Obsah (15)

§ 204§ 29§ 30§ 31§ 314§ 32§ 5§ 19§ 150§ 123§ 10§ 81§ 2§ 132§ 23

4-20-351 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 9. märts 2021, Tallinn Väärteoasja number 4-20-351 (930018000828) Kohtunik Marina Ninaste

) § 132 p-st 1 ja §-dest 133-134, maakohus otsustas:

1. Jätta muutmata Keskkonnainspektsiooni
2. augusti
3. a otsus väärteoasjas nr 940020000295, millega H. Õ. karistati LKS § 74 lg 1 alusel rahatrahviga 150 trahviühikut, s.o 600 eurot.
4. Rahatrahv 600 eurot tuleb kassatsioonitähtaja jooksul tasuda kohtuvälise menetleja otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära ka kohtuvälise menetleja otsuses toodud kohustusliku viitenumbri. 3.

§ 204

lg 3 kohaselt kui süüdlane ei järgi rahatrahvi tasumise tähtaega, saadetakse lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta, kümne päeva jooksul kohtutäiturile.

1. Menetlusaluse isiku kaebus jätta rahuldamata.
2. Jätta rahuldamata menetlusaluse isiku taotlus hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu. 1 4-20-351 EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Väärteoprotokoll
3. Keskkonnainspektsiooni õigusosakonna menetleja K. L. koostas
4. juulil 2020 väärteoprotokolli, mille kohaselt heidetakse H. Õ.le ette järgmise väärteo toimepanemist. H. Õ. püstitas märtsis 2020 xxx kinnistule (katastritunnus xxx) ranna ehituskeeluvööndisse ranna kindlustusrajatise. Sellega rikkus H. Õ. looduskaitseseaduse (LKS) 38 lg 3 nõuet, mille kohaselt on ranna ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Sama seaduse § 38 lg 5 p 3 järgi ei laiene ehituskeeld kehtestatud detailplaneeringuga kavandatud ranna kindlustusrajatisele. H. Õ.l puudus ranna kindlustusrajatise püstitamiseks kehtestatud detailplaneering või üldplaneering.
5. H. Õ. on pannud süüteo toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 tähenduses. H. Õ. teadis, et xxx maaüksuse detailplaneeringu ala, kuhu xxx kinnistu kuulub, põhijoonise kohaselt tohib kinnistule rajada krundisisene piirdeaed ning et ranna kindlustusrajatise püstitamiseks on vajalik kehtestatud detailplaneering või üldplaneering. Kehtestatud detailplaneering või üldplaneering ranna kindlustusrajatise püstitamiseks H. Õ.l puudus.
6. Väärtegu on kvalifitseeritud LKS § 74 lg 1 järgi. Kohtuvälise menetleja otsus
7. Keskkonnainspektsiooni
8. augusti
9. a otsusega karistati H. Õ.d LKS § 74 lg 1 alusel rahatrahviga 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot.
10. Keskkonnainspektsioon kontrollis
11. märtsil 2020 xxx kinnistul toimuvat pooleliolevat ehitustegevust ranna ehituskeeluvööndis. Tegemist on halli värvi plastikust lattidest piirdeaiaga, mis moodustas katkematu plangu paralleelselt veepiiriga. Keskkonnainspektsioon vormistas eeltoodud kontrolli objekti kontrollimise protokollina. Selle toiminguga on tõendatud, et ehitustegevus xxx kinnistul toimus märtsikuus
13. Keskkonnainspektsioon saatis
14. märtsil 2020 Lääne-Harju Vallavalitsusele kirja, milles tõi välja, et xxx kinnistul Läänemere ranna ehituskeeluvööndis käib ehitustegevus, mis maaomanik H. Õ. sõnul on piirdeaia tugevdamine ning et maaomaniku sõnul on tegevus kooskõlastatud Lääne-Harju Vallavalitsuse vastavate spetsialistidega. Keskkonnainspektsioon palus kirjaga Lääne-Harju Vallavalitsuse arvamust eeltoodud tegevuse kohta xxx kinnistul. Lääne-Harju Vallavalitsus vastas Keskkonnainspektsioonile
15. märtsil
16. Kirjas tõi vallavalitsus välja, et ehitustegevus on ebaseaduslik. Lääne-Harju Vallavalitsuse hinnangul ei sarnane rajatu 2 4-20-351 piirdeaiaga, vaid on arusaadavalt osaks rajatavast arvatavast ranna kindlustusrajatisest, mille rajamine ei ole Lääne-Harju Vallavalitsuse spetsialistidega kooskõlastatud.
17. Keskkonnainspektsioon kontrollis sama kinnistu ehitustegevust ka
18. märtsil
19. Kontrollil selgus, et Harju maakonda xxx kinnistule ranna ehituskeeluvööndisse on rajatud sirge hall sirgjooneliselt, paralleelselt veepiiriga kulgev rajatis (tõendatud
20. märtsil 2020 koostatud sündmuskoha vaatluse protokolliga). Asjatundja T. S. hinnangul on tegemist ranna kindlustusrajatisega, mille funktsioon on pinnase kaitsmine erosiooni eest (tõendatud
21. juuli
22. a tunnistaja T. S. ütlustega). Ka menetlusalune isik H. Õ. märgib oma
23. juuli
24. a ütlustes, et rajatud piirde eesmärk on xxx kinnistul oleva liiva liikumise takistamine teistele kinnistutele (tõendatud
25. juuli
26. a menetlusaluse isiku H. Õ. ütlustega). Ranna kindlustusrajatise püstitas xxx kinnistule märtsis 2020 kinnistu omanik H. Õ. (tõendatud
27. juuli
28. a menetlusaluse isiku H. Õ. ütlustega).
30. märtsil 2020 koostatud sündmuskoha vaatluse protokollis on märgitud xxx kinnistul asuva rajatise GPS asukohakoordinaadid. Nende koordinaatide järgi jääb kindlustusrajatis ranna ehituskeeluvööndisse. Asjaolu, et kindlustusrajatis on püstitatud H. Õ. poolt, on tõendatud
31. juulil 2020 antud menetlusaluse isiku ütlustega. Asjaolu, et tegemist on uue rajatise püstitamisega, on tõendatud
32. märtsil 2020 koostatud sündmuskoha vaatlusega ja
33. juulil 2020 antud menetlusaluse isiku ütlustega. Ranna kindlustusrajatise püstitamisega ranna ehituskeeluvööndisse rikkus H. Õ. LKS § 38 lg 3 nõuet, tegu on kvalifitseeritav LKS § 74 lg 1 järgi. Seega ei kuulu väärteomenetlus lõpetamisele

§ 29lg 1 p 1 alusel.

1. Keskkonnainspektsioon saatis
2. märtsil 2020 Lääne-Harju Vallavalitsusele kirja, milles tõi välja, et xxx kinnistul Läänemere ranna eituskeeluvööndis käib ehitustegevus, mis maaomanik H. Õ. sõnul on piirdeaia tugevdamine ning et maaomaniku sõnul on tegevus kooskõlastatud Lääne-Harju Vallavalitsuse vastavate spetsialistidega. Keskkonnainspektsioon palus kirjaga Lääne-Harju Vallavalitsuse arvamust eeltoodud tegevuse kohta xxx kinnistul. Lääne-Harju Vallavalitsus vastas Keskkonnainspektsioonile
3. märtsil
4. Kirjas tõi vallavalitsus välja, et ehitustegevus on ebaseaduslik. Lääne-Harju Vallavalitsuse hinnangul ei sarnane rajatu piirdeaiaga, vaid on arusaadavalt osaks rajatavast arvatavast ranna kindlustusrajatisest, mille rajamine ei ole Lääne-Harju Vallavalitsuse spetsialistidega kooskõlastatud. Seega puudus H. Õ.l ranna kindlustusrajatise püstitamiseks Lääne-Harju Vallavalitsuse kooskõlastus ja luba. 24 juulil 2020 H. Õ. antud menetlusaluse isiku ütlustest selgub, et isik teab xxx kinnistu asumisest Keila Vallavolikogu kehtestatud xxx detailplaneerigu alal ning et selle detailplaneeringu järgi võib H. Õ. rajada kinnistule piirdeaia. Selle põhjal teeb kohtuväline menetleja järelduse, et H. Õ. on xxx detailplaneeringuga tutvunud ning teab, et ranna kindlustusrajatis ei ole eeltoodud detailplaneeringuga ette nähtud. Seega kavandas H. Õ. süüteo toimepanemist teadlikult ette, mis tähendab, et H. Õ. on pannud süüteo toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 tähenduses. Kavatsetus on tahtluse raskeim vorm, mistõttu ei saa rääkida väikesest süüst.
5. Ehitustegevuse piiramine ehituskeeluvööndis on eesmärgiga ära hoida inimtegevuse mõju ümbritsevale keskkonnale. Rannakindlustusrajatisel on ümbritsevale rannale otsene mõju, mis on asjatundja T. S. sõnul täna juba silmaga näha – rannajoon on H. Õ. tegevuse tulemusena aja jooksul muutunud. Kuna puutumatu looduse säilimine on avalikes huvides, ei saa H. Õ. tegevuse puhul rääkida avaliku menetlushuvi puudumisest. Kuivõrd väärteomenetluse käigus 3 4-20-351 on tõendatud, et H. Õ. süü on suur ja avalik menetlushuvi on olemas, ei kuulu väärteomenetlus

