Obsah (8)

§ 272§ 657§ 232§ 653§ 436§ 367§ 162§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-

§ 272lg 1 sätestatud dokumentaalse tõendi mõistele.

Kohus asus seisukohale, et hageja raamatupidamisdokumendid ja muud tõendid (hageja kassa sissetuleku orderid tl 51-54; hageja pearaamatu väljavõte tl 50; hageja kontoväljavõtted tl 60-62; 18 märtsi 2010 kokkulepe OÜ Wärdi Lex võlgnevuse kohta hageja ees tl 126; käendusleping tl 48-49; saldokinnitused OÜ Wärdi Lex võlgnevuse olemasolu kohta tl 127-128; raamatupidamisteenuse osutamise leping tl 133) ei tõenda kostjale sularaha üleandmist laenuna kokku summas 33 725,15 eurot. 3 Pearaamat (tl 50) on raamatupidamise koonddokument, kuid see ei ole algdokument sularaha üleandmise (väljaandmise) kohta. Algdokumendiks oleks nt kassa väljamineku order või muu dokument, milles sularaha vastuvõtja kinnitab selle kättesaamist. Hageja seadusliku esindaja sõnul kassa väljamineku orderid laenuraha kostjale välja maksmisel kindlasti vormistati, kuid ta ei ole suutnud neid leida. Ka kohtule esitatud hageja raamatupidamisdokumendid (sh pearaamat ja pangakonto väljavõtted) ei sisalda selliseid andmeid, mis saaksid tõendada tehingu (raha üleandmise) tegelikku toimumist ja viidet algdokumendile. Seega ei tõenda kohtule esitatud kirjalikud dokumendid laenuandja (hageja) poolt tema kohustuse täitmist, s.o laenuraha üleandmist. Hageja kassa sissetuleku orderid (tl 51-54), millega on kassasse sisse võetud OÜ-lt Wärdi Lex 10 000 eurot, 10 000 eurot, 10 000 eurot ja 3725,15 eurot, on ühepoolsed dokumendid, millel puudub maksja allkiri. Kostja selliste maksete tegemist eitab. Ühepoolselt allkirjastatud kassa sissetuleku order võib olla küll algdokument raamatupidamise jaoks, kuid sellega ei saa tõsikindlalt tõendada kahepoolse tehingu toimumist. Hageja on esitanud kassa sissetuleku ordereid kokku 2100 euro laekumise kohta kostjalt hageja kassasse (kuus orderit tl 11-13) alates

