← Eesti

1-19-7969/133

Obsah (19)§ 121§ 113§ 64§ 68§ 114§ 118§ 61§ 86§ 184§ 16§ 18§ 45§ 87§ 200§ 74§ 57§ 56§ 247§ 73

1-19-7969 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. jaanuar 2021.a Tallinn Kohtuasja number 1-19-7969 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed Iv

§-de 121 lg 1, 114 lg 1 p 1 ja XX süüdistuses

§-de 121 lg 2 p 3, 114 lg 1 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

  1. detsembri 2020.a otsus üldmenetluses Apellatsioonide esitajad Süüdistatava XX kaitsja Kadi Sitska ja süüdistatava YY kaitsja Leelo Viil Ringkonnaprokurör Kelly Kruusimägi Prokurör Kelly Kruusimägi Süüdistatavad XX isikukood xxxxxxxxxxx, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, põhiharidus, ei tööta, elukoht enne kinni pidamist xxx , viibib vahistatuna Viru Vanglas. Varem kriminaalkorras karistamata. Süüdistatav oli KrMS § 217 alusel kahtlustatavana kinni peetud 10.08.2019 (1 päev). Tõkendina kohaldati vahistamist alates 23.08.201911.02.2020 (5 kuud ja 19 päeva). Tõkend vahistamine asendati elektroonilise valvega ja seade paigaldati 11.02.
  2. Elektrooniline valve asendati vahistamisega 24.07.
  3. YY isikukood xxxxxxxxxxx, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, põhiharidus, ei tööta, elukoht xxx. Varem kriminaalkorras karistamata. Süüdistatava suhtes kohaldati tõkendina vahistamist alates tema KrMS § 217 alusel kahtlustatavana kinnipidamisest 23.08.
  4. Tõkend vahistamine asendati elektroonilise valvega 11.02.
  5. Kaitsjad Kadi Sitska ja Leelo Viil RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
  6. detsembri 2020.a muutmata. otsus kriminaalasjas nr 1-19-7969 Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Süüdistatavate kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. Määrata Advokaadibüroo Tibar & Partnerid vandeadvokaadi abi Kadi Sitskale makstava riigi õigusabi tasu suuruseks XXele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 268,80 eurot, sh käibemaks ning KrMS § 180 lg 3 alusel jätta kaitsjatasu osutatud õigusabiteenuse eest summas 268,80 eurot riigi kanda. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks YYle apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 333,60 eurot, sh käibemaks ning KrMS § 180 lg 3 alusel jätta kaitsjatasu osutatud õigusabiteenuse eest summas 333,60 eurot riigi kanda. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. YY tunnistati süüdi

§ 121lg 1 järgi ja karistati vangistusega 2 kuud.

Samuti tunnistati YY süüdi

§ 113

lg 1 järgi ja karistati vangistusega 7 aastat.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti YYle liitkaristuseks 7 aastat 2 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti YY eelvangistus 5 kuud 19 päeva (23.08.2019-11.02.2020) karistusaja hulka. YYl tuleb ära kanda 6 aastat 8 kuud 11 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti karistuse kandmisele ilmumise päev kohtuotsuse jõustumisel. YY suhtes jäeti kohaldatud tõkend vahistamine (asendatud elektroonilise valvega) muutmata ja tühistada see karistuse kandmisele asumisel kohtuotsuse jõustumisel. 1.1 XX tunnistati süüdi

§ 121lg 2 p 3 järgi ja karistati vangistusega 4 kuud.

Samuti tunnistati XX süüdi

§ 113

lg 1 järgi ja karistati vangistusega 7 aastat.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti XXele liitkaristuseks 7 aastat 4 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti XXe eelvangistus 10.08.2019 (1 päev) ja 23.08.2019-11.02.2020 (5 kuud ja 19 päeva) karistusaja hulka. XXel tuleb ära kanda 6 aastat 11 kuud 10 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda XXe vahistamine 24.07.2020. XXe suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jäeti muutmata ja tühistada see kohtuotsuse jõustumisel. 1.2 Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega ja asitõenditega seonduv. 2

(23)2. XXt süüdistatakse selles, et tema, olles varem 19.11.2018 toime pannud kehalise väärkohtlemise, uuesti 04.05.2019 ajavahemikul 01.00-01.38 viibis koos YY ja S.K Tallinnas Õismäe tee 133 maja juures asuva Meelespea bussipeatuse lähedal, kus YY lõi K.J tahtlikult üks kord rusikaga näkku, mille tagajärjel kukkusid K.Jl prillid eest ära, ta kaotas tasakaalu ning XX ja S.K lükkasid ta pikali. Kukkudes lõi K.J kukla vastu asfalti, tundes füüsilist valu. Seejärel lõid XX, YY ja S.K tahtlikult valu ja tervisekahjustuste tekitamise eesmärgil ühiselt ja kooskõlastatult tegutsedes maas pikali olevat K.J korduvalt jalgade ja rusikatega näo, pea, rindkere ja jäsemete piirkonda, põhjustades K.Jle füüsilist valu ja kerged tervisekahjustused – lahtine haav paremal pool põsesarnal, turse näo paremal pool, parema jala põlvel marrastus, parema käe küünarnukil marrastus. Samuti süüdistatakse XXt selles, et tema, olles varem 04.05.2019 toime pannud kehalise väärkohtlemise, uuesti 10.08.2019 kella 20.45 paiku Tallinnas Estonia pst 4 juures tänaval lõi tahtlikult korduvalt jalaga M.J jalgade piirkonda ning ühe korra rusikaga M.J näkku vasaku silma piirkonda. Pärast lööki M.J taganes, misjärel lõi XX uuesti M.Ji korduvalt rusikaga näkku huulte piirkonda, põhjustades M.J paistetuse vasaku silma all ja ülahuulel. Kuivõrd M.Jil õnnestus ära joosta, ründas XX M.Jiga koos olnud R.A.H ning lõi tahtlikult korduvalt rusikaga R.A.Ht näo piirkonda. R.A.H jooksis XXest eemale, kuid XX jooksis talle järgi ning lõi uuesti korduvalt rusikaga R.A.Hle näo piirkonda, põhjustades R.A.Hle füüsilist valu ja verejooksu ninast. Oma tegevusega pani XX tahtlikult toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud korduvalt, s.o

§ 121lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

XXt süüdistatakse selles, et tema, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult koos YYga, teisele isikule piinava valu ja mistahes raskusega tervisekahjustuste tekitamise eesmärgil ründas ööl vastu 20.08.2019 Tallinnas Õismäe tee 48 asuva kortermaja esimese korruse rõdu all olnud kodutut R.M selliselt, et XX lõi R.M korduvalt jalaga näo piirkonda, misjärel lõi YY samuti R.M korduvalt jalaga näo piirkonda. Lühikese ajavahemiku möödudes tiris YY R.M kortermaja rõdu alt välja rõdu ja kibuvitsapõõsa vahelisele alale, kus XX ja YY lõid korduvalt lühikeste ajavahemike järel jalgade ja kätega maas lamavat R.M, pekstes teda koos valimatult pea, keha ja jäsemete piirkonda, mööndes sellisel viisil ja intensiivsusega teise inimese peksmisel temale mistahes raskusega tagajärgede, s.h surma, tekitamise võimalikkust. Peksmise ajal astusid nii XX kui ka YY R.M piinamiseks jalgadega tema labakätele ning XX proovis põletada R.M kubemekarvu. R.M surm saabus hiljemalt 20.08.2019 kella 01.00 ajal tekitatud vigastustest tingitud traumaatilise šoki tagajärjel. Oma tegevusega põhjustasid XX ja YY R.Mle järgmised surma põhjustanud vigastused: - kaela ja kehatüve kinnine tömp trauma lülisamba kaelaosa murruga VI ja VII kaelalüli vahelise diski kõrgusel; IV ja V rinnalüli ogajätkete ning II ja III nimmelüli parempoolsete ristijätkete murdudega; vasaku rinnaku-rangluu-nibujätkelihase osalise rebendiga ja verevalumitega mõlema rinnakurangluu-nibujätkelihase alaosas, mõlemapoolsete roiete hulgimurdudega mitmel keha anatoomilisel joonel; verevalumitega luumurdusid, söögitoru ülaosa ja mõlemat neeru ümbritsevates pehmetes kudedes, kõhukelmel, kõhulihastes, vasakul pool nimmelihastes, vasakus kopsus, põrnaväratis, kõhunäärmes, vahelihasel, mao ja soolte väliskestal ning peen- ja jämesoolekinnistil; kõhunäärme täieliku ristisuunalise rebendiga, põrnavärati ning peen- ja jämesoolekinnisti rebenditega ja kahtlusega soolevigastusele; nahamarrastuse ja nahaaluse verevalumiga vasakul pool kaela ülaosas; nahaaluste verevalumitega seljal ning vasakul pool rinnal ja nahakriimustusega rinnaku piirkonnas; - aju-kolju kinnine tömp trauma koldeliste ämblikuvõrkkelmealuste verevalumitega mõlema suuraju-poolkera ja väikeaju pinnal; mõlemapoolse kõvakelmealuse verevalumiga; hulgaliste verevalumitega kõõlustanul ja vasakus oimulihases; nina- ja näokoljuluude hulgimurdudega; alalõualuu kaksikmurruga; verevalandusega ninakõrvalurgetesse; põrutushaavadega näol, 3

(23)juustega kaetud peanahal parema kiiruköbru piirkonnas ja vasaku kõrvalesta tagapinnal, nahaaluste verevalumite ja nahamarrastustega näol;
  1. ja
  2. hamba osanihestusega; haavade, limaskesta defektide ja verevalumitega üla- ja alahuule limaskestal ning hammustushaava ja verevalumitega keelel. Kõikide vigastuste koosmõjul tekkis raskekujuline traumaatiline šokk (peamiselt hüpovoleemiast ning valust tingitud šokk) koos ägeda verekaotusega sisemisest verejooksust; lisaks tekkis vigastuste tüsistusena väheväljendunud vasakpoolne õhkrind ning väheväljendunud vere aspiratsioon. Lisaks surma põhjustanud vigastustele tekitasid XX ja YY eelkirjeldatud teoga R.Mle põrutus-rebimishaavad vasaku silma alalaul ja silmakoopa pehmetes kudedes ning verevalumi vasaku silma sidekestal, marrastuse sugutilukil ja nahaaluse verevalumi munandikotil, värske nahaaluse verevalumi paremal labakäel, värske nahakriimustuse vasakul säärel ning väikesed nahapõletused vasakul pool alakõhul koos vasakpoolsete kubemekarvade kõrbemisega. R.M surma saabumisele järgnevalt jätkasid XX ja YY R.M surnukeha peksmist, põhjustades keeleluu parempoolse suure sarve murru, vasakpoolse III-V roide murru keskmisel kaenlajoonel ja V roide murru rangluujoonel. Oma tegevusega pani XX toime teise inimese tahtliku tapmise, mis on toime pandud piinaval viisil, s.o