§ 30lg 1 p 1 alusel lõpetamisele. 11. Asjatundja ütlus on vastavalt Kr

MS §-le 63 tõendiks. Sama seaduse § 1091 alusel võib asjatundaja üle kuulata, kui tal on eriteadmised tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. Asjatundja kuulatakse üle tunnistaja ülekuulamise kohta kehtivate sätete kohaselt. T. S. on Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika instituudi rannikutehnika professor, kes on uurinud ranniku protsesse, ranniku arengu seaduspärasusi ja rannikute reaktsioone inimtegevusele alates

1. aastast. T. S. käis xxx kinnistul selleks ettenähtud kallasrajal. Vastavalt keskkonnaseadusliku üldosa seaduse §-le 38 on kallasraja laius laevatatavatel veekogudel (milleks Läänemeri on) kümme meetrit ning kaldaomanik peab igaühel lubama kallasrada kasutada. Eeltooduga ei ole T. S. seadust rikkunud.
2. Vastuseks kaitsja etteheitele, et väärteoasja materjalid olid nummerdamata, märkis kohtuväline menetleja järgmist.

ei sätesta toimiku lehtede nummerdamist. KrMS § 222 lg 1 sätestab, et kui uurimisasutuse ametnik on veendunud, et kriminaalasjas vajalikud tõendid on kogutud, edastab ta kriminaaltoimiku, mille materjal on süstematiseeritud ja lehed nummerdatud, viivitamata koos kriminaaltoimikus hoitavate asitõendite, salvestiste ja anonüümse tunnistaja isikuandmeid sisaldava pitseeritud ümbrikuga prokuratuurile. Kuivõrd Keskkonnainspektsioon väärteotoimikut kellelegi ei edasta, ei ole väärteotoimiku lehekülgede nummerdamine kohustuslik. Isegi kui oletada, et väärteoprotokolli kätteandmise hetkel peaksid toimikulehed olema nummerdatud, ei ole tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega, kuivõrd otsuse tegemisel saab arvestada üksnes väärteoprotokollis märgitud tõendeid. Seega on välistatud pärast väärteoprotokolli kätteandmist toimikusse uute tõendite „salaja“ lisamine. Samuti lisati vastuseks kaitsjale, et kaebuse info on väärteoteade, kuid see ei ole tõend väärteomenetluses. Seepärast puudub kaebuse info väärteotoimikus.

1. Menetlusalune isik ja kaitsja said väärteotoimikuga tutvuda kohapeal
2. juulil 2020, kui menetlusalusele isikule oli väärteoprotokoll üle antud. Peale toimikuga tutvumist tegi kohtuväline menetleja samal päeval väärteotoimikust täieliku koopa ning andis füüsilise toimiku koopia R. Küttimile. Koopia üleandmise juures viibis ka menetlusalune isik H. Õ.. Täiendavalt saatis Keskkonnainspektsioon R. Küttimile väärteomenetluse täieliku koopia elektroonselt
3. juulil
5. Vastuseks kaitsja etteheitele märgitakse sedagi, et menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis ja väärteoprotokollis on märgitud menetlusaluse isiku kaitsjaks R. Küttim.
6. H. Õ. teos puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.
7. Karistuse määramisel on võetud lähtepunktis LKS § 74 lg-s 1 sätestatud sanktsiooni ülemmäärast ½, seejärel hinnatud süü suurust mõjutavaid asjaolusid. Karistust kergendavaid ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtuväline menetleja võttis süüd vähendava asjaoluna arvesse, et H. Õ.l puuduvad varasemad kehtivad karistused. Süüd suurendav on asjaolu, et H. Õ. pani teo toime kavatsetult. Üldpreventiivselt arvestas menetleja, et mere rand on inimtegevusele tundlik ala ning rannakindlustusrajatised võivad kaasa tuua ettenägematuid tagajärgi. Eripreventiivselt arvestas menetleja, et kuigi menetlusaluse isiku süü on üle keskmise 4 4-20-351 suur, on ta oma rikkumisest aru saanud ja tema mõjutamiseks edaspidi sarnastest rikkumistest hoidumiseks piisab sanktsioonimäära keskmise piiridesse jäävast karistusest. Kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale
8. Keskkonnainspektsiooni otsuse peale esitas kaebuse menetlusalune isik H. Õ. kaitsja R. Küttim, kes taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist. Kaitsja palub lõpetada väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel, kuna H.

Õ. tegevuses puuduvad väärteo tunnused. Alternatiivselt palub kaitsja lõpetada väärteomenetlus

§ 30alusel otstarbekuse kaalutlusel.

Alternatiivselt palub kaitsja rahuldada kaebus osaliselt ja vähendada määratud karistust 3 trahviühiku suuruseks. 18. Kaitsja leiab, et H. Õ.le väärteootsusega LKS § 74 lg 1 järgi inkrimineeritavas teos puuduvad väärteo tunnused ja menetlus tuleb lõpetada

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Ta ei ole toime pannud väärtegu LKS § 38 lg 3 mõttes. H. Õ. ei ole ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitanud uusi hooneid või rajatisi, mis oleks vastuolus seadusega, vaid tegi kõik vastavuses Keila vallavalitsuse

1. mai
2. a korraldusega nr 295, mistõttu väljastatigi kasutusluba H. Õ. suvilale aadressil xxx. LKS § 38 lg 4 sisaldab sätteid, millele ehituskeeld ei laiene. Punkti 2 alusel ei kohaldu ehituskeeld kalda kindlustusrajatisele, punkti 5 järgi olemasoleva ehitise esmakordse juurdeehituse puhul, kui juurdeehituse maht on väiksem kui üks kolmandik olemasoleva ehitise kubatuurist ja punkti 6 kohaselt piirdeaedade puhul. Ühtki eeltoodud õigusnormi ei ole H. Õ. rikkunud ja võimalik rikkumine on ka dokumentaalselt tõendamata. Seega puuduvad H. Õ. tegevuses KarS § 15 lg 3, § 16 lg 2, § 17 lg 3 tunnused ja tema tegevust ei saa kvalifitseeruda LKS § 74 lg 1 järgi.
3. Väärteoprotokoll ja otsus koostati tuginedes lubamatutele tõenditele ja neid ei saa aluseks võtta väärteootsuse koostamisele süüstamaks H. Õ.d.

§ 31

reguleerib tõendite kogumist menetlustoimingute tegemisel.

ei sisalda õigusnorme seoses asjatundjaga, kuid need on kajastatud KrMS §-s 1091. Selle kohaselt on asjatundja füüsiline isik, kellel on eriteadmised, mida ta rakendab, kui teda ei ole kaasatud menetlusse eksperdina. KrMS § 1091 lg 3 kohaselt võib asjatundjat üle kuulata punktis 1 märgitud juhul, seda asjatundja osavõtul tehtud menetlustoimingu käigu kohta. Toimikus puuduvad tõendid selle kohta, et T. S. osavõtul tehti menetlustoiminguid. Seega ei ole väärteoasjas põhistatud T. S. kaasamine asjatundjana, mistõttu ei saa teda üle kuulata tunnistajana. 20.

§ 314

sätestab, et iseseisvaks tõendiks saab olla menetleja tehtud foto, kui see on tehtud

§ 31

lg1 p-des 1–3 sätestatud nõudeid järgides.

§ 32lg 1 alusel on tõendite kogumine väärteomenetluses jälitustoimingutega keelatud.

