Obsah (19)

§ 656§ 456§ 4§ 430§ 392§ 436§ 230§ 438§ 231§ 233§ 9§ 435§ 646§ 136§ 129§ 134§ 137§ 173§ 150

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-18552 Ko

) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus tuleb

§ 656

lg 1 p 5 alusel ulatuslike oluliste menetlusõiguse normide rikkumiste tõttu tühistada osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1), mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5628 eurot ja määras selle tasumise korra (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2–3) ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 292 eurot kuus alates 1. märtsist 2021 kuni lapse täisealiseks saamiseni ja määras selle tasumise korra (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 4–5). Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7). Asi tuleb tühistatud osas saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule eelmenetluse staadiumis, sest rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada (

§ 656lg 2 teine lause ja § 657 lg 1 p 3).

Maakohtu otsus on

§ 456

lg 2 p 1 järgi jõustunud osas, millega maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata (s.o osas, millega maakohus jättis XX nõuded rahuldamata väljamõistetud summasid ületavas osas) (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Kolleegiumi hinnangul ei saanud maakohus tugineda otsust tehes hageja esindaja ja kostja vahel sõlmitud kompromissilepingule, mis jäi kinnitamata. 12.
2. Kohtumenetluses vaieldava kohustuse kohta sõlmitud kokkulepe on võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 mõttes käsitatav kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub ühtlasi ka tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile ning erineb tavapärasest kompromissilepingust selle poolest, et on ühtlasi täitedokument (vt Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 14). Kompromissi protsessiõiguslikul küljel on oluline tähtsus kohtuliku kompromissi kui terviku seisukohast. Nii muutub kohtule kinnitamiseks esitatud kokkulepe pooltele siduvaks alates ajast, mil jõustub kompromissi kinnitav kohtumäärus (vt Riigikohtu
5. märtsi
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14). 12.
7. Käesolevas asjas avaldas kostja tahet olla kompromissiga seotud
8. mail 2020, aga on alates
9. juuni
10. a määruskaebusest järjekindlalt soovinud kompromissi kinnitamata jätmist. Tallinna Ringkonnakohus leidis
11. novembri
12. a määruses, et kostja kasutas

§ 4

lg 2 järgset õigust käsutada oma menetlusõigusi ja on loobunud kompromissilepinguga asja menetluse lõpetamisest, mistõttu tühistas ringkonnakohus maakohtu kompromissi kinnitamise määruse (tl 123–124). Eelnevat arvestades ei ole kompromisslepingus sisalduv muutunud pooltele siduvaks, sest see on jäänud kohtu poolt kinnitamata. Selline järeldus tuleneb mh

§ 430lg-st 3, mille kohaselt on kohtul võimalik jätta kompromiss ka kinnitamata.

Kui kohus ei kinnita kompromissi, teeb ta selle kohta põhjendatud määruse ja sel juhul asja menetlus jätkub (

§ 430lg 4).

Seega oleks maakohtul tulnud lähtuda sellest justkui ei oleks kompromissi kunagi sõlmitud ja jätkata asja sisulist lahendamist. 13. Kohtul tuleb eelmenetluses selgitada mh välja, milliseid faktiväiteid soovivad pooled asjaolude kohta esitada ning milliste tõenditega tõendada (

§ 392lg 1 p-d 3 ja 4).

Seejuures on kohtul vastavalt

§ 392

lg-le 1 ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus ning kohus ei ole perekonnaasjas

§ 436

lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega.

§ 230

lg 3 järgi võib kohus lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist

§ 230

lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda

§ 230

lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt.

§ 436lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Otsust tehes hindab kohus

§ 438

lg 1 4 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Menetlus maakohtus ja vaidlustatud otsus kirjeldatud nõuetele ei vasta. Maakohus on küll pärast ringkonnakohtu poolt korduvalt maakohtu kompromissi kinnitamise määruse tühistamist menetlust jätkanud, kuid keskendudes endiselt sellele, et hagejal on õigus nõuda elatist kompromissilepingus kokku lepitud tingimustel. Kuivõrd maakohus pidas kompromissilepingut ekslikult siduvaks ja mõistis seetõttu elatise välja tuginedes kompromissilepingus kokku lepitule, siis viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse, sh jättis asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastamata ning rikkus oluliselt lahendi põhjendamise kohustust. Seejuures on ka maakohus ise vaidlustatud otsuses nentinud, et kuivõrd rahuldab hagi kompromissilepingu alusel, siis ei pea vajalikuks käsitleda kostja faktiväiteid ega tõendeid hageja ülalpidamises osalemise ja kasvatamise kohta. Sellega on maakohus rikkunud

§ 436

lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat kohtulahendi põhjendamise kohustust, mis on oluline rikkumine

§ 656lg 1 p 5 tähenduses.

