Obsah (4)

§ 75§ 77§ 76§ 751

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 31. märts 2021, Tartu (kirjalikus menetluses) Kriminaalasja number 1-13-4429 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus, Erkki Hirsnik

§ 75lg 1 p-des 1–6 toodud kontrollnõudeid.

Oleg Pjatnitski peab: 1) elama rehabilitatsioonikeskuses Lootuse küla aadressil Laitse, Saue vald, 76313 Harjumaa; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. 6.

§ 75

lg 2 p 2 alusel keelata Oleg Pjatnitskil käitumiskontrolli ajal alkoholi tarvitada. 7.

§ 75

lg 2 p 8 alusel kohustada Oleg Pjatnitskit kriminaalhooldusametniku äranägemisel sotsiaalprogrammis. osalema 8.

§ 75

lg 2 p 9 ning § 751 lg-te 3 ja 4 alusel allutada Oleg Pjatnitski 10 kuuks elektroonilisele valvele. Elektroonilise valve tähtaeg hakkab kulgema päevast, mil elektroonilise valve seade Oleg Pjatnitski keha külge kinnitatakse. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada määruskaebuse advokaadist kaitsja vahendusel ja prokuratuur 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (edaspidi ENSV) Ülemkohtu
2. detsembri
3. a otsusega tunnistati Oleg Pjatnitski süüdi kriminaalkoodeksi (KrK) § 140 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 4 aasta pikkuse vangistusega. ENSV
4. juuli
5. a otsusega tunnistati O. Pjatnitski süüdi KrK § 101 p 1 ja 7, § 141 lg 2 p 1, § 115 lg-te 1, 2 ja 3, § 1151 lg 1 ja § 195 lg 2 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 15 aastat vangistust. Eesti Vabariigi Ülemkohtu
6. septembri
7. a otsusega tunnistati O. Pjatnitski süüdi KrK § 101 p 1 ja 8 järgi ja talle mõisteti karistuseks surmanuhtlus. Sellele karistusele liideti ENSV Ülemkohtu
8. juuli
9. a otsusega mõistetud 15 aasta pikkune vangistus. Kohtuotsuste kogumis mõisteti O. Pjatnitskile karistuseks surmanuhtlus.
10. Eesti Vabariigi Presidendi
11. märtsi
12. a otsusega nr 57 asendati O. Pjatnitskile mõistetud surmanuhtlus eluaegse vangistusega kinnises vanglas.
13. Tallinna Linnakohtu
14. septembri
15. a otsusega karistati O. Pjatnitskit KrK§ 107 lg 2 p 6 järgi 9 aasta pikkuse vangistusega, mis liideti Eesti Vabariigi Ülemkohtu
16. septembri
17. a otsusega mõistetud eluaegse vangistusega.
18. O. Pjatnitski kannab karistust alates
19. maist
21. Tartu Vangla esitas
22. septembril 2020 Tartu Maakohtule materjalid kinnipeetava O. Pjatnitski tingimisi vangistusest vabastamise otsustamiseks.
23. Tartu Maakohtu
24. jaanuari
25. a määrusega jäeti O. Pjatnitski vangistusest tingimisi vabastamata. 2 7.

§ 77

lg 1 kohaselt võib kohus eluaegse vangistusega karistatud isiku katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdlane on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kakskümmend viis aastat. O. Pjatnitski on mõistetud karistusest ära kandnud peaaegu 38 aastat, s.o üle 25 aasta. Seega on

§-s 77 nimetatud formaalsed alused kinnipeetava tingimisi vangistusest vabastamiseks täidetud. Vabanemise korral asuks O. Pjatnitski elama aadressile XXX. Tegemist on tema õe abikaasale kuuluva elukohaga.