Menetluses kuulati üle T. S., mille kohta märgitakse protokollis, et ta kuulati üle asjatundjana (T. S. pidas end ise eksperdiks). T. S. võtab oma e-kirjas omaks, et ta käis kõnesoleval kinnistul eraisikuna ja tegi seal ilma kinnistu omaniku, s.o H. Õ. loata tema selja taga ka mitmeid pildistusi, mis on võetud tõendina väärteoasja materjalide juurde. Seega on tema kaudu kogutud tõendid ebaseaduslikud, sest rikutud on

norme. T. S. puhul saab väita, et ta on oma käitumisega rikkunud ka KrMS § 64 lg 1 nõudeid, ses kogus oma salajase tegevusega tõendeid viisil, mis riivas kinnistu omaniku H. Õ. au ja väärikust. Sama tegevusega rikuti ka KrMS § 64 lg 3 nõudeid, sest H. Õ.d ei teavitatud eelnevalt, et T. S. kogub menetleja soovil tõendeid tehnikavahendeid kasutades. 5 4-20-351 Lisaks rikkus T. S. vähemalt asjaõigusseaduse § 142 lg 1 nõudeid sellega, et viibis eraõigusliku isiku omandis oleval piiratud/tähistatud kinnisasjal ilma omaniku, s.o H. Õ. loata. Samuti kaasneb T. S. kirjeldatud tegevusega põhiseaduse § 33 rikkumine, sest keegi ei tohi tungida kellegi valdusesse, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel. Lisaks ei ole T. S. ütluste sisu kohane asjatundja arvamusele, sest ei sisalda konkreetsust, rajaneb oletustel ja sisaldab ka õiguslikke hinnanguid. Puudub ka asjakohane teave, milles seisneb tunnistaja asjatundlikkus kõnesoleva probleemistiku lahendamisel. Isiku enda deklareering selle kohta ei saa KrMS § 63 lg 1 tähenduses olla piisav. 21. Vastates H. Õ. 19. novembri 2019. a teabenõudele võtab Keskkonnainspektsioon oma 26. novembri 2019. a kirjaga omaks, et nende Harjumaa büroo inspektorid sisenesid 14. novembril 2019 kell 13.30 H. Õ.lt luba küsimata temale kuuluvale kinnistule xxx, soovides seejuures läbi viia paikvaatlust. Kirjas teatatakse, et kontrolli käigus õigusaktide rikkumisi ei tuvastatud. Seetõttu on arusaamatu, et objekti kontrolliti taas juba 19. märtsil 2020. Kaebajal on õigus saada teada, mis oli selle toimingu ajend ja põhjus

mõttes, kuid selle teabe andmisest on keeldutud. 22. Menetluses on rikutud H. Õ. õiguseid

§ 5ja § 19 mõttes, mis toovad kaasa otsuse ebaseaduslikkuse.

Toimik on vormistatud ebakorrektselt, sest leheküljenumbrid on nummerdamata. Sellest johtuvalt puudub õigusselgus dokumentides, mida on väärteomenetluses kogutud. Samuti pole esitatud dokumenti, mille alusel väärteomenetlus algatati ja kes asja tegelikult algatas. Selleta ei ole võimalik kontrollida menetluse alustamise seaduslikkust ega ka seda, kas H. Õ. puhul on tagatud tema õigused

§ 5mõttes.

23. Puudub õigusselgus, kes on menetluses H. Õ. kaitsja, mistõttu võib esineda H. Õ. õiguste oluline rikkumine.

§ 19lg 1 p 2 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus kaitsja abile.

Olulistel menetlusdokumentidel on menetleja kinnitused H. Õ. kaitsja kohta erinevad. 24. Alternatiivselt palub kaitsja lõpetada menetlus

§ 30lg 1 p 1 alusel.

Riigikohtu praktika kohaselt ei too süülise väärteo toimepanemine endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. H. Õ.le etteheidetavas väärteos puudub tahtlus või ka ettevaatamatus KarS § 12 lg 3 mõttes. Kuigi kinnistule oli rajatud kiviaed, siis selgus

1. a sügisel, et rajatud kiviaed kinnistu piirina ei takista maja võimalikku hävimist kliimamuutuste tagajärjel. Otsustamaks meetmeid maja püsivuse tagamiseks pidas kaebaja vajalikuks enne ehitustegevuse alustamist, s.o piirdeaia lisa püstitamist, mis toestab kiviaeda ja moodustab kogumis ühtse piirdeaia, konsulteerida selle lubatavuse osas EhS
2. peatüki normidest lähtudes Lääne-Harju Vallavalitsuse ehitusnõuniku V. M.. H. Õ. soovis teada, kas on vaja piirde rajamiseks esitada EhS § 35 märgitud ehitisteatis või tuleb taotleda EhS § 38 kohaselt ehitusluba. V. M. väitel ei ole elementide rammimine kaevamine, mistõttu ehitisteatist ei ole vaja esitada ja ei ole vaja ka ehitusluba taotleda ja nõustus täiendava piirde tegemisega. Samuti ei pea EhS kohaselt esitama ehitisteatist ega taotlema ehitusluba juhul, kui piirdeaia rajamisel ei kaasne ehitustöid üle 30 cm. H. Õ.l oli õiguslik ootus vallaametniku selgituse seaduslikkuses.
3. Täidetud on

§ 30

lg 1 p 1 kohaldamise tingimused – menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Kaevatavas otsuses pole selgitatud, mis põhjendaks, et H. Õ. on avaliku elu tegelane. Väärteoga ei ole tekitatud kahju. H. Õ. puhul saaks menetluse lõpetamiseks kasutada

§ 30

lg 1 p 3 normi, sest ta on nõus 6 4-20-351 võtma kohustuse osaleda sotsiaalprogrammis. Väärteokoosseis on teoühtsuse mõttes realiseeritud ühe teoga. H. Õ.d ei ole varem väärteokorras karistatud.

1. Alternatiivselt palub kaitsja muuta LKS § 74 lg 1 järgi mõistetud karistust ja määrata rahatrahviks 3 trahviühikut. Kohtuvälise menetleja otsuses märgitud põhjendus on paljasõnaline, sest esile ei ole toodud H. Õ. majanduslikku seisundit. Menetlus Harju Maakohtus
2. Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a määrusega määrati kaebus kohtulikule arutamisele. Kaebust arutati
5. jaanuari,
6. veebruari ja
7. veebruari
8. a kohtuistungil.
9. Kohtumenetluses jäid H. Õ. ja tema kaitsja kaebuse juurde ja palusid vaidlustatud otsus tühistada. Lisaks juba toodud seisukohtadele rõhutas kaitsja, et kohtuväline menetleja viis esimese menetlustoimingu (paikvaatluse) läbi
10. novembril 2019 sellest H. Õ.d teavitamata ja teda kaasamata, millega rikuti oluliselt H. Õ. õigusi

§-de 5 ja 19 mõttes. Tegemist on

§ 150

lg-s 2 sätestatud väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis on otsuse tühistamise aluseks. T. S. ütlused ei kinnita H. Õ.le väärteosüüd. Tegemist on T. S. ennustustega, mis võivad kunagi aset leida. Olukord ei ole tekkinud H. Õ. tegevuse tõttu, vaid looduse isetoimel. Kaitsja märkis lisaks, et 30. märtsil 2020 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll ei olnud kaebajale kaebuse koostamisel kättesaadav, mistõttu on samuti tegemist menetlusõiguse rikkumisega. Kohtuvälise menetleja poolt kohtuistungisaalis esitatud e-kirja kaitsja oma elektronpostist ei leidnud. Menetlus tuleb lõpetada

§ 30lg 1 p 1 alusel.

Kaebaja esitas taotluse detailplaneeringu algatamiseks, nüüd siis Lääne-Harju vallavalitsusele. H. Õ. võõrandas kõnesoleva kinnistu ja asjaga tegeleb uus omanik. 29. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebus rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 30.

§ 123

lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus käsitleb esmalt kaitsja menetlusõiguslikke etteheiteid seoses väärteomenetluse kohtuvälise menetluse läbiviimisega (I) ja tõendite lubatavust puudutavaid küsimusi (II). Seejärel käsitleb kohus H. Õ.le tehtud väärteoetteheite põhjendatust (III), misjärel põhjendab H. Õ.le määratud karistust (IV). Viimaks lahendab kohus kaitsja taotluse lõpetada väärteomenetlus

§ 30

lg 1 p 1 alusel (V) ja võtab seisukoha taotluse osas hüvitada menetluskulud (VI). (I) 31. Kaitsja tegi kohtuvälisele menetlejale mitmeid etteheiteid seoses väärteomenetluse läbiviimisega. Esmalt tõstatas kaitsja kahtluse, kas väärteomenetlus läbi viinud ametnikel oli selleks pädevus. 32.

§ 10lg 1 sätestab, et kohtuväline menetleja osaleb menetluses ametniku kaudu.

Sama paragrahvi lõike 2 ls 1 kohaselt kinnitab kohtuväline menetleja nende ametikohtade loetelu, mida täitev ametnik on pädev väärteomenetluses osalema kohtuvälise menetleja nimel. 7 4-20-351 Lõike 3 ls 1 kohaselt annab kohtuväline menetleja ametnikule tema pädevust tõendava tunnistuse.