1. Maakohus on jätnud välja selgitamata elatise nõude lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud, sh on maakohus jätnud tuvastamata hageja vajaduste rahuldamiseks kummagi vanema tehtavate kulutuste suuruse ja kummagi vanema osa hageja ülalpidamise kohustuse kandmisel. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel pooltele õiguse kohaldamist ja tõendamiskoormise jaotust selgitada ning tagada elatise välja mõistmise eelduste kindlakstegemiseks vajalike tõendite esitamise võimalus, kogudes neid vajadusel ise. Riigikohus on selgitanud, et lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest tulenev elatise vaidlus ei ole tavapärane võistlev kohtumenetlus, kuivõrd selles menetluses ei ole kohus seotud asjas poolte esitatud seisukohtadega ning ta võib ka omal algatusel tõendeid koguda (vt Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 11). 14.
4. Maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi ja nende suurust. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. PKS § 99 lgte 1 ja 2 sõnastuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Maakohus on hageja esindajale selgitanud kohtupraktikas korduvalt väljendatud seisukohta, et kui lapse vajadused on PKS § 101 lg 1 järgsest miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust tõendada (tl 23; vt nt Riigikohtu
7. juuni
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 27). Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust tuleb tõendada ka siis, kui hageja soovib kostjalt saada miinimumelatist, aga last peavad vahetult ülal mõlemad vanemad. Kostja tugineb sellele, et ta elab koos lapsega ja osaleb tema kasvatamises (tl 18). Miinimumelatist ei saa välja mõista sõltumata sellest, kas vanem teeb lapse ülalpidamiseks vahetult kulutusi või mitte (vt Riigikohtu
9. jaanuari
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Sealjuures on maakohus
11. oktoobri
12. a istungil tõdenud, et kostja nõustus hageja ema esile toodud lapse kulude loetelu hulka kuuluva eluasemekuluga summas 200 eurot eeldusel, et hageja ema üürib eraldi eluaseme (tl 102 pöördel), aga vaidlustatud otsuses on maakohus jätnud põhjendamata, miks ta leiab, et kostja ei vaidlusta hageja ema esitatud andmeid selle kohta, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub kokku 650 eurot kuus. Kostja on menetluse kestel vastu vaielnud ka hagiavalduses toodud toidukuludele (nt tl 58 pöördel). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kindlaks teha, kas ja milliste kulude osas on kostja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse

§ 231lg 2 mõttes omaks võtnud.

5 14.

1. Samuti jättis maakohus tuvastamata, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning andis sellega seoses vastuolulisi selgitusi, kellel ja millised asjaolud tuleb esile tuua ja tõendada (tl 23 ja 37). Kui vanem elab lapsega koos, kannab ta lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud eelduslikult vahetult (vt Riigikohtu
2. jaanuari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Lapsega koos elamine ei välista iseenesest elatisenõude rahuldamist, aga tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt Riigikohtu
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.2). Maakohus ei ole nimetatud asjaolu arvestanud. Kostja on tuginenud sellele, et tema kannab lapse eluasemeks oleva majaga seotud kulud ning osaleb ka toidule tehtavate kulutuste kandmises ja tasub lapse telefoni eest (nt tl 18 pöördel). Kostja on esitanud ka pangakonto väljavõtteid. Maakohus ei ole hinnanud kostja esitatud tõendeid ega selgitanud välja, kas ning kui suures ulatuses täitis ja täidab kostja lapse ülalpidamise kohustust vahetult ja piisavalt. 14.
6. Eksliku käsitluse tõttu, et kostja väited laenukulude kandmise kohta ei oma asjas tähtsust, on maakohus jätnud eluasemega seotud aspekti tähelepanuta. Kolleegium märgib, et lapse põhivajaduste hulka kuulub ka vajadus kasutada eluruumi, kuna lapsel peab olema kodu, kus turvaliselt areneda ja kasvada. Seetõttu tuleb ülalpidamise ulatust määrates arvestada mh lapse vajadust kasutada eluaset ning seda sõltumata asjaolust, kas laps elab vanema üüritud, liisitud või vanemale omandiõiguse alusel kuuluvas eluruumis, mille omandamiseks võib vanem olla võtnud laenu. Kõigil neil juhtudel rahuldab vanem ka lapse eluasemevajadust, st täidab ülalpidamiskohustust. Sealjuures eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel (vt Riigikohtu
7. oktoobri
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-169-13, p-d 17–18). Eespool viidatud lahendi p-s 16 on Riigikohus leidnud, et üks vanem ei pea lapsele elatist makstes kinni maksma teise vanema poolt eluaseme soetamiseks tehtud kulutusi, mh eluasemelaenu makseid ega laenukindlustusmakseid. Riigikohus on andnud juhised, et eluasemevajaduse ulatuse ja rahalise väärtuse saab määrata kindlaks eluaseme kasutamisest saadava varaliselt hinnatava eelise (kasutuseelise) väärtuse kaudu (vt samas, p 20). Kohus saab määrata kasutuseelise väärtuse, mille saab laps vanema eluaset kasutades, kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi. Samuti võib kohus kasutuseelise väärtuse, kui selle väljaselgitamine on ebamõistlikult raske või kulukas,

