RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-20-1607 19. ap
) § 2103 lõike 1 alusel viibimisalust, sest sellel alusel elamisloa andmine on PPA peadirektori diskretsioon.
§ 2103
lõikes 1 sätestatud menetluse loomisel peeti silmas olukorda, kus välismaalase riigist lahkuma kohustamine on ebamõistlikult koormav või võimatu. Riigikogu istungil, kus sätte loomist arutati, nimetati seda kui „erandite erandit“. Välismaalasel endal pole võimalik seda erandit taotleda, vaid välismaalane saab PPA läbiviidavas menetluses üksnes välja tuua asjaolud, miks ta Eestis elamisluba vajab. Praegu ei ole PPA
§ 2103
lõikes 1 sätestatud alusel elamisloa andmise menetlust alustanud, sest on ilmne, et kaebaja puhul ei ole tegemist inimesega, kelle Eestis viibimise seadustamine oleks humaansetel kaalutlustel viimane võimalus, sest isik eirab kaasaaitamiskohustust.
- Tartu linn ja Siseministeerium määruskaebusele ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
- Kaebaja on sattunud Eestis iseenda tegevuse tulemusel olukorda, kus ta saab küll viibida vabaduses, kuid tema õigused on võrreldes seaduslikult Eestis elava välismaalasega äärmiselt piiratud. Kõiki praeguses asjas esitatud tuvastamis- ja kohustamisnõudeid iseloomustab asjaolu, et kaebaja eesmärk on parandada oma õiguslikku staatust Eestis, nõnda et tal võimaldataks Eestis elada, töötada, saada sotsiaaltoetusi ja reisida sarnaselt elamisloa alusel Eestis elava isikuga. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, millistel tingimustel oleks see võimalik.
- Kaebajale on tehtud
- novembril 2018 lahkumisettekirjutus, mis on kehtiv. Seega on tal kohustus Eestist lahkuda, kuid seda pole olnud seniajani võimalik sundtäita. Tulenevalt SÜS § 3 lõikest 1 ei ole kaebajal kui ebaseaduslikult Eestis viibival isikul sotsiaalseadustikus sätestatud õigusi ega kohustusi. Tal on SÜS § 3 lõike 2 järgi üksnes õigus saada vältimatut abi.
§ 104lõike 3 järgi on kaebajal keelatud Eestis töötada.
Kaebajale kui ebaseaduslikult Eestis viibivale välismaalasele ei väljastata ITDS § 19 järgi isikutunnistust. Ainus dokument, mida kehtiv õigus põhimõtteliselt võimaldaks kaebajale välja anda, on ajutine reisidokument tagasipöördumise õiguseta Eestist lahkuvale välismaalasele (ITDS § 29 lõige 2), kuid selle taotlemine pole kaebaja eesmärk.
- Kui ebaseaduslikult riigis viibiva isiku lahkumine pole võimalik, on inimväärikuse põhimõtte (põhiseaduse (PS) § 18 lõige 1) järgimiseks möödapääsmatu, et lõputult ei saa eelkirjeldatud õiguste kitsendused kehtima jääda. Seepärast peab olema kokkuvõttes võimalik jõuda olukorda, kus tuleb kas eelkirjeldatud piirangute kohaldamisest loobuda või muuta isiku staatust.
- Praeguses asjas pole veel võimalik tõsikindlalt väita, et kaebaja on eelkirjeldatud olukorras. Samas on PPA
- septembril 2019 kaebaja kinnipidamiskeskusest vabastanud põhjendusega, et tema väljasaatmine on hetkel perspektiivitu. PPA märkis, et isikul ei ole kehtivat reisidokumenti ja ükski riik pole valmis teda vastu võtma. Pole vaidlust, et Usbekistani saatkond pole olnud valmis kaebajat vastu võtma, olgugi et PPA on seda taotlenud. Usbekistani saatkond selgitas
- septembri
- a noodis, et kui kodakondsuseta isik, kelle dokument aegub, ei ole põhjendamatult taotlenud selle pikendamist, kaotab tema registreering Usbekistani territooriumil automaatselt kehtivuse. Saatkond märkis, et kaebaja pole Usbekistanis registreeritud ja seepärast talle tagasipöördumistunnistust ei väljastata. Samas on PPA käesolevas kohtuasjas siiski seisukohal, et kaebaja väljasaatmine ei ole võimatu, sest PPA praktikast nähtub, et välismaalase enda taotlusel dokumenteeritakse isikuid ka siis, kui PPA taotlused dokumendi väljastamiseks on rahuldamata jäetud. Kolleegium järeldab sellest, et pole vaidlust, et lahkumisettekirjutuse sundtäitmine pole praegu võimalik, kuid kaebaja lahkumine võib olla võimalik, kui ta astub selleks ise samme. 3
(5)3-20-1607
- Kolleegium on varem selgitanud, et väljasaatmine on faktiliselt võimatu siis, kui on selge, et välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu või kui isikul ei õnnestu mõistlikke samme astudes saada teises riigis viibimisalust (
- juuni
- a otsus asjas nr 3-3-1-84-11, p 29). Samas otsuses selgitas kolleegium sedagi, et väljasõidukohustusest tuleneb nii isiku kohustus lahkuda riigist kui ka kohustus astuda mõistlikke samme selle kohustuse täitmiseks vajalike eelduste loomiseks, sh astuda mõistlikke samme viibimisaluse saamiseks teises riigis. Väljasõidukohustuse täitmist saab pidada võimatuks, kui pärast isiku astutud mõistlikke samme on selge, et talle välisriigis viibimisalust ei anta (p 43).
