Obsah (11)

§ 113§ 1054§ 1045§ 127§ 128§ 1050§ 104§ 137§ 94§ 69§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 17. märts 2021 Kriminaalasja number 1-20-7933 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas

§ 113

lõikes 1 sätestatud suuruses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõuete täitmiseni. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus

1. Leida Kellot süüdistataks KarS § 213 lg 2 p 1 järgi selles, et tema, saades Põlva linnas Uus tn 2 asuvas Põlva Haigla kirurgiaosakonna palatist kannatanu M.U. deebetkaardi nr XXXXX koos PIN-koodiga enda valdusesse, varalise kasu saamise eesmärgil andmete ebaseadusliku sisestamise teel sularahaautomaatidesse sai juurdepääsu võõrale arvelduskontole ning omaniku nõusolekuta käivitas andmete töötlusprotsessi kontol oleva varaga toimingute tegemiseks ning sisestas kannatanu M.U. pangakaardi ja PIN-koodi sularahaautomaatidesse, sai ligipääsu kannatanu pangakaardiga seotud pangakontole ning kasutas pangakaarti (täpsed kuupäevad süüdistuses), tekitades oma tegevusega kannatanu M.U. le kahju kokku summas 3000 eurot. Samuti süüdistatakse L. Kellot sama sätte alusel selles, et tema, saades Põlva linnas Uus tn 2 asuvas Põlva Haigla neuroloogiaosakonna palatist kannatanu E.K. deebetkaardi nr XXXXX koos PIN-koodiga enda valdusesse, varalise kasu saamise eesmärgil andmete ebaseadusliku sisestamise viisil sularahaautomaatidesse sai juurdepääsu võõrale arvelduskontole ning omaniku nõusolekuta käivitas andmete töötlusprotsessi kontol oleva varaga toimingute tegemiseks ning sisestas kannatanu E.K. pangakaardi ja PIN-koodi sularahaautomaatidesse, sai ligipääsu kannatanu pangakaardiga seotud pangakontole ning kasutas pangakaarti (täpsed episoodid süüdistuses), tekitades oma tegevusega kannatanule E.K. le kahju kokku summas 27 075 eurot, millest 27 000 eurot on sularahaautomaadist välja võetud sularaha ja 75 eurot sularaha väljastamise teenustasu. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
2. Tartu Maakohtu 30.12.2020 otsusega karistati L. Kellot KarS § 213 lg 2 p 1 järgi 2 aasta vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ja mõisteti L. Kellole lõplikuks karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati L. Kello eelvangistuses viibitud aeg 24.01.2020, s.o 1 päev, karistusaja hulka ja L. Kellole kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta 3 kuud 29 päeva vangistust. KarS § 73 lg-te 1, 3 alusel määrati, et L. Kellole mõistetavat karistust 1 aasta 3 kuud 29 päeva vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui L. Kello ei pane 2 aasta 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Sama kohtuotsusega rahuldati täielikult E.K. (tema õigusjärglane E.N. ) tsiviilhagi solidaarselt L. Kello ja AS Põlva Haigla vastu varalise kahju ja viivise nõudes ning mõisteti solidaarselt L. Kellolt ja AS-lt Põlva Haigla varaline kahju 27 075 eurot ja viivis (ajavahemiku 27.03.2020 – 29.12.2020 eest) 1645,21 eurot E.N. kasuks. Solidaarselt mõisteti L. Kellolt ja AS-lt Põlva Haigla E.N. kasuks viivis

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt (käesoleval ajal 27 075 eurot) alates 30.12.2020 kuni põhinõude täitmiseni. Sama otsusega mõisteti solidaarselt L. Kellolt ja AS-lt Põlva Haigla menetluskuluna kolmanda isiku lepingulise esindaja tasu 2340 eurot E.N. kasuks. Hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult (käesoleval ajal 2340 eurot) tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kolmanda isiku lepingulise esindaja tasu 2397,60 euro ulatuses jäeti kolmanda isiku kanda. Tsiviilkostja AS Põlva Haigla lepingulise esindaja tasu 1393,75 eurot jäeti tsiviilkostja kanda.

1. Maakohus leidis, et tsiviilhagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 2
2. Kannatanu E.K. (esindaja vandeadvokaat Norman Aas vahendusel) on 27.03.2020 esitanud tsiviilhagi L. Kello ja AS Põlva Haigla vastu, milles nõuab viimastelt solidaarselt 27 075 euro väljamõistmist. Ühtlasi nõuab kannatanu L. Kellolt ja AS-lt Põlva Haigla

§-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest kuni põhinõude 27 075 eurot täitmiseni. 4.1. Hageja nõude aluseks on asjaolud, et AS Põlva Haigla töötaja L. Kello, kasutades ära haiglas ravil viibinud E.K. seisundit (kannatanul oli diagnoositud dementsus ja tema arusaamisvõime oli piiratud), võttis palatis asunud kannatanu rahakotist endale viimase deebetkaardi nr XXXXX ja võttis sellega erinevatest pangaautomaatidest ajavahemikul 04.01.2020 - 12.01.2020 välja kokku 27 000 eurot, millele pank arvestas suures ulatuses sularaha väljastamise eest 03.02.2020 lisaks teenustasu 75 eurot. Kannatanu nõuab L. Kellolt kahju 27 075 eurot hüvitamist

§-de 1043 ja 1045 lg 1 p-de 7, 8 alusel. Kostja võttis ebaseaduslikult ja ilma kaardiomaniku nõusolekuta pangaautomaadist välja kannatanu raha ja omastas selle. Seega on kostja pannud toime teo, mis on õigusvastane seadusest tuleneva kohustuse rikkumise ja heade kommete vastase tahtliku käitumise tõttu. L. Kello tekitas kannatanule kahju kokku 27 075 eurot ja on selle tekitamises süüdi. Kuna kostja võttis ise ära kannatanu pangakaardi ja võttis sellega kannatanu loata pangaautomaadist raha välja, pidi ta kindlasti aru saama oma tegevuse ebaseaduslikkusest. 4.2. Lisaks L. Kellole nõuab kannatanu kahju hüvitamist solidaarselt ka AS-lt Põlva Haigla

§ 1054lg 1 alusel.

Kahju tekitamine sai võimalikuks seetõttu, et L. Kello oli tööl hooldajana AS-is Põlva Haigla. Tööülesannete tõttu oli tal ligipääs palatitele ja patsientidele (sh kannatanu) ning nende isiklikele asjadele. L. Kello tööülesandeks oli hoolitseda patsientide ja nende heaolu eest. L. Kello kasutas ära talle tööülesannete täitmise tõttu avanenud võimalusi patsientide varale ligipääsemiseks ja haiglatöötaja staatusega kaasnevat patsientide usaldust. Seega on kahju tekitamine otseselt seotud AS Põlva Haigla majandus- ja kutsetegevusega. Kui L. Kello poleks haiglas hooldajana tööl olnud, poleks kahju tekitamine sellisel viisil olnud võimalik. Seega kannab AS Põlva Haigla varalist vastutust oma töötaja L. Kello poolt kannatanule kuriteoga tekitatud kahju eest. 4.

1. Rahvastikuregistri väljatrükk ja surmatõend tõendavad, et E.K. suri 31.03.
2. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokuröri 15.04.2020 määrusega on KrMS § 371 lg 1 ja § 401 lg 2 alusel tunnistatud asjas kolmandaks isikuks E.K. tütar E.N. . Kuigi E.N. menetlusse kaasamise ajaks ei olnud E.K. vara pärimist veel vormistanud, esitas kolmas isik kohtumenetluse käigus maakohtule 01.07.2020 pärimistunnistuse, mille kohaselt E.K. pärijaks on E.N. . Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokuröri 15.04.2020 määrusega on KrMS § 39 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel tunnistatud tsiviilkostjaks AS Põlva Haigla. 4.
3. L. Kello kohtuistungil tsiviilhagile vastu ei vaielnud. Ka kaitsja leidis, et L. Kello vastu esitatud tsiviilhagi on põhjendatud. Tsiviilkostja AS Põlva Haigla vaidleb hagile täielikult vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Hageja viidatud

§ 1054

lg 1 eelduseks ei ole üksnes töösuhe ja töötamise fakt, vaid kahju tekitamine peab olema toimunud tööülesannete täitmise raames või tööandja korralduse alusel. L. Kellole etteheidetud tegevusel (mis eeldab pangakaardi ja PIN-koodi õigustamatut sisestamist arvutisüsteemi) puudub L. Kello tööülesannetega seos. L. Kello tööülesannete hulka ei kuulunud patsientide rahaliste vahendite eest hooltkandmine ega patsiendi abistamine rahaliste vahenditega ümberkäimisel. AS Põlva Haigla pole L. Kellole andnud ka sellist eraldiseisvat korraldust või volitust. Peale selle tõendavad L. Kello ütlused, et pangakaardi ja PIN-koodid andis L. Kellole üle patsient ise koos korraldusega kontrollida pangakonto jääki. Seega oli hooldaja tööülesannete täitmine kahju tekkimise aspektist kõrvalise tähtsusega. 3

1. Maakohus märkis, et L. Kello ja E.K. vahel omavahelised lepingulised suhted puudusid. L. Kellol oli tööleping AS-ga Põlva Haigla ning E.K. l raviteenuse osutamise leping sõlmitud samuti AS-ga Põlva Haigla. Seega vastutab L. Kello E.K. le tekitatud varalise kahju eest deliktiõiguse alusel, täpsemalt kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab olema tõendatud kostja tegu ja selle õigusvastasus, kostja süü, kahju ning põhjuslik seos kostja teo ning kahju vahel. 5.
2. Maakohus tuvastas, et L. Kello võttis E.K. tahte vastaselt tema pangakaarti ja PIN-koodi kasutades sularahaautomaatidest 04.01.2020 – 12.01.2020 välja 27 000 eurot (millele lisandus teenustasu 75 eurot sularaha väljavõtmise eest), millega L. Kello pani toime KarS § 213 lg 2 ps 1 sätestatud kuriteo. Karistusõiguse norme, mis sisaldavad üldisi käitumiskohustusi ja keelde (antud juhul arvutikelmuse keeldu) saab käsitleda deliktiõiguslike kaitsenormidena

§ 1045lg 1 p 7 mõttes (RKTKo 3-2-1-62-13, p 17).

