Obsah (4)

§ 99§ 100§ 101§ 102

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 12.03.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-4751

) § 97 punkti 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps.

§ 99

lõike 1 järgi ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

§ 99

lõike 2 järgi ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

§ 100

lõike 2 järgi täidab vanem alaealise lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides.

§ 101

lõike 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 13.12.2018 määruse nr 117 alusel on alates 01.01.2019 töötasu alammäär 540 eurot kuus, millest ½ on 270 eurot. 19.12.2019 määruse nr 115 alusel on alates 01.01.2020 töötasu alammäär 584 eurot kuus, millest ½ on 292 eurot.

1. Vaidlust ei ole, et hageja ja tema õde elavad ema juures. Samuti, et vanemad peavad ühiselt lapsi ülal pidama. Samuti puudub vaidlus hagejate vajaduste suuruse osas. 26.11.2019 istungil kostja kinnitas, et ei vaidlusta hagejate vajadusi (t I kd lk 144). Seega tuleb lugeda X vajaduste suuruseks 1202.94 eurot kuus.
2. Elatise suuruse määramisel tuleb mh arvestada, et kohustatud vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Kostja on seisukohal, et tema ei ole võimeline andma ½ hageja vajadustest igakuiselt. Puudub vaidlus, et vanemate igakuised sissetulekud on võrreldavas suuruses (vt nt t I kd lk 143). Samas on kostja äriühingu omanik ning tema täiendava sissetuleku moodustavad äriühingu makstavad dividendid. Hageja emale kuulub kinnisvarana elukoht, samuti sõiduk. Isale kuulub kinnisvarana tema elukoht. Mõlema vanema ülalpidamisel on kaks alaealist last. Vanemate töövõimet ei ole piiratud. Kuna vanematel on ühine hooldusõigus, on vanemad ise kujundanud lapse elulaadi, sisustanud laste vaba aja 4 huviringiga ning selliselt käitudes on pidanud vanemad teadvustama, et võtavad kohustuse tagada lapse sellistele vajadustele rahalise katte.
3. Puudub vaidlus, et kostja on tasunud mõlemale lapsele kokku perioodil aprillist kuni oktoobrini 2019 elatist 3280 eurot (vt t I kd lk 155, 175-183), s.o kummalegi lapsele 1680 eurot. Samuti puudub vaidlus, et nimetatud ajavahemikul oli laste ja isa vahetu suhtlus minimaalne. Seega on isa tasunud hagejale elatist alates hagi esitamisest 2 kuu ja 24 päeva ulatuses (1680:600) ning tuleb igakuiselt tasuda alates 25.06.
5. Hagejate taotluse alusel ning juhindudes TsMS § 468 lõikest 3 tunnistab kohus otsuse viivitamata täidetavaks igakuiselt ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras, lugedes selle hagejatele hädavajalikuks ulatuseks.
6. Juhindudes riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lõike 1 punktist 2 riigilõivu käesolevas kohtuvaidluses pooltel tasuda ei tule. Muud menetluskulud tuleb TsMS § 163 lõike 1 alusel jätta poolte endi kanda. KOSTJA APELLATSIOONKAEBUS
7. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega temalt mõisteti hageja kasuks välja elatis suuruses üle kehtiva elatise miinimummäära. Maakohus rikkus TsMS § 436 lõiget 1 Elatise määramisel peab kohus arvestama eelkõige lapse esmavajadusi ja vanema reaalseid võimalusi. Otsuses puudub kostja rahaliste võimaluste analüüs. Tegemist on

§ 102lõike 1 ebaõige kohaldamisega.

Kohus nentis lapse vajadusi, kuid jättis isa võimalused analüüsimata. Kohus esitas paljasõnalise deklaratsiooni selle kohta, et isa on äriühingu omanik ning tema täiendava sissetuleku moodustavad dividendid. Kohus jättis analüüsimata isa aastasissetuleku, mis koosneb miinimumpalgast ja suhteliselt väikestest dividendest. Isa sissetulekuks oli 28.03.2018 -27.03.2019 kokku 13 970.36 eurot (palk + dividendid), seega kuus 1164 eurot. Maakohtu arvates peaks isa kahele lapsele elatiseks ära maksma 892 eurot (292 + 600) ja talle endale jääks 272 eurot kuus. Isa sellega ei nõustu. Dividendid ei ole suured ega järjepidevad, äriühingul on märkimisväärsed igakuised laenukohustused.

