Obsah (7)

§ 396§ 9§ 1028§ 1033§ 91§ 76§ 1045

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2020. a, Tallinn Kohtuasja number

) § 1045 lõike 1 punkti 7 tähenduses, sest aitas teadlikult kaasa võlgniku raha ebaseaduslikule pööritamisele. Riiklikult tunnustatud finantsekspert tuvastas, et võlgnik sai JAKOCH AGRO OÜ-lt 36 000 eurot, laenas selle kostjale, kes tasus U.L ja D.Ji nimel võlgniku osakapitali suurendamiseks 36 000 eurot ning lõpuks on 36 000 eurot JAKOCH AGRO OÜ arve alusel viimasele tagasi makstud. Äriregistri andmetel on võlgniku osakapital 36 000 eurot. Faktiliselt toimus rahaliste vahendite „pööritamine“ vastuolus äriseadustiku (ÄS) §-ga 159, sest näilikult suurendati võlgniku osakapitali. Sellega kahjustati nii võlgniku kui ka tema võlausaldajate huve ja kostja teadis või pidi ettevõtluses tegutseva isikuna teadma, et võlgniku osakapitali näiliku suurendamisega kahjustatakse võlausaldajate huve. On alust arvata, et tegemist oli kostja teadliku ja tahtliku tegevusega, mis oli tehtud võlgniku maksejõuetuks muutmise eesmärgil. 1.

1. Kuna kostja ei ole täitnud oma kohustust, on hagejal õigus nõuda kostjalt tasumisega viivitamise tõttu seadusjärgses määras viivist. 2 2-18-4200 Kostja vastuväited
2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 2.
3. Kostja ei ole võlgnikuga laenulepingut sõlminud ega võlgnikult laenu saanud. Võlgniku pangakontolt kanti
4. oktoobril 2016 tema pangakontole 36 000 eurot, kuid kostja tagastas saadud rahasumma võlgnikule samal päeval. Kuigi kostjale tehtud ülekande makseselgituseks oli „laen“, viitab 36 000 euro liikumine näilikule osakapitali suurendamisele, mitte sellele, et võlgnik andis kostjale laenu. Võlgnikul ei olnud tahet ega finantsilist võimekust anda kostjale laenu. 2.
5. Hageja alusetu rikastumise nõue on vastuolus tema esmase nõudega, sest hageja väidab laenulepingu olemasolu. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust kohaldada alusetu rikastumise sätteid. 2.
6. Ka hageja kahju hüvitamise nõue on vastuolus tema esmase nõudega, sest tuginedes lepingule ei saa hageja nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Arvestades seda, et hageja toob esile raha ebaseadusliku pööritamise, võib hageja olla esitanud hagi vale isiku vastu. Ei ole selge, millist tegu heidab hageja kostjale ette ning mille alusel hageja järeldab, et kostja oli teadlik raha pööritamisest. Kostja ei saanud rikkuda ÄS § 159, sest tal ei olnud võlgnikuga mingit seost ning ta ei saanud osaühingut ega selle osanikke kuidagi osakapitali suurendamise otsustamisel mõjutada. Maakohtu otsus ja põhjendused
7. Harju Maakohus jättis
8. juuni
9. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. 3.
10. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: - JAKOCH AGRO OÜ kandis
11. oktoobril 2016 võlgniku arvelduskontole nr xxx eurot selgitusega „Arve nr: 16100901“; võlgnik kandis
12. oktoobril 2016 arvelduskontolt nr xxx kostja arvelduskontole nr xxx 36 000 eurot selgitusega „laen“, raha jõudis kostja arvelduskontole
13. oktoobril 2016; kostja kandis
14. oktoobril 2016 enda arvelduskontolt võlgniku arvelduskontole nr xxx eurot selgitusega „Osakapitali sissemakse, U.L 50% ja D.J 50%“. 3.
15. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud, et võlgnik ja kostja sõlmisid laenulepingu

§ 396

lg 1 tähenduses, sh vahetasid vastastikuseid tahteavaldusi ja saavutasid laenulepingu sõlmimises kokkuleppe