1. O. Pjatnitskit on karistatud neljal korral. Kuritegusid on soodustanud alkoholi tarvitamine, majandusliku kasu saamise eesmärk, grupi mõju, impulsiivsus, seksuaalne motiiv ja puudulik probleemide lahendamise oskus. Viimase kuriteo soodusteguriks peetakse lausa kättemaksumotiivi. Seega saaks O. Pjatnitski vangistusest vabastada, kui temast lähtuv retsidiivsusrisk oleks üliväike. Maakohu hinnangul on tema retsidiivsus aga jätkuvalt liiga kõrge. Tema vabanemisjärgsed elutingimused ja võimalikud lisakohustused seda ei maanda.
2. O. Pjatnitski on vangistuses viibinud 38 aastat. Ta oli vangistust kandma asudes 23 aastane. Peagi saab ta 62 aastaseks. Maakohus möönab, et vangistuses on O. Pjatnitski kõvasti pingutanud. Ta on omandanud keskhariduse ja riigikeele B2 tasemel, osalenud sotsiaalprogrammides „Tähtsad küsimused“, „12 sammu“, „Agressiivsuse asendamise treening“ ja selle kinnistavatel vestlustel, osalenud aktiivselt tööhõives, mille tulemusena on säilinud tööharjumus ja sissetulek, omandanud Samaaria Piibliinstituudis kõrghariduse ja tal puuduvad distsiplinaarkaristused. Tal on vabanemise korral kindel töökoht ja toetavad lähedased. Tema poeg on nõus temaga suhteid taastama.
3. Maakohtu arvates kätkeb O. Pjatnitski vabanemisjärgne elukoht endas ohte. Ta peab asuma ise enda heaolu nimel intensiivselt pingutama ja seda muutunud ühiskonnas. Sellega toimetulek võib talle, kui üksi elavale isikule, üle jõu käia. Tema õde ja õe mees on talle küll abiks seaduskuulekal rajal püsimiseks, kuid tegemist ei ole tugiisikutega, kes oleksid pädevad teda resotsialiseerumisel abistama. Sealhulgas asjaajamiseks ametiasutustes ja vajalike tugi- või raviteenuste saamisel. Kohanemisraskustest tulenevate riskide maandamiseks oleks hädavajalik tema vabanemine rehabilitatsioonikeskusesse. Näiteks Lootuse külla, kus tal oleks spetsialistide abi võimalike probleemide õigeaegseks märkamiseks ja lahendamiseks. Lisaks peaks nii pikas vangistuses viibival isikul olema kohustuslik läbida psühholoogiline nõustamine.
4. O. Pjatnitski seaduskuulekusele on selgelt mõju avaldanud alkohol. Ta on joobes olles toime pannud vägivallakuritegusid. Ta ise tunnistab, et alkohol on probleem ja soovib sellest hoiduda. Samas ei saa maakohtu hinnangul sellest järeldada, et ta vabaduses ka tegelikkuses alkoholist hoiduks. Selles osas oleks O. Pjatnitski puhul vajalik järelevalve, nõustamine ja probleemide ilmnemisel õigeaegne abi. Seda oleks võimalik tagada läbi tugiteenuste, kuid materjalidest ei ilmne, et talle sellist tuge pakutaks.
5. Kuigi O. Pjatnitskit positiivselt iseloomustavad asjaolud näitavad, et temast lähtuv uute kuritegude oht ei ole kõrge, võivad toime pandud kuritegude asjaolud siiski tingimisi vabastamise välistada. O. Pjatnitski eeskujulik käitumine vanglas erineb diametraalselt tema poolt toime pandud kuritegudest, millised on olnud väga jõhkrad. Tõenäoliselt ei ole Eestis karistust kandmas palju kinnipeetavaid, kes on toime pannud oluliselt raskemaid kuritegusid kui O. Pjatnitski. Tema kahjuks räägib seegi, et ta ei sooritanud kuritegusid juhuslikult halbade asjaolude kokkulangemisel. Hoolimata sellest, et O. Pjatnitskile mõisteti karistuseks surmanuhtlus, mis hiljem asendati eluaegse vangistusega, pani ta sellele vaatamata toime taas isikuvastase kuriteo, seda seejuures vangistusasutuse rangetes tingimustes ning kainena. Ehkki praeguseks on O. Pjatnitski vangistuses viibinud peaaegu 38 aastat, on viimasest kohtuotsusest möödas vähem kui 19 aastat.