1. Ebaloogiline on põhjendus, et vanemad on kujundanud laste elulaadi, sisustanud nende vaba aja huviringiga ning selliselt käitudes on nad pidanud teadvustama, et võtavad kohustuse tagada laste vajadustele rahaline kate. Kohus ei võta arvesse, et mõnel inimesel liigub majanduslik olukord üles-alla. Kui mingil ajahetkel suutis isa maksta X kalleid treeninguid, sh välisreise, siis praegu ta ei suuda seda teha. Ema oleks pidanud arvestama, et võtab endale kohustuse tagada X vajadustele stabiilne rahaline kate. Kohus ei saa vanemale panna kohustust, et tal peab kogu aeg elus hästi minema.
2. Miinimumelatist ületavas summas X-le saab rääkida: 1) kuludest, mis lähevad ujumistreeningutele, (välis)laagritele ja -võistlustele (hotellid, söök, osavõtu tasu, logistika); 2) kulust, mis läheb emale kuuluva elukoha kulude katmiseks 1/3 ulatuses. Isa ei ole vastu, et laps tegeleb spordiga, kuid isal ei ole raha (välis)laagrite ja võistluste jaoks, mistõttu peab laps leppima ainult treeningutega, mille maksumuseks on 60 eurot kuus. Treeningul käimine tagab piisava kehalise arengu. 60 euro eest kuus saab laps käia treeningutes 7 päeva nädalas, 30 päeva kuus. Selle summa sisse kuuluvad üldfüüsilised treeningud jne.
3. Riigikohtu praktikas (lahendid nr 3-2-1-160-12 (punkt 17), 3-2-1-118-12 (punkt 15)) on rõhutatud, et elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole sissetulekut, saab ta osa perekonna 5 tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus mõjutab otseselt lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt tema ülalpidamise ulatust. Maakohus ei ole põhjendanud, miks on vanemad konkreetse huviringi rahastamisega seotud kuni lapse täisealiseks saamiseni ja miks ei või X leppida ainult treeningutega. Isa arvates ei ole kulud, mis ületavad ujumise tavatreeningute maksumust esmavajaduste kulud ja isal puudub võimekus nende kandmiseks. Isa esitas X esmavajaduste arvestuse 31.05.2019 vastuses hagiavaldusele (punktis 6.3). Esmavajaduste suuruseks on 598.64 eurot kuus, millest ühe vanema osaks on 299.32 eurot. Nende arvutuste kohaselt peaks laps saama hakkama miinimummääras elatisega. Justiitsministeeriumi uuringu kohaselt on Tallinnas elava 13-17 aasta lapse igakuiseks kuluks 439 eurot.
4. Maakohus ei ole otsuses välja toonud, kuid hagi kohaselt sisaldas X kasuks nõutav elatis kulu eluasemele, milleks on ühes kuus 424.18 eurot. Lapse eluasemeks on emale isiklikult kuuluv 120m2 suurune korter Tallinna südalinnas. Isa ei jõua tasuda pärast lapse esmavajaduste rahuldamist veel lisaks 212.09 suurust eluasemekulu. Kui vanematele käib ema korteri ülalpidamine üle jõu, tuleb soetada kas väiksem või väiksemate kuludega elamispind. Kohus ei analüüsinud Riigikohtu lahendit nr 2-16-135, mille punktis 11.5 leidis kolleegium, et selles küsimuses peaksid vanemad asetama ennast mõtteliselt olukorda, mil nende kooselu ei oleks katkenud ja nad peaksid koos elukoha kulusid tasuma olukorras, mil perekonna sissetulek on tuntaval määral vähenenud; sellisel juhul ei ole välistatud, et tuleb kaaluda, kas muutunud olukorras on isal ja emal võimalik tagada lastele varasem elulaad; tagatud peavad olema laste esmavajadused, mitte ilmtingimata senine elulaad.
5. Isa palub kohtul uue üldtuntud asjaoluna arvesse võtta, et apellatsiooni esitamise ajaks on maailmas puhkenud koroonaviirusest tingitud pandeemia. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks on Eestis ja teistes riikides kehtestatud eriolukord, mis on kaasa toonud karantiinid, liikumispiirangud või suisa liikumiskeelud. Kõik need asjaolud on viinud Eesti majanduse langusesse, äriühingute käibed ja kasumid langevad. On ajaküsimus, kui äriühingud hakkavad pankrotti minema ja inimesed, sh ettevõtete omanikud, töötuks jäävad. Maakohus viitas, et isale kuulub P OÜ, kust ta sai
6. a majandusaasta eest 8000 eurot dividende, lisaks palka kokku 5970 eurot. P OÜ tegeleb kommunikatsiooni, ajakirjanduse, kirjastamise, trükinduse- ja turundusteenustega, s.h vahendab ettevõtjate reklaami trükiväljaannetesse. Praeguseks on üldteada asjaoluna ajakirjandusel sisuliselt ära langenud reklaamist ja reklaamitellimustest tulev käive, lisaks on P OÜ kaudu ostetavad teiste teenuste maht langenud sisuliselt nulli.
