← Eesti

1-21-2211/3

1-21-2211 KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 14. aprill 2021, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number Kohtunik Vaidlustatud lahend 1-21-2211

(21730000049)Julia Katškovskaja Riigiprokuratuuri
  1. märtsi
  2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X OÜ lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Hannes Olli, kaebus RESOLUTSIOON Jätta X OÜ esindaja vandeadvokaadi abi Hannes Olli kaebus rahuldamata ja Riigiprokuratuuri
  3. märtsi
  4. a määrus muutmata. KrMS § 385 p 11 kohaselt ei ole määrus vaidlustatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. X OÜ lepinguline esindaja Hannes Olli esitas
  6. veebruaril
  7. a Põhja Ringkonnaprokuratuurile kuriteokaebuse, milles taotles kriminaalmenetluse alustamist karistusseadustiku (KarS) § 320 lg 1 tunnustel CC ja QQ suhtes, kuna nad andsid
  8. augusti 2020 kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-18-16352 tunnistajatena valeütlusi. Harju Maakohus tegi tänu valeütlustele
  9. oktoobril 2020 X OÜ suhtes ebasoodsa kohtuotsuse. Tunnistajad andsid valeütlusi Y OÜ õhutusel, kelle huvides valeütluste andmine oli. Teokirjelduse kohaselt sõlmis Y OÜ X OÜ-ga
  10. augustil 2017 töövõtulepingu, mille objektiks olid betooni- ja montaažitööd XXX ehitustööde raames aadressil XXX, Tallinn. Lepingu punktis 1.1 nähti ette, et töö hõlmab mh töövõtja poolt kvalifitseeritud tööjõu kasutamist, mis on vajalik töövõtja lepinguliste kohustuste täitmiseks. Kui selgus, et töövõtulepingus märgitud projektijuhil ehitusplatsil QQ-l, kes on lepingu kohaselt vastutav isik ning kes juhtis, kontrollis, koostas ja allkirjastas Y OÜ poolt esitatud ehitustööde täitevdokumentatsiooni, puudub registreering, mis seostaks teda ehitustöid teostava Y OÜ-ga ja kutsepädevus, mida saab tõendada ainult kutsetunnistusega, ütles X OÜ Y OÜ-ga
  11. juulil 2018 töövõtulepingu üles. Y OÜ esitas X OÜ vastu hagiavalduse, väites, et tegelikkuses oli XXX objekti eest ehitusseadustikus sätestatud vastutavaks pädevaks isikuks hoopis juhatuse liige VV, ning nõudis lepingu ülesütlemisest tingitud kahju hüvitamist. X OÜ selle väitega ei nõustunud, kuna selle tõestuseks puuduvad kirjalikud tõendid. Seetõttu esitas Y OÜ taotluse kuulata tunnistajatena üle QQ ja CC.
  12. augustil 2020 kohtuistungil andsid QQ ja CC vande all valeütlusi, nagu oleks XXX objekti vastutava pädeva isiku kohustusi täitnud ja vastutaja olnud hoopis VV, mitte QQ. Kohus lubas X OÜ advokaatidel tunnistajaid küsitleda piiratud ulatuses ega võimaldanud küsida küsimusi, mis toonuks välja tunnistajate ütluste vastuolud ja ebausaldusväärsuse.
  13. Põhja Ringkonnaprokuratuur jättis
  14. veebruari
  15. a teatisega kriminaalmenetluse alustamata kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 alusel. Oma menetlusotsustust põhistas ringkonnaprokuratuur kokkuvõtlikult järgmiselt. Kuriteokaebusest nähtub, et konflikti lahendamiseks on pöördutud tsiviilkohtusse. Maakohtu otsuse kohaselt rahuldati Y OÜ hagi X OÜ vastu osaliselt, X OÜ-lt mõisteti mh välja leppetrahv Y OÜ kasuks ning menetluskulud jäeti suuremas ulatuses X OÜ kanda. Tsiviilkohtu poolt mitte meelepärase kohtulahendi tegemine on kahtlemata frustreeriv, kuid seda ei ole võimalik kompenseerida kriminaalmenetluse alustamisega. Prokuratuurile teadaoleva informatsiooni kohaselt on Harju Maakohtu
  16. oktoobri 2020 otsusele esitatud apellatsioonkaebus, milles valeütluste andmist ei mainita. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et Harju Maakohus, tehes otsust tsiviilasjas nr 2-18-16352, ei tuvastanud menetluse käigus üheselt, et CC või QQ oleksid kohtumenetluse käigus andnud valeütlusi. Kohtul lasub kohustus kuriteo tunnuste sedastamisel teavitada prokuratuuri. Kohtul ei kujunenud menetluse käigus veendumust ega kogunenud piisavalt ajendit prokuratuurile teabe saatmiseks kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks CC, QQ või Y OÜ suhtes KarS § 320 järgi.