6. Seega saaks O. Pjatnitski vangistusest tingimisi vabastada, kui tema kuritegude jätkuva toimepanemise oht oleks ülimadal, praktiliselt olematu. Sellise prognoosi saaks teha vaid 3 erandlike asjaolude pinnalt. Maakohtu hinnangul on O. Pjatnitski kuritegude jätkuva toimepanemise oht isegi väga madal, aga mitte ülimadal. O. Pjatnitski on käitunud küll väga positiivselt range järelevalve all, kuid ei saa kindel olla, et see oleks nii ka vabaduses.
7. Maakohus juhib kinnipidamisasutuse tähelepanu võimalusele kaaluda O. Pjatnitski avavanglasse paigutamist (VangS § 20 lg 2). Ka Riigikohus on leidnud, et karistuse kandmine avavanglas annab ühest küljest süüdimõistetule võimaluse harjuda leebema kinnipidamisrežiimiga, teisalt aga saab vanglateenistus jälgida süüdimõistetu käitumist vähem kontrollitud keskkonnas. Seega on avavanglasse suunamine mõistlikuks vaheetapiks enne lõpliku vabastamise otsustuse tegemist (vt RKKKm nr 1-15-400). MÄÄRUSKAEBUS
8. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdimõistetu O. Pjatnitski, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja enda vangistusest tingimisi elektroonilise järelevalve alla vabastamist. Maakohtu määruses on hulgaliselt ebatäpsuseid, mis ei ole kooskõlas tegelikkusega.
9. Prokuratuur tugineb arvamuses aastaid tagasi toime pandud kuritegude asjaoludele, mis on vastuolus kõrgema astme kohtu praktikaga (RKKKm nr 1-09-14104). Samuti tugineb toime pandud kuriteo asjaoludele maakohus. Seda vaatamata O. Pjatnitski heale käitumisele vangistuses. Alusetu on väide, et O. Pjatnitski hakkab alkoholi tarvitama. Ta konsulteeris viis aastat tagasi selles osas psühholoogi ja psühhiaatriga, kes leidsid, et alkoholiga seotud risk on pärast nii pikka vangistust nullilähedane. Ta on üle 18 aasta juba kristlane ja alkoholi alternatiivina on ta leidnud jumala. O. Pjatnitski on valmis vabanemise korral läbima erinevaid programme, mis aitaksid tal kohaneda eluga vabaduses. Ühtlasi on O. Pjatnitski valmis vabanema rehabilitatsioonikeskusesse Lootuse küla, kes on valmis ta vastu võtma ja mille kohta on olemas garantiikiri. Tema tugiisikuks on pikki aastaid olnud A.Ü. .
10. O. Pjatnitski on 61 aastane. Ta on terve mõistusega täiskasvanud inimene. Kuigi ta ei saa muuta minevikus toime pandut, on ta sellest teinud vajalikud järeldused. Seda kinnitab fakt, et ta on 38 vangla-aastast 19 aastat elanud seaduskuulekalt. See on pool kantud karistusest. Ta ei paneks vabanemise korral toime kuritegusid. Samuti ei tarvitaks uimastavaid aineid.
11. O. Pjatnitski täiendas määruskaebust ja märgib, et on vangistuses viibinud kokku 38 aastat. Ta on olnud erinevates vanglates erinevatel hetkedel erinevate valitsuste ajal. Midagi rohkemat vanglal talle enam pakkuda ei ole. Kui ta peaks vangistuses edasi viibima, oleks tegemist juba „karistusega karistuse“ pärast. Kõik, mis O. Pjatnitskis on saanud paremuse poole minna, on läinud. Ta on pühendanud enda elu jumalale. Vanglas abistab ta kirikut teenistuste ajal ja viib läbi piiblitunde. Vabaduses hakkaks ta abistama hädasolijaid. RINGKONNAKOHTU JÄRELDUSED
12. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja O. Pjatnitski kuulub vangistusest tingimisi vabastamisele. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul O. Pjatnitskit tingimisi vanglast vabastamata jättes teinud kaalutlusvea, jättes O. Pjatnitski hoolimata teda iseloomustavatest arvukatest positiivsetest argumentidest vabastamata.
13. Praeguses asjas ei ole vaidlust, et eluaegse vangistusega karistatud O. Pjatnitski vangistusest tingimisi vabanemiseks on täidetud

