← Eesti

1-20-869/25

Obsah (9)§ 184§ 73§ 74§ 75§ 199§ 424§ 16§ 56§ 78

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 20. jaanuar 2021 Kohtuasja number 1-20-869 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Ingeri Tamm ja Aarne Sarjas Kohtuas

) § 184 lg 2 p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

  1. septembri 2020 otsus Apellant prokuratuur, esindaja abiprokurör Lily Sandel Apellatsioonimenetluse pooled Indrek Tenno. Isikukood 39708222755; elukoht XXX; õpib XXX; varem kriminaalkorras karistama Lõuna süüdistuses Ringkonnaprokuratuuri Indrek Tenno kaitsja vandeadvokaat Rene Varul Menetluse vorm kirjalik RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Tartu Maakohtu
  3. septembri 2020 otsus Indrek Tenno õigeksmõistmises

§ 184lg 2 p 2 järgi ja menetluskulude kohta tehtud otsustuse osas.

2. Tunnistada Indrek Tenno

§ 184

lg 2 p 2 järgi süüdi narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises ning mõista talle karistuseks 3 aastat 6 kuud vangistust. See vangistus jätta

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata, kui Indrek Tenno ei pane 4 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvata alates

  1. jaanuarist
  3. Määrata menetluskuluks ja mõista Indrek Tennolt välja sundraha 1460 eurot ning muu menetluskulu 575 eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui raha jääb tähtajaks täielikult maksmata, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.
  4. Jätta Indrek Tenno kanda õigusabikulu 1200 eurot, mis tekkis seoses kaitsja poolt temale kohtueelses ja maakohtu menetluses õigusabi osutamisega.
  5. Jätta maakohtu otsus muutmata asitõendite kohta tehtud otsustuse osas, s.o maakohtu otsuse resolutiivosa punkt
  6. 1

(17)
  1. Mõista Eesti Vabariigilt Indrek Tenno kasuks välja 720 eurot, sh käibemaks 120 eurot, valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.
  2. Prokuratuuri apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  4. jaanuaril 2020 esitati Indrek Tennole

§ 184lg 2 p 2 järgi süüdistus.

Süüdistuse kohaselt toimetas I. Tenno postiteenuse osutajat kasutades vahendlikult üle riigipiigi suures koguses narkootilist ainet metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) ja lüsergiinhappe dietüülamiidi (lüsergiid, LSD, LSD-25), pannes korduvalt toime ebaseadusliku narkootilise aine sisseveo ja omandamise katse.

  1. I. Tenno tellis eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, kuid enne
  2. veebruari 2017, internetikeskkonna kaudu postiteenust kasutades ebaseaduslikult Hollandi Kuningriigist P.P. (P.P. ) nimele ja enda elukoha aadressile XXX 10 tabletti massiga 4,88 g, mis sisaldasid 1,89 g metüleendioksümetamfetamiini (MDMA-d).
  3. veebruaril 2017 pidasid Maksu- ja Tolliameti töötajad I. Tenno tellitud postisaadetise kinni.
  4. I. Tenno tellis eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, kuid enne
  5. maid 2018, internetikeskkonna kaudu postiteenust kasutades ebaseaduslikult Hollandi Kuningriigist M.R. nimele ja aadressile XXX 319 margiks perforeeritud lüsergiinhappe dietüülamiidiga (lüsergiid, LSD, LSD-25) immutatud 11 paberitükki.
  6. mail 2018 pidasid Maksu- ja Tolliameti töötajad I. Tenno tellitud postisaadetise kinni.
  7. Veel tellis I. Tenno eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, kuid enne
  8. juunit 2018, internetikeskkonna kaudu postiteenust kasutades ebaseaduslikult Hollandi Kuningriigist M.L. a nimele ja aadressile XXX 103 margiks perforeeritud lüsergiinhappe dietüülamiidiga (lüsergiid, LSD, LSD-25) immutatud 4 paberitükki.
  9. juunil 2018 pidasid Maksu- ja Tolliameti töötajad I. Tenno tellitud postisaadetise kinni.
  10. Metüleendioksümetamfetamiin (MDMA) ja lüsergiinhappe dietüülamiid (lüsergiid, LSD, LSD-25) kuuluvad sotsiaalministri
  11. mai 2005 määruse nr 73 lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja. Narkootiliste ja psühhotroopsete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ainete käitlemine keelatud, v.a. meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil ja narkootiliste ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või nimetatud seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil.
  12. NPALS § 31 lg 3 kohaselt loetakse narkootilise või psühhotroopse aine suureks koguseks aine kogus, millest piisab joobe tekitamiseks kümnele isikule. MDMA puhul on suure koguse piirmääraks 1,4 g ning LSD puhul 10 immutatud marki. Kuna I. Tenno toimetas vahendlikult üle riigipiiri 1,89 g MDMA-d ja 422 LSD-ga immutatud marki, on tegemist narkootilise aine suure kogusega. 2

(17)Maakohtu otsus
  1. Tartu Maakohtu
  2. septembri 2020 otsusega mõisteti I. Tenno talle esitatud süüdistuses õigeks. Kohus tegi otsustuse ka menetluskulude ja asitõendite meetmete osas. Kohtuotsuse motiivid ja järeldused tõendite hindamisel olid kokkuvõtlikult järgmised.
  3. Vaidlust ei ole selles, et Hollandi Kuningriigist saabusid kolm postisaadetist:
  4. veebruaril 2017 saabus postisaadetis P.P. nimele ja aadressile XXX , milles olid 10 MDMA-d sisaldanud tabletti;
  5. mail 2018 saabus maksikiri M.R. nimele ja aadressile XXX , milles olid 319 margiks perforeeritud lüsergiinhappe dietüülamiidiga (lüsergiid, LSD, LSD25) immutatud 11 paberitükki;
  6. juunil 2018 saabus M.L. a nimele ja aadressile XXX maksikiri, milles olid 103 margiks perforeeritud ja LSD-ga immutatud neli paberitükki.
  7. Nii MDMA tablettide kui markideks perforeeritud LSD-d sisaldavate paberitükkide puhul on tegemist suure kogusega.
  8. Saajatena märgitud isikud ei ole postisaadetisi tellinud. Isikuandmete päringu kohaselt on Eestis neli P.P. t. Kaks neist on surnud ja kaks elus olevat elavad Harjumaal. M.L. a nimelisi isikuid ei ole, kuid on kaks Mä.L. a, kellest üks elab Harju ja teine Lääne maakonnas. Tõenäoline ei ole, et mujal elavad P.P. ja Mä.L. a nimelised isikud oleksid tellinud endale saadetisi Tartu linnas või maakonnas asuvatele postiaadressidele. M.R. ütlustega on tõendatud, et tema Tartus XXX aadressile maksikirja ei tellinud.
  9. Kõik kolm postisaadetistel märgitud aadressi olid seotud küll I. Tennoga, ent kohtu arvates ei ole siiski tõsikindlalt tõendatud saadetiste tellimine just süüdistatava poolt.
  10. Järelduses, et I. Tenno on postisaadetised tellinud, on prokuratuur tuginenud eelkõige süüdistatava seotusele saadetistel märgitud aadressidega. Prokuratuur on leidnud ka, et I. Tenno käitumismustriks ongi teiste isikute või mitteeksisteerivate isikute nimele postipakkide tellimine ja kõikide kuriteoepisoodide puhul on sarnasus: saadetised on tellitud I. Tennoga seotud aadressidele ning adressaadina on märgitud isik, kellel kas ei ole aadressiga mingit seost või ei eksisteeri sellist isikut üldse. Prokuratuuri arvates on võimalik rääkida süüdistuses toodud postipakkide puhul kuriteo toimepanemise viisi sarnasusest ehk modus operandi’st. Süüdistatava käitumismustri kinnituseks on kohtule esitatud andmed veel kahe saadetise kohta, millised I. Tenno on prokuratuuri hinnangul ka kätte saanud.
  11. Eesti Posti vastusest ja selle lisast nähtub, et Tartus XXX aadressile tuli pakk H.V. u nimele ja see väljastati
  12. aprillil 2017 postiasutusest Indrek Tennole. Veel nähtub Eesti Posti vastusest, et XXX aadressile tuli pakk R.S. e nimele, mis
  13. juulil 2018 toimetati pakil märgitud aadressi postkasti.
  14. Kohtu hinnangul on kindel, et saadetist ei antud H.V. ule, kuna rahvastikuregistrisse sellist isikut kantud pole. Tunnistaja R.S. e ja I. Tenno ütluste kohaselt olid nad gümnaasiumis klassivennad. Pole alust kahelda R.S. e ütlustes, et tema ei ole saadetist tellinud ega kätte saanud. Nõustuda ei saa aga järeldusega, et H.V. u nimele tulnud kiri anti üle just süüdistatavale, kuna postiasutuse vastusest ei nähtu, kas saadetisele järgi tulnud isik tehti kindlaks isikut tõendava dokumendi alusel või oli isikul esitada V22 (teade), SMS või e-kirjaga saabunud teade. Selle kohta, et R.S. e nimele tulnud saadetise võttis postkastist just I. Tenno ja mitte mõni kolmas isik, andmeid samuti pole. 3
(17)
  1. Kohus ei nõustu ka prokuratuuri seisukohaga, et antud asjas on võimalik tugineda modus operandi põhimõttele. Nimelt eeldaks modus operandi’le tuginemine seda, et vähemalt ühe süüdistuses toodud postipaki puhul kolmest – mitte aga süüdistusega mitteseotud postipakkide puhul –, oleks kohtul olemas piisav tõendikogum selleks, et kahtlusteta lugeda tõendatuks selle tellijana just I. Tenno ja mitte keegi kolmas isik. Antud kriminaalasjas ühegi postipaki puhul kolmest selle tellimist I. Tenno poolt tõendatuks lugeda ei saa.
  2. Niisugust järeldust ei muuda ülejäänud kaudsed tõendid. Tõendiks on Tartus XXX ja XXX külas XXX juurde kuuluvate postkastide vaatlusprotokollid. X postkastid on lukustatud trepikojas ja postkastid on lukus, mistõttu on neist postipaki kättesaamine trepikotta ligipääsu mitte omavatele isikutele kas võimatu või oluliselt raskendatud. X a teel on postkastid õues ja neil on ühtne kaas. Ühtse kaane all olevat ei ole fotografeeritud. Seega ei saa seada kahtluse alla I. Tenno märgitut, et postkastidel on avad, millistest käe sisse panemise teel on võimalik postkastis olevaid asju kätte saada. Tartus XXX postkastide vaatlust tehtud pole. Seega ei ole võimalik kahelda A-L.Z. i (X i tänavas elamise ajal süüdistatava elukaaslane) ütlustes, et postkastid asusid õues ja neist oli võimalik võtit omamata asju kätte saada (s.o avausest käe postkasti panemise ja lukukeele keeramise teel) ning I. Tenno ütlustes, milles ta kinnitas sarnaselt A-L.Z. iga, et postkastist oli võimalik asju kätte saada, sest selle lukk ei töötanud ja uks oli suletud paberitükiga.
  3. Tõendiks on ka I. Tenno pangakonto väljavõte koos kontolt nähtuvatelt internetilehekülgedelt tehtud väljatrükkidega. Need ei kinnita aga samuti I. Tennole esitatud süüdistust. I. Tenno pangakonto väljavõttelt ei ole tuvastatav ühtegi kannet, mis võimaldaks asuda ainuvõimalikule seisukohale, et ta on krüptoraha omandanud ja omandatud krüptoraha eest narkootilisi aineid tellinud.
  4. I. Tenno poolt süüdistuses toodud postipakkide tellimist ei tõenda ka see, et tema kodu läbiotsimisel leiti Coca-Cola purk, mis oli kohandatud marihuaana tarvitamiseks, või et teda on
  5. augustil 2019 väärteoasjas tehtud otsusega karistatud sama aasta maikuus marihuaana omamise ja amfetamiini tarvitamise eest. Need asjaolud näitavad vaid seda, et I. Tennol on süüdistuses toodud sündmustele järgnevalt olnud kokkupuuteid narkootiliste ainetega.
  6. Esineb ka üks I. Tenno suhtes soodne tõend. Nimelt nähtub
  7. detsembri 2018 läbiotsimisprotokollist, et süüdistatava venna T.T. kodu Tartus XXX läbiotsimisel leiti magamistoast kirjutuslaua sahtlist minigrippkotike kirjega „LSD“. Selle kotikese leidmine ühes asjaoluga, et postisaadetis telliti T.T. elukohta, annab põhjuse küsida, kas postisaadetist M.R. nimele ei tellinud mitte T.T. . Toimikumaterjalidest selgub ka, et esialgu ongi nimetatud kuriteos kahtlustatud just T.T. t, kuid hilisemalt on see episood inkrimineeritud I. Tennole.
  8. Seega ei moodusta kohtule esitatud kaudsed tõendid sellist kogumit, mis võimaldaksid kahtlusteta asuda seisukohale, et I. Tenno on toime pannud süüdistuses kirjeldatud kuriteo. Tõendid ei välista versiooni kolmandast isikust tellijast. I. Tenno tuleb õigeks mõista. Apellatsioon
  9. Apellatsiooni esitas prokuratuuri esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Lily Sandel, taotledes kohtuotsuse tühistamist ning I. Tenno