§ 114

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo 2.1 YYt süüdistatakse selles, et tema 04.05.2019 ajavahemikul 01.00-01.38 viibis koos XXe ja S.K Tallinnas Õismäe tee 133 maja juures asuva Meelespea bussipeatuse lähedal, kus lõi K.J tahtlikult üks kord rusikaga näkku, mille tagajärjel kukkusid K.Jl prillid eest ära, ta kaotas tasakaalu ning XX ja S.K lükkasid K.J pikali. Kukkudes lõi K.J kukla vastu asfalti, tundes füüsilist valu. Seejärel lõid XX, YY ja S.K tahtlikult valu ja tervisekahjustuste tekitamise eesmärgil ühiselt ja kooskõlastatult tegutsedes maas pikali olevat K.J korduvalt jalgade ja rusikatega näo, pea, rindkere ja jäsemete piirkonda, põhjustades K.Jle füüsilist valu ja kerged tervisekahjustused – lahtine haav paremal pool põsesarnal, turse näo paremal pool, parema jala põlvel marrastus, parema käe küünarnukil marrastus. Oma tegevusega pani YY tahtlikult toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, s.o

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

YYt süüdistatakse selles, et tema, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult koos XXega, teisele isikule piinava valu ja mistahes raskusega tervisekahjustuste tekitamise eesmärgil ründas ööl vastu 20.08.2019 Tallinnas Õismäe tee 48 asuva kortermaja esimese korruse rõdu all olnud kodutut R.M selliselt, et esmalt lõi XX teda korduvalt jalaga näo piirkonda, misjärel lõi YY samuti R.M korduvalt jalaga näo piirkonda. Lühikese ajavahemiku möödudes tiris YY R.M kortermaja rõdu alt välja rõdu ja kibuvitsapõõsa vahelisele alale, kus YY ja XX lõid korduvalt lühikeste ajavahemike järel jalgade ja kätega maas lamavat R.M, pekstes teda koos valimatult pea, keha ja jäsemete piirkonda, mööndes sellisel viisil ja intensiivsusega teise inimese peksmisel temale mistahes raskusega tagajärgede, s.h surma, tekitamise võimalikkust. Peksmise ajal astusid nii YY kui ka XX R.M piinamiseks jalgadega tema labakätele ning XX proovis põletada R.M kubemekarvu. R.M surm saabus hiljemalt 20.08.2019 kella 01.00 ajal tekitatud vigastustest tingitud traumaatilise šoki tagajärjel. Oma tegevusega põhjustasid YY ja XX R.Mle järgmised surma põhjustanud vigastused: - kaela ja kehatüve kinnine tömp trauma lülisamba kaelaosa murruga VI ja VII kaelalüli vahelise diski kõrgusel; IV ja V rinnalüli ogajätkete ning II ja III nimmelüli parempoolsete ristijätkete murdudega; vasaku rinnaku-rangluu-nibujätkelihase osalise rebendiga ja verevalumitega mõlema rinnakurangluu-nibujätkelihase alaosas, mõlemapoolsete roiete hulgimurdudega mitmel keha anatoomilisel joonel; verevalumitega luumurdusid, söögitoru 4

(23)ülaosa ja mõlemat neeru ümbritsevates pehmetes kudedes, kõhukelmel, kõhulihastes, vasakul pool nimmelihastes, vasakus kopsus, põrnaväratis, kõhunäärmes, vahelihasel, mao ja soolte väliskestal ning peen- ja jämesoolekinnistil; kõhunäärme täieliku ristisuunalise rebendiga, põrnavärati ning peen- ja jämesoolekinnisti rebenditega ja kahtlusega soolevigastusele; nahamarrastuse ja nahaaluse verevalumiga vasakul pool kaela ülaosas; nahaaluste verevalumitega seljal ning vasakul pool rinnal ja nahakriimustusega rinnaku piirkonnas; - aju-kolju kinnine tömp trauma koldeliste ämblikuvõrkkelmealuste verevalumitega mõlema suuraju-poolkera ja väikeaju pinnal; mõlemapoolse kõvakelmealuse verevalumiga; hulgaliste verevalumitega kõõlustanul ja vasakus oimulihases; nina- ja näokoljuluude hulgimurdudega; alalõualuu kaksikmurruga; verevalandusega ninakõrvalurgetesse; põrutushaavadega näol, juustega kaetud peanahal parema kiiruköbru piirkonnas ja vasaku kõrvalesta tagapinnal, nahaaluste verevalumite ja nahamarrastustega näol;
  1. ja
  2. hamba osanihestusega; haavade, limaskesta defektide ja verevalumitega üla- ja alahuule limaskestal ning hammustushaava ja verevalumitega keelel. Kõikide vigastuste koosmõjul tekkis raskekujuline traumaatiline šokk (peamiselt hüpovoleemiast ning valust tingitud šokk) koos ägeda verekaotusega sisemisest verejooksust; lisaks tekkis vigastuste tüsistusena väheväljendunud vasakpoolne õhkrind ning väheväljendunud vere aspiratsioon. Lisaks surma põhjustanud vigastustele tekitasid XX ja YY eelkirjeldatud teoga R.Mle põrutus-rebimishaavad vasaku silma alalaul ja silmakoopa pehmetes kudedes ning verevalumi vasaku silma sidekestal, marrastuse sugutilukil ja nahaaluse verevalumi munandikotil, värske nahaaluse verevalumi paremal labakäel, värske nahakriimustuse vasakul säärel ning väikesed nahapõletused vasakul pool alakõhul koos vasakpoolsete kubemekarvade kõrbemisega. R.M surma saabumisele järgnevalt jätkasid XX ja YY R.M surnukeha peksmist, põhjustades keeleluu parempoolse suure sarve murru, vasakpoolse III-V roide murru keskmisel kaenlajoonel ja V roide murru rangluujoonel. Oma tegevusega pani YY toime teise inimese tahtliku tapmise, mis on toime pandud piinaval viisil, s.o

§ 114lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör Kelly Kruusimägi ja süüdistatava XXe kaitsja Kadi Sitska ja süüdistatava YY kaitsja Leelo Viil. 3.1 Prokurör taotleb tühistada Harju Maakohtu 09.12.2020 otsus nr 1-19-7969 XXe

§ 113

lg 1 järgi süüdi tunnistamise osas, samuti liitkaristuse mõistmise osas, ning selles osas teha uus otsus, millega tunnistada XX süüdi

§ 114

lg 1 p 1 alusel ning mõista talle karistuseks

§ 114

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 8 aastat ja 4 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel moodustada liitkaristus Harju Maakohtu 09.12.2020 otsusega XXele

§ 121

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest mõistetud 4 kuu pikkuse vangistusega, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ehk 8 aasta 4 kuu pikkuse vangistusega ning mõista liitkaristuseks 8 aastat 4 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 1 päev 10.08.2019 episoodis ning 23.08.2019-11.02.2020 ehk 5 kuud ja 19 päeva ning lugeda kandmata karistuse 7 aastat 10 kuud ja 10 päeva vangistust alguseks 24.07.2020, mil elektrooniline valve asendati uuesti vahistamisega ning määrata karistusaja alguseks 24.07.2020. Tühistada Harju Maakohtu 09.12.2020 otsus nr 1-19-7969 YY

§ 113

lg 1 järgi süüdi tunnistamise osas, samuti liitkaristuse mõistmise osas, ning selles osas teha uus otsus, millega tunnistada YY süüdi

§ 114

lg 1 p 1 alusel ning mõista talle karistuseks

§ 114

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 8 aastat vangistust.

§ 64

lg 1 alusel moodustada liitkaristus Harju Maakohtu 09.12.2020 otsusega YYle

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest mõistetud 2 kuu pikkuse vangistusega, lugedes 5

(23)kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ehk 8 aasta pikkuse vangistusega ning mõista liitkaristuseks 8 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 23.08.2019-11.02.2020 ehk 5 kuud ja 19 päeva ning lugeda lõplikuks karistuseks 7 aastat 6 kuud ja 11 päeva vangistust. 3.2 Kaitsja Kadi Sitska taotleb tühistada Harju Maakohtu 09.12.2020 otsus XXe suhtes osaliselt ja mõista ta süüdi kergemas kuriteos, s.o

§ 118

lg 1 järgi ning mõista talle kergem karistus, mis jätta osaliselt tingimisi kohaldamata, st mitte pöörata mõistetud karistust osaliselt täitmisele, kui süüdlane ei pane kohtu määratud katseajal toime uut kuritegu, täidab talle katseajaks kooskõlas

§-ga 75 pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Alternatiivselt tühistada Harju Maakohtu 09.12.2020 otsus XXele mõistetud karistuse osas, kohaldada tema kui alaealise suhtes

§ 61

ja mõista karistus alla alammäära, mis omakorda jätta osaliselt tingimisi kohaldamata, st mitte pöörata mõistetud karistust osaliselt täitmisele, kui süüdlane ei pane kohtu määratud katseajal toime uut kuritegu, täidab talle katseajaks kooskõlas

§-ga 75 pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. 3.3 Kaitsja Leelo Viil taotleb tühistada Harju Maakohtu

  1. detsembri
  2. a otsus kriminaalasjas nr 1-19-7969 süüditunnistamise osas

§ 113lg 1 järgi.

Teha uus otsus, millega tunnistada YY süüdi kuriteo toimepanemises

§ 118lg 1 p 1, 7 järgi ja mõista kergem karistus.