Viimases on sätestatud, et kahju tekitamine on õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. L. Kello pani toime arvutikelmuse, mis seadusest tulenevalt on keelatud. Seega rikkus L. Kello seadusest tulenevat kohustust ja tema tegevus on õigusvastane

§ 1045lg 1 p 7 kohaselt.

L. Kello toimepandu õigusvastasust ei välista ka

§ 1045

lg 3, mille kohaselt seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine ei ole õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. KarS § 213 kui deliktiõigusliku kaitsenormi eesmärk

§ 127

lg 2 mõttes on vältida juhtumeid, mil muuhulgas ilma omaniku loata pangakaarti ja PIN-koodi kasutades võetakse sularahaautomaadist välja raha. 5.2. L. Kello õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkis E.K. le otsene varaline kahju 27 075 eurot

§ 128lg 3 mõttes (koos panga teenustasuga), sest E.K.

le kuuluva vara väärtus vähenes nimetatud summa võrra. Kui süüdistatav ei oleks omavoliliselt sularahaautomaadist raha välja võtnud, ei oleks E.K. le kahju tekkinud. L. Kello tegevuse tulemusena vähenesid E.K. pangakontol rahalised vahendid (s.o vähenes E.K. nõudeõigus panga vastu sularahaautomaadist väljavõetud summa ulatuses). Kuna L. Kello lühikese ajaperioodi jooksul võttis pangaautomaadist välja suure summa sularaha, siis võttis pank E.K. pangaarvelt maha teenustasu 75 eurot. Maakohtu hinnangul tuleb nimetatud teenustasu arvestada E.K. le tekkinud varalise kahju hulka. Kui L. Kello ei oleks E.K. loata suures summas sularaha automaadist välja võtnud, ei oleks ka pank arvelduskontolt teenustasu maha võtnud. L. Kello ebaseadusliku käitumise ja E.K. le tekkinud varalise kahju vahel esineb põhjuslik seos

§ 127lg 4 mõttes.

5.3. Maakohtu hinnangul L. Kello süüd välistavad asjaolud

§ 1050mõttes käesoleval juhul puuduvad.

Tema süü vormiks on tahtlus

§ 104lg 5 mõttes.

L. Kello pani E.K. pangakaardi ja PIN-koodi kasutamise ning selle tulemusena pangaautomaadist väljastatud sularaha hõivamise toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 tähenduses. Kuna L. Kello on tahtliku õigusvastase käitumisega tekitanud E.K. le varalise kahju 27 075 eurot, tuleb tal see

§ 127lg 1 alusel kannatanule hüvitada.

L. Kello vastu esitatud tsiviilhagi kuulub rahuldamisele tulenevalt ka asjaolust, et süüdistatav on hagi õigeks võtnud. Kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtte kohaselt tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluses tuleb kohtul juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi (Riigikohtu erikogu 22.02.2013 otsus asjas nr 3-1-1-10612, p 62; RKKKo 3-1-1-81-12, p 19). TsMS §-s 440 lg 1 on sätestatud, et kui kostja võtab hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Eeltoodu ja

§ 127lg 1, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel kuulub E.K.

tsiviilhagi L. Kello vastu kahju 27 075 euro hüvitamise nõudes rahuldamisele. 4

1. Vaidlus on aga selles, kas E.K. le tekkinud kahju eest vastutab koos L. Kelloga solidaarselt ka AS Põlva Haigla. 6.
2. Riigikohtu varasemates lahendites on selgitatud, et tööandja vastutust töötaja poolt tööülesannete täitmisel tekitatud kahju eest ei välista asjaolu, et töötaja käitumine kahju tekitamisel oli vastuolus tööandja tegevuse eesmärkide ja huvidega ning et töötaja kahju tekitamisel ületas oma tööalaste volituste piire. Teenistushuvide vastane käitumine ei tähenda iseenesest, et isik tegutseks väljaspool töökohustusi (vt RKKKo 3-1-1-1-05; RKTKo 3-2-1-2498). Viidatud Riigikohtu lahendites on küll selgitatud käesolevaks ajaks kehtivuse kaotanud tsiviilkoodeksi tööandja vastutust reguleerivate sätete kohaldamist, kuid kohtu hinnangul on samad põhimõtted kasutatavad ka

§ 1054lg 1 tõlgendamisel.

6.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23.02.2011 otsuses asjas nr 3-1-1-105-10 (p 9.6) on selgitatud vastutuse üleminekut avaliku võimu kandjale tema ülesandeid täitnud füüsilise isiku tekitatud kahju eest RVastS § 12 lg 2 järgi. Maakohus nõustus tsiviilkostja seisukohaga, et need põhimõtted on analoogia alusel kohaldatavad ka käesolevas asjas. Nii on Riigikohus selgitanud, et vastutus tekitatud kahju eest läheb avaliku võimu kandjale üle üksnes tingimusel, et avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsiline isik tekitas kahju seoses enda kohustuste hulka kuuluvate funktsioonide täitmisega. Kui kahju tekitati avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku süü läbi seoses tema ameti- või töökohustuste täitmisega, ei välista vastutuse üleminekut RVastS § 12 lg 2 alusel asjaolu, et kahjustav tegevus oli vastuolus avaliku võimu kandja eesmärkide ja huvidega. Teenistushuvide-vastane käitumine ei tähenda iseenesest, et isik tegutseks väljaspool töökohustusi. See, millal on kahju tekitanud käitumise seos töö- või teenistuskohustuste täitmisega piisav RVastS § 12 lg-s 2 ette nähtud vastutuse ülemineku tekkimiseks, on fakti küsimus. Määrav on seejuures asjaolu, kas kahju tekitanud isiku ametiülesannetel oli kahju tekitamise mehhanismis keskne (näiteks kahju tekitamist ainuvõimaldav) roll või oli ametiülesannete täitmine kahju tekitamise aspektist kõrvalise tähendusega. RVastS § 12 lg 2 kohaldamine on välistatud, kui seos kahju põhjustamise ja ametitegevuse vahel on pelgalt juhuslikku laadi. Samas ei eelda vastutuse üleminek RVastS § 12 lg 2 alusel alati seda, et kahju on tekitatud käitumisega, mille kaugem eesmärk on avaliku huvi teenimine. Teatud juhtudel on vastutuse üleminek avaliku võimu kandjale võimalik ka juhul, kui viimase ülesandeid täitnud isik kasutas oma töö- või teenistusülesannetest tulenevaid volitusi üksnes isiklike eesmärkide saavutamiseks. Lõpuks ei välista avaliku võimu kandja vastutust iseenesest seegi, kui tema ülesandeid täitnud füüsiline isik ületas kahju tekitades teatud määral oma volitusi. Siinkohal on otsustav asjaolu, et ilma avaliku võimu kandja antud pädevuseta puuduks ametnikul (töötajal) võimalus oma võimu kasutades kahju tekitada. Usaldusväärsete töötajate valik ja organisatsiooni sisemine korraldamine on avaliku võimu kandja pädevuses, mistõttu tal lasub kolmandate isikute suhtes teatud piirides ka riisiko, et töötaja kuritarvitab oma volitusi. Olukorras, kus üksikisik on jäetud avaliku võimu kandja ülesandeid täitva füüsilise isiku võimalike kuritarvituste meelevalda, oleks ebaõiglane panna talle kahju tekitanud isiku maksevõimetuse riski (RKKKo 3-1-1-136-04, p 15-16). Seega on kohtupraktikas omaks võetud põhimõte, et tööandja vastutust ei välista see, kui töötaja ületab oma tööalaste volituste piire või teeb isiklikel eesmärkidel midagi sellist, mis on vastuolus tööandja tegevuse eesmärkide ja huvidega. Oluline on, kas kahju tekitanud isiku tööülesannetel oli kahju tekitamise mehhanismis keskne roll. 6.
2. Maakohus tuvastas, et E.K. l tekkinud varaline kahju 27 075 eurot on põhjuslikus seoses L. Kello õigusvastase ja süülise käitumisega, kes E.K. pangakaarti ja PIN-koodi enda valdusse saades võttis pangaautomaadi kaudu kannatanu kontolt endale välja sularaha. L. Kello töötas kahju tekitamise ajal AS Põlva Haigla kirurgiaosakonnas hooldajana. 15.11.2000 kirurgiaosakonna hooldaja ametijuhendi II punkti alapunktide 2.1 - 2.8 kohaselt on hooldaja 5 tööülesanneteks õe juhendamisel abivajavate patsientide hooldamine hooldusprotseduuride teostamisel (pesemine, söömine, liikumine, riietumine, eritamine); haigetele toidu jaotamine, kasutatud toidunõude koristamine ja kööki saatmine, ruumide korrastamine; õe abistamine lamamisrežiimil olevate patsientide hooldamisel; patsientide saatmine osakonnast väljaspool teostavatel uuringutel ja protseduuridel; patsientide voodite ja öökappide korrastamine, pesu vahetamine; voodi puhastamine ja desinfektsioon; osakonna ruumide koristamine ja valvevahetusest osavõtmine ning patsientide seisundi kohta tähelepanekute edasiandmine. Ametijuhendist tulenevalt on hooldaja oma tööülesannete täitmisel suurel määral iseseisev ning tema tööülesannete hulka ei kuulu mingilgi viisil patsiendi rahaliste vahenditega seonduv asjaajamine. E.K. pangakaarti ja PIN-koodi enda kätte võttes ja jättes (ning kasutades) ületas L. Kello oma ametijuhendist tulenevaid volitusi. Samas on käesolevas asjas tõendatud, et E.K. pangakaart ja PIN-kood sattusid L. Kello kätte just sellel ajal, kui ta täitis oma tavapäraseid tööülesandeid – korrastas ruume ja patsientide lähimat ümbrust. Oma tööülesannetest tulenevalt oli L. Kellol tihe kokkupuude patsientidega ja sh ka viimastele kuuluvate asjadega. L. Kello on kinnitanud, et just tööülesannete täitmise käigus sattusid korduvalt tema kätte patsientide (sh E.K. rahakotis leiduvad) esemed, sh pangakaardid, kuna patsientidel olid need kas voodi peal laiali või mujal selleks mitte ettenähtud kohtades. Haiglasse võivad sattuda ka patsiendid, kes oma vaimse seisundi tõttu ei suuda oma tegusid juhtida ja oma tegudest aru saada, s.o on suure tõenäosusega piiratud teovõimega TsÜS § 8 lg 2 mõttes. Selline isik on olnud ka E.K. . Tartu Maakohtu 13.02.2020 määrustega algatati seoses E.K. dementsusega talle eestkostja määramise menetlus ja määrati ajutine eestkostja. Selliste isikute puhul ei saagi eeldada, et nad oleksid võimelised endaga haiglas kaasasolevat mõistlikult hoidma (näiteks pangakaarte ja PIN-koode kõrvaliste isikute eest varjatult), vaid ka haigla personalil tuleb patsiendi huvide kaitseks astuda vajalikke samme (panna asjad ära kappi vms). L. Kello ütlustest tuleneb, et nii ta ka korduvalt toimis. Kahetsusväärselt otsustas L. Kello lõpuks siiski olukorda enda kasuks kuritegelikult ära kasutada. 6.
3. Maakohus on leidnud, et E.K. tervislikku seisundit arvestades ei ole eluliselt usutav, et pangakaardi andis süüdistatavale üle E.K. ise, avaldades viimasele ka PIN-koodi. Isegi, kui eeldada L. Kello väite õigsust, et E.K. andis pangakaardi ja PIN-koodi ise L. Kellole üle, paludes kontrollida konto jääki, toimus see ka üksnes asjaolu tõttu, et E.K. oli L. Kello hoole all. E.K. ei pöördunud mõne suvalise muu isiku (kaaspatsiendi, haigla külastaja) poole, vaid L. Kello kui isiku poole, kes tema eest hooldajana haiglas hoolitses ja tundus seetõttu usaldusväärne. L. Kellol olnuks võimalik patsiendi sellise soovi täitmisest keelduda, kuna see väljus tema töökohustuste piiridest, ent ta ei teinud seda. Asjaolu valguses, et veidi enam kui kuu aega tagasi oli L. Kello M.U. pangakaarti omavoliliselt kasutades võtnud viimase kontolt enda tarbeks raha, on eluliselt usutavam, et E.K. pangakaarti ja PIN-koodi enda valdusesse saades oli L. Kellol sama eesmärk. L. Kello käitumise tagajärjel tekkiski E.K. le varaline kahju. Erinevalt tsiviilkostjast leidis maakohus, et asjaolu, et E.K. pangakaardi faktiline kasutamine toimus väljaspool haiglat ja L. Kello tööaega, ei välista tööandja vastutust. 6.
4. Maakohus leidis, et L. Kello poolt varalise kahju põhjustamine E.K. le ei oleks olnud võimalik, kui L. Kello poleks olnud AS Põlva Haigla töötaja ning tema tööülesannete hulka ei kuuluks patsientide (sh dementsete patsientide) eest hoolitsemine ruumides, kus leidub ka patsiendile kuuluvaid esemeid ja saab teada patsientide kohta käivat informatsiooni, mida patsiendid oma tervisliku seisundi tõttu ei ole alati suutelised mõistlikult enda teada hoidma. Sellises seisundis haiglas olevad patsiendid vajavad kahju tekkimise korral maakohtu hinnangul täiendavat kaitset