§ 184lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistamist ja karistamist. Apellant palub mõista süüdistatavale karistuseks 4 aastat vangistust, 4

(17)milline karistus jätta

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata 5 aasta pikkuse katseajaga ning keelata tal

§ 75

lg 2 p 21 alusel narkootiliste või psühhotroopsete ainete omamine ja tarvitamine.

  1. Apellant leiab, et maakohus ei ole vajalikul määral analüüsinud tekkinud kahtluste elulist usutavust, mistõttu on vääralt lugenud süüdistatava kasuks iga kaitse püstitatud kahtluse süüdistusversiooni paikapidavuses ning selle tulemusel jõudnud ebaõige lahendini. Prokuröri konkreetsed argumendid ja hinnang tõenditele on järgmised.
  2. Kohtuotsusest ei selgu, miks eelistas kohus süüdistatava ütlusi A-L.Z. i ütlustele. Süüdistatav väitis, et Tartus XXX postkast, mis asus õues, oli ligipääsetav kõigile, kuna oli suletud paberitükiga. A-L.Z. aga kinnitas, et postkasti ja ukse avamiseks tuli käsi panna postkasti avast sisse ning keerata seestpoolt lukukeelt. A-L.Z. i ütlusi aluseks võttes ei ole kolmandale isikule välise vaatluse pinnalt ilmne, et postkast on lukustamata ja tõenäoliselt ei saa ka aimata, et postkasti on võimalik seestpoolt avada.
  3. Tõendatud on, et kaks kuud hiljem saabus samale aadressile postipakk H.V. u nimele ja sellele tuli postiasutusse järele I. Tenno. Seda tõendab Eesti Posti
  4. aprilli 2017 vastuskiri. Leides, et selles osas on kahtlused, eelistas kohus põhjendamatult I. Tenno ütlusi. Teada pole, mida see saadetis sisaldas. Mitteeksisteeriva isiku nimele ja I. Tenno elukoha aadressile postipaki saatmine ning sellele postkontorisse järele minemine näitab aga siiski seda, et süüdistatav on tellinud saadetisi kellegi teise nime kasutades.
  5. Saadetis, mis sisaldas 319 LSD-ga immutatud marki, oli adresseeritud M.R. nimele ja aadressile XXX . Postkastide vaatlusprotokollist nähtub, et korteri postkast asub koos viie samasugusega lukustatud trepikojas ning see postkast on lukustatud. Sellest tulenevalt on oluliselt piiratud isikute ring, kes võiksid sellest postkastist saadetisi kätte saada.
  6. XXX külas XXX postkasti tuli 103 LSD-ga immutatud marki sisaldanud kiri M.L. a nimele. Vaatlusprotokollist nähtub, et postkastid olid kinnitatud aia külge ja olid lukus. Isegi kui postkasti avast on võimalik mingil määral posti kätte saada, ei ole need avad üldiselt sedavõrd suured, et keegi ulatuks võtma ka lihtkirja mõõtmetega saadetisi. Samuti ei ole usutav, et kolmas isik investeeriks vähemalt paarsada eurot võõrasse postkasti narkootilise aine tellimiseks, omamata mistahes kontrolli selle üle, kas ta saadetise kätte saab, kuna korteris elav isik võib selleni jõuda enne teda. Ka peab selline tellija olema teinud eelnevalt kindlaks, kas tal õnnestub selliste mõõtmetega saadetist võtit omamata postkastist kätte saada ning saadetise endale saamiseks peab ta postkasti kogu aeg kontrollima.
  7. X a tee postkasti saabus veel teinegi saadetis ja siis oli saajaks märgitud R.S. . R.S. ei ole kunagi X a teel elanud ega sinna postipakke tellinud. Kõnealune saadetis toimetati saajale kätte postkasti
  8. juulil
  9. Arvestades, et tegemist on uue elamuga, kuhu I. Tenno alles 2–3 kuud enne viimati nimetatud paki saabumist kolis, samuti sedagi, et postkastid on uued ja lukustatud, ei ole usutavad I. Tenno ütlused, et tema kõnealust saadetist ei tellinud ega kätte ei saanud.
  10. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga modus operandi põhimõtte osas, s.o nagu saaks kuritegude toimepanemise viisi sarnasusele tugineda vaid siis, kui üks süüdistuses esitatud kuriteoepisoodidest on leidnud tõsikindlalt tõendamist. Riigikohus niisugust juhist modus operandi kohaldamiseks andnud ei ole. Käesoleval juhul on kuritegude toimepanemise viisiks võõraste isikute nimele saadetiste tellimine. Saadetiste tellimine võõraste isikute nimele on võrdlemisi tavatu. Sedavõrd spetsiifilisel viisil postisaadetiste tellimine (olenemata saadetise sisust) I. Tennoga seotud aadressidele kinnitab, et need on tellinud üks ja seesama isik. Sellega, 5

