← Eesti

2-20-4817/35

Obsah (6)§ 122§ 17§ 35§ 108§ 36§ 121

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-20-4817 Määruse kuupäev Tartu, 16. aprill 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Peeter Jerofejev ja Kalev Saare Kohtuasi Natalja

) § 121 lg 1 alusel lõpetada, vara jagada ning alles jagamise järel pankrotivõlgnikule jääva kinnistu või selle mõttelise osa saab arvata pankrotivara hulka. Analoogia korras saab kohaldada Riigikohtu praktikat ühisvara pankrotivara hulka arvamise kohta, mille kohaselt ei kuulu ühisvara hulka kuuluvad esemed enne jagamist abikaasa pankrotivara hulka. Kuigi avaldaja saab välja arvutada, kui suur mõtteline osa kinnistust võiks pärandvara ühisuse lõpetamise ja vara jagamise järel pankrotivõlgnikule kuuluda, ei asenda see pärandvara ühisuse lõpetamise vajadust selleks, et arvata pankrotivõlgnikule jääv osa pärandvarast tema pankrotivara hulka. Kohtutäituril on õigus teha pankrotivõlgniku suhtes täitemenetluse toiminguid seni, kuni pärandvara ühisus lõpetatakse, määratakse kindlaks pankrotivõlgnikule jääv mõtteline osa kinnistust ning see osa arvatakse pankrotivara hulka. Asjakohased ei ole viited abikaasade ühisvara jagamist reguleerivatele sätetele, kuna kinnistu kuulub võlgnike ühisomandisse pärandvara ühisusena. Asjaolu, et kinnistu kuulus varem abikaasade ühisvara 4

(10)2-20-4817 hulka, võib mõjutada pankrotivõlgniku osa suurust pärandvara ühisuses ja selle jagamise järel talle jäävas vara mõttelises osas, kuid see ei muuda seda, et kinnistu on võlgnike ühisomandis pärandvara ühisuse osana.

§ 122

lg 4 reguleerib olukorda, kus pankrotihaldur on jätnud ühisvara ekslikult jagamata ja arvanud ühisvara tervikuna pankrotivarasse. Sellisel juhul saab pankrotivõlgniku abikaasa esitada hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks pankrotivarast.

  1. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes kohtutäituri otsus tühistada.
  2. Harju Maakohus ei rahuldanud määruskaebust ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  3. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  5. septembri
  6. a määrusega määruskaebuse, tühistas maakohtu määruse ja tegi uue määruse, millega rahuldas avaldaja kaebuse, tühistas kohtutäituri otsuse ning kohustas kohtutäiturit avaldaja
  7. veebruari
  8. a kaebust uuesti läbi vaatama. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus kohtutäituri kanda ning mõistis menetluskuludena kohtutäiturilt välja avaldaja tasutud riigilõivu 30 eurot. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleneb kohtu kohustus peatada ajutise halduri nimetamisel võlgniku vara suhtes toimuv sundtäitmine

§ 17lg-st 3.

Seetõttu tuleb lahendada küsimus, kas täitemenetlustes müüdi vara, mida saab pidada võlgniku varaks

§ 17lg 3 mõttes.

