaastane aegumistähtaeg. Haigekassa sai muutunud sotsiaalmaksu andmetest teada 01.08.
3. Seega polnud nõue ettekirjutuse tegemise ajaks aegunud.
4. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 18.10.2019 ettekirjutuse tühistamiseks.

-s ei sätestata sõnaselgelt, millal aegub alusetult makstud hüvitise tagasinõue. Samas on

§ 28lg-s 6 sätestatud ravikindlustushüvitise saamise nõudeõiguse aegumistähtaeg.

Põhjendatud ei ole erineva aegumistähtaja kohaldamine. Aegumistähtaja eesmärk on tagada, et isikul on piisavalt aega koguda nõude esitamiseks vajalikku teavet ning vältida võimalust panna nõue maksma piiramatu aja jooksul. Vastupidine ei ole kooskõlas õigusrahu ja õiguskindluse põhimõttega. Seda eesmärki tagab kolmeaastane aegumistähtaeg. Kolm aastat alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise maksmisest on piisav aeg, et menetlus läbi viia ja nõue esitada. Seda lähenemist toetab ka sarnast õigussuhet reguleeriv perehüvitiste seadus (PHS). PHS § 46 lg 3 järgi arvutatakse vanemahüvitis ümber ja nõutakse tagasi enam makstud hüvitis, kui selgub, et muutunud on arvutamise aluseks olevad isikustatud sotsiaalmaksu andmed. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) kontrollib vanemahüvitise arvutamise aluseks olevaid isikustatud sotsiaalmaksu andmeid tagasiulatuvalt kolme aasta jooksul pärast hüvitise saamise õiguse lõppemist (PHS § 46 lg 4). Samuti on maksunõuetele sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg (maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lg 1). 2

§ 28lg-st 6: see on proportsionaalne ja kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.

Aegumisnormi puudumine ei tohi kaebaja olukorda raskendada. Liiati võib aegumistähtaja puudumine olla põhiseadusega vastuolus. Haigekassa pidi aru saama kaebaja kindlustuskaitse lõppemisest, kui tühistati kaebaja töötamise kanne töötamise registris. Haigekassal on MKS § 29 lg 14 alusel ligipääs maksusaladust sisaldavale teabele sotsiaalmaksu maksja, kindlustatud isiku ja kindlustuskaitset taotleva isiku kohta või kindlustuskaitse kehtivuse kontrollimiseks. Õigeaegselt reageerides oleks haigekassal olnud 1,5–2 aastat tagasinõude esitamiseks. 6. Eesti Haigekassa palus jätta kaebus rahuldamata. Kuigi

ei sätesta nõude aegumise tähtaega, ei tähenda see, et analoogia korras võiks kohaldada vabal valikul eriseadust (nt PHS). Kui seaduses ei nähta selgelt ette erandit, tuleb avalikus õiguses kasutatud eraõiguse mõisteid sisustada samamoodi kui eraõiguses. Seega tuleb ka avalik-õiguslikus suhtes kohaldada aegumisele TsÜS-i. TsÜS § 149 järgi on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vaidlus puudub, et haigekassa tagasinõue tuleneb seadusest ning seadus sellele eraldi aegumistähtaega ei sätesta. Seega on täidetud mõlemad TsÜS §-s 149 nimetatud eeldused. Ühtlasi pole vaja välja selgitada, millal täpselt muutus haigekassa

§ 62lg-st 3 tulenev tagasinõue sissenõutavaks.

Arvestades, et töövõimetushüvitis maksti kaebajale välja 2016. aastal, ei ole TsÜS §-s 149 sätestatud kümneaastane tähtaeg möödunud.