(17)et I. Tenno on H.V. u nimele tellitud postisaadetisele postkontorisse järele läinud, on tõendatud, et just temale on omane võõraste või mitteeksisteerivate isikute nimele saadetiste tellimine. Sellest tulenevalt on tõendatud seegi, et just I. Tenno tellis süüdistuse aluseks olevad tema elukoha aadressidele saabunud saadetised.
  1. Veel selgub, et I. Tenno on omanud krüptoraha. Tema arvelduskontolt selguvad neli laekumist äriühingult Digiyastreb SL:
  2. jaanuaril 2018 laekus 2175,50 eurot,
  3. veebruaril 2018 laekus 731,85 eurot,
  4. mail 2018 laekus 441,67 eurot ja samal päeval veel 50 eurot. Kohtule esitatud kuvatõmmiste ja nende tõlgete alusel on tuvastatav, et Digiyastreb SL haldab lehekülge www.paynote.eu. Nimetatud leheküljel on võimalik üksnes ja ainult kaubelda krüptovaluutaga, täpsemalt Bitcoini ja Etherumiga. Seega on ilmne, et osutatud äriühingu kaudu võõrandas I. Tenno krüptoraha ja tema kontole laekus selle eest raha.
  5. Maakohus märkis I. Tenno kasuks selle, et tema mobiiltelefonist ja arvutist ei leitud kriminaalasjas tähtsust omavaid andmeid. Selleks, miks see nii oli, on aga oma põhjus. Teatavasti on keelatud aineid võimalik soetada tumeveebi müügikeskkondadest, kasutades ostude sooritamiseks krüptoraha. Tumeveebi ligipääsemiseks on vaja spetsiaalset tarkvara Tor. Tor-brauser on kujundatud selliselt, et see ei salvesta arvutisse internetilehekülgede sirvimisandmeid ja programmi sulgemisel kustub ajalugu automaatselt. Seega ei ole võimalik tuvastada, milliseid tumeveebi lehekülgi on kahtlusalune isik külastanud või milliselt leheküljelt ja mis ajal on ta keelatud aineid tellinud.
  6. Olukorras, kus I. Tennoga seotud kolmele erinevale aadressile on korduvalt saabunud saadetisi võõraste isikute nimele, ei ole eluliselt usutav, et nende tellimise taga on keegi muu kui I. Tenno. Süüdistatava kasuks tuleb lugeda üksnes selline kahtlus, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav, kuid sellist kahtlust käesoleval juhul ei esine. Apellatsioonivastus
  7. Apellatsioonile vastas I. Tenno kaitsja vandeadvokaat Rene Varul, paludes jätta kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Kohtuotsust peab kaitsja õigeks järgmistel põhjustel.
  8. Kohtuotsuses tehtud tõendite analüüs on põhjalik.
  9. Maakohus on õigesti sidunud modus operandi põhimõtte rakendamise episoodide rohkuse puhul sellega, et vähemalt ühe episoodi puhul peaks olema süüdistus veenvalt tõendatud. Seda seisukohta on Riigikohus sisuliselt väljendanud oma lahendites nr 3-1-1-8-10 ja 3-1-1-32-
  11. Märge Eesti Posti vastuskirjal, et H.V. u nimele tulnud kiri väljastati I. Tennole, võib tähendada seda, et kiri toimetati I. Tenno elukoha aadressil olnud postkasti. Menetleja ei ole seda võimalust uurinud. Ka ei ole selle kirja puhul teada, et see oleks sisaldanud mingeid keelatud aineid. Pealegi oli I. Tenno sel ajal ajateenistuses.
  12. Keelatud ainete tellimise kohta ei leitud tõendeid I. Tenno arvutist ega ka telefonist. Prokuratuuri järeldus, et I. Tenno kasutas tellimuste tegemiseks tumeveebi, spetsiaalset tarkvara Tor ja maksis tumeveebis krüptorahaga, on nonsenss. I. Tenno on veenvalt selgitanud, et ta ei ole tegelenud krüptoraha ostu-müügiga. Seda kinnitavad ka tema pangakontode väljavõtted. Neli ülekannet äriühingult Digiyastreb SL olid seotud T.T. ga, nagu süüdistatav ka selgitas. Pealegi, isegi kui I. Tenno puhul peaks tehtama järeldus, et ta on kuidagi seotud krüptoraha ostmise-müümisega, siis peaks menetleja ikkagi suutma tõendada, et ta on selle krüptorahaga maksnud narkootikumide eest. 6
(17)
  1. Üles on jäänud olulised kahtlused: 1) X i tänavale tellis posti ka A-L.Z. , postkast oli lihtsalt ligipääsetav ja kasutatav kolmandate isikute poolt, ka oli I. Tenno vaadeldaval ajal sõjaväes; 2) X tänaval elas hoopis T.T. , kelle juurest leiti märke samast narkootikumist, mis oli postisaadetistes – LSD-st – ja kellele oli esialgselt vastav kahtlustus ka esitatud; 3) postkast X a teel oli lihtsalt ligipääsetav ja kasutatav ka kolmandatele isikutele ning seda ongi tehtud.
  2. I. Tenno arvab, et postkaste on kasutanud tema tuttavad ja endised klassivennad, kes on olnud seotud keelatud ainete tarvitamisega. Sellist kahtlust pole kummutatud. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Prokuratuuri apellatsioon väärib tähelepanu ning tingib maakohtu otsuse tühistamise ja I. Tenno süüditunnistamise talle esitatud süüdistuses. Enda sellist seisukohta põhjendab kohtukolleegium järgmiselt.
  4. Vaidlust ei ole selles, et I. Tennot süüstavaid otseseid tõendeid ei ole, ehk tema süüküsimus tuleb lahendada vaid kaudsete tõendite kogumile antava hinnangu alusel. Puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite põhjal (vt nt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. detsembri 2013 otsus asjas nr 3-1-1-114-13, p 9). Maakohus leidis, et antud juhul ei võimalda kaudsed tõendid rääkida I. Tenno süü tõsikindlast tuvastatusest, sh ei pidanud kohus võimalikuks kasutada süüdistuse tõendamiseks kuriteo toimepanemise viisi (modus operandi). Kohtukolleegium maakohtu niisuguste seisukohtadega ei nõustu, vaid leiab, et esimese astme kohtus uuritud kaudsed tõendid on küllaldased, viimaks järelduseni kuriteo toimepanemisest I. Tenno poolt, samuti on tõendamisel võimalik lähtuda modus operandi põhimõttest.
  6. Kohtuotsusest nähtuvalt välistas maakohus süüdistuse tõendamisel modus operandi’le tuginemise seetõttu, et selleks on vajalik vähemalt ühe süüdistatavale etteheidetava teo tõendamine absoluutselt ja igasuguseid kõhklusi välistavalt, s.o sisuliselt on kohus pidanud silmas tõendamist otses(t)ele tõendi(te)le tuginedes. Kohtukolleegium niisuguse seisukohaga ei nõustu.
  7. Modus operandi põhimõttest lähtumist tõendamisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjalikumalt käsitlenud
  8. märtsi 2010 otsuses nr 3-1-1-8-10, märkides selle p-des 11 ja 12 nii: „Kuritegude uurimise praktikas on kinnitust leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms. Sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. “ (otsuse p 11). „Kuritegude toimepanemise viisist sellises tõenduskvaliteedis on eeskätt põhjust rääkida siis, kui kuriteo toimepanemise vahendi kasutamise eripära või tekitatud tagajärgede iseloom on spetsiifilised. Kuid modus operandi’st kui usaldusväärsest tõendamise moodusest võib rääkida ka juhtudel, mil spetsiifika ei seisne ainuüksi kuriteo enese toimepanemise viisis, vaid nende kuritegude avaramat ajalist tausta kajastavates erinevates tunnustes. Modus operandi usaldusväärsust tõendamise moodusena kinnitab ka sarnaste juhtumite arv.“ (otsuse p 12). Veel on Riigikohus aktsepteerinud modus operandi tõendamisviisi ka nt otsustes asjades nr 3-1-1-32-05 (p 8) ja nr 3-1-1-87-09 (p 1). Ringkonnakohus leiab, et Riigikohus ei ole osutatud lahendites, sh osundatud kohtuotsuse nr 3-1-1-8-10 p-des 11 ja 12, andnud juhiseid modus operandi põhimõtte sisustamiseks viisil, nagu seda tegi esimese astme kohus. Ka ringkonnakohus ise ei pea põhjendatuks siduda modus operandi põhimõttele 7
(17)tuginemise lubatavust sellega, et üks süüdistuses isikule etteheidetavatest tegudest oleks tõendamist leidnud tõsikindlalt, ehk siis eelkõige otsestele tõenditele tuginevalt. Kui mitmetes kuritegudes peegelduv toimepanija käitumismuster ja kuritegude ühised iseloomulikud jooned näitavad nende toimepanemist sama isiku – süüdistatava – poolt ega ilmne ka muid kahtlusi, siis pole põhjust loobuda kurjategija tuvastamise moodusena modus operandi’st vaid seetõttu, et üks kuriteoepisood eraldivõetuna ühest järeldust toimepanija isiku kohta teha ei võimalda. Samuti on võimalik, et toimepanija käitumismustrit kinnitab ka tema selline käitumine, mida süüdistuses talle kuriteo näol ette ei heideta.
  1. Praeguses kaasuses leiabki ringkonnakohus prokuratuuriga nõustuvalt, et kaudsetele tõenditele ja kuritegude toimepanemise viisile, sh sarnaste juhtumite arvukusele tuginevalt tuleb I. Tenno süü tõendatuks lugeda. Niisugusele veendumusele viivad alljärgnevalt analüüsitavad tõendid ja nende pinnalt tehtavad järeldused.
  3. veebruaril 2017 saabus Hollandist kirjaümbrikusse pakendatuna postisaadetis, mis oli adresseeritud P.P. nimele aadressile XXX . Saadetises, omakorda fooliumisse pakendatuna, oli 10 roosat tabletti (vt vallasasja läbivaatuse protokoll nr 160/2017, tl 82-85 ja rahvusvahelise postisaadetise läbivaatuse akt nr 17-12.1-5/00/1068, tl 88). Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis läbi viidud uuringuga tuvastati, et need 10 tabletti sisaldasid kokku 1,89 g MDMA-d (vt uuringuakt nr 17U-AN0094 tl 87).
  4. Kohtukolleegium leiab, et tõenäoline ega usutav ei ole postisaadetise tellijana sellele adressaadina märgitud isik. Rahvastikuregistri andmed andsid nimele P.P. s neli vastet. Kaks sellenimelist on surnud enne
  5. aastat (vt isikuandmete päringud, tl 79–81). Kaks P.P. t elavad Harjumaal (üks juba alates