§ 77lg-s 1 sätestatud formaalsed tingimused.

Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi vabastamise materiaalsed eeldused ei erine tähtajalist vangistust kandva isiku ennetähtaegse vabastamise omadest. Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi vabastamise otsustamisel tuleb arvestada mõistetud karistuse 4 võimalike eripäradega – eeskätt sellega, et vangistus on olnud väga pikk ja isik tavaelust ebatavaliselt kaua eemal. Eluaegset vangistust kandva isiku tingimisi vabanemiseks peab kinnipeetava retsidiivsusrisk (s.o hinnang isiku soodumusele uusi kuritegusid toime panna) olema eriti väike, sest potentsiaalsed uued kuriteod võivad olla väga rasked (RKKKm nr 1-15400, p 9).

1. Maakohus märgib, et O. Pjatnitski käitumine karistuse kandmise ajal räägib tema tingimisi vabastamise kasuks ja et tema retsidiivsusrisk ei ole kõrge. Pärast seda leiab maakohus aga, et O. Pjatnitski kuriteo asjaolud, mis on rasked, välistavad tema tingimisi vabastamise. Selliseid kuritegusid toime pannud isiku saaks maakohtu arvates vabastada, kui temast lähtuv kuritegude oht on ülimadal. Samas ei konkretiseeri maakohus, missugused O. Pjatnitski kuriteo asjaolud ja miks need temast lähtuvat kuriteoriski suurendavad. Maakohtu määruses ei ole tegelikult isegi avatud toime pandud kuritegude asjaolusid ja tagamaid.
2. Maakohtu põhjendused O. Pjatnitski vabastamata jätmiseks ei ole seega piisavad. Maakohus ei ole põhjendanud, miks O. Pjatnitski poolt toime pandud kuriteod annavad aluse arvata, et tingimisi vabastamise korral käituks O. Pjatnitski kuritegelikult ja oleks ühiskonnale ohtlik. Eriti arvestades, et täidetud on kõik teised, O. Pjatnitski vabastamist toetavad eeldused, mida maakohus on vaid formaalselt enda määruses nimetanud, leides sisuliselt, et need ei kaalu üles tema varasemast elukäigust ja kuritegude asjaoludest tulenevat ohuprognoosi.
3. Olgu öeldud, et sarnaselt tähtajalist vangistust kandvate süüdimõistetute ennetähtaegse vabastamisega ei saa eluaegsete kinnipeetavate tingimisi vabastamata jätmist põhjendada kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistusega. Küll aga tuleb

§ 76

lg 4 kohaselt ennetähtaegse vabanemise materiaalsete eelduste kontrollimisel arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, millena tuleb mõista kõiki süüdimõistetu konkreetset tegu iseloomustavaid aspekte, mis võivad retsidiivsusriski ja võimaliku uue kuriteo raskust mõjutada (vt ka RKKKm nr 1-14-5339/95, p 12). Et eluaegne vangistus ei ole ajaliselt määratletud, ei kajastu süüdimõistmise aluseks olnud tegudes sisaldunud ebaõigus karistuse pikkuses nii, nagu see on tähtajalise vangistuse puhul. Seetõttu on eluaegset vanglakaristust kandva süüdimõistetu tingimisi vabastamise üle otsustamisel iseäranis oluline arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid. Nende asjaolude kaalumine ongi vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb (RKKKm nr 1-15-400, p 11).

