← Eesti

4-21-63/21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08. veebruar 2021.a. Paide kohtumaja Väärteoasja number 4-21-63 Kohtunik Rubo Kikerpill Kohtuistungi sekretär Jaanika

§ 7lg 3 põhimõtte jäme rikkumine.

Kohtuvälise menetleja otsusest võib aru saada, et mõõtetulemuse õigsuse tagab mõõtevahendi taatlustunnistus ja politseiametniku poolt koolituse läbimist tõendav tunnistus. Paraku ei kinnita need formaalsed tõendid seda, et iga mõõtmine oleks õige ning mõõtemetoodikat järgitud just konkreetse mõõtmise teostamisel. Lisaks allkirjadega paberile on olulised tehnilise vahendi iseärasused (kui salvestuse ümberkirjutamisel tekkis ettenägematu tehniline rike, mis selle hävitas, siis miks ei võinud tekkida ettenägematut tehnilist riket ka kiirusenäidu fikseerimisel) ning inimlik eksimus (mõõdulint võib olla väga täpne, kuid seda valesti kasutades – näiteks keerdus või ümber nurga mõõtes - võib ikkagi saada vale mõõtetulemuse). Seetõttu on formaalsete nõuete täitmine loomulikult kõige alus, kuid see ei vabasta mõõteprotseduuri sisulisest kontrollimisest: - millal ilmus näit seadme tabloole – näit võib tablool olla ka mitu tundi? - millised olid liiklusolud ehk mitu sõidukit oli teel? Kui kaugel olid teised sõidukid? kuidas tuvastati mõõdetud sõiduk, kui on pime ning politseinikud pidi teostama tagasi pöörde ehk pidurdama ennast seisma, tegema tagasipöörde ja jõudma järele väidetavalt 120 km/h liikunud autole? Kas peatati ikka sama sõiduk, mille kiirust mõõdeti? - milline oli mõõterežiim seadmel – esimene või tagumine antenn, liikuv või seisev režiim? - kas oli sisse lülitatud Doppleri signaal ning milline oli selle toon? Kas Doppleri signaal oli katkendlik või ühtlane? kuidas muutusid kiirusnäidud mõõteseadme tablool – kas tegemist oli üksiku ebaloogiliselt suure kiirusega, mis automaatselt fikseerus või oli suurema kiirusega liikumine jälgitav pikemalt ja mõõteviga välistatud? Eeltoodud küsimustele oleks selge vastuse andnud videosalvestus, mis oli olemas ja märgiti tõendina ka väärteoprotokolli. Kaitsja ja menetlusalune isik ei ole saanud teada ega saa tõendada, mis põhjusel videosalvestus hävines. Kaitsja praktikas on olnud juhtumeid, kus e-maili saatmisel tekib viga, kuid kohus ei arvesta seda tähtaja ennistamisel. Tehnilise vea risk lasub selle tehnilise seadme kasutajal sõltumata sellest, kas on võimalik tõendada inimlikku tegurit sellise tehnilise vea tekkimisel. Võib-olla oli salvestusel midagi sellist, mis oleks kahtluse alla seadnud mõõtetulemuse õigsuse. Salvestus oli selle inimese käes, kes esitas süüdistuse ning temal oli võimalus salvestus ka kõrvaldada. Selline tegevus oleks inimloomust teades loogiline ja mõistetav – keegi ei soovi jääda rumalaks. Kuidas saame me kõrvaldada kahtluse, et antud olukorras ei ole saanud see inimlik tunne politseinikust võitu? Kaitsja ei süüdista politseid üldiselt valskuses, kuid tõendi hävinemise tõttu ei ole võimalik politsei enda tegevuse tõttu enam kahtlusi kõrvaldada. Menetlusalune isik ei hakanud oma süüd eitama mitte siis, kui ta sa teada tõendi hävinemisest, vaid juba sündmuskohal. Kohe, viivituseta ja kategooriliselt. Internetis kättesaadavate andmete kohaselt võivad ka kaasaegsed radari põhimõttel töötavad kiirusemõõteseadmed „Stalker“ anda ebaõigeid tulemusi. Internetileheküljel radar.com.au on analüüsitud enamlevinud vigu. Esitan kaebuse lisana inglise keelse väljatrüki, kuid antud kaasuse jaoks on olulised kaks olukorda, kus võib viga tekkida. Just nende olukordade jaoks on vajalik näidu pikem jälgimine ja veendumine, et saadud mõõtetulemus on õige. Videosalvestus kõrvaldaks selle kahtluse. Seejuures on menetlusalune isik kirjeldanud just sellist olukorda, kus talle vastuliikunud politseisõiduki ees liikus suurem sõiduk. Esitan tõlke olulistest punktidest. TÕLGE 3. Teise sõiduki häireviga. Viga tekib siis, kui radarit kasutatakse liikluses liikuvas režiimis. Näiteks võib eesolev liiklus (sõidukid) segi ajada radari hinnangu patrullsõiduki 3

(14)liikumiskiirusele. Liikuvas režiimis arvutab radar sihtmärgi kiiruse lahutades sihtmärgilt saadud kiirusest patrullsõiduki kiiruse. Seetõttu annab kõik, mis annab patrullsõiduki kiirusele madalama väärtuse, automaatselt sihtmärgi kiirusele suurema lugemi. Riik ütleb oma radarioperaatoritele, et see „ ... olukord muutub kriitilisemaks, kui patrullsõiduki kiirus ja häiriva sõiduki kiiruse erinevus on kaheksa kuni kuusteist km/h. Sihtsõidukil, mis liigub kiirusega 98 km/h, võib radar registreerida kiiruse 106 - 114 km / h. Neid piiripealseid kiiruste erinevusi on keeruline silmaga tuvastada. „ Tähised skeemil PATROL 50 MPH – patrullsõiduki kiirus 50 miili tunnis TRUCK 30 MPH – veoauto 30 miili tunnis TARGET 50 MPH – sihtmärk 50 miili tunnis TÕLGE
  1. Koosinuse viga. Koosinuse viga annab tulemuse, mis sarnaneb häireveaga, välja arvatud see, et liikuvat liiklust (sõidukit) ei ole vaja. Teega külgnev statsionaarne objekt nagu ehitis või teemasinad või isegi liiklusmärk teeb horisontaalsest kattest (ehk maapinnast) tõhusama tagasipeegelduse (helkuri). Seetõttu kasutab radar seda peegeldust patrullsõiduki kiiruse määramise alusena. Kui see tagasipeegeldav „helkur“ asetataks otse ette (kokkupõrke trajektoorile), oleks patrullsõiduki kiiruse määramine piisavalt sarnane tegelikule kiirusele. Kuid mida kaugemal asub objekt otseliikumise sihtjoonest, seda madalam on patrullsõiduki kiiruse hinnang. See on lihtne trigonomeetria probleem, mis on seotud sihtmärgi ja maapinna helkuri vahelise nurgaga, sellest ka nimi - Koosinuse viga. Kuna Koosinuse viga muudab patrullsõiduki kiiruse alati tegelikust väiksemaks, siis suurendab see alati sihtkiiruse näitu. Tähised skeemil PATROL 50 MPH – patrullsõiduki kiirus 50 miili tunnis TARGET 50 MPH – sihtmärk 50 miili tunni 24.11.2020 sõitis Raivo Pink xxxxxxxxx koju xxxxxx. Oli tööpäeva lõpp, väljas oli pime, kuhugi kiiret ei olnud, kellaajalised kohtumised olid lõppenud. Google asukohalogi järgi hakkas ta liikuma kell 15:
  2. Esitab uuesti asukohalogi väljavõtte (esitatud juba vastulausega kohtuvälisele menetlejale), kust nähtub sõidu alguse kellaaeg 15:46 ning kojujõudmise aeg 18:01 (85,2 km). Google.maps reisiplaneerija kohaselt kulub xxxxxxxxxxTartu-Jõgeva-Aravete maantee xx kilomeetrile jõudmiseks sõltuvalt valitud teekonnast 20 kuni 22 minutit. Raivo Pink sõitis pärast juhtunut uuesti sama teekonna läbi ning rahulikus tempos liikudes jõudis ta xxxxxxxxx kell 15:46 liikumist alustades politsei peatamise kohale kell 16:04 Väärteoprotokolli on rikkumise kellaajana märgitud kell 16:
  3. Seega ei olnud võimalik peatust tegemata suurema kiirusega sõita. Raivo Pink ei teinud peatust.

§ 7

lg 2 kohaselt ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust.

§ 7

lõige 3 sätestab, et tõendite vahel esinevad vastuolud tõlgendatakse menetlusaluse isiku kasuks.

§ 61lõige 1 sätestab keelu eelistada üht tõendit teisele.

Kohtuvälise menetleja enda käes oleva tõendusteabe põhjal ei ole võimalik tuvastada mitte midagi – salvestus on hävinenud, tunnistaja ütlused on ümberkirjutus väärteoprotokollist, mis ei sisalda mitte mingit kirjeldust kõige olulisemast ehk mõõtmise tehisoludest. Ainus tõend on mõõteseadme kasutamise protokoll, millesse kirjutatud andmeid ei ole aga võimalik kontrollida. Osundan veel sellele, et mõõtja on allkirjastanud selle protokolli, kuid väidetavalt tunnistajaks olnud AH ei ole allkirjastanud seda protokolli. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes VTMS § 12 lg 2 p 1, 23, § 29 lg 1 p 1, § 132 p 3 palub kaitsja

  1. Arutada väärteoasja Pärnu Maakohtu Paide kohtumajas, kuna menetlusaluse isiku elukoht on xxxxx,
  2. Tühistada otsus väärteoasjas nr 2780,20,013531;
  3. Lõpetada menetlus väärteoasjas seoses väärteotunnuste puudumisega VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel;
  4. Hüvitada menetlusalusele isikule kantud õigusabikulud. 03.02.2021 on kaitsja esitanud kaebuse materjalide juurde ka Politsei- ja Piirivalveameti vastuskirja, millele on lisatud politseisõiduki GPS logi. 4

(14)Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele Kohtuväline menetleja, tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega, on seisukohal, et menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo ja protokoll on koostatud õigesti. Liiklusseaduse § 14 lg 2 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohu ja kahju tekkimist. Menetlusaluse isiku süü rikkumise toimepanemises on tõendatud kiirusmõõturi kasutamise protokolli ja tunnistaja ütlustega. Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 1 sätete kohaselt suurim lubatud sõidukiirus on asulavälisel teel 90 km/h. Menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiirus mõõdeti liiklusjärelevalve käigus taadeldud ja tehniliselt korras kiirusmõõturiga (mõõteseadmega) Stalker DSR 2X S.N. DP019597. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt oli kiirusmõõturi lugem 126 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul oli 90 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/-7 km/h. Seega menetlusalune isik ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 29 km/h. Mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui selle on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kiirusmõõturiga sõidukiiruse mõõtmise mõõtemetoodika on kehtestatud Liiklusseaduse § 199 lõike 7 alusel 16.06.2011.a Vabariigi Valitsuse määruse nr. 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ 2.peatükis. Sõidukiirus mõõdeti vastava koolituse läbinud ja pädeva politseiametniku poolt. Mõõtevahend oli taadeldud ning kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt on järgitud mõõtmisel mõõtemetoodikat. Antud tegu on kvalifitseeritav Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi mis näeb ette karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Karistuse määramisel peab juhinduma KarS § 56, mille lõike 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatusest toime pandud tegu (KarS § 15 lg 3), mistõttu mõjutab tahtluse liik süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena süü suurust. Kohtuväline menetleja leiab, et kohaldatud karistus on kooskõlas menetlusaluse isiku süü raskuse ja karistuse eesmärgiga. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud menetlusaluse isiku varasema käitumisega. Menetlusalusel isikul puuduvad kehtivad piirkiiruse ületamise väärteokaristused. Menetlusaluse isiku kaitsja on esitanud vastulause, kus on meelevaldsete väidete abil püütud jätta mulje, et kogu olukord on isikule peale surutud. Esmalt väide, et menetleja on tahtlikult hävitanud tõendi, on oma olemuselt nii mõtlematu ja liialeminev. Ebatõenäoline on, et keegi soovib olukorda meelega raskemaks teha. Iga tõendiallikas on oluline ning seda ei soovi keegi tahtlikult hävitada. See on pigem lisatõendi väärtuses. Lihtne arusaam on, et me ei ela enam ajastus, kus keegi midagi omatahtsi lisab või hävitab. Tänapäeva tehnikaajastus silmini sees elades võime põrkuda probleemidega, mille üle me ei oma kontrolli. Neid juhtub haruharva, lisaks ei ole selles süüdi inimese enda tahe või tahtmatus. Kokkuvõttes, millele on tuginenud kohtuväline menetleja, et otsus asjas omaks sisulist õiguspära, on tugineda väärteoprotokollis esitatud tõendinimekirjale. Video- ja fotomaterjali võib kasutada täiendava rikkumist tõendava tõendina, aga selle puudumine ei välista menetlust (lahend nr 4-19-2942). Lähtudes eeltoodust kohtuväline menetleja leiab, et kohaldatud karistus on kooskõlas menetlusaluse isiku süü raskuse ja karistuse eesmärgiga. Kohtuväline menetleja leiab, et üldmenetluse otsuses Raivo Pink’ile määratud rahatrahv omab eripreventiivset eesmärki, mahub etteantud karistusraamidesse ja on proportsionaalne. Seega jäi karistus allapoole keskmist sanktsioonimäära. Tulenevalt VTMS § 132 p 1 taotleb kohtuväline menetleja jätta asjas tehtud otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. 5