  6. aastast ja teine
  7. aastast) ning pole usutav, et nemad võisid tellida saadetise kättesaamisega Tartus.
  8. Sellele, et saadetise tellijaks võis olla I. Tenno, viitab saadetisele, s.o kirjaümbrikule, märgitud aadress XXX , mis oli tema elukoht. Enda ütluste kohaselt elas süüdistatav selles korteris 2016 maikuust kuni 2017 juuni või juulini (tl 31). Kaitsja on I. Tenno poolt saadetise tellimise kahtluse alla seadnud väitega, et veebruaris 2017 oli I. Tenno ajateenistuses. Ringkonnakohus möönab, et süüdistatav oli ajateenistuses
  9. juulist 2016 kuni
  10. juunini 2017 (tl 100). Samas ei välista see võimalust, et tellijaks oli ikkagi I. Tenno. Süüdistatava enda ütlustest nähtuvalt sai ta ajateenistuses olles vabal ajal telefoni kasutada (tl 30). Torveebilehitsejat (The Onion Router) saab kasutada mistahes mobiilsideseadmetes, sh mobiiltelefonides, mistõttu oli I. Tennol võimalik postisaadetist tellida ka ajateenistuses viibimise ajal. Sellele seisukohale kaitsja apellatsioonivastuses vastu vaielnud pole. Samuti on selge, et tellimistoimingut sai süüdistatav teha ka vahepeal kodus käies. I. Tenno rühmaülem selgitas oma
  11. jaanuari 2020 vastuses menetlejale, et ajateenijatele võimaldatakse ajateenistuskohast väljalubamist ning I. Tenno sai väljaloale keskmiselt üle kahe nädala või kui tema teenistuslik suhtumine oli hea (I. Tennol oli suhtumisega kohati probleeme), siis ka igal nädalavahetusel. Väljaluba kestis reede pärastlõunast kuni pühapäeva õhtuni (tl 101). Ka süüdistatava toonane elukaaslane A-L.Z. on öelnud, et ajateenistuse perioodil käis I. Tenno keskmiselt paar korda kuus nädalavahetustel kodus (tl 21 pöördel). Eelnev tähendab seda, et vaatamata ajateenistuses olemisele oli süüdistataval võimalik MDMA-d sisaldanud tablette tellida ning ta sai vähemalt teatud määral arvestada ka enda kodus olemisega saadetise saabumisele lähedasel ajal, s.o sai ta ju periooditi koju vaata et iganädalaselt. Muidugi pole ka alust arvata, et postisaadetise kättesaamine oleks temale olnud kuidagi keerukas juhul, kui selle saabumisajal teda kodus pole. Väikese ajalise nihkega (nt mõne päevaga), oleks ta selle ikka kätte saanud. 8
(17)
  1. Kaitsja väitel oleks kõnealuse saadetise võinud I. Tenno postiaadressile tellida kestahes, kuivõrd I. Tenno postkast ei olnud lukustatav, ehk sellesse saabunud kirjad olid kõigile lihtsasti kättesaadavad. Kohtukolleegium sellega nõus ei ole. On tõsi, et postkast asus õues. Samas on A-L.Z. kinnitanud, et postkastil võtit küll ei olnud, see oli kadunud, aga ust sai avada, kui panna käsi postkasti sisse ja keerata lukukeelt (tl 22), s.o tema ütlustest järelduvalt oli postkast lukus. Ringkonnakohtu meelest on A-L.Z. i ütlused usutavad: need on loogilised ja A-L.Z. il puudus igasugune vajadus valetada. Niisiis ei ole võimalik tugineda I. Tenno väitele, et postkasti sulgeda ei saanud.
  2. Edasi selgub maakohtus uuritud tõenditest, et teine postisaadetist Hollandist saabus
  3. mail
  4. See oli lihtmaksikiri, millele oli adressaadina märgitud M.R. ja saaja aadressina XXX . Selles kirjas oli fooliumpakenditesse panduna kokku 308 marki (vt läbivaatuse akt nr 18LA1012591-1, tl 75 ja asitõendi vaatlusprotokoll, tl 72–74). Nagu narkootilise aine ekspertiisiga kindlaks tehti, olid kõik margid immutatud LSD-ga (vt ekspertiisiakt nr 18EAN0730, tl 68–69).
  5. Nagu eelnevagi postisaadetise puhul, nii pole ka selle maksikirja tegeliku saajana alust näha kirjal märgitud adressaati ehk M.R. d. Selline isik on olemas ja ta kuulati maakohtu istungil ka üle. Enda ütluste kohaselt elab M.R. juba ligikaudu 10 aastat Tartus, X tänaval käinud ta ei ole ja ühelegi sealsele aadressile postisaadetisi tellinud ka mitte (vt tema ütlused, tl 23 pöördel). Kohtukolleegium ei näe põhjust tunnistaja sellises ütlemises kahelda.
  6. Asjaolule, et sellegi kirja tellija ja seda tegelikult saama määratud isik oli I. Tenno, viitab kõigepealt taas kirjale märgitud aadress, ehk täpsemini ka selle aadressi seotus süüdistatavaga. Nimelt oli Tartus XXX korteri omanikuks I. Tenno vend T.T. (vt kinnistusraamatu väljavõte, tl 66–67), kes selles korteris ka elas. Vahepeal, s.o enda X i tänava korteri müümisest 2017 juunis või juulis kuni XXX külla XXX kolimiseni kasutas seda korterit oma elukohana ka süüdistatav. X a teele kolimise täpset aega süüdistatav ei mäleta. Ta on öelnud, et see võis toimuda kahe kuu jooksul alates notari juures käimisest
  7. märtsil 2018 (tl 32). Eelnevast tuleb järeldada, et I. Tenno elas X tn vähemalt mingi hetkeni maikuus, ehk see võis tema elukohaks olla ka mai keskel, mil saabus kiri markidega.
  8. Süüdistatava maakohtu istungil antud ütluste kohaselt ei elanud ta sel perioodil mitte üksnes venna pool, vaid vaheldumisi T.T. ja oma vanemate juures (tl 31 pöördel). Süüdistatav möönis ka, et eeluurimisel andis ta selles osas teistsuguseid ütlusi, s.o avaldas, et elas kogu selle ajaperioodi T.T. korteris. Ütluste vahel olevat vastuolu selgitada püüdes märkis I. Tenno kohtuistungil, et eeldatavasti lähtus ta toona vaid venna korteris elamisest rääkides sellest, kuhu olid saanud tema kirjutuslaud ja voodi. Need esemed olid aga pärast tema X i tänavalt välja kolimist viidud T.T. korterisse (vt tema ütlused tl 31–32). Kohtukolleegium nõustub apellandiga, et I. Tenno ei ole usutavalt selgitanud ütluste vahelist vastuolu: uskumisväärne pole, et vastates menetleja küsimusele oma elukoha kohta, lähtub vastaja mitte sellest, kus ja kelle juures ta konkreetselt elab, vaid hoopis pelgalt mõne mööblitüki asukohast. Pigem näib, et I. Tenno on kohtumenetluses püüdnud veelgi vähendada võimalust enda seostamiseks venna korteri aadressile saadetud kirjaga. Samas peab mainima, et esile toodud vastuolu ei sea kuidagi kahtluse alla seda, et peaaegu aasta jooksul kasutas süüdistatav T.T. korterit oma elukohana (olgu siis kasvõi paralleelselt vanemate elukohaga) ning seega olid temale juurdepääsetavad ka Tartus X saabuvad kirjad. Ent isegi kui süüdistatav oli maksikirja saabumise ajaks ehk
  9. maiks 2018 X a tee korterisse sisse kolinud, ei oleks ta kaotanud võimalust temale tulevate kirjade kättesaamiseks. Seal X tänava korteris elas jätkuvalt T.T. ning seeläbi oli I. Tennole ikkagi tagatud ligipääs korteri juurde kuuluvale postkastile. 9
(17)52. Et selle kirja võis tellida mõni kolmas isik, kohtukolleegiumi hinnangul usutav pole. Nimelt nähtub asitõendi vaatlusprotokollist, et kortermaja postkastid (6
  1. tk)asuvad trepikojas ning trepikoja välisuks on lukustatud, ka on lukustatud postkastid (tl 61–62). Välisukse lukustamine tähendab seda, et inimeste ring, kes trepikojale ja seega ka postkastidele juurde pääsesid, on väga piiratud. Niisugune tõdemus võõraste ligipääsu piiratusest trepikojale muudab asjakohatuks kaitsja väite, mille kohaselt võis postkasti sisu tõenäoliselt kätte saada ka selle ülaosas olnud avause kaudu. Ka tuleb tähele panna seda, et M.R. nimele tulnud kiri oli mõõtmetega 173 mm x 112 mm (vt asitõendina postisaadetise vaatlusprotokoll, tl 72). Postkaste kajastava fototabeli põhjal tuleb leida, et kastide ava pole nii suur, et selliste pisikeste mõõtmetega kirja avause kaudu kätte saaks – või vähemasti oleks selle kätte saamine keeruline, nõuaks abivahendeid ja võtaks aega. 53. Kaudselt viitab I. Tennole kirja tellijana seegi, et M.R. ütluste kohaselt käisid tema ja I. Tenno samas koolis, süüdistatav oli temast madalamas klassis ja omavahel nad ei suhelnud (tl 23 pöördel–24). Seda silmas pidades ei ole usutav I. Tenno väide, et tema M.R. d ei tea ja nägi kohtuistungil esimest korda (tl 33). 54. 2. juunil 2018 saabus Hollandist kolmas saadetis: lihtmaksikiri, millele oli märgitud saajaks M.L. ja saaja aadressiks XXX . Sellest kirjast leiti fooliumpakendist 103 marki (vt läbivaatuse akt nr 18LA1071851-1, tl 49 ja asitõendi vaatlusprotokoll, tl 46–48). Ka need margid sisaldasid LSD-d. 55. Rahvastikuregistri andmetel M.L. asid Eestis ei ela (tl 116), kuid on kaks Mä.L. a. Nendest ühe elukoht on Harju ja teisel Lääne maakonnas (vt isikuandmete päring tl 117, 118). Kuivõrd sellist inimest nagu M.L. Eestis pole, on põhjendatud arvata, et kõnealune saadetis on tellitud väljamõeldud isiku nimele. Kui aga lähtuda sellest, et eksitus on toimunud saaja eesnime märkimisel, ei ole kuidagi uskumisväärne tellimuste tegemine kummagi Mä.L. a poolt, s.o endale kirja saata laskmine oma elukohast sedavõrd kaugele. 56. Nagu ringkonnakohus eelnevalt juba mainis, seostub sellelgi postisaadetisel kajastuv aadress – XXX küla XXX – otseselt I. Tennoga, s.o tegemist on tema elukohaga. Kuivõrd I. Tenno enda ütluste kohaselt asus ta kõnealusele aadressile elama umbes kahe kuu jooksul alates märtsikuust 2018 (tl 31 pöördel–32), on üksnes põhjendatud öelda, et juunikuuks oli tema kolimine juba toimunud. See tähendab aga, et juba kolmas postisaadetis narkootilise ainega tuli taas süüdistatavaga seotud aadressile. 57. Ka selle saadetise puhul tuleb märkida, et ringkonnakohus peab vähe tõenäoliseks kellegi kolmanda esinemist, kes endale narkootilise aine I. Tennole mõeldud postkasti tellis. Selge on juba see, et saadetise kättesaamine XXX postkastist oleks olnud keeruline. Postkastid (6
