2-17-7157/40
RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-7157 Otsuse kuupäev Tartu, 18. november 2020. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp, Villu Kõve, Kaupo Paal, Kalev Saare ja Tambet Tampuu Kohtuasi Isfix Ltd, Icelandi (Isfix ehf) hagi E-vehicles OÜ vastu kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2020. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Isfix Ltd, Icelandi (Isfix ehf) kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 20 363 eurot 14 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Isfix Ltd, Iceland (Isfix ehf), lepinguline esindaja vandeadvokaat Raini Nõu Kostja E-vehicles OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Tõnu Tuulas Asja läbivaatamise kuupäev 21. september 2020. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-7157 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Isfix Ltd, Iceland (Isfix ehf) (hageja) esitas 8. mail 2017. a Harju Maakohtule hagi E-vehicles OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 18 131 eurot 58 senti. See summa koosneb sõiduki ostuhinnast 13 600 eurot, intressist 6 eurot 80 senti, transpordikuludest 2851 eurot 58 senti, kohtuvälistest õigusabikuludest 1680 eurot, postikuludest 8 eurot 27 senti ja sissenõutavaks muutunud viivisest 765 eurot 96 senti. Samuti palus hageja välja mõista edasiulatuva viivise 2-17-7157 põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 5. maist 2017. a kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 18 131 eurot 58 senti.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 18. mail 2015 müügilepingu nr 8-2015 (leping), mille kohaselt müüs kostja hagejale elektrisõiduki Fiat/Micro-Vett, Fiorino Combi HC-S (sõiduk) hinnaga 13 600 eurot. Pärast ostuhinna kättesaamist andis kostja müüdud sõiduki üle hageja tellitud transpordiettevõtjale Eimskip Island ehf-le, kellele hageja tasus sõiduki transpordi eest Eestist Islandile 2851 eurot 58 senti. Islandile saabus sõiduk 30. juunil 2015. Sõiduk ei vastanud müügilepingu tingimustele. Vastuolus müügilepingu lisas 1 märgitule ei õnnestunud sõita ühe laadimisega 100 km ning lisaks ei töötanud laadija. Ühe laadimisega on õnnestunud sõita vaid 20 km.
Kui hageja sai sõiduki puudustest teadlikuks, teavitas ta nendest kohe kostjat ja kirjeldas ilmnenud probleemide olemust. Kostja on sõiduki puuduste olemasolu tunnistanud ja üritanud neid hagejat juhendades edutult kõrvaldada. Kuna kostja ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust täitnud ning on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud, esitas hageja 10. novembril 2016 müügilepingust taganemise avalduse.
Sõiduk oli töökorras, kui see hagejale üle anti ja Eestist lahkus. Sõiduk võis saada viga Islandile transportimisel. Kostja esitas sõiduki tehnilise seisukorra tõendamiseks väljatrüki sõiduki pardakompuutri logist 4. juuni 2015. a seisuga, millest nähtub, et sõiduk oli üleandmisel töökorras ja vastas lepingutingimustele. Hagejal ei olnud õigust lepingust taganeda, sest kostja ei ole müügilepingut rikkunud. Hageja ei ole tõendanud, et sõiduki parandamine või asendamine lepingu järgi ei ole võimalik või et see ebaõnnestub, samuti ei ole tõendatud, et kostja keeldub sõidukit parandamast või asendamast. Kostja on õigustatud nõudma, et ta saab sõiduki üle vaadata ja vajaduse korral parandada Eestis. Kostja ei pea lepingut täitma Islandil. Kostja on olnud valmis parandama sõidukit Eestis, kuna muus asukohas parandamiseks puudub tal lepingu järgi kohustus. Hagejal on täitmata lepingust taganemise formaalsed eeldused. Hageja ei ole määranud kostjale mõistlikku täiendavat tähtaega ega lepingust taganenud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi teada saama.
Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas sõiduk müüdi puudustega ja kas on täidetud materiaalõiguslikud eeldused lepingust taganemiseks. Hageja kohustuseks on tõendada, et sõiduk ei vasta lepingutingimustele. Hageja teavitas kostjat väidetavast probleemist ja sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest juulis 2015. Seejärel asuti kirja teel võimaliku vea tuvastamiseks lahendusi otsima. Poolte läbirääkimiste lõppemise ajaks saab lugeda 22. juuli 2016. a, sest siis edastas hageja esindaja teate, et ta soovib tagasi saada sõiduki hinna koos kuludega 19 200 eurot, millele kostja vastas 26. juulil 2016. a remondiettepanekuga. Kostja pakkus valida vea tuvastamiseks kolme võimaluse vahel: kostja saadab hagejale kolm akuelementi, et need Islandil välja vahetada; hageja saadab kostjale akupaki, et elemendid Eestis välja vahetada; hageja saadab sõiduki Eestisse garantiikontrolli. Hageja koostas 10. novembril 2016 lepingust taganemise avalduse ja saatis selle 21. novembril 2016 e-kirja ning tähitud postiga kostjale. Kostja väitel sai ta taganemise avalduse kätte koos hagimaterjalidega. Vastupidine ei ole tõendatud. Kohus leidis, et poolte läbirääkimiste tõttu ei esitanud hageja lepingust taganemise avaldust ebamõistlikul ajal vea avastamisest. Tõendatud ei 2(7) 2-17-7157 ole materiaalsed alused lepingust taganemiseks. Heas usus tegutsev mõistlik ostja oleks võimaldanud müüjal viga välja selgitada. Kostja pakutud võimalused, milleks on lähemal asuvate teenindusjaamade kasutamine või aku vahetus, on igati mõistlikud. Kostja ei ole võimaliku vea parandamisest keeldunud ja hageja ei andnud ka tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Tõendamata on asjaolu, et sõiduk ei vastanud nõuetele müügilepingu sõlmimisel. Kostja esitas sõiduki pardakompuutri logi, millest nähtub, et sõiduk vastas 4. juuni 2015. a seisuga tootja tingimustele.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsuse põhjendusi ja jättis hagi rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.
Hagejal ostjana on võimalik esitada nii müügilepingu rikkumisest kui ka müügigarantiist tulenev nõue. VÕS § 230 lg 5 järgi ei välista ega piira müügigarantii ostja õigust kasutada muid seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Seega oli hagejal õigus valida, millise nõude ta esitab.
Pooled vaidlevad selle üle, kas sõiduk ei vastanud lepingutingimustele juba hagejale üleandmise ajal või tekkis mittevastavus pärast selle hagejale (hageja määratud vedajale) 17. juunil 2015 üleandmist, st ajal, kui juhusliku hävimise riisiko oli VÕS § 218 lg 1 järgi üle läinud kostjalt hagejale. Hageja on esile toonud, et pärast sõiduki otsese valduse saamist 9. juulil 2015 selgus, et see ei vasta müügilepingu tingimustele. Tõendamaks, et sõiduk oli hagejale üleandmisel töökorras, esitas kostja pardakompuutri logi 4. juuni 2015. a seisuga, mille kohaselt sõiduki akude parameetrid vastasid kontrollmõõtmise ajal nõuetele.
Müügilepingu p 4.2 järgi anti sõiduk hagejale üle Eestis ja sellest hetkest läksid kõik riskid kostjalt üle hagejale. Seda, et sõidukil oli hageja väidetud lepingutingimustele mittevastavus selle hagejale üleandmisel, peab tõendama hageja. Hageja ei ole seda teinud. Samas on kostja tõendanud, et sõiduki akud olid enne hageja määratud vedajale üleandmist korras. Apellatsioonkaebuses viidatud tõenditest saab teha küll järelduse, et sõiduki akud või laadimissüsteem ei töötanud pärast sõiduki jõudmist Islandile, kuid neist ei saa järeldada, kas eeltoodud vead olid olemas ka juhusliku hävimise riisiko üleminekul kostjalt hagejale. Kostja on rõhutanud, et olukorras, kus sõiduk oli ligi kuu aega laadimata ja seda transporditi meretranspordiga, võisid akud saada kahjustada. Seadusest ega müügilepingust ei tulene eeldust, et ligi kuu aega pärast juhusliku hävimise riisiko üleminekut ilmsiks tulnud rikke korral saaks lugeda, et mittevastavus oli olemas juhusliku hävimise riisiko üleminekul.
