KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev
- märts 2021 Kohtuasja number 1-14-4670 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Ingeri Tamm ja Aarne Sarjas Kohtuasi Aleksei Keveli (isikukood 37307160381) tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
- märtsi 2021 määrus Määruskaebuse esitaja süüdimõistetu Aleksei Kevel Teised määruskaebemenetluse pooled prokuratuur, esindaja abiprokurör Liane Peets Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
- märtsi 2021 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
- Harju Maakohtu
- augusti 2014 otsusega tunnistati Aleksei Kevel süüdi karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p 6 järgi ja teda karistati 12 aasta pikkuse vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 8 aastani ja KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka A. Keveli eelvangistus. Karistuse kandmise aja alguseks loeti
- märts 2014 ja karistusaeg lõppeb
- märtsil
- Tartu Vangla esitas
- detsembril 2020 Tartu Maakohtule materjalid A. Keveli tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.
- Tartu Vangla ega prokuratuur ei toeta A. Keveli vabastamist. Vaidlustatud kohtumäärus
- Tartu Maakohus jättis
- märtsi 2021 määrusega A. Keveli tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
- Formaalsed eeldused A. Keveli vabastamiseks on täidetud.
- Ei saa aga mööda vaadata, et A. Kevel kannab juba kolmandat karistust vägistamise eest. Tema kuriteod on samalaadsed, kuid kannatanute valik on muutunud laialdasemaks. Seksuaalkuriteod ei ole ette planeeritud. Eelöeldu tähendab seda, et A. Keveli saab vabastada üksnes juhul, kui temast lähtuv retsidiivsusoht on üliväike. A. Keveli puhul see nii ei ole.
- Positiivsena võib välja tuua, et A. Kevelil on vabanemisel olemas kindel elukoht, vanglas on ta käitunud valdavalt korrektselt, on osalenud majandustöödes, on läbinud rehabilitatsiooniprogrammid ning
- oktoobril 2020 on ta paigutatud avavanglasse. Samas ei kaalu need asjaolud üles A. Keveli puhul esinevaid negatiivseid asjaolusid ja tema uute kuritegude toimepanemise risk on siiski liiga kõrge. Ei ole õige rajada A. Keveli ennetähtaegse vabastamise otsustust avavanglasse paigutamisele, sest ajavahemik kaalukate järelduste tegemiseks on olnud liiga lühike.
- Negatiivne asjaolu on kindla töökoha puudumine. Töökoha puudumine omab tähtsust hoolimata sellest, et A. Kevel on süüdi tunnistatud mitte vara-, vaid seksuaalse enesemääramise vastastes süütegudes. A. Keveli majanduslikku toimetulekut mõjutab 18 692,66 euro suurune võlgnevus. Kindel sissetulek on oluline, et maandada majandusliku kasu saamise eesmärgil uute kuritegude toimepanemise riski. Arvestades ka A. Keveli suhtes olevate rahaliste nõuete suurust, on olemas tõenäosus, et A. Kevel võib asuda ennast elatama kriminaalsel teel. Tõsi, tööpõlguriks A. Kevelit pidada ei saa ning vanglaski on ta nii töötanud kui õppinud. Kuigi A. Kevel avaldas, et tahaks jätkata vabanedes töötamist AS-is Kane Metall, ei ole see aktsiaselts A. Keveli tööle lubamist kinnitanud.
- A. Keveli kuriteod on seotud puuduliku probleemilahendusoskusega ja madala stressitaluvusega. Tema esimene ohver oli tema endine abikaasa, järgmine oli juhututtav ja kolm viimast kannatanut olid A. Kevelile võõrad alkoholijoobe tunnustega noored naised, kes liikusid öösel üksi tänaval. Kuritegude käivitajaks olid lähisuhteprobleemidest ja tülidest tekkinud stress ja stressi maandamiseks kasutatud alkohol (viimase kuriteo pani A. Kevel küll toime kainena). Kui esimesel korral ründas A. Kevel stressi põhjustajat (endine abikaasa), siis edaspidi võõraid, et maandada sel viisil abikaasa/elukaaslase vastu suunatud viha ja solvumist. A. Kevel küll teadvustab oma käitumise lubamatust ja tunnistab süüd, kuid pisendab seda, viidates tülile naisega ja stressile. Püsima pole jäänud ka A. Keveli abielud. Nii on lahutas ta
- aastal oma viimasestki abikaasast, kellega ta abiellus vanglas olles. Lahutuse põhjustas A. Keveli ennetähtaegselt vabastamata jätmine. A. Keveli varasemast elukäigust nähtuvalt on suhte lagunemise järel tema uue kuriteo toimepanemise risk tavapärasest kõrgem.