1. Kohtus esindas kohtuvälist menetlejat Keskkonnaameti õigusosakonna juhataja V. V.. Kohtus selgitati, et alates
2. jaanuarist 2021 on Keskkonnainspektsioon ja Keskkonnaamet ühinenud. Nii nähtub ameti ja inspektsiooni ühendamine Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusest (Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooni ühendamine) (seadus vastu võetud
3. juunil 2020, jõustunud
4. jaanuaril 2021, avaldamismärge RT I, 10.07.2020, 2). Vabariigi Valitsuse seaduse § 10516 lg 1 sätestabki, et Keskkonnaamet ja Keskkonnainspektsioon korraldatakse ümber ning ühendatakse Keskkonnaametiks alates
5. aasta
6. jaanuarist. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt kõigis õigussuhetes, milles Eesti Vabariiki on esindanud Keskkonnainspektsioon, loetakse alates
7. aasta
8. jaanuarist Eesti Vabariigi esindajaks Keskkonnaamet.
9. Kohtule esitati Keskkonnaameti peadirektori allkirjastatud pädevustunnistus, mille kohaselt on õigusosakonna juhataja V. V. pädev osalema menetlejana väärteomenetluses ja esindama Keskkonnaametit kohtumenetluses kõigis kohtuastmetes. Pädevuse aluseks on Keskkonnaameti
10. detsembri
11. a käskkiri nr 3-1/20/
12. Pädevustunnistus on väljastatud
13. jaanuaril 2021 ja kehtib tähtajatult (KT, tl 36). Kuna kaitsja tõstatas kahtluse seoses V. V. pädevusega kohtuvälist menetlejat esindada, esitati kohtule ka eelviidatud Keskkonnaameti käskkiri, millega kinnitati väärteomenetluses pädevust omavad teenistuskohad (KT, tl 76).
14. Kaitsja tõstatas kohtuistungil kahtluse ka seoses sellega, kas kohtuvälist menetlust läbi viinud ametnikel oli vastav pädevus. Sellest tulenevalt esitati kohtule Keskkonnainspektsiooni kohtuvälise menetleja tunnistus (kuupäevastatud
15. juuni 2012) nr 1-9/104, millest nähtuvalt kinnitab Keskkonnainspektsioon, et keskkonnainspektor S. M. on pädev osalema väärteomenetluses Keskkonnainspektsiooni kui kohtuvälise menetleja nimel (KT, tl 74). Kohtule esitati ka selle aluseks olev Keskkonnainspektsiooni
16. oktoobri
17. a käskkiri nr 1-3/67 (KT, tl 75). Samuti esitati kohtule Keskkonnainspektsiooni
18. veebruari
19. a pädevustunnistus nr 1-9/20/800, millega Keskkonnainspektsioon kinnitab, et õigusosakonna menetleja K. L. on pädev osalema menetlejana väärteomenetluses ja esindama Keskkonnainspektsiooni kohtumenetluses kõigis kohtuastmetes (KT, tl 72). Samuti esitati kohtule pädevuse aluseks olev Keskkonnainspektsiooni
20. veebruari
21. a käskkiri nr 1/120/13 (KT, tl 70). Seega puudub alus järeldada, et kohtuvälist menetlust läbi viinud Keskkonnainspektsiooni ametnikel puudus selleks pädevus.
22. Kaitsja väidab, et kohtuväline menetleja viis esimese menetlustoimingu (paikvaatluse) läbi
23. novembril 2019 sellest H. Õ.d teavitamata ja teda kaasamata, millega rikuti oluliselt H. Õ. õiguseid

§-de 5 ja 19 tähenduses. Väärteoasja materjalid kaitsja väidet ei kinnita. Väärteoasja materjalidest nähtub, et väärteomenetluses viidi esimene menetlustoiming (sündmuskoha vaatlus) läbi

1. märtsil 2020 (VT, tl 13 jj). Väärteoasja materjalides puuduvad viited, et kohtuväline menetleja oleks väärteoasja raames teinud menetlustoiminuid juba novembris
2. Kaitsja on lisanud kaebusele Keskkonnainspektsiooni
3. novembri
4. a kirja nr 10-2/19/7132-2, milles viidatakse sellele, et Keskkonnainspektsiooni inspektorid sisenesid kinnistule xxx eesmärgiga läbi viia paikvaatlus. Samas nähtub kirjast et pildistati ja mõõdistati maakividest tehtud rajatist. Seega ei olnud tegemist rajatisega, mille püstitamise eest 8 4-20-351 on H. Õ. kõnesolevas väärteoasjas karistatud, mistõttu ei ole see kiri ja paikvaatlus seotud selle väärteoasjaga. Samuti nähtub ka kirjast, et viidatakse korrakaitse seaduse sätetele, mitte väärteomenetluse seadustikule. Samuti ei ole selle paikvaatluse käigus talletatud informatsiooni kasutatud selles väärteomenetluses tõendina. Seega ei kinnita väärteoasja materjalid, et väärteomenetlust oleks alustatud kaitsja viidatud ajal.
5. Arusaamatu on kaebuses esitatud väide, et puudub selgus selle kohta, kes on H. Õ. kaitsja ja olulistel menetlusdokumentidel on selle kohta erinevad kinnitused. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis on kaitsjana märgitud R. Küttim (VT, tl 27). Väärteoprotokollis on kaitsjana märgitud R. Küttim (VT, tl 34). Kohtuvälise menetleja otsuses on kaitsjana märgitud R. Küttim (VT, tl 58).
6. Samuti ei nõustu kohus, et H. Õ. kaitseõigust oleks kohtuvälises menetluses oluliselt rikutud.
7. juuli
8. a ülekuulamise protokollist nähtub, et menetlusalusele isikule tutvustati tema õiguseid ja kohustusi väärteomenetluses (VT, tl 27). Tal oli ülekuulamisel ka kaitsja. Samal päeval tutvustati menetlusalusele isikule väärteoprotokolli (VT, tl 34) ja anti talle väärteoprotokolli koopia (VT, tl 35).
9. juulil 2020 esitas kaitsja taotluse täiendavaks toimikuga tutvumiseks ja vastulause esitamise tähtaja pikendamiseks (VT, tl 42). Sellest nähtub, et H. Õ.le on juba tutvustatud väärteoasja toimikut, kuid kaitsjal on sellega seoses tekkinud kahtlusi. Keskkonnainspektsiooni
10. juuli
11. a saatekirjast nähtub, et kaitsjale edastatakse väärteoaja 940020000295 täielik koopia.
12. juulil 2020 kaitsja kordas taotlust.
13. augustil 2020 tegi Keskkonnainspektsioon taotluse rahuldamata jätmise määruse (VT, tl 50).
14. augustil 2020 esitas kaitsja vastulause (VT, tl 53 jj). Kohtuvälise menetleja otsuses on vastulausega mittenõustumist põhjendatud.
15. Kohtumenetluses heitis kaitsja kohtuvälisele menetlejale ette, et talle edastatud väärteoasja materjalides olid leheküljed nummerdamata, mistõttu puudus ülevaade, mis tõendid on kogutud. Samuti väitis kaitsja, et talle on osa tõendeid üle andmata. Kohtu hinnangul väärteoasjas kogutud dokumendid seda ei kinnita. Esmalt nähtub väärteoasja materjalide üleandmine juba otsuse eelmises punktis viidatud dokumentidest. Samuti esitas kohtuvälise menetleja esindaja kohtule kohtuistungil dokumendihaldussüsteemi KIRKES väljavõtte, millest nähtuvalt edastati
16. juulil 2020 kaitsjale e-posti aadressile rk@saurix.ee väärteoasja materjalid (KT, tl 78). Samuti on kaitsjale väärteoasja materjalid tehtud nähtavaks e-toimiku vahendusel kohtu poolt enne väärteoasja kohtuliku arutamise algust.
17. Seoses väitega, et väärteoasja materjal oli nummerdamata, märgib kohus, et tegemist ei ole menetlusõiguse olulise rikkumisega.

§ 81

lg 1 sätestab, et kohtuvälise menetluse lõpuleviimisel koostab kohtuväline menetleja väärteotoimiku, süstematiseerides selleks väärteoasja materjali. Väärteotoimik võib olla kaanteta, kui see on otstarbekas. Väärteotoimiku lehed nummerdatakse. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et väärteoprotokolli koostamise hetkeks, mil materjal kaitsjale üle anti, ei olnud kohtuväline menetlus veel lõpule viidud. Arvatavasti lähtub kohtuväline menetleja

1. peatükis sätestatust, mis hõlmab kohtuvälise menetlusena ka kohtuvälise menetleja otsuse tegemist. Seega ei ole kohtuvälise menetleja seisukoht väär. Samas võiks kohtu hinnangul väärteoasja materjali süstematiseeritusest lähtudes kaaluda lehekülgede nummerdamist ka varem, mh enne menetlusalusele isikule ja kaitsjale materjalide edastamist. Siiski on tõendid loetletud 9 4-20-351 väärteoprotokollis. Lisaks puuduvad praeguses asjas igasugused viited sellele, et tõendeid oleks kogutud pärast väärteoprotokolli koostamist ja menetlusalusele isikule ning kaitsjale tutvustamist. (II)
2. Järgmiseks annab kohus hinnangu tõendite lubatavusele.
3. Lubatav tõend on objekti kontrollimise protokoll nr
4. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole üldjuhul keelatud kasutada süüteomenetluses tõendina ka selliseid tõendeid, mis on kogutud mingis muus menetluses (nt maksumenetluses, riikliku järelevalvemenetluse raames vms) (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsus väärteoasjas nr 4-1851, p 7). Mh nähtub protokollist, et kontroll teostati
7. märtsil 2020 ja kinnistul viibis ka maaomanik H. Õ. (VT, tl 2–6).
8. Kohtu hinnangul on tõendina lubatav ka
9. märtsil 2020 koostatud sündmuskoha vaatluse protokoll (VT, tl 13–19). Kaitsja leiab, et tõend on lubamatu, sest H. Õ. ei teavitatud menetlustoimingu läbiviimisest.