  2. tk)asusid küll õues, kuid olid lukustatud. Kuigi pole teada, milline oli postkasti ülaosas olnud ava (s.o seda vaatlusprotokollist ja fototabelitelt (tl 106
  3. jj)ei nähtu), võib arvata, et kirja võtmine selle kaudu olnuks keeruline (M.L. a nimele tulnud kiri oli mõõtmetega 173 mm x 112 mm, vt postisaadetise vaatlusprotokoll tl 46). Samuti ei saa märkamata jätta saadetise saabumise aega: see saabus vaid kuni paar nädalat pärast I. Tenno X a teele kolimist. 58. Kohtukolleegium leiab, et eeltoodust järeldub kirjeldatud kolme kuriteo silmnähtav sarnasus. Narkootilised ained on tellitud kas mitte eksisteerivate inimeste nimele või selliste inimeste nimele, keda ei ole võimalik saadetisega kuidagi seostada. Iga kord on saaja aadressina märgitud I. Tenno elukoht. Kõigi aadresside haakuvus süüdistatavaga, samuti asjaolu, et ühe saajana on märgitud tema koolivend, kinnitavad tellimuste tegemist just I. Tenno poolt. 10
(17)
  1. I. Tennot süüstavaid kaudseid tõendeid on veelgi.
  2. Vaid kaks kuud pärast seda, kui P.P. se nimele ja I. Tenno elukoha aadressile saadeti MDMA-d sisaldanud tablettidega kiri, saabus
  3. aprillil 2017 kiri H.V. u nimele ning jällegi oli saaja aadressina märgitud I. Tenno elukoht – XXX (vt Eesti Posti väljastatud postisaadetiste andmed, tl 91). H.V. ku rahvastikuregistri andmetel olemas ei ole (vt isikuandmete päring, tl 115). Eesti Posti vastusest selgub, et kõnealune saadetis – lihtmaksikiri väljastamisega postiasutusest – väljastati postiasutuses Indrek Tennole
  4. aprillil 2017 (tl 103). Kaitsja ja ka maakohus on leidnud, et viidatud vastuskirja põhjal ei saa kahtlusteta väita postisaadetise üle andmist just süüdistatavale. Seda seetõttu, et sellest vastusest ei selgu, mil viisil tehti kindlaks saadetise vastuvõtjana I. Tenno, s.o kas saadetisele järele tulnud isikul oli esitada V22 (s.o teatis, mille alusel saab saadetise postkontorist kätte), SMS või e-kirjaga saabunud teade või tuvastati saaja isikut tõendava dokumendi ettenäitamisel. Kaitsja on apellatsioonivastuses pidanud võimalikuks ka seda, et postisaadetis väljastati mitte postiasutuses, vaid see viidi XXX postkasti. Kohtukolleegium kaitsja ja maakohtu kõhklusi ei jaga, vaid näeb nagu prokuratuurgi põhjust jaatada saadetise kättesaajana just süüdistatavat. Eesti Post on oma vastuskirjas selgitanud, et kui kirja saajal on ette näidata V22, SMS või e-kirjaga saabunud teade, väljastatakse kiri nendele teadetele tuginevalt. Kui inimesel neid esitada pole, toimub väljastamine isikut tõendava dokumendi esitamisel (tl 103). Sellest vastusest saab järeldada, et kui kiri oleks üle antud V22, SMS või e-kirjaga tulnud teate alusel, oleks postiasutusse jäänud märge selle saamisest H.V. u poolt, s.o ei oleks ju postiasutusel kuidagi saanud olla mingeid muid andmeid. Kuna aga saaja isikuna on märgitud I. Tenno, anti kiri seega üle isikut tõendava dokumendi alusel. Puudub põhjus arvata, et postitöötaja oleks saadetise üle andnud dokumenti küsimata. Seega küsis see töötaja postkontorisse saabunud inimeselt dokumenti ja talle anti I. Tenno dokument. Et tegu oli just I. Tenno dokumendiga, pidi selle esitajaks olema just I. Tenno. Põhjendatud pole ka leida, et postisaadetis viidi hoopis X i tänavale postkasti. Eesti Posti viidatud vastusest ilmneb seegi, et H.V. u nimele tuli lihtmaksikiri väljastamisega postiasutusest. Seega ei olnud Eesti Postil võimalik toimetada seda kirja postkasti. Samuti nähtub, et kirja saabumisest kuni väljastamiseni kulus 11 päeva. Taolist pikka ajavahemikku selgitab vaid see, et saaja viivitas kirjale postkontorisse järele tulemisega. Kui kiri oleks viidud postkasti, oleks see toimunud oluliselt kiiremini.
  5. Ka saabus I. Tenno elukoha aadressile – sedakorda XXX külla X a teele – postisaadetis
  6. juulil
  7. Saajaks oli märgitud R.S. (tl 93). Saadetis oli
  8. juulil toimetatud saaja postkasti – XXX (tl 93, 103). Ka siin on põhjendatud arvata, et postisaadetise tellimise taga oli I. Tenno. Nimelt selgub esmalt, et R.S. , kes on tegelikult eksisteeriv isik, seda postisaadetist ei tellinud. Niisuguselt on R.S. väitnud maakohtu istungil (tl 27 pöördel) ning kohtukolleegiumil ei ole alust tema ütluses kahelda. Teiseks on aga nähtav, et R.S. on I. Tennole tuttav inimene. Nii R.S. kui I. Tenno on kinnitanud, et nad olid gümnaasiumis klassivennad (vt vastavalt tl 27 ja tl 33). Seega oli R.S. e nimi süüdistatavale teada ja ta sai seda kasutada.
  9. Kohtukolleegium leiab, et olenemata teadmatusest selles osas, mida sisaldasid H.V. u ja R.S. e nimele saabunud postisaadetised, sobituvad ka need samasse – ringkonnakohtu hinnangul I. Tennole iseloomulikku – käitumismustrisse: ta tellib postisaadetised teiste isikute nimele ning enda elukoha aadressile.
  10. Tõsi, süüdistatav on arvanud, et selliseks tema aadresse kasutavaks inimeseks võib nt olla tema mõni koolivend. Kaitsja toonitab läbivalt versiooni kellestki kolmandast isikust. Kohtukolleegium ei pea niisuguseid variante uskumisväärseteks. Ringkonnakohus on juba põhjendanud, miks eelkõige Tartus XXX , aga ka XXX külas XXX korterite postkastidest oli 11
(17)kõrvalisel isikul posti kättesaamine oluliselt raskendatud. Lisaks peab aga märkama teisigi aspekte.
  1. Postisaadetis M.L. a nimele ja I. Tenno elukoha aadressile XXX tuli vaid kuni paar nädalat pärast süüdistatava X a teele kolimist. Kolleegium ei pea usutavaks, et keegi – koolivend või muu isik – oleks teadlik ja nii hästi informeeritud I. Tenno elukoha vahetustest, sh vahepealsest elamisest venna juures (tuli ju teine saadetis T.T. aadressile). Olgu ka öeldud, et süüdistatav ise pole nimetanud ühtegi koolikaaslast ega ka muud inimest, kellel tema kohta taoline teave oleks.
  2. Ka soostub ringkonnakohus prokuratuuri väidetega puutuvalt suures koguses narkootilise aine korduvasse tellimisse teise isiku postkasti. Kõigepealt tuleb tähele panna, et niisuguse toimingu juures ei saa tellija olla kindel, et ta saadetise kätte saab. Rahvusvaheliste postisaadetiste saabumise aeg ei ole tellimise ajal täpselt määratletav, ehk tellija ei saa arvestada saadetise postkasti jõudmise kindla ajaga. Ka pole posti toomise kellaaeg iga päev täpselt sama. Seega peaks selline isik võõrast postkasti pidevalt kontrollimas käima või isegi vahetpidamata jälgima. Juba see muudab niisugused kaitseväited mitteusutavateks. Lisaks on aga võimalik, et postkastini jõuab esimesena aadressil märgitud elukoha elanik ning tellija jääb just seetõttu narkootikumidest ilma. Et keegi sooviks raha paigutada uimastitesse, mille kätte saamine on sedavõrd vähetõenäoline, pole kuidagi usutav. Kui keegi mingit sarnast skeemi kasutada sooviks, oleks hoopis turvalisem tellida narkootikume sisaldav saadetis aadressile, kus keegi sees ei ela, postkastid on õues ja postkasti ei kontrollita. Tartus ja selle lähiümbruses taolisi maju kindlasti on.
  3. Veel peab märkama seda, et postisaadetiste tellimine I. Tennoga seotud aadressidele jätkus pärast saadetiste kinni pidamist: kuigi väidetava tellijani ei jõudnud saadetis veebruaris 2017, tellis ta uuesti suure koguse narkootilist ainet mais 2018; seda kätte saamata tellis ta taas suure koguse juba juunis
  4. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa mingilgi määral uskuda, et keegi teeks narkootikumide ostmiseks suuri rahalisi kulutusi ning kestvalt telliks neid teise isiku elukoha aadressidele olukorras, kus saadetised pole juba korduvalt temani jõudnud. Kindlasti ei saa ka rääkida mitmest sellisest isikust, kes üksteisest eraldiseisvalt just I. Tenno elukohti oma postisaadetiste kättesaamiseks kasutavad.
  5. Eeltoodud asjaoludel ja põhjendustel pole kohtukolleegiumi jaoks vähimalgi määral uskumisväärne, et I. Tenno elukoha aadressidele tulnud postisaadetised oleksid olnud tellitud kellegi teise poolt. Tellimuse tegijana ja tegeliku saajana tuleb näha süüdistatavat.
  6. Ent kaudsete tõendite loetelu pole end veel sellegagi ammendanud.
  7. Nimelt on I. Tennol narkootikumidega kokkupuuteid.
  9. detsembril 2018 otsiti läbi tema elukoht XXX külas X a teel. Selle käigus leiti mh 330 ml Coca-Cola purk (vt läbiotsimisprotokoll, tl 109–110). Vaatlustprotokollist nähtuvalt oli purgi alumine osa muljutud nii, et tekkinud oli madala põhjaga süvend ja selle süvendi põhjas oli näha terava esemega tekitatud paljusid väikesi auke, mis olid osalised kaetud tumedat värvi ollusega (tl 111–113). I. Tenno teadis, et taolisel viisil moondatud purki kasutatakse marihuaana tarvitamiseks. Samas aga ei tunnistanud I. Tenno seda purki enda omaks. Ta ütles, et rõdul olnud purk võidi sinna visata tänavalt (tl 32 pöördel). Seda kohtukolleegium ei usu. Läbiotsimisprotokollist selguvalt oli Coca-Cola purk rõdul asetsenud pappkastis tühjade suitsupakkide juures. Usutav pole juba see, et keegi viskas sellise purgi I. Tenno rõdule. Eriti ebausutavaks muudab sellise väite aga tõsiasi, et purk asus mitte rõdu põrandal, vaid pappkastis. 12