  17. Kannatanu Riigiprokuratuuris. esindaja vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
  18. Riigiprokuratuur jättis
  19. märtsi
  20. a määrusega kaebuse rahuldamata ja kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustuse muutmata. Riigiprokurör leidis määruses, et otsustus jätta kriminaalmenetlus alustamata on õige ja puudused selle põhistamisel on kõrvaldatavad riigiprokuratuuri määrusega. 4.
  21. KarS § 320 lg 1 näeb ette vastutuse muuhulgas tunnistaja poolt tsiviilmenetluses teadvalt vale ütluse andmise eest. Süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste sedastamisest saab rääkida olukorras, kui isik andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta ja tema ütlused erinesid teistest menetleja poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditest (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-100-07). Subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust ja on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega. Ehk siis valeütluste andmine KarS § 320 mõttes tähendab seda, et isik on andnud ütlusi, mis ei kajasta objektiivset tegelikkust, ning muude kaalukate ja usaldusväärsete tõenditega on tõendite hindamiseks pädeva subjekti poolt küllaldase kindlusega sedastatud, et isik on teadvalt kajastanud tegelikkuse asjaolusid ütlustes valesti. 4.
  22. Viidatud tsiviilasjas ei saa sedastada CC ja QQ poolt teadvalt valeütluste andmist. Nad on kirjeldanud töö- ja juhtimisprotsessi ehitusobjektil ning konkreetselt enda rolli selles. Kohus ei tuvastanud neis ütlustes midagi sellist, mis võiks kvalifitseeruda valeütlustena. Ka olid viidatud isikute ütlused vaid osa tsiviilasjas kogutud tõenditest ning kohtu järeldused ei tuginenud vaid nendele kahele tõendile. Seega pole täidetud ka tingimus, et väidetavad valeütlused olid sedavõrd kaalukad, et tõid kaasa kaebajale kahjuliku otsuse. Tõendeid tuleb hinnata kogumis, kaaludes kõiki poolt- ja vastuargumente, mida alles hakatakse ringkonnakohtus tegema. Sisuliselt soovib kaebaja, et prokuratuur asuks hindama tõendeid käimasolevas tsiviilmenetluses enda eraõiguslike huvide kaitseks. Prokuratuuril pole võimalik anda pooleliolevas kohtuasjas ütluste usaldusväärsusele lõplikku õiguslikku hinnangut. 4.
  23. Õigusriiki iseloomustab õigussüsteemi ühtsus ja õiguskorra järgimine. Kui seadusandja on sätestanud menetluskorra toimingute tegemiseks või asjaolude väljaselgitamiseks, siis tuleb riigi-, ning eriti just õiguskaitseasutustel seda korda järgida. Õiguskaitse valdkond, kus riigiasutuste õigused kasutada riiklikku sundi on eriti suur, ei tohi põhjendamatult sekkuda teiste õigusvaldkondade tegevusse või asuma täitma nende funktsioone. TsMS §-s 45 sätestatu kohaselt teavitab kohus prokuratuuri, kui kohtus ilmnevad menetlusosalise või muu isiku käitumises kuriteo tunnused. Seniajani seda tehtud pole. Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. 4.
