Obsah (5)

§ 252§ 253§ 203§ 199§ 11

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits j

§ 252lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav M.M. esitas
2. aprillil 2020 Tartu Halduskohtule taotluse esialgse õiguskaitse korras Viru Vangla kohustamiseks võimaldama velotrenažööri kasutamist 30 minutit päevas. M.M. selgitas taotluses, et vaatamata arsti ettekirjutusele ei ole ta alates
3. märtsist 2020 saanud velotrenažööri kasutada. Taotleja tervis on halvenenud, sest lisaks velotrenažöörile ei võimaldata ka jalutamist värskes õhus. Esineb oht, et kui M.M. ei saa velotrenažööri kasutada, halveneb tema tervis veelgi.
4. Tartu Halduskohus jättis
5. mai
6. a määrusega M.M. esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2) ja tühistas Tartu Ringkonnakohtu
7. mai
8. a määruse resolutsiooni p-ga 3 haldusasjas nr 3-19-400 kohaldatud esialgse õiguskaitse (resolutsiooni p 3). Halduskohus leidis, et taotlejal ei esine esialgse õiguskaitse vajadust. M.M. ei ole ära näidanud, et velotrenažööri kasutamiseta tekiksid talle pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Taotleja tugineb vananenud andmetele. Vangla arsti
9. aprilli
10. a sissekandest nähtub, et taotlejal puudub vajadus tavapärasest vanglarežiimist erinevate vangla poolt pakutavate võimaluste kasutamiseks, s.h ei vaja taotleja velotrenažööri kasutamist. Taotleja tervisekaardi sissekannetest perioodil
11. märts 2020 kuni
12. aprill 2020 ei saa järeldada, et taotleja tervis oleks vaatlusalusel perioodil märgatavalt halvenenud. Olukorras, kus taotleja keeldub koostööst tema tervisliku seisundi hindamiseks pädevate eriarstidega, ei saa eeldada, et tema tervislik seisund vajab täpselt sama abivahendit, mida poolteist aastat varem. Samuti on taotlejal alates
13. aprillist 2020 taas võimalik tervise turgutamiseks värskes õhus jalutada ja seega on ära langenud põhjus, mis taotleja tervisele väidetavalt halvasti võiks mõjuda. Viru Vangla esitas halduskohtule taotluse haldusasjas nr 3-19-400 kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamiseks. Nimetatud haldusasjas kohustas Tartu Ringkonnakohus
14. mai
15. a määruse resolutsiooni p-ga 3 Viru Vanglat võimaldama taotlejal kasutada velotrenažööri 30 minutit päevas kuni vaidemenetluse esemeks olevas nõudes kaebuse esitamise tähtaja lõpuni või kaebuse esitamise korral menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Asjaga seotud vaidemenetluses taotles M.M. Viru Vangla
16. jaanuari
17. a käskkirja nr 6-4/212-4 ja
18. veebruari
19. a käskkirja nr 6-3/85-1 kehtetuks tunnistamist. Kuna vaidemenetlused käisid esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal seoses eelnimetatud käskkirjadega, tuleb Tartu Ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 3 mõista selliselt, et esialgne õiguskaitse kehtib, kuni kõnealuste käskkirjade kehtetuks tunnistamise nõude osas on vaide- või kohtumenetluses tehtud lõplik lahend. Praegu on haldusasjas nr 3-19-822 pooleli kohtumenetlus Viru Vangla
20. veebruari
21. a käskkirja nr 6-3/85-1 tühistamise nõudes. Seega kehtib Tartu Ringkonnakohtu
22. mai
23. a määruse resolutsiooni p-ga 3 kohaldatud esialgne õiguskaitse. Kuna kohus tegi kindlaks, et asjaolude muutumise tõttu puudub taotlejal velotrenažööri kasutamiseks esialgse õiguskaitse vajadus, tühistab halduskohus

§ 253lg 1 ja lg 3 teise lause alusel Tartu Ringkonnakohtu 6.