Kuna hageja ei ole tõendanud kostja olulist müügilepingu rikkumist, st asjaolusid, millest saaks järeldada, et sõiduk ei vastanud müügilepingule juhusliku hävimise riisiko üleminekul, siis ei ole täidetud lepingust taganemise materiaalne eeldus ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Müügilepingust taganemise formaalsete eelduste, st vastavate tahteavalduste kättetoimetamise kohta esitatud väidete tõepärasuse tuvastamiseks puudub vajadus.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 3(7) 2-17-7157 7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud.
Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta paljud apellatsioonkaebuse väited. Ringkonnakohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg 3 p 1 ning § 654 lg-d 4 ja 5. Põhjendust esitamata on ringkonnakohus teinud ebaõige järelduse, justkui tõendaks pardakompuutri 4. juuni 2015. a väljatrükk seda, et sõidukiga sai selle vedajale üleandmisel 17. juunil 2015 ühe laadimisega läbida 100 km, mis oli müügilepingu tingimus. Hageja tõendas sõiduki mittevastavust lepingule ja seda, et ta nõudis kostjalt sõiduki parandamist pikema aja jooksul. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole hageja täitnud oma tõendamiskoormist tema esitatud asjaolude ja tõenditega.
Ringkonnakohus ei põhjendanud ka seda, miks ta jättis tähelepanuta hageja esitatud tõendid sõiduki puuduste põhjuste kohta. Täidetud on nii materiaalsed kui ka formaalsed eeldused lepingust taganemiseks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 järgi tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused:
Ringkonnakohus leidis, et tõendatud on see, et sõiduki akud või laadimissüsteem ei töötanud pärast sõiduki jõudmist Islandile, kuid ei ole tõendatud, et need puudused olid olemas juhusliku hävimise riisiko üleminekul hagejale.
VÕS § 218 lg 1 kohaselt vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. VÕS § 214 lg 2 kohaselt läheb asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale üle asja üleandmisega. VÕS § 76 lg 4 sätestab, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav 4(7) 2-17-7157 ja kohustus täideti kohaselt. Tulenevalt VÕS § 214 lg 4 esimesest lausest kannab ostja vedamisel oleva asja müümise puhul asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot tagasiulatuvalt, alates asja üleandmisest esimesele vedajale. Ringkonnakohus on seega õigesti leidnud, et seda, et sõidukil oli hageja väidetud lepingutingimustele mittevastavus sõiduki hagejale üleandmisel, peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja.
VÕS § 220 lg 1 esimese lause kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Selle kohustuse rikkumise korral ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2) (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1937/52, p 16).
VÕS § 220 lg 1 on seotud VÕS §-ga 219 seeläbi, et majandus- või kutsetegevuses tegutseva ostja jaoks algab mõistlik aeg asja lepingutingimustele mittevastavusest teada saamisest või teada saama pidamisest sellest hetkest, kui ta täitis või pidi täitma asja ülevaatamise kohustuse. Kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev ostja rikub VÕS §-s 219 sätestatud asja ülevaatamise kohustust, võib ta kaotada õiguse tugineda lepingutingimustele mittevastavusele, sest puudusest teatamise ajaks võib olla möödunud mõistlik aeg hetkest, kui ostja pidi asja lepingutingimustele mittevastavusest teada saama. See tuleneb VÕS § 220 lg 3 esimesest lausest, mille kohaselt ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda, kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigel ajal.