§ 1054lg 1 järgi.

6.6. Maakohtu arvates on täidetud mõlemad

§ 1054lg-s 1 sätestatud teise isiku eest vastutamise eeldused.

AS Põlva Haigla kasutas L. Kellot pidevalt oma majandustegevuses ning 6 E.K. le kahju tekitamine oli seotud AS Põlva Haigla poolt ravi- ja hooldusteenuse osutamise ehk aktsiaseltsi majandustegevusega.

§ 1054

sätete alusel omistatakse teisele isikule kellegi poolt toime pandud õigusvastane ja süüline tegu selliselt, nagu ta oleks ise selle teo toime pannud (RKTKo 3-2-1-75-05, p 11). Seega ei ole vastutuse tekkimise eeldusena oluline mitte tsiviilkostja süü, vaid töötaja süü (Tartu Ringkonnakohtu 15.04.2016 otsus nr 2-15-1488, p 9). Tööandjal on kohustus oma töötajaid välja valida, nende tööd jälgida ning neile korraldusi anda. AS Põlva Haigla antud iseloomustuses L. Kello kohta on märgitud, et kuna L. Kello jättis tööandjale ja kolleegidele igati hoolsa ja tööka inimese mulje, puudus igasugune põhjus L. Kellot tööülesannete täitmisel täiendavalt kontrollida. Asjas tuvastatu valguses tuleb nentida, et L. Kello ei olnud nii usaldusväärne töötaja, kui tööandja eeldas, kuid see ei välista tsiviilkostja vastutust. Eeltoodu ja

§ 127lg 1, § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja § 1054 lg 1 alusel kuulub rahuldamisele ka E.K.

tsiviilhagi AS Põlva Haigla vastu kahju 27 075 euro hüvitamiseks. 7. Kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtte kohaselt juhul, kui töötaja vastutab kannatanule kahju tekitamise kui õigusvastase teo eest

§ 1045

lg 1 ja § 1050 sätete alusel, vastutab tööandja temaga

§ 1054

lg 1 alusel solidaarselt vastavalt

§ 137

lg-le 1 (RKTKo 32-1-53-06, p 15).

§ 137

lg 1 sätestab, et kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Maakohus mõistis L. Kellolt ja AS-lt Põlva Haigla

§ 137lg 1 alusel solidaarselt välja varalise kahju katteks 27 075 eurot E.K.

õigusjärglase E.N. kasuks. 8.

§ 113

lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kuna viivist nõutakse kahju hüvitamisega viivitamise eest, tuleb arvestada ka

§ 113

lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt kahju hüvitamise nõude puhul arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kolmanda isiku taotlusel tuleb alates hagi esitamisest, s.o alates 27.03.2020, L. Kellolt ja ASlt Põlva Haigla välja mõista viivis

§ 113

lg-s 1 teises lauses sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) põhivõlgnevuselt (s.o 27 075 eurot). Eesti Panga teadete kohaselt

§ 94

lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.01.2020 ja 01.07.2020 oli 0,00 %. Seega seadusjärgse viivise määr alates hagi esitamisest kuni käesoleva ajani on 8 % aastas. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohtuistungi toimumise aja (03.12.2020) seisuga nõudis kolmas isik viivist 1491,34 eurot. Otsuse täitmise huvides pidas maakohus otstarbekaks viivise kindla summana välja mõista kuni kohtuotsuse tegemiseni ja alates kohtuotsuse tegemisest

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Seega tuleb L. Kellolt ja AS-lt Põlva Haigla viivise katteks välja mõista 1645,21 eurot 7 (s.o viivis 278 päeva eest ajavahemikus 27.03.2020 kuni 29.12.2020) ja alates 30.12.2020

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

1. 24.01.2020 leiti L. Kello elukohas toimunud läbiotsimise käigus sularaha 1700 eurot, mille süüdistatav välja andis. Lõuna Prefektuuri väärteomenetleja 25.02.2020 määruse alusel kanti see tsiviilhagi tagamiseks kuni asja kohtuliku lahendamiseni Rahandusministeeriumi tagatiste kontole. Kuigi menetleja on oma 25.02.2020 määruses viidanud tsiviilhagi tagamisele, siis sellist menetlustoimingut kohtueelse menetluse käigus tegelikult tehtud ei ole. Vara arestimist pole taotletud ka kohtumenetluse käigus. Kohtuvaidluse käigus tegi prokurör ettepaneku tagastada L. Kellolt kätte saadud ja käeoleval ajal Rahandusministeeriumi tagatiste kontol oleva summa kohtuotsuse jõustumisel kolmandale isikule ja vähendada selle võrra kostjatelt väljamõistetavat kahju hüvitist. Maakohtu hinnangul on selliselt toimimine problemaatiline. Kuigi käesoleval juhul ei ole tegemist arestitud varaga, võib kohtu arvates lähtuda RKKKo asjas nr 3-1-1-22-07, p 9.1-9.4 toodud samast põhimõttest. Samas olukorras, kus pangakontol olev raha on just selleks varaks, mille arvelt saab kõige hõlpsamini tsiviilhagi nõuet (milleks samuti on rahaline nõue) täita, on sundtäitemenetlusega kaasneva aja- ja majanduslike kulude vältimiseks otstarbekas see kannatanule täituri vahenduseta üle anda. Summa ulatuses, mille kolmas isik peale kohtuotsuse jõustumist kätte saab, väheneb tema sundtäidetav nõue, kuna osa sellest on täidetud. Apellatsioon
2. Tartu Maakohtu 30.12.2020 otsuse peale esitas apellatsiooni tsiviilkostja AS Põlva Haigla esindaja vandeadvokaat Karin Ploom, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus rahuldas tsiviilhagi ning mõistis varalise kahju 27 075 eurot ja viivise 1645,21 eurot solidaarselt välja AS-lt Põlva Haigla. Palutakse teha asjas uus otsus, millega jätta rahuldamata E.K. õigusjärglase E.N. taotlus varalise kahju ja viivise väljamõistmiseks solidaarselt AS-lt Põlva Haigla. Jätta AS Põlva Haigla kõik menetluskulud kõigis kohtuastmetes terves ulatuses E.N. kanda. 10.
3. Tsiviilkostja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning tuvastanud vääralt faktilised asjaolud, mis on kaasa toonud ebaõige otsuse tsiviilhagi rahuldamise osas. Maakohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, et L. Kello ja AS Põlva Haigla vastutavad kahju tekitamise eest solidaarselt.

§ 1054lg 1 kohaldamise eeldused ei ole täidetud.

10.2. Pooled ei vaielnud selle üle, et süüdistatav oli AS Põlva Haigla töötaja, vaid sisuliselt taandus küsimus asjaolule, kas kahju on tekitatud töökohustuste täitmisega.