1. Lõpuks märgib maakohus, et praktiliselt olematu kuritegude prognoosi saaks teha vaid erandlike asjaolude korral. Riigikohus hinnangul pole siiski õige järeldada, et ennetähtaegseks vabastamiseks peab tuvastama erandlikud asjaolud (vt RKKKm nr 3-1-1-12-17, p 19). Tõsi, mõningasest erandlikkusest kõnelemine ei ole eluaegset vangistust kandvate inimeste vabastamise menetluses automaatselt väär. Kahtlemata on eluaegne vangistus haruldane ja seetõttu on ka selleni viinud kuriteod keskmisest väga erinevad (erandlikud). See aga ei tähenda, et niisugust vangistust kandva kinnipeetava vabastamine on võimalik vaid pigem teoreetiliselt – ja et praktikas seda (sama hästi kui mitte kunagi) ette tulla ei saa. Seda kõike arvesse võttes märgib kriminaalkolleegium järgmist.
2. O. Pjatnitski tingimisi vabastamise üle otsustamisel on esmalt oluline analüüsida tema poolt toime pandud kuritegusid. Esimene neist on toime pandud
3. mail
4. a, mil O. Pjatnitski tappis ühise joomingu käigus isiku. Sel päeval vägistas O. Pjatnitski ka samas korteris viibinud ja joomingus osalenud naisterahva. Järgmise tapmise pani O. Pjatnitski toime
5. novembril
6. a, mil ta viibis juba koloonias. O. Pjatnitski tappis koloonias viibides grupiviisiliselt inimese, kellele nad ei soovinud tagasi maksta 800 rubla suurust võlga. Teod pani O. Pjatnitski toime olmetülide pinnalt sarnaste vaadetega isikute suhtes, s.o kannatanuteks ei olnud puhtjuhuslikud süütud tema lähedusse sattunud isikud. O. Pjatnitski oli nende tegude toimepanemise ajal noor.
7. mail
8. a kuritegu sooritades oli O. Pjatnitski kõigest 23 aastane 5 (sünd.
9. oktoobril 1959).Kuritegude toimepanemise ajal ei olnud O. Pjatnitski tõepoolest küps inimene, tema hoiakud olid selgelt kuritegelikud, tal oli suure tõenäosusega suuri probleeme alkoholi ja selle najal tekkinud vägivaldse käitumise ohjamisega. O. Pjatnitski tingimisi vabastamise vastu võiks rääkida ka tema poolt
10. veebruaril
11. a vangistuse ajal kaaskinnipeetava suhtes toime pandud raske kehavigastuste tekitamine, millega kannatanu surm ei saabunud. Kuid sellestki teost on nüüdseks möödas 19 aastat. Sellest alates on O. Pjatnitski käitumine olnud laitmatu. O. Pjatnitski poolt surmaga lõppenud kuriteod jäävad seega aastakümnete tagusesse perioodi, millest üks on toime pandud ühise joomingu käigus ja teine koloonias viibides.
12. Kuritegusid sooritanud isikute puhul säilib alati mõningane risk, et nad jätkavad tavaellu naastes kuritegude toimepanemist. Ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel tuleb sellise riski esinemise tõenäosust hinnata. Seda kinnitab ka kõrgema astme kohtupraktika, mille kohaselt on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna O. Pjatnitski kuriteo asjaolud eraldivõetuna pärast nii pikaajalist vangistuses viibimist alust arvata, et temast lähtuv retsidiivsusrisk on tema vabastamiseks liiga suur ja hoiakud jätkuvalt kuritegelikud. Vastupidi, pigem on O. Pjatnitski retsidiivsusrisk kriminaalkolleegiumi hinnangul madal ja seda kinnitab ka O. Pjatnitski käitumine karistuse kandmise ajal, muutused mõttemallides ja tema vabanemisjärgsed plaanid, mida kohus järgnevalt analüüsib.
