1-20-8839/24

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2021, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-8839 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Orvi Koik Kriminaalasi XX süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. veebruari 2021 otsus Apellatsiooni esitaja ringkonnaprokurör Merike Tikk Süüdistatav XX (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Aivar Ennok Merike Tikk Prokurör RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus
3. veebruarist 2021 X PIhklaku suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: 1 Harju Maakohtu
4. veebruari 2021 otsusega mõisteti XX õigeks talle esitatud süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi. Menetluskulud kogusummas 886,20 eurot jäeti riigi kanda. Kohus lõpetas menetluse XX vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses CC tsiviilhagist loobumisega. CC lähenemiskeelu taotlus XX suhtes jäeti läbi vaatamata. XX anti kohtu alla süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi selles, et tema
5. jaanuaril 2020 kella 14.00 paiku lõuna paiku läks oma õe CC elukohta aadressil XXX, kus ta lähenes kannatanule ja ähvardas CC nii füüsilise vägivalla kui tapmisega, öeldes kannatanule: „Oota sa, küll ma su maha löön. Ma löön su pea lõhki“. CC võttis ähvardust reaalselt, tundis ohtu oma elule ja tervisele ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna ta teab, et XX on olnud ka varasemalt vägivaldne. Maakohus mõistis XX õigeks ning põhjendas oma otsust alljärgnevalt. Kohus luges süüdistatava XX ütlused ebausaldusväärseks, sest kõrvutades neid tunnistaja QQ ja kannatanu CC ütlustega ilmnevad süüdistatava ütlustes suured erisused
6. jaanuaril 2020 lõunasel ajal XXX ruumides toimunu kajastamisel. Kuivõrd kannatanu ja tunnistaja ütlused on üksteisega suuremas osas haakuvad ning neist ilmneb, et süüdistatav ütles kannatanule ähvardavaid lauseid; ei ilmne, et kannatanu oleks olnud süüdistatava suunal verbaalselt agressiivne, siis leiab kohus, et süüdistatava ütlused ei pea paika. Eelviidatud vastuolude tõttu jätab kohus süüdistatava ütlused tervikuna tõendikogumist välja. Ülejäänud kohtus uuritud tõendid on lubatavad ning asjakohased. Kohus luges kannatanu CC ja tunnistaja QQ ütlustega tuvastatuks, et XX on CC vend. XXX asuv korteriomand kuulub kinnistusraamatu andmetel ja kannatanu ütluste järgi DD-le ja CC-le. Varasemalt elas XXX aadressil ka süüdistatav, kuid
7. jaanuari 2020 seisuga ei olnud süüdistataval enam korterile juurdepääsu. Karistusregistri teatise ja Harju Maakohtu
8. jaanuari 2020 määruse järgi vabanes süüdistatav
9. jaanuaril 2020 tingimisi enne tähtaega vangistuse kandmiselt.
10. jaanuari 2020 (kalendri järgi pühapäev – kohtu märkus) hommikul ilmus süüdistatav XXX juurde, kuid ei saanud korterisse sisse, sest kannatanut ei olnud kohal. Kannatanu sõnul oli korteris suur remont, kannatanu ise elas sellel ajal üüripinnal. Kannatanu sõnul XX helistas talle pühapäeva hommikul kella 09-10.00 vahel, oli ärritunud. Kannatanu läks
11. jaanuaril 2020 lõunasel ajal XXX juurde, sest vennal olid seal paljud asjad ning kannatanu soovis need vennale kätte anda. Kui kannatanu XXX juurde jõudis, oli vend saunas. Kannatanu sõnul olid saunas paljud XX asjad ja vennal oli saunale juurdepääs. Kannatanu kohaselt oli vend väga pahane, vihane, et tema asjad ei olnud sauna pandud korralikult. Neil hakkas tekkima konflikt, milles vend XX süüdistas õde selles, et see jättis ta elukohast ilma. Selle peale läks kannatanu tuppa ning süüdistatav jäi sauna enda asju pakkima. Toas oli kaks samasugust tööriistakasti. X ütles, et tööriistakast on tema oma. Kannatanu vastas, kui see on sinu, siis palun võta. Kannatanu järgi kallas süüdistatav tööriistakasti, milles olid kannatanu esemed, lihtsalt tühjaks, oli vihane, äkiline ja tõstis häält. Kannatanu rääkis, et tal tekkis kartus, et kui inimene on sellises vihaseisundis, võib juhtuda midagi, mida ise ka pärast kahetseb, 2 võib lüüa või midagi. Süüdistatav ei löönud kannatanut. Kannatanu võttis enda kaitseks ühe puupulga või mingi ehitusmaterjali, n.