(14)Menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil Kohtuistungil kaebuse esitaja Raivo Pink ja kaitsja jäid kaebuses toodud seisukohtade juurde ning täiendasid seisukohti 03.02.2021 kaebuse materjalide juurde esitatud Politsei- ja Piirivalveameti vastuskirja ja politseisõiduki GPS logi andmetele tuginevalt. Kohtuväline menetleja esindaja Katre Mägi leidis, et kaebaja süü antud väärteorikkumiste toimepanemises on tõendatud, väärteoasjas tehtud otsus on seaduslik, järgitud on väärteomenetlusõigust ning palus jätta otsus muutmata ja kaebuse rahuldamata. Pärnu Maakohtu seisukoht
  1. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega ja 03.02.2021 kaebuse materjalide juurde esitatud Politsei- ja Piirivalveameti vastuskirja ning politseisõiduki GPS logi andmetega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused, tunnistajate ütlused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised. Käesolevaga kohus ei tuvastanud väärteomenetlusõiguse rikkumisi. Menetlusaluse isiku poolt esitatud vastulausega ei ole arvestatud, kuid menetleja on vastulausega arvestamata jätmist otsuses põhjendanud (vt VTMS § 74 lg 1p 8). Otsuse tegija on otsuses põhjendanud, milliste tõenditega ja miks ta loeb menetlusaluse isiku poolt rikkumise tõendatuks. Otsus on koostatud vastavalt kaitsja poolt viidatule tõepoolest 1 päev hiljem väärteoprotokollis märgitust, kuid vaatamata sellele seaduses sätestatud tähtaega järgides. VTMS § 70 lg 4 kohaselt peab kohtuvälise menetleja lahend olema menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav 30 päeva möödudes väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule või tema kaitsjale kätteandmisest alates, kui väärteoasja lahendamine on seaduse alusel kohtuvälise menetleja pädevuses. Käesolevas väärteoasjas koostati väärteoprotokoll
  2. novembril 2020 ning otsus
  3. detsembril 2020 ehk 30 päeva möödudes, mistõttu kohus vastavas asjaolus väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist (et takistatud oleks menetlusaluse isiku kaebeõigus vms) ei näe.
  4. Antud väärteoasjas on koostatud 24.11.2020 väärteoprotokoll selle kohta, et 24.11.2020 kella 16:07 ajal xxxxxx vallas, xxxxxxxxxx, Tartu - Jõgeva – Aravete mnt xx km-l juhtis Raivo Pink mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 126 +-7 km/h. Lubatud 90 km/h. Seega ületas kiirust mitte vähem kui 29 km/h. Antud teoga rikkus Raivo Pink LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi.
  5. Menetlusaluse isiku ütluste järgi 05.02.2021 kohtuistungil (vt istungi protokoll lk al 10) tuli ta arutatava sündmuse toimepanemise ajal xxxxxxxxx ja liikus koju, see oli kuskil kella 16 paiku, sõitis püsikiirusehoidjaga. Teekonna kohta 24.11.2020 läbituna, on kaebuse esitaja esitanud kaebuses Google.Maps rakendusest ka kaardiväljavõtte. Oletab, et see on see sama trajektoor. Täiesti rahulikult sõitis, vastu tuli traktor järelkäruga ja selle järel suhteliselt kohe politseiauto, aga Raivo Pink ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Menetlusaluse isiku enda ees ega järel ei sõitnud autosid. Teadis, et tal on liikluskindlustus olemas, kõik on korras, sõitis samamoodi edasi, kui äkki märkas, et politsei tuleb talle järgi. Kohe ei saanud peatuda, sest seal olid metallist teepiirded, sõitis piiretest läbi ja siis peatus. R. Pinki juurde tuli politseinik, kes tutvustas end ja ütles, et ta olevat sõitnud 126 km/h. Menetlusalune isik ütles kohe, et ta ei sõitnud, see ei ole võimalik. R. Pinkil on piisav staaž, ta sõidab aastas piisavalt palju, on ka hea tervise juures, tal ei ole mäluauke ja oli täiesti kindel, et sõitis püsikiirusehoidjaga lubatud 6
(14)sõidukiiruse piirides. Püsikiirusehoidja on alati kiiruse peale 95 fikseeritud, sest kui paneb 90 peale, siis tema auto reaalne kiirus on alla 90-ne, kuskil 85 km/h ja siis üldises liiklusvoos jääb teistele jalgu. On telefoni GPS abil kontrollinud, et see kiirus selline on. Arutluse all oleval päeval kuhugi kiire menetlusalusel isikul ei olnud. Tee peal oli ka kohti, kus pidi püsikiirusehoidja maha võtma, näiteks xxxxxxxxx asula, kus on kiirusepiirang 50 km/h. Kui panna jalg gaasile, siis lubab püsikiiruse hoidja sõita ka kiiremini. Varasemalt on olnud üks rikkumine 10-12 aastat tagasi.