13. On ilmne, et 38 vangistuses veedetud aasta jooksul on O. Pjatnitski suhtes läbi viidud hulgaliselt rehabiliteerivaid tegevusi ja tema käitumine on pärast viimase kuriteo toime panemist
14. a on olnud laitmatu. Ta on osalenud pidevalt majandustöödel ja töötab toidujagajana. Ta on omandanud eesti keele tasemel B2, mis tõstab tema konkurentsivõimet tööturul ja aitab lihtsamini ühiskonda sulanduda. O. Pjatnitski on läbinud arvukaid sotsiaalprogramme, millest iga viimase kui ühe tagasiside on positiivne – ta julgeb avameelest toime pandud kuritegudest rääkida, mõistab nende toime panemise põhjuseid, kahetseb neid siiralt ja soovib oma edaspidise elu elada seaduskuulekalt.
15. Läbi sotsiaalprogrammide on tegeletud ka tema alkoholiprobleemiga ja ta mõistab seost alkoholi tarvitamise ning kuritegude toime panemise vahel.
16. a suvel läbis O. Pjatnitski programmi „Agressiivsuse asendamise treeningu“ raames läbi viidud kinnistavad vestlused, mille tagasisidest nähtub, et O. Pjatnitski sotsiaalsed oskused on üle keskmise head ja tema analüüsivõime on väga hea. O. Pjatnitski eesmärgiks ei olnud seega programmide formaalne läbimine, vaid viimane tegeles süvitsi programmide käigus läbitavate teemadega. Vangistuse ajal on ta omandanud nii keskhariduse kui ka kõrghariduse Samaara Piibli Instituudist, s.o ta on oma aega sihipäraselt kasutanud. Tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused ja tema eesmärgiks on karistust „rahus kanda“, mis näitab, et O. Pjatnitski on vanusega muutunud tasakaalukaks ja tema hoiakud ning mõttemallid on seaduskuulekusele orienteeritud.
17. Maakohtu menetluse ajal avaldas O. Pjatnitski, et soovib vabanemise korral elama asuda õe mehe elukohta aadressil XXX. Selle peale leidis maakohus, et O. Pjatnitski peaks ikkagi vabanemise korral asuma rehabilitatsioonikeskusesse, et tegeleda kohanemisraskustest tulenevate riskide vähenemisega. Pärast seda esitas O. Pjatnitski kohtule kinnituskirja, mille kohaselt on tal võimalik tingimisi vabanemise korral läbida Lootuse külas 10-kuuline rehabilitatsiooniprogramm (tl 36). O. Pjatnitski vabanemisjärgne elukeskkond seega toetaks igal juhul tema resotsialiseerumist, mis on pärast niivõrd pikka vangistust ka äärmiselt vajalik. Samuti vähendab see alkoholist tingitud riske veelgi, sest nagu öeldud, ta läbiks kümnekuulise rehabilitatsiooniprogrammi, mille eesmärgiks on vabaneda lõplikult alkoholisõltuvusest. Pärast rehabilitatsiooni läbimist on tal olemas kindel elukoht enda õe mehele kuuluvas elukohas. Ühtlasi on märkimisväärne, et tal on pärast niivõrd pikka vangistuses viibimist säilinud suhted lähedastega. Nagu öeldud, tal on olemas õde ja õe mees ning tema poeg soovib temaga suhteid 6 taastada. Nemadki saavad aidata O. Pjatnitskil püsida seaduskuulekal rajal ja pakkuda talle omapoolset tuge.
18. Siinkohal tõi maakohus välja, et O. Pjatnitskil puuduks tingimisi vabastamise korral vabanemisjärgne tugi ja professionaalne abi. Ka antud seisukoht on arusaamatu ja vale. Nimelt näeb