(17)
  1. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri
  2. augusti 2019 otsusega on I. Tennot karistatud NPALS § 151 lg 1 järgi amfetamiini tarvitamise ja marihuaana omamise eest (vt väärteootsus, tl 150–151, joobeseisundi tuvastamise protokoll, tl 152 ja karistusregistri väljavõte, tl 154). Samuti nähtub, et I. Tenno joovet mõõdeti ka
  3. novembril
  4. Siis tehti kindalaks tema poolt tetrahüdrokannabinooli metaboliidi (THC) tarvitamine (tl 153). Tõsi, I. Tenno käideldud kanep ja amfetamiin on teistlaadi narkootilised ained kui tema aadressidele tulnud postisaadetistes sisaldunud MDMA ja LSD. Siiski tõendavad käesoleva otsuse selles ja eelmises punktis käsitletud tõendid, et süüdistataval on olnud vahetuid kokkupuuteid narkootikumidega.
  5. Veel näitavad kaudsed tõendid seda, et I. Tenno on tõenäoliselt teinud tehinguid krüptorahaga. On teada, et krüptoraha on mh kasutusel illegaalsete teenuste ja kaupade ostmiseks ning et tumeveebis tellitakse narkootilisi aineid krüptorahaga. I. Tenno arvelduskonto väljavõttest (tl 128–135) nähtub, et talle on tehtud neli rahaülekannet äriühingult Digityastreb SL:
  6. jaanuaril 2018 laekus 2175,50 eurot,
  7. veebruaril 2018 laekus 731,85 eurot,
  8. mail 2018 laekus 441,67 eurot ja samal päeval veel 50 eurot. Nagu prokuratuur on tuginevalt maakohtule esitatud ja seal uuritud kuvatõmmistele asjakohaselt apellatsioonis selgitanud, haldab Digiyastreb SL lehekülge www.paynote.eu. Nimetatud leheküljel on võimalik üksnes ja ainult kaubelda krüptovaluutaga, täpsemalt Bitcoini ja Etherumiga (vt tl 136–142). Arvestades neid nelja rahaülekannet, on alust arvata, et I. Tenno on Digiyastrab SL kaudu võõrandanud krüptoraha ja sellega seoses on Digiyastreb SL kandnud raha süüdistatavale. Niisugust arvamust ei muuda I. Tenno kohtuistungil antud ütlused. Nimelt on prokurör küsinud temalt
  9. mail 2018 tema arvele kantud raha kohta ning süüdistatav on vastanud, et need olid seotud tema venna T.T. ga: et T.T. l ei olnud peaaegu 3 kuud pangakaarti, palus T.T. temalt (st I. Tennolt) kanda raha oma kontole (tl 32 pöördel). Kohtukolleegium süüdistatava taolist selgitust tõele vastavaks ei pea. Kõigepealt ei heida tema see seletus valgust asjaolule, miks pidi T.T. kasutama I. Tenno arvelduskontot jaanuaris ja veebruaris
  10. Need kuud ei jää ka kolmekuulise perioodi hulka, mil T.T. l väidetavalt pangakaarti ei olnud. Seda, et T.T. l vähemalt aasta alguses pangakaart oli, näitab tema kontoväljavõte (tl 51 jj), millelt nähtuvad teostatud kaardimaksed. Samuti kajastab T.T. pangakonto väljavõte märtsist maini erinevate ülekannete (nii kontole kui kontolt) tegemist. Seega on ebausaldusväärsed I. Tenno ütlused, milles ta eitab Digiyastreb SL tehtud ülekannete seotust tema endaga ning puutumust krüptorahaga üleüldiselt. Pigem on ta soovinud varjata seda, et tal olid olemas vajalikud vahendid tehingute tegemiseks tumeveebi müügikeskkondades.
  11. Tõsi, I. Tenno korteri läbiotsimisel ära võetud mobiiltelefonist ega sülearvutist kriminaalasjas tähtsust omavaid andmeid ei leitud (vt läbiotsimisprotokoll tl 109–110). See aga I. Tenno süüdi tunnistamist ei väära. Tor-brauser mingeid jälgi ei jätagi: see krüpteerib kasutaja iga liigutuse ning muudab jälitamatuks ka illegaalsed tegevused.
  12. Ringkonnakohus ei näe erinevalt maakohtust probleemi ka selles, et teine postisaadetis oli adresseeritud T.T. elukohta ja et algselt esitati kahtlustus just T.T. le. Prokuratuur on vastavaid asjaolusid veenvalt selgitanud. T.T. t kahtlustati algselt seetõttu, et saadetise aadressiks oli tema korter ning samuti leiti tema korteri läbiotsimisel minigripp kilekotike kirjega „LSD“ (
  13. detsembri 2018 läbiotsimisprotokoll, tl 59–60). T.T. kahtlustamiseks ei olnud aga alust. Tema arvelduskontolt ei tuvastatud mingeidki rahvusvahelisi ülekandeid ega ühtki viidet võimalikule krüptoraha omamisele, M.R. ga tal kokkupuuteid polnud ning ülejäänud kahe saadetisega ei saa teda kuidagi seostada. Ka ei saanud välistada, et T.T. korterist läbiotsimisel leitud kotike kirjega „LSD“ oli magamistoa kirjutuslaua sahtlisse jäänud ajast, mil seal elas I. Tenno. 13
(17)
  1. Eeltoodud asjaoludel on ringkonnakohus seisukohal, et kolme narkootilisi aineid sisaldanud postisaadetise tellimine I. Tenno poolt on kaudsete tõendite kogumile ja kuritegude toimepanemise ühtsele viisile tuginedes tõsikindlalt tõendamist leidnud. Mingeidki kahtlusi, mis tekitaks küsitavusi süüdistusversiooni paikapidavuses, üles jäänud pole.
  2. Ka leiab kohtukolleegium, et I. Tenno käitumisele on süüdistuses antud korrektne karistusõiguslik hinnang.
  3. Süüdistatava tellitud postisaadetiste sisuks olnud MDMA-d sisaldanud 10 tableti ning 422 LSD-ga immutatud margi (esimeses kirjas oli marke 319 tk ja teises 103 tk) näol on tegemist suure koguse narkootilise ainega.
  4. Narkootilise ja psühhotroopse aine suure koguse hindamisel peab lähtuma NPALS § 31 lgst
  5. Selle sätte järgi on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.
  6. Et 10 tabletis sisaldunud 1,89 g MDMA-d ja ka lüsergiinhappe dietüülamiidiga immutatud 422 marki (esimeses kirjas sisaldunud 319 marki ja teises 103 marki) on suur kogus, on prokuratuur soovinud tõendada kohtutoksikoloogiaeksperdi Mailis Tõnissoni
  7. mai 2016 vastusega, mis oli antud teises, s.o ühes varasemas kriminaalasjas. Kaitsja on arvanud, et eksperdi sellele vastusele tugineda ei saa. Kohtukolleegium kaitsja seisukohta ei jaga. Riigikohus on oma praktikas korduvalt jaatanud seda, et aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada mh teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub eksperdi arvamus või mis tugineb sellele arvamusele (vt nt
  8. novembri 2016 otsus asjas nr 3-1-1-95-16, p 24 ja
  9. märtsi 2020 otsus asjas nr 1-19-2627, p 28). M. Tõnissoni vastusest nähtuvalt piisab 10 inimesele narkootilise joobe tekitamiseks 1,4 g MDMA-st ning lüsergiinhappe dietüülamiidi puhul 10 margist (tl 94–96). Seda arvestades on 10 tabletis sisaldunud 1,89 g MDMA-d ja kahes järgnevas kirjas olnud 422 marki kaheldamatult suureks koguseks.
  10. Lisaks saab mingi narkootilise või ka psühhotroopse aine joovastuse määra tõendamisel tugineda ka nt kohtupraktikale, st jõustunud kohtulahenditele, kus on ära toodud asjasse puutuva narkootikumi suur kogus. Praeguse asjaga seonduvalt ilmneb mitmetest kohtuotsusest, et kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks on vaja 1,4 g MDMA-d (vt nt Tartu Maakohtu
  11. detsembri otsus asjas nr 1-20-8519, Harju Maakohtu
  12. detsembri 2020 otsus asjas nr 1-209061, Harju Maakohtu
  13. novembri 2020 otsus asjas nr 1-20-8360) ja kümmet lüsergiinhappe dietüülamiidiga immutatud marki (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-95-16, p 27 jj. ja Harju Maakohtu juba viidatud otsus asjas nr 1-20-9061, aga ka Harju Maakohtu
  14. detsembri 2020 otsus asjas nr 1-20-8783 ja Tartu Ringkonnakohtu
  15. septembri 2020 otsus asjas nr 1-20-861).
  16. Kuigi süüdistatav ei saanud postisaadetiste sisuks olnud narkootilisi aineid kätte, s.o need peeti Maksu- ja Tolliameti töötajate poolt kinni, on tegemist lõpetatud kuritegudega. I. Tenno täitis teokoosseisu internetikeskkonna kaudu omandamise eesmärgil narkootikume tellides ning neid vahendlikult – postiteenuse osutajaid ära kasutades – Eesti territooriumile toimetades. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik sissevedu on lõpule viidud aine Eesti Vabariigi territooriumile jõudmisega, st riigipiiri ületamisega. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  17. märtsi 2020 otsus asjas nr 1-192627, p-d 34–36). 14
(17)
  1. Tegemist oli kolme erineva tellimisega. Mitu erinevat kehaliigutust võivad mõnikord kujutada endast ühte tegu karistusõiguslikus mõttes. Praegu võiks tulla kõne alla nende erinevate tellimiste pidamine üheks jätkuvaks kuriteoks. Riigikohtu praktikas on jätkuvate ja korduvate süütegude eristamisel leitud järgmist. Ühe teoga on tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Hindamaks, kas tegemist on ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai 2020 otsus asjas nr 1-18-7408, p 10). Kuigi kõik kolm tellimust on mõneti sarnased, ei ole nad siiski ühtsest tahtlusest hõlmatud. Pole võimalik öelda, et I. Tennol oli juba esimest tellimust tehes tahe teha ka teine ja kolmas tellimus: konkreetset tellimust tehes ta järgnevate tellimuste peale ei mõelnud. Samamoodi ei saa üheks jätkuvaks kuriteoks pidada nt mitut poevargust või auto joobes juhtimist: tegemist on kas mitme korduva (