  1. Tunnistaja Raul Pärnasalu ütluste järgi 05.02.2021 kohtuistungil (vt istungi protokoll lk al 2), töötab ta Politsei- ja Piirivalveameti Tartu politseijaoskonnas patrullpolitseinikuna. Oli graafikujärgselt tööl ja õhtuses vahetuses koos patrullpolitseinik Ardi Häälega. Patrullsõiduk oli Škoda Superb politsei värvides. Patrullsõiduki peal on statsionaarselt paigutatud kiiruse mõõtmisseadmed Stalker. Sinna peale on paigaldatud videosalvestus. Kaamera, mis oli paigaldatud statsionaarselt, ei salvestanud. Seal on ka teine kaamera pandud, mis tuleb mehaaniliselt sisse lülitada, aga see ei olnud vahetuse alguses sisse lülitatud. Enda küljes on ka vormikaamera, mis on nö vajaduspõhine. Raivo Pinki poolne rikkumine leidis aset Tartu- Jõgeva- Aravete mnt-l, Jõgevalt Tartu suunas, xxxxxxxxx külas. Täpset kilomeetrit ei oska öelda. Paremast laugest kurvist tuli järsku auto välja, kiirusmõõtmise aparaat hakkas tööle, mis fikseeris kiiruse. Kiirus sai aparaadil lukustatud ja peale seda sai autole järgi sõidetud, mis rikkus kiirust. Kiirust ületav auto tuli kerge tõusu pealt ehk politsei suhtes tuli natukene mäest alla ja kurvis. Kiirusmõõtmise aparaat oli ooterežiimil, et kui autol tekib nähtavus, siis pannakse aparaat tööle ja fikseeritakse kiirus. Vahemaa sõidukite vahel oli mitte üle 100-150m, see käis kähku. Vastutuleval auto kiirus oli 120 pluss, kusjuures nende politseisõiduk liikus alla lubatud kiiruse. Tunnistaja nõustub kaitsja taotlusel avaldatud kiirusemõõturi kasutamise protokolli märgituga, mille põhjal oli nende liikumiskiirus 56km/h. Kiirus sai protokolli selliselt, et kui vastutulev auto ületas kiirust ja fikseeritakse tema kiirus, siis aparaat fikseerib tol hetkel ka patrullauto kiiruse ja mõlemad lähevad lukku. Teistest liiklejatest niipalju, et politseisõiduki ees liikus aeglaselt haagisega veoauto või traktor, mille tõttu ka politsei vähendas kiirust. Peale kiiruse fikseerimist pöörati patrullsõidukil ots ümber ja mindi järgi kiirust rikkunud autole. Järgi sõitmine toimus kuskil pool kilomeetrit, misjärel sõiduk peatati. Peatatud auto juurde mineku järgselt olukorra selgitamise peale ütles juht, et tema ei ole kiirust ületanud, et tema sõidab püsikiirusehoidjaga. Ütles, et sõitis kiirusega natuke peale 90km/h. Juhile näidati kiiruse näitu dokumentide vormistamise käigus. Protokollile märgiti, et on videosalvestist kasutatud, kuna nö automaatne salvestusseade töötas, ekraan näitas pilti, siis politseinik arvas, et kuhugi pilt ka salvestub. Kiirusemõõteseadme töökorras olekut kontrolliti vahetuse alguses vastavalt tootja poolt antud juhistele politseijaoskonna hoovi peal. Selleks on tootja poolt tehtud juhis, kuidas tuleb seda teostada. Testimine toimub vastava juhise järgi, seisu pealt. Seisva režiimi kontrollimiseks on ühe helihargiga, sõitva režiimi kontrollimiseks kahe helihargiga. Kellaaeg väärteoprotokollile saadi auto APOLLO süsteemist läbi kontrollimise järgselt. Andmebaasist auto numbri kontrollimise järgselt, jätab süsteem meelde, mis kell on auto numbrit kontrollitud.
  2. Tunnistaja Ardi Hääle ütluste järgi 05.02.2021 kohtuistungil (vt istungi protokoll lk al 6), töötab ta Politsei- ja Piirivalveameti Tartu politseijaoskonnas patrullpolitseinikuna. Oli õhtuses vahetuses patrullpolitseinik Pärnasaluga. Kasutati politseivärvides sõidukit Škoda Superb. Sõidukisse oli paigaldatud statsionaarne kiirusmõõtmise seade. Sõidukisse oli paigaldatud pardakaamera ja oli olemas ka vormikaamera. Pardakaamera ei töötanud korrektselt ja seda on juhtunud ka varemgi. Mõnedel patrullautodel on ka automaatne videoregistraator, mis iga kord autot käivitades läheb tööle, aga mitte kõigil autodel, sellel sõidukil ei olnud. Rikkumine leidis aset Tartu- Jõgeva- Aravete mnt-l, kilomeetreid ei oska täpselt öelda aga xxxxxxxx kandis. Politsei liikus sõidukiga Jõgevalt Tartu poole ja vastu tuli xxxxxxx xxxx Tartu poolt. Teel on tõusud ja langused seal kandis. Kiirusmõõturi pult oli Raul Pärnasalu käes ja tema fikseeris 7
(14)kiiruse. Ardi Hääl oli juhi kohal. Kiirust mõõdeti sõidu ajal. Kiiruseületamise tuvastamise ajal ei olnud liiklus teel tihe, politsei ees sõitis veoauto Tartu suunas. Sel hetkel, kui kiirus fikseeriti olid politsei ees sõitev masin ja vastutulev auto kohakuti. Politsei ees sõitva auto kiirus oli umbes 40, kuna nende auto hakkas talle järgi jõudma, seega politseiauto kiirus oli suurem. Kuna vastutulevaid sõidukeid rohkem ei tulnud ja menetlusaluse isiku sõiduk oli ainuke, kes tõusu pealt tuli, siis see ei saanud olla ühegi teise sõiduki kiirus. Rikkumise kellaaja fikseeris ja pani kirja Raul Pärnasalu. Sõiduki juht Raivo Pink ei tunnistanud rikkumist, ta väitis, et kasutas püsikiirusehoidjat kiirusel 90 km/h. Videosalvestust püüdis alla laadida Raul Pärnasalu, Ardi Hääl oli juures. Selgus, et selle päeva videosalvestusi ei olnud üldse, et kaamera ei töötanud või lakkas töötamast olgugi, et ta oli sisse lülitatud.
  1. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt teostati xxxxxx xxxxxx, xxxxxxxxxx, Tartu Jõgeva – Aravete mnt xx km-l Raivo Pingi juhitud, Jõgeva suunas liikunud mootorsõiduki xxxxxxx xxxx registreerimismärgiga xxxxxx liikumiskiiruse mõõtmist 24.11.2020 kell 16.