  24. Väidetavad valeütlused anti
  25. augustil 2020 ning see oli kaebajale teada. Ometi muutus CC ja QQ tegevus kaebaja silmis kuritegelikuks ja õiguskaitseorganite sekkumist vajavaks alles
  26. veebruaril
  27. Kaebaja kuriteokaebusega viivitamist selgitanud ei ole. Ka Tallinna Ringkonnakohtule
  28. novembril 2010 esitatud apellatsioonkaebuses ei viidata kordagi QQ ja/või CC väidetavatele valeütlustele I astme kohtumenetluses ega esitata seisukohta, et just viidatud kahe tunnistaja väidetavad valeütlused olid kaevatava kohtulahendi tegemisel määravad. Kusjuures tuleb märkida, et apellatsioonkaebus on mahukas (39 lk) ja selle on koostanud X OÜ vandeadvokaadist esindaja. 4.
  29. Riigiprokuröri hinnangul on võimalik, et kaebajal jäi osa tsiviilasja materjalist esitamata. Riigiprokurör leidis, et see ei mõjutanud kuidagi menetlusotsuse tegemist, kuna tsiviilasja materjalid on prokurörile täies mahus kättesaadavad. Kaebaja väide, et ringkonnaprokurör pole nendega tutvunud, on meelevaldne ja põhjendamatu. Seoses X OÜ esindaja ärakuulamisega selgitas riigiprokurör, et menetlejal on õigus omal äranägemisel koguda täiendavat teavet, kuid selle hulka ei kuulu kannatanu ülekuulamine või temalt seletuse võtmine. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE
  30. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse X OÜ lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Hannes Olli, kes taotleb määruse tühistamist ja prokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse alustamiseks KarS § 320 lg 1 tunnustel. Oma taotlust põhistab kaebaja kokkuvõtlikult järgmiselt. Riigiprokuratuuri määrus ei põhine tegelikel asjaoludel ega kehtival õigusel, on vastuoluline. Prokuratuur pole tõendeid uurinud ega kannatanut ära kuulanud. Kohtupraktika kohaselt võib kriminaalmenetluse jätta alustamata vaid juhul, kui esitatud asjaolud ei anna üldse alust kriminaalmenetlust alustada. Ehitamise dokumenteerimisele kehtivad detailsed ja ulatuslikud nõuded. X OÜ sai Y OÜ-lt ehitusdokumentatsiooni tagasi
  31. jaanuaril
  32. Praktiliselt igal dokumendil on QQ kui ehitusseadustiku § 21 ja § 23 tähenduses vastutava pädeva isiku allkiri. See teave on piisav, kinnitamaks, et QQ ja CC andsid valeütlusi.
  33. augusti 2017 töövõtulepingu kohaselt oli projektijuhiks ehk vastutavaks isikuks ehitusplatsil QQ. Kohtuistungil andis QQ ütlusi, et tema allkirjastas ehitusdokumentatsiooni jooksvalt tööde käigus. VV andis allkirjad ehitusdokumentatsioonile alles tsiviilasjas 2-18-
  34. Omanikujärelevalve teostaja Tallinna Linnaehituse AS vastas
  35. novembril 2018, et Y OÜ poolne vastutav pädev isik oli projektijuht QQ. WW andis kriminaalasjas 19730000119 ütlusi, et ehitustööde kaetud tööde akte koostas projektijuht QQ. Vastavalt majandus- ja taristusministri
  36. veebruari 2020 määruse nr 3 § 2 lg 1 p-le 3 tuleb ehitamine dokumenteerida selliselt, et ehitusdokumentide alusel on võimalik mõistliku pingutuse ja kuluga tuvastada pädevat isikut, määruse erinevatest normidest tuleneb kohustus erinevates dokumentides märkida pädev isik. Ehitustööde dokumentatsiooni allkirjastas QQ, mitte VV, seega ei saanud VV olla pädev isik, nagu tunnistajad tsiviilasjas väitsid. X OÜ esindajad BB, KK võivad kinnitada, et QQ tutvustas end neile vastutava pädeva isikuna, samuti Tallinna Linnaehituse AS-i ametnik DD, ehitusjärelevalveametnik OO. Kaebaja ei nõustu prokuratuuri väitega nagu on pöördutud konflikti lahendamiseks tsiviilkohtusse. Konflikt on tekkinud QQ ja VV-ga, kelle suhtes ei käi ühtegi tsiviilkohtumenetlust. Tsiviilkohtumenetluses on Y OÜ hagi X OÜ vastu. Kanntanut naeruvääristav on määruse etteheide kuriteokaebusega viivitamise kohta. Ringkonnaprokuratuur ja Riigiprokuratuur on rikkunud menetlusnorme ja valetanud. Nimelt kuriteokaebuses olid esitatud tsiviilasja materjalid vaid osaliselt. Maakohus ei võtnud X oü vastuhagi menetlusse ja tagastas kõik tõendid. Prokuratuuril ei olnud võimalik kõigi tõenditega tutvuda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  37. Ringkonnakohtunik jätab esitatud kaebuse rahuldamata.