§ 62

lg-s 3 sätestatud tagasinõue võib vastata ka alusetu rikastumise tunnustele võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 mõttes. Haigekassa on seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks tasunud kaebajale töövõimetushüvitist. Maksuotsuse (ja sellele järgnenud kohtumenetluse) tulemusel vähenes kaebaja kalendripäeva keskmine tulu ning töövõimetushüvitise maksmise kohustus langes ära 4736,48 euro ulatuses. Sellisel juhul tuleb nõude aegumist arvestada TsÜS § 151 lg 1 alusel – aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil haigekassa teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue kaebaja vastu. Haigekassa sai kohustuse äralangemisest teada 01.08.2019, kui MTA teavitas teda kohtuotsuse jõustumisest haldusasjas nr 3-17-1430. Hüvitis arvutatakse isiku töövõimetuslehel märgitud töökohustuste täitmisest vabastuse alguspäeva kalendriaastale eelnenud kalendriaastal kindlustatud isikule arvestatud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu alusel. Haigekassa ei kontrolli, määra ega arvuta isiku riiklikke makse. Vastav pädevus on MTA-l, mistõttu põhineb haigekassa poolt arvutatav ja makstav hüvitis MTA andmetel. Arusaamatud on viited töötamise registri olemuse ning maksuhalduri õiguse kohta avaldada maksusaladust sisaldavat teavet. Haigekassa teeb päringuid isikute kindlustuskaitse olemasolu ning sissetuleku keskmise suuruse kohta ainult kindlates olukordades, st töötleb andmeid ainult avalike ülesannete täitmiseks. Kindlustuskaitse olemasolu kontrollib töövõimetuslehte väljastav arst haigekassa andmekogust (

§ 52lg 1).

Hüvitist makstakse töövõimetuslehe alusel (

§ 53lg 1).

Haigekassa andmekogu saab omakorda andmed kindlustuskaitse olemasolu ning isiku kalendripäeva tulu keskmise suuruse kohta maksukohustuslaste registrilt ja töötamise registrilt (haigekassa andmekogu pidamise põhimääruse § 8 lg-d 3 ja 6). Kontroll on suuresti automatiseeritud ning toimub ühekordselt töövõimetuslehe avamisel. Mingeid järelkontrolle ei ole ette nähtud. Isikule makstava töövõimetushüvitise suurus põhineb MTA-lt saadavatel andmetel. Muutus andmetes saab toimuda kehtiva maksuotsuse alusel ning kui maksuotsuse tulemusel isiku kalendripäeva keskmine tulu väheneb, tuleb MTA-l haigekassat eraldi teavitada. Seega pidi haigekassa tagasinõudest teada saama pärast MTA teavitust, mis toimus 01.08.2019. 3

§ 62

lg-s 3 sätestatud nõude aegumine.

§ 62

lg-s 3 sätestatud tagasinõudele ei või analoogia korras kohaldada teiste

-s või PHS-s sätestatud nõuete aegumistähtaegu. Kui seaduses ei sätestata erandit, tuleb eraõiguse mõisteid sisustada samamoodi nii avalikus õiguses kui eraõiguses. Aegumise puhul tuleb seega lähtuda TsÜS-s ettenähtud aegumise sätetest. Tartu Ringkonnakohus leidis 19.05.2015 otsuses nr 3-13-1237, et

§ 62lg-s 4 sätestatud nõude aegumisele kohaldatakse Ts

ÜS §-i 149.

§ 62

lg 4 on alusetu rikastumise regulatsiooni erinorm, sest selles sätestatakse haigekassa õigus nõuda alusetult makstud hüvitis tagasi kindlustatud isiku tööandjalt. Kui alusetu rikastumise puhul peab isik andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu (VÕS § 1027), siis

§ 62

lg 4 sätestab erinormina nõudeõiguse tekkimiseks teistsugused õiguslikud alused (ebaõigete andmete esitamine tööandja poolt või

§ 61

lg-s 1 nimetatud keelu rikkumine) ning teistsuguse vastutava subjekti (mitte rikastunud isik, vaid tema tööandja). Seega ei olnud tegemist alusetu rikastumise nõudega ning kohaldamisele ei kuulunud TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud tähtaeg, vaid TsÜS § 149 lg-s 1 sätestatud kümneaastane tähtaeg alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Praegune juhtum erineb tolles lahendis kirjeldatud juhtumist selle poolest, et nõue on esitatud isiku vastu, kellele hüvitis on välja makstud, mitte kolmanda isiku vastu. Kaebaja sai haigekassalt ajutise töövõimetuse hüvitise haigekassa-poolse kohustuse täitmisena, kuid hiljem langes kohustus 4736,48 euro ulatuses ära.