mai

1. a määruse resolutsiooni p-ga 3 kohaldatud esialgse õiguskaitse.
2. M.M. esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu
3. mai
4. a määruse tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks. Määruskaebuses leitakse, et halduskohus jättis sisuliselt esialgse õiguskaitse taotluse menetlemata ja asus kaitsma vangla huve, arvestamata taotleja põhiväiteid. Taotleja väitel ei ole velotrenažööri kasutamise ajal intsidente aset leidnud.
5. veebruaril 2020 keeldus taotleja väljaviimisest kuna viimatiselt väljaviimiselt naastes alandati teda alasti läbiotsimisega naisametnike juuresolekul. Pealegi ei öelnud keegi taotlejale, kuhu ja miks teda soovitakse viia. Samuti ei ole taotleja oma karguga kedagi ega midagi löönud. Üksusejuhi korraldusel võeti taotlejalt ära kark, võimlemismatt, lisamadrats ja madrats kartseris kell 14.00-16.00 juba
6. aprillil 2020 ehk kaks päeva enne vangla arsti vastuvõttu. See kinnitab, et üksuse juht teadis arsti otsust juba kaks päeva varem ja tegelikku terviseseisundit keegi ei hinnanud. Tänaseks on taotleja tervis märgatavalt halvenenud. Alates
7. märtsist 2020 sai taotleja jalutama kahel korral.
8. aprillil 2020 liikus taotleja valude tõttu treppidel neljakäpukil ja tagasi tulles roomas kambrini kuigi varem liikus püsti seistes. Jalutusboksis lamas valude tõttu selili, kuna ei suuda istuda ega ilma karguta kõndida. Taotleja on korduvalt kukkunud ja vigastused on meedikute poolt fikseeritud. M.M. taotleb, et kohus nõuaks välja tervisekaardi ja info jalutamiste kohta perioodi
9. aprill 2020 kuni
10. mai 2020 osas. Taotleja liigub kambris neljakäpukil ja nii teda jalutama ei viida. Velotrenažöör on ainus asi, kus taotleja saab fikseeritud asendis liikuda, kartmata kukkuda. Velotrenažöörita on taotleja varsti liikumisvõimetu. Ilma karguta M.M. liikuda ei saa ja alates
11. aprillist 2020 kui kark ära võeti, on ta põhimõtteliselt olnud koguaeg pikali.
12. Viru Vangla leidis vastuses määruskaebusele, et määruskaebus on põhjendamatu ja halduskohtu määrus seaduslik. Viru Vangla palub asja materjalide juurde võtta vanglaametnike ettekanded, kus ametnikud lükkavad ümber taotleja väited nagu oleks tal objektiivne liikumistakistus, mis omakorda kinnitab arsti
13. aprilli
14. a otsust, et M.M. ei vaja käesoleval ajal abivahendeid, s.h velotrenažööri kasutamisvõimalust. Seda, et taotleja ei saanud alates
15. märtsist 2020 2 velotrenažööri kasutada, tingis Sars-CoV-2 viiruse levikust tingitud eriolukord ja vangla saatmiste minimeerimine, et vältida ohtlikuks nakkushaiguseks tunnistatud viiruse levikut. Tegemist oli paratamatu ebamugavusega, mille puhul oli avalik huvi olulisem M.M. erahuvist. Halduskohus lõpetas õiguspäraselt teise kohtu poolt kohaldatud esialgse õiguskaitse. Käesolevas asjas hinnati taotleja abivahendite vajadust tervikuna ja leiti, et see on ajas objektiivselt muutunud. Taotleja viidatud intsidendi kohta selgitab vangla, et M.M.i ei otsitud läbi naissoost ametnike poolt ega juuresolekul. Taotleja enese vastuhakk järelevalvetoimingutele ning kardinaga eraldatud läbiotsimisalal mitteviibimine tingis selle, et ta viibis ruumi osas, kuhu oli juurdepääs ka teistel peale meessoost läbiotsijate. Seega on sisutühjad M.M. väited, et ta ei soovinud vanglavälise tervishoiutöötaja vastuvõtule minna hilisemate läbiotsimistoimingute pärast. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16. Ringkonnakohus leiab, et M.M. määruskaebus ei kuulu rahuldamisele.
17. Alates