  2. Suurim lubatud sõidukiirus antud teelõigul on 90 km/h. Mõõtmiseks kasutati mõõtesadet Stalker DSR 2X S.N DP
  3. Seade on testitud 24.11.2020 kell 15.30 ja on töökorras. Mõõtmise tehiolude kirjelduse all on märgitud, et tegemist on asulavälise teega, nähtavus on hea, valgustus hämar, ilmastik on sademeteta, teekate on kattega tee, teekate on kuiv. Tegemist on kahesuunalise teega. Mõõtja asukoht: liikus 1 sõidurajal. Kiirusmõõturi paigaldus: statsionaarselt. Sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõterežiim: vastutuleva objekti kiiruse mõõtmine liikuvast sõidukist. Mootorsõiduk liikus 1 vastassuunalisel sõidurajal, lähenes, liikus üksinda. Seadme helisignaal (Doppleri helisignaal) oli ühtlaselt tõusev/kõrgenev. Kiirusmõõturi lugem on 126 km/h. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus +/- 7 km/h. Lõplik mõõtetulemus 119 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 29 km/h. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub veel, et sõiduki sõidukiirust mõõdeti liikuvast sõidukist, mille kiirus oli mõõtmise hetkel 56 km/h. Juhile näidati seadme tabloole fikseeritud lugemit. Juht pole kiirusega nõus. Protokolli on allkirjastanud menetlusalune isik, mõõtja, samuti aga ka tunnistaja A. Hääl. Ehk ebaõige on kaebuses esitatud väide, et tunnistaja allkiri kiirusmõõturi kasutamise protokollil puudub. Märgitud on, et mõõtmise ajal kasutati videotehnikat.
  4. Politseiametnikest tunnistajate ütluste ja kohtuvälise menetleja poolt 02.02.2021 kaitsjale edastatud ja kohtulegi saadetud kirjaliku vastuse põhjal vormikaamerat ei kasutatud ning pardakaamera salvestise allalaadimisel esines tõrge (faili ei õnnestunud kätte saada), mistõttu ei ole rikkumise tõendamiseks esitatud tõendite hulgas videomaterjali. Selgitada tuleb, et üks politseiametnik rääkis kohtuistungil küll, et kasutada oleks saanud kokku kolme kaamerat (sõidukis 2 + vormikaamera) ning teine, et kahte (sõidukis 1, mis ei töötanud + vormikaamera). Selge on aga see, et vaatamata ütlustes sisalduvale viidatud erisusele, mis on kohtu hinnangul põhjendatav asjaoluga, et politseinike käsutuses on erinevatel ajahetkedel erinevad ning isesuguse varustusega sõidukid, ühtegi videofaili konkreetsest rikkumisest ei ole. Seda on mõlemad tunnistajast politseiametnikud ka nentinud. Kohus märgib, et antud erisus politseiametnikest tunnistajate ütlustes ei sea kahtluse alla vastavate tunnistajate ütluste usaldusväärsust tervikuna, sest tunnistajate ütluste põhjal usub kohus, et antud tööpäeva, rikkumise sündmust, kiiruse talletamist, dokumentide vormistamist ja menetlusalust isikut rikkumise päevast, tunnistajad mäletavad. Menetlusaluse isiku ja kaitsja arvates ei võimalda kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis viidatud video puudumine kontrollida mõõtetulemuse usaldusväärsust. Sh millal ilmus näit seadme tabloole – näit võib tablool olla ka mitu tundi? - millised olid liiklusolud ehk mitu sõidukit oli teel? Kui kaugel olid teised sõidukid? - kuidas tuvastati mõõdetud sõiduk, kui on pime ning politseinikud pidi teostama tagasi pöörde ehk pidurdama ennast seisma, tegema tagasipöörde ja jõudma järele väidetavalt 120 km/h liikunud autole? Kas peatati ikka sama sõiduk, mille kiirust mõõdeti? - milline oli mõõterežiim seadmel – esimene või tagumine antenn, 8
(14)liikuv või seisev režiim? - kas oli sisse lülitatud Doppleri signaal ning milline oli selle toon? Kas Doppleri signaal oli katkendlik või ühtlane? - kuidas muutusid kiirusnäidud mõõteseadme tablool – kas tegemist oli üksiku ebaloogiliselt suure kiirusega, mis automaatselt fikseerus või oli suurema kiirusega liikumine jälgitav pikemalt ja mõõteviga välistatud?
  1. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 1 sätetele peab mõõtetulemuse jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus või piiratakse eriõigust. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätetele on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, või kui mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuse töötlemisele. Kui mõõtevahend on kantud Mõõteseaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Väärteoasjas kontrollitud liiklusjärelevalve kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt mõõdeti kaebuse esitanud isiku juhitud sõiduki sõidukiirust kiirusmõõteseadmega Stalker DSR 2X S.N DP019597, millise kohta on 29.05.2020 väljastatud taatlustunnistus nr TTRS20/00112 (vt tunnistus väärteotoimikus). Politsei-ja Piirivalveameti teatise kohaselt on mõõtmist läbi viinud politseiametnik läbinud „Pädeva mõõtja koolituse“ (vt teatis väärteotoimikus). Nagu ülalpool märgitud, kiirusemõõturi kasutamise protokolli kohaselt testiti seadet 24.11.2020 kell 15.30, seade oli töökorras ning seadme töötemperatuur vastas mõõtevahendi kasutusjuhendis ja mõõtemetoodikas esitatud nõuetele. Sellistest andmetest teeb kohus järelduse, et mõõtetulemuse jälgitavus on ettenähtud korras tõendatud. Seadme juhend näeb pädeva politseiametniku kinnitusel ette, kuidas tuleb seadme testimist teostada. Testimine toimub juhise järgi seistes. Seisvas režiimi kontrollimiseks on ühe helihargiga, sõitva režiimi kontrollimiseks kahe helihargiga. Selliselt seistes seadet ka testiti. Seadet ei pea testima liikumise pealt, nagu püüab väita kaitsja. Kusjuures kaitsja eksib kaitsekõnes ka selles, et vahetult enne Raivo Pinki sõiduki kiiruse mõõtmist oli seade väljalülitatud. Raul Pärnasalu on oma ütlustes selgelt öelnud, et kiirusmõõtmise aparaat oli ooterežiimil. Kohus rõhutab siinkohal veelkord eraldi, et käesolevalt ei ole keegi kahtluse alla seadnud mõõtja pädevust.