§ 2

sätestab, et kui samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 83 lg 2 p 1 kohaselt on vaatluse objektid mh sündmuskoht. KrMS § 83 lg 3 sätestab, et kui kahtlustatava, süüdistatava, tunnistaja, asjatundja või kannatanu selgitused aitavad kaasa vaatluse igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsusele, siis kutsutakse ta vaatluse juurde. Seega on menetlusaluse isiku sündmuskoha vaatluse juurde kutsumine kohtuvälise menetleja otsustus. Ka Riigikohus on selgitanud, et menetlusalune isik ei pea väärteomenetluses obligatoorselt sündmuskoha vaatluse juures viibima, kui menetleja ei pea seda vajalikuks. Kohtuvälise menetluse seaduse nõudeid sündmuskoha vaatluse teostamisel ega sellega seonduvalt isiku kaitseõiguse tagamisel sellega ei rikuta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2015. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-32-15, p 7.2). Edasises väärteomenetluses on menetlusalusel isikul ja kaitsjal olnud võimalus esitada sündmuskoha vaatlusprotokollile ja selles kajastatule vastuväiteid. 44. Kohus ei nõustu kaitsja etteheitega, et kohtus üle kuulatud asjatundja T. S. ütlused on lubamatu tõend. Esmalt põhjendab kaitsja oma seisukohta kaebuses asjaoluga, et T. S. ei ole kaasatud menetlusse eksperdina ja tema kui asjatundja osavõtul ei ole tehtud menetlustoiminguid. Seega on kaitsja hinnangul T. S. asjatundjana kaasamine väär. Kohus kaitsjaga ei nõustu.

§ 2

sätestab, et kui samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS § 1091 lg 1 sätestab, et asjatundja on füüsiline isik, kellel on eriteadmised, mida ta rakendab samas seadustikus sätestatud juhtudel ja korras, kuid keda ei ole kaasatud kriminaalmenetlusse eksperdina. Sama paragrahvi lõike 2 ls 2 kohaselt võib asjatundja kaasata menetlustoimingusse. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib asjatundja üle kuulata järgmiste asjaolude kohta: 1) asjatundja osavõtul tehtud menetlustoimingu käik; 2) muud asjaolud, mille kohta asjatundja oskab anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu, kui see on vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. Õiguskirjanduses selgitatakse, et KrMS § 1091 kehtestamine alates

1. septembrist 2011 kajastab seadusandja tahet võimaldada eriteadmiste kasutamisele tugineva tõendi teket ka n-ö ekspertiisiväliselt. KrMS § 1091 lg 3 p 2 annab võimaluse kuulata tunnistaja üle ka „puhta teadlase“ rollis olevat asjatundjat. See peaks andma võimaluse kuulata 10 4-20-351 kohtus üle teadlasi, aga ka mingi praktilisema valdkonna esindajaid (Koost E. Kergandberg, P. Pikamäe. Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura
2. § 1091 komm 2 ja 7). Seega ei eelda alates
3. septembrist 2011 kehtiva regulatsiooni järgi asjatundja ülekuulamine seda, et ta oleks eelnevalt süüteomenetluse menetlustoimingu läbiviimisele kaasatud.
4. T. S. selgitas kohtus, et tema põhitöökoht on rannikutehnika professor TTÜ-s. Ta on õppinud matemaatikat, aspirantuuris ja doktorantuuris füüsilist okeanograafiat (mereteadust), kaitsnud selles valdkonnas doktorikraadi (tol ajal teaduskandidaadi kraadi) ja teise doktorikraadi matemaatikas. Tema selgituste kohaselt pärinevad tema teadmised randa rajatud ehitiste kohta õppimisest aspirantuuris, kaasaja mõistes doktorantuuris üldise füüsika ja okeanograafia kursuse raames. Umbes alates aastast 2000 spetsialiseerus ta lainetuse dünaamikale, sh pinnalainete tekkimisele, käitumisele ja levikule ning sellele, mida nad rannaga teevad. Selles vallas on ta end sihipäraselt täiendanud Uus-Meremaal professor T. H. juures W ülikoolis osaledes mh ka tema korraldatud välitöödel. Vastavate ülikoolide kursuste ettevalmistamise käigus on ta suhelnud selle valla ekspertidega. Ta on teinud selles valdkonnas ka teadustööd, selle valdkonna publikatsioonide nimistu ajakirjades peaks lähenema 30-le (KT, tl 59 p).
5. Kohtu hinnangul esineb T. S. asjatundjana ülekuulamiseks KrMS § 1091 lg 3 p-s 2 sätestatud alus. Tal on eriteadmised rannikutehnika valdkonnas, mh oskab ta anda selgitusi randa rajatud ehitiste olemuse, eesmärkide ja mõju kohta rannikule. Kuna käesoleva väärteomenetluse keskseks küsimuseks on see, kas väärteoetteheites kirjeldatud rajatis on käsitatav rannakindlustusrajatisena, on asjaolud, mille kohta T. S. omab eriteadmisi, selles väärteoasjas tähtsad.
6. Samuti ei tingi asjatundja T. S. ütluste lubamatust kaitsja väide, et T. S. on rikkunud H. Õ. kinnistu privaatsust. Selliste järelduste tegemiseks ei ole kohtule esitatud informatsioonile tuginedes alust. T. S. selgitas, et lähenes kõnesolevale kinnistule mööda mereranna äärt (KT, tl 60, 61 p, 62). Ta liikus mööda kallasrada, mis on kõigile avatud liikumiseks. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 38 lg 1 sätestab, et kallasrada on kaldariba avalikult kasutatava veekogu ääres veekogu avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sealhulgas selle kaldal liikumiseks. Sama paragrahvi teise lõike esimese lause kohaselt on kallasraja laius laevatatavatel veekogudel kümme meetrit. (Läänemeri on laevatatav veekogu.) KeÜS § 38 lg 3 kohaselt kui kallasrada on üle ujutatud, on kallasrajaks kahe meetri laiune kaldariba veeseisu piirjoonest. KeÜS § 38 lg 4 kohaselt peab kaldaomanik igaühel lubama kallasrada kasutada. Samuti selgitas asjatundja, et kohtuväline menetleja ei andnud talle korraldust sündmuskohale minna. Kohtuväline menetleja tegi talle ettepaneku anda väärteomenetluses asjatundjana ütluseid. Enne selleks nõusoleku andmist pidas asjatundja vajalikuks avalikuks kasutamiseks mõeldud kallasrajalt olukorraga tutvumas käia, et veenduda, kas ta oskab enda eriteadmistele tuginedes menetluses ütluseid anda (KT, tl 62 p – 63). Kohtu hinnangul ei ole selles midagi õigusvastast ja see ei tingi asjatundja ütluste lubamatust.
7. T. S. andis ütluseid kohtuistungil. Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui isik on andnud kohtus ütluseid, on tema kohtuvälises menetluses antud ütlustele tuginemine lubatav vaid tema kohtus antud ütluste usaldusväärsuse, s.t järjepidevuse kontrolliks (vt Riigikohtu 11 4-20-351 kriminaalkolleegiumi
8. juuni
9. a otsus väärteoasjas nr 4-17, 5471, p 14). Seega ei tugine kohus tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel asjatundja kohtuvälises menetluses antud ütlustele. Samal põhjusel ei ole kohtus iseseisva lubatava tõendina käsitatav T. S. kohtuvälises menetluses koostatud kirjalik seisukoht (KT, tl 24–25). Sisuliselt on tegemist asjatundja kohtuvälises menetluses antud kirjaliku ütlusega. Küll aga on kohtu hinnangul tõendina lubatav T. S. poolt tehtud foto (VT, tl 25). Fotot näidati asjatundjale kohtuistungil ja ta kinnitas, et see on tema tehtud. KrMS § 63 lg 1 sätestab, et tõendiks võib muu hulgas olla ka foto.
10. Menetlusalune isik H. Õ. keeldus kohtus ütluste andmisest. Samuti rahuldas kohus menetlusaluse isiku ja kaitsja taotluse ning arutas väärteoasja osaliselt menetlusaluse isiku osavõtuta. Seega avaldas kohus H. Õ. kohtuvälises menetluses antud ütlused, milleks alus tuleneb