18. märtsist 2020 peatati kinnipeetav M.M.le velotrenažööri kasutamise võimaldamine seoses Sars-CoV-2 viiruse leviku tõttu kehtestatud eriolukorraga Viru Vanglas. M.M. taotles halduskohtult esialgse õiguskaitse korras temale arsti ettekirjutuse alusel velotrenažööri kasutamise võimaldamist 30 minutit päevas.
19. Halduskohus jättis M.M. esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata seoses muutunud asjaoludega. Halduskohus tuvastas, et Viru Vangla arst on
20. aprillil 2020 teinud sissekande, et taotleja ei vaja oma terviseseisundist lähtuvalt enam velotrenažööri kasutamise võimaldamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kui vangla arsti hinnangu kohaselt ei vaja taotleja praegusel ajal tervise parandamiseks velotrenazööri kasutamise võimalust, puudub taotlejal esialgse õiguskaitse vajadus. Taotleja on küll leidnud, et tema tervis on pärast
21. märtsi 2020 halvenenud, kuid ei ole välja toonud asjaolusid ega põhjendusi, milles tervise halvenemine seisneb ning milliseid tagajärgi toob endaga see, et ta ei saa enam velotrenažööri kasutada.
22. Viru Vangla edastas ringkonnakohtule vanglaametnike ettekanded, kust nähtuvalt suudab taotleja iseseisvalt ilma toeta ringi liikuda. Viidatud ettekannete põhjal ning ka eluliselt ei ole usutavad kaebaja väited, et ta liikus valu tõttu treppidel neljakäpukil ja jalutamast tagasi tulles roomas terve tee kambrini. Ringkonnakohus ei kahtle asjaolus, et taotlejal esinevad seljavalud, kuid velotrenažööri kasutamine ei kõrvalda valusid, vaid aitab lihaseid treenida üldise tervisliku olukorra parandamiseks. Samuti ei kasutata velotrenažööri liikumiseks, mistõttu on arusaamatu taotleja väide, et see on ainus asi, kus ta saab fikseeritud asendis liikuda, kartmata kukkumist.
23. Asja materjalide põhjal asub ringkonnakohus seisukohale, et M.M.le ei ole tervislikel põhjustel näidustatud velotrenažööri igapäevane kasutamine ning seetõttu puudub tal esialgse õiguskaitse vajadus. Ringkonnakohus ei rahulda M.M. määruskaebust ja jätab selles osas Tartu Halduskohtu
24. mai
25. a määruse muutmata.
26. Halduskohus selgitas
27. mai
28. a määruses, et haldusasjas nr 3-19-822 on pooleli kohtumenetlus, milles M.M. taotleb Viru Vangla
29. veebruari
30. a käskkirja nr 6-3/85-1 tühistamist. Ajal kui vaidemenetlus Viru Vangla
31. veebruari
32. a käskkirja osas oli pooleli, esitas M.M. halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, mis registreeriti haldusasjana 3-
33. Ringkonnakohus rahuldas
34. mai
35. a määrusega M.M. esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja kohustas Viru Vanglat võimaldama taotlejal kasutada velotrenažööri 30 minutit päevas kuni vaidemenetluse esemeks olevas nõudes kaebuse esitamise tähtaja lõpuni või kaebuse esitamise korral menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Seega kehtib asjas nr 3-19-400 vaidemenetluse ajal kohaldatud esialgne õiguskaitse haldusasjas nr 3-19-822 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
36. Viru Vangla
37. aprillil 2020 halduskohtule taotluse M.M. suhtes haldusasjas nr 3-19-400 kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamiseks. Halduskohus tühistas käesolevas asjas
38. mai
39. a määrusega Tartu Ringkonnakohtu
40. mai
41. a määruse resolutsiooni p-ga 3 3 kohaldatud esialgse õiguskaitse haldusasjas nr 3-19-400, leides, et muutunud asjaolude tõttu puudub M.M.l vajadus esialgse õiguskaitse korras velotrenažööri kasutamiseks 30 minutit päevas. M.M. vaidlustas halduskohtu määruse täies ulatuses. 11.

