KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Toomas Ventsli Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 05. märts 2021. a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn Tsiviila

) § 102 lg 2 mõistes edasilükkava tingimusega, milleks on laenusumma tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumine maaüksuse või korteri müügi korral. Kui edasilükkava tingimuse mittesaabumine on tingitud teise lepingupoole tegevusest, kohaldub

§ 104

lg 1.

§ 104

lg 1 sätestab, et tingimus loetakse saabunuks ka juhul, kui selle saabumist takistas hea usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik. Kohus tuvastas eelnevalt, et X H ei vastutanud I -X X Hga solidaarselt 12.12.2006 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Kohus on seisukohal, et isegi kui X H oleks vastutanud koos I X X Hga solidaarselt 12.12.2006 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei oleks see andnud alust lugeda X Hi 12.12.2006 laenulepingu pooleks I -X X H kõrval. PKS1995 § 20 lg 2 järgne abikaasa vastutus on sarnane käendaja vastutusele võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 ja 145 lg 2 mõistes ega muuda abikaasat lepingupooleks. Seetõttu ei saa X H ega tema pärijate tegevust või tegevusetust lugeda laenulepingu pooleks oleva laenusaaja tegevuseks või tegevusetuseks.

§ 104

lg 1 järgi saaks lugeda laenu tagastamise tähtaja lugeda saabunuks üksnes siis, kui lepingupooleks olev laenusaaja I -X X H on takistanud hea usu põhimõtte vastaselt kokkulepitud tingimuse saabumist. Hageja ei ole välja toonud laenusaaja I -X X H hea usu põhimõtte vastast käitumist

§ 104lg 1 mõistes.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et 12.12.2006 laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks. Hageja on alternatiivselt leidnud, et laenusumma tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks 25.06.2018, kui X kinnistu kohta kinnistusraamatusse tehtud omanikukanne muutus; lepingupooled ei pidanud laenulepingu sõlmimisel silmas ainult vara müümist, vaid üleüldse igasuguseid muudatusi vara omanike ringis, mis võimaldaksid laenusumma tagastada. Kohus on seisukohal, et hageja väidet ei kinnita dokumentaalne tõend, milleks on 12.12.2006 laenuleping (tl 20 pöördel). Laenulepingust nähtuvalt on lepingupooled kasutanud lepingu punktis 1 läbivalt mõisteid „müük“ ja „müümine“. Pooled ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuvalt erines poolte tegelik tahe nimetatud sõnade üldlevinud tähendusest (VÕS § 29 lg 1). Kostjad on osundanud, et X kinnistu kohta avatud kinnistusraamatu registriosas on omanikukanded muutunud ka varem. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt on kinnistusraamatusse kaasomanikuna ½ kaasomandist 05.07.2010 kantud I -X X H ning kaasomanikina ½ kaasomandist 20.09.2017 kantud L H (tl 96). Kuivõrd hageja ei ole tuginenud varem toimunud omanikukannete muutmisele ning tugineb üksnes viimasele 18.06.2018 toimunud omanikukande muutmisele, ei ole hageja laenulepingu sõlmimisel tegelikult pidanud laenusumma tagastamise nõude sissenõutavaks muutumise eelduseks mistahes alusel toimunud omanikukannete muutmist. Vastasel juhul loeks hageja nõude sissenõutavaks muutunuks juba varem. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et laenu tagastamise kohustus ei muutunud sissenõutavaks X kinnistu kohta kinnistusraamatusse tehtud omanikukande muutmisega 25.06.2018. 8. Kohus tuvastas eelnevalt, et X H ei vastuta I -X X Hga solidaarselt 12.12.2006 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Samuti tuvastas kohus eelnevalt, et 12.12.2006 laenulepingust tulenevad kohustused ei ole muutunud sissenõutavaks. Eeltoodut arvestades ei saa hageja nõuda 12.12.2006 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist kostjatelt. Kohus jätab hagiavalduse 12.12.2006 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise nõuetes rahuldamata. 9.

§ 154

lg 1 sätestab, et korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et hageja ja X H sõlmisid 12.01.2009 laenulepingu, mille alusel andis hageja X Hle laenu 36 527,67 Eesti krooni. Kohus leiab, et laenulepingu sõlmimine on tõendatud laenulepingu dokumendiga (tl-d 21 pöördel-22). Laenuleping on allkirjastatud hageja ja X 6

§ 154

lg 1 järgi algas aegumistähtaeg 2009.a sissenõutavaks muutunud maksete osas 31.12.2009, 2010.a sissenõutavaks muutunud maksete osas 31.12.2010 ning 2011.a sissenõutavaks muutunud nõuete osas 31.12.2011. X H suri 18.02.2010 (tl 7 pöördel – surmatunnistus). Eeltoodust tulenevalt ei alanud aegumistähtaeg

§ 166lg-st 1 tulenevalt enne pärandi vastuvõtmist X H pärija poolt.

X H pärija L H võttis pärandi vastu ning talle väljastati pärimistunnistus 09.04.2015 (tl 10). Kohus leiab, et kuivõrd aegumistähtaeg ei hakanud kulgema ja oli peatunud X H surma tõttu, hakkas

§ 154

lg-s 1 nimetatud aegumistähtaeg kõigi 12.01.2009 lepingu järgsete perioodiliste maksete osas kulgema alates 09.04.

1. L H suri 02.03.
2. Kostjatele väljastati pärimistunnistus 18.06.2018 (tl 98). Eeltoodust tulenevalt oli aegumistähtaja kulgemine peatunud 109 päeva. Võlguvõetud summa tagasimaksmise graafikus märgitud maksete aegumistähtaeg oleks pidanud mööduma 09.04.
3. Kuivõrd aegumistähtaeg oli peatunud 109 päeva, pikenes aegumistähtaeg kuni 16.07.
4. Tulenevalt

§ 166lg-st 1 pikenes aegumine kuue kuu võrra alates pärandi vastuvõtmisest.

See tähendab, et nõuded aegusid 18.12.2018.

§-st 144 tulenevalt aegusid ülejäänud lepingust tulenevad nõuded. Hagiavaldus kostjate vastu esitati 05.10.2019, seega pärast aegumistähtaja möödumist. Kuivõrd 12.01.2009 laenulepingu tulenevad nõuded olid hagi esitamise ajaks aegunud, on kostjatel õigus laenulepingust tulenevate nõuete täitmisest aegumise tõttu keelduda (

§ 142lg 1, § 143).

Kohus jätab hagiavalduse 12.01.2009 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise nõuetes rahuldamata.

1. Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS § 238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad.
2. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis hagiavalduse rahuldamata. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda.
3. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik 7