  2. Vabariigi Valitsuse
  3. juuni 2011.a määrus nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 9 lg 2 p 3 sätestab, et radarkiirusmõõturi kasutamisel, kui Doppleri helisignaal on sisse lülitatud, ei tohi mõõtmisel tekkiv helisignaal olla katkendlik ega selle helikõrgus hüppeliselt muutuda. Seega nähtub hetkel kehtiva määruse sõnastusest, et Doppleri helisignaali kostumine kiirusmõõturi kasutamisel ei ole ilmtingimata vajalik ning politsei saab ise liiklusjärelevalvet teostades otsustada, kas Doppleri helisignaal sisse lülitada, see vaikseks reguleerida või sootuks välja lülitada. Kui aga helisignaal oleks olnud sisse lülitatud, siis ei oleks mõõtmisel tekkinud helisignaal võinud olla katkendlik ega selle helikõrgus hüppeliselt muutuda. Seega on seadusandja ette näinud, et Doppleri helisignaali mittekostumine ei muuda mõõtetulemust ebausaldusväärseks ning liiklusnõuete rikkuja tuvastamise seisukohast olulisi asjaolusid on võimalik välja selgitada teiste väärteoasjas kogutud tõenditega. Praegusel juhul on see ka võimalik. Seega etteheide, et antud juhul ei ole signaali tagantjärele võimalik kuulata, ei ole põhjendatud. Protokollis ei ole märgitud, et helisignaal oleks olnud katkendlik, vaid, et signaal oli ühtlaselt tõusev/kõrgenev. Kui Doppleri helisignaal ei ole sisse lülitatud või seda signaali ei oleks kuuldud, ei oleks protokolli ka märgitud, et heli oli ühtlaselt tõusev/katkendlik. Seetõttu puudub kohtul alus kiirusmõõturi kasutamise protokolli märgitud vastavates andmetes kahtlemiseks. 9
(14)
  1. Kohtu hinnangul ei saa politseile ette heita ka seda, et politseisõiduki pardakaamera salvestis on hävinud. Usutavad on kohtuvälise menetleja poolsed selgitused, et iga tõendiallikas on oluline ning seda ei soovi keegi tahtlikult hävitada. Ehk politsei ei ole antud videofaili tahtlikult hävitanud, jätnud menetlusaluse isiku eest saladusse või jätnud seadme tahtlikult sisse lülitamata. Samas ei ole seadusandja ka siinjuures ette näinud, et videosalvestise puudumine muudaks mõõtetulemuse ebausaldusväärseks. Liiklusnõuete rikkuja tuvastamise seisukohast olulisi asjaolusid on võimalik välja selgitada teiste väärteoasjas kogutud tõenditega. Seega etteheide, et antud juhul ei ole rikkumise toimepanemise kohta olemas videosalvestust, ei ole põhjendatud. Kohtuistungil üle kuulatud politseiametnikud on selgitanud, millisel põhjusel videosalvestusi ei ole. Ilmneb, et nad eeldasid, et vähemalt üks salvestusseade töötab ja püüdsid ka seadmest videofaile kätte saada, mis aga ei õnnestunud. Seetõttu puudub kohtul alus kiirusmõõturi kasutamise protokolli märgitud andmetes kahtlemiseks. Selgitama peab ka, et kohtupraktikas ei ole harvaesinev olukord, kus videosalvestus sündmustikust on küll olemas, aga salvestiselt ei ole näha kiirusemõõturi tablood ja sellega seoses enamikke andmeid, mida kaitsja antud juhul täiendavalt kontrollida sooviks (signaal, tabloo näit, valitud mõõterežiim jm). Tihtipeale on politseisõidukisse paigaldatud pardakaamerast näha vaid sõiduki ees toimuv ning sõiduki salongist toimuvast video abil aimu ei saa. Vaatamata sellele ei ole pelgalt video puudused või üleüldse video puudumine iseenesest ka varasemalt viinud kiiruseületamise sündmuse tõendamatuseni (vt nt Harju Maakohtu kohtuotsus nr 4-19-5386, Tartu Maakohtu kohtuotsus 4-19-2942). Seadusandja ei ole teinud salvestustehnika kasutamist liiklusjärelevalve teostamisel kohustuslikuks. Tulenevalt LS § 1962 lg 1 p 6 on politseiametnikul või abipolitseinikul õigus kasutada mootorsõidukit jäädvustavat liiklusjärelevalveseadet, mille salvestist on võimalik vajaduse korral kasutada ka mootorsõidukijuhi tuvastamisel. Salvestisi säilitatakse vähemalt üks kuu, kuid mitte kauem kui üks aasta, välja arvatud juhul, kui tegemist on tõendiga süüteomenetluses. Asjaolu, et kõiki salvestusseadmeid konkreetsel juhul ei kasutatud ning kasutatud salvestusseade ei töötanud, ei ole väärteoasja lahendamisel olulise tähtsusega, kuivõrd kohtule on esitatud ka teisi tõendeid.
  2. Kohus leiab, et juhul, kui isikut saab lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest karistada vaid juhul, kui on täidetud Mõõteseaduse § 5 lg 1 ja 2, samuti § 7 lg 3 sätestatud nõuded, samuti järgitakse mõõteprotseduurile kehtestatud nõudeid. Kaebuse esitaja ütlused ja oletused tema enda sõidukiiruse kohta ei asenda asendada taadeldud kiirusmõõteseadme näitu. Kohtu arvates ei saa kaebuse esitajale omistada ei kiirusmõõturi omadusi ega mõõtja pädevust. Sellest tulenevalt jäävad kaebuse esitaja ütlused tema sõidukiiruse kohta tagajärjetuks ning mõõtetulemuse osas tuleb lähtuda kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kantud andmetest ja tunnistajatena üle kuulatud politseiametnike ütlustest. Kohtul puudub alus kahelda politseiametnike Raivo Pingi ning Ardi Hääle ütlustes. Kiirusmõõturi protokolli märgitud andmed on kooskõlas tunnistajate ütlustega.