§ 1054

lg 1 kohaldamise eelduseks ei piisa üksnes töösuhte tuvastamise faktist, kahju peab olema tekkinud seonduvalt tööülesannete täitmisega. Sealjuures tugines tsiviilkostja sellele, et ka mistahes seos tööülesannete täitmise ja kahju tekkimise vahel, ei saa olla piisav, et vastutus läheks üle tööandjale. Riigikohtunik Tambet Tampuu on erialases kirjanduses „Lepinguvälised võlasuhted“

§ 1054

lg 1 kohaldamiseks olema kahju põhjustanud tegu ja kahjutekitaja lepinguliste kohustuste täitmine“ (lk 325). Riigikohus on analoogia alusel kohaldatavas kaasuses kriminaalasjas nr 3-1-1-105-10 (p 9.6) selgitanud, et see, millal on kahju tekitanud käitumise seos töökohustuste täitmisega piisav vastutuse ülemineku tekkimiseks, on fakti küsimus. Määrav on seejuures asjaolu, kas kahju tekitanud isiku ametiülesannetel oli kahju tekitamise mehhanismis keskne roll või oli ametiülesannete täitmine kahju tekitamise aspektist kõrvalise tähendusega. Antud juhul oli ametiülesannete täitmine kahju tekitamise aspektist kõrvalise tähendusega, mitte selle keskne roll. Maakohus on hinnanud faktilisi asjaolusid ebaõigesti ning jõudnud vääralt vastupidisele järeldusele. 8 10.3. Maakohus on lahendis järeldanud, et kuivõrd L. Kello puutus kannatanuga kokku seetõttu, et oli hooldaja, tekkis L. Kellol võimalus ka kuriteo toime panemiseks ja seeläbi ongi põhjuslik seos kahju tekkimise ning tööülesannete täitmise vahel. Tsiviilkostja leiab, et selline käsitlus põhjuslikust seosest ei ole piisav

§ 1054lg 1 eelduste täitmiseks.

Keskne tähendus kuriteo toimepanemiseks ja seeläbi kahju tekitamiseks oli hoopis selles, et kannatanu andis ise L. Kellole käsundi pangakonto jäägi kontrollimiseks ning seetõttu ka üle pangakaardi ja PINkoodi. Ilma selleta poleks kahju tekitamine olnud võimalik. Vastav asjaolu, et pangakaardi ja PIN koodid andis L. Kellole üle patsient ise, koos korraldusega kontrollida pangakonto jääki, on tõendatud süüdistatava kohtueelsete ütlustega. 10.

1. Käesolevas asjas on maakohus ebaõigesti kõrvale jätnud L. Kello poolt kohtueelses menetluses andnud ütlused ning need põhjendamatult lugenud ebausaldusväärsemaks kui kannatanu ütlused. Tsiviilkostja hinnangul ei ole maakohus piisavalt põhjendanud L. Kello ütluste ebausaldusväärsust ning nende kui tõendi kõrvalejätmist. Samuti ei ole maakohtu arutluskäik tõendite usaldusväärsuse hindamisel arusaadav ja jälgitav. Maakohus on lugenud usaldusväärsemaks E.K. ütlused ning on seejuures viidanud E.N. ütlustele, millest nähtub, et E.K. mälu on lünklik ning mõnel hetkel on ta adekvaatne, teisel hetkel ei ole. Maakohus on samas välja toonud, et kannatanuna ülekuulamise ajal suutis E.K. uurijaga rääkida ilmselgelt adekvaatselt. Seega on maakohus jaatanud vähem ja rohkem adekvaatsete hetkede vaheldumist E.K. l. Sellest tulenevalt jääb tsiviilkostjale arusaamatuks, millele tuginedes teeb maakohus järelduse, et ebatõenäoline on, et E.K. ise L. Kellole PIN-koodi avaldas. Kannatanu sai ilmselgelt ka sellel hetkel olla adekvaatne ning anda süüdistatavale teadlikult ja eesmärgipäraselt vastava käsundi ning oma kaardi ja PIN-koodid tema valdusesse käsundi täitmiseks. Maakohtu hinnang E.K. arusaamisvõimele on arutluskäigu raames selgelt vastuoluline, kuivõrd algselt jaatab maakohus E.K. adekvaatsust ütluste andmisel ning hiljem leiab, et E.K. seisund ei võimaldanud PIN-koodi avaldada. Ütluste andmine kohtueelses menetluses toimus ajaliselt hiljem kui PIN-koodi avaldamine. Eluliselt usutavamaks tuleb pidada seda, et inimese haigusseisund ajaga süveneb, millest tulenevalt oleks pidanud ütluste andmise ajaks E.K. arusaamisvõime olema halvenenud, mitte paranenud. E.K. oma ütlustes ei väida tõsikindlalt, et ta pole oma PIN koodi avaldanud ega andnud kaarti L. Kellole. Kannatanu annab selles osas ebamääraseid ütlusi. Kui kannatanu tervislik seisud hiljem halvenes, ei pruukinudki ta mäletada kaardi valduse üleandmist. Tunnistaja E.N. ütluste pinnalt ei saa väita, et E.K. pole andnud oma pangakaarti L. Kellole. Tegemist on asjaoluga, mille osas tunnistaja ütlusi anda ei saa, kuivõrd seda faktilist asjaolu ei saa tunnistaja olla ise vahetult kogenud. Seega on tegemist üksnes tunnistaja arvamusega, kuidas asjad võisid olla ja tegelikku teadmist tunnistajal selle kohta olla ei saa. Lisaks tuleb arvestada, et kuna E.N. on E.K. pärija, siis on tal isiklik huvi kahju väljamõistmiseks solidaarselt AS-lt Põlva Haigla, kuivõrd tegemist on pärandvara hulka kuuluva nõudeõigusega, mida on tunduvalt perspektiivikam maksma panna tööandja vastu. Tsiviilkostja on seisukohal, et eeltoodu seab väga tõsise kahtluse alla E.N. ütluste usaldusväärsuse, kuivõrd E.N. l on selge huvi anda sellise sisuga ütlusi, mis aitavad kaasa tsiviilhagi rahuldamisele AS Põlva Haigla vastu. 10.
2. Maakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb jätta kõrvale tsiviilkostja väide, et süüdistatava ütlused tuleb lugeda usaldusväärseks põhjusel, et M.U. osas on süüdistatav kinnitanud, et võttis pangakaardi koos PIN-koodidega enda valdusesse kannatanu teadmata. Süüdistataval puudub mistahes põhjus anda E.K. osas ebaõigeid ütlusi. Seda seisukohta kinnitab mh fakt, et süüdistatav tegi igakülgselt ja viivitamatult uurijatega koostööd ning andis ütlusi absoluutselt kõikide kuriteo toimepanemise asjaolude osas. Süüdistatav ei ole vastu vaielnud ka tsiviilhagile. 9 Seega puudub eluliselt mistahes põhjus, miks oleks pidanud süüdistatav andma ebaõige sisuga ütlusi E.K. lt pangakaardi ja PIN-koodide saamise kohta. Süüdistatav on selgelt andnud erineva sisuga tunnistusi kummagi kannatanu kohta. Tsiviilkostja hinnangul on äärmiselt oletuslik, et L. Kello toimis samamoodi E.K. pangakaardi valduse saamiseks nagu M.U. puhul, kuivõrd L. Kello on selgitanud täiendavalt, et E.K. kurtis L. Kellole, et tal on mure oma raha pärast ning palus L. Kellol minna vaatama kui palju tal arvel raha on, seega põhjendas süüdistatav detailselt, mis põhjusel ta sellise korralduse kannatanult sai. L. Kello on oma süütegu tunnistanud ning täpselt asjaolusid selgitanud, millest tulenevalt puudub põhjus järeldada, et ta üksnes L. Kello pangakaardi ja PIN-koodi saamisega seotud asjaolusid varjas. 10.6 Tsiviilkostja hinnangul on väär maakohtu järeldus, et isegi kui kannatanu andis süüdistatavale üle oma pangakaardi ja PIN-koodi, tegi ta seda üksnes seetõttu, et L. Kello hoolitses tema eest haiglas hooldajana ja tundus seeläbi usaldusväärne, mistõttu seeläbi on ikkagi täidetud

§ 1054lg 1 teine eeldus ehk kahju tekitamine töökohustuste raames.

Asjaolu, et L. Kellol oli ligipääs kannatanu palatile ja isiklikele asjadele (st töökohustuste täitmine) ei ole kahjutekitamise aspektist määrav. Kahju poleks saanud tekkida ilma kannatanu enda poolt andmete avaldamiseta. See, miks valis kannatanu käsundi täitmiseks just L. Kello, oli juhuslik (ilmselt tingitud ka sellest, et mitte kelleltki teiselt polnud seda paluda), mitte seotud L. Kello tööülesannetega. Ei ole tõendatud, et E.K. andis korralduse ja valduse L. Kellole seetõttu, et L. Kello tema eest hoolitses ja tundus seetõttu usaldusväärne. Vastupidiselt, kannatanu viibis Põlva haiglas äärmiselt lühikese perioodi, st 26.12.19-08.01.20 ning L. Kello töötas 24-tunniste vahetustega. Selle ajavahemiku sees ei saanud tekkida erilist usalduslikku suhet, kuivõrd pooled puutusid kokku vaid üksikutel kordadel. 10.

1. Apellant leiab, et tulenevalt Riigikohtu lahendist asjas nr 3-1-1-105-10, p 9.6 üksnes see, et L. Kello ja kannatanu puutusid kokku seetõttu, et L. Kello töötas hooldajana ja kannatanu oli hooldusalune isik, ei anna põhjust vastutuse üleminekuks. Kõnealuses kaasuses olid faktilised asjaolud sellised, kus Tartu linna turvakodus töötavale sotsiaaltöötajale andis Tartu linna esindaja (lastekaitsetöötaja) ehk tööandja üle kannatanu pangakaardi ja PIN-koodid, mida turvakodu töötaja kuritarvitas (võttis raha endale välja). Riigikohus on viidatud otsuses välja toonud, et see asjaolu on otsustav, kuivõrd ilma linna antud pädevuseta (vallata kannatanu pangakaarti ja PIN-koodi), puuduks ametnikul (töötajal) võimalus oma võimu kasutades kahju tekitada. Ehk ilma tööandja poolt pangakaardi ja PIN-koodi üleandmata töötajale, ei oleks kahju tekitamine töösuhte raames olnud võimalik. Riigikohus ei laiendanud põhjuslikku seost selleni, et vastutuse toob kaasa juba ainuüksi sotsiaaltöötaja kontakt oma hooldusalusega seoses töökohustuste täitmisega. Antud juhul on analoogne olukord, kuid selle erisusega, et töötajale andis pangakaardi ja PINkoodi üle kannatanu ise, koos korraldusega sisestada need pangaautomaati. Seega ei ole pelgalt asjaolu, et pooltevaheline kontakt sai võimalikuks üksnes seetõttu, et L. Kello töötas hooldajana, määrav. Ilma PIN-koodi ja kaardi üleandmiseta poleks L. Kello töökohustuste raames saanud kahju tekitada. 10.
2. Maakohus leiab, et on tööandja kohustus oma töötajaid välja valida, nende tööd jälgida ning neile korraldusi anda. Samas ei saa selline kohustus olla tööandja suhtes piiramatu. Apellant toob välja, et kuni kuriteoni sai L. Kellot iseloomustada kui usaldusväärset töötajat. Tööandja ei saanud ka parima tahtmise korral L. Kellot palgates ette näha, et töötaja asub ca 9 aastat hiljem sooritama kuritegusid. Tööandjal ei ole ka võimalik sellistes asjades viia läbi töötaja suhtes kontrolli. Tööandja on taganud igale patisendile võimaluse väärtasjade hoiustamiseks. P.U. ütlustega on tõendatud, et väärtesemed antakse hoiule ning selles osas koostatakse vastav hoiustamisakt. Seega on tsiviilkostja omalt poolt teinud kõik asjakohase, et vältida kahju tekkimine haiglas viibivatele isikutele ja apellandi hinnanul ei ole põhjendatud maakohtu järeldus, et täiendavat kaitset peaks pakkuma

§ 1054lg 1.