128 lg-st 3 ja § 98 lg-st 5, samuti

§ 2ja Kr

MS § 294 p-st

1. (III)
2. H. Õ.le heidetakse väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses ette märtsis 2020 xxx kinnistule (katastritunnus xxx) ranna ehituskeeluvööndisse ranna kindlustusrajatise püstitamist. Sellega rikkus H. Õ. väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LKS § 38 lg 3 nõuet, mille kohaselt on ranna ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. H. Õ.l puudus ranna kindlustusrajatise püstitamiseks kehtestatud detailplaneering või üldplaneering. Väärtegu kvalifitseeriti LKS § 74 lg 1 järgi.
3. Kinnistusraamatu väljatrükiga on tõendatud, et xxx asuva xxx kinnistu omanik on H. Õ. (VT, tl 7). Samuti kinnitavad seda ka H. Õ. ütlused, mille kohaselt on tema xxx kinnistu omanik, teiseks omanikuks on tema abikaasa (VT, tl 27).
4. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et vaatlust teostati
5. märtsil
6. Menetleja lähenes xxx kinnistule lõuna poolt mööda mereranda. Kinnistul on ranna-alal näha hall sirgjooneliselt, paralleelselt veepiiriga kulgev rajatis. Vaatlusprotokolliga on tõendatud, et rajatis koosneb hallist plastikust maasse paigutatud kolme küljega detailidest. Plastikdetailid on tugevalt liiva sees, ühendatud selliselt, et liiv ja vesi ei pääse nende vahelt läbi. Rajatis on pealt kaetud puitlaudisega. Vaatluse käigus mõõdetakse mõõdulindiga rajatise plastikosa pikkuse küljelt, mis on 18,5 m ja selle peal asuva laudise pikkus on 19 m. Rajatise kõrgus rannaliivalt mõõtes on põhjaotsas 1 m, lõunaotsas 1,4 m. Plastikseinast maismaa pool, luite ees on maasse rammitud nelinurkse kujuga metallvaiad (9 tk), külje pikkuseks 8 cm. Rajatise laudise külge on needitud üheksa tõmmitsat, mis on keermelattidega kinnitatud maasse rammitud metallvaiade külge. Plastikseina ja luite vahel on tühi vahemik. Rajatise lõunaosa ühendab 5,3 m ulatuses rannaluitega üks hallist plastikust rõhtsalt asetatud detail, mis on kruvitud laudise külge. Plastikrajatisest mere pool paikneb maakividest ca 0,5 m kõrgune vall, mille ots on lõunaosas suunatud kalda poole. Kivivalli ja rajatise vahemaa on põhjaosas 2,8 m ning lõunaosas on 1 m. See on ka vabalt läbitava kallasraja laius. Tahvelarvutiga kontrollides tuvastatakse, et kivivall paikneb täpselt kinnistu põhja ja lõunapiiri vahel. Vaatlusprotokollist nähtuvalt jäädvustati GPS-seadmega plastikrajatise ja kivivalli otsade koordinaadid (fikseeritud protokollis). Sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks on fototabel, milles toodud fotodelt nähtuv haakub protokollis kirjeldatuga (VT, tl 13-19). 12 4-20-351
7. Sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseeritu haakub objekti kontrollimise protokolli nr 1095039 sisuga. Protokolli kohaselt teostati xxx kinnistul kontroll
8. märtsil
9. Kinnistul tuvastati pooleliolev ehitustegevus. Kinnistul viibis mh maaomanik H. Õ.. Protokolli kohaselt paikneb kinnistul kõrgemal rannavallil varasemast teadaolev rannamaja. Kinnistul on näha pooleliolev halli värvi plastikust lattidest piirdeaed, mis moodustas katkematu plangu paralleelselt veepiiriga. Aed on ebaühtlase kõrgusega, sirgjoonelisuse tagamiseks on maapinnale asetatud lauad, mille vahele paigaldatakse plastikust latid. Maapinnal on näha vasar ja lahtisi paigaldamata halle plastikdetaile. Aiast mere pool paikneb maakividest vall. Plastikust aia ja rannavalli taga on tühimik ja murenev rannavall. Üksikud merelained ulatuvad kivivallini. Tahvelarvuti abil kontrollitakse aia ja kivivalli kaugust põhikaardile kantud veepiirist. Kallasrada on 2 m laiuselt läbitav, kuid lõunapoolses osas on läbipääsuks vaja ronida üle kivide. Objekti kontrollimise protokollile on lisatud fotod, mis kinnitavad protokollis märgitut (VT, tl 2-6).
10. H. Õ. ütlustest nähtub järgnev.
11. aasta lõpus märkas ta suvilat külastades, et liiv kandub tema kinnistult välja teistele kinnistutele. Välismaa näidete põhjal sai ta aru, et üks võimalus liiva takistamiseks on piirde tegemine. Ta otsis ettevõtte, kes tegeleks rajatiste, mis takistavad liiva liikumist kallasrajale, püstitamisega. Sama aasta (s.o 2020) märtsikuu alguses võttis ta ühendust Lääne-Harju vallavalitsusest ehitusnõunik V. M.ga ning andis talle teada oma plaanist rajada xxx kinnistule piire. Ta kutsus kohapeale ka valla keskkonnaspetsialisti Teele Kaljuranna, kuid tema ei pidanud vajalikuks kohapeale tulla. Peale valla ehitusnõunikuga suhtlemist hakkas H. Õ. rajatise püstitamisega tegelema. Valla ehitusspetsialist ütles talle, et tegemist on piirdeaiaga ja mingeid dokumente selle rajamisega seoses vaja taotleda ei ole. Sama aasta (s.o 2020) märtsikuus rajas eeltoodud ettevõte tema kinnistule piirde. xxx kinnistu asub Keila Vallavolikogu (praeguse Lääne-Harju valla) kehtestatud xxx detailplaneeringu alal. Selle detailplaneeringu järgi on tal kohustus rajada xxx kinnistule piirdeaed. Milline see piirdeaed detailplaneeringu järgi olema peab, ei oska ta peast öelda. Kivivall on rajatud täpselt detailplaneeringus märgitud kohale (VT, tl 27-29).
12. Seega on objekti kontrollimise protokolli, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja H. Õ. ütlustega kogumis tõendatud, et xxx kinnistule rajas märtsis 2020 kinnistu omanik H. Õ. halli värvi plastikust maasse paigutatud rajatise, mis on kaetud puitlaudisega ja millest maismaa pool on maasse rammitud metallvaiad.
13. LKS § 38 lg 4 kohaselt on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Ranna ja kalda mõiste on defineeritud looduskaitseseaduse §-s
14. Selle lõike 1 kohaselt on kallas merd, järve, jõge, tehisjärve, oja, allikat või maaparandussüsteemi eesvoolu ääristav ja erinõuete kohaselt kasutatav maismaavöönd, mida kaitstakse sama seadusega. LKS § 5 lg 2 kohaselt Läänemere, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja Võrtsjärve kaldaid nimetatakse rannaks. Kuna kõnesolev kinnistu xxx asub Läänemere ääres (vt detailplaneeringu planeeringuala asukohaskeemi, KT, tl 88), on tegemist rannaga LKS § 5 lg 2 tähenduses.
15. LKS § 38 lg 1 p 2 sätestab, et ehituskeeluvööndi laius rannal või kaldal on mererannal, Peipsi järve, Lämmijärve, Pihkva järve ja Võrtsjärve rannal 100 meetrit. X külas asuv Karu tee kinnistu asub ranna ehituskeeluvööndis. Et kõnesolev kinnistu asub veepiirist lähemal kui 100 13 4-20-351 meetrit, nähtub objekti kontrollimise protokollist kui ka sündmuskoha vaatlusprotokollist (vt fotod). Samuti nähtub kinnistu X detailplaneeringu seletuskirja punktist 8, et see asub Läänemere ranna ehituskeeluvööndis (ligemal kui 100 meetrit veepiirist) (KT, tl 83), (vt ka kaarti, millel on ranna ehituskeeluvöönd tähistatud musta katkendliku joonega, KT tl 89 p).
16. LKS § 38 lg 4 sätestab erandid lõikes 3 toodud keelule ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamisele. LKS § 38 lg 4 kohaselt ei laiene ehituskeeld: 1) hajaasustuses olemasoleva elamu õuemaale ehitatavale uuele ehitisele, mis ei jää veekaitsevööndisse; 11) tiheasustusala ehituskeeluvööndis varem väljakujunenud ehitusjoonest maismaa suunas olemasolevate ehitiste vahele uue ehitise püstitamisele; 2) kalda kindlustusrajatisele; 3) supelranna teenindamiseks vajalikule rajatisele; 4) maaparandussüsteemile, välja arvatud poldrile; 5) olemasoleva ehitise esmakordsele juurdeehitisele juhul, kui juurdeehitise maht on väiksem kui üks kolmandik olemasoleva ehitise kubatuurist; 6) piirdeaedadele; 7) piirivalve rajatisele; 8) maakaabelliinile; 9) olemasoleva elamu tarbeks rajatavale tehnovõrgule ja –rajatisele.
17. Samuti sätestab erandid LKS § 38 lg
18. Selle punkti 3 kohaselt ei laiene ehituskeeld kehtestatud detailplaneeringuga või kehtestatud üldplaneeringuga kavandatud ranna kindlustusrajatisele.
19. Kaebuses viidatakse LKS § 38 lg 4 p-dele 2, 5 ja 6, millele ehituskeeld ei laiene. LKS § 38 lg 4 p 2 kohaselt ei laiene ehituskeeld kalda kindlustusrajatisele. Kõnesolevas väärteoasjas ei ole aga tegemist kalda kindlustusrajatisega, sest tegemist ei ole kaldaga LKS § 5 tähenduses. Samuti ei ole tegemist LKS § 38 lg 4 p-s 5 kirjeldatud olukorraga, sest tegemist ei ole olemasoleva ehitise esmakordse juurdeehitusega.
20. Kohus ei nõustu kaitsjaga, et tegemist on piirdeaiaga LKS § 38 lg 4 p 6 tähenduses. Kohus leiab kohtuvälise menetlejaga nõustumisväärselt, et tegemist on ranna kindlustusrajatisega LKS § 38 lg 5 p 3 tähenduses, millele kohaldub üldjuhul ehituskeeld, välja arvatud juhul, kui ranna kindlustusrajatis on kavandatud kehtestatud detailplaneeringuga või üldplaneeringuga.
21. Keila Vallavolikogu
22. septembri
23. a otsusega nr 106/0910 kehtestati Keila vallas x külas asuva X maaüksuse (katastritunnus xxx) detailplaneering, millega planeeriti 1 elamumaa sihtotstarbega krunt (KT, tl 93). Detailplaneeringu seletuskirjast nähtuvalt oli ette nähtud ligikaudu poole kinnistu (tänavapoolne osa alates kõrgusmärgist + 2.0 m) piiramine piirdeaiaga. Piirdeaia maksimaalseks kõrguseks on lubatud 1,5 m (punkt 10, KT, tl 84). Seletuskirja punkti 12 kohaselt piiratakse kinnistu Karu teele viiva tupiktee poolt kogu elamupiirkonnale ühtse puitlippidest piirdeaiaga h<1,5 m vastavalt varemkoostatud projektile. Teised küljed piiratakse rohelise PVC-kattega keevisvõrgust piirdega vastavalt varemkoostatud projektile (KT, tl 84).