7. Maakohus ei eristanud erinevaid lapse vajadusi, vaid leidis, et puudub vaidlus vajaduste suuruse osas. Pooled ei vaielnud vajaduste suuruse osas, kuid vaidlesid selle üle, millised on esmavajadused ja millised mitte. Maakohus luges kõik X vajadused esmavajadusteks. Isa vaidleb selle vastu. Lapse vajadused on erineva tähtsusega. Kaetud peavad olema esmavajadused. Pärast esmavajaduste rahuldamist saab otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-15-17, punkt 12). VASTUSTAJA SEISUKOHT
8. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6
9. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus otsust tehes osaliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas osaliselt ebaõigesti materiaalõiguse norme. Maakohtu otsus tuleb väljamõistetud igakuise elatise suuruse osas osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega vähendab igakuiselt väljamõistetava elatise suurust (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Maakohtumenetlusega seotud kulude jaotuse muutmiseks alust ei ole.
10. TsMS § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab kostja (edaspidi ka isa) X (edaspidi ka laps) ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust osas, mis ületab seaduses sätestatud elatise miinimummäära (maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 2) ja osaliselt menetluskulude jaotust (maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 7). Muus osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lõike 1 alusel jõustunud.
11. TsMS § 442 lõike 5 alusel võtab kolleegium esmalt seisukoha poolte 19.02.2021, 01.03.2021, 10.03.2021 ja 11.03.2021 menetlusdokumentidele lisatud uute tõendite kohta. Osas, milles on tegemist tõenditega, mis tekkisid peale maakohtu otsust, võtab kolleegium need vastu TsMS § 652 lõike 3 punkti 2 alusel. Dokumendid, millised olid esitatud juba maakohtus (t I kd lk 133 pöördel, lk 135 pöördel), jätab kolleegium tähelepanuta ja eemaldab pabertoimikust (t II kd lk 122, 125).
12. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus jättis vastuolus TsMS § 442 lõikega 8 otsuses tuvastamata lapse vajaduste rahuldamiseks põhjendatud kulutuste summa, samuti analüüsimata vastavate asjaolude kohta esitatud tõendid ja vastamata poolte vastavatele väidetele. TsMS § 442 lõike 8 kohaselt peab kohus otsuses mh põhjendama, miks ta ei nõustu menetlusosaliste faktiliste väidetega, analüüsima kõiki tõendeid ja kui ta mõnda tõendit ei arvesta, siis seda põhjendama. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei olnud maakohtul alust jätta lapse vajalike kulutuste suurust tuvastamata põhjendusega, et kostja kinnitas kohtuistungil, et ei vaidlusta hagejate vajadusi. Sellise kinnituse vastavalt protokollile (t I kd lk 144) kostja lepinguline esindaja kohtuistungil tõepoolest andis, kuid protokollist nähtuvalt ei kinnitanud ta, et nõustub ka sellega, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub igakuiselt 1202.94 eurot, mille luges maakohus kinnituse alusel tuvastatuks. Maakohus leidis otsuses sisuliselt, et kostja võttis istungil TsMS § 231 lõike 2 mõttes õigeks lapse vajaduste rahuldamiseks kuluva rahasumma, sest vaid sellisel juhul oleks olnud kohtul alus mitte hinnata esitatud tõendeid ja vastata väidetele vajalike kulude suuruse kohta. Faktilise asjaolu õigeksvõttu kostja poolt tsiviilasja materjalidest järeldada ei saa. Kostja oli kohtuistungi eelselt esitatud menetlusdokumentides selgelt väljendanud mh seisukohta, et ei vaidlusta lapse vajaduste kululiike, kuid vaidlustab vajaduste rahuldamiseks igakuiselt vajaliku põhjendatud rahasumma suuruse (nt t I kd lk 72 pöördel-74, 118-119). Nendest vastuväidetest loobumist kohtuistungil või kohtule esitatud menetlusdokumentidest ei nähtu.
13. Ringkonnakohus on seisukohal, et saab ise eelmise punktis tuvastatud maakohtu rikkumise kõrvaldada asja maakohtule tagasi saatmata. Hageja soovib saada elatist suuremas summas, kui