- Vangla iseloomustuses on märgitud, et A. Kevel peab oluliseks väärtushinnangute ja hoiakute muutumist seoses usuliste veendumuste tekkimisega peale
- aasta kohtuistungit, mil ta jäeti ennetähtaegselt vabastamata. Riskihindamise vestlusel
- mail 2019 tunnistas A. Kevel, et on mõnes mõttes isegi tänulik, et teda ennetähtaegselt ei vabastatud. Ta on saanud selle aasta jooksul kaplani, tugiisiku ja abikaasaga väga palju suhelda ning tunnistab, et on nüüdseks sisemiselt rahulikum, eneseteadlikum ja on valmis oma eluga edasi minema kristlikul teel. Paraku on A. Keveli varasem elukäik näidanud, et tema suhteprobleemid on otseselt seotud tema kuritegeliku käitumisega. Kohtu hinnangul ei ole võimalik järeldada, et A. Keveli ennetähtaegsel vabastamisel ei tekita lähivõrgustiku puudumine tema jaoks uusi pingeid, mida ta võib asuda maandama seksuaalkuritegusid toime pannes. Vangistusasutuses pole võimalik selliseid spetsiifilisi kuritegusid toime panna, avavanglas ja järelevalveta liikumise aeg on aga olnud järelduste tegemiseks liiga lühike. 2
(6)- Murelikuks teeb ka A. Keveli avaldatu võimaliku ravivajaduse kohta. A. Kevel leidis, et peab esmalt rääkima keskuse psühholoogidega ja põhjustest aru saama, vajadusel pöördub ta Viljandi Haigla poole. Kinnipeetav leiab, et töö ja sport aitavad, eriti viimane, sest sport aitab lahti saada halva energia ülejäägist. Kohtu arvates vajab aga isik, kes on pannud toime korduvaid vägistamisi, igal juhul pikaajalist ravi ja jälgimist seksuoloogi-psühhiaatri poolt. Tegemist on normist väga suure kõrvalekaldega, mida ei saa vabandada juhuslike asjaolude kokkusattumisega ega lahkuminekust tingitud depressiooniga. Sellist ravivajadust süüdimõistetu endal aga ei näe. Määruskaebus
- Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. Kevel. Määruskaebuses toodud argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.
- A. Keveli viibimine avavanglas ei ole otstarbekas. Veelgi enam, see on pigem kahjulik ja kasutu ajaviide, välja arvatud töötamine. Kaebaja nõustub, et tema eelnev elu tekitab vastikust ja tema teod on kohutavad. Ta kahetseb puhtsüdamlikult ja tal on siiralt häbi enda käitumise pärast. Vanglas veedetud seitsme aasta jooksul on ta teinud mitmeid järeldusi, on saanud palju teavet nii vanglaametnikelt kui tuntud psühholoogide raamatust. Ta on püüdnud leida endas probleemi, mis ajendas teda kuritegudele. Tal õnnestus leida kõikide probleemide juur, kuid ta vajab psühholoogi, kellega saaks suhelda oma emakeeles. Tartu Vanglas selliseid psühholooge ei ole – on aga rehabilitatsioonikeskuses, kuhu ta soovib vabaneda. Ravist Viljandi psühhiaatriakliinikus ei ole ta keeldunud ja kirjutas nõusoleku ilmuda sinna esimesel kutsel, kuid mõistlik oleks teada, mida ravida. Ta on sellest motiveeritud ja huvitatud. Kohus tugines tema eelnevale negatiivsele elukäigule, kuid tal ei ole soovi naasta oma endise elu juurde. Ta avaldas kohtus, et soovib alustada puhtalt lehelt ja elada kristlikku elu, millel ei ole midagi ühist tema eelmise eluga. Ta tahab olla seaduskuulekas inimene ja ühiskonnale kasulik.