24. Märtsis 2020 xxx kinnistule rajatud rajatis ei vasta piirdeaia tunnustele. Detailplaneeringust lähtudes pidi kinnistu Karu teele viiva tupiktee poolt olema piiratud puitlippidest piirdeaiaga vastavalt varemkoostatud projektiga. Kinnistu teised osad pidid olema piiratud rohelise PVCkattega keevisvõrgust piirdega vastavalt varemkoostatud projektile. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et kõnesolev rajatis koosnes hallist plastikust maasse paigutatud kolme küljega detailidest. Plastikdetailid on tugevalt liiva sees, ühendatud selliselt, et liiv ja vesi ei pääse nende vahelt läbi. Rajatis on pealt kaetud puitlaudisega. Plastikseinast maismaa 14 4-20-351 pool, luite ees on maasse rammitud nelinurkse kujuga metallvaiad. Rajatise laudise külge on needitud üheksa tõmmitsat, mis on keermelattidega kinnitatud maasse rammitud metallvaiade külge (VT, tl 13). Seega on tegemist tugeva rajatisega, mis ei lase liiva ja vett läbi.
25. Vastuseks kohtuvälise menetleja küsimusele, kas kõnesolev sulundsein toimib ranna kindlustusrajatisena, vastas asjatundja T. S., et selline sulundsein hakkab kindlasti toimima lained peegeldava struktuurina niipea, kui vesi on natuke kõrgem kui tavaliselt. Ütluste kohaselt on päris hästi teada, et mitu korda aastas ulatub veetase selles kohas 80 cm kõrgemale tavapärasest ja selle kõrguse puhul lained jõuavad kindlasti praegu kinnistul paikneva kivihunniku või kivivallini ja väga tõenäoliselt ka sulundseinani. See protsess, millest tunnistaja kõneles, toimib seal teatava kõrgema vee tingimustes, mida esineb Eesti rannikutel sageli (KT, tl 60 p). Seega nähtub asjatundja ütlustest, et kõnesolev rajatis toimib ranna kindlustusrajatisena, teisisõnu laineid peegeldava struktuurina, kui vesi on kõrgem kui tavaliselt.
26. Ka H. Õ. ütlustest nähtuvalt oli rajatise püstitamise eesmärk takistada kinnistul oleva liiva kandumist kallasrajale (VT, tl 27-28). Seega oli eesmärk rajada just ranna kindlustusrajatis, mitte piirdeaed. H. Õ. ütlustest nähtub, et kuigi ta viitas, et tal on detailplaneeringu järgi kohustus rajada xxx kinnistule piirdeaed, siis peast ta ei mäletanud, milline see piirdeaed olema peab (VT, tl 28). Olnuks menetlusaluse isiku eesmärk rajada just detailplaneeringus ette nähtud piire, pidanuks menetlusalune isik selle omadustega kursis olema.
27. Kokkuvõtvalt on väärteoasjas kogutud tõenditega tõendatud, et H. Õ. ehitas ranna ehituskeeluvööndisse uue rajatise, mille ehitamine oli keelatud. Tegemist on ranna kindlustusrajatisega, mille ehitamine on ranna ehituskeeluvööndis lubatud siis, kui see on detailplaneeringuga kavandatud. Kohtule esitatud Keila vallas Kloogaranna külas asuva X maaüksuse detailplaneeringust nähtuvalt ei olnud sellega kavandatud ranna kindlustusrajatise ehitamist (KT, tl 79-94). Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et rikkumine on toime pandud kavatsetusega (KarS § 16 lg 2). Rajatise püstitamine oli H. Õ. eesmärk. See nähtub H. Õ. ütlustest. Mh tegi ta rajatise püstitamiseks ettevalmistusi. Samuti nähtub objekti kontrollimise protokolli lisaks olevate fotode (kontroll teostati
28. märtsil 2020) ja sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks olevate fotode (toiming
29. märtsil 2020) võrdlusest, et rajatise ehitus on jätkunud ka pärast
30. märtsi 2020 kontrolli. Nimelt nähtub sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks olevatelt fotodelt, et
31. märtsil 2020 on rajatisele paigaldatud mh laudis, samuti kinnitatud selle külge tõmmitsad, mida objekti kontrollimisel
32. märtsil 2020 ei olnud. Vähetähtis ei ole seegi, et ehitustegevus on jätkunud, kuigi
33. märtsil 2020 esitas LääneHarju Vallavalitsuse nõunik L. M. kinnistu omanikule märgukirja ebaseadusliku ehitustegevuse lõpetamise kohustuse kohta (VT, tl 8).
34. Kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ei tingi ka muud kaebuses esitatud väited. Et H. Õ. suvilale väljastati
35. mai
36. a korraldusega nr 295 kasutusluba, et välista
37. aastal ehituskeeluvööndisse detailplaneeringus kavandamata ranna kindlustusrajatise püstitamise õigusvastatust. Samuti on enamik kaitsja poolt kohtule esitatud tõendeid seotud Karu tee 20 kinnistule rajatud kiviaiaga (Keskkonnaameti
38. veebruari
39. a kiri nr 7-9/16/892-2; Keskkonnainspektsiooni
40. märtsi
41. a kiri nr 10-4/18/1159; Keskkonnainspektsiooni
42. 15 4-20-351 mai
43. a kiri nr 10-4/19/3302). Kõnesolevas väärteoasjas ei ole H. Õ.d karistatud kiviaia rajamise eest, mistõttu ei ole see ka selle väärteomenetluse esemeks.
44. LKS § 74 lg 1 näeb väärteona ette ranna või kalda kasutamise või kaitse nõuete rikkumise. Kuna H. Õ. on rikkunud LKS § 38 lg-s 3 sätestatud keeldu ja ehitanud ranna ehituskeeluvööndisse ranna kindlustusrajatise, kuigi detailplaneeringus ei olnud seda ette nähtud, tuleb tema tegevus kvalifitseerida LKS § 74 lg 1 järgi. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine.
45. KarS § 39 lg 1 sätestab, et isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Seejuures ei välista mitte kõik õiguslikud eksimused isiku süüd. Üldjuhul ei ole eksimus vältimatu. Seda juhul, kui isikult saab nõuda, et ta oleks pidanud ise või nt asjatundjaga konsulteerides tulema selle peale, et tema tegu võib olla õigusvastane (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
46. oktoobri
47. a otsus asjas nr 3-1-1-46-14, p 17.1).
48. Kohtu hinnangul ei tulene väärteoasja materjalidest, et H. Õ. ei oleks teadnud oma teo keelatusest või eksimus olnuks talle vältimatu. H. Õ. selgitab ütlustes, et võttis
49. a märtsis ühendust Lääne-Harju vallavalitsuse ehitusnõunik V. M.ga ja andis talle teada oma plaanist rajada xxx kinnistule piire. Kohtu hinnangul ei saa sellest järeldada, justkui oleks H. Õ.le LääneHarju vallavalitsusest antud selgitusi, et kõnesoleva ranna kindlustusrajatise püstitamine oli lubatav. Ütluste kohaselt rääkis H. Õ. ehitusnõunikuga xxx kinnistule piirde rajamisest. Piirdeaia (ja piirde) rajamine oligi detailplaneeringu järgi lubatud. See pidi olema H. Õ.le teada, samuti on detailplaneeringus ka kirjeldus, milline peaks piirdeaed ja piire olema.
50. Probleemiks osutus asjaolu, et püstitatud rajatis ei ole piirdeaed, vaid ranna kindlustusrajatis. Lääne-Harju Vallavalitsuse ehitus- ja haldusosakonna nõuniku
51. märtsi
52. a kirjast nähtub, et nende hinnangul oli ehitustegevus X külas xxx kinnistul Läänemere kalda ehituskeeluvööndis ebaseaduslik. Kirjutaja hinnangul ei saanud tegemist olla piirdeaia ehitamisega, sest ehitustegevusega rajatu ei sarnane kuidagi piirdeaiaga. Selle rajamine on neile arusaadavalt osaks rajatavast arvatavast rannakindlustusrajatisest, mille rajamine ei ole LääneHarju Vallavalitsuse spetsialistidega kooskõlastatud.
53. märtsil 2020 esitas Lääne-Harju Vallavalitsuse nõunik L. M. kinnistu omanikule märgukirja ebaseadusliku ehitustegevuse lõpetamise kohustuse kohta (VT, tl 8).
54. Samuti nähtub kaebusest, et menetlusalune isik konsulteeris Lääne-Harju Vallavalitsuse ehitusnõunikuga ehitusseadustiku
55. peatüki normidest lähtudes. Kaebuse kohaselt soovis H. Õ. teada, kas piirde rajamiseks on vaja esitada ehitisteatus või tuleb taotleda ehitusluba. Kaebuse kohaselt vastas ehitusnõunik, et elementide rammimine ei ole kaevamine, mistõttu ehitisteatist ei ole vaja esitada ja ei ole vaja ehitusluba taotleda ja nõustus piirde ehitamisega. Kohtu hinnangul ei tulene sellest aga, et menetlusalusele isikule anti heakskiit rajada ranna kindlustusrajatis. Sellest nähtub pigem, et vallavalitsuse nõunikega arutati piirde tegemist, mis detailplaneeringu järgi oli ette nähtud, ja arutati vajadust ehitisteatise esitamiseks ja ehitusloa taotlemiseks. Sellest ei nähtu, et vallavalitsuse nõunikud oleksid andnud LKS §-s 38 sätestatu kohta eksitavat informatsiooni.
56. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et H. Õ. ei saanud aru oma teo keelatusest. Isegi kui H. Õ. oleks olnud eksimuses, oleks see tema jaoks olnud välditav. 16 4-20-351 (IV)
57. LKS § 74 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta aluseks sanktsiooni keskmise määr, lähtudes lisaks süü suurusest ja karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest.
58. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga määratud karistuse osas. H. Õ. pani teo toime kavatsetusega, mis viitab suuremale süüle. Tegemist on ühe teoga. Samas on ranna ehituskeeluvööndisse ehitatud ranna kindlustusrajatis võrdlemisi suur, takistab vee ja liiva liikumist rannal ja ka asjatundja ütluste kohaselt võib hakata rannale avaldama tegelikku mõju. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et menetlusalune isik esitas
59. aprillil 2020 Lääne- Harju vallavalitsusele detailplaneeringu algatamise taotluse xxx kinnistule ranna/kaldakindlustusrajatise rajamiseks (põhjusena mereväe uhtumine kinnistule, mis ohustab ehitist) (KT, tl 98 – 99 p). See viitab, et menetlusalune isik püüdis olukorda lahendada õiguspäraselt, kuid paraku alles pärast väärteo toimepanemist.
60. H. Õ.l puuduvad kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused. Sellele tuginedes ongi kohtuväline menetleja vaatamata suuremale süüle määranud karistuse sanktsiooni keskmises määras.
61. Kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ei tingi etteheide, et välja ei ole toodud H. Õ. majanduslikku seisundit. H. Õ. selgitas kohtus, et ta on pensionär, seega omab eelduslikult sissetulekut. Samuti ei ole vaidlust, et H. Õ. omab kinnisvara (ütluste kohaselt oli xxx kinnistul tema suvemaja). Menetlusalune isik keeldus kohtus ütluste andmisest, mistõttu ei olnud võimalik kohtus tema varandusliku seisundi kohta küsimusi esitada. Menetlusalusel isikul oli võimalus võtta osa kohtuasja arutamisest, samuti oli tal kaitsja, mistõttu oli neil võimalus esitada kohtule tõendeid tema varandusliku seisundi kohta.
62. Seega on kohtuvälise menetleja määratud karistus kohtu hinnangul põhjendatud ja kooskõlas KarS §-s 56 sätestatuga.
63. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 132p-st 1 jätab kohus muutmata Keskkonnainspektsiooni 21.

augusti

1. a otsuse, millega H. Õ.d karistati LKS § 74 lg 1 järgi rahatrahviga 150 trahviühikut ehk 600 eurot ja menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse rahuldamata.
2. Kuigi kohtuvälise menetleja otsuses on ekslikult märgitud, et H. Õ.le määratakse LKS § 74 lg 1 alusel rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, s.o 600 (nelisada) eurot, on määratav karistuse summa mõistetav. Kuna KarS § 47 lg 1 lausest 2 tulenevalt on trahviühik rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot, on mõistetav, et rahatrahv 150 trahviühiku suuruses on 600 eurot (mitte 400 eurot). Selles ei olnud vaidlust ka kohtus. Isegi kui kohtuvälise menetleja otsustus tekitab ses osas mõnevõrra segadust, on see kõrvaldatud käesoleva kohtuotsusega (vt resolutsiooni). (V) 17 4-20-351 81.

§ 30

lg 1 p 1 sätestab, et menetleja võib väärteomenetluse lõpetada, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. 82. Kohus asus eelnevalt seisukohale, et menetlusaluse isiku süü väärteo toimepanemisel on suur, mistõttu on täitmata

§ 30lg 1 p 1 esimene eeldus.

83. Kohus ei nõustu kaitsjaga, et väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Kohtu hinnangul tuleb eristada avalikku menetlushuvi

§ 30lg 1 p 1 kontekstis ja „avalikkuse huvi“.

Avaliku menetlushuvi olemasolu või puudust ei mõjuta vähimalgi määral see, kas ja kui suurt huvi ilmutab ajakirjandus või meedia menetletava süüteo vastu. Sellega haakuvalt on ainetu ka kaitsja kaebuses tehtud etteheide, et kohtuväline menetleja ei ole põhjendanud, et H. Õ. oleks avaliku elu tegelane, sest see ei oma avaliku menetlushuvi hindamise seisukohalt mitte mingisugust tähtsust.

1. Väärteomenetluse esemeks on ranna ehituskeeluvööndisse ranna kindlustusrajatise ehitamine, vaatamata keelule seda teha. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et kuivõrd ehituskeeluvööndi eesmärk on hoida ja kaitsta rannale iseloomulikku looduskooslust inimmõjude eest, siis rajatise püstitamine ilma eelneva uuringuta, millised on ehitisega kaasnevad võimalikud mõjud ümbritsevale keskkonnale, on selline rikkumine, mille menetlemisel esineb avalik menetlushuvi. Seetõttu ongi LKS § 38 lg 5 p-s 3 ette nähtud, et ehituskeeld ei laiene kehtestatud detailplaneeringuga või üldplaneeringuga kavandatud ranna kindlustusrajatisele. Detailplaneeringu kehtestamise käigus võetakse eelduslikult kõiki olulisi asjaolusid (mh mõju keskkonnale) arvesse. (VI)
2. Menetlusaluse isiku kaitsja esitas kohtule taotluse, milles taotleb H. Õ. valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist summas 1436 eurot. Kuna kohus jätab kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata, puuduvad alusel taotluse rahuldamiseks (

§ 23) ja taotlus tuleb jätta rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt) Marina Ninaste kohtunik 18