  38. Kaebuses heidab kannatanu esindaja prokuratuurile ette, et X OÜ esindajat pole ära kuulatud. Ringkonnakohtunik nõustub riigiprokuröriga, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamine kuulub menetleja pädevusse ja kannatanul, kes on esitanud väidetava kuriteo asjaolud kirjaliku kuriteokaebusega, puudub KrMS §-st 195 tulenevalt subjektiivne õigus nõuda uurimisasutuselt või prokuratuurilt seejuures enda ärakuulamist.
  39. Kaebuses taotleb X OÜ esindaja jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist KarS § 320 lg 1 tunnustel tsiviilasjas nr 2-18-16352 tunnistajatena ütlusi andnud QQ ja CC suhtes. Ringkonnakohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et prokuratuuri seisukohtadele saab heita ette üldsõnalisust. Viitamata konkreetselt Harju Maakohtu
  40. augusti
  41. a istungiprotokollile ja käsitlemata ühtegi muud dokumentaalset tõendit, tuleneb prokuratuuri seisukohtadest ringkonnakohtu hinnangul õige väide, et tunnistajad QQ ja CC esitasid istungil endapoolseid kirjeldusi Y OÜ ja X OÜ vahelisest tööprotsessist. Teisisõnu nähtub tunnistajate ütlustest kirjeldus asjaoludest, mida nad olid tajunud. Kaebuse esitaja nägemuse kohaselt valetasid tunnistajad kohtuistungil QQ pädevuse kohta. Ringkonnakohtunik märgib, et tunnistajate ütlustest ei nähtu faktiväidet, et pädev isik oli VV ja QQ-l puudus ehitustegevuses igasugune roll. Tunnistajad kirjeldasid kohtus VV ja QQ rolle ehitustegevuses ja need esitatud asjaolud, kogumis teiste tõenditega, olid aluseks kohtu järeldusele, õiguslikule hinnangule, kes oli kõnealuseks pädevaks isikuks. Asjaolu, mille osas kaebuse esitaja leiab, et tunnistajad valetasid kohtus vande all, on see, kas QQ vastas seaduses (ehitusseaduses) sätestatud teatud pädevusega isiku tunnustele või mitte. KarS § 320 lg 1 tähenduses valeütlus seisneb tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude teadvas moonutamises. Tõe moonutamise all mõistetakse ütluste andmisel tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist. Kaebuse esitaja on kuriteokaebuse juurde lisanud pooltevahelise töövõtulepingu, kirjavahetust, jm dokumentatsiooni, kuid ringkonnakohtule ei nähtu sellest konkreetseid asjaolusid, võrrelduna tunnistajate ütlustega, mis olid need tegelikkusele mittevastavad asjaolud, millest tunnistajad kohtus rääkisid. Küsimus QQ pädevusest või selle puudumisest, mille kohta kaebaja kohaselt valeütlusi anti, on ringkonnakohtu hinnangul õiguslik küsimus. Seda kinnitab ringkonnakohtu jaoks veenvalt ka järgnev. Kaebuse väitega, et kuriteokaebus ei ole kuidagi seotud poolelioleva tsiviilasja vaidlusega, ringkonnakohus ei nõustu. Ringkonnakohus on tutvunud kohtuinfosüsteemi vahendusel X OÜ apellatsioonkaebusega kõnealuses tsiviilasjas. Apellatsiooni lk-l 5 on väidetud, et maakohus tegi kohtuotsuses ebaõige järelduse QQ ja VV pädevuse osas. Apellatsiooni lk-l 8 on väidetud, et tööde juhtimisel kasutati ebapädevat, kutsetunnistust