- Tal on olemas elukoht ja tugiisik, kes abistab teda võlgade tasumise osas. Samuti on tugiisik kinnitanud, et abistab teda igapäevaelus. Kohtuistungi päeval sai ta suulise kokkuleppe Kane Metalliga ja avaldas ka direktori nõusoleku võtta teda tööle. Rehabilitatsioonikeskuses on ta järelevalve all nagu vanglaski. Mistahes väljumine keskuse territooriumilt fikseeritakse rehabilitatsioonikeskuse turvatöötaja poolt. Seal viiakse läbi sotsiaal-, rehabilitatsiooni- ja psühholoogiaprogramme. Kõik soodustab seda, et inimene väljub sealt eluks kohanenuna. Kui pärast rehabilitatsiooni tekivad elus raskused, ei jäeta teda saatuse hooleks, vaid abistatakse ja selgitatakse, kuidas olukorrast väljuda. Seetõttu ei ole kaebuse esitaja nõus kohtuniku järeldusega, et suured võlad ja keeruline majanduslik olukord võivad teda tõugata kriminaalsele teele. Seda enam, et rehabilitatsioonikeskuses viibimine ei nõua rahalist panust ning ta saab rahulikult keskenduda hagide tasumisele. Samuti on kaebuse esitajal soov saada kogemusi teistes valdkondades töötades ja ta rääkis sellest Tartu linna töötukassa vanemnõustajaga.
- Praegu sõidab ta iga päev tööle, käib kirikus ja töötukassas ning teeb oste kaubanduskeskustes. See tähendab, et tal on vaba pääs linna ning mingeid motiive ja soove, mis ajendaksid seadusvastastele tegudele, tal ei ole. Ta on muutunud täiesti adekvaatseks inimeseks, kuid hingelise tasakaalu säilitamise eesmärgil otsustas ajutiselt mitte abielluda ja mitte siduda ennast suhetega vastassugupoolega, kuna on teada, et probleemid algasid just sellelt poolelt. Kui ta läbib täielikult rehabilitatsioonikursuse ja ravi, võib ta selle peale mõelda. Ta on innustunud spordist ning treeningute mõjul on tal kadunud soov naasta suitsetamise ja alkoholi tarvitamise juurde. Üks asendus teisega, prioriteedid ja väärtused muutusid ning sport mängib suurt rolli negatiivse energia väljutamisel. Tal tõusis ka enesehinnang ja kindlus õnnestuva tuleviku suhtes.
- Ta palub kohtul olla leebe ja anda talle võimalus alustada seaduskuulekat elu. See aeg on tähtis asumaks paranemise tee aktiivsesse faasi, kuhu kuuluvad vestlused psühholoogiga, ravi 3
(6)psühhiaatri juures, tööhõive, aktiivne rahaliste nõuete tasumine ja töökogemuste laiendamine. Eeltoodu alusel on tema kuritegude toimepanemise risk suhteliselt madal ning eelnevad karistused ei ole aluseks jätta teda ennetähtaegselt vabastamata. Ta tunnistab, et on süüdi ning on ära teeninud oma vangistused, kuid palub võimalust parandada oma vigu visa tööga riigi ja ühiskonna hüvanguks. Selliste kuritegude eest pole talle andestust, kuid ta saab teenida tunnustust ausa töö ja tagajärjeka eluga. Ringkonnakohtu seisukoht
- Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.