Täitemenetlustes hüpoteegi realiseerimiseks müüdav kinnistu kuulus enne pankrotivõlgniku abikaasa surma pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara hulka. Pärast pankrotivõlgniku abikaasa surma varaühisuse varasuhe lõppes (perekonnaseaduse (PKS) § 35 p 1) ja pankrotivõlgniku abikaasa osa ühisvaras sai osaks tema pärandvarast (PKS § 39 esimene lause). Arvestades PKS § 37 lg-st 3 tulenevat osade võrdsuse põhimõtet, kuulus pankrotivõlgniku abikaasa pärandvara hulka ½ ühisvarast, millest pankrotivõlgnik päris omakorda ½ suuruse mõttelise osa. Eelnev ei tähenda aga seda, et pankrotivõlgnik oleks saanud ¾ suuruses mõttelises osas kinnistu omanikuks. Pärast pankrotivõlgniku abikaasa surma sai kinnistu osaks pärandvara ühisusest ning selle suhtes tuli kohaldada kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatut (PKS § 39 teine lause; pärimisseaduse (PärS) § 147 jj). Kaaspärijale pärandvara ühisuse mõttelise osa kuulumisest ei tulene, et kaaspärijale kuulub ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest (PärS § 152 lg 1 teine lause; Riigikohtu 20. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-15, p 9). Kaaspärijad on pärandvara hulka kuuluvate üksikute asjade osas ühisomanikud, st need kuuluvad kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades asjaõigusseaduse § 70 lg 4 mõttes (Riigikohtu 5. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-4276, p 14). Kinnistu kui pärandvara ühisuse hulka kuuluv ese kuulub seega pankrotivõlgniku ja puudutatud isiku IV kui teise kaaspärija ühisomandisse, mis nähtub ka kinnistusraamatu väljavõttest.

§ 17

lg 3 eesmärgiks saab pidada võlgniku sellise vara säilimise tagamist, millest saab tema pankroti väljakuulutamisel

§ 35lg 1 p 1 alusel pankrotivara.

Pankrotivara on vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal (

§ 108lg 2).

Pankrotiseadusest ei tulene, kas võlgniku varaks

§ 17lg 3 ja § 108 lg 2 mõttes saab pidada ka sellist vara, mis kuulub tema ja teis(t)e isiku(te) ühisomandisse või kaaspärijate pärandvara ühisusse. 5

(10)2-20-4817 Abikaasade ühisvara puhul on Riigikohus leidnud, et ühisvara hulka kuuluvad esemed ei kuulu enne ühisvara jagamist abikaasa pankrotivara hulka, ning on pidanud abikaasade ühisomandis oleva hüpoteegiga koormatud kinnistu täitemenetluses võõrandamist võimalikuks ka pärast ühe abikaasa pankroti väljakuulutamist (Riigikohtu
  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 16). Maakohus on vaidlustatud määruses leidnud, et viidatud seisukoht on analoogia korras kohaldatav ka praeguses asjas, ning teinud järelduse, et selleks, et vaidlusalune kinnistu saaks kuuluda pankrotivõlgniku pankrotivara hulka, tuleb pärandvara ühisus lõpetada ja pärandvara jagada. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb aga arvestada ühisvara ja pärandvara ühisuse vaheliste erinevustega. Kui abikaasa ei saa oma osa ühisvaras käsutada (PKS § 26 lg 1), siis kaaspärija võib talle kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest käsutada (PärS § 148 lg 1 esimene lause). Kaaspärija pärandvara ühisuse osa saab osaleda õiguskäibes, mh on seda võimalik täitemenetluses arestida (Riigikohtu
  3. detsembri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18529, p 17). Seetõttu kuulub pankrotivarasse pankrotivõlgnikust kaaspärija pärandvara ühisuse osa ja selle müügi teel on võimalik pankrotivõlausaldajate nõudeid rahuldada. Teisisõnu, kuigi pankrotihaldur ei saa enne pärandvara ühisuse lõpetamist ja pärandvara jagamist pärandvara ühisusse kuuluvaid üksikuid esemeid müüa, läheb haldurile

§ 36alusel üle pärandvara ühisuse osa valitsemise ja käsutamise õigus.

Tuleb märkida, et kui

§ 122

lg 1 esimese lause kohaselt peab haldur nõudma ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist, siis

§ 121

lg 1 annab haldurile õiguse valida, kas nõuda kaasomandi, seltsingu või ühise õiguse lõpetamist ja vara jagamist. Haldur saab seega otsustada, kas müüa võlgniku osa pärandvara ühisuses tervikuna või nõuda selle jagamist ja müüa pankrotivõlgnikule jagamisel jäävad esemed. Kuna pankroti väljakuulutamisega läheb võlgniku õigus pärandvara ühisuse osa valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, on halduri nõusolekuta välistatud ka pärandvara ühisusse kuuluvate üksikute esemete müük.