mitteomavast isikut, rikkudes sellega lepingut. Apellatsiooni lk-l 17 on esitatud eelnevalt argumentatsioon ja jõutud järeldusele, et ka VV-l puudus tegelikkuses pädevus. Samal leheküljel, p-s 67, on apellant heitnud ette, et maakohus ei hinnanud üldse QQ pädevuse puudumist kinnitavad asjaolusid ja tõendeid, pidades neid asjassepuutumatuks. Nüüd, süüdistuskohustusmenetluses esitab X OÜ esindaja samadel asjaoludel kuriteokaebuse, taotleb tõendite läbitöötamist, et prokuratuur ja kohus jõuaksid niisugusele järeldusele nagu X OÜ esindaja tsiviilasja apellatsioonis. On selge, et kuriteokaebuse asjaolud on seotud poolelioleva vaidlusega, argumendid, millele tuginevalt taotleb kriminaalmenetluse alustamist, on olnud vaidluse all tsiviilasjas. Kui kohus ja prokuratuur järeldavad sama ehk QQ oli pädev isik, siis kinnitab see, kaebuse esitaja loogika kohaselt, et tunnistajad QQ ja CC andsid kohtus valeütlusi. Ringkonnakohtunik niisuguse mõttekäiguga ei nõustu. Apellatsiooni p-s 68 toonitas X OÜ esindaja, et QQ pädevust puudutavaid asjaolud on olulised ja need kujutavad lepingurikkumist. Sellele ehk QQ pädevuse puudumisele tuginevalt ütles kannatanu lepingu üles, lepingu teine pool asus nõudma kahju hüvitamist, leides, et ülesütlemine oli alusetu. Asjakohane on prokuratuuri sedastus, et tsiviilasjas ei ole kohtul tekkinud kahtlusi kõnealuste tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et on tutvunud kohtuinfosüsteemi vahendusel ka Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  42. aprillil 2021 otsusega, millega X OÜ apellatsioon rahuldati osaliselt ja maakohtu otsus tühistati osaliselt. Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusest ei nähtu samuti viiteid tunnistajate ütluste puhul, et nad oleksid valetanud selle kohta, mida nad olid tajunud. Apellatsioonis seda ka ei väidetud.
  43. Ringkonnakohus märgib, et kehtiv kohtupraktika kinnitab, et valeütluste sisu on ebaõiged faktiväiteid. Kriminaalasjas 3-1-1-100-15 andis tunnistaja valeütlusi sellest, et politsei tegi koostööettepaneku
  44. a kevadel, kuigi tegelikkuses tehti see ettepanek
  45. a sügisel. Lisaks andis tunnistaja valeütlusi selle kohta, et ta rääkis viidatud koostööettepanekust teisele isikule, kuigi tegelikkuses ta seda ei teinud. Kriminaalasjas 3-1-1-33-10 kirjeldas kannatanu KarS § 320 lg 1 esitatud süüdistuse puhul, kuidas vanglaametnikud korduvalt teda peksid, kuigi tegelikkuses niisuguseid faktilisi asjaolusid aset ei leidnud. Ringkonnakohtu jaoks ei ole põhjust väita, et tunnistajad QQ ja CC on teadvalt esitanud kohtus vande all valeväiteid, vaid, nagu eelnevalt märgitud, nad kirjeldasid kohtus seda, kuidas toimus asjaajamine ja ehitusprotsess Y OÜ ja X OÜ vahel, kuidas nemad seda tajusid. Ringkonnakohtul pole põhjust väita, et tunnistajad oleksid seda tehes valetanud. Seejuures on tunnistajate ütluste sisu üldpildis riimuv kuriteokaebusele lisatud dokumentaalsete tõenditega.