ö. igaks juhuks. Kannatanu ütles süüdistatavale, et palun mine ära. Süüdistatav nägi kannatanu käes olevat puupulka ja ütles kannatanule, et löö, löö, siis ma löön sul pea lõhki. See ehmatas kannatanut. Seejärel süüdistatav lahkus toast ja tagasi ei tulnud. Süüdistatava ja kannatanu vaheline vestlus toimus toas vene keeles. Tunnistaja QQ ütlustest ilmneb, et C ütles talle, et X sai plaadiga pihta. Tunnistaja ise pihta saamist ei näinud, kuna seisis köögi uksel, toas viibivast kannatanust ja süüdistatavast 4-5 meetrit eemal. KrMS § 66 lg 21 p 3 annab aluse tugineda tunnistaja vahendatud ütlustele. Kuna kannatanu CC rääkis tunnistajale, et vend XX sai kannatanu tegevuse tulemusena tööriistakasti all olnud plaadiga pihta, samas seda asjaolu kannatanu kohtus ülekuulamisel ei pidanud vajalikuks mainida ning plaadiga riivamine võib üldteadaolevalt põhjustada pihtasaajale valutunde, siis kohus leiab, et selline asjaolu on KrMS § 66 lg 21 p 3 mõttes vastuolus rääkija huvidega ning seetõttu loeb kohus tunnistaja QQ vahendusel tuvastatuks, et kannatanu läks plaadiga süüdistatavale pihta. Tunnistaja QQ rääkis, et siis läks jamaks. X oli vihane ja ärritunud, lubas CC maha lüüa, üles puua, ära kägistada, midagi taolist. Tunnistaja ei mäletanud, mis keeles kannatanu ja süüdistatav vestlesid. Tunnistaja sõnul oli C ehmunud, võttis mingi lauajupi, mida hoidis seda enda ja X vahel. Tunnistaja sõnul C ei kaitsenud end pulgaga, ta lihtsalt hoidis seda vahel, et X talle lähemale ei saaks tulla. Selle peale X ägestus, võttis pulgast kinni, surus endale vastu rinda ja karjus C-le, et löö, löö. C ei löönud ning palus X-l lahkuda. X lahkuski. XX tuppa tulemisest kuni välja minekuni kulus 5-10 minutit. Tunnistaja teadis, et konfliktolukordades on XX hästi kergelt ärrituv ning arvas situatsioon võib hullemaks minna, kannatanu suhtes füüsiliseks. Tunnistaja teada oli õel ja vennal ka varem olnud sõnelusi ja kähmlusi, kuid tunnistajale ei meenunud, et XX oleks varasemalt kasutanud õe CC suhtes füüsilist vägivalda. Tunnistaja QQ ja kannatanu CC ütlustest tegi maakohus järelduse, et süüdistatav ja kannatanu olid tööriistakastide juures lähestikku. Tunnistaja ja kannatanu ütlustest ei nähtu aga, et pärast tööriistakasti sisu mahavalamist ja plaadiga pihta saamist oleks ärritunud ja häält tõstev süüdistatav spetsiaalselt kannatanule lähenenud. Küll võis kannatanu ärritunud süüdistatava lähenemist mitte soovida, kuna võttis kätte pulga, millega hoidis enda ja süüdistatava vahel distantsi. Kohus luges tunnistaja QQ ja kannatanu CC ütlustega tuvastatuks, et XX ütles pärast tööriistakasti intsidenti kannatanule hulga ebaviisakaid lauseid, sh „löön su maha“ ja pärast kannatanu poolt pulga kätte võtmist haaras pulgast, surus selle endale vastu rindu, öeldes „löö, löö, siis ma löön sul pea lõhki“. Lingvistiliselt võib lauset „löön su maha“ mõista tapmise lubadusena ja lauset „löön sul pea lõhki“ peavigastuse tekitamise lubadusena. KarS § 120 lg 1 objektiivse koosseisu täitmiseks ei piisa üksnes tapmisele või tervisekahjustuse tekitamisele viitavate lausete ütlemisest, kuivõrd tuvastada tuleb, kas kannatanul oli tegelik alus karta ähvarduse täideviimist. Teisisõnu on vaja hinnata, kas XX öeldud laused tekitasid kannatanu CC tõsiseltvõetava hirmutunde enda elu pärast ning kartuse saada tervisekahjustus. Kohtupraktikas (vt nt RKKK 06.02.2020 otsus nr 1-19-1849) on leitud, et ähvarduse veenvust tuleb hinnata ka keskmise mõistliku kõrvalseisja vaatevinklist. Kohtu hinnangul tähendab see kriteerium, et 3 konkreetset sündmustikku, isikute omavahelisi suhteid ja muid kaasnevaid asjaolusid arvestades peab ähvardus tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Süüdistuse kohaselt oli kartuse aluseks kannatanu teadmine, et süüdistatav on olnud varasemalt vägivaldne. Kannatanu CC ütlustest nähtub, et XX on olnud ettearvamatu, ärritub kergelt, kuid ta ei ole talle kätega kallale tulnud. Kannatanu ei teadnud, et süüdistatav oleks olnud kellegi teise suhtes füüsiliselt vägivaldne. Kannatanu teadis, et XX on loopinud asju vastu seina, esinenud on lõhkumist. Konfliktid tekivad, kui XX on alkoholi tarvitanud või pohmelliseisundis. CC-l on esinenud XX-ga vaidlusi, seda ka öisel ja hommikusel ajal, mis häirib kannatanut ja tema lapsi. Oli juhus, kus vennal ei tulnud öösel und, ta tuli saunast tuppa, küsides, kes siin magab, ajas toad sassi ning see hirmutas kannatanu lapsi. Kannatanu teab, et vend on viibinud vangis, kuid ei tea, mille eest. Kannatanu teab, et vennal oli varasemalt suhe ühe naisterahvaga ning on naiselt kuulnud, et lahkuminekul lõhkus vend ära naisterahva akna. Kohus peab teiste nähes asjade loopimist, lõhkumist, öisel ajal teiste une häirimist vaimseks vägivallaks, mistõttu asub seisukohale, et tõendatud on kannatanu teadlikkus süüdistatava varasemast vaimsest vägivaldsusest. Kohtus ei leidnud tuvastamist, et kannatanu oleks olnud teadlik süüdistatava varasemast füüsilisest ehk kehalisest vägivaldsusest. Praegusel juhul on lisaks kannatanu teadlikkusele XX varasemast käitumisest (kalduvus karjuda, vaielda, lõhkuda asju) ja XX isiksuseomadustest (kergelt ärrituv) vaja arvestada ka põhjuseid, miks XX tuli