Sellisel juhul peaks 10 sätte kohaldamisalas olema automaatselt kõik n-ö haavatavamad ühiskonnagrupid, kuid sellist erikaitset seadusandja

§ 1054

lg-ga 1 ette pole näinud ja vastutuse ülemineku aluseks saab olla see, et kahju on tekitatud töökohustuste täitmisega, millel on kahju tekkimisel keskne roll. Maakohus on käesolevas asjas

§ 1054kohaldamisala põhjendamatult laiendanud.

Pelgalt kaudse seose alusel ei saa jaatada vastutuse üleminekut.

§ 1054

lg 1 kohaldamine eeldab, et kahju tekitav tegu on toime pandud töökohustuste rikkumisel ja tööandjale ei ole omistatav igasugune töötajapoolne käitumine (kahju tekitamine), mis on seostatav töökohustustega. Antud juhul ei ole kahju tekitatud töökohustusi või tööandja korraldusi rikkudes. 10.

1. Kuivõrd hagi tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb AS Põlva Haigla maakohtus kantud menetluskulud jätta kolmanda isiku kanda. Vastus apellatsioonile
2. Tartu Ringkonnakohtu 25.01.2021 määrusega võeti apellatsioon menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 16.02.
4. Nimetatud ajaks esitas oma seisukohad apellatsiooni osas kolmanda isiku esindaja vandeadvokaat Norman Aas, kes leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioon rahuldamata. Samuti jätta KrMS § 185 lg 2 alusel kõik apellatsioonimenetluses kolmandale isikule tekkinud menetluskulud tsiviilkostja kanda. Tartu Maakohtu otsus on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. 12.
5. Kuna süüdistatav ei ole oma süüdimõistmist vaidlustanud ja ringkonnakohtus toimub vaidlus vaid kolmanda isiku ja tsiviilkostja vahel tsiviilhagi üle, siis tuleb lähtuda eelkõige tsiviilkohtumenetluse reeglitest, sh tsiviilasjade tõendamiskoormusest ja -standardist. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi. 12.
6. Kolmanda isiku esindaja leiab, et Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-105-10 toodud seisukohad ei ole ülekantavad käesolevale asjale üks üheselt. Kõnealuses kaasuses oli vaidluse keskmes riigivastutuse küsimus, täpsemalt see, millal vastutab avaliku võimu kandja oma töötaja tekitatud kahju eest. Seejuures selgitas Riigikohus, et RVastS § 12 lg-st 2 tulenev avaliku võimu kandja avalik-õiguslik vastutus tema ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt põhjustatud kahju eest ei ole samastatav

§ 1054lg-s 1 sätestatud eraõigusliku vastutusega teise isiku eest.

Tegu on kahe eraldiseisva vastutuse ülemineku alusega, mida ei saa kohaldada samadel asjaoludel. Juhul, kui kahju on tekitatud avaliku võimu volituste rakendamisel või muude avalike ülesannete täitmisel, ei ole

§ 1054kohaldatav ja rakendamisele kuulub RVast

S. Samas isegi kui lähtuda Riigikohtu seisukohast asjas nr 3-1-1-105-10, on kolmanda isiku hinnangul kahju tekitamise mehhanismis keskne roll olnud siiski süüdistatava töökohustuste täitmisel ja ei saa nõustuda tsiviilkostjaga, kelle sõnul oli ametiülesannete täitmine kahju tekitamise aspektist kõrvalise tähendusega. Tsiviilkostja läheb sellest samm kaugemalegi ja väidab, et „ka mistahes seos tööülesannete täitmise ja kahju tekkimise vahel, ei saa olla piisav, et vastutus läheks üle tööandjale“. Sellise tõlgendusega muutub

§ 1054

lg 1 aga sisutühjaks, kuna ka selge seos tööülesannete täitmise ja kahju tekkimise vahel ei tooks kaasa tööandja vastutust. 12.

1. Kahju tekitamise mehhanismis oli keskne roll sellel, et süüdistataval oli oma ametikoha tõttu ligipääs haigla ruumidele ja patsientidele. Seega olenemata isegi sellest, kas süüdistatav võttis kannatanu pangakaardi ja PIN-koodi ise või andis need talle kannatanu, siis said potentsiaalselt mõlemad olukorrad võimalikuks üksnes seetõttu, et süüdistataval oli haigla töötajana ligipääs haiglas statsionaarselt viibivatele patsientidele ja nende isiklikele esemetele. 11 Ilma vastava töökohata ja ilma oma tööülesandeid täitmata ei oleks süüdistataval olnud võimalik kannatanule ligi pääseda, veel vähem tema isiklikest esemetest ülevaadet omada. Seda kinnitab ka süüdistatav ise, kelle sõnul sattusid tööülesannete täitmise käigus korduvalt tema kätte patsientide esemed, sh pangakaardid, kuna patsientidel olid need kas voodi peal laiali või mujal selleks mitte ette nähtud kohtades. Seega oli süüdistatava ametiülesannetel kahju tekitamise mehhanismis määrav roll. M.U. episoodi puhul leidis kinnitust, et kahju tekitamine oli võimalik ka selliselt, et kannatanu ei andnud oma pangakaarti ega PIN-koodi süüdistatavale. Selle lähenemise võtab omaks ka tsiviilkostja, kuid üritab just nende kahe juhtumi väidetavale erinevusele viidates oma vastutust välistada E.K. ga seotud episoodis. Samas jäetakse sellega tähelepanuta, et mõlema kannatanu olukorrad on seejuures ühetaolised – kannatanud hoidsid oma pangakaarte ja PIN-koode palatis asuvas rahakotis ning haigla töötajad korjasid kannatanute isiklikke esemeid pidevalt kokku ning panid need rahakotti tagasi. Sellest tulenevalt jääb kolmandale isikule arusaamatuks, miks oli tsiviilkostja hinnangul M.U. le kahju tekitamine võimalik ka ilma, et viimane oleks oma pangakaardi ja PIN-koodi süüdistatavale andnud, ent kannatanule kahju tekitamine sarnaselt ei olnud võimalik. 12.
2. Võrreldes eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendiga, siis praegusel juhul oli aga süüdistataval ligipääs kannatanu isiklikele asjadele olenemata teiste isikute täiendavast volitusest või käitumisest. Süüdistatav tunnistas, et ta on kannatanute isiklikke esemeid pidevalt kokku korjanud. Seega on tegu kahe täiesti erineva olukorraga, sest Riigikohtu otsuses ei oleks sotsiaaltöötaja saanud pangakaarti ja PIN-koodi enda valdusesse ilma, et tööandja oleks talle need andnud, aga praegusel juhul sai süüdistatav ligipääsu kannatanu asjadele ka ilma ühegi teise isiku konkreetse osaluseta just seetõttu, et ta töötas haiglas hooldajana. Seega kinnitab tsiviilkostja oma Riigikohtu lahendi käsitlusega just kolmanda isiku seisukoha õigsust. 12.
3. Ka leitakse, et jutt kannatanu „käsundist” pole usutav. Kuigi kolmanda isiku hinnangul ei oma tähtsust, kas pangakaardi koos PIN-koodiga andis süüdistatavale kannatanu või võttis need süüdistatav, märgitakse vastuseks järgmist. Maakohus põhjendas selgelt, et kannatanu oli väga vana ning tal olid mäluga probleemid. Ühtlasi leidis kinnitust, et kannatanu käitus dementsuse tõttu tihti kummaliselt, pannes näiteks oma isiklikud esemed nendeks mitte mõeldud kohtadesse. Muuhulgas oli kannatanul PIN-kood paberile üles kirjutatud. Kui kannatanu oleks teadnud PIN-koodi peast, siis ei oleks ta pidanud seda ka kirja panema. Kolmanda isiku hinnangul ei ole kannatanu ütlused ebamäärased. Kannatanu ütles selgelt, et tema mäletamist mööda ei ole ta oma pangakaardi koos PIN-koodiga kellelegi avaldanud, samuti ei pea ta võimalikuks, et ta oma pangakaardi kellelegi andis. Seega ei ole kannatanu väljendanud kahtlust, vaid vastupidi eelnevat selgelt kinnitanud. Ühest küljest väidab tsiviilkostja, et kannatanu ei pruukinud mäletada süüdistatavale kaardi andmist, ent samas pidi ta mäletama oma pangakaardi PIN-koodi. On selge, et neljanumbrilise kombinatsiooni meeles pidamine on märksa keerulisem kui pangakaardi andmise mäletamine. Lisaks ei ole süüdistatava lugu kannatanu „käsundi“ täitmisest eluliselt usutav. Pärast väidetavat kontojäägi kontrollimist ei andnud kannatanu süüdistatavale vähimatki informatsiooni kontoseisu kohta ja jättis pangakaardi üldsegi enda kätte, visates hiljem selle koos PIN-koodiga ahju. Kannatanu, kes väidetavalt andis „käsundi“ kontojäägi kontrollimiseks ja mäletas sellel hetkel PIN-koodi, ei tundnud pärast seda enam mingit huvi kontojäägi vastu, ei küsinud pangakaarti tagasi ja unustas üldse igasugused seoses pangakaardi ja süüdistatava vahel. Väidetavalt tekkis süüdistataval kannatanule kuuluva raha väljavõtmise tahtlus alles pangaautomaadi juures „käsundit“ täites, kuigi varasemalt M.U. vastu kuritegu toime pannes oli tal see tahtlus olemas juba viimase pangakaarti palatist salaja võttes. Tunduvalt tõenäolisem on, et süüdistatav võttis kannatanu pangakaardi ja PIN-koodi ära omavoliliselt. 12 12.
4. Kolmanda isiku esindaja leiab, et

§ 1054lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud.