§ 77

lg 3 tingimisi vabastamisel ette süüdimõistetu allutamise käitumiskontrollile ja kriminaalhooldusametniku järelevalve alla, et aidata isikul pärast vangistust toime tulla vabadusse naasmisel tekkida võivate raskustega ja et ta suudaks hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. Seega on igal juhul O. Pjatnitskil lisaks lähedastele olemas kriminaalhooldusametnik, kes teostab tema üle järelevalve ja saab teda professionaalselt suunata. Lisaks ilmneb toimikumaterjalidest, et O. Pjatnitskil on pikka aega olnud tugiisik A.Ü. e näol.

1. Vabaduses ei oota teda ka ees kriminaalne tutvusringkond. Kuna O. Pjatnitski on sügavalt usklik, on ta endale vabaduses leidnud sarnase mõttelaadiga tuttavaid näiteks kaplanite ja teiste usklike seast. Tema üheks tugiisikuks vabaduses on kaplan O.T. . Mis puudutab O. Pjatnitski religioosseid vaateid, siis omaette võetuna ei ole need aluseks, mille pinnalt otsustada tema tingimisi vabastamise üle. Küll aga on O. Pjatnitski religioossed vaated ringkonnakohtu hinnangul pigem positiivsed, s.o seeläbi on O. Pjatnitski enda jaoks edaspidise elu n-ö lahti mõtestanud, soovides selle pühendada religioonile. Ja nagu öeldud, ta on seeläbi leidnud endale vabadusest seaduskuulekaid tuttavaid, kellega edaspidi suhelda ja kes ei ohusta tema õiguskuulekust.
2. O. Pjatnitski vabanemisjärgsed plaanid on samuti realistlikud ja teostatavad. Tal on olemas töökoht Tallinna Nelipühakoguduses „Eelim“ majahoidjana. Tal on omandatud kutse treiali, elektriinseneri ja puusepa erialal, mis suurendab tema konkurentsivõimet tööturul. Tema vabanemisfondis on 1600 eurot ja võlgnevused puuduvad. Praegugi teenib O. Pjatnitski endale vanglas sissetulekut, misläbi on temas tekkinud ja säilinud töödistsipliin- ja harjumus. Seegi aitab tal edaspidiselt elus hakkama saada. Edaspidiselt soovib O. Pjatnitski endale omaette korteri üürida ja iseseisvalt hakkama saada.
3. Maakohus avaldas määruses arvamust, et O. Pjatnitski oleks vajalik paigutada avavanglasse. Iseenesest teeniks taoliste kinnipeetavate paigutamine avavanglasse igati oma eesmärki, s.o aitaks kaasa nende resotsialiseerumisele. Antud võimalusele on juhtinud tähelepanu ka kõrgema astme kohus. Samas ei saa kriminaalkohus, kes arutab kinnipeetava vangistusest tingimisi vabastamise üle, kohustada kinnipidamisasutust kedagi avavanglasse paigutama. Taolise otsustuse tegemise pädevus kuulub üksnes kinnipidamisasutusele. Ja nagu käesoleva asja materjalidest nähtub, on Tartu Vangla
4. jaanuari
5. a otsusega keeldunud O. Pjatnitskit avavanglasse paigutamast. Kui aga pidada avavanglas viibimist (erinevalt seaduses sätestatust) eluaegset vangistust kandva kinnipeetava vabastamise vältimatuks eelduseks, muutuks inimese vabastamise üle otsustajaks suuresti vangla, mitte kohus. See aga ei oleks õige: niisuguse otsustuse tegija peab olema just kohus ja seaduse järgi ta seda ka on. Seega ei väära O. Pjatnitski vabastamist see, et ta ei oma avavanglas viibimise kogemust.
6. Kindlasti tuleb arvesse võtta ka O. Pjatnitski vanust. Kinnipeetav on üle 60 aasta vana ehk peagi pensioniealine. Kriminoloogilised uuringud ja ringkonnakohtu kogemus aga kinnitavad, et sellises vanuses inimesed sooritavad kuritegusid väga harva.
7. Kõike seda arvesse võttes on ringkonnakohtu arvates väga tõenäoline, et O. Pjatnitski hoidub edaspidiselt kuritegelikust elust ja asub elama seaduskuulekalt. Üld- ja eripreventsiooni silmas pidades on tema karistuse eesmärgid saavutatud. O. Pjatnitski ei kujuta ringkonnakohtu hinnangul enam ühiskonnale sellist ohtu, mis tema vabastamise välistaks. 7 36.