1. juunist 2015 kuni
2. märtsini
3. Kostja sõnul on ta selle raha A.A.lt laenuks saanud ja tegemist ei ole
4. mai 2011 laenulepingu alusel saadud laenu tagasimaksega. Nimetatud kassa sissetuleku orderitel on nii kostja kui ka hageja juhatuse liikme A.A. allkirjad. Kostja on vaidlustanud oma allkirja ehtsuse
5. novembri 2015 ja
6. märtsi 2016 orderitel (tl 13). Käekirjaekspertiisi aktiga (tl 98-104) on tõendamist leidnud, et kostja nimel antud allkirjad
7. novembri 2015 ja
8. märtsi 2016 kassa sissetuleku orderitel on kirjutanud kostja. Kohus leidis, et kassa sissetuleku orderid, mis tõendavad 2100 euro maksmist kostjalt hagejale, ei tõenda laenuraha summas 33 725,15 eurot maksmist hagejalt kostjale ega tähenda, et sellise summa tasumisega tunnustas kostja kogu laenulepingust tulenevat kohustust hageja ees. Puuduvad tõendid, et kostjale oleks üle antud laenuraha suuremas summas kui 2100 eurot. Tunnistaja B.B. ei ole viibinud laenuraha üleandmise juures. Tema teadmised laenu andmise ja vormistamise kohta pärinevad raamatupidamisdokumentidest. Hageja seaduslik esindaja A.A. ei andnud vande all veenvaid ja usaldusväärseid ütlusi laenuraha kostjale üleandmise kohta. A.A. ütlused viitavad pigem sellele, et kostja ebausaldusvääruse tõttu ei peetud talle laenu andmist võimalikuks. Samas ei ole ka kostja vande all antud ütlused enda käitumise kohta dokumentide vormistamisel eluliselt usutavad ja on seetõttu ebausaldusväärsed. Kohus leidis kostja ja Wärdi Lex OÜ maksetega (võlgnevustega) seotud tõendeid uurides, et tõepärane ei ole hageja kui äriühingu poolt sularahas laenu väljastamine ilma ühtki kirjalikku dokumenti vormistamata isikule, kelle ebausaldusväärsus oli pikka aega teada. Kostja kirjalik avaldus laenumakse pikendamiseks (tl 10) ei tõenda, kas ja milliseks tähtajaks hageja laenumakse tähtaega pikendas. See näitab, et hageja jaoks ei olnud olulised laenulepingu ja selles sisalduvate kokkulepete selgus ja tähtajad. Kohtule esitatud väited ja tõendid selles, et kostja käendas Wärdi Lex OÜ kohustusi hageja ees, on kohtule usutavad ja tõendatud. Samas ei tõenda need tõendid laenuraha liikumist hagejalt kostjale laenulepingus märgitud kuupäevadel ega muul ajal. Kuivõrd tõendatud ei ole laenuraha kostjale üleandmine, ei pidanud kohus vajalikuks hinnata kostja aegumise vastuväiteid. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja muutis nõuet viivise osas ja palus 4 välja mõista kostjalt viivisena hagi esitamise seisuga 8791,80 eurot, millele lisandub jooksev viivis. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Ebaõige on maakohtu järeldus, et hageja ei ole tõendanud kostjale laenuraha üleandmist. Kostja ei ole vaidlustanud, et OÜ Wärdi Lex oli hagejale võlgu. Kohus jättis tähelepanuta hageja väited laenu eesmärgist. Laen anti kostjale eesmärgil, et ta saaks likvideerida OÜ Wärdi Lex võlgnevuse. Kostja on laenu osaliselt tagastanud ja taotlenud laenu tagastamise tähtaja pikendamist. Kõiki asjaolusid koos hinnates on ilmne, et kostja on saanud laenulepingu alusel selles märgitud summas laenu. Kohus ei ole hinnanud hageja raamatupidamisdokumente, sh nii pearaamatut kui ka algdokumente ega hageja arveldusarve väljavõtteid, mille kohaselt võttis kostja sularahas välja 10 000 eurot laenu sõlmimise päeval (
10. mai 2011). Samuti ei ole hinnatud hageja sularaha sissemakseid oma arveldusarvele pärast OÜ Wärdi Lex poolsete kohustuste täitmist hagejale. Kostja esitas
11. mail 2013 taotluse pärast esimese laenulepingujärgse osamakse saabumise tähtaega (
12. mai 2013), mis viitab, et laenusuhe eksisteeris. Maakohus ei ole seda hinnanud. Maakohus ei võtnud põhjendamatult arvesse tunnistaja B.B. ütlusi, sh laenu andmise põhjuste osas. Maakohus ei ole sisustanud, miks ei saa kuue kassa sissetuleku orderi (mis viitavad
13. mai 2011 laenulepingule) allkirjastamist ja raha osalist tagastamist kostja poolt pidada kogu hageja nõude tunnustamiseks. Kostja alustas laenu tagasimaksetega siis, kui möödus tema taotletud tähtaja pikendamise aeg ning saabus kogu laenusumma tagastamise aeg (
14. mai 2015). Kuivõrd kostja taotles
15. mail 2013 laenu pikendamist
16. maini 2015 (s.o teise osamakse kuupäev), ei pidanud hageja tegema muud, kui ootama tähtaja saabumist. Kohus ei tuvastanud laenusumma 33 725,15 euro üleandmist kostjale, kuid samas luges tõendatuks, et selle asemel sai kostja laenu 2100 eurot. Tuvastamata on, kuidas ja millal sai kostja 2100 eurot. Kostja ei ole väitnud laenu saamist summas 2100 eurot. Selle järelduse tegi kohus ise. Kostja väitel sai ta 1400 eurot laenu isiklikult A.A.lt. Maakohus leidis ekslikult, et hageja seadusliku esindaja A.A. ütlused ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja B.B. ütlused on kohus lugenud usaldusväärseks ning need kattuvad valdavas osas A.A. ütlustega. Ei ole võimalik, et nii kostja kui hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlused on üheaegselt ebausaldusväärsed. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et laenusaaja tagasimakse kohustuse tekkimise aluseks on tema kinnitus, et ta on raha kätte saanud. Laenu tagastamise kohustuse tekkimise aluseks on laenu raha üleandmine laenusaajale (VÕS § 397 lg 1 ja § 76 lg 1).
17. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja ei ole jätkuvalt tõendanud, et kostjale on laenuraha üle antud. Maakohus leidis põhjendatult, et selle asjaolu kohta tõendid puuduvad. Vastupidist ei tõenda ka laenuleping, mille kohaselt pidi raha üleandmine toimuma tulevikus. Hageja juhatuse liikme A.A. vande all antud ütlused ei ole usaldusväärsed juba selle tõttu, et tal on isiklik ja majanduslik huvi kinnitada raha üleandmist kostjale. Kui hageja kirjeldus laenu eesmärgist vastaks tõele, siis oleks pooled kokku leppinud, et laenu rahas ei väljastatagi, vaid selle arvelt loetakse OÜ Wärdi Lex (aegunud) kohustus hageja ees täidetuks. Kostja vande all antud ütlused on oluliselt usutavamad kui hageja juhatuse liikme A.A. ütlused. Kostja on möönnud vaid 1400 euro saamist ja seda mitte
18. mai 2011 laenulepingu, vaid eraldi kokkuleppe alusel. 5 Maakohus on hinnanud hageja tõendeid nii eraldi kui kogumis ning leidnud kokkuvõtvalt, et laenu andmine kostjale on tõendamata. Juhul, kui ringkonnakohus peaks tuvastama, et kostjale on laenuraha üleandmine tõendatud, on kostja jätkuvalt seisukohal, et laenu tagastamise nõue on aegunud. Aegumist ei muuda asjaolu, et kostja on
19. mail 2013 palunud laenumakse pikendust, kuivõrd see ei viita võlgnevusele. Laenulepingu muutmine oli lepingu p 5.2 kohaselt võimalik vaid poolte kirjalikul kokkuleppel. Hageja viivise nõue ei ole jälgitav. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
20. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise, sh tõendite ebaõige hindamise tõttu. Ringkonnakohus saab ise uue otsusega hagi rahuldada ilma tsiviilasja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata (

§ 657lg 1 p 2).

Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

1. Maakohus tuvastas, et asjas ei ole vaidlust järgnevas: - pooled sõlmisid
2. mail 2011 laenulepingu, millega hageja kohustus andma kostjale laenu sularahas 33 725,15 eurot nelja osamaksena. Laen tuli tagastada kahes osas
3. maiks 2013 ja
4. maiks 2015; -
5. mail 2013 esitas kostja avalduse laenumaksete pikendamiseks seoses suurte majanduslike raskustega; - kostja on allkirjastanud
6. juunil 2015, 31, juulil 2015,
7. augustil 2015,
8. novembril 2015 ja
9. märtsil 2016 orderid igakordselt
10. mai 2011 laenulepingu alusel 350 euro tasumise kohta OÜ Dogana kassasse. Vaidlust ei ole selles, et neli esimest orderit on allkirjastanud kostja. Kahe viimase orderi osas on kostja oma allkirja ehtsuse vaidlustanud; - kostja oli Wärdi Lex OÜ ainuosanik ja juhatuse liige, äriühing oli hageja pikaaegne äripartner ja võlgnik. Kostja on hageja ees käendanud Wärdi Lex OÜ kohustusi.
11. Pooled vaidlevad selles, kas hageja on kostja ees oma laenulepingust tulenevad kohustused täitnud, st laenusumma sularahas kostjale üle andnud. Hageja selgituste kohaselt andis ta kostjale laenu eesmärgil, et kostja täidaks saadud laenu arvel Wärdi Lex OÜ kohustused hageja ees. Hageja andis laenuraha kostjale üle sularahas, misjärel kostja koheselt tasus saadud rahast hagejale Wärdi Lex OÜ võla ning selliselt toimiti neljal korral. Kostja laenulepingu sõlmimist Wärdi Lex OÜ probleemide lahendamise eesmärgil ei eita, kuid eitab laenuraha kättesaamist ja sellest rahast Wärdi Lex OÜ võla tasumist. Kostja selgituste kohaselt sai ta hageja juhatuse liikmelt A.A.lt laenu 1400 eurot, mille tasus osade kaupa
12. aastal, mille kohta on vormistatud neli esimest kassa sissetuleku orderit.
13. Maakohus asus seisukohale, et laenuraha üle andmine suuremas summas kui kostja poolt hagejale tasutud 2100 eurot ei ole tõendamist leidnud, mistõttu jättis maakohus hagi rahuldamata. Seejuures asus maakohus seisukohale, et laenusaaja tagasimakse kohustuse tekkimise aluseks on tema kinnitus, et ta on laenuraha kätte saanud. Sellist kinnitust ei ole kostjaga vormistatud ja seda kohtule esitatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht laenu tagastamise kohustuse tekkimise aluse osas on ebaõige. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub laenuandja andma laenusaajale rahasumma (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. Sellest saab järeldada, et 6 nõudes laenu tagastamist, peab laenuandja tõendama, et ta on laenusaajale laenu väljamakse kohustuse täitnud. Laenu tagasimakse kohustuse tekkimise aluseks on laenuandja poolt oma kohustuse täitmine, mitte aga laenusaaja kinnitus raha saamise kohta. Laenu välja maksmist laenusaajale saab laenuandja (hageja) tõendada erinevat liiki tõenditega, mitte üksnes laenusaaja kinnitusega laenuraha kättesaamise kohta kassaorderil.
14. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse eelkõige tõendite hindamise osas. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus tõendite hindamisel