Mõistlik aeg puuduse avastamise ja müüjale teatamise vahel sõltub puuduse iseloomust. Ilmsest puudusest peab ostja müüjale üldjuhul teatama kohe pärast asja enda valdusse saamist, kuid sellisest puudusest, mille avastamine eeldab asja kasutamist (varjatud puudus), peab ostja teavitama müüjat siis, kui tal oli mõistlik võimalus puudus avastada (nt sõidukiga proovisõit teha) (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 19; 10. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-37663/54, p-d 13–14).
Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus hageja esitatud tõendeid analüüsinud ega võtnud põhjendatud seisukohta hageja esitatud asjaolude kohta, millele tuginedes hageja väitis, et sõiduk ei vastanud lepingutingimustele juba selle üleandmisel vedajale. Ka on tähelepanuta jäänud hageja väited selle kohta, et kostja on oma tegevusega sõiduki lepingule mittevastavust tunnistanud. Samuti on käsitlemata jäänud hageja esitatud tõendid sõiduki puuduste põhjuste kohta. Ringkonnakohus on piirdunud otsuses vaid märkusega, et apellatsioonkaebuses viidatud tõenditest saab teha küll järelduse, et müüdud auto akud või laadimissüsteem ei töötanud pärast auto jõudmist Islandile, kuid neist ei saa järeldada, kas eeltoodud vead olid olemas ka juhusliku hävimise riisiko üleminekul kostjalt hagejale.
Arvestades lepingutingimust ühe laadimiskorraga läbitava vahemaa kohta, puuduse iseloomu ja selle avastamise ning puuduse põhjuste kohta esiletoodut, võib nende asjaolude tõendatuse korral olla ostja tõendamiskoormise täitmiseks piisav, kui ta muudab usutavaks, et sellelaadse puuduse tekkimine vedamise tagajärjel oli lähtudes puuduse olemusest ja vedamise tingimustest väga ebatõenäoline.
Vastuväiteid sellele peab TsMS § 230 lg 1 järgi sellisel juhul tõendama kostja. Ringkonnakohtu otsuses puudub põhjendus järeldusele, et pardakompuutri 4. juuni 2015. a väljatrükiga on tõendatud, et sõidukiga sai selle vedajale üleandmisel 17. juunil 2015 ühe laadimisega läbida 100 km. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas pooled on oma tõendamiskoormise täitnud, ja vaidluse uuesti lahendama.
Müügilepingust võib ostja taganeda, kui müüja on müügilepingut oluliselt rikkunud (VÕS § 116 lg 1).
VÕS § 116 lg 4 piirab lepingust taganemise õigust ilma VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral ebamõistlikult suurt kahju. VÕS § 223 lg 1 kohaselt loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Kuivõrd hageja on sõiduki ostnud Eestist ja lasknud selle vedada Islandile, võib lepingust taganemine võrreldes sõiduki parandamisega põhjustada ebamõistlikke kulusid. Kolleegiumi hinnangul ei saa hageja müügilepingust taganeda, kui kostja on pakkunud sõiduki parandamist (puuduse kõrvaldamist) mõistlikul viisil ning hageja on parandamisest keeldunud.
Maakohus leidis, et kostja ei ole võimaliku vea parandamisest keeldunud ja hageja ei ole andnud konkreetset tähtaega puuduse kõrvaldamiseks (maakohtu otsuse p 36). Ringkonnakohus leidis, et puudub vajadus hinnata, kas lepingurikkumine oli oluline, sest rikkumine ei ole tõendatud. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et sõiduk ei vastanud lepingutingimustele ning müüja 6(7) 2-17-7157 vastutab selle eest (VÕS § 218 lg 1), peab ringkonnakohus hindama ka seda, kas lepingurikkumine oli oluline, mh kas kostja keeldus sõiduki parandamisest või ei teinud seda mõistliku aja jooksul.