  3. Kaitsja on kohtuistungil ka selgitanud, et see, mis puudutab väidetava kiiruse ületamise toimepanemise kohta, mis kohtuvälise menetleja otsuses ja dokumentides on märgitud kui
  4. km, siis sündmuskoha asukoha osas kahtlusi ei ole, sest politseiauto GPS-logi (vt 03.02.2021 kaitsja poolt kaebuse materjalide juurde esitatud Politsei- ja Piirivalveameti vastuskirja, millele on lisatud politseisõiduki GPS logi) näitab, et politseiauto on selles kohas asunud ja näitab ka seda, et politseiauto on sellel
  5. km teinud tagasipöörde ehk vaidluse all ei ole, et politseiauto on seal olnud. Vaidluse alla ei ole ka see, et R. Pink on sealt kaudu sõitnud. Teekonna kohta 24.11.2020 läbituna, on kaebuse esitaja esitanud kaebuses GoogleMaps rakendusest ka kaardiväljavõtte. Istungil selgitatu järgi Raivo Pink oletab, et see on see sama trajektoor. Teekonna algusaeg on kaardi põhjal 15:
  6. Kaebuses kirjeldatu järgi Google.Maps reisiplaneerija kohaselt kulub xxxxxxxxx Tartu-Jõgeva-Aravete maantee xx kilomeetrile 10
(14)jõudmiseks sõltuvalt valitud teekonnast 20 kuni 22 minutit. Raivo Pink sõitis pärast juhtunut uuesti sama teekonna läbi ning rahulikus tempos liikudes jõudis ta xxxxxxxxxx kell 15:46 liikumist alustades politsei peatamise kohale kell 16:
  1. Väärteoprotokolli on rikkumise kellaajana märgitud kell 16:
  2. Seega ei olnud võimalik peatust tegemata suurema kiirusega sõita. Raivo Pink ei teinud peatust (vt kaebuse lk 4-5). Kohtu hinnangul on antud tehet tehes kaebaja eksinud aga arvutamises ning ei ole ka ise jälginud piisavalt täpselt tema enda poolt kaebuses (vt kaebuse lk 5) esitatud GoogleMaps kaardiväljavõtet, millest tõe poolest nähtub sündmuskohale jõudmiseks vähemalt 20 minutiline või ka veidi suurem sõiduaeg. Kui kohus liidab 15:46-le 20-22 minutit, on tulemuseks 16:0616:
  3. Seega ühtib vastav kellaaeg väärteoprotokollis märgitud kellaajaga ning need asjaolud ei tekita kahtlust väärteoprotokolli koostamise õigsuses. Kaebajale ei ole ka ette heidetud, et ta terve teekonna oleks sõitnud kiirusega 126 km/h, vaid et vastavalt rikkumiselt tabati ta just väärteoprotokollis kirjeldatud kohas. Kaitsja kohtuistungilgi kirjeldatust ning demonstreeritust seoses asukohalogidega, ei ilmne samuti selliseid ajalisi erinevusi väärteoprotokollis märgitust, mille põhjal ei oleks aru saada, millises ajas ja kohas toimepandud rikkumist menetlusalusele isikule ette heidetakse. Tunnistajast politseiametnik Raul Pärnasalu on kohtuistungil ka selgitanud täpselt, kuidas rikkumise aeg on protokollidesse kirja saanud – st andmebaasist auto numbri kontrollimise järgselt jätab süsteem meelde, mis kell on auto numbrit kontrollitud ning vastava aja politseiametnikust tunnistaja ka protokollidesse märkis. Ütluste tõele vastavuses kahtlusi ei ole. Tunnistaja andis ütlusi vastavalt oma mälus säilinule ja tema ütluste andmise viisist ei ilmnenud tahet anda valeütlusi. Mõlemad kohtuistungil üle kuulatus politseiametnikest tunnistajad andsid usaldusväärselt selgitusi kiirusemõõturi kasutamise protokollile andmete saamise kohta ja selle kohta, kes koostas protokolli ja kes mõõtis kiirust. Selge on, et väärteokirjelduses märgitud kohas menetlusaluse isiku ja politsei sõidukid vastastikku sõitsid ning politsei fikseeris menetlusaluse isiku kui vastutuleva sõiduki kiiruse ja rikkumise. Kusjuures enam ei ole kahtluse all ka kaebuses väidetu, et seadmes fikseeritud ja menetlusalusele isikulegi tutvustatud näit võis olla tablool juba tunde (vt kaebuse lk 2), sest kaitsja on ise kohtuistungil möönnud, et logi põhjal oli tegemist politseinike selle-õhtuse esimese kiirusemõõtmisega teel. Autole järgnedes ning sõiduki numbrit kontrollides andmebaasist, talletas menetleja ka rikkumise kellaaja. Tunnistaja Raul Pärnasalu on ka selgitanud, et sisuliselt minutilisi erinevusi kellaajas võib esineda ka seetõttu, milliselt seadmelt kellaaeg võeti. Nii võib GPS asukohalogi kellaaeg erineda andmebaasi omast, millise abil kontrolliti sõiduki andmeid. Tunnistaja Raul Pärnasalu selgituste kohaselt peatati menetlusaluse isiku sõiduk umbes pool kilomeetrit eemal kiiruseületamise fikseerimise kohast, st Raivo Pinki sõiduk on jätkanud liikumist omas suunas, mistõttu võttis ka sõiduki andmete kontrollimine menetlusaluse isiku sõidukile järgnedes aega. Ülaltoodu alusel kaitsja poolt viidatud asjaolud ei anna alust panna kahtluse alla väärteoprotokollis esitatud andmeid ja kiirusmõõturi kasutamise protokollis kirjeldatud mõõteprotsessi, sh mõõtmise aega ja kohta ning sõidukit, mille kiirust mõõdeti.
  4. Internetist välja võetud ja kaebuses esitatud kiirusemõõteseadme vigade osas märgib kohus kõigepealt, et esiteks ei ole vigade kirjelduse tekstis kirjas, et tegemist oleks konkreetsel kiirusemõõteseadmel Stalker DSR 2X S.N DP019597 esineda võivate vigadega. Millise kiirusemõõteseadme kohta vastavad veanäited toodud on, ei ole teada. Kaebuses viidatakse üksnes sarnastel tööpõhimõtetel töötavatele seadmetele. Arvestades aga, et tegemist on kaitsja ühe põhiargumendiga, selgitab kohus sellegipoolest, miks osutatud vigasid käesoleval juhul esineda ei saanud või kohtu poolt arvesse ei võeta. Esimese näite puhul (
  5. Teise sõiduki häireviga) on tegemist sisuliselt olukorraga, kus fikseeritud kiirus saadakse, kui liidetakse taga sõitva ja kiirust mõõtva sõiduki kiiruse ning ees sõiteva aeglase masina kiiruse vahe sihtsõiduki kiirusele. Selge on, et antud juhul liikus politseisõiduki ees haakeseadmega traktor (vastavat on kinnitanud R. Pink enda ütlustes. Politseiametnikudki 11