§ 62

lg 3 puhul on tegemist alusetu rikastumise nõudega, sest see ei erine alusetu rikastumise regulatsioonist selliselt nagu

§ 62lg 4. Nõude aegumisele tuleb kohaldada seega Ts

ÜS § 151 lg-t

1. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue (TsÜS § 151 lg 1). Kohtupraktikas on selgitatud, et aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust. Ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (nt Riigikohtu 21.12.2016 otsus nr 3-2-1-129-16, p 46). Ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise ajal ei olnud MTA teinud maksuotsust ega muutnud
2. a sotsiaalmaksu andmeid. Vastustajal oli seega kohustus maksta kaebajale ajutise töövõimetuse hüvitist 10 251,36 eurot.

§ 62

lg 3 alusel esitatud nõude aegumine algas siis, kui vastustaja sai teada MTA 22.06.2017 maksuotsusest, sest enne seda puudus tal alus kahelda kaebajale makstud ajutise töövõimetuse hüvitise ulatuse põhjendatuses. Tähtsust ei ole sellel, millal jõustus maksuotsuse osas tehtud lõplik kohtuotsus haldusasjas nr 3-17-

1. Alusetult makstud vanemahüvitise tagasinõudmise vaidlustes välja kujunenud kohtupraktika järgi ei ole maksuotsuse jõustumine hüvitise tagasinõudmise eeldus. Samuti ei peata ega katkesta kohtuvaidlus hüvitise tagasinõude aegumist (Tallinna Halduskohtu 09.03.2018 otsus nr 3-17-2664). Kuna aegumise seisukohalt ei ole määrav õiguslikult alusetu rikastumise nõude olemasolust arusaamine, ei ole oluline, kas maksuotsus on kohtuliku kontrolli tulemusel õiguspärane või mitte. Kaebajagi on tegelikult seostanud vastustaja teadmise hüvitise tagasinõudmise asjaoludest maksuotsuse tegemisega ja selle tagajärjel toimunud muudatustega kaebaja maksuandmetes ega ole eitanud, et vastustaja ei saanud enne maksuotsuse tegemist olla teadlik alusetu rikastumise nõudest. MTA teavitas haigekassat maksuotsuse tegemisest 01.08.2019 e-kirjaga. Puuduvad tõendid, et haigekassat oleks varem teavitatud või et haigekassa oleks pidanud asjaolude muutumisest teadma enne 01.08.
2. Haigekassa peab MTA edastatud andmeid kontrollima 4

§ 54lg 1, § 55 lg 1).

Seadusest ei tulene haigekassale kohustust kontrollida ajutise töövõimetushüvitise aluseks olnud andmeid tagantjärele ilma ajendita. Teadlikkust ajutise töövõimetuse aluseks olnud asjaolude muutumisest saaks eeldada üksnes juhul, kui haigekassa oleks seaduse alusel kohustatud kontrollima, kas ajutise töövõimetuse maksmise aluseks olnud asjaolud olid hiljem muutunud, või olukorras, kus talle saab teatavaks, et andmed on olnud ebaõiged. Näiteks on selline kohustus PHS § 46 lg 2 alusel SKA-l. Vastustajale saaks omistada teadmist varem välja makstud ajutise töövõimetuse hüvitise aluseks olnud andmete muutumisest üksnes juhul, kui haigekassa saaks automaatse teavituse selle kohta, et konkreetse isiku ajutise töövõimetuse hüvitise arvutamise aluseks olnud andmed on maksuotsuse tegemise tõttu muutunud või kui teda on sellest mõnel muul viisil teavitatud. Sellist automaatse teavitamise süsteemi haigekassa andmekogu ega teiste riiklike registrite vahel kohtule teadaolevalt olemas ei ole ning selle olemasolu ei tulene ka ühestki õigusaktist. Seega sai haigekassa ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olnud asjaolude muutumisest teada alles 01.08.2019, kui MTA edastas talle maksuotsuse. Ettekirjutus tehti 18.10.