§ 232

lg-s 1 sätestatud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtet.

§ 653

kohaselt peab ringkonnakohus tõendeid ümber hinnates märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata.

1. Hageja väitel andis ta laenu raha üle sularahas osade kaupa neljal korral. Kassa väljamakse ordereid, millel kostja oleks allkirjaga kinnitanud raha saamist, ei ole hageja kohtule esitanud. Sellest ei saa teha järeldust, et hageja ei võiks laenu üleandmist tõendada muude tõenditega, sh tõenditega, mis käsitlevad kostja poolset laenulepingu täitmist, sh laenu tagasimakseid. Tõendite hindamisel ei oma määravat tähtsust see, kas ja kuidas on juriidilisest isikust laenuandja vormistanud laenu andmisega seotud raamatupidamisdokumendid. Hageja esitatud raamatupidamisdokumendid tõendavad, et hageja on oma raamatupidamises kostjale
2. mai 2011 laenulepingu alusel laenu andmise kajastanud ning samuti on lugenud samal ajal Wärdi Lex OÜ kohustused täidetuks.
3. Kostja poolt laenulepingu täitmise tõendamiseks on hageja esitanud kostja
4. mai 2013 avalduse, milles kostja palus laenumaksete pikendust seoses suurte majanduslike raskustega (I kd lk 10) ja kuus OÜ Dogana kassa sissetuleku orderit, mille kohaselt kostja tasus
5. mai 2011 laenulepingu alusel hageja kassasse 6x 350 eurot (I kd lk 11-13). Kuigi kostja väitis, et ta tegi hagejale makseid muu laenukohustuse katteks kui
6. mai 2011 leping, ei ole kostja seda väidet tõendanud. Ringkonnakohus leiab, et kostja on
7. mail 2011 sõlmitud laenu saamist tunnustanud sellega, et palus laenumakse tähtaja pikendamist ning asus ka laenu osade kaupa tagastama. Ekspertarvamusega on tõendatud, et kõikidele kassa sissetuleku orderitele on kostja nimelt alla kirjutanud üks ja seesama isik, kes on suure tõenäosusega kostja. Seega on kostja väited selles, et tema ei ole allkirjastanud
8. novembri 2015 ja
9. märtsi 2016 kassa sissetuleku ordereid ümber lükatud ekspertarvamusega. Maakohus asus seisukohale, et kassa sissetuleku orderid tõendavad, et kostja on tunnistanud hageja ees võlgnevust summas 2100 eurot ja selle hagejale tasunud, kuid seejärel vastuoluliselt järeldanud, et suuremas summas laenuraha üleandmise kohta hagejal tõendid puuduvad. Nõustuda tuleb hageja apellatsioonkaebuse seisukohaga (kaebuse p 34), et maakohtu otsuses puudub kohtu järeldus, kuidas ja millal anti kostjale üle laenuraha 2100 eurot, mille kostja on tagastanud. Kostja ei ole nõustunud, et ta on saanud hagejalt
10. mai 2011 laenulepingu alusel laenuna 2100 euro või mingi muu summa. Seega on maakohus hinnanud kostja makseid hagejale väljaspool tõendite kogumit ja vastuolus mõlema poole seisukohtadega. Sellega on maakohus rikkunud

§ 436lg-s 4 sätestatut, 13.