- A. Keveli ennetähtaegne vangistusest vabastamine oleneb KarS § 76 lg 4 alusel antavast hinnangust ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste olemasolule. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- aprilli 2017 määrus asjas nr 31-1-12-17, p 16)
- Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus A. Keveli ennetähtaegse vabastamise otsustamisel teinud ühtegi sellist kaalutlusviga, mille tõttu võinuks kinnipeetav jääda ebaõigesti ennetähtaegselt vabastamata. Tõsi, maakohus on viidanud sellele, et A. Kevel kannab kolmandat karistust vägistamise eest ning on käsitlenud A. Keveli varasemate kuritegude asjaolusid. A. Keveli esimesed karistused on aga arhiveeritud ja neile ei saa seetõttu karistusregistri seaduse §-st 5 tulenevalt tugineda. Ent isegi neid põhjendusi eemaldades ei saa järeldada, et maakohus oleks A. Kevelit vabastamata jättes teinud ilmse kaalutlusvea. Jättes kõrvale lubamatu tuginemise A. Keveli arhiveeritud karistustele, on maakohtu arutluskäik siiski asjakohane ja piisavalt põhjendanud.
- Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine materiaalne eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine: kinnipeetava vabastamine eeldab positiivset retsidiivsusprognoosi, st peab olema piisav alus eeldada, et süüdimõistetu ei pane enam toime kuritegusid. Mida raskemaid kuritegusid on süüdimõistetult karta, seda väiksem peab uute kuritegude toimepanemise tõenäosus tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema.
- A. Kevelit on karistatud selle eest, et ta vägistas peagi pärast vanglast vabanemist kaks naist ja üritas vägistada kolmandatki. Vägistamine on raske kuritegu, mistõttu eeldab vägistaja ennetähtaegne vabastamine juba iseenesest madalat uute kuritegude ohtu. A. Keveli puhul peab see oht aga olema iseäranis väike. Esiteks polnud vägistamisi üks, vaid suisa kolm. Need vägistamised ei toimunud järjest, vaid mõne nädalaste vahedega. Seetõttu ei saa ka öelda, et kuriteod toimusid mingite halbade asjaolude kokku sattumise tõttu, mistõttu nad enam ei korduks. Vägistamised olid erandlikku laadi: kui üldjuhul vägistatakse lähikondseid või vähemasti tuttavaid, siis A. Kevel varitses tänaval võõraid naisi ja tungis neile kallale. See eeldab väga suure kriminaalse energia rakendamist.
- On positiivne, et vanglas on A. Kevel käitunud korrektselt, on olnud tööga hõivatud, on läbinud kuriteoriskidega tegelevad sotsiaalprogrammid, on osalenud muudes taasühiskonnastumist toetavates tegevustes ning enda sõnul soovib edaspidi elada seaduskuulekalt. Samuti on positiivne, et vabaduses on tal olemas kindel elukoht ning et ta pole avavanglas viibimise ajal ka väljaspool vanglaterritooriumit uusi kuritegusid toime pannud. Siiski ei tekita need positiivsed asjaolud 4
(6)piisavat kindlust, et A. Keveli kuriteoriskid on maandatud ning et ta vabaduses suure tõenäosusega enam kuritegusid toime ei paneks.
- A. Kevel kannab vangistust kolmandat korda. Pärast varasemaid vangistusi on ta kuritegude toimepanemist jätkanud. Seega varasemad vangistused ei ole talle vajalikku õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud. Vägistamisi on vangistuses raskem toime panna kui vabaduses. Seepärast ei saa praeguses vangistuses korrektselt käitumise põhjal veel järeldada, et nüüd oleks vangistuse õiguskuulekusele suunav mõju saavutatud. Samuti ei saa sellisele järeldusele anda alust A. Keveli sotsiaalprogrammide läbimine ning tema avavanglas viibimine. Esmalt tuleb nõustuda maakohtuga, et A. Keveli avavanglas viibimine on olnud veel võrdlemisi lühiajaline ega võimalda mingisuguste kindlate järelduste tegemist. Teiseks tuleb arvestada, et vangla iseloomustusest nähtuvalt on A. Kevel seksuaalkurjategijate tagasilanguse ennetamise programmi läbinud ka varasemalt, kuid on sellest hoolimata pannud toime uued kuriteod. Samuti nähtub Harju Maakohtu
- augusti 2014 otsusest, et A. Keveli väitel oli ta enne kuritegude toimepanemist käinud aasta aega psühholoogi juures ja tema arvates see aitas. Seega ei ole juba varasem kuriteoriskidega tegelemine olnud süüdimõistetu jaoks püsivalt tulemuslik, mistõttu ei saa kindel olla, et praeguses vangistuses läbitud sotsiaalprogrammid osutuvad viljakaks.