§ 199

lg 2 p 4) või süstemaatilise vargusega (

§ 199

lg 2 p 9) või korduva joobes juhtimisega (

§ 424lg 2).

Ka välistab jätkuvusest kõnelemise see, et kahe esimese postisaadetise vahele jäi enam kui aasta pikkune ajavahemik, samuti ka asjaolu, et esimene saadetis ühelt poolt ja teine ning kolmas saadetis teiselt poolt sisaldasid erinevaid narkootilisi aineid. Niisiis on tegemist korduva narkootikumide suures koguses ebaseadusliku käitlemisega

§ 184lg 2 p 2 tähenduses.

83. I. Tenno tegutses tahtlikult. Puuduvad igasugused kahtlused selles, et I. Tenno oli teadlik, et ta tellib MDMA-d ja LSD-d (objektiivse koosseisu tunnus „narkootiline aine“). Ka teadis I. Tenno tellitava aine kogust (objektiivse koosseisu tunnus „suur kogus“). Niisamuti oli I. Tenno teadlik, et tal pole selle narkootikumi käitlemiseks mingit luba (objektiivse koosseisu tunnus „ebaseaduslik“). Selle osas, et mõni postiteenuse osutaja toob need välismaalt Eestisse („üle riigipiiri toimetamine“ objektiivse koosseisu mõttes), oli I. Tennol kavatsetus

§ 16

lg 2 ls 2 mõttes: uimasti Eestisse toomine oli möödapääsmatu samm ehk vahetagajärg selleks, et realiseeruks I. Tenno lõppeesmärk (narkootikumide kätte saamine). Viimaks oli I. Tennol ka tahtlus korduvuse osas: teist ja kolmandat tellimust tehes oli ta teadlik oma varasema(te)st tellimus(t)est. 84. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid I. Tenno käitumises ei esine. 85. I. Tennole tuleb mõista ka karistus.

§ 184lg 2 näeb ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse.

Prokuratuur on palunud mõista süüdistatavale karistuseks 4 aastat vangistust, mis jätta tingimisi 5 aasta pikkuse katseajaga kohaldamata ning panna talle kohustus mitte omada ja tarvitada narkootilisi või psühhotroopseid aineid. Kohtukolleegium peab võimalikuks karistada I. Tennot prokuröri küsitust mõneti kergema karistusega. 86.