(14)kinnitavad aeglasema haakeseadmega masina liikumist nende ees. Kas tegemist oli veoauto või traktoriga, täpselt ei tea. Kohus lähtub seega Raivo Pinki sellekohastest ütlustest). Traktori kiirus ei saanud ka elulise usutavuse põhjal olla suurem, kui 40-50 km/h. Politseisõiduk lähenes vastavale masinale. Politseinikud on selgitanud, et märkasid masinat ja aeglustasid tema järgi oma sõiduki kiirust. R. Pingi sõiduki kiiruse mõõtmise ajaks olid juba aeglasemale sõidukile järele jõudnud (Raul Pärnasalu ütlused istungi protokolli lk 6, ka Ardi Hääl hindab mõlema sõiduki kauguseks mõõtmise hetkel 3 postivahet ning et sõidukid olid kohakuti, vt istungi protokolli lk 9). Samas ei ole kumbki politseinik öelnud, et vastav aeglasem masin oleks jõudnud nende vaatevälja ootamatult ning et nad oleksid pidanud kiiresti kiirust vähendama, nagu kaitsja politseisõiduki kiiruse muutumist kohtuvaidlustes esitada püüdis. Õige on ka kohtvälise menetleja selgitatu kohtuistungil, et GPS seade ei salvesta iga sekund politsei kiirust, mistõttu ei saa siinkohal lähtuda GPS logist, vaid eelkõige just politseiametnike ütlustest, sest GPS logi vastavat hetke fikseerinud ei ole. Ehk politseisõiduk lähenes aeglasemalt sõitnud masinale ja vähendas kiirust ning R. Pingi sõiduki kiiruse mõõtmise ajaks oldi jõutud juba aeglase sõiduki lähedale ning politseisõiduki kiirus oli vähendatud aeglase sõidukiga sarnasesse kiirusesse. Raul Pärnasalu on möönnud, et politseisõiduk võis liikuda veel vaid mõnevõrra kiiremini kui nende ees liikunud aeglasem sõiduk (vt ütlused protokolli lk 6). Vastavat kinnitab ka kiirusemõõturi kasutamise protokoll, mille kohaselt on fikseeritud mõõtja liikumiskiiruseks 56 km/h. Seega kui eessõitev traktor oleks liikunud pigem aeglasema kiirusega ning ca 40 km/h, oleks vastava vea esinemise puhul pidanud kiirusmõõturi lugemiks tulema 56 – 40 =
  1. 90 + 16 = 106 km/h, mitte aga 126 km/h (+- 7 km/h). Toodud 90 km/h on väidetav R. Pingi GPS andmetele vastav kiirus, millega ta enda sõnul püsikiirusehoidjaga sõitis. Teise näite puhul (
  2. Koosinuse viga) ei ole aga kaebuse esitaja ega kaitsjagi esitanud andmeid kiiruse ületamise fikseerimise kohas paiknenud teega külgnevate statsionaarsete objektide nagu ehitis või teemasinad või isegi liiklusmärk kohta. Seega ei ole põhjendanud pelga internetist trükitud näitliku vea võimaluse korral hakata arutama, et ehk antud viga käesoleval juhul just esineski. Ehk esiteks puuduvad kaitsepoole väited vastava teeservas või teele lähedal asetsenud objekti esinemise kohta kiiruse mõõtmise asukohas. Teiseks kuna puuduvad andmed objekti kohta, ei ole ka andmeid objekti kauguse nurga kohta politseisõiduki otseliikumise sihtjoonest. Seega puuduvad igasugusedki andmed, mille põhjal kahelda või tuvastada, kas võimalik patrullsõiduki ja statsionaarse objekti nurk oleks saanud muuta R. Pingi väidetava 90 km/h suuruse kiiruse just 126 km/h (+- 7 km/h) suuruseks kiiruseks.
  3. Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et vaidlusalune kiirusmõõturi kasutamise protokolli märgitud kiirusmõõturi näit tuleb lugeda usaldusväärseks, mistõttu on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 29 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõuet.
  4. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 29 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõuet ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4)
  5. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse liiklusväärtegude menetlusgrupi 12
(14)vanemväärteomenetleja Katre Mägi, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).
  1. Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 45 trahviühiku ulatuses, so summas 180 eurot. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21– 40 kilomeetrit tunnis, rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud veidi alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmise määra. Kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega, sanktsiooni piiridest väljumata (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes.
  2. Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 29 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis sellises ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust saab ületada vaid tahtlikult. Seetõttu leiab kohus süüteokoosseisu subjektiivse tunnuse osas, et Raivo Pink on pannud LS § 15 lg 1 p 1 rikkumise toime vähemalt otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Sõites kiirusega 126 km/h (+- 7 km/h) asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud kiiruseks on 90 km/h, pidi Raivo Pink teadma, et sellega ületab ta lubatud sõidukiirust ning sellist kiiruseületamist tahtma või vähemalt möönma. Juhtimisõigust omava isikuna oli ta teadlik kehtivatest eeskirjadest, s.h. kohustusest jälgida maanteel kehtivat lubatud piirkiirust ja mitte seda ületada.
  3. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.
  4. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistus kergendavaid või raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistusregistri andmete kohaselt Raivo Pingil varasemad kehtivad liiklusalased karistused puuduvad. Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06 p 15.1).
  5. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.
  6. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda karistusraamidest. Käesolevas asjas on karistusraam kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Karistuse mõistmine on kohtuvälise menetleja diskretsioon, millesse saab kohus sekkuda diskretsioonipiiride 13
(14)ületamisel. Antud juhul kohtuväline menetleja diskretsioonipiire ületanud ei ole. Võimalikest sanktsioonialternatiividest on kohtuväline menetleja valinud kergeima, s.o rahatrahvi, mida välja toodud isiku karistusregistri andmeid silmas pidades saab pidada igati kohaseks. Kohtuväline menetleja on kohaldanud menetlusalusele isiku suhtes rahatrahvi sanktsiooniraami keskmisest väiksemas ulatuses - 45 trahviühikut. Arvestades, et kiirust ületati asulavälisel hõreda liiklusega teelõigul, tuleb hinnata isiku süüd keskmisest väiksemaks. Samas süüd vähendavatele asjaoludele vastukaaluks tuleb märkida, et tegu pandi toime tahtlikult ning et oma süüd Raivo Pink ei tunnista. Vaatamata väljatoodud üksteist tasakaalustavatele andmetele on aga eelkõige just kiiruse ületamise numbrilise näidu põhjal, mille kohaselt ületati kiirust veidi alla rikutud normi keskmise määra (20-40 keskmine oleks 30 km/h, ületati aga 29 km/h), põhjendatud karistuse mõistmine keskmisest karistusest pisut allapoole jääva trahvimääraga. Kohtu hinnangul on karistuse liik ja määr vastavuses süü suurusega, toimepandud süüteo laadi ja raskusastmega ning arvestab teo toimepanija isikut. Lähtudes eeltoodust, kohus leiab, et menetlusalusele isikule määratud karistus, rahatrahv 45 trahviühikut, so 180 eurot, on igati põhjendatud ja tuleb jätta muutmata. Väärteo toimepanemise asjaolusid arvestades peab kohus Raivo Pinki karistamist eelviidatud rahatrahviga piisavaks tagamaks tema puhul KarS § 56 lg 1 ettenähtud eesmärkide täitmist. 23. VTMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid.

§ 180kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetu. /allkirjastatud digitaalselt/ Rubo Kikerpill Kohtunik 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.