Tsiviilkostja on apellatsioonis vääralt tõlgendanud kolmanda isiku öeldut. Kolmas isik selgitab, et seaduse järgi peab kahju tekitamine olema seotud tööandja majandus- või kutsetegevusega, aga

§ 1054

lg 1 kohaldamine ei eelda, et kahju tekitav tegu peaks alati olema toime pandud konkreetsete töökohustuse rikkumisega. Kolmas isik ei ole ka tsiviilhagis vastupidist väitnud. Tsiviilhagi p-s 14 on otsesõnu viidatud, et „Tööandja vastutab töötajate poolt toimepandud niisuguste õigusvastaste tegude eest, mille toimepanemine töötaja poolt ei oleks olnud võimalik, kui kahju tegelik tekitaja ei oleks olnud tööandja töötaja“. 12.7. Tsiviilkostja väidab, et tööandja kohustus oma töötajaid välja valida, nende tööd jälgida ja korraldusi anda ei saa olla piiramatu. Kolmas isik on nõus, et selline kohustus ei saa olla piiramatu, aga täpsustab, et see küsimus ei oma käesolevas asjas otsest tähtsust. Tööandja süü pole

§ 1054

lg 1 kohaldamisel vastutuse eelduseks, seega ei ole vaja tööandja vastutuse küsimuse lahendamisel kontrollida tööandja kohustuste täitmist. 12.8. Kolmas isik juhib tähelepanu ka sellele, et käesoleva vaidluse ese on süüdistatava ja tsiviilkostja solidaarvastutuses. Seega ei lange kogu vastutus tsiviilkostjale, vaid süüdistatava ning tsiviilkostja vastutus jaguneb nende vahel vastavalt

§ 69lg-le 1.

Pole välistatud, et solidaarvõlgnike omavahelises suhtes leitakse õiglaseks vastutuse jaotuseks näiteks 20% (tsiviilkostja) ja 80% (süüdistatav) vms. Antud juhul on tsiviilkostja püüdnud aga jätta muljet, et

§ 1054

lg 1 kohaldamine oleks äärmiselt ebaõiglane mh põhjusel, kuna viiks kogu vastutuse üle tööandjale. 12.9. Erialakirjanduses on selgitatud, et kannatanu omandit süüliselt kahjustanud isik ning tema tööandja vastutavad solidaarselt

§ 1054lg 1 alusel juhul, kui kahju tekitamine toimus tööülesannete täitmise käigus.

Sellisel juhul ei ole tööandja kahju põhjustanud, kuid ta vastutab solidaarselt töötajaga viimase tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest. Sarnasel seisukohal on ka võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande autorid, leides, et

§ 1054

reguleerib selle isiku vastutust, kelle huvides tegutsev teine isik on toime pannud õigusvastase teo seoses oma ülesannete täitmisega. Vaieldamatult tekitas praegusel juhul süüdistatav kannatanule kahju oma tööülesannete täitmise käigus, kuna süüdistatav võttis (või tsiviilkostja seisukoha järgi, sai) kannatanu pangakaardi ja PIN-koodi just oma tööülesannete täitmise (patsientide hooldamise) käigus. Lisaks ollakse seisukohal, et tööandja vastutab selgelt selliste oma töötaja toimepandud õigusvastaste tegude eest, mille toimepanemine ei oleks olnud võimalik ilma töö tegemise olukorrata. Ka Riigikohus on selgitanud, et tööandja vastutust oma töötaja poolt tööülesannete täitmisel kolmandale isikule tekitatud kahju eest reguleerib

§ 1054lg 1 (RKTKo nr 3-2-1-48-06, p 13).

Muuhulgas asus Riigikohus asjas nr 3-2-1-150-15 seisukohale, et nt vedurijuhist töötaja käitumine on tööandjale omistatav, kuna töötaja põhjustatud kokkupõrget ei oleks toimunud, kui vedurijuht ja tööandja ei oleks olnud töösuhtes. Ka praegusel juhul ei oleks kannatanule kahju tekkinud, kui süüdistatav ja tsiviilkostja ei oleks olnud töösuhtes, sest süüdistatava töötamine hooldajana andis talle ligipääsu patsientidele (sh nende isiklikele esemetele) ning tegi ta üldse teadlikuks võimalusest kasutada patsientide pangakaarte ja PIN-koode omakasupüüdlikult. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus, uurides kriminaalasja tõendeid, sh maakohtu otsust, apellatsiooni ning vastuväiteid apellatsioonile, leiab, et Tartu Maakohtu 30.12.2020 otsus tuleb jätta muutmata ja tsiviilkostja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus ei tuvastanud apellatsioonis tõstatatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega faktiliste asjaolude väära kindlaks tegemist. 13
2. Vaidlust ei ole selles, et süüdistatav L. Kello on toime pannud talle süüksarvatava teo, samuti on süüdistatav õigeks võtnud tsiviilhagi. Apellatsioonist lähtuvalt vajab lahendamist üksnes küsimus, kas on täidetud

§ 1054lg 1 kohaldamise eeldused, s.o kas AS-l Põlva Haigla on solidaarvastutus L.

Kelloga kannatanu ees. Seega puudub vaidlus ka selles, et tsiviilhagi deliktiõigusliku vastutuse aluseks on

§ 1045lg 1 p 7.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei too apellatsioonis toodud argumendid endaga kaasa maakohtu otsuse muutmist ning tsiviilhagi solidaarne väljamõistmine L. Kellolt ja AS-lt Põlva Haigla on põhjendatud. Ringkonnakohus peab ka märkima, et kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses ei ole esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. See väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast (RKKKo nr 3-1-1-76-16). Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastatud ning millega ringkonnakohus nõustub (RKKKo-d nr 3-1-1-23-11, p 18; nr 3-1-1-9211). Vaatamata sellele, et apellatsioonis vaidlustatakse üksnes tsiviilhagi solidaarset väljamõistmist, ei erine seal toodud argumendid suuresti maakohtu menetluses väljatoodust. Seetõttu lähtuvalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 peab ringkonnakohus vajalikuks oma otsuses jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ning märgib vastuseks apellatsioonile järgmist.