12. jaanuaril 2020 XXX ning korteris aset leidnud sündmustikku. Leidis tuvastamist, et süüdistatav tuli XXX juurde eesmärgiga saada kätte saunas ja korteris olevad temale kuuluvad isiklikud esemed. Kannatanule teadaolevalt oli süüdistatav häiritud sellest, et ta ei ole enda varasemasse elukohta XXX enam oodatud, samuti sellest, et süüdistatava asju hoitakse saunas lohakalt. Kannatanu sai aru, et süüdistatav on halvas tujus ka XXX korteris viibides, kuivõrd pidas köögis olnud kannatanu tööriistakasti enda omaks, tõstis häält ja valas meelepahas tööriistakasti sisu põrandale. Kannatanu teadis, et läks tööriistakasti all olnud plaadiga kogemata süüdistatavale pihta, misjärel süüdistatava pahameel kasvas veelgi ja ta pahvatas välja hulga ebaviisakaid lauseid, sh „ma löön su maha“. Tunnistaja ja kannatanu ütlustest ei ilmne, et XX oleks pärast tööriistakasti intsidenti ja plaadiga pihta saamist midagi spetsiaalselt kätte võtnud. Seda ei heideta talle ka ette. Järgmiseks võttis kannatanu ebaviisakalt väljenduva süüdistatavaga distantsi hoidmiseks kätte pulga. Süüdistatav võttis pulga otsast kinni, surus selle endale vastu rinda, öeldes, et löö, löö, siis ma löön sul pea lõhki. Kui kannatanu palus tal korterist lahkuda, siis XX seda ka tegi. Tunnistaja ja kannatu ütlustest ei ilmne, et sel ajal oleks XX olnud alkoholijoobes või jääknähtudega. Maakohus leidis, et varasema teadmise pinnalt ei olnud kannatanul ega ka samade teadmistega keskmisel mõistlikul kõrvalseisjal alust tõsimeeli karta, et kaines olekus, kuid pahases tujus isiklikele esemetele järgi tulnud vend, kes seni on konfliktolukordades piirdunud karjumise ja asjade lõhkumisega, mõtleb pärast tööriistakasti- ja plaadiintsidenti kannatanule öeldud lauseid „löön su maha“, „löö, löö, siis ma löön sul pea lõhki“ tõsiselt. Kohus leiab et XX öeldud laused ei olnud tõsiseltvõetavad ähvardused ka seetõttu, et ta pärast tööriistakasti põrandale laiali valamist ja plaadiga pihta saamist süüdistatav küll verbaalselt plahvatas, kuid ei võtnud ise kätte esemeid, mis võinuks anda kannatanule signaali, et öeldut ka tegelikult 4 mõeldakse. Pulgast haaras süüdistatav ja surus selle endale vastu rinda alles siis, kui kannatanu oli pulga kätte võtnud. Samuti lahkus süüdistatav korterist pärast kannatanu sellekohast palvet. Seetõttu, süüdistatava laused „löön su maha“, „löö, löö, siis ma löön sul pea lõhki“ on käsitatavad emotsionaalse väljapurskena. Kohtu hinnangul kannatanuga samade teadmistega ja samades oludes viibiv keskmine mõistlik kõrvalseisja tunneks end ebaviisakatest lausetest häirituna ning sooviks selliselt käituva isiku lähedust vältida, kuid ei arvaks tõsimeeli, et süüdistatav, kes varem ei ole füüsiliselt kallale tulnud, mõtleb neid lauseid tõsiselt. Seega ei leidnud tuvastamist, et kannatanul oli alust karta, et süüdistatav võib ähvarduse täide viia – soovida kannatanut tegelikult tappa või kannatanu tervist kahjustada. Kohtus uuriti telefoni kuvatõmmist XX sõnumivahetusega. Kannatanu ütlustest nähtub, et sai sõnumivahetuse XX endiselt pruudilt. Kannatanu sõnul kirjutas X sõnumid pruudile eelmisel aastal, kui sai vangist välja ja pidi minema Pärnusse. Kirjutas kas samal või järgmisel õhtul. Kuvatõmmiselt on näha, et XX kirjutas kell 22.41 kellelegi: „Kas sa käisid suvel kohal?“. Vestluspartner vastas: „Ja kuidas sa praegu hakkad?“. XX kostis: „Nad ei andnud sulle isegi minu aadressi!“ Talle vastati: „Jah, kolmeks kuuks.“ Seejärel kirjutas XX: „Tappa neid!“. Kui temalt päriti, milleks, vastas XX: „Aga mida veel nendega teha? Rääkisid kõikidele igasugust paska minu kohta! Ma ei suhtle nüüd mitte ühegi sugulasega.“ Kui vestluspartner küsis, aga tädi, vastas XX: „Kõikidest on kopp ees! Kõik (arusaamatu sõna) mind.“ Kohus leiab, et kõnealune kuvatõmmis ei tõenda, et kannatanul oli
13. jaanuaril 2020 põhjust karta ähvarduse täideviimist. Esiteks, XX saatis sellise sõnumi mitte kannatanule, vaid hoopis enda pruudile. Teiseks, ta saatis sõnumi pruudile pärast