Maakohus on hinnanud ka isikulisi tõendeid- poolte vande all antud seletusi ja tunnistaja B.B. ütlusi. Eraldi on maakohus hinnanud tõendiallikate usaldusväärsust. Maakohus asus seisukohale, et hageja seadusliku esindaja A.A. ütlused laenuraha üle andmise kohta kostjale ei ole eluliselt usutavad ja on seetõttu ebausaldusväärsed. A.A. ütluste usaldusväärsuse kriteeriumiks on maakohtu jaoks hageja poolt raamatupidamisnõuetest kinni pidamine. Kuna hageja ei ole laenu andmist kostjale vajalikul määral dokumenteerinud, teeb maakohus sellest järelduse ka hageja juhatuse liikme A.A. vande all antud ütluste usutavuse kohta, pidades ütlusi ebausaldusväärseteks. Samas hindas maakohus kostja ütlusi „lahmivateks“ ja samuti ebausaldusväärseteks. 7 Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis poolte vande all antud ütlused tõenditena seostamata asjas esitatud kirjalike tõenditega. Ringkonnakohus leiab, et hageja juhatuse liikme A.A. vande all antud ütlused kostjale raha üle andmise kohta laenulepingu alusel Wärdi Lex OÜ kohustuse täitmise eesmärgil on kooskõlas kostja kirjaliku taotlusega laenulepingu tähtaja pikendamiseks, kassa sissetuleku orderitega 2100 euro tasumise kohta laenulepingu alusel osamaksetena ning hageja pangakonto väljavõttega, millelt nähtub sularaha väljavõtt 10 000 eurot hageja pangakontolt. A.A. ütlusi ei muuda ebausaldusväärseteks asjaolu, et kohtule ei ole esitatud kostja kinnitust laenuraha vastuvõtmise kohta. Hageja on selgitanud, et asjakohased kassaorderid vormistati, kuid ta ei ole neid üles leidnud. Ringkonnakohus peab sellist olukorda eluliselt usutavaks. A.A. vande all antud ütlustega on kooskõlas ka aastatel 2001-2017 hageja juhatuse liikme tunnistaja B.B. ütlused selles, et ta oli arutelude juures, kui arutati võimalust, et kostja kui Wärdi Lex OÜ omanik tasub eraisikuna saadud laenu arvel Wärdi Lex OÜ võlgnevuse (I kd lk 170 p). Kuigi tunnistaja ei viibinud kostjale laenuraha üleandmise juures, ei välista see tema ütluste tõenduslikku väärtust selles, et selliseid läbirääkimisi enne laenulepingu sõlmimist poolte vahel peeti. Kostja vande all antud ütlused nende tõenditega ei haaku. Kostja väite kohaselt lõppes Wärdi Lex OÜ kohustus hageja ees „hapuks minemisega“ ja kanti bilansist maha, kostja väljastas saldoteatisi Wärdi Lex OÜ nimel „vastutuleku korras A.A.le“. Eitades laenu saamist