§ 9lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 68 lg 1 tähenduses. Kuigi võlgniku arveldusarve väljavõttest nähtub ülekande selgitusena „laen“, ei piisa sellest selgitusest laenulepingu tõendamiseks. Pangaülekande tegijal on vaba voli märkida makse selgitusse mis tahes selgitusi ning raha saajal ei ole võimalik seda mõjutada. Kohtule ei ole esitatud hageja ja kostja vahel sõlmitud kirjalikku laenulepingut. Samuti ei ole hageja esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et hageja ja kostja oleksid soovinud sõlmida suulist laenulepingut. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja U.L kinnitas järgmist: “2016 olin seotud Lanfra OÜ-ga. Olin Lanfra OÜ juhatuse liige. Lanfra OÜ tegeles peamiselt teravilja ja väetise vahendusega. Lanfra OÜ ei tegelenud laenude väljastamisega. OÜ Lanfra ei ole 2016 sõlminud laenulepingut. Lanfra OÜ ja XX vahel ei ole laenulepingut sõlmitud. Laenu ei ole XXle Landra 3 2-18-4200 OÜ poolt väljastatud. Lanfra OÜ arvelduskontolt on tehtud üks ülekanne XX arvele/…/ Ülekanne tehti 36 000 eurot. Ülekande tekitamise mõte oli, et saaks suurendada Lanfra OÜ osakapitali. Minul ja J tekkis osakapitali suurendamise mõte. Ma ei öelnud XXle, et tema arvele see summa kantakse. See võis olla ehk järgmisel päeval kui XX küsis minu käest seda. Ma palusin tal see tagasi kanda ja mida sinna kirja panna. Ma ütlesin talle, et tuleb kohe Lanfra OÜ-le tagastada. Mingisugust laenujuttu ei ole olnud.“ Seega nähtub tunnistaja ütlustest, et võlgnikul ei olnud soovi kostjale laenu anda ja kostja arvelduskontole kanti 36 000 eurot eesmärgiga suurendada võlgniku osakapitali. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja ja võlgnik sõlmisid laenulepingu, ei ole hagejalt õigust nõuda kostjalt laenulepingu alusel saadud raha tagasi. 3.3. Hagi ei saa rahuldada ka

§ 1028lg 1 alusel.

Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus hageja on tõendanud raha üleandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11). Kui isik on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab teine pool

§ 1033

lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite.

§ 1033lg 1 järgi peab teine pool tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud.

Kostja ei ole eitanud, et tema arvelduskontole laekus 24. oktoobril 2018 võlgnikult 36 000 eurot. Kostja kandis aga samal päeval raha võlgniku arvelduskontole tagasi.

§ 91

lg 3 kohaselt rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava summa kandmisega võlausaldaja kontole loetakse kohustus täidetuks võlausaldaja konto krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses. Kostja on raha võlgnikule tagasikandmisega endise olukorra taastanud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et võlgnik esitas raha tagasisaamisele vastuväiteid.

§ 76lg 4 järgi saab eeldada, et kohustus täideti kohaselt.

Seega on kostja tõendanud, et alusetu rikastumine on ära langenud ja ta on võlgnikult saadud raha võlgnikule tagastanud. 3.4. Hagi ei saa rahuldada ka deliktiõiguslike sätete järgi, sest kostja käitumises ei saa tuvastada õigusvastast tegu. Kostja ei ole rikkunud

§ 1045lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormi, s.o ÄS § 159.

Hageja on pidanud silmas eelkõige ÄS § 159 lg-st 3 tulenevat laenukeeldu isikule osaühingu osa omandamiseks. Kostja ei saa vastutada ÄS § 159 lg-s 3 sätestatud keelu rikkumise eest, sest kostja ei olnud enne ülekande tegemist võlgniku osanik ega saanud ka pärast seda osanikuks. Kuna kostja ei olnud võlgniku osanik ega juhatuse liige, ei olnud tal võimalust mõjutada seda, kas ja kuidas otsustavad võlgniku osanikud osakapitali suurendada ning kas ja kuidas selleks kasutatakse kostja ülekannet. Juhul, kui on rikud ÄS § 159 lg-s 3 sisalduvat keeldu, on selle rikkumise toime pannud võlgniku juhatuse liikmed või osanikud, mitte kostja, kellel puudus igasugune seos võlgnikuga.