14. jaanuari 2020 intsidenti XXX, st ajaliselt tükk maad hiljem pärast häirivate lausete ütlemist kannatanule. Kolmandaks, XX kirjutas mitmuses, konkretiseerimata, kellele on lause „tappa neid“ suunatud. Neljandaks, arvestades kogu kuvatõmmiselt nähtuvat vestlust, toimus kirjavahetus solvumise foonil ning kohtu hinnangul on lause „tappa neid!“ käsitatav emotsionaalse väljapurskena, mitte tõsiseltvõetava tapmise lubadusega. Kohtus uuriti ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) vastust, millest tulenevalt on XX aastatel 1981-2012, viimati 13.02.2020, käinud psühhiaatriapolikliinikus vastuvõtul ning viibinud aastatel 1986-2017 neljal korral ravil. Kannatanule oli XX haiglas ravil käimise fakt teada. Praegusel juhul ei viita
15. jaanuari 2020 sündmustik, et XX varasemate pöördumiste põhjal PERH-i oleks kannatanu kartnud ähvarduse täideviimist. Eelnevast tulenevalt asus kohus seisukohale, et kohtus ei leidnud tõendamist, et XX poolt kannatanule öeldud laused „löön su maha“ ja „löö, löö, siis ma löön sul pea lõhki“ oleksid kannatanule öeldud selliselt, et kannatanul ja keskmisel mõistlikul kõrvalseisjal oleks tekkinud tõsiselt võetav hirmutunde enda elu pärast või kartus saada tervisekahjustus. Seega ei leidnud kinnitust KarS § 120 lg 1 objektiivse koosseisu tunnus „kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist“. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: 5 Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb otsuse tühistamist XX õigeksmõistmises ja uue otsusega tema süüditunnistamist KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ning karistamist 8 kuu vangistusega, samuti lähenemiskeelu kohaldamist kannatanu suhtes 3 aastaks. Prokuratuuri hinnangul tuleb kohtuotsus tühistada menetlusnormide olulise rikkumise tõttu, s.o kohus ei hinnanud tõendeid kogumis, rikkudes KrMS §-i
16. Prokurör ei vaidlusta kohtuotsuse osa, mille kohaselt pole alust kahelda kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses ning leidis, et tõendamist on leidnud tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega kannatanu ähvardamine. Viitega Riigikohtu otsusele 31-1-59-11 selgitab prokurör kokkuvõtlikult, et ähvardus peab reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Prokurör viitab järgnevalt kannatanu kohtuistungil antud ütlustele, kuidas konflikt XX-ga
17. jaanuaril 2020 arenes, sh kuidas kannatanul oli suur hirm. Seda kõike nägi pealt tunnistaja QQ, keda kannatanu oli kutsunud oma elukohta igaks juhuks moraalseks toeks. Tunnistaja kinnitas kohtus kannatanu ütlusi. Lisaks kirjeldas ta sündmust järgnevate sõnadega „X ärritus, … kiskus tööriistakasti lahti, valas kogu selle sisu välja, viskas kasti kõrvale …., … siis läks jamaks, X lubas C ära kägistada ja maha lüüa…., C võttis mingi lauajupi ja hoidis seda distantsiks, et X ei saaks talle lähemale tulla, …..X karjus „löö, löö …..“.“ Tunnistaja sõnul need X sõnad ehmatasid ta ära. Tunnistaja kartis, et „võib hullemaks minna, …. et lähebki füüsiliseks st X C suhtes“. Tunnistaja sõnul oli see ähvardus reaalne, see oli „hirmutav ja ehmatav situatsioon ka talle“. Tunnistaja kinnitas, et ka „C oli samamoodi ehmunud ja ärritunud ning peale süüdistatava lahkumistki piilus kannatanu veel aknast ja üritas jälgida kus X on“. Seega, lisaks kannatanule tundus see ähvardus reaalsena ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Prokurör leiab, et kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ning jätnud põhjendamatult arvestamata lubatud ja usaldusväärsed tõendid ning liialt kitsalt tõlgendanud süüdistuses toodud XX varasemat vägivaldsust. Süüdistuses toodud vägivalla all ei ole silmas peetud üksnes füüsilist vägivalda. Vägivalla üldmõiste alla käib füüsilise vägivalla kõrval kahtlemata ka vaimne vägivald. Siinjuures on kohtus tuvastamist leidnud süüdistatava poolt kannatanu CC suhtes varasemalt toime pandud korduv psüühiline (vaimne) vägivald, s.o kannatanu suhtes agressiivne käitumine, karjumine, sõimamine, asjade, sh pudelite loopimine ja lõhkumine, öisel ajal hirmutamine ja une häirimine, elektrikilbist elektri väljalülitamine jmt. Kannatanu teab, et tema ettearvamatu käitumisega vend on korduvalt käinud ka psühhiaatriakliinikus ravil ning ta on sellel teemal suhelnud ka venna raviarstiga. Kannatanu kinnitas kohtus, et teab ka juhtumit, kus XX on endisest pruudist lahkuminekul lõhkunud öösel ära akna, sel ajal kui lapsed toas magasid. Nimetatud varasematest vaimse vägivalla juhtumitest ja