4-08-447\5

4-08-447 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt. kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai
2. a Tallinn Väärteoasja number 4-08-447 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Kohtuistungi sekretär Jane Põldoja juuresolekul Kohtuistungi aeg
3. mai 2008.a. Väärteoasi XX (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht XXX) kaebus Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna 31.12.2007.a. otsusele väärteoasjas nr.2314,07,038068 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja XX Kaebuse esitaja kaitsja advokaat Indrek Sirk, Advokaadibüroo Kadak & Partnerid Kohtuvälise menetleja esindaja Hannes Küünarpuu RESOLUTSIOON
4. Kaebus rahuldada osaliselt.
5. Tühistada Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna 31.12.2007.a. otsus väärteoasjas nr. 2314,07,038068 XX süüditunnistamises Liiklusseaduse § 7431 lg 2 järgi lisakaristusena 6-ks kuuks juhtimisõiguse äravõtmise osas.
6. Muus osas jätta Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna 31.12.2007.a. otsus väärteoasjas nr. 2314,07,038068 muutmata. Kohtuotsus on kohtukantseleis kättesaadav alates
7. maist 2008.a. Kohtuotsusele on õigus kassatsioonikorras edasi kaevata Edasikaebamise kord Riigikohtule kohtumenetluse pooltel advokaadist esindaja vahendusel, teatades kassatsiooniõiguse kasutamisest kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Harju Maakohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. XX esitas kaebuse Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna 31.12.2007.a. otsusele väärteoasjas nr. 2314,07,038068, millega karistati kaebuse esitajat Liiklusseaduse (LS) § 7417 lg 1 järgi rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses s.o. 1 800 krooni ja LS 7431 lg 1 järgi rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses s.o. 9 000 krooni ja võeti LS 7431 lg 2 alusel juhtimisõigus ära 9-ks kuuks. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt seisnes kaebuse esitaja väärtegu selles, et tema 01.12.2008.a. kell 23:25 Pärnu mnt 238 juures Tallinna linnas juhtis sõiduautot Mercedes Benz riikliku registreerimismärgiga xxxxxx, ei veendunud manöövri sooritamisel manöövri ohutuses ja sõitis ette peateel sõitnud autobussile Scania, registreerimismärgiga xxxxxx, mille tagajärjel toimus sõidukite kokkupõrge. Samuti seisnes rikkumine selles, et XX lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt ja ei teatanud sellest politseile, kui politseile teatamine oli kohustuslik. Nimetatud tegudega rikkus XX LE § 91, 105 ja 227 nõudeid. XX palub kohtul tühistada kohtuvälise menetleja otsus LS § 7431 lg 1 osas. Juhul, kui kohus ei nõustu kaebuse esitaja taotlusega, palub kaebuse esitaja alternatiivselt tühistada LS § 74 31 lg 2 järgi mõistetud lisakaristus. XX leiab, et ta ei ole toime pannud LS 7431 lg 1 täheldatud väärtegu. XX selgitab, et ta pärast liiklusõnnetuse toimumist teatas liiklusõnnetusest politseile teine osapool s.o. autobussi juht. Kaebuse esitaja on seisukohal, et seega teatati politseile liiklusõnnetusest ja teise liiklusõnnetuse osapoole politseisse teatamine pole enam vajalik. Kaebuse esitaja hinnangul täidavad LS § 7431 lg 1 koosseisu ka liiklusõnnetuses osalenud juhi poolt sõiduki kohalt liigutamine. Kaebuse esitaja aga seda teinud pole. Kaebuse esitaja leiab, et sündmuskohalt lahkumine ei ole käsitletav LS § 7431 lg 1 täheldatud koosseisulise teona, selline tegu vastab LS § 7432 täheldatud süüteokoosseisule - Liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemine. Kaebuse esitaja leiab, et ta ei põgenenud sündmuskohalt, vaid ta läks viima koju oma 5-aastast tütart, kes oli liiklusõnnetusest ehmunud, nuttis ja jonnis. Kaebuse esitajal ei olnud soovi sündmuskohalt põgeneda, vaid ta oli valmis tulema sinna tagasi. Kuna kaebuse esitaja ei teadnud, millal politsei saabub, ei jäänud tal muud käitumisvarianti üle ja kaebuse esitaja leiab, et tema teos esinevad ka KarS § 29 täheldatud hädaseisundi tunnused. Alternatiivselt leiab kaebuse esitaja, et juhul, kui kohus ei nõustu tema taotlusega lõpetada väärteoasja menetlus LS § 7431 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo osas, on talle selle teo eest mõistetud lisakaristus põhjendamatu. Kaebuse esitaja palub kohtul hinnata karistuse vastavust KarS § 56 ja 57 nõuetele. Kaebuse esitaja leiab, et ta ilmus ise politseisse ajal, mil talle teada anti ja tema ütlused aitasid kaasa süüteo avastamisele. Kaebaja leiab, et kohtuväline menetleja on otsuses vääralt viidanud LS §-le 20 lg 5, mille kohaselt võrdsustatakse sündmuskohalt põgenemine joobeseisundis sõiduki juhtimisega. Kaebuse esitajale ei ole sündmuskohalt põgenemist ette heidetud. Kaebuse esitaja poolt toimepandud teo eest lisakaristusega ei ole kohustuslik, käesoleval juhul ei esine ei üld- ega eripreventiivseid põhjendusi, miks peaks kaebuse esitaja suhtes kohaldama lisakaristust. Kaebuse esitaja palub karistuse vastavuse hindamisel arvestada asjaoludega, et tal on ülalpidamisel alaealine laps ja et ta vajab tööülesannete täitmiseks mootorsõiduki juhtimise õigust. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde ja esitas üürilepingu ärakirja ja kaardi väljatrüki, millest nähtuvalt elas ta liiklusõnnetuse põhjustamise ajal sündmuskohale lähedal ja tal oli võimalus laps koju viia, samuti vajadusel sündmuskohale naasta. Kaebuse esitaja kaitsja leidis kohtuistungil, et liiklusõnnetuse põhjustamisel sai kaebuse esitaja ka kannatada, kuna sündmuskohalt lahkumisel kaotas ta kasko-kindlustuse kaitse ja pidi tema juhitud sõiduauto oma kulul remontima. Kohtuväline menetleja - Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna esindaja palus jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja leidis, kaebuse esindaja teod on tõendatud. Kui politseisse teatamine on kohustuslik, tuleb juhinduda politsei korraldustest. Kuna kaebuse esitajat on karistatud korduvalt, leiab kohtuväline menetleja, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud. Kohus, ära kuulanud kaebuse esitaja, kohtuvälise menetleja, tutvunud esitatud kirjalike materjalidega ja kõiki neid tõendeid kogumis hinnates, leidis, et XX kaebus on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 123 kontrollib kohus kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus leiab, et XX süü liiklusõnnetuse põhjustamises on tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud, samuti on mõistetud põhikaristused kooskõlas XX süüga. XX ei vaidlustanud tema süüditunnistamist LS § 7417 lg 1 järgi ega selle teo eest mõistetud karistust. Kõigepealt peatub kohus kaebuse esitaja teo vastavusel LS § 7431 lg 1 koosseisule. LS § 7431 lg 1 norm on blanketne, liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuded sätestab LE § 227 sätestab, et lahkarvamuse korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt. Väärteoasjas on tõendamist leidnud, et kaebuse esitaja ei täitnud politsei korraldusi ega saanudki täita, kuna lahkudes sündmuskohalt, muutis ta endale korralduste andmise võimatuks. Kohus leiab, et igasugune politsei korralduste eiramine või politsei poolt korralduste andmise võimatuks tegemisega on isik juba LE § 227 nõudeid rikkunud ja seeläbi täidab tema tegu LS § 7431 lg 1 täheldatud süüteokoosseisu. Teisena analüüsib kohus võimalikke õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohus leiab, et kaebuse esitaja teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. KarS § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Kohus leiab, et lisaks KarS § 29 grammatilisele tõlgendamisele on oluline ka vaadelda, kas õigushüve päästmistoiming on ainuvõimalik käitumisvariant. Kohus leiab, et hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming üksnes siis õigustatud, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Antud juhul oli kaebuse esitajal võimalik lapse kojuviimiseks kasutada mitmeid alternatiivseid variante – helistada ise politseile ja saada politsei nõusolek lapse kojuviimiseks, paluda kolmandatel isikutel, kaasa arvatud töölt kojusaabuval lapse emal laps koju viia jmt. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse esitaja teos ei esine õigusvastasust välistava asjaoluna hädaseisundi tunnuseid. Käsitledes kaebuse esitajale mõistetud karistusi, leiab kohus, et lisakaristusena mõistetud juhtimisõiguse äravõtmine on KarS § 56 käsitluses ebaproportsionaalselt karm. Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt ei pea isiku süüditunnistamisel LS § 7431 lg 1 järgi järgnema lisakaristusena vältimatult juhtimisõiguse äravõtmine. Kohus leiab, et lisakaristuse mõistmine peab olema motiveeritud. Kohtuvälise menetleja otsuses täheldatud asjaolu, et teo eest võimaldab seadus rakendada lisakaristust, ei ole iseenesest lisakaristuse rakendamise aluseks, kohtuväline menetleja pole argumenteerinud otsuses, miks ta peab vajalikuks kohaldada kaebuse esitaja suhtes lisakaristust. Kohus leiab, et arvestades karistust kergendavaid asjaolusid – süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus ja süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine – on võimalik kaebuse esitaja karistamine KarS § 56 lg 1 täheldatud eesmärkide täitmiseks ilma lisakaristust kohaldamata. Seoses sellega tühistab kohus Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna 31.12.2007.a. otsuse väärteoasjas nr. 2314,07,038068 LS § 7431 lg 2 alusel mõistetud lisakaristuse osas. Muus osas jätab kohus esitatud kaebuse rahuldamata. Kohtunik