  47. augusti 2017 töövõtulepingust nähtub, et see sõlmiti X OÜ, keda esindas BB ja Y OÜ, keda esindas VV, vahel. Lepingu p-st 2.21 nähtuvalt kohustus Y OÜ määrama töö teostamise eest vastutava töötaja. Ringkonnakohtule ei nähtu sealtsamast, kes selleks oli määratud. Nähtuvalt lepingu p-st 9.6, oli Y OÜ volitatud esindajateks lepingulistes ja finantsküsimustes VV, projektijuht ehitusplatsil ja lepingu p-s 2.22 (võimalik, et on silmas peetud lepingu p 2.21) nimetatud vastutav töötaja QQ. Ringkonnakohus märgib, et viidatud lepingu poolteks ei olnud seega QQ ega CC. Kohtus võisid nad anda ütlusi selle kohta, kuidas toimus tegelikkuses viidatud lepingu täitmine ning isegi, kui see erines sellest, kuidas lepingus oli kokku lepitud, ei tähenda see, et tunnistajad on valetanud. Veelkord – tunnistajad kirjeldasid seda, mida nemad olid tajunud. Ühtlasi, nad ei pidanud kirjeldama seda, mis oli lepingus kirjas. Istungiprotokollist nähtub, et X OÜ endine projektijuht CC kuulati üle. Ta andis istungil ütlusi, et VV oli Y OÜ juht, kes juhtis ja korraldas töid betoonitööde valdkonnas, ta andis tööülesandeid alluvatele, koordineeris Y OÜ tööd, ehituskoosolekutel esindas Y OÜ-d VV ja QQ, erandjuhul ka viimane üksinda, VV viibis objektil igapäevaselt, ehitustegevuse käigus tõusetunud küsimuste puhul pöörduti VV poole, QQ oli VV asetäitja, objektil viibisid nii VV kui QQ. Ringkonnakohus märgib, et lepingust tulenesid pädevused nii VV-le ja QQ-le, seejuures oli ka lepingu kohaselt QQ VV alluv. Tunnistaja QQ andis ütlusi, et töid juhtis projektijuht VV, QQ oli objektijuht, seejärel kirjeldas ta VV ülesandeid, kinnitas, et käis ka VV-ta koosolekutel, kuid projekteerimisega, lepinguga seotud küsimused lahendati VV-ga. Ringkonnakohus märgib, et ka see tõsiasi, et lepingus oli terminoloogiliselt tähistatud, et projektijuht ehitusel on QQ, kuid QQ ja VV olid omavahel kokku leppinud, et VV on projektijuht, QQ objektijuht, ei viita valetamisele. Tunnistaja QQ kinnitas istungil sedagi, et jooksvad küsimused ehitusel lahendati temaga. Tunnistaja ei väitnud, et tal puudus ehitustegevuse juhtimisel roll. Ühtlasi kinnitas tunnistaja QQ istungil, et tema allkirjastas ehitusdokumentatsiooni, VV allkirjade kohta ta midagi ei öelnud. Kuriteokaebusele lisatud dokumentatsioon kinnitab, et sellel olid QQ allkirjad. Nii viitaks QQ valetamisele see, kui ta väitnuks, et tema midagi ei allkirjastanud. See, et kaebaja hinnangul viitavad eeltoodud asjaolud, et QQ oli ehitusseaduse tähenduses vastutavaks isikuks, ei anna alust väita, et tunnistaja on andnud kohtus tegelikkusele mittevastavaid ütlusi ehk valetanud. Kuna kaebaja ei ole ära näidanud, milles seisnesid tunnistajate poolt tegelikkusele mittevastavad faktiväiteid, siis jõudis prokuratuur õigele järeldusele, et kuriteotunnuste esinemisest KarS § 320 lg 1 alusel rääkida ei saa. Nii on prokuratuuri menetlusotsustus jätta kriminaalmenetlus alustamata ringkonnakohtu hinnangul seaduslik ja põhjendatud. Seetõttu jääb kaebus rahuldamata ja riigiprokuratuuri määrus muutmata.
  48. Tulenevalt eelmärgitust ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
  49. märtsi
  50. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata (allkirjastatud digitaalselt)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.