1. mai 2011 laenulepingu alusel, selle pikendamise taotlemist ning osalisi makseid lepingu täitmiseks, ei ole kostja andnud menetluses usutavaid ja usaldusväärseid ütlusi ja selgitusi, millise kohustuse katteks ta siis osamakseid tegi. Asjas pole tõendatud muid laenusuhteid poolte või kostja ja hageja juhatuse liikme A.A. vahel. Seega tuleb asuda seisukohale, et asjas on tõendatud laenuraha üleandmine hagejale
2. mai 2011 laenulepingu alusel. Ringkonnakohus märgib, et tõendite hindamisel tuleb arvestada, et poolte väited
3. mai 2011 laenulepingu dokumendi koostamise põhjuste osas langevad põhimõtteliselt kokku. Mõlemad pooled on nõus, et leping sõlmiti probleemide lahendamiseks, mis olid tekkinud seoses Wärdi Lex OÜ pikaaegse võlgnevusega hageja ees, millist võlgnevust kostja käendas. Seega ei olnud hageja eesmärgiks kostjaga laenulepingu sõlmimisel anda kostjale laenu nn vabaks kasutamiseks. Laenu andmise ainus eesmärk oli, et kostja tasuks saadud rahaga viivitamatult Wärdi Lex OÜ kohustused hageja ees. Hageja väitel kostja seda ka tegi ja ta tõendab seda kassa sissemaksete orderitega. Kostja on tunnustanud hageja õigust nõuda temalt
4. mai 2011 laenulepingu täitmist sellega, et on palunud lepingu tähtaega pikendada ja on teinud kuuel korral tagasimakseid kokku summas 2100 eurot. Seetõttu on hageja nõue tõendatud ning hagi kuulub rahuldamisele. Arvestades osalist tasumist võlgneb kostja hagejale laenulepingu alusel põhivõlana 31 625, 15 eurot.
5. Eeltoodud põhjustel ei ole kostja vastuväited hagile aluseks hagi rahuldamata jätmisele. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et tal oli eraldi kokkulepet 1400 euro saamiseks laenuna, mida ta on tagasi maksnud. Kostja ei ole suutnud arusaadavalt seletada, kuidas ta sai eeldada, et väidetavalt hageja seadusliku esindaja A.A. abistamise eesmärgil allkirjastatud dokumentidest temale endale mingeid kohustusi ei teki.
6. Ringkonnakohus leiab, et hagi ei ole aegunud. Laenulepingu p 1.3 kohaselt oli laenu tagastamine kokku lepitud kahes osas: 16 863 eurot tuli tagastada
7. maiks 2013 ja ülejäänud osa
8. maiks 2015, mis oli laenu tagastamise lõpptähtajaks. Ringkonnakohus nõustub hagejaga , et arvestades kostja taotlust laenu tasumise tähtaja pikendamiseks, muutus kogu laenusumma sissenõutavaks
9. maist
10. Asjas on tuvastatud, et kostja tegi laenu tagastamiseks viimase makse 350 eurot
11. märtsil
12. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda ka 8 õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on kostja laenulepingust tulenevat nõuet tunnustanud võlgnevuse osalise tasumisega. Kuna kostja on teinud kuus osalist makset, siis katkes igakordselt ka nõude aegumine. Katkemine võib olla korduv. Viimase osamakse, mis katkestas aegumise tegi kostja
13. märtsil
14. Aegumine algas uuesti
15. aprillist
16. Lepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 kolm aastat. Seega aegunuks hageja nõue
17. märtsil
18. Hageja esitas hagi kohtusse
19. märtsil 2019, st enne hagi aegumist. Aegumine oleks katkenud ka juhul, kui nõustuda kostja seisukohaga, et laenu esimese osa tagasimaksetähtaega (
20. mai 2013) ei ole pikendatud ja laen muutus selles osas sissenõutavaks alates
21. maist
22. Ka sel juhul katkestasid kostja osalised tagasimaksed laenu aegumise, sest need on tehtud aegumise tähtaja jooksul.
23. Hageja taotleb põhivõlalt viivise väljamõistmist alates
24. maist 2015 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kindla summana põhinõudest hagi esitamise seisuga, samuti jooksva viivisena.

§ 367

võimaldab esitada viivisenõue hagis selliselt, et taotletakse ka viivise väljamõistmist, mis ei ole veel sissenõutavaks muutunud, protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kuna kostja on jätnud laenu tähtaegselt (

1. maiks 2015) tagastamata, siis on hagejal tekkinud VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel õigus nõuda kohustuse rikkumise tõttu viivist. Hageja nõuab viivist seaduses sätestatud määras. Hagiavalduses nõudis hageja hagi esitamise aja seisuga viivist 11 489,44 eurot. Apellatsioonkaebuses vähendas hageja viivise nõuet hagi esitamise seisuga 8791,80 euroni. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja viivisenõue ei ole selge. Kuigi hageja vähendas menetluse käigus viivisenõuet, on seaduse alusel arvestatud viivis kostjale lihtsalt kontrollitav. Kostja ei ole selgitanud, miks ta ei saa viivise arvutuskäigust aru ega ole esitanud ka omapoolset arvestust. Vastuväiteid viivise suuruse kohta ja taotlusi viivise vähendamiseks ei ole kostja kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 6 ja § 162 maakohtu menetluses esitanud. Vastav taotlus ringkonnakohtus on esitatud hilinenult ja ringkonnakohus jätab selle tähelepanuta. Kostja ei ole esitanud ka asjaolusid, millele tuginedes peaks ringkonnakohus otsustama viivise suurust vähendada. Ringkonnakohus märgib, et hageja nõuab viivist väiksemas määras, kui laenulepingu p-s 1.5 kokku lepitud. Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus hageja nõude ka viivise osas ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise, mis on hagiavalduse esitamise (
2. märts 2019) seisuga vastavalt apellatsioonkaebuses nõutud suurusele 8791,80 eurot, millele lisandub
3. detsembriks 2020 kogunenud viivis 4540,16 eurot (viivis 8 % aastas 655 päeva eest), kokku seisuga
4. detsember 2020 on väljamõistetav viivis 13 331 eurot. Kuigi hageja poolt ringkonnakohtule esitatud kontrollarvestuse järgi kujuneks viivis suuremaks (14 285 eurot), ei saa ringkonnakohus väljuda apellatsioonkaebuse piiridest ja mõista kostjalt välja rohkem, kui hageja on apellatsioonkaebuses hagi esitamise seisuga viivist nõudnud. Alates
5. detsembrist 2020 tuleb kostjalt