- Kaebaja ei ole seniajani astunud samme Usbekistanis viibimisaluse saamiseks, st ta ei ole pöördunud Lätis asuva Usbekistani saatkonna poole, et hankida tagasipöördumiseks vajalikke dokumente. PPA on kinnitanud, et on valmis selles kaebajat igati abistama, sh on PPA koostöös Läti ametivõimudega nõus kaebaja saatkonda transportima, kui saatkond seda vajalikuks peab. Kuigi kaebaja olukorda arvestades pole välistatud, et tema väljasaatmine on tõepoolest võimatuks muutunud, oleks ennatlik asuda sellele seisukohale, kuni kaebaja pole täitnud oma kohustust astuda ise mõistlikke samme teises riigis viibimisaluse saamiseks.
- Kui selgub, et kaebaja väljasaatmine on võimatu ka pärast seda, kui ta on astunud mõistlikke samme välisriigis viibimisaluse saamiseks, ei saaks tema õiguste praegused kitsendused lõputult kestma jääda (vt p 10). Piirangutest vabanemine ilma isiku staatust muutmata eeldaks kõigi punktis 9 loetletud normide põhiseadusevastasust. Seevastu
§ 2103
lõige 1 võimaldab anda välismaalasele erakorralistel asjaoludel tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav, välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kolleegiumi hinnangul on seda sätet võimalik kohaldada, kui selgub, et ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma. Praegusel juhul pole ka ilmselge, et mõni muu sättes nimetatud tingimus välistaks sellel alusel kaebajale elamisloa andmise. Kahtlemata sisaldab see säte avarat kaalutlusõigust, kuid olukorras, kus isiku väljasaatmine on võimatu, võib see kaalutlusõigus olla oluliselt vähenenud. 15.
§ 2221
lõike 1 järgi võib
§ 2103
lõikes 1 nimetatud tähtajalise elamisloa andmise otsuse või selle tegemata jätmise peale esitada vaide, kuid
§ 2221lõike 2 järgi ei saa selle otsuse peale esitada kaebust halduskohtule.
Siiski on võimalik niisuguse kaebuse esitamisel halduskohtumenetluses kontrollida kaebeõiguse piirangu kooskõla PS § 15 lõikega 1. Nagu eespool selgitatud, saab sellisel viisil kaebaja õiguste kaitsmisel olla perspektiivi üksnes siis, kui tema astutud mõistlikud sammud välisriigis viibimisaluse saamiseks on osutunud edutuks ning seejärel on PPA keeldunud talle
§ 2103lõike 1 alusel elamisluba andmast.
Kuni kaebaja pole ise pöördunud Usbekistani saatkonna poole ning on selgunud, et ka siis pole tema tagasipöördumine Usbekistani võimalik, on ennatlik halduskohtumenetluses nõuda sarnaseid õigusi seaduslikult Eestis elavate välismaalastega. 16. Eeltoodut arvesse võttes on kaebus tagastatud kokkuvõttes õigesti ja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebajal kui ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalasel pole subjektiivset õigust asuda Eestisse elama. Kaebaja praeguse olukorra Eestis on õiguslikult fikseerinud rahvusvahelise kaitse tagasilükkamise otsused ja lahkumisettekirjutus. Kaebajale on olnud tagatud võimalus neid otsuseid kohtus vaidlustada, kuid ükski neist kohtumenetlustest pole talle edukas olnud. PS § 28 lõige 2 lubab piirata välismaalase õigust saada sotsiaalabi ja PS § 29 lõige 1 võimaldab piirata välismaalase õigust töötada. Nagu eespool kirjeldatud, pole kaebaja veel sattunud väljapääsmatusse olukorda, mil tuleks inimväärikuse põhimõttest lähtudes kaaluda võimalust muuta 4
(5)3-20-1607 tema staatust (ja seega tema suhtes kehtivaid piiranguid) erandlikel alustel. Kaebaja pole veel ammendanud võimalusi oma olukorra muutmiseks, astudes mõistlikke samme välisriigis viibimisaluse saamiseks. Seega pole kaebajal subjektiivset õigust, mille kaitseks HKMS § 44 lõige 1 lubab halduskohtusse pöörduda, ja kaebuse võis HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel tagastada.
- Menetlusosalised pole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu tuleb need jätta menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 109 lõige 1).
- Kolleegium asendab avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3). (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)