1. Seega ei olnud tagasinõue ettekirjutuse tegemise ajaks aegunud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
2. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Ei ole usutav, et haigekassa teeb järelevalvet vaid juhul, kui teine haldusorgan saadab talle haldusakti. Vastustaja pole tõendanud, et MTA ei muutnud süsteemis maksuotsuse andmisel ja maksuarvestusse kandmisel kaebaja töötasu andmeid ning haigekassal puudus võimalus sellest teada saada. Kaebaja ei vastuta selle eest, et haigekassal puudub juurdepääs muudetud andmetele või võimalus neist teada saada. Andmete ristkasutuseks on eeldused loodud. Halduskohus oleks pidanud lähtuma eeldusest, et maksuotsuse tegemisel ja maksuarvestusse kandmisel muutusid kaebajale 01.03.2016 töövõimetuslehe nr 16001405 alusel makstud ajutise töövõimetuse hüvitise arvutamise aluseks olevad töötasu ja sotsiaalmaksu andmed. Seega pidi haigekassa teadma hüvitise alusandmete muutumisest maksuotsuse tegemisel. Tagasinõude kolmeaastast aegumistähtaega tuleb arvestada alates ajutise töövõimetuse hüvitise maksmisest. Sarnaselt aeguvad kolme aastaga

§ 28lg-s 6 ja PHS § 46 lg-s 4 sätestatud nõudeõigused.

Vastustajal oli üle kahe aasta, et kontrollida muudetud andmeid, kuid ta pole seda teinud. Tegevusetust ei õigusta see, et ta andmeid ei kontrolli või pole loodud toimivat süsteemi. 9. Eesti Haigekassa palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Puudub põhjus kohaldada

§ 62lg-tes 3 ja 4 sätestatud tagasinõuetele erinevat aegumise regulatsiooni.

Haigekassal võib nõudeõigus tekkida mõlemal alusel ning mõlemal juhul tekib nõudeõigus seaduse alusel.

§ 62lg 3 erineb piisavalt alusetu rikastumise regulatsioonist.

VÕS § 1032 lg 1 järgi võib alusetu rikastumise kohustuse täitmise saajalt nõuda tagasi saadu ja sellest saadud kasu, mis võib oluliselt mõjutada tagasinõude ulatust. Kasu on seda suurem, mida pikem on ajavahemik alusetu rikastumise sündmuse, sellest teadasaamise ja sissenõudmise vahel. Kui aegumisele kohaldub alusetu rikastumise nõude regulatsioon, algas aegumine 01.08.2019. Aegumise arvestamine jõustumata maksuotsuse edastamisest on vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-s 2 sätestatud eesmärgipärasuse põhimõttega. Mõistlik ei ole selline lähenemine, kus haigekassa peab aegumise vältimiseks esitama kohtusse hagi. Rikastumine peab olema kindel. Seaduse mõttega ei ole kooskõlas inimesele tagasi makstud hüvitis uuesti välja maksta, kui maksuotsus tühistatakse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5

§ 62

lg 3 järgi võib haigekassa alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. 11. Pooled vaidlevad selle üle, missugune aegumistähtaeg kohaldub

§ 62lg-s 3 sätestatud tagasinõudele.