§ 17

lg 3 eesmärki arvestades tuleb seega peatada ka selline täitemenetlus, milles müüakse võlgniku pärandvara ühisusse kuuluvat üksikut eset. Selline tõlgendus on kooskõlas pankrotimenetluse üldise mõtte ja eesmärgiga, kuna pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist peavad võlausaldajad esitama oma nõuded pankrotimenetluses ja võlausaldajate võrdsuse tagamiseks peab võlgniku vara müük toimuma edaspidi pankrotiseaduses ettenähtud korras, mitte täitemenetluses. Eelnevast lähtuvalt oleks kohtutäitur pidanud vaidlusaluse täitemenetluse avaldaja

  1. veebruari
  2. a taotluse ja Harju Maakohtu
  3. veebruari
  4. a määruse järel tsiviilasjas nr 2-20-2773 peatama. Vaidlustatud määrus ja kohtutäituri
  5. märtsi
  6. a otsus tuleb seega tühistada. Täitemenetlusregistrist nähtuvalt ei ole täitemenetlusi lõpetatud, vaid need on kohtutäituri
  7. aprilli
  8. a otsusega uuesti peatatud, kuid ringkonnakohtule ei ole teada täitemenetluste peatamise alus. Seetõttu kohustas ringkonnakohus kohtutäiturit vaatama avaldaja
  9. veebruari
  10. a kaebuse uuesti läbi, võttes arvesse ka TMS § 51 lg-s 1 sätestatut. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  11. Kohtutäitur (puudutatud isik I) esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus tühistada ja teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta avaldaja määruskaebus maakohtu määruse peale ning avaldaja kaebus kohtutäituri otsuse peale rahuldamata. Menetluskulud palub kohtutäitur jätta avaldaja kanda. Kohtutäitur leiab, et ei ole jätnud täitemenetlust peatamata õigusvastaselt, kuna korraldas täitemenetlust pelgalt ühisomandisse kuuluva kinnisasja suhtes, mida ei saa automaatselt pidada pankrotivõlgniku lahusvaraks ehk pankrotivaraks. Ringkonnakohtu esitatu põhjal võib tõepoolest olla võimalik ja isegi tõenäoline, et enampakkumisel võõrandatud kinnistu võinuks tulevikus osaliselt kuuluda pankrotivara hulka, kuid kohtutäitur ei saanud seda sellisel viisil hinnata, kuivõrd 6

(10)2-20-4817 täitemenetlus on formaliseeritud menetlus ja täiturilt saab oodata asjaolude tuvastamist üksnes seaduses sätestatud piiratud ulatuses. Kuna TMS-s puudub sõnaselge norm, mis sätestaks täitemenetluse erisused pärimise teel tekkinud ühisomandi, s.o pärandvara ühisuse puhul, siis tulenevalt õiguslikku reguleerimist vajavate õigussuhete sarnasusest on täitemenetlustes korduvalt analoogia korras kohaldatud abikaasade ühisvara puudutavaid sätteid ja praktikaid ka pärandvara ühisusele sissenõude pööramisel. 10. Sissenõudja (puudutatud isik II) esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus tühistada ning teha uus määrus, millega jätta avaldaja määruskaebus maakohtu määruse peale rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Ringkonnakohus on põhjendamatult leidnud, et pärijate ühisvaras oleva kinnistu suhtes ei ole ühe kaaspärija pankroti korral võimalik hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetlust läbi viia. Seega on ringkonnakohus määruse tegemisel kohaldanud vääralt