-s § 101 lõikes 1 ettenähtud miinimumelatis. Seega pidi hageja TsMS § 230 lõike 1 kohaselt tooma esile oma igakuised vajadused ja neid tõendama, samuti tooma esile ja tõendama vajaduste rahuldamiseks vajalike kulutuste suuruse. Hageja tõi nimetatud asjaolud maakohtus esile ja esitas vajalikuks peetud tõendid. Kostja võttis maakohtus õigeks, et lapse igakuised vajadused koosnevad vajadustest toidule, koolitarvetele ja muudele kooliga seotud vajadustele, ravimitele, riietele, teleteenustele/internetile, eluasemele, taastusravile, 7 treeningutele/võistlustele/võistlusriietele, vitamiinidele, füsioterapeudile ja eraõpetajale (t I kd lk 4-4 pöördel, 73 pöördel-74). Samuti võttis kostja õigeks järgmised kulutused: toidule ja koolitarvetele 145.35 eurot, muudele kooliga seotud vajadustele 11.05 eurot, ravimitele 9.08 eurot, teleteenustele/internetile 17.47 eurot, taastusravile 22.36 eurot, vitamiinidele ja füsioterapeudile 50 eurot, eraõpetajale 10 eurot ning muudeks kuludeks 33.33 eurot. Lisaks eelnevale võttis kostja osaliselt õigeks kulud riietele (80 euro ulatuses 131.93 eurost), eluasemele (160 euro ulatuses 424.18 eurost) ja treeningutele/võistlustele/võistlusriietele (60 euro ulatuses 348.14 eurost). Ülejäänud ulatuses olid nimetatud kulud maakohtus poolte vahel vaidluse all. Seega on isa õigeksvõtuga tuvastatud lapse igakuiste vajalike kuludena 145.35 + 11.05 + 9.08 + 17.47 + 22.36 + 50 + 10 + 33.33 + 80 + 160 + 60 = 598.64 eurot.

1. Järgnevalt tuvastab kolleegium, kas lapse põhjendatud kulud kuus riietele ületavad 80 eurot. Ringkonnakohus on tsiviilasja materjalide alusel seisukohal, et selles osas hageja oma tõendamiskoormust ei täitnud. Hagiavalduses on esile toodud, et perioodil jaanuar 2018 kuni märts 2019 kulus lapse riietele kuus keskmiselt 131.93 eurot. Samas on selle summa kujunemine selgitamata ja tõenditega seostamata. Hagiavalduses küll viidatakse, et kulud on tõendatud ema kulutustega riietele, millised omakorda nähtuvad ema arvelduskonto väljavõttelt, kuid sellelt (t I kd lk 13-22) ei nähtu, millist ema kulu saaks seostada konkreetse lapse selliste riietega, mis ei ole seotud ujumistreeningute ja –võistlustega. Tõendeid riiete kohta ei esitanud hageja ka peale seda, kui oli selgelt aru saanud, et isa vaidlustab osaliselt mh seda kulu (vt hagejate 18.11.2019 menetlusdokument; t I kd lk 128-129). Kolleegium on seisukohal, et isa poolt õigeksvõetud 80 eurot kuus on
2. a sündinud tütarlapse riietele ka mõistlik kulu. Kolleegium arvestab seejuures, et vastavalt RAKE 2019-2020 lõpparuandele lapse vajaduspõhise miinimumelatise kohta (https://skytte.ut.ee/sites/default/files/skytte/miinimumelatis_lopparuanne_taiendatud_190220 20.pdf) on Tallinnas sellises vanuses tütarlapse keskmiseks kuluks riietele kuus 44 kuni 54 eurot. Seega jaatab isa X peaaegu kahekordseid kulutusi riietele võrreldes samavanuse tütarlapse tavapäraste sarnaste kulutustega.
3. Järgnevalt tuvastab kolleegium, kas lapse põhjendatud kulud kuus eluasemele ületavad isa poolt õigeksvõetud 160 eurot. Puudub vaidlus, et laps elab koos õe ja emaga emale omandiõiguse alusel kuuluvas korteris Tallinnas XXX tänaval (väljatrükk kinnistusraamatust t I kd lk 26). Hageja on arvestanud eluasemekulu viitega Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-69-13 (punktidele 20-21) kohaliku keskmise üürihinna alusel. Hageja on tõendanud keskmist sarnase eluruumi üüri suurust 10.61 eurot 1 m2 eest väljatrükkidega kinnisvaraportaalist (t I kd lk 23-25) ja toonud esile, et ka enne lahutust elas pere luksuslikus ca 100 m2 suuruses korteris, kus lastel olid oma toad ja kuhu jäi peale lahutust elama isa. Isa vaidles kulule vastu viitega Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-69-13 (punktile 16), põhjendusega, et ema elab lastega liiga luksuslikus korteris, 40 m2 põrandapinda ühe lapse kohta on liiga palju, piisab arvestuslikust 15 m2-st. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti

§ 99

lõikest 1, mille kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks lähtudes lapse vajadusest ja tema tavalisest elulaadist. Seega ei ole õige isa lähenemine, et peale vanemate lahkuminekut peab olema lapsele tagatud vaid tema esmavajaduste rahuldamine. Lapse vajaduste põhjendatust tuleb tuvastada konkreetse pere ja konkreetse lapse seisukohalt. Kui laps kasvas enne vanemate lahkuminekut peres, kes kasutas elukohana Tallinna kesklinnas asuvat korterit, kus lapsel oli kasutada oma tuba, siis ainuüksi asjaolu, et vanemad läksid lahku ei anna alust väita, et laps ja temaga koos elav vanem peavad hakkama kasutama ühe- või kahetoalist korterit äärelinnas. Kui vanematel on ka peale lahkuminekut majanduslikult võimalik tagada 8 lapsele senine elulaad, tuleb tema harjumuslikku elulaadi arvestada ka tema ülalpidamise ulatuse kindlaks tegemisel. Isa ei ole vaielnud vastu hageja väidetele pere tavalise elulaadi kohta enne vanemate lahkuminekut. Küll aga on hageja jätnud piisava tähelepanuta asjaolu, et eluruumi kasutuseelise väärtuse määramisel tuleb mh arvestada asjaolu, et eluruum on tal ühiskasutuses õe ja emaga (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-93-12 (punktid 20-21), 3-2-1-69-13 (punkt 21)). Kasutuseelise arvestamise aluseks olev keskmine üüritasu kujuneb korterite kui tervikute üüritasude alusel sõltumata üürniku pereliikmete arvust ega väljenda üksüheselt hüpoteetilist olukorda, kus samad korterid oleksid antud samaaegselt üürile mitmele üürnikule, kelle ühiskasutuses oleksid köök, vannituba, wc, esik, elutuba jmt. Sisuliselt samast põhimõttest on lähtutud ka eelpool esiletoodud RAKE 2019-2020 lõpparuandes, mille kohaselt on õiglane lapse vajaduspõhise eluasemekulu arvestamisel lähtuda mh sellest, et konkreetse eluruumi üüri suurus ei sõltu seda kasutatavate isikute arvust ja lapse puhul tuleb kulu arvestada koefitsiendiga 0,