§ 367

alusel välja mõista viivis tasumata põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. 17. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse alusel hageja nõude, tuleb menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätta

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja menetluskulude nimekirjade kohaselt on hageja menetluskulu suurus maakohtus 7062 eurot. Kulu sisaldab riigilõivu 1050 eurot, ekspertiisitasu 282 eurot ja kulutusi õigusabile 5730 eurot 47 h ja 45 min ulatuses hinnaga 120 eurot/h, millele lisandub käibemaks (I kd lk 181). 9 Kostja hindab hageja õigusabikulusid põhjendamatult suureks. Kostja kasutas samas menetluses õigusabi 24 h ja 12 min ulatuses summas 3484 eurot. Ringkonnakohus tuvastab, et maakohtu menetluses toimus kaks kohtuistungit kogupikkusega 2h ja 54 min. Hageja esindaja koostas hagiavalduse koos hagi tagamise taotlusega, esitas 21. mail 2019 ja 17. märtsil 2020 täiendavad tõendid ja taotlused, 7. juulil 2020 kohtukõne teesid.

§ 175

lg 1 kohaselt mõistab kohus teiselt poolelt menetluskulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus suuruses. Ringkonnakohus leiab, et hageja õigusabikulu seondub suures osas hageja nõustamisega. Üldjuhul peab hageja nõustamisele kulunud aeg olema hõlmatud menetlusdokumendi koostamisele kulunud ajaga. Ülepaisutatud on kohtuistungite ettevalmistamisele kulunud aeg, samuti kohtukõne teeside koostamisele kulunud aeg (9 h 30 min). Ringkonnakohus möönab, et hageja esindamisel võis kuluda keskmiselt rohkem aega tõendite kogumisele, samas ei saa hageja tõendite komplekteerimise eest nõuda sama tasu, mis muu õigusabi osutamise eest 120 eurot /h + km. Ringkonnakohus peab asja mahukust arvestades põhjendatud ja vajalikuks kuluks õigusabile maakohtus 3800 eurot (koos käibemaksuga), millele lisandub riigilõiv 1050 eurot ja ekspertiisitasu 282 eurot. Kokku tuleb menetluskuluna maakohtus kostjalt hageja kasuks välja mõista 5132 eurot. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja õigusabikulude suurus ringkonnakohtus 3360 eurot, mis sisaldab õigusabi 28 h ulatuses hinnaga 120 eurot/h, millele lisandub käibemaks. Hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 1050 eurot. Kostja vaidlustab hageja õigusabikulude suuruse, märkides, et kostja õigusabikulu on samal ajal olnud ringkonnakohtus ca 9, 5 h ehk hagejast 3 korda väiksem. Hageja esindaja on koostanud ringkonnakohtu menetluses apellatsioonkaebuse, mille koostamisele kuluvaks mõistlikuks ajaks hindab ringkonnakohus koos maakohtu otsusega tutvumisele kulunud ajaga 8 h, sest kaebus ei sisalda võrreldes maakohtus esitatud hageja väidetega uusi asjaolusid. Ringkonnakohtu istungil osalemiseks kulus hageja esindajal aega 50 min, koos istungiks ettevalmistamisele kulunud ajaga peab ringkonnakohus põhjendatud istungiga seotud ajakuluks 2h. Kokku peab ringkonnakohus põhjendatud õigusabikuluks hageja esindamisel ringkonnakohtus 1584 eurot (koos km-ga), millele lisandub hageja poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 1050 eurot. Kokku tuleb menetluskuluna ringkonnakohtus kostjalt hageja kasuks välja mõista 2634 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Viivi Tomson 10 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks