tegemise aeg ja koht
peale võib süüdimõistetu advokaadi vahendusel ning Tartu Vangla kriminaalhooldusosakond Tartu Ringkonnakohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
ga, mis jõustus 06.05.2020, vabastati A. Tsetshladze karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni 10.04.2023, millest esimeseks 6 kuuks kohaldatakse tema suhtes elektroonilist järelevalvet ja kohustati A. Tsetshladzet järgima KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid elukohaga XXX. Samuti kohaldati A. Tsetshladze suhtes KarS § 75 lg 2 p-de 21, 4, 7, 9 alusel järgmiseid kohustusi: mitte omada ja mitte tarvitada narkootilisi või psühhotroopseid aineid; otsida endale töökoha või võtta ennast arvele Töötukassas 1 nädala jooksul peale vanglast vabanemist; teadvalt mitte suhelda kriminaalkorras karistatud või narkootikume tarvitavate isikutega (välja arvatud pereliikmed ning rehabiliteerivates programmides osalejad); alluda elektroonilisele järelevalvele kohtuistungil antud nõusoleku alusel. 3. 19.10.2020 esitas kriminaalhooldusametnik erakorralise ettekande A. Tsetshladzele mõistetud ärakandmata karistuse täitmisele pööramiseks. 4. Tartu Maakohtu 30.12.2020
ga pöörati täitmisele A. Tsetshladzele mõistetud karistuse kandmata osa 2 aastat 11 kuud 4 päeva vangistust. 4.1. A. Tsetshladzele kui elektroonilisele valvele allutatud isikule heidetakse ette ajakavast mitte kinni pidamist 07.09.2020, 08.09.2020, 09.09.2020, 10.09.2020, 14.09.2020 ja 17.09.2020 autokoolis käies ning 25.08.2020 ja 23.09.2020 Töötukassas käies. Maakohus ei asunud käesolevalt tuvastama konkreetsete kuupäevade ajakavade täitmisega seonduvaid üksikasju, kuivõrd formaalselt on ajakavast kinni peetud. Esines küll hilinemisi koju jõudmisel (07.09.2020 ja 09.09.2020), kuid A. Tsetshladze teavitas sellest valvekeskust ette.
lg 3 p 1 kohaselt elektroonilise valve nõuete rikkumiseks ei loeta juhtumeid, kui kriminaalhooldusalune informeerib varasemast saabumisest või hilinemisest eelnevalt valveametnikku ja kriminaalhooldusametnik nõustub varasema saabumise või hilinemisega. 4.2. Kriminaalhooldusametnik asus kontrollima kriminaalhooldusaluse autokoolis käimise kohta antud andmete õigsust. Selle tõenduseks on erakorralisele ettekandele lisatud kriminaalhooldusametniku e-mail autokoolile ja sellele saabunud vastus, kus edastatakse A. Tsetshladze sõiduõpetaja nimi ja telefoninumber. Erakorralise ettekande kohaselt vestles kriminaalhooldusametnik telefoni teel sõiduõpetaja T.R. uga, kes selgitas, et sõidutund kestab kaks järjestikust akadeemilist tundi ehk kokku 1,5 tundi. Isegi juhul kui eelmise õpilase tund viibib, ei tohiks õpilasel üle 2 tunni harjutusväljakul aega kuluda. Samuti selgus, et 14.09.2020 jäi sõidutund üldse ära. Erakorralisele ettekandele lisatud ajakavade kohaselt planeeriti sõidutundidele aega 2,5 tundi korraga. Sisuliselt heidetakse isikule ette seda, et ta ajakava koostamisel esitas lubatud tegevusteks kuluva aja prognoosi paisutatult. Kriminaalhooldusametnik on seisukohal, et A. Tsetshladzel ei kulunud autokoolis käimiseks nii palju aega, nagu ta on oma tegevusega näidanud (st ei ole pärast tunni lõppu või ära jäämist koju tulnud) ja seetõttu viibis süüdimõistetu kuskil mujal. Kui sõidutund kestis ajakavas ettenähtust lühemat aega, pidanuks kriminaalhooldusalune teavitama valvekeskust varasemast koju jõudmisest ja minema koju.
lg 2 kohaselt ajal, kui kriminaalhooldusalune ei viibi tööl või koolis või mujal ajakavas ettenähtud kohas, peab ta viibima oma elukohas. Maakohtu hinnangul ei saa erakorralise ettekande lisade põhjal tuvastada, et sõidutunnile kulus ajakavas ettenähtust vähem aega. Selle kohta on esitatud kriminaalhooldusametniku väide, kuid tõendid puuduvad. Praegusel juhul ei ole tegemist isegi kriminaalhooldaja enda poolt tajutud asjaoluga, vaid ümberjutustusega teiselt isikult kuuldust. 4.
lg-st 3 nähtuvalt fikseeritakse ajakavas süüdimõistetule lubatavad tegevused ja nendeks kuluv aeg. Sama sätte lg 2 kohaselt ajal, kui kriminaalhooldusalune ei viibi tööl või koolis või mujal ajakavas ettenähtud kohas, peab ta viibima oma elukohas. Nende sätete koosmõjus nähtub selgelt, et kriminaalhooldusalune on õigustatud kodust eemal viibima vaid ajakavas ette nähtud tegevusteks ajakavas nimetatud ajal.
lg 2 kohaselt elektroonilise valve nõuete rikkumiseks loetakse elektroonilise valve ajakavast kõrvalekaldumine. Siinkohal tulebki maakohtu hinnangul ajakavast kõrvalekaldumiseks lugeda muuhulgas ajakavas näidatud tegevuste lõppemisel või ära jäämisel ajakavas kokku leppimata asendustegevuste tegemist, selle asemel, et koju pöörduda. Väljaspool kahtlusi on tuvastatav ajakavast kõrvale kaldumine ehitusmaterjalide poes käimise ja Töötukassa ametniku vastuvõtult varem lahkumise näol. 4.
, millega A. Tsetshladze ennetähtaegselt vangistusest vabastati, järgi on tal keelatud teadvalt suhelda kriminaalkorras karistatud või narkootikume tarvitavate isikutega (välja arvatud pereliikmed ning rehabiliteerivates programmides osalejad). Informatsiooni võimalikust suhtlemiskeelu rikkumisest andis kriminaalhooldajale Tallinna Vangla uurimisosakonna spetsialist. Mitu kinnipeetavat on helistanud numbrile XXX ning vangla andmetel on see number A. Tsetshladze kasutuses. Kinnipeetavate registris selle numbriga süüdimõistetu seotud ei ole. Samuti ei andnud ta seda numbrit kriminaalhooldajale enda või oma abikaasa kontaktnumbrina. Vaidlus puudub selle üle, et teine kriminaalhooldusametnik helistas sellele numbrile ajal, mil A. Tsetshladze oli enda kriminaalhooldaja vastuvõtul. Telefon oli A. Tsetshladze kotis ja ta vastas sellele ning kinnitas, et number kuulub temale. Hiljem aga väitis A. Tsetshladze kriminaalhooldusametnikule, et tegemist on hoopis tema abikaasa telefoniga. Abikaasal on kaks telefoni ning üks nendest jäi kogemata kriminaalhooldusaluse kätte. Sama kinnitas kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud L.T. . Tema esitles end inimesena, kes vestleb kinnipeetavatega, keda ta ei tunne ning kannab sugulaste palvel neile üle vangla kontole raha. Maakohtu hinnangul kummutavad L.T. väite ainuüksi kõnede väljavõtte logid. Kriminaalhooldaja saatis logide väljavõtted elektrooniliselt nii kohtule kui ka kaitsjale. Failid on salvestatud kohtute infosüsteemis ja elektroonilisel kujul toimikus olevast väljatrükist 3 oluliselt ülevaatlikumad. Väljavõtetest nähtub, et sellel telefonil helistatakse igapäevaselt mitmeid kordi päevas, kõned kestavad arvestatavalt pikka aega. L.T. sõnul tunneb ta helistajatest ainult S.P. i. Mõned inimesed helistavad enam kui 100 korral ning kõnede kestus on väga sageli ligikaudu pool tundi pikad. Selline helistamissagedus ja kõnede pikkus ei viita vähimalgi määral sellele, et tegemist oleks vaid helistaja palvega raha üle kanda, huvi tundmisega A. Tsetshladze tervise vastu või kõne vastuvõtja selgitusega, et siia telefonile ei ole vaja helistada, nagu süüdimõistetu ja L.T. kohtuistungil väitsid. Arvestades, et nimetatud numbrit ei kasutanud kriminaalhooldusalune ega tema abikaasa oma igapäevasuhtluseks ja ilmselgelt oli tegemist kinnipeetavate seas populaarse telefoninumbriga, oleks suhtlemiskeelu järgimise soovi korral see telefon välja lülitatud. Maakohtu arvates nii telefoni kriminaalhooldusaluse valduses olemine kui ka sellele tehtud kõnede sagedus ja pikkus viitavad üheselt sellele, et kinnipeetavatega suhtles just A. Tsetshladze. Vanglas viibivad kriminaalkorras karistatud isikud. Kohtumäärusega keelatud suhtlemine nendega sai leida aset ainult tahtlikult ja eesmärgipäraselt. Järelikult on süüdimõistetu rikkunud KarS § 75 lg 2 p-s 7 sätestatud kohustust mitte suhelda kohtu poolt määratud (mh kriminaalkorras karistatud) isikutega. 4.
peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu A. Tsetshladze kaitsja vandeadvokaat Valeriy Gimaev, kes palub tühistada maakohtu
ja teha uus määrus, millega jätta rahuldamata erakorraline ettekanne ning määrata sanktsioon, mis ei ole seotud vangistuse täitmisele pööramisega. 5.1. Kaitsja hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse rikkumine on oluline, kui kohtuotsuses puudub põhjendus. Maakohus on jätnud keskse tunnistaja L.T. ütlusi kõrvale. Käesolevas menetluses keskseks vaidluspunktiks oligi asjaolu, et telefoninumbrit XXX on kasutanud tunnistaja L.T. . Asjaolu, et number XXX kuulub tunnistaja L.T. le, selle tõendamiseks kaitsja taotles tunnistajana üle kuulata L.T. ning maakohus selle taotluse ka rahuldas. Maakohtu
punktist 32 nähtub, et kohus luges mitmel korral kriminaalkorras karistatud isikutega suhtlemise keelu rikkumist tahtlikuks. Kaitsja märgib, et rikkumised ei olnud tahtlikud. Kohtuistungil A. Tsetshladze avaldas: „oli olukordi, kui ma võtsin telefoni vastu ja ütlesin, et mulle ei ole vaja helistada, kuna mul on keeld suhelda nende isikutega“. Seega isegi kui A. Tsetshladze suhtles vanglast helistatud isikutega, siis tema püüdis selgitada, et temale ei ole vaja helistada suhtlemiskeeldude pärast. Märkimist vajab ka asjaolu, et A. Tsetshladze ei ole ise helistanud, vaid temale on helistatud ehk A. Tsetshladze ei ole kriminaalkorras karistatud isikutega suhtlemist otsinud, vaid püüdnud suhtlemist vältida. Seega ei ole võimalik rääkida tahtlikust rikkumisest. A. Tsetshladze on mitmel korral kriminaalkorras karistatud isikutega suhtlemist tunnistanud ning püüdnud igat pidi sellist keeldu jälgida. Kõnede logist ei nähtu kõnede sisu, mistõttu arvestades süütuse presumptsiooni tuleb lähtuda A. Tsetshladze jaoks kõige soodsamast positsioonist. 5.
ga võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 15.02.
tühistamiseks ja karistuse täitmisele pööramata jätmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu
s toodud põhistustega karistuse täitmisele pööramise osas, mis on põhjalikud ning karistuse täitmisele pööramine on proportsioonis rikkumistega.
ga, ei saa kuidagi asuda seisukohale, et määrus oleks põhistamata, seda ei tervikuna ega üksikute põhistuste puudumisena. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. (RKKKo asjas nr 3-1-1-14-14, p 700) Ebapiisav põhjendamine on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses (RKKKo asjas nr 1-17-10162/351, p-d 22-25; RKKKo asjas nr 1-17-1629/44, p 24). (RKKKm asjas nr 1-17-11182 p-d 24-25) Ringkonnakohtu hinnangul on see kohaldatav ka määruskaebustele. Seejuures ei saa maakohtu
puhul rääkida ka üksikute põhistuste puudumisest, vaid kaitsja lihtsalt ei ole nõus maakohtu järeldusega tunnistaja ütlust usaldusväärsuse osas. Lisaks olukord, kus kaebaja ei nõustu pelgalt tõendite hindamisest tehtud järeldustega, ei ole käsitatav kohtuotsuste põhistamata jätmisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (RKKKo asjas nr 3-1-1-100-12, p 8; RKKKo asjas nr 3-1-1-28-14). Ka tuleb siinkohal märkida, et ei saa asuda määruskaebuse pinnalt seisukohale, et maakohtu
põhistused ei oleks veenvad. Samuti ei ole kaitsja viidatud rikkumine ning taotletud tulem omavahel kooskõlas. Kui kohus tuvastaks KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumise, siis KrMS § 341 lg 2 kohaselt, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Nimetatu kehtib ka KrMS § 390 kohaselt määruskaebustele, kuid käesolevalt ei aktualiseeru. Ringkonnakohtu hinnangul sisaldab määruskaebus tunnistaja ütluste usaldusväärsuse osas juba iseenesest vastuolusid ning süüdimõistetu ja tunnistaja on leidnud küll vanglasse tehtud kõnede osas ühise selgituse, kuid see ei lange kokku kõnede väljavõtete, vanglates kehtiva korraga ega vanglaametniku antud selgitusega. Maakohus on põhjalikult ära näidanud, et ei ole eluliselt usutav, arvestades kõnede pikkust ning nende kordusi, et need käsitleksid raha ülekandeid või L.T. le esitatud pärimisi seoses abikaasa tervisega. Samuti jääb arusaamatuks, et arvestades kõnede väljavõtteid – arvu ning helistajate isikut – kui palju peab ühele inimesele selgitama, et A. Tsetshladze ei tohi kriminaalkorras karistatud isikutega suhelda või pärida kuidas ühe 7 inimese tervis on ühe päeva jooksul mitu korda. Seejuures tunnistaja küll väidab, et ta suhtles S.P. iga ka niisama, kuid kõnede väljavõtetest nähtuvalt ei ole selle kinnipeetava puhul tegemist ainsa kinnipeetavaga, kellelt numbrile XXX kõned saabusid. Olgugi, et tunnistaja on väidetavalt kandnud erinevate kinnipeetavate väljastatud kõnekaartidele raha, ei suuda tunnistaja reaalselt ühtegi nime nimetada. Maakohtule esitati tõendina raha ülekannetest konto väljavõtted, mille kohaselt on L.T. kandnud raha S.P. ile 27.10.2020, V.K.ile 19.10.2020, S.S. 02.08.2020, E.M.le 03.07.2020 ja 22.06.
st üheselt, et süüdimõistetu on rikkunud nii elektroonilise valve korda, kohustust mitte suhelda kriminaalkorras karistatud isikutega kui registreerimiskohustust. 8 Nii tuleneb juba ainuüksi süüdimõistetu maakohtu istungil antud ütlustest, et tema kujundas oma elektroonilise valve ajal määratud käiku nii nagu tema soovis, kuigi korra § 8 lg 2 kohaselt ajal, kui kriminaalhooldusalune ei viibi tööl või koolis või mujal ajakavas ettenähtud kohas, peab ta viibima oma elukohas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole välistatud, et süüdimõistetu lepib kriminaalhooldajaga kokku, et tal on vaja käia ka ehituspoes või tal nõuab õppimine autokoolis rohkem aega, kuid selleks peab olema vastav kokkulepe ja ajakava muudatus. Süüdimõistetu on viibinud pärast autokooli lõppu ehk konkreetse ajakavas ettenähtud kohal, s.o autokoolis osalemist, lubamatult edasi kooli alal, väidetava sooviga edasi õppida ning sisustanud oma Töötukassas käimise aega ehituspoes viibimisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et tegemist oleks ettevaatamatusest toime pandud rikkumistega, sest süüdimõistetu tegi seda, mis tema arvates on õige, seejuures jättes mõtlemata sellele, et ta kannab karistust, millele kehtivad omad nõuded. Seejuures oli talle korda korduvalt selgitatud. Süüdimõistetu väidet registreerimiskohustuse rikkumise osas on maakohus põhjalikult käsitlenud ning kuude segiajamine, arvestades, et süüdimõistetu käis registreerimisele ka peale 27.10, ei ole eluliselt usutav. 11. Tulenevalt KarS § 76 lg-st 7, kui süüdlane katseajal ei järgi kontrollnõudeid, ei täida talle pandud kohustusi või ei allu elektroonilisele valvele või paneb toime tema karistamise aluseks olnud kuriteoga samalaadse väärteo, võib kriminaalhooldusametnik teda kirjalikult hoiatada või kohus määrata täiendavaid kohustusi vastavalt KarS § 75 lõikes 2 sätestatule, pikendada käitumiskontrolli aega kuni katseaja lõpuni või pöörata kandmata jäänud karistuse osa täitmisele. Seega, kui kohus leiab, et süüdimõistetu ei täida talle pandud kohustusi ja ei järgi kontrollnõudeid on kohtul mitmeid variante, s.o määrata täiendavaid kohustusi, pikendada käitumiskontrolli aega või pöörata kandmata jäänud karistuse osa täitmisele. Praegusel juhul valis maakohus rangeima meetme, s.o karistuse täitmisele pööramise, mis on ka ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Tegemist ei ole süüdimõistetul ühe rikkumisega, vaid süüdimõistetu on lubamatult ja korduvalt kriminaalhoolduse ajal rikkunud nõudeid. Süüdimõistetule on antud võimalus kanda vangistusest edasi vabaduses, st teda on ennetähtaegselt vabastatud karistuse kandmiselt, kuid see ei ole pannud süüdimõistetut oma käitumist muutma. Tutvudes ka maakohtu istungi protokolliga nähtub, et tegelikkuses ei saa süüdimõistetu aru, milliseid kohustusi tal tuleb täita ning milles seisnevad tema probleemid. Süüdimõistetu ei saa aru, et kohtulahendid on täitmiseks kohustuslikud, kriminaalhooldus on samasugune karistus kui vangistus ning selle nõudeid tuleb täita, mitte vabandada rikkumisi üksnes ennastõigustavate asjaoludega. Süüdimõistetu on oma käitumisega välistanud leebemad meetmed ning põhjendatud on mõistetud kandmata karistuse täitmisele pööramine. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna alust karistuse täitmisele pööramata jätmiseks ka asjaolu, et isikul on diagnoositud II astme diabeet. Rikkudes kriminaalhooldusel nõudeid või kohustusi, peab süüdimõistetu ka teadvustama, et sellel võib olla mõju tema ülejäänud elule. Samuti ei ole kaitsja ümber lükanud maakohtu väidet, et süüdimõistetul on võimalik saada vajalikku ravi vangistuses. Ringkonnakohus kordab siinkohal veel üle, et tulenevalt vangistusseaduse § 52 lgst 2 on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Ka vangistusseaduse § 53 lg 2 kohaselt kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetava valve tervishoiuteenuste osutamise ajal tagab vanglateenistus. Seega puuduvad igasugused alused seada määruskaebuse alusel kahtluse alla süüdimõistetu ravi saamise võimalikkus. Kui kaitsja üritab siinkohal seada kahtluse alla ka süüdimõistetu võimaliku toitumise seoses diabeediga, siis ka see on 9 reguleeritud vangistusseadusega. Nimelt vangistusseaduse § 47 lg 3 lause 1 kohaselt arsti ettekirjutusel kindlustatakse kinnipeetavale dieettoitlustamine. Ennetähtaegse vabastamise
ga pandi süüdimõistetule kohustus otsida endale töökoht või võtta ennast arvele Töötukassas 1 nädala jooksul peale vanglast vabanemist. Seega süüdimõistetu väidetav garantiikiri tööle asumise kohta on talle pandud kohustuse täitmine ega anna täiendavat kaalu karistuse täitmisele pööramata jätmisele. 12. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 30. detsembri 2020
muutmata ning määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Aarne Sarjas Maarika Kuusk 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.