- A. Keveli kuritegelik käitumine on olnud suuresti seotud puuduliku probleemide lahendamise oskusega ja madala stressitaluvusega. Enda sõnul pani ta kuriteod toime keeruliste suhete tõttu vastassugupoolega. Kuigi A. Kevel teadvustab oma käitumise lubamatust ja tunnistab oma süüd, nähtub vangla iseloomustusest, et mõneti ta ka pisendab seda, tuues välja, et lähisuhteprobleemide tõttu tekkis tal stress. Ei saa välistada, et vabanedes tekib tal taas stress ja ta paneb seetõttu toime uued seksuaalkuriteod. Lisaks tuleb tähele panna, kaks viimast kuritegu pani A. Kevel toime ajal, mil ta suhtes ei olnud. Seega ei pruugi kuriteoriski maandada ka tõik, et esialgu A. Kevel kellegagi suhtes ei oleks. Liiatigi on süüdimõistetu seoses oma viimase abikaasaga avaldanud, et suhtleb temaga senini ning sooviks hoolimata lahutusest abielu jätkata. Ka asjaolud, et süüdimõistetu on enda sõnul asunud kristlikule teele ning innustub spordist, ei anna piisavat kindlust, et A. Kevelil enam negatiivseid emotsioone ei teki ning et ta ei pane nende emotsioonide ajel toime uusi seksuaalkuritegusid.
- Samuti jagab ringkonnakohus maakohtu muret seoses A. Keveli avaldatuga tema võimaliku ravivajaduse kohta. Kuigi määruskaebuses selgitab A. Kevel, et ei ole ravist keeldunud ning on valmis ilmuma esimesel kutsel, viitab ta jätkuvalt sellele, et on mõistlik enne teada, mida ravida. Kui süüdimõistetu on korduvalt pannud toime seksuaalkuritegusid, tunnistab seda ja on enda väidete kohaselt vangistuses mõtestanud oma senist käitumist, leidnud kõikide probleemide juure ning vajab psühholoogi abi, peaks olema ka selge, mida on vaja ravida. Süüdimõistetu viide, et enne oleks mõistlik teada, mida ravida, jääb arusaamatuks ja tekitab pigem mulje, et võimalusel süüdimõistetu ravi ei tahaks.
- A. Keveli hinnangul peaks tema ennetähtaegse vabastamise tingima ka asjaolu, et ta asuks elama rehabilitatsioonikeskusesse ning tal oleks olemas tugiisik. Rehabilitatsioonikeskus ei ole vangla ehk A. Kevel saab selle keskuse territooriumilt väljas käia – ja seda ei väära loomulikult see, et mõni turvatöötaja võib sellist väljas käimist märgata. Rehabiliteerivate tegevuste võimaldamine keskuses ei tähenda veel seda, et süüdimõistetu oleks motiveeritud sellistes tegevustes osalema ja et need tegevused avaldaks talle püsivat kuritegusid ärahoidvat mõju. Tugiisiku olemasolu saab pidada iseenesest positiivseks. Küll aga ei saa tugiisiku poolne võlanõustamine maandada uute seksuaalrikkumiste riski.
- Maakohus on viidanud sellelegi, et A. Kevelil puudub kindel töökoht (töökoha olemasolu A. Kevel tõendanud pole). Kuigi ringkonnakohus nõustub, et suur võlgnevus ja kindla töökoha puudumine võivad raskendada A. Keveli majanduslikku toimetulekut, ei saa neid asjaolusid 5
(6)pidada A. Keveli ennetähtaegse vabastamise kontekstis kuigi oluliseks: rahalised raskused ei tingi uusi seksuaalkuritegusid. Samas ei saa eelöeldu päädida A. Keveli vabastamisega: ülejäänud eelviidatud ohutegurid esinevad tõepoolest.
- Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
- märtsi 2021 määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)