1. Tsiviilkostja esindaja asub mõneti meelevaldselt analüüsima kannatanu ja tunnistaja E.N. ütlusi. Sellest tulenevalt süüdistab apellant kolmanda isikuna kaasatud E.N. t valeütluste andmises. On lubamatu siduda tunnistaja ütluste usaldusväärsus tema poolt saadava varalise kasuna pärandi näol. Sisuliselt loob apellant oma väitega seisukoha, kus tunnistajana ei ole võimalik arvestada isiku ütlusi, kelle pärandi suurus sõltub asja tulemusest ehk apellant määrab ette tõendile antava hinnangu, mis ei ole lubatud ning on vastuolus KrMS § 61 lg-ga
2. Küll on tunnistaja, süüdistatava ning kannatanu ütlustes teatav ebakõla, millele on ka maakohus tähelepanu pööranud, kuid on põhjendatult asunud seisukohale, et kannatanu ütlused on usaldusväärsemad kui süüdistatava omad.
3. Esmalt märgib ringkonnakohus siinkohal, et ringkonnakohtule jääb arusaamatuks E.N. esindaja apellatsioonivastuses toodud argumentatsioon, kuidas tuleks käesolevas asjas kohaldada eelkõige tsiviilkohtumenetluse reegleid. Nimetatud asjaolu tuleneb otseselt KrMS § 381 lg-st 6, mille kohaselt KrMS-is reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust kui ka N. Aasa poolt viidatud kohtupraktikast. Nimetatud asjaolust erinevat seisukohta ei ole väitnud ei maakohus ega ka apellant. Seega jääb sellele tähelepanu juhtimine arusaamatuks ja eraldiseisvalt tagajärjetuks.
4. Ka ei nõustu kohtukolleegium E.N. esindaja väitega, et viited Riigikohtu lahendile asjas 31-1-105-10 ei oleks justkui üldse asjakohased. Tõsi, need ei ole küll üks ühele ülekantavad, kuid analoogia korras arvestatavad. Apellatsioonile vastuväiteid esitades toob esindaja välja, et käesolevas asjas ei ole avaliku võimu kandjat ja sellest tulenevalt avalik-õiguslikku suhet, mida reguleerib RVastS. Nii ei ole ka apellant väitnud, et see on üks ühele üle kantav, vaid kohaldatav analoogia korras, millega nagu apellant ka välja toob, on nõustunud ka maakohus. Maakohus on tuginedes sellele lahendile jõudnud küll vastupidisele seisukohale kui apellant. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu arutluskäik on õige ja sisuliselt peab seda järeldama ka E.N. esindaja, sest maakohtu otsus on esindaja hinnangul õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
5. Tsiviilkostja esindaja hinnangul on kannatanu ning kolmanda isiku ütluste usaldusväärsus oluline selleks, et tuvastada, kas kahju on tekitatud töökohustuste täitmisega. 14 18.
6. Apellant leiab, et süüdistatava kohtueelse menetluse ütlustega on tõendatud, et kannatanu andis ise oma pangakaardi koos PIN-koodiga üle süüdistatavale. Apellatsiooni kohaselt on maakohus põhjendamatult lugenud süüdistatava ütlused ebausaldusväärsemaks kui kannatanu ütlused. Maakohus ei ole väidetavalt piisavalt põhjendanud L. Kello ütluste ebausaldusväärsust ning nende kui tõendi kõrvalejätmist, maakohtu arutluskäik tõendite usaldusväärsuse hindamisel ei ole arusaadav ja jälgitav. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. 18.
7. Ringkonnakohus märgib, et maakohtule tehtud etteheiteid on üksnes kaitsetaktikaline paljasõnaline väide, sest maakohus on väga põhjalikult analüüsinud pangakaardi ja koodi üleandmise osas antud ütlusi ning on põhjendatult jõudnud järeldusele, et kannatanu ütlused on usaldusväärsemad kogumis. See, et apellant ei nõustu maakohtuga, ei tähenda, et maakohus ei oleks piisavalt põhjendanud tõendite usaldusväärsust või maakohtu arutluskäik ei oleks arusaadav ega jälgitav. 18.
8. Maakohtu otsusest nähtub, et tõendid on teataval määral vastuolulised selles osas, kuidas sattus E.K. pangakaart koos PIN-koodiga süüdistatav L. Kello kätte. Süüdistatav väidab, et E.K. andis ja palus kontrollida kontojääki, öeldes ka koodi. E.K. aga eitab pangakaardi andmist ja PIN-koodi ütlemist. Ka maakohus ise leiab, et kannatanu ütluste usaldusväärsust kahandab tema tervislik seisund, millist seisukohta kinnitab kannatanu tütar E.N. , kelle sõnul on E.K. mälu lünklik. Küll leiab maakohus seejärel, et kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitab uurijaga adekvaatse jutu rääkimine ehk E.K. l oli ka adekvaatseid päevi, mistõttu ei lugenud maakohus kannatanu ütlusi tema haigusseisundist tulenevalt ebausaldusväärseteks. E.K. , E.N. ning L. Kello ütluste ja E.K. haigusloo põhjal leidis maakohus, et E.K. ütlused, et ta ei andnud kellelegi pangakaarti ega koodi, on usaldusväärsed. Maakohtu hinnangul äratab L. Kello ütlustes kahtlust ka asjaolu, et juhul kui E.K. andis pangakaardi L. Kellole vabatahtlikult ja täie teadvuse juures olles kontojäägi kontrollimiseks üle, miks E.K. siis seda temalt hiljem tagasi ei küsinud, vaid kaart jäigi L. Kello kätte. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb juba ainuüksi E.N. ütlustest, et kannatanu oli dementne ning mälu oli lünklik ning perioodid esinesid hooti. Küll on maakohus lähtuvalt sellest põhjendatult seadnud kahtluse alla süüdistatava ütlused. 18.
9. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik tõendite kogumis jõuda järelduseni, et E.K. ei andnud pangakaarti koos vajalike rekvisiitidega süüdistatavale. Nii on 27.02.2020 ülekuulamisel kannatanu E.K. öelnud: „/…/ Ma hoian oma pangakaarti rahakotis. Mul oli pangakaardi kood peas aga ma ei tea kas enam on, sest ma ei kasuta seda. Mul on PIN-kood üles kirjutatud ja see on rahakoti vahel koos pangakaardiga. Ma ei ole kunagi haiglas pangakaarti andnud kellelegi kasutada ja nad ei ole küsinud ka keegi. Ma kahtlen, et olen oma pangakaarti kellelegi andnud. Ma ei mäleta, et ma oleksin öelnud kellelegi ka oma pangakaardi PIN-koodi. Ma ei ole märganud ka seda, et vahepeal oleks mu pangakaart olnud kadunud. /…/“ (kd 1, lk 23). E.N. tunnistajana antud ütlused kinnitavad pigem kannatanut iseloomustavat infot, kus tunnistaja peamiselt „arvab“ ja „ei usu“ või seda, et E.K. ei ole pangakaarti koos koodidega andnud ei oma tütrele ehk temale ega ka kellelegi teisele lähedasele (kd 1, lk 29). Ringkonnakohtu hinnangul kannatanut iseloomustava materjalina saab välja tuua ka tunnistaja E.N. poolt viidatud tunnistaja A.N. , kes käis E.K. t haiglas vaatamas. Nii tuleneb A.N. antud ütlustest (kd 1, lk 31), et ta käis korduvalt vaatamas kannatanut, kes teda ära ei tundnud ning kannatanu jutt oli segane ja seosetu ning ta tundis muret oma pangakaardi koodi pärast. Seega ei ole võimalik eelistada käesolevalt süüdistatava ütlusi kannatanu ütlustele. Samuti ei kinnita süüdistatava ütlusi pangakaardi üleandmisest E.K. poolt tema valdusesse ka teised tõendid. Seega on leidnud kinnitust, et E.K. ei andnud oma pangakaarti L. Kellole koos PIN-koodiga, vaid ilmselt võttis süüdistatav selle ise. Lisaks toimusid teise kannatanu M.U. episoodid varem, mille käigus L. Kello tunnistas, et võttis ise pangakaardi. Lähtuvalt toimepandud teo iseloomust on kaheldav, et E.K. valis juhuslikult raha kontrollimiseks L. Kello, kes oli oma soovi võlgadest 15 vabaneda M.U. kaardi võtmisega juba varasemalt realiseerinud, kuid E.K. puhul justkui oleks jäänud nüüd ootama kannatanu poolset pöördumist. 18.
10. Küll nõustub ringkonnakohus lähtuvalt eelnevast aga maakohtu lõppjäreldusega ning kolmanda isiku esindaja väljatooduga, et L. Kello ei olnud õigustatud pangakaarti kasutama ei siis, kui ta oleks selle saanud otse E.K. lt või ta oleks selle ise rahakotist võtnud. Seejuures ei nähtu maakohtu otsusest, et maakohus oleks L. Kello ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale jätnud, vaid kohus luges E.K. ütlused usaldusväärsemateks. Apellant tõstatas küll ütluste usaldusväärsuse teema. Nagu ka maakohus, ei jaga ringkonnakohus apellandi seisukohta, et asjaolul, kas E.K. andis ise oma pangakaardi koos koodiga süüdistatavale või süüdistatav võttis pangakaardi koos koodiga mõjutaks

§ 1054lg 1 eelduste täidetust.

19.

§ 1054

lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud.

§ 1054

lg 1 kohaselt, kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega. 19.1. Nagu ka apellatsioonis välja toodi, on olulised kaks elementi – kas AS Põlva Haigla kasutas L. Kellot pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses

§ 1054

lg 1 kohaldamiseks on vaja kõigepealt tuvastada, et üks isik kasutab teist isikut pidavalt oma majandustegevuses, st üks isik teeb teisele isikule kestvusvõlasuhte raames sooritusi ehk osutab oma kohustust täites teenust. Juhul, kui üks isik ei ole teist isikut oma majandustegevuses kasutanud pidevalt, võib ta vastutada teiselt isikult teenuse saamisel teise isiku õigusvastase ja süülise teo eest

§ 1054

lg 2 või 3 alusel (RKTKo asjas nr 3-2-1-75-05, p-d 11-12; RKTKo asjas nr 3-2-1-136-16, p 30). Selles vaidlust ei ole – L. Kello on AS-is Põlva Haiglas töötanud alates 03.08.

1. Samuti ei ole ei maakohtu menetluses ega ka käesoleval ajal olnud vaidlust selles, et kostja ehk AS Põlva Haigla ei oleks kasutanud L. Kellot oma majandustegevuses. 19.
2. Teiseks oluliseks aspektiks, milles on käesoleval ajal just vaidlus, on see, et isik vastutab selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega. Seega jääb küsimus, kas L. Kello tekitatud kahju oli seotud AS Põlva Haigla majandus- või kutsetegevusega. Ringkonnakohtu hinnangul, nõustudes maakohtu ja kolmanda isiku esindajaga, tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Tööandja vastutab ka töötajate poolt toimepandud niisuguste õigusvastaste tegude eest, mille toimepanemine töötaja poolt ei oleks olnud võimalik, kui kahju tegelik tekitaja ei oleks olnud tööandja töötaja. Nii on näitena ka toodud, et remonditöökoja pidaja vastutab

§ 1054

lg 1 alusel töökotta toodud sõiduki omanikule tekitatud kahju eest, mille töökohas töötavad isikud põhjustasid sõidukit omavoliliselt töökojast eemaldades ning sellega lõbusõitu tehes. Nii tuleneb ka sätte kommenteeritud väljaandest, et lõige 1 näeb ette vastutuse selliste isikute eest, keda kasutatakse pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses. Selliste isikute näol on eelkõige tegemist töötajate ja muude isikutega, kellel on neid oma majandustegevuses kasutatava isikuga püsiv suhe. Lõike 1 kohaldamiseks piisab seega sellest, kui hageja tõendab, et kostja kasutas kahju tekitajat pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses (RKTKo asjas nr 32-1-43 p 16).

§ 1054

lg 1 on kohaldatav muuhulgas ka juhul, kui töötaja tekitab tööülesandeid täites õigusvastaselt kahju kaastöötajale või kolmandale isikule (RKTKo asjas nr 3-2-1-21-13 p 21; RKTKo asjas nr 3-2-1-181-15, p 44; RKTKo asjas nr 3-2-1-136-16 p-d 28, 30). Töötaja poolt 16 oma tööülesannete täitmise ajal teenistushuvide vastane või tööandja korraldusi rikkuv tegevus ei välista tööandja vastutust töötaja õigusvastase ja süülise teoga põhjustatud kahju eest (RKTKo asjas nr 3-2-1-24-98; RKTKo asjas nr 3-2-1-150-15, p 5; RKKKo asjas nr 3-1-1-105, p 9) Ei ole kahtlust, et tööandja vastutab selliste oma töötajate toimepandud õigusvastaste tegude eest, mille toimepanemine ei oleks olnud võimalik ilma töö tegemise olukorrata. 19.4. Ringkonnakohtu hinnangul nagu on analüüsinud ka maakohus, siis käsitleb käesolev juhtum kohtupraktikas väljakujunenut ning et L. Kello sai teo toime panna üksnes seetõttu, et ta tekitas kahju oma töökohustuste täitmise käigus AS Põlva Haigla majandustegevuses. Kui L. Kello ei oleks töötanud AS-is Põlva Haigla, ei oleks tal olnud võimalik tekitada E.K. le ja nüüdseks tema õigusjärglasele E.N. le õigusvastaselt kahju. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole võimalik kuidagi asuda seisukohale, et L. Kello ei ole tekitanud kahju töökohustuste raames. Apellant on loonud erinevaid konstruktsioone ja üritanud süüdistada kannatanut, kuid apellandi käsitlus ei lähe kokku seadusega ning apellant on sisustanud

§ 1054lg-t 1 täiendavate piirangutega, mis ei nähtu ei seadusest ei kohtupraktikast.

Ringkonnakohus peab nõustuma kolmanda isiku esindajaga, et selliste konstruktsioonide puhul läheb apellant vastuollu nii seaduse, selle mõtte kui ka kohtupraktikaga. 19.