§ 1045

lg 1 p 8 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et isikul oli algusest peale tahe teist isikut kahjustada. Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellest, kui isik mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua teisele isikule kaasa kahju. Hageja ei ole tõendanud, et kostja tekitas 36 000 euro võlgnikule tagasikandmisega võlgnikule tahtlikult kahju. Ainuüksi asjaolust, et kostja märkis raha tagasikandmisel selgituseks „Osakapitali sissemakse, U.L 50% ja D.J 50%“, ei saa järeldada, et võlgniku osakapitali suurendati. ÄS § 168 lg 1 p 2 kohaselt kuulub osakapitali suurendamine ja vähendamine osanike pädevusse. Seega said osakapitali suurendamist otsustada üksnes võlgniku osanikud. ÄS § 196 lg 1 4 2-18-4200 kohaselt esitab juhatus äriregistrile avalduse osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks. Juhul kui võlgniku osanikud olid otsustanud võlgniku osakapitali suurenda ja osakapitali suurendamiseks olid kõik tingimused täidetud, sai võlgniku juhatus esitada äriregistrile avalduse osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks. Kostja, kes ei olnud võlgniku osanik ega juhatuse liige, ei saanud võlgniku osakapitali „näiliselt“ suurendada ja „näiliselt“ suurendatud osakapital äriregistrisse kanda. Juhul, kui võlgniku osakapitali suurendati näiliselt ja sellest tekkis võlgnikule kahju, võivad kahju tekitamise eest vastutada võlgniku osanikud või juhatuse liikmed, kes osakapitali suurendasid, mitte kostja. 3.

1. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. 4.
3. Maakohus järeldas vääralt, et võlgnik ja kostja ei olnud laenulepingut sõlminud. Maksekorralduses oli selgitus „laen“, kostja võttis laenu vastu ega tagastanud seda samale kontole viitega ekslikule maksele. Maakohus jättis tähelepanuta hageja väite selle kohta, et maksed tehti erineval õiguslikul alusel. Võlgniku teisele kontole raha kandmine ei olnud sama kohustuse katteks. Maakohus tugines vääralt tunnistaja U.L ütlustele, kuigi need olid vastuolus maksekorraldusele märgitud selgitusega. Tuleb eeldada, et maksekorralduse selgitus kajastab poolte tegelikku tahet. U.L ütluste usaldusväärus on kaheldav, sest tal on huvi anda oma elukaaslasele soodsaid ütlusi. 4.
4. Juhul, kui kohus ei nõustu, et võlgnik andis kostjale laenu, on hagejal õigus nõuda kostjalt saadud raha alusetu rikastumise või deliktiõiguse sätete alusel. Hageja jäi varem esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja seisukoht
5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 5.
6. Kostja arvates on hagi perspektiivitu ning apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks esines TsMS § 637 lg 1 p-st 6 tulenev alus. Hageja väited on ebaselged (ilmselgelt põhjendamatud ja tõendamata) ja esitatud nõuded on üksteist välistavad. Võlgniku ja kostja vahel ei saa olla korraga nii lepingulist kui ka lepinguvälist võlasuhet. 5.
7. Võlgniku ja kostja vahel ei ole laenulepingut sõlmitud ning hageja ei ole vastavaid väiteid tõendanud. Kostja ei ole alusetult rikastunud. Kostja tagastas tema jaoks ebaselgeks jäänud ülekande võlgnikule. Kostja ei ole hagejale õigusvastaselt kahju tekitanud. Hageja ei ole tõendanud selle nõude eeldusi. 5 2-18-4200 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
9. Pooled ei vaidle järgmiste maakohtu tuvastatud asjaolude üle ning ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks: - JAKOCH AGRO OÜ kandis
10. oktoobril 2016 võlgniku arvelduskontole nr xxx eurot selgitusega „Arve nr: 16100901“; võlgnik kandis
11. oktoobril 2016 arvelduskontolt nr xxx kostja arvelduskontole nr xxx 36 000 eurot selgitusega „laen“, raha jõudis kostja arvelduskontole
12. oktoobril 2016; kostja kandis
13. oktoobril 2016 enda arvelduskontolt võlgniku arvelduskontole nr xxx 36 000 eurot selgitusega „Osakapitali sissemakse, U.L 50% ja D.J 50%“. Lisaks tuvastab ringkonnakohus järgmised maakohtus tuvastamata asjaolud: - võlgniku osakapital on alates
14. novembrist 2016 36 000 eurot (äriregistri väljavõte tl 19) raha ülekandmise ajal oli võlgniku ainuke juhatuse liige U.L ning võlgniku osanikeks võrdsetes osades olid U.L ja D. J (äriregistri väljavõte tl 19 pöördel); kostja on U.L elukaaslane (tunnistaja ütlused tl 94 pöördel).
15. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas võlgnik ja kostja olid sõlminud laenulepingu, mille alusel kandis võlgnik
16. oktoobril 2016 kostja kontole laenuks antud 36 000 eurot, ning kas kostja peab saadud laenu võlgnikule tagastama. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et võlgnik ja kostja sõlmisid laenulepingu, mille alusel laenas võlgnik kostjale 36 000 eurot. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt kordamata. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et ainuüksi maksekorraldusele võlgniku märgitud selgitusest ei saa järeldada laenulepingut. Iseenesest võib maksekorralduse selgitus koosmõjus muude tõenditega kinnitada laenulepingu sõlmimist, kuid praegusel juhul ei kinnita asjas kogutud muud tõendid seda, et võlgnik kandis kostjale 36 000 eurot laenulepingu alusel. Kostja taotlusel üle kuulatud toonane juhatuse liige, kes tegi vaidlusaluse ülekande ja märkis maksekorraldusele selgituseks „laen“, kinnitas, et ta ei sõlminud kostjaga laenulepingut ega kandnud kostjale laenusummat, sest eesmärk oli hoopis suurendada võlgniku osakapitali. Seda, et võlgnik tegi kostjale ülekande osakapitali näilikuks suurendamiseks, kinnitab ka asjatundja arvamus Lanfra OÜ maksejõuetuse väljakujunemise aja ning põhjuste kohta (tl 76–79 pöördel). Seda, et kostjale tehti ülekanne osakapitali näiliku suurendamise eesmärgil, on väitnud ka hageja ise, kui heitis kostjale ette võlgnikule õigusvastaselt kahju põhjustamist. Kuna hageja ei ole menetluses tõendanud, et võlgnik ja kostja sõlmisid laenulepingu, mille alusel andis võlgnik kostjale 36 000 eurot laenu, ei saa hageja nõuda kostjalt ka laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustuse täitmist.
17. Edasi vaidlevad pooled selle üle, kas kostja peab tagastama hagejale õigusliku aluseta saadud 36 000 eurot. 6 2-18-4200 9.
18. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et hagi ei saa rahuldada

§ 1028lg 1 alusel, kuid tegi seda osaliselt ekslikel põhjendustel.

Ringkonnakohus parandab selle eksimuse ja põhjendab hageja alusetu rikastumise nõude rahuldamata jätmist alljärgnevalt. 9.2. Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt

§ 1028

lg 1 järgi tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohus on selgitanud, et

§ 1028

lg 1 kohaldamiseks peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud, st nõude lahendamiseks peab olema selge pooltevahelise õigussuhte kvalifikatsioon. Seejuures peab hageja tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Kui hageja tõendab

§ 1028

lg 1 järgse alusetu soorituse, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest

§ 1028

lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948, p 20). Praegusel juhul väidab hageja, et olukorras, kus võlgnik ja kostja ei olnud laenulepingut sõlminud, on võlgnik kandnud kostjale 36 000 eurot õigusliku aluseta. Seega tugineb hageja sellele, et võlgnik kandis kostjale 36 000 eurot üle, uskudes, et poolte vahel on laenuleping, kuigi seda tegelikult ei olnud. Neil asjaoludel saaks hageja iseenesest nõuda kostjalt alusetult saadud raha tagasi ning seda ei välistaks see, et kostja on kandnud sama summa osakapitali sissemaksele viidates võlgnikule tagasi. Kuna tagasimakse on tehtud teisele õigussuhtele viidates, siis ei saa sellest järeldada, et tegemist on alusetult saadud raha tagasimaksmisega. Praegusel juhul on aga tunnistaja ütluste ja asjatundja arvamusega tõendatud, et kostjale tehtud ülekande selgitusse märgiti üksnes näivuse tekitamiseks „laen“ ning võlgnikul ei olnud algusest peale soovi ega kavatsust anda kostjale 36 000 eurot laenuks. Ülekande tegelik eesmärk oli suurendada võlgniku osakapitali, mida kinnitab ka kostja ülekanne võlgnikule, kuhu märgiti selgitusse „Osakapitali sissemakse, U.L 50% ja D.J 50%“. Võlgniku juhatuse liige kinnitas tunnistajana, et ta kandis raha kostjale üle selleks, et suurendada võlgniku osakapitali. Ka asjatundja on võlgniku finantssuhteid analüüsides tuvastanud, et 36 000 eurot liikus JAKOCH AGRO OÜ-lt võlgnikule, võlgnikult kostjale, kostjalt võlgnikule ja võlgnikult tagasi JAKOCH AGRO OÜ-le, ning leidnud, et seda tehti eesmärgiga suurendada näilikult võlgniku osakapitali. Seega ei kinnita asjas esitatud tõendid koosmõjus seda, et võlgnik kandis raha kostja kontole, uskudes laenulepingu olemasolu ja soovides anda kostjale 36 000 eurot laenu. Eelnevat arvestades ei ole hageja tõendanud

§ 1028lg-s 1 sätestatud eeldusi alusetult saadu tagastamiseks.

Samas kinnitavad asjas esitatud tõendid seda, et võlgnik kandis kostjale raha muul õiguslikul alusel. Arvestades seda, et võlgniku toonane juhatuse liige kinnitas, et ta kandis võlgniku pangakontolt raha kostja kontole ja palus kostjal kanda selle vastava selgitusega kostja teisele kontole osakapitali suurendamiseks, soovis võlgniku endine juhatuse liige ja osanik kanda võlgniku pangakontolt raha endale ja teisele osanikule, et nad saaksid selle raha omakorda kanda võlgnikule osakapitali sissemakseks. Seega ei olnud raha mõeldud kostjale ning tegelikuks soorituse saajaks olid U.L ja D. J, kelle korraldusel kandis kostja saadud raha võlgnikule selgitusega „Osakapitali sissemakse, U.L 50% ja D.J 50%“. 9.3. Viimase alternatiivina palub hageja mõista kostjalt välja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitise, leides, et kostja on raha pööritamise skeemis osaledes rikkunud ÄS §-s 159 sätestatud 7 2-18-4200 osaühingu laenu andmise keeldu kui kaitsenormi

§ 1045

lg 1 p 7 tähenduses või käitunud tahtliku heade kommete vastaselt

§ 1045lg 1 p 8 tähenduses.

Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et kostja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega, neid kordamata. Asjaolust, et kostja täitis oma elukaaslase ja võlgniku toonase juhatuse liikme käsundi raha ülekandmiseks, ei saa järeldada tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Hageja on esitanud kostja tahtluse kohta kohtumenetluses üksnes paljasõnalisi oletusi, mille alusel ei saa kohus kostja tahtlikku heade kommete vastast käitumist tuvastada. Õige on ka maakohtu järeldus selle kohta, et kostja ei saanud rikkuda ÄS § 159, sest ta ei olnud võlgniku osanik ega juhatuse liige. Ka selles osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega, neid kordamata. Maakohus juhtis õigesti tähelepanu sellele, et võlgnikul võib olla kahju hüvitamise nõue oma osanike või juhatuse liikme vastu. 10. Arvestades ülaltoodud põhjendusi, ei anna apellatsioonkaebuse apellatsioonkaebust rahuldada ja maakohtu otsust tühistada. väited alust 11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin 8