§ 121

lg-t 1,

§ 122lg-t 1, TMS § 14 lg-t 1 ja Pär

S § 148 lg-t

  1. Riigikohtu seisukohad abikaasade ühisvara kohta on analoogia korras kohaldatavad ka pärijate varaühisusele. Seisukoht, et osa kinnistut tuleks võõrandada pankrotimenetluses ja osa täitemenetluses, on võlausaldajat, võlgnikku ja kaaspärijat äärmiselt kahjustav. Avaldaja käitumine täitemenetluse takistamisel on vastuolus hea usu põhimõttega.
  2. Kohtutäitur palub sissenõudja määruskaebuse rahuldada ja ringkonnakohtu määruse tühistada.
  3. Avaldaja vaidleb puudutatud isikute I ja II määruskaebustele vastu, paludes jätta need rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. Menetluskulud palub avaldaja jätta solidaarselt puudutatud isikute I ja II kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3, § 695 ja § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu määruse. Kohtutäituri ja sissenõudja määruskaebused tuleb rahuldada.
  5. Kassatsiooniastmes vaidlevad menetlusosalised selle üle, kas kaaspärijate ühisomandis oleva kinnistu puhul sai täitur viia läbi täitemenetlust (viia lõpuni kinnistu sundenampakkumise) olukorras, kus sissenõudjal on kinnistu kõigi ühisomanike vastu kehtiv täitedokument, või pidi täitemenetluse peatama olukorras, kus maakohtu määrusega oli ühe pärija suhtes algatatud viimase avalduse alusel pankrotimenetlus, määratud ajutine haldur ning peatatud võlgniku vara suhtes toimuv sundtäitmine. Oluline on vastata küsimusele, kas täituri müüdud kinnistu puhul oli tegemist võlgniku varaga enne
  6. veebruari 2021 kehtinud

§ 17

lg 3 mõttes, mille kohaselt ajutise halduri nimetamisel peatab kohus võlgniku vara suhtes toimuva sundtäitmise. 15. Riigikohus on varem selgitanud abikaasade ühisvara kohta, et abikaasade ühisvara hulka kuuluvad esemed ei kuulu enne ühisvara jagamist abikaasa pankrotivara hulka. Pankroti väljakuulutamisega moodustub

§ 35

lg 1 p 1 järgi küll võlgniku varast pankrotivara, kuid abikaasade ühisvara tuleb

§ 122

lg 1 järgi esmalt jagada, abikaasade ühisomand esemetele lõpetada ja alles jagamise tulemusena võlgnikule jäetud vara saab arvata tema pankrotivara hulka (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 16). Samuti on Riigikohus selgitanud, et olukorras, kus hüpoteegiga on koormatud abikaasade ühisomandis olev kinnisasi ja kohus on välja kuulutanud ühe abikaasa pankroti, nõuab haldur ühisvara jagamist (

§ 122lg 1) ja võlgniku vara ühisomandist, mistõttu ei ole tegu pankrotivaraga. Kui sissenõudjal on täitedokument nii avaldaja kui 7