§ 56

kohaselt tuleb kuriteo toime pannud isikule mõista karistus vastavalt tema süüle. 87. Narkootikumidega seotud kuriteokoosseisude puhul mõjutavad süü suurusele hinnangu andmist ringkonnakohtu arvates nt isiku tegutsemise ajaperiood, käideldud aine ohtlikkus ja kogus ning ohustatud isikute arv. Kohtukolleegium hindab I. Tenno süü keskmisest väiksemaks. I. Tennole etteheidetavad teod jäävad rohkem kui aastasesse perioodi, ehk tema tegevuse intensiivsus ei ole olnud iseäranis suur. MDMA ja LSD kuuluvad pigem vähem ohtlike uimatite hulka: (vt nt David Nutt, Leslie A. King, William Saulsbury, Colin Blakemore. Development of a rational scale to assess the harm of drugs of potential misuse. The Lancet. 2007/4, p 1047– 15

(17)1053). Ka peab arvestama, et kuigi I. Tenno tellitud LSD-ga immutatud markide arv oli suur, ei saa täie kindlusega öelda, et I. Tennol oli soov marke levitama hakata. Süü aga on kahtlemata väiksem siis, kui keegi hangib uimasteid vaid endale, s.o ohustatud isikuid peale süüdistatava enda sel juhul pole. Ka peab ringkonnakohus oluliseks ning I. Tenno karistust mõjutavaks seda, et varem teda kriminaalkorras karistatud ei ole. Samuti pole ta kuritegusid pannud toime hilisemalt. Päris minimaalset karistust siiski mõista ei saa: tegusid oli kolm (ehkki korduvusest kõnelemiseks piisab juba kahes teost) ja marke oli mitusada. Neid asjaolusid arvestades peab ringkonnakohus põhjendatuks karistada I. Tennot 3 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. 88.

§ 73

lg 1 ja § 74 lg 1 kohaselt on mõnikord võimalik kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut silmas pidades jätta karistus täitmisele pööramata. Praegu peabki seda tegema. Et I. Tenno süü on võrdlemisi väike (vt ülal karistuse mõistmist puudutavat), ei tingi tema reaalset vangistust kuriteo asjaolud. Süüdlase isikusse puutuvalt on oluline eeskätt retsidiivsusoht. Oluline on seegi, milliseid kuritegusid inimeselt karta on: mida raskemat laadi kuriteod ähvardavad, seda suurem peab tingimisi vangistuse kasuks otsustamiseks olema tõenäosus, et ähvardavad kuriteod siiski aset ei leia. Et tegemist on prognoosiga ehk ennustamisega, ei saa loomulikult kõnelda tõsikindlast teadmisest: piisav on see, kui uus kuritegu näib asjas kogutud tõendeid, formaalloogikat, elukogemust ja kriminoloogilist reaalsust arvestades (piisavalt) tõenäoline. Kuivõrd I. Tenno pole varem (ega hiljem) kuritegusid toime pannud, ei ole põhjust pidada uute kuritegude ohtu niivõrd kõrgeks, et see peab päädima I. Tenno vanglasse saatmisega. Seega tuleb jätta vangistus täitmisele pööramata. 89. Tingimisi vangistust võib kohaldada käitumiskontrolliga (

§ 74

) või ilma selle kontrollita (

§ 73

). Nagu märgitud, on prokuratuur taotlenud süüdistatava tingimisi vabastamist

§ 74alusel ehk käitumiskontrolliga.

Otsustamisel selle üle, kas katseaega tuleb kohaldada käitumiskontrolliga või käitumiskontrollita, on eeskätt oluline uute kuritegude aset leidmise tõenäosus. Kui retsidiivsusrisk on madal (ehk kas üksnes päris teoreetiline või siiski juba mõneti konkreetne, aga ikka veel võrdlemisi madal), on sobiv käitumiskontrollita katseaeg. Kui see risk on aga mõõdukas (ehkki pole veel sedavõrd suur, et tingiks reaalse vangistuse), rakendub

§ 74

: sellisel juhul saab kriminaalhooldaja ohuteguritega tegeleda, hoida kurjategijal silma peal ja vajadusel võib rakendada spetsiifilisi ohtu maandavaid meetodeid (

§ 75lg-d 2 ja 4).

Siingi tuleb võtta arvesse kardetavate kuritegude iseloomu: kui need on pigem kerget laadi, on põhjendatud otsustamine käitumiskontrollita kateseaja kasuks. 90. I. Tennost lähtuvat uute kuritegude ohtu ei saa pidada vaid teoreetiliseks. Esiteks pani ta toime kolm kuritegu. Teiseks tarvitab ta vähemalt aeg-ajalt narkootikume ja see kujutab endast uue narkokuriteo riski. Samas on siingi äärmiselt oluline see, et I. Tennot pole kunagi varem (ega hiljem) kriminaalkorras karistatud. On võimalik, et praegune karistus iseenesest hoiab I. Tenno õiguskuulekal teel. Seda lootust tõstab ka kuritegude toime panemise viis. Interneti teel narkootikumide tellimiseks piisab sellest, kui minna nt oma kodus olles lihtsalt õigele veebilehele ja teha mõned klõpsud. Seega nõuab sellisel moel uimastite hankimine väiksemat pingutust kui nende ostmine mõne inimese käest vahetult. Niisiis on võimalik, et tellija ei anna endale oma tegude ebaõigusest täiel määral aru: on ju kuriteo sooritamine sedavõrd hõlbus. Praegune karistus aga võis I. Tennole väga selgesti ära näidata, et need teod on kehtiva õiguse kohaselt väga rangelt karistatavad – ja see võibki I. Tennot ajendada neid uuesti enam mitte ette võtma. Ka tuleb pidada siingi meeles, et I. Tenno süü oli väike, mistõttu pole ka temalt tulevikus kardetavad kuriteod rasket laadi. Seda silmas pidades ei ole I. Tennost lähtuv retsidiivsusoht sedavõrd suur, et talle oleks tarvis kohaldada käitumiskontrolli. Niisiis vabastab ringkonnakohus I. Tenno karistuse kandmiselt

§ 73lg 1 alusel ja määrab I.

Tennole

§ 73lg-le 3 tuginevalt nelja aasta pikkuse katseaja.

Katseaeg hakkab vastavalt

§ 78lg-le 1 kulgema alates käesoleva otsuse kuulutamisest, st 20. jaanuarist 2021. Kui I. Tenno selle aja kestel paneb 16

(17)toime uue kuriteo, peab ta arvestama sellega, et ta läheb vähemalt kolmeks ja pooleks aastaks vanglasse.
  1. Järgmiseks lahendab ringkonnakohus menetluskuludega seonduva, alustades kuludest, mis tekkisid maakohtus ja kohtueelses menetluses.
  2. Maakohus tuvastas järgmised menetluskulud: I. Tenno poolt valitud kaitsjale vandeadvokaat R. Varulile makstud tasu 1200 eurot, narkootilise aine ekspertiiside tegemise kulu 504 eurot ning süüdistatava joobeseisundi tuvastamise maksumuse 71 eurot.
  3. Ringkonnakohus loeb menetluskuluks KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel ka süüdimõistva otsuse tegemisega kaasneva sundraha 1460 eurot.
  4. Kuivõrd KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu, siis tähendab see, et valitud kaitsjale makstud tasu 1200 eurot jääb I. Tenno kanda ning ekspertiisikulu 504 eurot, joobeseisundi tuvastamise kulu 71 eurot ja sundraha 1460 eurot tuleb I. Tennolt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista.
  5. Edasi käsitleb ringkonnakohus apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu. Kaitsja on taotlenud hüvitada I. Tennole seoses kaitsja apellatsioonimenetluses osalemisega I. Tennol tekkinud õigusabikulu. Kaitsja esitas ka arve, millest nähtuvalt on süüdistatavalt küsitud õigusabitasuks 720 eurot, sh käibemaks 120 eurot, ja teenuse tunnihinne oli 120 eurot. Arve kommentaarist selgub niisuguse tasu küsimise alusena: maakohtu otsuse ja apellatsiooniga tutvumine, infovahetus kliendiga ja vastuse koostamine apellatsioonile, milliste tegevuste peale kulus kaitsjal 5 tundi. Kohtukolleegium leiab, et viidatud summat saab pidada KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks. Õigusabiteenuse ühikuhind on asjakohast praktikat silmas pidades keskmine ning arvestades kaitsja teostatud toiminguid, saab kohaseks pidada ka ajakuluna toodud 5 tundi. Kuivõrd maakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur ja ringkonnakohus teeb asjas KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulu 720 KrMS § 185 lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt I. Tennole hüvitada.
  6. Sedastades viimaseks kokkuvõtvalt apellatsioonimenetluse tulemuse, märgib ringkonnakohus, et tühistab juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3 ja § 340 lg 4 p-st 2 maakohtu õigeksmõistva otsuse ja teeb I. Tennot süüdi mõistva otsuse, samuti mõistab talle karistuse. Muutmata jääb kohtuotsus üksnes asitõendi meetmete osas: vastav otsustus on veatu. Et ringkonnakohus mõistab I. Tennole prokuröri taotletust mõneti leebema karistuse, tuleb apellatsioon rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) 17
(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.