§ 233

järgi otsustada kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt. Kolleegium juhib tähelepanu, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavateks põhjendatud kuludeks saab üldjuhul pidada ka tasu korteriühistu osutatavate või vahendatavate kommunaalteenuste eest, tasu tarbitud elektrienergia eest ning tasu telefoni, interneti ja kaabeltelevisiooni eest mõistlikus ulatuses ja lapsele langevas osas (vt samas, p 19). 14.

1. Lisaks ei ole maakohus andnud hinnangut kostja
2. oktoobri
3. a maakohtu istungil esitatud väite kohta, et vanemate varaline seisund on jäänud kohtul kindlaks tegemata (tl 103). Kostja on taotlenud kõrvalekaldumist vanemate võrdsetes osades ülalpidamise andmise kohustusest. Kolleegium selgitab, et eelduslikult peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev (PKS § 105 lg 3). Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt ka nt Riigikohtu
4. jaanuari
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16;
6. juuni
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12). Riigikohus on juhtinud korduvalt tähelepanu sellele, et vanemate varaline seisund tuleb tuvastada võimalikult täpselt (vt nt Riigikohtu
8. aprilli
9. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-100215/85, p 22). 6 14.
10. Maakohus on jätnud ka välja selgitamata, kas vanemad on taskuraha andmise osas omavahel kokku leppinud ülalpidamise osutamises muul viisil. Kostja tugineb sellele, et ta annab lapsele taskuraha (tl 18 pöördel). Hageja ema on kinnitanud taskuraha andmist (tl 29). Kolleegium märgib, et ülalpidamiskohustust tuleb täita reeglina mitte alaealisele lapsele, vaid teisele vanemale, kes lapse heaolu eest tegelikkuses vastutab. Vaid siis, kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatise maksmiseks kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kui vastav nõusolek või heakskiit puudub, ei ole ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud (vt Riigikohtu
11. märtsi
12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-07, p 12). Toimiku materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks kostjale selgitanud, et hagejale makstavat taskuraha saab ülalpidamiskohustuse täitmisena arvestada vaid siis, kui kostja tõendab, et tal oli taskuraha hagejale andmisel olemas lapse ema nõusolek või heakskiit. 14.
13. Kostja on palunud elatise välja mõistmisel arvestada ka seda, et lapsetoetus 60 eurot kuus laekub hageja ema kontole (tl 58 pöördel, tl 109). Sellele väitele ei ole maakohus vastanud. Kolleegium märgib, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu
14. juuni
15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Maakohus jättis seisukoha võtmata küsimuses, kas praegusel juhul annab väljamõistetava elatise suuruse vähendamiseks alust asjaolu, et elatist õigustatud saama hageja emal on õigus saada lapsetoetust. 14.
16. Maakohus on jätnud sisuliselt käsitlemata ka selle, kas kostjalt tuleb hageja kasuks tagasiulatuvalt enne hagi esitamist elatis välja mõista või on kostja sel ajavahemikul oma ülalpidamiskohustuse täitnud, mistõttu ei ole alust selles osas hagi rahuldada. Kolleegium selgitab, et PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu
17. juuni
18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7813, p 13). Siinjuures ei ole maakohtus olnud arutluse all kostja väide, et ta täitis tagasiulatuva elatise nõude vanemate kokkuleppe kohaselt laenu tagasimakseid tasudes (tl 102 pöördel, 109 pöördel). PKS § 100 lg 3 esimese lause järgi võivad vanemad leppida kokku lapse ülalpidamise kohustuse täitmise korras. Riigikohus on leidnud, et kui vanem on kuni kohtule lapse elatisenõude esitamiseni vanemate kokkulepet täitnud ja kokkuleppe järgi oli lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine tagatud, ei ole üldjuhul alust kokkulepet täitnud vanemalt lapse kasuks elatist välja mõista (vt Riigikohtu
19. juuni
20. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p-d 13– 14). Praegusel juhul ei ole maakohus oma selgitamiskohustust täitnud ega teinud vanematele ettepanekut tõendite esitamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul tuvastada, kas vanematel oli kokkulepe ülalpidamiskohustuse kohta, kas kostja täitis tagasiulatuva elatise nõude ajavahemikul vanemate kokkulepet ning kas kokkuleppe järgi oli tagatud lapse põhivajaduste rahuldamine. Lisaks märgib kolleegium, et asja uuel läbivaatamisel tuleb mh tuvastada ka see, milliseid lapse ülalpidamise kulusid kandis kostja lisaks vanemate kokkuleppes sisaldunud laenumaksetele. Kostja väitel tegi ta vaidlusalusel ajavahemikul ka kulutusi toidule ja kandis teisi väiksemaid kulusid (tl 109 pöördel). Kui kostja ei esitanud oma väidete tõendamiseks piisavalt tõendeid, tuleb kohtul juhtida sellele asjaolule kostja tähelepanu ning anda kostjale võimalus esitada 7 asjakohased tõendid lapse ülalpidamise kulude kandmise kohta (vt ka Riigikohtu
21. juuni
22. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 16).
23. Kuivõrd maakohus on jätnud sisuliselt asja lahendamata, siis on tegemist sellise olulise rikkumisega, mida ringkonnakohus kõrvaldada ei saa. Tsiviilasja lahendamisel tuleb arvestada, et esmalt arutab tsiviilasja maakohus. Tsiviilasja ei vaata kõrgema astme kohus läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus (

§ 9

lg 3).

§ 435

lg 1 järgi teeb kohus otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Maakohus jättis välja selgitamata vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ja vaidlustatud otsus on olulises ulatuses põhjendamata, mistõttu on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ja rikkumised võisid mõjutada asja lahendamise tulemust. Sellised rikkumised toovad üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt nt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13;
3. septembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p-d 12 ja 14). Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (vt Riigikohtu
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17).
7. Kuivõrd asi saadetakse

§ 646

alusel maakohtule tühistatud osas uueks läbivaatamiseks üksnes kaebuse põhjal menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, siis ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (vt ka Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-1356825/57, p 11). Kuna ringkonnakohus ei saa uut lahendit teha, kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt.
3. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et maakohus märkis vaidlustatud otsuses tsiviilasja hinnaks 2430 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on tsiviilasja hind maakohtus määratud ebaõigesti ja seda tuleb muuta (

§ 136

lg 4, § 137 lg 1¹).

§ 129

lg 2 kohaselt on seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Elatisenõuet tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest ja alates hagi esitamisest edasiulatuvalt ei tule lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ja neid ei liideta

§ 134lg 1 esimese lause järgi (vt Riigikohtu 8.

jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-165-13, p 19). Kuna hageja palus hagiavalduses välja mõista elatise 325 eurot, siis on tsiviilasja hind maakohtu menetluses 2925 eurot (= 9 * 325 eurot).

§ 137

lg 1 järgi on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise kindla summana ja edasiulatuva elatise 292 eurot kuus. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse väljamõistetud elatise osas. Seega on apellatsioonkaebuse hind 2628 eurot (= 9 * 292 eurot). 18. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, jätab kohus menetluskulude jaotuse

§ 173lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

19. Ringkonnakohus selgitab kostjale, et kuna riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 2 järgi ei võeta riigilõivu elatise nõudmise asjas, ei ole riigilõivu vaja tasuda ka elatise asjas apellatsioonkaebuse esitamisel. Toimikust nähtuvalt on kostja apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 50 eurot. Kostjal on

§ 150

lg 1 p 1 alusel õigus taotleda kohtult apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist. 8

§ 150

lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti, menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb märkida andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist. (allkirjastatud digitaalselt) 9