konfliktidest tingituna on kannatanu pidanud käima nii ise kui ka koos oma alaealise lapsega psühholoogi juures teraapias, et taastada oma vaimne tervis. Eelnevast vaimsest vägivallast ja ka tol päeval aset leidnud konfliktsituatsioonist ning XX isiksusest lähtuvalt oli kannatanul alust karta ähvarduste täideviimist. Me ei tea ette, et millal võib vaimne vägivald minna üle füüsiliseks. Samuti ei nõustu prokurör kohtu järeldustega telefoni kuvatõmmiste kohta, milles on vaadeldud XX sõnumivahetust oma pruudiga. Kannatanu sõnul kirjutas X sõnumid pruudile eelmisel aastal, kui sai vanglast välja ja pidi minema Pärnusse. Kirjutas kas 6 samal või järgmisel õhtul. Kuna Venemaal elav naisterahvas tundis ka CC ning sõnumite sisust („Tappa neid! Aga mida veel nendega teha?“) lähtuvalt kartis, et midagi võib juhtuda, siis edastas ta omakorda need XX poolt talle saadetud sõnumid CC-le. Kannatanu, pöördudes kohe pärast sündmust politseisse, palus lisada need teda hirmutavad sõnumid enda ülekuulamise juurde. Seega ei saa nõustuda kohtu järeldustega, et XX saatis need sõnumid oma pruudile pärast
18. jaanuari 2020 intsidenti, st ajaliselt tükk maad hiljem pärast häirivate lausete ütlemist kannatanule. Kui arvestada, et XX vabanes vanglast
19. jaanuaril 2020, siis sama või järgmine õhtu oleks ajaliselt enne
20. jaanuari 2020 sündmust. KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt nt RKKKo 3-1-1-88-06, p 11 ja 3-1-1127-06, p 6). Kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Hinnates kannatanu ja tunnistaja ütlusi ühekülgselt, samuti jättes hindamata ka mitmed kaudseid ja dokumentaalseid tõendeid, millel võib olla tähtsust kriminaalasja lahendamisel (nt nii objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu tuvastamisel süüdistatavate käitumises) ning jättes need tõendid lubamatuks või ebausaldusväärseks tunnistamata või muul moel hindamata, käsitleb kohus tõendeid selektiivselt. Prokurör on seisukohal, et kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt, jättes tõendid kogumis hindamata. Alusetult on kõrvale jäetud lubatud ja usaldusväärsed tõendid. Kohus ei ole andnud selget hinnangut kannatanu CC ütluste usaldusväärsusele. Seega ei ole küllaldaselt kohtuotsuses põhistatud isikuliste tõendite usaldusväärsuse hindamine, kohtuotsus ei ole selles osas jälgitav ja küllaldaselt arusaadav. Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et kohtuotsuse põhistused on ebapiisavad ja ebaveenvad ning tegemist on kriminaalmenetluse normide olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seega kogumis leiab prokurör, et maakohtus leidis kohtuliku uurimisega tõendamist, et XX pani toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Tallinna Ringkonnakohtu
21. märtsi 2021 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega
22. märtsini
23. Määratud tähtaja jooksul menetlusosalised kirjalikke seisukohti ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Prokurör ei nõustu apellatsioonis maakohtu poolt tõendite hindamisega, leiab, et maakohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis, vaid valikuliselt, on vägivalda tõlgendanud kitsalt, ei ole andnud hinnangut kannatanu ütluste usaldusväärsusele. Kohtuotsus ei ole prokurörile jälgitav ja arusaadav, kohtu järeldused ei ole veenvad ning põhistused ei ole piisavad. 7 Kohtukolleegium nende väidetega ei nõustu ja leiab, et need on otsitud ja paljasõnalised ning tegelikult on maakohus oma seisukohti vägagi põhjalikult, jälgitavalt ja veenvalt argumenteerinud. Maakohus on analüüsinud iga isikulist tõendit eraldi – süüdistatava ütlused, kannatanu ütlused, tunnistaja ütlused – neid omavahel seostanud ning andnud omapoolse hinnangu nende tõendite usaldusväärsuse osas. Sisuliselt on maakohus tõendite eelistuse osas kokkulangev prokuröri hinnanguga tõenditele. Maakohus leidis, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed ja jättis need tõendite kogumist välja, kannatanu ja tunnistaja ütlused on maakohus tunnistanud usaldusväärseteks ning nende tõendite põhjal on maakohus sisuliselt tulnud ka prokuröriga samale järeldusele, ja nimelt, et süüdistatav on pannud toime temale süüdistuses etteheidetud objektiivse käitumise aktid. Erinevalt prokurörist ei näe kohtukolleegium KrMS § 61 lg 1 sätete rikkumist maakohtu poolt. Vaidlus on selles, kas süüdistatava poolt kannatanule suunatud ähvardava iseloomuga lauseid on alust hinnata kuriteona ähvardamise mõttes või on tegemist lihtsalt vihahoos tekkinud emotsionaalse räuskamisega, Esmalt märgib kohtukolleegium, et ei pea vajalikuks üle korrata maakohtu seisukohti, mis on vägagi selgelt ja põhjalikult avatud ja põhjendatud maakohtu otsuses ja mis puudutab just vaidlustatud asjaolusid e seda, kas kogu süüdistuses kirjeldatud situatsiooni tervikuna ning süüdistatava-kannatanu e venna ja õe suhete tausta arvestades on alust objektiivse kõrvaltvaataja pilgu läbi rääkida kuriteost e sellest, et süüdistatava poolt välja öeldud ning kohtu poolt tuvastatud ähvardava iseloomuga sõnad olid kannatanule sedavõrd tõsiseltvõetavad, et tal oli alust karta ähvarduse täideviimist. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole esitatud apellatsioonis kummutatud neid maakohtu põhjendusi, mis on olnud määravaks lõppjärelduse tegemisel e seda, et süüdistatava poolt väljaöeldud lauseid ei ole alust tõlgendada, kui kriminaalkorras karistatavat ähvardust. Prokurör apelleerib maakohtu otsust kahes Riigikohtu otsuses (3-1-1-59-11 ja 3-1-17-07) esitatud seisukohaga, milliseid maakohus kohtukolleegiumi hinnangul ei ole eiranud. Pigem vastupidi, maakohtu otsuses on kõiki neid seisukohti arvestatud ja kõiki asjaolusid ka analüüsitud, Mööda ei saa aga minna Riigikohtu otsusest, millele maakohus on ka oma otsuses viidanud ja nagu näitab viimase aja kohtupraktika, siis on ka kohtud selles otsuses väljaöeldud seisukohtadest juhindunud. Tegemist on Riigikohtu otsusega 1-19-1849 6.veebruarist 2020, milles Riigikohtu sõnum on suunatud sellele, et ei toimuks ülekriminaliseerimist ja et ähvardaja poolt öeldut või tehtut ei saa alati vaadata vaid rangelt iseseisvalt, s.o lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama ka koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. Nii nagu on võimalik, et sõnaliselt väljendatud ähvardus ei pea olema tingimata väljendatud räiges või ülbes vormis, vaid võib seisneda ka viisakas nentimises või mõista andmises (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
24. oktoobri
25. a otsus asjas nr 3-1-1-65-06, p 20) võib ka ähvardavas vormis väljaöeldu olla tegelikult ähvardaja emotsioonide purse, praalimine, räuskamine ning tegelikult see tõsiseltvõetav ei ole. 8 Eriti puudutavad Riigikohtu seisukohad kohtukolleegiumi hinnangul just kaasusi, kus on tekkinud kahepoolne konfliktsituatsioon ja, kus objektiivsele kõrvaltvaatajale on selge, et ähvardajal on põhjust olla solvunud, vihane ja kus ähvardused on välja öeldud karjudes, sõnu kontrollimata, emotsionaalselt ärritunud ja põhjusega ärritunud seisundis, ning, mis veel oluline, kui ähvardajal seejuures mingit löögi- ega tapariista käes ei ole. Samuti ei tekita vaidlust, et tegemist on tõsiseltvõetavate ähvardustega situatsioonides, kui ähvardamise sisuks on ähvardaja soov teist inimest e ähvarduse adressaati kontrollida ja panna ta tegema seda, mida ähvardaja soovib e kui on selgelt arusaadav, et sõnum on vaadeldav süüdlase poolt kasutatava vahendina oma eesmärgi saavutamiseks. Praegusel juhul on kohtukolleegiumi hinnangul süüdistatavale etteheidetavale tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmisel oluline hinnata ka teoeelset ja teojärgset käitumist e seda, millised olid suhted süüdistatava ja kannatanu vahel, mis oli suhete halvenemise põhjuseks, mis oli konkreetses situatsioonis süüdistataval stressiseisundit stimuleerivaks põhjuseks, kas süüdistatav on varasemalt kannatanu suhtes vägivalda kasutanud, kuidas konflikt lõppes e kuidas lahku mindi ja kas pärast konkreetset konfliktsituatsiooni süüdistatav kannatanut veel ähvardas või tegi mingeid tegusid, mis annavad tunnistust sellest, et tal on kannatanule tervisekahjustuse tekitamiseks või tema tapmiseks tõsised plaanid. Kohtukolleegiumi hinnangul on praeguses kriminaalasjas konflikti tehiolude tuvastamisel oluline arvestada õe ja venna suhteid ning asjaolusid, mis põhjustasid konkreetse konflikti. Maakohus on tuvastanud ja selles ei ole vaidlust, et süüdistatav vabanes vanglast ja oli olukorras, kus tal ei olnud enam võimalik minna oma endisesse elukohta, ta oli jäänud sellest ilma. Tema asjad olid aga jätkuvalt elukohas, kus selleks ajaks elas kannatanu oma lastega ja ta tahtis oma asju kätte saada. Asjade üleandmisest vennale oli huvitatud ka kannatanu. Ehk, et süüdistatav ei läinud kannatanu juurde mingite pahatahtlike kavatsustega, kuigi eos oli tal kindlasti solvumistunne sellest, et õed ta elukohast ilma jätsid. Üle