Kaebaja arvates kohaldub sellisele nõudele analoogselt

§ 28

lgga 6 ja PHS § 46 lg-ga 4 kolmeaastane tähtaeg alates alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise maksmisest. Vastustaja hinnangul tuleb aegumisele kohaldada TsÜS §-s 149 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega. Vastustaja möönab samas, et tagasinõue võib vastata alusetu rikastumise nõude tunnustele, mistõttu võib aegumisele kohalduda ka TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane tähtaeg. 12. Ravikindlustushüvitiste regulatsioon kuulub sotsiaalseadustiku reguleerimisesemesse. Kui sotsiaalvaldkonna eriseaduses pole sätestatud teisiti, tuleb tagasinõude aegumistähtaja arvestamisel juhinduda sotsiaalseadustiku üldosa seadusest (SÜS). SÜS § 35 lg 1 järgi kohaldatakse hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmisele ja tasaarvestamisele TsÜS-s aegumistähtaegade kohta sätestatut. Seejuures osutab viide TsÜS-s sätestatud aegumistähtaegadele alusetust rikastumisest tuleneva nõude, mitte seadusest tuleneva nõude aegumistähtajale (vt XIII Riigikogu 93 SE seletuskiri §-de 31–35 kohta1). Sarnaselt lähtus ka SÜS-eelne kohtupraktika põhimõttest, et kui valdkonna õigusaktid ei sätesta teistsuguseid aegumistähtaegu, on kohaldatav TsÜS-i alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg (Riigikohtu 27.03.2007 otsus nr 3-3-1-7-07, p 17; Tallinna Ringkonnakohtu 11.04.2013 otsus nr 3-12-256, p 13). SÜS ei muutnud seda põhimõtet.

ei näe ette

§ 62lg-s 3 sätestatud tagasinõude aegumistähtaega, mistõttu kohaldatakse aegumisele SÜS § 35 lg 1 kaudu Ts

ÜS § 151 regulatsiooni. 13.

§ 62lg-s 3 sätestatud nõuet ei saa siiski samastada VÕS alusetu rikastumise nõudega.

Poolte vahel on avalik-õiguslik suhe, mitte lepinguväline võlasuhe. Nõnda on ka

§ 62lgs 3 sätestatud nõue avalik-õiguslik nõue.

See tähendab, et nõude materiaalõiguslik alus on

§ 62lg 3, mitte VÕS § 1028 lg 1.

Küll kohaldatakse sellisele nõudele alusetu rikastumise nõude aegumistähtaega. 14. Vaidlus on ka selles, mis hetkest alates hakkas aegumistähtaeg kulgema. Lähtudes TsÜS § 151 lg 1 ls-st 1, aegub nõue kolme aastaga ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on

§ 62lg-st 3 tulenev nõue.

Kohtupraktikas on seda sisustatud ajahetkena, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ning oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (viimati Riigikohtu 17.06.2020 otsus nr 2-187948, p 22 ja seal viidatud praktika). 15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praeguses asjas ei alanud aegumistähtaeg kaebajale ajutise töövõimetuse hüvitise maksmisest. Hüvitis maksti välja 01.03.2016 töövõimetuslehe nr 16001405 alusel. Täpne väljamakse aeg asja materjalidest ei selgu, kuid arvestades

§ 53lg-s 6 sätestatud väljamakse tegemise tähtaega, pidi see toimuma 2016.

a märtsikuus. MTA vähendas Xxx deklareeritud tööjõumaksude summat 22.06.2017 maksuotsusega. Hüvitise väljamaksmise ajal polnud seega olemas asjaolu, millest oleks saanud järeldada rikastumisnõude olemasolu. 16. Ringkonnakohus ei jaga aga halduskohtu seisukohta, et aegumine algas 01.08.2019, kui MTA edastas haigekassale maksuotsuse. Aegumistähtaja kulgema hakkamine on seotud ajahetkega, mil isik pidi teada saama

§ 62lg-s 3 sätestatud nõude aluseks olevatest 1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/53b62cd5-d4a1-40b4-b23e-d3bf2d0fa7fa 6

§ 55

lg 1, Vabariigi Valitsuse 30.07.2002 määrus nr 240 „„Maksukohustuslaste registri“ asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ § 9 lg 1 p 4). MTA teavitas haigekassat maksuotsusest ja andmete muutmisest alles 01.08.

1. Kaebajale ei ole etteheidetav, et haldusorgan viivitab ülesannete täitmisega. Seega tuleb aegumist arvestada alates maksuotsuse kättetoimetamisest kaebajale. Maksuotsus toimetati kaebajale kätte 22.06.2017 ning vaidlustatud ettekirjutus tehti 18.10.
2. Seega ei olnud tagasinõue aegunud. Muid etteheiteid ei ole kaebaja ettekirjutusele teinud.
3. Eelneva põhjal jääb XXu apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
4. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7