1. Hageja arvestas kasutuseelise, jagades korteri arvestusliku üüri 3 kasutaja vahel võrdsetes osades. Arvestades ruumide ühiskasutust, on põhjendatud arvestada lapse osa 424.18 eurot koefitsiendiga 0,3, mille tulemusena on eluruumi kasutuseelise põhjendatud suuruseks kuus 296.93 eurot.
2. Järgnevalt tuvastab kolleegium, kas lapse põhjendatud kulud kuus treeningutele/võistlustele/võistlusriietele on suurem kui isa poolt maakohtus õigeks võetud 60 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus, et laps on alates kuuendast eluaastast tegelenud ujumisega, on osalenud korduvalt võistlustel nii Eesti kui välismaal ning saavutanud arvestatava taseme Eesti ujujate seas, kes treenib üheksa korda nädalas (kuus ujumistreeningut ja kolm üldfüüsilise ettevalmistuse treeningut). Nimetatud asjaolud on tõendatud ka treeneri e-kirjaga ja 15.04.2019 selgitustega (t I kd lk 57, 137). Kumbki pool ei ole esile toonud, et pere kooselu ajal oleks lapse sportimist rahastatud muudest vahenditest kui vanemate poolt. Seega on tõendatud, et vanemad võimaldasid lapsel käia ujumistreeningutel ja tegeleda oma vanuses Eesti tasemel võistlusujumisega ajal, kui pere elas koos. Seega eelduslikult on kulutused spordile seega seotud konkreetse lapse tavalise elulaadiga, mille tema vanemad on talle kujundanud. Sarnaselt kuludega eluasemele on seega tegemist olukorraga, kus ainuüksi fakt, et vanemad läksid lahku, ei saa olla lahuselava vanema põhjenduseks keelduda vastavate kulude kandmisest, kui tema varaline olukord seda võimaldab. Seetõttu ei saa kohus nõustuda isaga, mille kohaselt ei pea vanemad tagama Xle tippspordiga tegelemise, vaid ainult tervisespordiga tegelemise. Isa on ka toonud esile ja tõendanud, et tasus lapse treeningute, varustuse ja võistluste eest aastal 2018/2019 oluliselt enam kui 60 eurot kuus (t I kd lk 72-72 pöördel). Seega on isa ka peale pere lahkuminekut aktsepteerinud ja toetanud lapse sporti suuremas ulatuses, kui on nõus seda tegema elatise koosseisus. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha, millises suuruses on spordiga seotud vajalikud kulud tõendatud. Hageja arvestuse kohaselt oli vastavate kulude suuruseks enne hagiavalduse esitamist perioodil jaanuar 2018 kuni märts 2019 keskmiselt 348.14 eurot kuus. Isa ei ole summa arvestusele sisulisi vastuväiteid esitanud. Kulutused treeningutele, võistlustele jne on tõendatud vanemate maksedokumentidega ja treeneri kirjaliku selgitusega. Seega on tõendatud, et tavapärase elukorralduse korral on spordiga seotud vajalik kulu 348.14 eurot kuus. Samas tõi isa apellatsioonimenetluses esile asjaolude muutumise peale maakohtu otsust seoses covid-viiruse pandeemiaga ja tõendas, et lapse kulutused spordile on oluliselt vähenenud. Treeneri 19.02.2021 kirjalikust selgitusest (t II kd lk 111) nähtuvalt ei ole planeeritud
3. a osavõttu välisvõistlustest ja kulud sel aastal moodustavad (koos kolme planeeritud laagriga, treeningvarustusega, võistlustega Eestis) maksimaalselt 2130 eurot, seega kuus 177.50 eurot. Vastuses kaebusele (punktis 1.10) hageja sisuliselt möönis 9 (vähemalt kuni septembrikuuni) kulude vähenemist
4. a seoses välisriikides treeninglaagrite mittetoimumisega, kuid on tõendanud siiski, et laps on ujumisliidu poolt lülitatud 2 välisvõistlusest osavõtjate nimekirja
5. a. Treeneri 11.03.2021 e-kirja kohaselt ei ole välisvõistluste toimumine siiski kindel. Ema maksedokumentidest (t II kd lk 119-121, 123, 124) ei nähtu, et
6. a oleks toimunud välisvõistlusi ja/või -laagreid. Kolleegium on seisukohal, et arvestades, et uus asjaolu (pandeemia), mis on mõjutanud oluliselt lapse kulutuste suurust, ilmnes peale maakohtu otsust ja menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt ei ole mõistlik suunata menetlusosalisi kohe uude vaidlusesse TsMS § 459 alusel, saab ringkonnakohus ise võtta uue asjaolu arvesse elatise põhjendatud suuruse kindlaksmääramisel. Kolleegium arvestab alates aprillikuust 2020 kuni juulini 2021 lapse põhjendatud kuluna spordile igakuiselt 177.50 eurot. Samas nähtub ujumisliidu dokumendist, et covid-pandeemia tõttu siiski maailm lukku ei jää ja perspektiivis toimub naasmine tavapärase elu juurde. Kolleegium on seisukohal, et selline perspektiiv on ka eluliselt usutav seoses ühe laieneva vaksineerimisega, mistõttu ei ole põhjendatud elatise vähendamine kogu
7. a ulatuses.
8. Eeltoodust tulenevalt tuvastas kolleegium lapse põhjendatud kuludeks tema vajaduste rahuldamiseks igakuiselt perioodil 25.06.2019 kuni 31.03.2020 ja alates 01.07.2021 145.35 + 11.05 + 9.08 + 17.47 + 22.36 + 50 + 10 + 33.33 + 80 + 296.93 + 348.14 = 1023.71 eurot, millest ühe vanema osa ½, seega 511.86 eurot. Lapse põhjendatud kuludeks perioodil 01.04.2020 kuni 30.06.2021 tuvastas kohus 145.35 + 11.05 + 9.08 + 17.47 + 22.36 + 50 + 10 + 33.33 + 80 + 296.93 + 177.50 = 853.07 eurot, millest ühe vanema osa on 426.54 eurot.
9. Järgnevalt tuvastab kohus, kas isa on võimeline sellises ulatuses ülalpidamist andma. Riigikohus on lahendis nr 2-16-2343 (punktis 13) selgitanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid; eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel.

§ 102

lõike 2 kohaselt ei vabane vanemad alaealise lapse ülalpidamiskohustuse täitmisest, kuid olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline ülalpidamist andma, kahjustamata seejuures oma tavalist ülalpidamist, peab vanem kasutama tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole isal teisi ülalpeetavaid peale X ja tema õe, kellele isa maksab jõustunud kohtuotsuse alusel elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Isa tõi maakohtus esile, et tema sissetuleku moodustas perioodil 28.03.2018 kuni 27.03.2019 palk ja dividendid kokku 13 970.36 eurot, millele lisandusid tagasi saadud laenumaksed 5800 eurot (t I kd lk 74). Sissetulekute tõendamiseks esitas ta füüsilise isiku tuludeklaratsiooni

1. a kohta (t I kd lk 121-123), mille kohaselt oli tema maksustatavaks tuluks palk ja intressid 5970.33 eurot ning dividendid 8000 eurot. Kohtuistungil 26.11.2019 selgitas esindaja, et isa töövõimet ei ole piiratud, keskmiseks sissetulekuks on netos umbes 800 eurot kuus, millele lisanduvad dividendid (t I kd lk 143). Maakohtu poolt kogutud tõendite kohaselt oli isa deklareeritud tuludeks töötasu (
2. a märtsist kuni
3. a veebruarini 500 eurot kuus, kuni oktoobrini 2019 540 eurot kuus ja oktoobris/novembris 2019 907.67 eurot kuus) ja dividendid samalt äriühingult
4. a oktoobris 8000 eurot ning
5. a oktoobris 2000 eurot (t II kd lk 20). Väljatrükiga AS Swedbank kontolt nähtub, et perioodil 20.04.2018 kuni 31.12.2019 laekus isale kokku 45 130.82 eurot. Sh erinevatelt äriühingutelt ja eraisikutelt tagasi laenu ning majanduskulude hüvitisi 700 + 800 + 600 + 375 + 150 + 2000 + 1500 + 1500 + 2500 + 872 + 228 + 1882.39 = 13 107.39 eurot, sõiduauto müügist 28 000 eurot, laste õppemaksude jm tagastusi 530 + 480 + 12.40 = 1022.40 eurot, ülekanne isa enda teiselt kontolt 1001.03 10 eurot, dividende 2000 eurot (t II kd lk 53-59). Kuna sellelt arvelduskontolt ei nähtu oktoobris 2018 8000 euro dividendide saamine, mille väljamaks nähtub Maksu- ja Tolliameti tõendilt, tuleb isa sissetulekule lisada veel 8000 eurot. Seega kokku oli isa sissetulekuks 21 kuu jooksul 53 130.82 eurot, seega keskmiselt 2530.03 eurot kuus. Lisaks kuulub isale omandiõiguse alusel elamuga kinnistu Harjumaal (t I kd lk 171 pöördel) ja isa on OÜ P omanik (t I kd lk 143) ja juhatuse liige (t I kd lk 171 pöördel). Kuigi 31.05.2019 menetlusdokumendis tõi isa esile igakuise kuluna mh eluasemelaenu tagasimaksed, siis maakohtu poolt välja nõutud (määrus t II kd lk 1) pangakontode väljavõtetelt eluasemelaenu maksete tasumist ei nähtu. Ka ei nähtu tuludeklaratsioonilt eluasemelaenu intresside tagasiarvestust. Enda elamisega seotud kulude summana on isa toonud 31.05.2019 välja ühe aasta kestel 4884 eurot, seega 407 eurot kuus. Kolleegium märgib lisaks, et tsiviilasja materjalides ei ole tõendeid, millised tõendaksid isa väidet eluasemelaenu tasumise kohta (väide t I kd lk 74). Eluasemelaenu intresside tasumist ei nähtu ka tuludeklaratsioonilt. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et isa on ka majanduslikult võimeline ilma enda tavalist ülalpidamist kahjustamata tasuma Y-le elatist seaduses sätestatud miinimummääras ja X-le käesoleva otsuse väljamõistetavas suuruses.
6. Vastuseks isa eelpool käsitlemata väidetele selgitab kolleegium järgmist. Väide, et tema majanduslik olukord ei pruugi tulevikus liikuda stabiilselt paremas suunas, on iseenesest eluliselt asjakohane. Samas tulevikku suunatud perioodiliste maksete väljamõistmisel ei ole objektiivselt võimalik kõiki asjaolusid, mis võivad (kuid ei pruugi) muutuda, kohtuotsuse tegemisel arvestada. Otsuse tegemise aluseks olevate asjaolude olulise muutumise korral on huvitatud poolel õigus nõuda uues hagis väljamõistetud maksete suuruse või tähtaja muutmist vastavalt TsMS §-le
7. Asjaolu, et corona-viiruse pandeemia võib mõjutada isa äriühingu tegevust, on samuti eluliselt mõistetav. Samas ei ole siiski tegemist üldteada asjaoluga, et pandeemia mõjub kõigi äriühingute tegevusele negatiivselt. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud konkreetseid väiteid ega tõendeid, mille alusel oleks kolleegiumil võimalik kaaluda, kas isa majanduslik olukord on kohtumenetluse kestel halvenenud määral, mis õigustaks apellatsioonimenetluses elatise vähendamist enam kui eelnevatest põhjendustest nähtub. Isa üldistatud väide, et vanem ei pea toetama lapse spordiharrastust enam kui tervisespordi tasemel, ei ole iga pere puhul põhjendatud.

§ 99

lõike 2 kohaselt tuleb ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestama lapse kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise puhul ka tema kasvatamise kulusid. Seega kui lapse võimed ja tahe võimaldavad tegeleda spordiga enam kui tervisespordi tasemel ning vanemate majanduslik olukord seda võimaldab, saab ülalpidamisvajaduse hulka arvestada ka igapäevaselt tervisespordile vajalikest kuludest oluliselt suuremad kulud.

1. Kuna hagi jääb ka apellatsioonimenetluse tulemusena X osas rahuldatuks osaliselt, ei ole alust muuta maakohtu poolt teostatud menetluskulude jaotust.
2. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 163 lõike 1 alusel kummagi poole enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) (Ele Liiv, Peeter Pällin, Imbi Sidok-Toomsalu) jäävad