§ 203

lg 2 alusel kohaldatakse määruskaebuse esitamisele ja menetlemisele apellatsioonkaebuse kohtu sätestatut, kui käesolevast peatükist ei tulene teisiti.

§ 199

lg 1 p 1 sätestab, et ringkonnakohus tühistab halduskohtu lahendi apellatsioonkaebuse ja vastuväidete põhjendustest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks halduskohtusse, kui asja lahendas kohus (kohtunik), kellel seaduse järgi ei olnud õigust asja lahendada. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtul puudus õiguslik alus Viru Vangla

1. aprilli
2. a taotluse lahendamiseks haldusasjas nr 3-20-726 ning halduskohtu
3. mai
4. a määrus tuleb selles osas tühistada.
5. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna vaidlusalune esialgse õiguskaitse abinõu kehtib haldusasjas nr 3-19-822 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, siis tulnuks ka Viru Vangla taotlust esialgse õiguskaitse tühistamiseks menetleda haldusasja nr 3-19-822 raames. Haldusasi nr 3-19-822 on kohtunik Ülle Polluksi menetluses. Viru Vangla esitas halduskohtule taotluse haldusasjas nr 3-19-400 M.M. suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamiseks haldusasjas nr 3-20-726, mis on kohtunik Maria Lõbusa menetluses. Halduskohtu
6. mai
7. a määruses haldusasjas 3-20-726 ei ole viidet sellele, et Viru Vangla
8. aprilli
9. a taotluse lahendamise suunamine kohtunik M. Lõbusale oleks olnud tingitud kohtunik Ü. Polluksi eemalolekust ning seetõttu tööjaotusplaani kohaselt tema asendamise vajadusest. Samuti ei nähtu vaidlustatud määrusest muid põhjendusi, miks lahendas Viru Vangla taotluse kohtunik M. Lõbus, mitte Ü. Polluks.
10. Asjaolu, et Viru Vangla esitas taotluse esialgse õiguskaitse tühistamiseks haldusasjas nr 3-20-726, mitte asjas nr 3-19-822, ei ole piisavaks põhjenduseks sisuliselt teise haldusasjaga soetud taotluse lahendamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul tulnuks halduskohtul lahendada Viru Vangla taotlus haldusasja nr 3-19-822 raames seda kohtuasja menetleva kohtuniku poolt. Nimelt sätestab

§ 11lg 1 ls 1, et halduskohtus lahendab kohtunik haldusasja ainuisikuliselt.

Seega teeb see kohtunik otsustused ka asjas esitatud taotluste kohta. Vastavalt ei ole teistel sama kohtu kohtunikel üldjuhul õigust teha asjas menetlustoiminguid. Sellega on tagatud muu hulgas menetlusosalise õigus teada, kes tema kohtuasja läbi vaatab ning esitada taandus kohtukoosseisu vastu.

1. Eelnevale tuginedes tuleb Tartu Halduskohtu
2. mai
3. a määrus tühistada osas, millega halduskohus tühistas Tartu Ringkonnakohtu
4. mai
5. a määruse resolutsiooni p-ga 3 haldusasjas nr 3-19-400 kohaldatud esialgse õiguskaitse ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule.
6. M.M. taotleb määruskaebuses, et kohus nõuaks välja tervisekaardi ja info jalutamiste kohta perioodi
7. aprill 2020 kuni
8. mai 2020 osas. Käesolevas menetlusetapis ei pea ringkonnakohus vajalikuks nimetatud taotlust rahuldada. Kohus lähtus vangla arsti
9. aprilli
10. a sissekandest, et M.M. ei vaja velotrenažööri kasutamise võimalust. Seega ei ole usutav, et vangla arst on perioodil
11. aprill kuni
12. mai 2020 teinud vastupidise otsuse. Sellisest asjaolust ei ole kohut teavitanud ka Viru Vangla oma vastuses määruskaebusele. (allkirjastatud digitaalselt) 4