aasta vanglas viibimist jätab paratamatult jälje ka inimese sõnavarasse, kuna vanglas räägitakse „keeles“, mis keskmisele inimesele ei tundu just normipärane. Samuti ei saa eitada, et nagu kannatanu ütles, siis süüdistatav pidas just õde süüdlaseks tema kõigis hädades. Ka selles ei ole midagi ülimalt ebaloomulikku, sest inimloomusele on pigem omane, et igale ebaõnnestumisele püütakse leida süüdlane, kes ei ole kindlasti mitte tema ise, vaid eelkõige keegi lähedane, kes peaks lähisuhte tõttu just olema abistavas rollis. Enda süü leidmine sellises olukorras ei ole vist ilma psühholoogilise abita eriti kerge. Kogu olukord sündmuskohal oli kõrvaltvaadates selline, et süüdistatav, kellele esmalt tegi viha, et tema asjad, millised olid saunaruumis, olid seal lohakalt ja segamini e mitte korralikult pandud, osad asjad olid tema arvates üldse kadunud. Teiseks, süüdistatav ajas segamini tööriistakastid, milliseid oli kaks ja ühesugused ja võttis esimese kätte, tegi lahti ja ei saanud aru, kus tema tööriistad, valas tööriistad kastist välja. Tegemist ei olnud õige kastiga. Viskas kasti kõrvale. Kannatanu võttis mingil momendil kätte mingi toika, mis tema sõnul oli enesekaitseks, aga süüdistatav tajus, et see on tema löömiseks, muidu ei oleks ta karjunud, et „löö, löö“ jne. Ka tuvastas kohus, et süüdistatav sai asju otsides veel pihta mingi lauaga, millest valu tundis. Kogu seda süüdistatavale korralagedusena tunduvat olukorda ja oma asjade otsimist saatsid ähvardavad väljendid „löön pea lõhki, löön su maha“. Kannatanu jaoks ei olnud tegemist ettearvamatu olukorraga, ta oli pigem harjunud, et vend on kergesti ärrituv, 9 loobib asju, karjub jne. Kunagi ei ole süüdistatav tema suhtes füüsilist vägivalda kasutanud. Nii kannatanule kui ka tema sõbrannast tunnistajale ei olnud sellised konfliktsituatsioonid võõrad, kui süüdistatav ärritub, loobib asju, karjub jne. Ehk siis, objektiivsele kõrvaltvaatajale on tajutav, et süüdistataval oli põhjust olla häiritud olukorrast ja vihane, et kõrvalt vaadates on löögirelvaga pigem kannatanu ja et kogu selle tegevuse käigus on valusaaja süüdistatav. Vihahoos viskas süüdistatav kannatanu suunas ähvardava sisuga lauseid ja seejärel, kui kannatanu palus lahkuda, lahkus. Inimeste oskused konfliktsituatsioonides rahulikuks ja verbaalselt viisakaks jääda on erinevad, seinast seina. Kes hakkab vihahoos kohapeal räuskama, ropendama, sõimama, lubab maha lüüa, läbi peksta, asju loopima, seinu peksma, ustega prõmmima ja selliselt end füüsilisest konfliktist eemale hoidma, kes läheb koduseinte vahele ja hakkab vaenlast näilikult nõeltega torkima või ilma narkoosita hambaid välja kiskuma ja ette kujutama, kui valus on vaenlasel. Tegelikult on vihahoog ja selle käigus toimepandud mitte kriminaalse sisuga vaimset terrorit iseloomustavad käitumisaktid (asjade loopimine, sõimamine, solvamine, ustega prõmmimine ja ka välja karjutud ähvardavad lubadused jne ) just see, mis peaks alati panema menetleja kaaluma, kas ikka on tegu kuriteoga, sest selliste käitumisaktid on tavaliselt püüd maha suruda kätega kallalemineku tahet. Prokurör on oma apellatsioonis heitnud maakohtule ette, et kohus ei ole süüdistatava varasema vägivaldsuse osas hinnangut andes arvestanud, et vaimne vägivald on samuti vägivald ja väga kitsalt tõlgendanud vägivalla mõistet. Prokurör rõhutab, et kohtus on tuvastamist leidnud süüdistatava poolt kannatanu CC suhtes varasemalt toime pandud korduv psüühiline (vaimne) vägivald, s.o kannatanu suhtes agressiivne käitumine, karjumine, sõimamine, asjade, sh pudelite loopimine ja lõhkumine, öisel ajal hirmutamine ja une häirimine, elektrikilbist elektri väljalülitamine jmt. Kohtukolleegium nõustub selles osas prokuröriga, et ka vaimne vägivald on vägivald, kuid kriminaliseeritud on vaid osa vaimsest vägivallast e tervisekahjustusega või tapmisega ähvardamine. Teiseks, see asjaolu, et isiku musterkäitumine on selline nagu seda kirjeldab prokurör - karjumine, sõimamine, asjade, sh pudelite loopimine ja lõhkumine, öisel ajal hirmutamine ja une häirimine, elektrikilbist elektri väljalülitamine jmt – kinnitab maakohtu seisukohta, et oma õe suhtes ei ole süüdistatav kordagi füüsilist vägivalda kasutanud ja õel ei ole põhjust arvata, et seekord selline, emotsionaalse puhangu käigus väljaöeldu tõsiseltvõetav oleks. Tunnistaja QQ, kes on kannatanu naaber ja sõbranna, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul vaadeldav objektiivse