(10)2-20-4817 ka tema abikaasa suhtes, on hüpoteegipidajal (sissenõudja) õigus nõuda sellise täitedokumendi (TMS § 2 lg 1 p 19) alusel hüpoteegi realiseerimist täitemenetluses (vt Riigikohtu
  1. jaanuari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-11697/30, p 13). Seega tuleneb eelnevast, et kui tegemist on abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnistuga ning ühisvara on jagamata, on täitur õigustatud hüpoteegiga koormatud kinnistu täitemenetluses enampakkumise korras müüma sõltumata sellest, et ühe abikaasa suhtes on algatatud pankrotimenetlus või välja kuulutatud pankrot.
  3. Praegusel juhul on võlgnik ja puudutatud isik IV ema ja poeg, kes on kinnistu ühisomanikud seetõttu, et on kaaspärijad. Seega on küsimus selles, kas eespool nimetatud seisukohad abikaasade ühisvara kohta kehtivad ka olukorras, kus hüpoteegiga koormatud kinnistu kuulub kaaspärijate ühisomandisse.
  4. Riigikohus on selgitanud asjas nr 2-17-18529/24 järgmist: „Kohtutäitur ei saanud arestida pärandvara hulka kuuluvat kinnisasja, sest pärandvaras olevad konkreetsed esemed kuuluvad kuni pärandvara jagamiseni kaaspärijatele ühiselt (PärS § 147) ehk on nende ühisomandis. Praeguses asjas ei ole pärandvara jagatud. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et pärandvara kujutab endast vara ja sellega seotud õiguste ja kohustuste kogumit. Igale kaaspärijale kuuluvad konkreetsed asjad või nende osad määratakse kindlaks pärandvara jagamisel (PärS § 152 lg 1). Seetõttu ei tähenda kaaspärijale pärandvara ühisuse osa kuulumine seda, et talle kuuluks ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest (vt Riigikohtu
  5. oktoobri
  6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-15, p 9; vt ka
  7. septembri
  8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-14, p 15). [---] Kuna ühele kaaspärijale üksikus esemes kuuluvat osa ei saa enne pärandvara jagamist kindlaks teha, ei saa ühe kaaspärija osa üksikus esemes täitemenetluses arestida ega piirata selle osa käsutamist. Kaaspärija pärandvara ühisuse osa (vara ja sellega seotud õigused ja kohustused) on aga kaaspärijate kaasomandis ning saab osaleda õiguskäibes. Kaaspärija saab pärandvara ühisuse osa võõrandada (PärS § 148 lg 1) ning sellele saab sissenõuet pöörata, mh seda arestida.“ (Vt Riigikohtu
  9. detsembri
  10. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18529/24, p-d 16 ja 17.)
  11. Ringkonnakohus on osutanud praeguses asjas abikaasade ühisvara ja pärandvara ühisuse erisustele, viidates, et kui abikaasa ei saa oma osa ühisvaras käsutada (PKS § 26 lg 1), siis kaaspärija võib talle kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest käsutada (PärS § 148 lg 1 esimene lause). Samuti on ringkonnakohus lähtunud sellest, et erinevalt abikaasade ühisvara kohta kehtivast

§-st 122 annab

§ 121

lg 1 haldurile õiguse valida, kas nõuda kaasomandi, seltsingu või ühise õiguse lõpetamist ja vara jagamist. Haldur saab seega ringkonnakohtu arvates otsustada, kas müüa võlgniku osa pärandvara ühisuses tervikuna või nõuda selle jagamist ja müüa pankrotivõlgnikule jagamisel jäävad esemed.

  1. Kuigi võib nõustuda sellega, et abikaasade ühisvara ja pärandvara ühisust puudutavas regulatsioonis on erinevusi, millele on Riigikohus ka varasemas praktikas korduvalt viidanud, leiab kolleegium, et vaatamata sellele ei ole praegusel juhul tegemist sellise olukorraga, mis keelaks praegustel asjaoludel kinnistut arestida ja täitemenetlust lõpuni viia. 19.
  2. Praegusel juhul kuulus kinnistu pankrotivõlgniku ja puudutatud isiku IV kui kaaspärijate ühisomandisse. Maakohus viitas põhjendatult sellele, et kuna pärandvara on jagamata, ei kuulu kummalegi võlgnikule mõttelist osa kinnistu omandist. Nimetatud kinnistu oli koormatud hüpoteekidega.
  3. märtsi
  4. a notariaalse kokkuleppega omandas sissenõudja kinnistule seatud hüpoteegid. Sama lepinguga seadsid sissenõudja, pankrotivõlgnik ja puudutatud isik IV kinnistule veel ühe hüpoteegi sissenõudja kasuks. Kokkuleppega nõustusid kinnistu omanikud (st pankrotivõlgnik ja puudutatud isik IV) alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. 8