4. Prokuratuur ei nõustu maakohtuga selles, et tapmistegu ei ole toime pandud piinaval viisil. Prokuratuuri hinnangul on maakohus ekslikult liigset tähelepanu pööranud üksnes valutunde kestvusele, jättes aga teised piinava viisi tuvastamise kriteeriumid kõrvale. Riigikohus on lahendis 3-1-1-106-97 sedastanud, et piinav viis võib väljenduda ka ohvri surnuks peksmises ning sel juhul tuleb vaadata löökide tugevust, hulka, kestust, kohta inimkehal, kuhu löögid olid suunatud, tekitatud vigastuste hulka ja laadi ning valutunde kestust. Kõnealusel juhul olid süüdistatavate poolt tehtud löögid tugevad, kuivõrd luud ei murdu nõrkade ja pehmete löökide tagajärjel. Kannatanu kehal oli aga hulgaliselt roidemurde ning muude kehatüve luude murde, ka kaelalüli murd ning aju-kolju tömp trauma koos verevalumite ja hulgaliste näo- ja koljuluude murdudega. Surnu kohtuarstliku ekspertiisiakt ning eksperdi istungil antud selgitused kinnitavad üheselt, et lööke oli tehtud väga palju. Ekspert selgitas, et vigastuste iseloomu alusel saab selles kaasuses väga kindlalt väita, et tegemist oli massiivsete vigastustega, mis tühipalja löögi tagajärjel ei tekkinud. Seega pidi toimuma ka kannatanu peal astumine ja hüppamine. Ekspert kirjeldas teo toimepanemise viisi selliselt, et vigastusi oli kannatanul nii palju, et peksti, peksti, peksti ja kannatanu hakkas juba surema ja ikka peksti. Samuti olid löögid tehtud üle kogu kannatanu keha, alustades peast ja lõpetades alajäsemetega. Vaadates surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti, siis pigem saab väita, et puudub selline koht, kuhu lööke ei oleks tehtud. Eluohtlikud vigastused olid nii pea-, kaelakui kehatüves olevad vigastused. Samuti oli pekstud elutähtsatesse piirkondadesse. Seega vigastuste laad, arvukus, paiknemine ja löökide tugevus kinnitab prokuratuuri hinnangul tapmise toimepanemist piinaval viisil. 4.1 Mis puudutab valuaistingut, siis piinavat viisi ei saa Riigikohtu otsuste kohaselt siduda üksnes valuaistinguga. Samuti ei välista joove valu tundmist. Vaieldamatult oli kannatanu joobes ning tema verest leiti ka valuvaigistite jääke. Seega tuleb maakohtuga nõustuda, et kannatanu valulävi võis olla tema suhtes kuriteo toimepanemise ajal kõrgem, kuid maakohtuga ei saa nõustuda selles, et tegemist ei oleks olnud suure valuga ja piinaval viisil toimepandud tapmisega. XX ütles, et pärast esimest n-ö togimist, kannatanu veel ropendas ja pobises midagi, samuti pobises kannatanu siis, kui teda välja tõmmati rõdu alt. See pobin 6

(23)asendus aga peksmise ajal korinaga. Ekspert ei öelnud, et R.M oleks kohe teadvuse kaotanud. Ekspert kinnitas, et selle kaasuse puhul tundub, et pea piirkonna vigastused olid tekitatud justkui rohkem peksmise lõppfaasis ja kehatüve vigastused olid suuremalt jaolt peavigastustest varem tekitatud. Seega massiivsed roidemurrud ja muude kehatüve luude murrud olid tekitatud peatraumast varem ehk ajal, mil kannatanu oli teadvusel ja tundis valu. Ka ekspert kinnitas, et iga organism on erinev ning valutundlikkus ei kao alkoholi mõjul. Ekspert lisas, et kui tekib juba tugev šokk ja süda ei löö, siis on inimene teadvuseta. Siin võis alkohol pärssida šoki teket, sest valutundlikkus võis olla madalam ehk siis see omakorda tähendab, et kannatanu oli kauem teadvusel ja tundis kauem ka valu. Nimetatud asjaolu ei ole maakohus aga arvestanud. Lisaks ei nõustu prokuratuur kohtu järeldusega sellest, et kui süüdistatavate poolt toime pandud peksmine oleks põhjustanud kannatanule piinavat valu, siis oleks kannatanu kindlasti karjunud. Kuivõrd iga inimene on erinev, siis on ka iga inimese reageering valule erinev - mõni inimene hakkab karjuma, mõni tarvitama ebatsensuurseid väljendeid ja mõni ei suuda valu ajal ühtegi sõna suust saada, sest valuaisting on nii tugev. Eelnevat silmas pidades on prokuratuur seisukohal, et süüdistatavad on toime pannud R.M tapmise piinaval viisil ehk

§ 114lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

4.2 Täiendavalt märgib prokuratuur, et süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud olid piisavad selleks, et kvalifitseerida süüdistatavate tegu lisaks ka julmal viisil tapmisena, kui maakohus leidis, et tegemist võib olla julma viisiga. Maakohus luges tõendatuks valimatu peksmise nii käte kui ka jalgadega üle terve kannatanu keha ning kohus märkis ka, et tegemist oli intensiivse peksmisega. Ühtlasi oli süüdistuses märgitud ja kohus luges ka tõendatuks kannatanu jäsemetele astumise. KrMS § 268 lg 1 mõttes ei või kohus otsust tehes süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Asjaolu, et süüdistuses ei ole sõnaselgelt nimetatud ka kannatanu kehatüvel hüppamist, ei ole selline kõrvalekalle, mis tooks kaasa kaitseõiguse rikkumise ning mida kohus ei saaks süüdistatavatele inkrimineerida. Tegemist ei ole süüdistuse aluseks oleva põhilise asjaolu muutusega. Kohus on tuvastanud, et süüdistatavad oma jalgade ja kätega mõjutasid kannatanu keha intensiivse peksmisega. Kannatanu keha mõjutamine on ka jalaga/jalgadega kannatanu peale astumine ja hüppamine. Samuti ei ole tegemist süüdistatavatele uudse asjaoluga, kuivõrd selle kohta on nad mõlemad istungil ütlusi andnud. Samuti ei tingiks kohtu poolt julma viisi tuvastamine kvalifikatsiooni muutust, kuivõrd süüdistatavatele oli süüdistuses ette heidetud

§ 114lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu.

Kui maakohus oleks süüdistatavad süüdi tunnistanud julmal viisil toime pandud tapmises, ei oleks kohus muutnud süüdistuse aluseks oleva teo põhisisu ehk intensiivse vägivalla kasutamist kannatanu suhtes käte ja jalgadega süüdistatavate poolt. 4.3 Kui apellatsioonikohus nõustub sellega, et maakohtu otsuses on antud ebaõige õiguslik hinnang ning mõistab süüdistatavad süüdi

§ 114

lg 1 p 1 järgi, palub prokurör mõista süüdistatavatele

§ 114lg 1 p 1 sanktsioonile vastava karistuse.

Mõista XXele

§ 114

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 8 aastat ja 4 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel moodustada liitkaristus, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ehk 8 aasta 4 kuu pikkuse vangistusega ning mõista liitkaristuseks 8 aastat 4 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 1 päev 10.08.2019 episoodis ning 23.08.2019-11.02.2020 ehk 5 kuud ja 19 päeva ning lugeda kandmata karistuse 7 aastat 10 kuud ja 10 päeva vangistust alguseks 24.07.2020, mil elektrooniline valve asendati uuesti vahistamisega ning määrata karistusaja alguseks 24.07.2020. 7

(23)Mõista YYle

§ 114

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 8 aastat vangistust.

§ 64

lg 1 alusel moodustada liitkaristus, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ehk 8 aasta pikkuse vangistusega ning mõista liitkaristuseks 8 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 23.08.2019-11.02.2020 ehk 5 kuud ja 19 päeva ning lugeda lõplikuks karistuseks 7 aastat 6 kuud ja 11 päeva vangistust. 5. Kaitsja Kadi Sitska asub seisukohale, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes ning mõistetud karistus ei vasta süüdimõistetu isikule. 5.1 Kaitsja on seisukohal, et ei prokuröri poolt esitatud süüdistuse tekst ega ka kohtus tuvastatud asjaolud ei vasta oma teokirjelduselt

§ 114

või § 113 süüdistusele, vaid

§ 118järgi esitatava süüdistusele.

Süüdistuses ja kogu kohtumenetluses tuvastatul puudub vähimgi viide, et noormehed läksid R.M ööbimiskohta eesmärgiga teda tappa. Tuvastatud on, et nad läksid R.M viibimiskohta eesmärgiga tekitada talle valu ja mistahes raskusega tervisekahjustuse, mitte aga surma, mida eeldaks § 114 või § 113 järgi kvalifitseeritava teo kirjeldus. 5.2 Kaitsja leiab, et pole leidnud tõendamist, et kumbki noormeestest oleks soovinud R.M tappa, seega puudub noormeeste tegevuses tahtlus tappa. Puudub ka motiiv, miks oli vaja teine isik tappa. Nende tahtlus (kui seda tahtluseks nimetada) oli tekitada talle füüsilist valu ning tõenäoliselt ka kehavigastusi. Seega tuleb noormeeste tegevuss kvalifitseerida

§ 118lg 1 p 1 ja 7 järgi.

5.3 Tegelikult pole teada, mis toimus kannatanuga alates kella 22.03 kui ta väljub videokaamera vaateväljast kuni kella 00.00-01.00. Kus ta käis, mida tegi ja mis temaga võis juhtuda. Eksperdi arvamuse p 8 sedastatakse, et vigastuste tekkejärjekorda pole võimalik tõsikindlalt tuvastada, kuid on alust arvata, et valdav osa kehatüve vigastustest võidi tekitada peapiirkonna vigastustest varem. Eksperdiarvamuse p 7 nähtub, et elupuhused vigastused on tekitatud lühikest aega enne surma saabumist suhteliselt lühikese ajavahemiku vältel. Me ei tea kui palju aega enne noormeeste saabumist R.M oma ööbimiskohta jõudis ja millises seisundis ta oli. Me ei saa tõsikindlalt välistada, et talle oli juba eelnevalt mingeid vigastusi tekitatud. Ekspertiisiakti kohaselt oli R.M veres 2,8mg/g ja silmaklaaskehavedelikus 3,01mg/g etanooli ehk alkoholi. Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamatu (toimetaja R.Adlas; Innove 2014) kohaselt esineb 3% joobega inimesel apaatia, kooma, tahtmatu urineerimine ja roojamine, alajahtumine, šokk, laiad pupillid. 5.4 Kaitsja hinnangul ei läinud R.M kaupluse juurest lahkudes otse oma ööbimiskohta rõdu all, vaid läks kuhugi n-ö kondama. Sellele viitab otseselt Maxima kaupluse turvavideo, millelt on näha, et R.M lahkub kaupluse juures vasakule. Kui ta oleks suundunud otse rõdu juurde, siis oleks kõige lühem tee sinna olnud vastassuunas. See, et R.M ei suundunud tõenäoliselt otse peale kaupluse sulgemist kohe rõdu alla nähtub ka 12.08.2019 politsei/kiirabi väljakutsest, mille kohaselt isik viibis kell 23.02 Maxima poe taga porilombis. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et kaupluse turvavideos on R.Ml jope õigetpidi seljas, kuid sündmuskohas tehtud fotodelt nähtub, et jope on valepidi seljas. See tähendab, et ta pidi end kuskil lahti riietama või riietati ta lahti ja pärast riietas ta end või riietati ta. Kaitsja hinnangul viitab ka ibuprofeeni olemasolu kannatanu veres sellele, et enne oma ööbimiskohta suundumist viibis ta koos isiku(te)ga, kes mingil põhjusel andis talle valuvaigistit. Juhul kui kohus kvalifitseerib XXe teo ümber, siis tuleb mõista ka kergem karistus. 8

(23)5.5 Ükskõik millise

sätte järgi kohus XXe teo kvalifitseerib, siis kaitsja ei nõustu XXele täispika vangistusliku karistuse mõistmisega. Arvestada tuleb Riigikohtu lahendites nr 3-1-1-20-16 ja nr 3-1-1-76-07 tooduga ning Eesti Vabariigi kriminaalpoliitika üks pikemaaegsemaid programme on alaealiste erikohtlemine kriminaalmenetluses. Tähtis on, et alaealine saaks aru teo keelatusest ja selle kahjulikust mõjust ohvrile ning oleks valmis tegema ise ea- ja jõukohase pingutuse, et teo tagajärgi kannatanule korvata. Alaealise vabaduse piiramine on äärmuslik abinõu ja viimane võimalus, mida võib kasutada ainult alaealise kaitseks ja huvides. Vangistuse negatiivsete mõjude tõttu tuleks alati eelistada mõjutusvahendeid või muid alternatiive. 5.6 Kaitsja ei nõustu kohtuga, et alaealiste puhul kehtib sama karistuse mõistmise põhimõte nagu täiskasvanute puhul, s.o et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Alaealiste puhul tuleb lähtuda põhimõttest - nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik, st karistus peab eelkõige täitma eripreventiivseid eesmärke. Kaitsja ei loodagi, et olukorras, kus nooruk on juba kokku 1 aasta vangistuses viibinud, saaks kohus kohaldada mõjutusvahendeid

§ 86mõttes.

Küll saab aga kohus kohaldada

§ 61ja mõista karistuse, mis jääb alla alammäära.

Alaealisus on selle sätte kohaldamise üks võimalusi. Arvestada tuleks ka Riigikohtu lahendis nr 3-4-1-9-03 p 13, 18 märgitut. Kaitsja leiab, et on ebaproportsionaalne kohustada XXt täies ulatuses ära kandma 7 aastast vangistust kui samal ajal

§ 184

järgi kahtlustuse saanud sama vanad noorukid pääsevad ainult mõjutusvahendi kohaldamisega või teo korduvuse korral karistatakse neid tingimisi vangistusega. Kaitsja leiab, et XXt on samuti võimalik karistusõiguslikult mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoidumiseks tingimisi karistusest vabastamisega. Harju Maakohus on väga õigesti välja toonud XXe isikut puudutavad asjaolud. Seega ka kohus möönab, et XXes on palju enamat kui tema poolt toime pandud teo põhjal võiks arvata. Kaitsja nõustub kohtuga selles osas, et XX vajab kontrollitud keskkonda, distsipliini, reegleid ja piire ning peab aduma seda, et kõik tema probleemid on suuresti tingitud alkoholi tarvitamisest, kuid see arusaamisperiood ei peaks kindlasti olema 7 aastat vanglas. 5.7 Apellatsioonimenetluse käigus tekkinud kulude väljamõistmisel, juhul kui kohus jätab apellatsiooni rahuldamata, palun need jätta KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda nii nagu seda tegi Harju Maakohus. 6. Kaitsja Leelo Viil asub seisukohale, et otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nõustuda ei saa YY süüditunnistamisega

§ 113lg 1 järgi.

Harju Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt, teinud neist ebaõigeid järeldusi ning andnud väära õigusliku hinnangu, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Maakohus on seega ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kohus on mitmed olulised asjaolud jätnud tähelepanuta ja ei ole oma järeldusi veenvalt motiveerinud, millega on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. 6.1 Kaitsja leiab, et kohtuistungil uuritud tõendite kogum kinnitab YY poolt kannatanu peksmist ja talle kehavigastuste põhjustamist, samuti kannatanu surma saabumist peksmise tagajärjel, kuid ei kinnita YY süüd R.M tahtlikus tapmises. Raskes joobes alaealised pigem ei saanud mäletada, kes mida tegi, tegelikkusest on ilmselt süüdistatavatel üsna hägused mälupildid ja menetleja küsimustele püüti esialgselt vastuseid anda eelkõige koostöövalmidust üles näidata püüdes. Seetõttu ei saa käesoleval juhul üksnes süüdistatavate ütlustele tuginedes tõendatuks lugeda asjaolusid, mille kohta muud tõendid puuduvad. YYle 9

(23)ja XXele on süüks arvatud kõik R.Ml tuvastatud vigastused, jättes täielikult kõrvale võimaluse, et osa vigastusi võis kannatanul tekkida muudel asjaoludel. 6.2 Süüdistuse kohaselt on YYle inkrimineeritav R.M ründamine ja löömine piinava valu ja mistahes raskusega tervisekahjustuste tekitamise eesmärgil. Selline tegevus võib olla kvalifitseeritav

§ 118järgi.

Tagajärjega seonduvalt on süüdistuses märgitud, et YY ja XX lõid korduvalt jalgade ja kätega maas lamavat R.M, pekstes teda koos valimatult pea, keha ja jäsemete piirkonda, mööndes sellisel viisil ja intensiivsusega teise inimese peksmisel temale mistahes raskusega tagajärgede, s.h surma, tekitamise võimalikkust. Eeltoodu osundab süüdistatavatel R.M surma põhjustamise osas kaudse tahtluse olemasolule. 6.3

§-des 113 ja 114 sätestatud süüteokoosseis eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Seega hindamaks, kas YYle inkrimineeritav tegu võib olla kvalifitseeritav tapmisena, tuleb kontrollida, kas süüdistatava tahtlus hõlmas selliseid faktilisi asjaolusid, mille olemasolul saaks

§ 113või 114 objektiivse koosseisu lugeda realiseerituks.

Süüdistatava teo kvalifitseerimisel

§ 114lg 1 p 1 järgi tuleks tuvastada tahtluse olemasolu ka piinava teoviisi osas.

Süüteo subjektiivse koosseisu puhul piisab, kui isik pidas kaudse tahtluse tasemel vähemalt võimalikuks, et tema teo tagajärjel võib realiseeruda süüteokoosseis ja möönis seda (

§ 16lg 4).

Seega peab käesolevas asjas YYle süüksarvatava teo kvalifitseerimisel tapmisena olema tuvastatav, et süüdistatav vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (

§ 16

lg4) selliseid faktilisi asjaolusid, mille korral võib tema tegu olla objektiivselt käsitatav teise isiku surma põhjustamisena.

114 lg 1 p 1 või

§ 113

lg 1 järgi süüdimõistvat kohtuotsust tehes peaks tuvastama, et süüdistatav otsustas kannatanu suhtes rakendas vägivalda sellise intensiivsusega, et pidas võimalikuks surma saabumist ning ka kiitis selle kui võimaliku tagajärje sisimas heaks. Leian, et käesoleval juhul on vaieldav, kas YY, teise süüdistatavaga kaasa minnes ja raskes alkoholijoobes olles selliseid asjaolusid möönis ja tagajärjena kannatanu surma saabumise heaks kiitis. Süüdistatavate teole antav hinnang sõltub eelkõige nende tegevuse subjektiivsest koosseisust. Riigikohus on mitmes lahendis selgitanud, et kui süüdistatavad pidasid vähemalt kaudse tahtlusega võimalikuks, et kannatanu löömine võib kaasa tuua tema surma, tuleb nende tegevust käsitada tapmisena

§ 113tähenduses.

Pole nimetatud küsimusele võimalik jaatavalt vastata, tuleb edasiselt otsustada, kas on võimalik vastutus

§ 118lg 1 p 1 ja 7 järgi.

6.4 Kaitsja on seisukohal, et käesoleval juhul on võimalik tuvastada, et YY tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas kannatanule eluohtliku seisundi ja viis seejärel tema surma saabumiseni. Süüdistatav ilmselt pidas võimalikuks ja möönis, et kannatanut lüües võis ta vigastada pead ning põhjustada luumurrud ja verejooksu. Riigikohus on korduvalt märkinud, et subjektiivse koosseisu tuvastamisel on oluline tähendus välisel teopildil ja süüdistatava enda ütlustel. On tuvastatud, et YY lõi kannatanut valimatult ja korduvalt pea ja keha piirkonda. Korduvate löökide tegemisel pähe, mis on elutähtis piirkond, pidi YY pidama võimalikuks ja möönma, et võib tekitada kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. Samas ei saa nõustuda, et alaealine ja joobes süüdistatav oma senise elukogemuse ja teadmiste pinnalt igal juhul möönis ka kannatanu surma saabumist. Isegi kui nõustuda prokuröriga, et süüdistatav oli omandanud koolis ja igapäevaelus teadmisi inimese organismi toimimise kohta ja pidi seega ka oma tegude võimalikke tagajärgi mõistma, ei saa sel alusel rääkida tegutsemisest kaudse tahtlusega kannatanu surma osas (,,oleks pidanud ette nägema” annab aluse rääkida üksnes ettevaatamatusest

§ 18mõttes, tagajärje ettenägemine on kergemeelsuse ehk ettevaatamatuse raskema vormi intellektuaalne element). 10

(23)6.5 Kaitsja arvates tuleb subjektiivse koosseisuga seonduvalt igal juhul arvestada YY alaealisusest ja elukogemuste puudumisest tingitud sotsiaalset ebaküpsust. YY ütlustest nähtuvalt oli ta veendunud, et kui teist korda R.M juurde tagasi mindi, ei olnud kannatanu enam elus. Seega ei ole süüdistatavate tegevuse õiguslikul hindamisel enam oluline, kas ja mitu korda süüdistatavad kannatanu juures käisid ja kas järgneval/järgnevatel kordadel kannatanu suhtes vägivalda kasutati, kuivõrd kannatanu surma põhjustamine leidis aset juba esimesel korral enne kell 01.00. Eeltoodust tulenevalt leian, et YY tuleks süüdi tunnistada

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi.

6.6 Kaitsja ei saa nõustuda YYle mõistetud karistusega. Kehtiva kohtupraktika järgi tuleb alaealisele karistust mõistes süüteokoosseisu järgi, mis näeb karistusena ette vangistuse enam kui 10 aastat, aluseks võtta vastava sanktsiooni alammäära ja

§ 45lg 2 seatud alandatud ülemmäära vaheline keskmine (RKKKo nr 3-1-1-77-11).

Kooskõlas

§ 45

lg 2 ei või kuriteo toimepanemise ajal nooremale kui 18-aastasele isikule karistuseks mõista tähtajalist vangistust üle 10 aasta. Keskmine karistusmäär

§ 113lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on seega 8 aasta pikkune vangistus.

Eeltoodust nähtuvalt ei võimalda maakohtu poolt märgitud karistusraamid YYle mõistetavat karistust kuigivõrd diferentseerida ega tema puhul isikulisi asjaolusid ega eripreventiivset (kasvatuslikku) prognoosi arvestada, mis Riigikohtu korduvalt väljendatud seisukohtade kohaselt on alaealiste puhul esmatähtis. 6.7 Kaitsja leiab, et esinevad asjaolud, mis võimaldavad YYle määrata karistuse alla sanktsiooni alammäära

§ 61alusel.

Tuleb arvestada karistust kergendavate asjaoludega, karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

§-s 113 sätestatud karistusraamid ei võimalda alaealise isikulisi asjaolusid ning karistuse eesmärkide saavutamise võimalusi arvestavat karistusmäära kohaldada.

§ 61

kohaldamata ei saa karistust kergendavate asjaolude ilmnemisel isiku süüle vastavalt ja alaealise eripära arvestavalt karistust allapoole diferentseerida, võimalik on kergendavate asjaolude esinemisel karistusmäära langetamine üksnes kuni 6 aastani, samas alaealisele mõistetava vangistuse ülempiiriks on kümme aastat. Seega

§-s 113 sätestatud karistusraamid ei võimalda alaealise isikulisi asjaolusid ning karistuse eesmärkide saavutamise võimalusi arvestavat karistusmäära kohaldada. 6.8 Kohtupraktikas on erandlikuks loetud mitme karistust kergendava asjaolu olemasolu, aga ka raskendavate asjaolude puudumist, samuti süüdlase alaealisust (RKKKo nr 3-1-1-29-01). Leian, et YY suhtes on alus

§ 61kohaldades mõista talle karistus alla sanktsiooni alammäära.

Varem kriminaalkorras karistamata alaealistele ei ole isegi esimese astme kuriteo toimepanemise eest põhjendatud pikaajalise vangistuse kohaldamine. Karistuse kohaldamise praktikas on alaealiste suhtes viimasel ajal enam rakendatavad leebemad mõjutusvahendid, seda sageli ka raskemate kuritegude puhul (näiteks on tavapärane

§ 87

kohaldamine

§ 200

lg 2 või

§ 184

lg 2 puhul, mil karistuse ülemmäär on samuti 15-aatane vangistus nagu

§ 113lg 1 puhul).

6.9 Karistuse mõistmisel on eriti oluline YY isik, samuti eripreventiivsed kaaltulused. Kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht, et kuigi üldjuhul on karistuse mõistmisel esmatähtis kuriteo toimepanija süü, siis alaealise süüdistatava puhul prevaleerivad isikulised asjaolud. YYle karistuse mõistmisel tuleks eelkõige silmas pidada eripreventiivset prognoosi, mille arvestamisel on omakorda määrav süüdlase isik. Maakohtu eripreventiivne prognoos on väär. Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolud, mis näitavad süüdistatava eluviisi 11

(23)olulist muutust positiivses suunas alates talle süüksarvatud teo toimepanemisest kuni käesoleva ajani, mille kohta YY ise on siiralt ja avameelselt kohtuistungil ütlusi andnud. 6.10 YY ei ole kriminaalkorras karistatud. Kriminaalhooldaja ettekanne on positiivne ning ka tunnistajad iseloomustasid YYt äärmiselt positiivselt. YY puhul pole kuritegude toimepanemise põhjuseks ilmselt mitte vägivaldne iseloom, mis ei avaldu ka alkoholijoobes. Pigem leidsid õigusrikkumised aset eakaaslaste seltskonnas end kehtestada püüdes. YY seletas ise, et aasta-pool tagasi nende seltskonnas oli siuke norm olla ülbe. Samuti tunnistas ta, et läheb karjaga kaasa. YY suhtes koostatud ambulatoorne kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 14-2.1/2020/2-1 kohaselt esineb uuritaval mõõdukas depressioon, mis mõjutab meeleolu ning tahteaktiivsust, võib mõjutada keskendumist. Depressiooni ja muude häirete koosmõju muudab uuritava käitumine ebastabiilseks, delikvenste käitumisega eakaaslaste grupi poolt mõjutatavaks ning halveneb enesekontroll sotsiaalselt aktsepteeritava käitumise saavutamiseks. Kindlasti ei saa pidada õiglaseks ja põhjendatuks maakohtu seisukohta, et kuivõrd YYl ei ole piisavalt vanemlikku tuge ja järelevalvet, ei ole kodus võimalik tagada talle sellist keskkonda, mis tagaks tema õiguskuulekuse tulevikus. Arvestades isikulisi asjaolusid – süüdistatava senist elukäiku, vanust ning karistusandmeid arvestades ei ole ilmselt karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks vajalik kohaldada ranget karistust. Pigem vajaks YY toetavat ja turvalist sotsiaalset keskkonda, järelvalvet ning võimalust õppida ja areneda. Leian, et tulevikuprognoosi süüdistatava käitumise kohta ei saa tuletada ainult toimepandud kuriteo raskusest ega süü suurusest lähtuvalt. Olen seisukohal, et kergem karistus osaliselt

§ 74

ja 75 kohaldamisega on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. 6.11 Kaitsja asub seisukohale, et YY puhul esineb karistust kergendav asjaolu

§ 57

lg 1 p 3 mõttes ehk puhtsüdamlik kahetsus, kuivõrd ta on avaldanud kahetsust toimepandu osas kohtueelses menetluses ja kohtus, samuti on ta andnud põhjalikke ütlusi ning aidanud igati kaasa menetlusele. Arvestada tuleks kindlasti, et YY on vabandanud väga siiralt kohtuistungil kannatanu K.J ees ja talle on ka kahju heastatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

  1. Ringkonnakohtu istungil jäid prokurör ja kaitsjad apellatsioonides toodu juurde. Süüdistatavad toetasid kaitsjate apellatsioone ning ei toetanud prokuröri apellatsiooni. Prokurör ei toetanud kaitsjate apellatsioone ja taotles jätta apellatsioonid rahuldamata. Kaitsjad ei toetanud prokuröri apellatsiooni ja taotlesid jätta apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 8.1 Esitatud apellatsioonides taotlevad apellandid maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Kaitsjad taotlevad maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning süüdistatavate teo ümberkvalifitseerimist

§ 118

lg 1 p 1, 7 järgi, prokurör taotleb süüdistatavate teo ümberkvalifitseerimist

§ 114lg 1 p 1 järgi.

Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonide järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsjad ja prokurör ei ole nõus 12

(23)maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 8.2 Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad (kd 7, tl 68-76 pöördel). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 8.3 Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonides korratakse samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 9. Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha prokuröri apellatsioonis tõstatatud küsimustele. Esitatud apellatsioonis taotleb prokurör süüdistatavate süüdimõistmist

§ 114lg 1 p 1 järgi.

Prokuratuur ei nõustu maakohtuga selles, et tapmistegu ei ole toime pandud piinaval viisil. Prokuratuuri hinnangul on maakohus ekslikult liigset tähelepanu pööranud üksnes valutunde kestvusele, jättes aga teised piinava viisi tuvastamise kriteeriumid kõrvale ning jättis tähelepanuta Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-106-97 märgitu, et piinav viis võib väljenduda ka ohvri surnuks peksmises ning sel juhul tuleb vaadata löökide tugevust, hulka, kestust, kohta inimkehal, kuhu löögid olid suunatud, tekitatud vigastuste hulka ja laadi ning valutunde kestust. 9.1 Prokurör viitab apellatsioonis Riigikohtu seisukohale lahendis nr 3-1-1-106-97, kuid jätab tähelepanuta, et viimati on Riigikohtu kriminaalkolleegium ühetaolise kohtupraktika kujundamiseks märkinud, mil moel sisustada piinavat teoviisi lahendis nr 1-15-10119, p 18. Piinav viis on seostatav üksnes ja vahetult tapetuga ning tema surmaeelsete üleelamistega. Piinav teoviis väljendub tapetule (kannatanule) elupuhuselt suurte või 13

(23)kauakestvate füüsiliste või ka vaimsete kannatuste tekitamises. Tapmine on piinaval viisil toime pandud ennekõike siis, kui kannatanule on tapmisteoga põhjustatud enne tema surma suurt valu (nt ohvri elusalt põletamine) või muid vaevusi, mis võivad väljenduda nii füüsilistes üleelamistes (nt näljutamine) kui ka psüühilistes kannatustes (nt isiku silmitsi seadmine vääramatult saabuva surmaga ning tapmisteoga meelega viivitamine lootusetustunde võimendamiseks jne). Seega tuleb tapmisteo piinava viisi puhul iga kord tuvastada, kas see tekitas kannatanule suuri või kauakestvaid surmaeelseid kannatusi. 9.2 Apellatsioonis keskendub prokurör eranditult vaid löökide arvule ja tugevusele ning vigastuste hulgale ja laadile. Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendis 3-1-1-3197 sedastanud, et ainuüksi löökide arv ja peksmise kestvus ei anna alust kvalifitseerida tegevust piinavana. Ka prokuröri enda poolt viidatud lahendis 3-1-1-106-97 on lisaks löökide arvule ja tugevusele ning vigastuste hulga ja laadile tuvastatud just nende tekitamine pikemaaja vältel ehk kestev valu, kuid selle seisukoha jätab prokurör tähelepanuta ning viitab märgitud lahendis toodule vaid valikuliselt. Kolleegium asub seisukohale, et näiteks juhul kui kannatanu kaotab peksmise alguses teadvuse või tema valulävi on mingil põhjusel tavapärasemast kõrgem, siis ei oma tähtsust kui suuri või kauakestvaid vigastusi kannatanule tekitati, kuna kannatanu ei tunne suurt valu ega kauakestvaid kannatusi, siis ei saa tegu olla piinava viisiga (vt ka RKKKo nr 3-1-1-114-06, p 8.1). Seega on maakohus õigesti lähtudes ülalviidatud Riigikohtu seisukohtadest tuvastanud, kas kannatanu peksmine süüdistatavate poolt, millega tekitati ulatuslikke ja massiivseid vigastusi, mille tagajärjel kannatanu suri, tekitas kannatanule suuri või kauakestvaid surmaeelseid kannatusi. Seejuures on maakohtus prokurör ise täpsustanud ning sisustanud piinavat viisi selles, et süüdistatavad põhjustasid kannatanule süüdistusaktis loetletud vigastustega suurt valu (kd 7, tl 74), mistõttu ei ole maakohtule alust ette heita, et maakohus hindas tulenevalt prokuröri seisukohast kui suurt valu kannatanu peksmise ajal tundis ja kui kaua valutunne orienteeruvalt kestis. 9.3 Maakohus tuvastas uuritud tõendite pinnalt, et kõik kannatanule tekitatud vigastused tekitati lühikese ajavahemiku jooksul ning kannatanu surm saabus suhteliselt lühikese ajavahemiku vältel ja kolleegium nõustub selle järeldusega. Seejuures ei välistanud ekspert võimalust, et osa vigastustest tekitati kannatanule suremise protsessi käigus ning ekspert on nentinud, et selliste vigastuste korral tekib kiiresti teadvusekaotus ja saabub surm. Neid maakohtu järeldusi ei vaidlusta ka prokurör. Prokurör jätab tähelepanuta, et maakohus ei ole välistanud valu tundmist seoses joobega, vaid maakohus asus seisukohale, et joove koos manustatud valuvaigistava ravimiga mõjutas kannatanu valutundlikkust, mistõttu oli kannatanu valulävi tavapärasest kõrgem. Ekspert on selgitanud, et joove võtab valutundlikkust alla ning veres võis joove mingil hetkel olla 3,01 promilli, mis on raske joove. Ibuprofeen koos alkoholiga mõjutab valutundlikkust. 9.4 Prokurör märgib, et ekspert ei ole öelnud, et kannatanu oleks kohe teadvuse kaotanud. Maakohus ei olegi seda väitnud, vaid asus seisukohale, et tuvastatu pinnalt ei saa välistada, et kannatanu võis korraks pärast esimest lööki teadvuse kaotada. Seejuures on maakohus võtnud arvesse eksperdiarvamust ja selgitusi, et pea piirkonna vigastused olid tekitatud justkui rohkem peksmise lõppfaasis ja kehatüvevigastused olid suuremalt jaolt peavigastustest varem tekitatud (kd 7, tl 73 pöördel). Samas ei ole prokurör arvestanud, et ekspert ei välistanud ka seda, et pea- ja kehatüve vigastusi tekitati vaheldumisi ning see riimub ka süüdistatavate enda ütlustega, et kannatanut peksid nad valimatult igale poole. Lisaks on ekspert selgitanud, et selliste peavigastustega võib kaasneda kiire teadvusekadu. Seega ei saa prokurör tõsikindlat väita, et kogu kannatanu peksmise aja oli kannatanu teadvusel ja tundis suurt valu. 14
(23)9.5 Prokurör viitab süüdistatavate ütlustele, et kannatanu ropendas ja pobises, mis hiljem peksmise ajal asendus korinaga, millest prokurör teeb järelduse, et kannatanu tundis suurt valu. Prokurör jätab aga tähelepanuta maakohtu poolt tuvastatu, millega kolleegium nõustub, et kannatanu pobises ajal, mil süüdistatavad lihtsalt togisid kannatanut rõdu all ning lõid korra ka jalaga tugeva löögi pähe, kuid valimatut peksmist ei olnud veel toimunud (kd 7, tl 74 pöördel-75 pöördel). Maakohtuga tuleb nõustuda, et see üksik tugev löök oli kindlasti valu tekitav, kuid ei anna alust rääkida piinavast viisist. Kannatanu valimatu peksmine süüdistatavate poolt sai alguse, mil kannatanu tõmmati rõdu alt välja. Seega tuleb tuvastada, kas sel ajal tundis kannatanu suurt valu või tekitati muid kauakestvaid surmaeelseid kannatusi. Valimatu peksmise ajal kannatanu ropendamise ja pomisemise osas süüdistatavate ütlused lahknevad, millest maakohus tegi järelduse, et mingi aeg võis kannatanu olla teadvuseta ning mingi aeg oli teadvusel ja kontaktne. Mõlemad süüdistatavad on andnud üheseid ütlusi, et minutite jooksul asendus kannatanu pobin peagi korisemisega. Kolleegium nõustub sellise maakohtu järeldusega ning tõendeid, mis sellise maakohtu järelduse ümber lükkaksid, kogutud ei ole. Tulenevalt süüdistatavate ütlustest, mis ei ole millegagi ümber lükatud, näitab pigem selline kannatanu pobin (ropendamine) ja sellele järgnev korin kannatanu lühidat teadvusel olekut ja valu tundmist peksmise alguses. Seda versiooni kinnitab ka eksperdi arvamus, et laibal avastati vaid üks võimalikule enesekaitsele viitav vigastus. On ilmselge, et kui kannatanu oleks olnud kauem teadvusel ja tundnud suurt või kauakestvat valu, oleks kannatanu püüdnud ennast, sh pead kätega kaitsta, mistõttu oleks võimalikke enesekaitsele viitavaid vigastusi rohkem. Vaieldamatult tuleb arvestada ka seda, et kõik kannatanule tekitatud vigastused tekitati väga lühikese ajavahemiku jooksul ning kannatanu surm saabus suhteliselt lühikese ajavahemiku vältel. Seda enam, et kogu sündmus sai kesta alla 13 minuti (arvestades sündmuskohale saabumise ja lahkumise aega) ning koheselt süüdistatavad kannatanu peksmist ei alustanud, siis toimus vägivalla tarvitamine kannatanu suhtes alla 10 minuti, mis on väga lühike ajavahemik. Kolleegium viitas eelpool ka eksperdi kohtuistungil antud selgitusele, et kannatanu suri vigastuste tekitamise käigus ning neid vigastusi tekitati suremise protsessi käigus ehk kannatanu suri ja siis teda ikka veel peksti. Kolleegium ei nõustu prokuröriga ka selles, et kõik massiivsed roidemurrud oli tekitatud ajal kui kannatanu oli teadvusel ja tundis valu. Eksperdi arvamuse järgi olid osa roiete ja keeleluu murd surmajärgsed. Seega kokkuvõtvalt ei saa üheselt ja tõsikindlat jaatada, et kannatanu oli kogu peksmise aja kontaktne ja tundis suurt valu, mistõttu ei saa asuda ka tõsikindlat seisukohale, et peksmine süüdistatavate poolt tekitas kannatanule suuri või kauakestvaid surmaeelseid kannatusi. 9.6 Prokurör heidab maakohtule ette, et süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud olid piisavad selleks, et kvalifitseerida süüdistatavate tegu lisaks ka julmal viisil tapmisena, kui maakohus leidis, et tegemist võib olla julma viisiga. Kannatanu keha mõjutamine on ka jalaga/jalgadega kannatanu peale astumine ja hüppamine. Kui maakohus oleks süüdistatavad süüdi tunnistanud julmal viisil toime pandud tapmises, ei oleks kohus muutnud süüdistuse aluseks oleva teo põhisisu ehk intensiivse vägivalla kasutamist kannatanu suhtes käte ja jalgadega süüdistatavate poolt. Kolleegiumil tuleb märkida, et prokurör on täielikult jätnud tähelepanuta KrMS § 268 sätte, milles nähakse ette nõuded, millest lähtudes määratakse kindlaks kohtus arutatava kriminaalasja ese, s.t need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. Eeskätt peavad kõnealused nõuded piiritlema kohtumenetluse eseme ja tagama KrMS §-s 14 ette nähtud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtte järgimise ning süüdistatava kaitseõiguse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginevalt korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud 15
(23)faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Seda sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust. 9.7 Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et prokurör oleks süüdistatavatele esitatud süüdistust täiendanud osas, mis puudutab kannatanu tapmise toime panemist julmal viisil. Olemasolev süüdistuse sisu ei kajasta seda, et süüdistatavate poolt kannatanu tapmise julm viis väljendus selles, et süüdistatavad hüppasid jalgadega kannatanu rindkerel/kehatüvel. Seda enam, et ekspertiisiakti kohaselt ei saa pelgalt jalgadega löömisega selliseid vigastusi tekitada.

§ 114

sätestab suvalise teokirjeldusega kuriteokoosseisu, seega tuleb selle paragrahvi järgi esitatavas süüdistuses kaitseõiguse tagamiseks kirjeldada ka konkreetset tegevust ehk teoviisi, millega süüdistatavad prokuratuuri arvates kannatanu surma põhjustasid ja millist konkreetset süüdistatavate käitumist saab lugeda julmaks viisiks. Sellist konkreetset tegu ehk hüppamist kannatanu kehal süüdistatavatele ette ei heideta. Kui prokuröri poolt on märgitud mõrvasüüdistuses, et kannatanu tapeti piinaval viisil pekstes ehk käte ja jalgade löökidega pea- ja kehapiirkonda, ei saa kohus tuvastada, et tegelikult tapeti kannatanu julmal viisil hüpates jalgadega kannatanu kehapiirkonnas. Seega ei saa omistada süüdistatavatele teopanust ehk käitumisakti, mis väljub süüdistuse piirest. Kuivõrd sellist süüdistust süüdistatavatele esitatud ei olnud, siis ei olnud võimalik maakohtul süüdistuse piiridest väljuda ja süüdistatavaid selles osas süüdi mõista. Süüdistuse piiridest väljumisega oleks maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 9.8 Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et süüdistuses sisalduva teokirjelduse põhjal kuriteo kvalifikatsiooni muutmine on võimalik ka apellatsioonimenetluses (RKKKo nr 1-15-10119, p 24), kui seda on taotletud. Seejuures peab kajastuma süüdistuse tekstis faktiline asjaolu (antud juhul, et süüdistatavad hüppasid jalgadega kannatanu rindkerel/kehatüvel). Antud juhul ei saa kõnealusele asjaolule KrMS § 268 lg 6 alusel anda õigusliku hinnangut, ilma et kohus ei väljuks kohtuliku arutamise piiridest. Lisaks ei ole prokurör apellatsioonis kuriteo kvalifikatsiooni (

§ 114

lg 1 p 1 alt 2 järgi) muutmist taotlenud, vaid seal on sõnaselgelt kirjas, et prokuratuur on seisukohal, et tegu on pandud toime piinaval viisil. Apellatsioonimenetluse istungil jäi prokurör sõnaselgelt taotluse juurde süüdistatavate süüdimõistmiseks

§ 114

lg 1 p 1 alt 1 järgi ehk piinaval viisil ning ei täpsustanud taotlust alternatiivselt süüdistatavate süüdimõistmiseks

§ 114

lg 1 p 1 alt 2 järgi ehk julmal viisil juhul kui ringkonnakohus peaks seda võimalikuks pidama tulenevalt esitatud süüdistusest. Kuna prokuröri vastav taotlus puudus ei võinud kolleegium arutataval juhul prokuröri apellatsiooni alusel muuta (sh täiendada) kuriteo kvalifikatsiooni ja seeläbi ka raskendada süüdistatavate olukorda. 9.9 Kolleegium ei nõustunud prokuröri taotlusega süüdistatavate XXe ja YY süüdi tunnistamiseks

§ 114

lg 1 p 1 järgi, siis ei kuulu rahuldamisele ka prokuröri taotlus karistuste raskendamiseks. 10. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kaitsjate apellatsioonides toodule. Kaitsja Kadi Sitska apellatsioonis on viide ka KrMS § 339 lg 1 p 8 sättele, kuid apellatsiooni sisust ega põhistustest ei nähtu motiive kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta. 16

(23)Kohtukolleegium leiab üheselt, et ainetu on kaitsja viide, et maakohus on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 8 sätteid. Kolleegium kordab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohta (vt RKKKo nr 3-1-1-13-07; 3-1-1-15-13), et kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema vastuoludeta ja üheselt mõistetav. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus (vt RKKKo nr 3-1-1-50-09 p 5.3). Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (RKKKo nr 3-1-1-90-09 p 6). Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kaitsja nende järeldustega nõustub või mitte. Maakohtu otsuse põhiosas on kohtu poolt tuvastatud asjaolud esitatud ning on leitud, et XX on toime pannud

§ 113

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, on selles süüdi ning talle tuleb mõista karistus. Kohtuotsuse resolutiivosas ongi süüdistatav süüdi tunnistatud

§ 113lg 1 järgi ja karistatud.

Käesoleval juhul ei ole maakohtu kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa omavahel sisulises vastuolus ning otsus on vastuoludeta ja üheselt mõistetav. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused vastavad täielikult tuvastatud asjaoludele. 10.1 Esitatud apellatsioonides taotlevad mõlemad kaitsjad süüdistatavate tegevuse kvalifitseerimist

§ 118lg 1 p 1, 7 järgi.

Kaitsja Kadi Sitska asub seisukohale, et prokuröri poolt esitatud süüdistus ei vasta

§ 114

või 113 süüdistusele, vaid

§ 118

süüdistusele ning puuduvad tõendid, et süüdistatavad läksid kannatanu ööbimiskohta eesmärgiga kannatanu tappa. Süüdistatavate tegevuses puudub tahtlus tappa kannatanu. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et prokuröri poolt esitatud süüdistusest nähtub üheselt, et süüdistatavatele on esitatud süüdistus, et nad põhjustasid kannatanu surma kaudse tahtlusega ning see on maakohtu poolt ka tuvastamist leidnud. Seega jäävad kaitsja arutlused, et süüdistatavatel puudus eesmärk (kavatsetus) kannatanut tappa tagajärjetuks. Kaitsja jätab tähelepanuta, et

§ 113

lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu on võimalik panna toime ka kaudse tahtlusega. 10.2 Kohtupraktika kohaselt sõltub kuriteo kvalifikatsioon eelkõige subjektiivsest küljest. Süüdistatavate XXe ja YY süüdi tunnistamiseks

§ 113

lg 1 järgi tuleb tuvastada, et süüdistatavad põhjustasid kannatanu surma vähemalt kaudse tahtlusega. Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, st soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt nt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 19 ja nr 3-1-1-50-13, p 13.4). Pekstes maas lamavat kannatanut valimatult ja tugevajõuliselt jalgadega pähe ja kehasse, kujutab inimene ette mistahes vigastusi ja mistahes tagajärge, ka surma saabumist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et üheselt on tuvastamist leidnud, et süüdistatavad lõid kannatanut korduvalt jalgadega pea- ja kehapiirkonda ja nägid, et vigastused tekitasid verejooksu ning kannatanu 17

(23)korises. Samuti on üheselt tuvastamist leidnud, et süüdistatavate lahkumisel sündmuskohast jäi kannatanu lamavasse asendisse ning süüdistatavad nägid seda ning oli sellest teadlikud. 10.3 Kaitsjate apellatsioonides toodu, et süüdistatavad ei kujutanud ette endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel põhjuslikku seost nende teo ja saabuva tagajärje vahel, kuna süüdistatavate XXe ja YY näol on tegemist alaealistega ning YY on sotsiaalselt ebaküps, jääb tagajärjetuks. Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu valimatu peksmine tugevajõuliselt ja korduvalt jalgadega ning kätega peapiirkonda (peapiirkond on elutähtis organ) ja kehapiirkonda (kõhtu, rinda, mis ka elutähtsad piirkonnad) ning tekitades verejooksu ja kuuldava korina, on ilmselgelt väliselt ohtlik tegu ning sellisel juhul on surma saabumise võimalus lisaks keskmise elukogemuse pinnalt äratuntav ka alaealisele. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et süüdistatav YY oli augustis 2019 juba 16-aastane ning süüdistatav XXe kohe saamas 16- aastaseks. Seega ei saa kuidagi nõustuda, et tegemist oleks sotsiaalselt ebaküpsete alaealistega ning jaatada ebapiisavat sotsialiseeritust. 16-aastane alaealine suudab täiel määral eristada lubatut ja keelatut ning täielikult aduda oma tegude tagajärgi. Kaitsjad jätavad tähelepanuta, et antud juhul ei ole süütegu toime pandud vahetult peale karistatavasse ikka jõudmist, mis võiks anda aluse jaatada sotsiaalset ebaküpsust. Süüdistatavate vägivallategusid kannatanu suhtes saab pidada sedavõrd tugevaks, et see näitab tapmistahtluse olemasolu. Vähetähis ei ole asjaolu, et ekspertiisiakti kohaselt olid pea kõik kannatanule tekitatud vigastused nende tekitamise ajal iseenesest eluohtlikud. Tegemist oli äärmusliku ründega, mis annab alust aktsepteerida tapmistahtluse olemasolu. Süüdistatavate poolt rakendatud vägivald kannatanu suhtes oli sedavõrd intensiivne, et seda tuleb vältimatult käsitada elu ohustava teona

§ 113lg 1 mõttes.

10.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-102-16, p 17 märkinud, et ainuüksi välise teopildi alusel saab vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes rääkida eeskätt olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Seega saab välise teopildi alusel kaudse tahtluse olemasolu jaatada ennekõike juhul, kus süüteokoosseisu kirjeldatud tagajärg (kannatanu surm) on ajalises ja ruumilises lähiseoses eluohtlikuks hinnatava teo toimepanemisega. See ajalis-ruumiline lähiseos kinnitab, et kannatanu peksmine oli sedavõrd intensiivne ja ulatuslik, et selles võib näha üheaegselt nii surma saabumise võimalikuks pidamist kui ka möönmist

§ 16lg 4 mõttes (vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-46-15, p 9).

Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et kannatanu surma saabumise osas tegutsesid süüdistatavad kaudse tahtlusega ning seda saab tõsikindlat väita välise teopildi alusel. 10.5 Kohtupraktika kohaselt juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud. Kaitsja Leelo Viil jätab arvestamata süüdistatavate teo objektiivse avaldumise ning praegusel juhul saab juba välise teopildi alusel selliseid tõsikindlaid järeldusi teha, mistõttu puudub eriline vajadus kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid. Kaitsja ei arvesta, et tegemist ei ole ühekordse ega mõne üksiku jalalöögiga pea- ja kehapiirkonda, millisel juhul välise teopildi alusel ei saaks teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta ja tuleks eriti hoolikalt kontrollida sisemise teopildi asjaolusid. 10.6 Väites mitte tahtlikust, vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, st kannatanu ei sure. 18

(23)Kolleegium rõhutab, et ajalist aspekti silmas pidades tuleb tahtlus tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga. Tapmine eeldab toimepanija ettekujutust sellest, et tegu, mis ta kannatanu suhtes toime paneb, toob üldjuhul kaasa inimese surma. Süüdistatavad peksid valimatult kannatanut tugevajõuliste käte-ja jalalöökidega keha erinevasse piirkonda, sh peapiirkonda ja kehatüve piirkonda. Tavalise elukogemusega isikule, sh ka alaealisele on ilmselgelt teada, et sellisel moel teise isiku keha korduv intensiivne ja ulatuslik peksmine toob kaasa isiku surma. Intensiivne ja ulatuslik löömine elutähtsate organite piirkonda võib lõppeda inimese surmaga ning annab kahtlemata tunnistust sellest, et lööja möönab igasuguse tagajärje saabumise võimalust ja tegutseb seetõttu kaudse tapmistahtlusega. Lüües kannatanut intensiivselt ja ulatuslikult ning jõuliselt elutähtsate organite piirkonda, mille tagajärjel tekkisid erinevad hulgivigastused, verejooks ning kuuldav korin ja jättes kannatanu lebama maapinnale, kes mingit elumärki ei ilmutanud, ei kontrollinud süüdistatavad mingilgi viisil sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönsid süüdistatavad peksmise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma kaudse tahtlusega. 10.7 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest

§ 18lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-128-06, p 10).

Kolleegium leiab üksmeelselt, et süüdistatavate käitumisest ei nähtu midagi sellist, mille põhjal võib asuda seisukohale, et süüdistatavad lootsid tagajärje kujunemist vältida. Praegusel juhul ei saanud sündmuskohalt lahkunud süüdistatavad tõsimeelselt loota, et keegi juhuslikest isikutest võib osutada kannatanule abi, seda enam, et kannatanu ei olnud juba peksmise ajal kontaktne ning surm saabus lühikese ajavahemiku jooksul ja suremise protsess oli juba alanud ajal, mil veel kannatanule vigastusi põhjustati. Seega tuleb taas kolleegiumil märkida, et kannatanu surma saabumise osas tegutsesid süüdistatavad kaudse tahtlusega ning nende käitumises on tuvastatud kaudse tahtluse voluntatiivne element. 10.8 Maakohus on üksikasjalikult hinnanud kaitsjate esitatud versiooni, et ei ole välistatud olukord, et kannatanu käis kuskil enne ööbimiskohta jõudmist ja ei saa välistada, et kannatanule oli juba eelnevalt mingeid vigastusi tekitatud. Maakohus on hinnanud ja andnud vastuse kaitsjate esitatud versioonile ning vastanud otsuses esitatud kaitseversioonidele ammendavalt ja põhistatult ning viidates tõenditele veenvalt kummutanud esitatud kaitseversioonid (kd 7, tl 73 pöördel-74). Kolleegium nõustub maakohtuga ning ei näe siin õiguslikke minetusi, mistõttu ei pea kolleegium nendel küsimustel pikemalt peatuma. 10.9 Kaitsja Leelo Viili apellatsioonis taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav 19

(23)(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-8-10, p 8). Antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 10.10 Apellant Leelo Viil jätab tähelepanuta asjaolu, et see, kas isik ehk süüdistatav YY lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut näiteks kümnel või mitmekümnel korral erinevasse kehapiirkonda, ei oma kaastäideviimise aspektist tähendust, sest kaastäideviijatena vastutavad kõik peksjad. Iga peksja teopanuse olulisusel ehk kaalukusel on tähtsus karistuse mõistmisel. Selline seisukoht on kooskõla Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-143-06, p 9 tooduga. Antud kriminaalasjas toimus teovalitsemine mõlema sündmuskohal viibinud süüdistatava ühise ja vaikides kooskõlastatud käitumisega ning konkludentsete tegudega. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et süüdistatavate käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 113

lg 1 järgi ning kuna kolleegium nõustus maakohtuga ja tuvastas nii teo kui tagajärje suhtes tahtluse, siis ei ole võimalik süüdistatavate teo kvalifitseerimine

§ 118lg 1 p 1, 7 järgi.

11. Apellandid on vaidlustanud ka mõistetud karistust, mistõttu võtab kolleegium seisukoha ka mõistetud karistuse osas. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus ei nõustunud süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteo

§ 113

lg 1 ümberkvalifitseerimisega

§ 118

lg 1 p 1, 7 järgi, siis puuduvad igasugused alused maakohtu poolt süüdistatavatele mõistetud karistuse muutmiseks. 11.1 Maakohus on põhjendanud süüdlastele mõistetavat reaalset vangistust kooskõlas

§ 56

sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Maakohus on juhindunud kohtupraktikast mida tuleb arvesse võtta alaealisele karistust mõistes (RKKKo nr 3-1-1-77-11) ning mõistetud karistus jääb

§ 45lg-st 2 märgitud piiridesse 6-10 aastat.

Maakohus on süüdistatavatele mõistnud

§ 113

lg 1 järgi vangistuse 7 aastat, seega sanktsiooni alammäära lähedase, kuivõrd alaealise puhul on

§ 113lg 1 sanktsiooni keskmine määr 8 aastat vangistust.

Maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. 20

(23)11.2 Põhiline kaitsjate argument on see, et süüdistatavate näol on tegemist alaealistega, mistõttu tuleks kohaldada

§ 61

sätteid ning kohaldada tuleks

§ 74sätteid.

Kaalumaks isiku karistuse kergendamist

§ 61

alusel peab seaduse rakendaja tuvastama erandlikud asjaolud, mis võivad olla seotud nii isikuga kui ka süüteo toimepanemisega (vt RKKKo nr 3-1-1-75-16, p 5). Asjaolu, et süüdistatavad on varem kriminaalkorras karistamata ei ole kindlasti erandlik asjaolu. Kaitsjad ei ole apellatsioonis viidanud mingitele erilistele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda erandlikuks asjaoluks ning mida maakohus ei oleks arvestanud. Maakohus on süüdistatavatele mõistetud karistust jälgitavalt põhjendanud. Kohus on üksikasjalikult selgitanud süüdistatavate süü suurust mõjutavaid asjaolusid ning arvestanud mõlema süüdistatava teopanust ja selle olulisust. Seejuures leidis maakohus, et arvestades just süüdistatavate alaealisust, karistust kergendavaid asjaolusid ja karistust raskendavat asjaolu ja nende iseloomustavaid andmeid, on süüdistatavaid võimalik karistada vangistusega sanktsiooni alammäära lähedaselt. 11.3 Ekslik on kaitsjate väide, et maakohus pole karistust mõistes piisavalt arvestanud süüdistatavate alaealisusega. Arvestades toimepandud tegu ja süü suurust ei oleks täisealist isikut tapmise asjaolusid arvestades olnud vaevalt võimalik karistada sanktsiooni alammäära lähedase karistusega. Arusaam, et alaealisus tingib automaatselt süüdistatavatele mõistetava karistuse kergendamise on ekslik. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täis- või alaealine (vt RKKKo nr 3-1-1-76-07, p 11.4). Asjaolu, et

§ 184

järgi kuriteo toimepannud alaealised pääsevad mõjutusvahendi kohaldamisega või tingimisi vangistusega või

§ 247

järgi karistuse mõistmistel kokkuleppemenetlustes on kohaldatud

§ 61

sätteid või tapjale mõisteti

§ 61

kohaldades 3 aastat vangistust, ei võimalda järeldada, nagu oleks maakohtu poolt süüdistatavate karistamisel irdutud

§ 56lg-s 1 sätestatust ning karistuse individualiseerimise põhimõttest.

Kolleegiumil tuleb märkida, et ei ole olemas samalaadsete kuritegude korral niinimetatud „keskmist süüd ja keskmist karistust“, millest kohus peaks juhinduma. Iga kuritegu on individuaalsete tehioludega ning igal üksikul juhul tuleb tuvastada individuaalne süü suurus, tuvastatakse erandlikud asjaolud nii isikuga kui ka süüteo toimepanemisega, mistõttu on asjakohatu otsida käesoleval juhul võrdlust erandlike asjaolude tuvastamisel või karistusmäära mõistmisel teiste alaealiste poolt toimepandud ja süüdimõistetud isikutega. 11.4 Mõistetud karistuse täiendav kergendamine eeldaks vältimatult seda, et süüdistatavate puhul oleks kindlaks tehtud mõni erandlik asjaolu

§ 61tähenduses.

Kolleegium leiab, et kriminaalasjas ei esine süüdistatavate isikust või nende teost tulenevaid erandlikke asjaolusid, mis oleksid võinud anda aluse mõista neile karistuse alla

§ 113lgs 1 sätestatud alammäära.

Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud

§ 57

loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Kaitsja Leelo Viil põhjendab erandlikke asjaolusid sellega, et asjas esinevad mitu karistust kergendavat asjaolu ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kolleegiumil tuleb kaitsjaga nõustuda, et süüteo erandlikud asjaolud võivad esineda ka paljude süüd vähendavate asjaolude ilmnemisel, kuid seda juhul kui puuduvad samal ajal süüd raskendavad asjaolud. Ebaõige on kaitsja Viili seisukoht, et raskendavad asjaolud puuduvad. Maakohus on raskendava asjaolu tuvastanud ning seda ka arvestanud. 21

(23)Seega ei ole võimalik karistuse täiendav kergendamine põhjusel, et esinevad mitu karistust kergendavat asjaolu, kuna esineb ka karistust raskendav asjaolu. Ka ei nõustu kolleegium kaitsja Viili arvamusega, et süüdistatava YY teopanus oleks justkui väiksem, kuna ta ei osalenud nii intensiivselt kannatanu peksmises. Kolleegium nõustub maakohtuga, et mõlemad süüdistatavad peksid valimatult kannatanut ning nende teopanus on võrdne. Nõustuda tuleb maakohtuga ka selles, et YY süüd ei vähenda asjaolu, et kannatanu juurde mindi kaassüüdistatava ettepanekul ning esimesena lõi kannatanut kaassüüdistatav. Puuduvad igasugused tõendid, et süüdistatav YY oleks mingilgi moel proovinud tagajärje saabumist suuremal või vähemal määral ära hoida, manitseda või takistada kaassüüdistatavat või võtnud peksmisest osa oluliselt vähem aega või teinud vähem lööke jne. 11.5 Kaitsjad toovad välja süüdistatavaid positiivselt iseloomustavad asjaolud, kuid jätavad tähelepanuta negatiivsed iseloomustavad asjaolud. Maakohus on seevastu arvestanud nii positiivseid kui ka negatiivseid iseloomustavaid asjaolusid kogumis, mistõttu positiivsed iseloomustavaid asjaolusid ei ole õige ringkonnakohtu poolt veelkord arvestada täiendavalt erandlikeks asjaoludeks ja karistusmäära vähendavaks asjaoluks. Apellatsioonides ei ole esitatud uusi iseloomustavaid asjaolusid, mis ei oleks olnud maakohtule teada ja mis iseloomustaksid täiendavalt süüdistatavate positiivset elumuutust peale maakohtu istungit ja näitaksid, et süüdistatavate käitumine on veel rohkem ja oluliselt muutunud. Seejuures ei saa antud asjas lähtuda eeldusest, et alaealiste süüdistatavate poolt toimepandud kuritegu on juhuslikku laadi, kuna nende varasem käitumine ei ole olnud laitmatu (alkoholi ja narkootikumide tarvitamine, kokkupuuted õiguskaitseorganitega jne). Seejuures on mõlemad süüdistatavad süüdi tunnistatud kehalises väärkohtlemises, mis toimus mais 2019 ning XX on ka kehalise väärkohtlemise pannud toime augustis 2019. See näitab kolleegiumile ilmekalt, et süüdistatavate jaoks võib olla tavapärane kuritegude, mis on seotud vägivallaga, toimepanemisele suunatud käitumismall. 11.6 Liitkaristuse kohaldamise osas ei ole kaitsjad mingeid argumente esitanud, kuid maakohus on õigustatult kohaldanud üksikkaristustest raskeima suurendamist ehk karistuste täieliku liitmise põhimõtet

§ 64

lg 1 alusel, kuna toimepandud kuritegude arv on kindlasti selleks teguriks, mis mõjutab süüdistatava süü suurust ja põhjendab liitkaristuse moodustamisel kumulatsioonipõhimõtte rakendamist. 11.7 Maakohus on kõiki nõudeid järgides teinud põhjendatud järelduse, et süüdistatavate karistamine vangistusega on vältimatu ja puuduvad võimalused vangistuse tervikuna või osaliselt täitmisele pööramata jätmiseks. Kolleegium ei nõustunud kaitsjate taotlusega karistusmäära vähendamiseks, mistõttu puuduvad seaduslikud alused vangistusest tingimuslikuks vabastamiseks. Karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06- p 20, 3-1-1-59-07, p 13, nr 3-1-1-96-11, p 7.4). Arvestades

§ 73

lg-s 3 ja

§ 74

lg-s 3 sätestatut, saab karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni viieks aastaks. 12. Apellatsioonimenetluse kulu on XXele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. XXe kaitsja Kadi Sitska esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal apellatsiooni koostamiseks, sh kohtupraktikaga tutvumiseks kokku 180 minutit ja istungil osalemine 90 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 243 eurot, millele lisandub käibemaks 48,60 eurot, kokku 291,60 eurot. 22

(23)Ringkonnakohtu istung oli määratud algusega 10.04 ning istung lõppes 11.12, kohtistungi kestuseks oli seega 1 tund ja 8 minutit ehk 68 minutit. Seega kohtuistungil osalemise eest on kaitsja põhjendatud tasuks koos käibemaksuga 74.40 eurot (68x27/30, ümardatuna järgmise täiseuroni + käibemaks). Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on seega põhjendatud ning kuulub rahuldamisele koos käibemaksuga kokku summas 268,80 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Kaitsja Kadi Sitska on taotlenud KrMS § 180 lg 3 kohaselt jätta menetluskulud riigi kanda. KrMS § 180 lg 3 näeb ette, et alaealise puhul võib menetluskulud tervikuna jätta riigi kanda, mistõttu kuulub selline kaitsja taotlus rahuldamisele ning apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta tulenevalt KrMS § 180 lg 3 tervikuna riigi kanda. 12.1 Apellatsioonimenetluse kulu on YYle apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. YY kaitsja Leelo Viil esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks 30 minutit, apellatsiooni koostamiseks 180 minutit, prokuröri apellatsiooni analüüsimiseks 30 minutit ja istungil osalemine 75 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 284 eurot, millele lisandub käibemaks 56,80 eurot, kokku 340,80 eurot. Ringkonnakohtu istung oli määratud algusega 10.04 ning istung lõppes 11.12, kohtistungi kestuseks oli seega 1 tund ja 8 minutit ehk 68 minutit. Seega kohtuistungil osalemise eest on kaitsja põhjendatud tasuks koos käibemaksuga 74.40 eurot (68x27/30, ümardatuna järgmise täiseuroni + käibemaks). Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on seega põhjendatud ning kuulub rahuldamisele koos käibemaksuga kokku summas 333,60 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Kaitsja Leelo Viil ei ole esitanud taotlust KrMS § 180 lg 3 kohaselt jätta menetluskulud riigi kanda. Kuna KrMS § 180 lg 3 näeb ette, et alaealise puhul võib menetluskulud tervikuna jätta riigi kanda, siis jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud tulenevalt KrMS § 180 lg 3 tervikuna riigi kanda. 13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 9. detsembri 2020 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 23
(23)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.