kõrvaltvaatajana, nagu seda oma apellatsioonis hindab prokurör. Tunnistaja on olnud aastaid ka süüdistatava naaber, tal on olnud konflikte süüdistatavaga. Nagu kannatanu väitis, on QQ alati olnud kannatanu poolel, kui õel ja vennal olid konfliktid. Nõustuda ei saa prokuröriga selles, et kannatanu ütluste usaldusväärsusele ei ole maakohus andnud selget hinnangut. Mida selle all mõelda, milline on selge hinnang ja milline ebaselge e sogane hinnang, on raske aimata, aga maakohtu otsuses on kannatanu ütluste usaldusväärsust hinnatud. Esiteks, maakohus on motiveerivas osas sissejuhatavalt lugenud muud tõendid peale süüdistatava ütluste lubatavateks ja 10 asjakohasteks. Järgnevalt selgitab maakohus, et tuvastab sündmuste tehiolud kannatanu ja tunnistaja ütluste alusel. Maakohus tuvastas erinevuse kannatanu ja tunnistaja ütlustes vaid osas, mis puudutas plaadiga pihtaminekut e seda, et kannatanu läks plaadiga süüdistatava jalale pihta. Maakohus selgitab ka seda, miks peab selles osas tunnistaja ütlusi usaldusväärseks, kuid kordagi ei ole kohus kahelnud kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Asjaolu, et maakohus tuvastas süüdistatava poolsete ähvarduste tõsiseltvõetavuse mitte kannatanu ja tema sõbrannast tunnistaja pilgu läbi vaid objektiivse kõrvaltvaataja pilgu läbi, ei tähenda automaatselt kahtlusi kannatanu ütluses. Mis puudutab telefoni kuvatõmmist, siis prokurör tõlgendab kannatanu ütlusi : Kui Xk eelmine aasta välja sai, kui pidi minema Pärnusse, siis kas sama või järgmine õhtu kirjutas oma pruudile sellise sisuga sõnumi – selliselt, et sõnumivahetus pidi toimuma vanglast välja saades sama või järgmine õhtu. Maakohus on sellest aru saanud teisiti e et mitte samal õhtul vanglast välja saades ei saatnud süüdistatav seda sõnumit e et mitte 23-nda või 24-nda jaanuari õhtul e enne 26nda jaanuari sündmusi vaid sel õhtul, kui pidi minema Pärnusse rehabiliteerimiskeskusesse. Kannatanu on ise kohtus väitnud, et nägi juhuslikult autoga mööda sõites venda, kes oli vanglast vabanedes mõneks päevaks enne rehabiliteerimiskeskusesse minekut saanud tädi juures ööbida. Seega pidi see Pärnusse minek olema pärast 26-ndat jaanuari ja seega ka sõnumivahetus toimus juba pärast arutatavaid sündmusi. Tegemist ei ole kannatanu ähvardamisega KarS § 120 mõttes ja sellega ei ole sisustatud ka süüdistust, ja ei saagi olla, sest ähvardamisest ei saa rääkida juhtudel, mil isik üksnes teatab kahju tekitamise kavatsusest kõrvalisele inimesele, keda see vahetult ei puuduta. Isegi kui viimane edastab teatavaks saanud ähvarduse võimaliku kahju saajale, pole kahju tekitada lubanud isik pannud üldjuhul toime ähvardamist KarS § 120 lg 1 järgi. Ähvardamisest saab rääkida aga juhul, kui võimalikust kahju tekitamisest teatamine kõrvalisele inimesele on suunatud sellele, et kahju tekitamise kavatsusest antaks edasi teada ka ähvarduse adressaadile (RK määrus 1-19-9448). Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et XX käitumine e kannatanu ähvardamine tapmisega ja tervisekahjustamisega ei ole normipärane käitumine, kuid arvestades kõiki juba maakohtu poolt esile tõstetud asjaolusid ja käesolevas kohtuotsuses esitatud seisukohti, on kohtukolleegium veendunud selles, et vanglast vabanedes oli süüdistatav stressoorsete elusündmuste keskel – elukohta enam ei ole, oma isiklike asjade kättesaamiseks tuleb suhelda lähedasega, keda ta ilmselgelt peab oma probleemide tekkimises süüdlaseks, tema asjad on osaliselt kadunud, ebakorrapäraselt hoitud ja tema vanglast vabanemine tema lähedastele rõõmu ei tekita, pigem vastupidi. Olukorra lahendus rehabiliteerimiskeskuse näol on ajutine ja kõik see tekitab pikalt vanglamüüride vahel viibinud inimeses viha nö süüdlaste vastu. Tekkinud stressisituatsioon mõjutab stabiilset meeleseisundit ja inimesed väljendavad seda erinevalt, sh sõnalise agressiivsusega. Tegemist on selliselt oma emotsioonide väljendamisega. Seda mitte just eetilisel ja moraalinormidega kooskõlas oleval viisil, kuid see ei ole kuritegu. Karistusõiguslik reageering on olemuslikult kõige tõsisem sekkumine isikuvabadusse ja kriminaalmenetluse alustamist iga ähvardavas vormis karjutud lause peale ei saa pidada põhjendatuks. Seega leiab kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga, et XX süüdimõistmiseks KarS § 120 järgi ei ole alust. 11 Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse XX suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 12