(10)2-20-4817 19.
  1. Arvestades praeguse kaasuse asjaolusid, leiab kolleegium sarnaselt abikaasade ühisvara kohta kehtivale seisukohale, et juhul kui kinnistu kuulub kaaspärijate ühisomandisse, kaaspärijate ühisomandis olev kinnistu on koormatud hüpoteegiga, pärandvara on jagamata, kuid sissenõudjal on kõigi kaaspärijate vastu täitedokument ning kõik kaaspärijad (kõik vara omanikud) on andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks, on täituril õigus sellise täitedokumendi alusel koormatud kinnistu ka arestida ning sundtäitmine lõpuni viia (kaaspärijate ühisomandisse kuuluv kinnistu enampakkumisel müüa). See on võimalik ka olukorras, kus ühe kaaspärija suhtes algatatakse pankrotimenetlus, määratakse ajutine haldur ning pärija vara suhtes toimuv sundtäitmine on maakohtu määrusega keelatud. Tegemist ei ole sellises olukorras varaga, mille saaks automaatselt arvata pankrotivara hulka enne
  2. veebruari 2021 kehtinud

§ 17lg 3 mõttes.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et selleks, et arvata kinnistu või mõtteline osa selle omandist pankrotivara hulka, tuleb pärandvara ühisus

§ 121

lg 1 alusel lõpetada, vara jagada ning alles jagamise järel pankrotivõlgnikule jääva kinnistu või mõttelise osa selle omandist saab arvata pankrotivara hulka. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, et praegusel juhul saab kohaldada analoogia korras Riigikohtu praktikat abikaasade ühisvara pankrotivara hulka arvamise kohta, mille kohaselt ei kuulu ühisvara hulka kuuluvad esemed enne jagamist abikaasa pankrotivara hulka. Seega on kohtutäituril õigus viia pankrotivõlgniku suhtes täitemenetlust käesoleva otsuse p-s 19.1 tingimustel läbi seni, kuni pärandvara ühisus lõpetatakse. Arvestades eelnevat põhjendust, on maakohus jätnud avaldaja kaebuse põhjendatult rahuldamata. Kuna ringkonnakohus ei ole rikkunud määrust tehes menetlusnorme, kuid on andnud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, tühistab kolleegium ringkonnakohtu määruse ning jätab TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu määruse samas asjas. 20. Kuna puudutatud isikute I ja II määruskaebused rahuldatakse, ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja kolleegium jätab jõusse maakohtu määruse, millega avaldaja kaebus jäi rahuldamata, tuleb apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda. Maakohus on määruses märkinud, et puudutatud isikutel menetluskulud puuduvad. Apellatsiooniastmes pole puudutatud isikud menetluskulude nimekirju esitanud, kohtutäitur on viidanud seejuures TsMS § 175 lg-le 31, mille kohaselt ei hüvitata kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid. Kassatsiooniastmes on puudutatud isik II esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palub enda kasuks välja mõista lepingulise esindaja kulud 1448 eurot 40 senti (sisaldab käibemaksu) (tunnihind 170 eurot ilma käibemaksuta, ajakulu 7,1 tundi) ja tasutud kautsjoni 50 eurot. Samuti palub puudutatud isik II menetluskulude hüvitamisega viivitamise eest välja mõista viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni. Puudutatud isik II on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10). Kolleegium peab praegusel juhul TsMS § 175 lg 1 järgi lepingulise esindaja tunnitasu ning ajakulu põhjendatuks. Seega tuleb avaldajalt puudutatud isiku II kasuks välja mõista Riigikohtu menetluses kantud menetluskulud 1448 eurot 40 senti (koos käibemaksuga). Lisaks tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel avaldajalt puudutatud isiku II taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates Riigikohtu määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. 9

(10)2-20-4817 Kuna puudutatud isiku II määruskaebus rahuldatakse, tagastatakse tasutud kautsjon talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel, mistõttu ei ole alust seda välja mõista menetluskuluna avaldajalt. Puudutatud isik II on palunud ka määrata, et menetluskulude hüvitamise korral kohustub avaldaja kandma menetluskulud Advokaadibüroo TRINITI OÜ pangakontole ning märkima maksekorralduse selgitusse tsiviilasja numbri. Kolleegium leiab, et sellesisuline lahendi täitmise korra kindlaksmääramise taotlus ei ole põhjendatud. 21. Määruskaebuste rahuldamise tõttu tuleb määruskaebustelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.