§ 77

lg 3 alusel on katseajaks pikkuseks võimalik määrata viis kuni kümme aastat.

§ 77lg 3 alusel tuleb O.

Pjatnitski katseaja kestuseks määrata seitse aastat. Katseaeg on tarvis seada keskmise pikkusega tulenevalt O. Pjatnitski ohtlikkuse määrast: see on küll piisavalt madal, et O. Pjatnitski vabastada, ja mitte määrata katseaga maksimaalses võimalikus määras, ent pole sedavõrd väike, et saaks piirduda seitsmest aastast lühema ajaga. Katseaeg hakkab kehtima käesoleva määruse jõustumisest. 37.

§ 77lg 3 alusel tuleb O.

Pjatnitski allutada

§-s 75 sätestatud käitumiskontrollile. Siingi peab ringkonnakohus O. Pjatnitskist tulenevat riski silmas pidades paslikuks vähemalt kolme aastase tähtaja seadmist. Seega kestab katseaeg kolm aastat ja hakkab kulgema käesoleva määruse jõustumisest. O. Pjatnitskile tuleb

§ 75lg 2 alusel panna mõned lisakohustused.

38.

§ 75lg 2 p 2 alusel tuleb keelata O.

Pjatnitskil alkoholi tarvitada. Alkohol mängis O. Pjatnitski kuritegudes suurt rolli ja tema kainuse ning seeläbi õiguskuulekuse tagamiseks tuleb O. Pjatnitskil alkoholi tarvitamine ära keelata. 39.

§ 75lg 2 p 8 alusel peab O.

Pjatnitski resotsialiseerumise tagamise eesmärgil osalema kriminaalhooldusametniku äranägemisel sotsiaalprogrammis. 40. Viimaks allutab ringkonnakohus O. Pjatnitski

§ 75lg 2 p 9 alusel ka elektroonilisele valvele, milleks O.

Pjatnitski on andnud vastava nõusoleku (tl 17). Kohus määrab

§ 751lg 3 alusel elektroonilise valve tähtajaks kümme kuud.

Kuna O. Pjatnitski suundub vabanedes kümneks kuuks rehabilitatsioonikeskusesse Lootuse küla, on mõistlik ta sealviibimise ajaks allutada elektroonilise järelevalve alla. See on vajalik esmalt selleks, et minimaliseerida temast lähtuvaid võimalikke riske ja kinnistada tema õiguskuulekust. Ja teiseks, et aidata tal edukalt pärast nii pikka vangistust kontrollitud tingimustes ühiskonda sulanduda. Vastavalt

§ 751

lg-le 4 hakkab elektroonilise valve tähtaeg kulgema päevast, mil elektroonilise valve seade süüdlase keha külge kinnitatakse. 41. Viimaks märgib ringkonnakohus sedagi, et igasuguse käitumiskontrolli ja katseaja reeglite rikkumise korral on võimalik O. Pjatnitski taas vanglasse eluaegset vangistust kandma saata (

§ 77lg-d 31).

Kui aga O. Pjatnitski paneb toime uue kuriteo, läheb ta möödapääsmatult eluaegset vangistust kandma (

§ 77lg 4). 42. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes Kr

MS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 4, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu

1. jaanuari
2. a määruse ja vabastab O. Pjatnitski tingimisi vangistusest. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus, Erkki Hirsnik 8