1. L. Kello omas ligipääsu E.K. le üksnes seetõttu, et ta töötas kahju tekkimise ajal AS-is Põlva Haigla kirurgiaosakonnas hooldajana ning tema ametijuhendi (kd 1, lk 173-174) II punkti alapunktide 2.1 - 2.8 kohaselt on hooldaja tööülesanded järgmised: õe juhendamisel abivajavate patsientide hooldamine hooldusprotseduuride teostamisel (pesemine, söömine, liikumine, riietumine, eritamine); haigetele toidu jaotamine, kasutatud toidunõude koristamine ja kööki saatmine, ruumide korrastamine; õe abistamine lamamisrežiimil olevate patsientide hooldamisel; patsientide saatmine osakonnast väljaspool teostavatel uuringutel ja protseduuridel; patsientide voodite ja öökappide korrastamine, pesu vahetamine; voodi puhastamine ja desinfektsioon; osakonna ruumide koristamine ja valvevahetusest osavõtmine ning patsientide seisundi kohta tähelepanekute edasiandmine. L. Kangro viibis haiglas 12 päeva (kd 1, lk 198 – sisehaiguste osakonnas, sise-neuro statsionaar), mistõttu ei ole võimalik väita isegi arvestades seda, et L. Kello ei olnud ilmselt ainus hooldaja ja 24/7, justkui ei olekski eriti E.K. l L. Kelloga kokkupuudet olnud. Nagu nähtub kannatanu haigusloost ja ka L. Kello enda avaldatust, siis E.K. asjad olid pidevalt palatis laiali, mistõttu oli soodustatud tulenevalt L. Kello töötamisest haiglas tal ka juurdepääs E.K. pangakaardile ja PIN-koodile. See sai võimalikuks üksnes seetõttu, et L. Kello töötas hooldajana. Lisaks usaldus ei pea tekkima konkreetse hooldaja suhtes, vaid tervishoiutöötajate suhtes üldiselt, sest isik viibib ravil ja peaks saama abi, mitte kartma, et ta võib langeda varguse ohvriks. Siinkohal jagab kohtukolleegium ka kolmanda isiku esindaja seisukohta sellest, et käsundi üleandmine kui kontoväljavõtte tegemine ei ole eluliselt usutav konstruktsioon ja see ei leidnud ka eelnevalt analüüsitud kannatanu ütluste usaldusväärsuse osas kinnitust. Seega sai kuriteo toimepanemine võimalikuks tööülesannete täitmise käigus. 19.
2. Ka kolmanda isiku esindaja on veenvalt ümber lükanud apellandi käsitluse sellest, kuidas käesolev juhtum ei ole lahendatav Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-105-10 punktis 9.6 väljatooduga. Viidatud kohtuasjas oli kahju tekitamine võimalik üksnes nii, et Tartu linn andis töötajale kannatanu pangakaardi ja PIN-koodi, vastasel juhul ei oleks töötaja nendele esemetele ligi pääsenud. Kui Tartu linn ei oleks töötajale kannatanu isiklikke esemeid üle andnud, siis ei oleks töötaja neid ka ise mingit moodi kätte saanud ja kahju tekitamine oleks olnud võimatu. Praegusel juhul oli aga süüdistataval tänu oma tööülesannetele ligipääs kannatanu isiklikele esemetele, olenemata teiste isikute täiendavast volitusest või käitumisest. 19.
3. Ringkonnakohus nõustub apellandiga järgmises. Maakohus küll mõneti heidab AS-le Põlva Haigla ette, et haiglal kui tööandjal on kohustus oma töötajaid välja valida, nende tööd 17 jälgida ning neile korraldusi anda. Vaatamata positiivsele iseloomustusele ei osutunud L. Kello nii usaldusväärseks töötajaks kui haigla arvas, kuid tegelikkuses selles osas etteheited ei ole käesoleval ajal määravaks. Nii on ka maakohus ise oma lahendis märkinud, et tulenevalt kohtupraktikast ei ole tööandja vastutuse eelduseks mitte tema süü, vaid tema töötaja süüline käitumine (Tartu Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-1488, p 9).

§ 1054

lg 1 järgse teise isiku poolt tekitatud kahju eest vastutuse eelduseks ei ole isiku käitumise süülisus, kes kasutab teist isikut oma majandus- või kutsetegevuses.

§ 1054

järgi vastutab isik teise isiku poolt toimepandud õigusvastase ja süülise teo eest. L. Kello süülises käitumises käesoleval hetkel enam kahtlusi pole. 19.8. Lisaks nõustub ringkonnakohas kolmanda isiku esindaja apellatsioonivastuses tooduga, et ei ole kindlaks määratud, et solidaarvastutuse puhul jaguneb vastus 50% ja 50%.

§ 137

lg 1 kohaselt, kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Siit ei nähtu solidaarvastutuse proportsiooni ega nähtu seda ka maakohtu otsusest. Samuti reguleerib solidaarvõlgnike omavahelisi suhtes

§ 69

. Kui siia lisada juurde, et süüdistatav on tsiviilhagi õigeks võtnud, sellele vastu ei vaidle ning on maakohtu istungil lubanud kahju korvata, siis tundub asjakohatu apellandi väide, et kuna E.N. on E.K. pärija, siis on tal isiklik huvi kahju väljamõistmiseks solidaarselt AS-ilt Põlva Haigla, kuivõrd tegemist on pärandvara hulka kuuluva nõudeõigusega, mida on tunduvalt perspektiivikam maksma panna tööandja vastu. Tegemist on seadusest tuleneva vastutuse alusega, seega nõudeõiguse perspektiiv siin rolli ei mängi. 19.9. Seega kokkuvõtlikult, on tõendamist leidnud, et täidetud on mõlemad

§ 1054lg 1 kohaldamise elemendid, s.o AS Põlva Haigla kasutas L.

Kellot oma majandustegevuses, L. Kello poolt E.K. le (E.N. le) kahju tekitamine oli seotud AS Põlva Haigla majandustegevusega ning L. Kello on tekitanud kahju õigusvastaselt, mistõttu vastutavad L. Kello ja AS Põlva Haigla solidaarselt. Apellatsioon jäi edutuks. Siinkohal märgib ringkonnakohus ära ka selle, et apellant vaidlustas muuhulgas seda, et maakohtus menetluskulud jäeti võrdses osas L. Kello ja AS Põlva Haigla kanda ning taotles menetluskulude E.N. kanda jätmist. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, siis puudub alus ka maakohtu menetluses väljamõistetud menetluskulude jaotust muuta.

1. Ringkonnakohtul tuleb võtta seisukoht kolmanda isiku esindaja kui ka apellandi menetluskulude osas.
2. E.K. esindaja vandeadvokaat N. Aas esitas koos vastusega apellatsioonile taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Taotletakse KrMS § 185 lg 2 alusel mõista tsiviilkostjalt välja kolmanda isiku kantud menetluskulud kokku summas 2160 eurot (koos käibemaksuga). KrMS § 337 lg 1 p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahendi tegemise korral jätta KrMS § 185 lg 1 alusel kolmanda isiku kantud menetluskulud kokku summas 2160 eurot (koos käibemaksuga) riigi kanda. Märkida menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni selle täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

21.

1. Esindaja taotluse kohaselt perioodil 26.01.2021-16.02.2021 on kõnealuse kriminaalmenetluse apellatsioonimenetluses kokku osutanud õigusabi 7,2 tunni ulatuses summas 2160 eurot (koos käibemaksuga). Esindaja kinnitab, et kõik esitatud kulud on kantud kolmanda isiku esindamisega antud kriminaalasja menetluses. Taotluse kohaselt on Advokaadibüroo Sorainen AS osutatud õigusabi täpne nimekiri ja koosseis esitatud lisas
2. Menetlusosaliste poolt juba tasutud õigusabikulusid tõendab ka Advokaadibüroo Sorainen AS Arve lisa
3. Õigusabi on osutatud keskmise tunnihinnaga 250 eurot. Riigikohus on lahendis 32-1-115-14 (p 4) selgitanud, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajadust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Kohtute viimase aja praktikas on loetud Advokaadibüroo 18 Sorainen advokaatide puhul põhjendatuks 200 eurost tunnihinda ilma käibemaksuta (Riigikohtu lahend 2-16-3785, p 31.4). Antud juhul on esindajaks olnud suurte kogemustega ja kõrgelt kvalifitseeritud õigusteenuste osutaja, on teenuse osutamise keskmine tunnihind põhjendatud. Vaidlusalune õigusküsimus on samuti olnud keskmisest keerukam. Kuna antud juhul on menetlusosaliste õigusabikulud olnud seotud apellatsioonimenetlusega, taotletakse nende väljamõistmist AS-lt Põlva Haigla. Alternatiivselt taotletakse menetlusosaliste õigusabikulude väljamõistmist riigilt. Menetluskulud tasuda E.N. pangakontole (EE502200001101497731). 21.
4. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (RKKKo asjas nr 3-1-1-90-16, p 16 ning RKKKo asjas nr 1-18-4590, p 46). Esindaja tunnitasuks on märgitud 250 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus nagu maakohuski leiab, selline tunnitasu käesolevas kriminaalasjas ei ole mõistlik ning erineb oluliselt Eesti keskmisest. Nii on maakohus ka juba teinud viite kohtupraktikale, mille kohaselt on kriminaalasjades enamasti valitud kaitsjate või esindajate tunnitasu aktsepteeritud suuruseks loetud ilma käibemaksuta 120-130 eurot (RKKKo asjas nr 1-18-5815, p-d 63-65). Tunnitasu 150 eurot (ilma käibemaksuta) on Riigikohus kriminaalasjades aktsepteerinud väga harvadel juhtudel (RKKKm 1-16-6137, p 7; RKKKo 3-1-1-120-16, p 17). Maakohus on välja toonud, et lepingulise esindaja tunnitasu eelviidatud suurusjärgus on aktsepteeritud reeglina ka tsiviilkohtumenetluses. Maakohus juba käsitles esindaja poolt viidatud tsiviilasjades väljamõistetud tasusid tunnihinnaga 200 eurot ilma käibemaksuta. Samas on Riikohus esindaja poolt viidatud Riigikohtu lahendites rõhutanud, et tegemist on keskmisest keerukama ja mahukama asjaga, mis õigustab ka keskmisest kõrgemat tunnitasu. Esindaja hinnangul on käesolev vaidlus keskmisest keerukam ka käesoleval ajal. 21.
5. Ringkonnakohtul ei ole siinkohal taaskord alust võrreldes maakohtuga asuda teistsugusele seisukohale ning nõustub, et tsiviilhagiga seotud vaidluse puhul ei ole kriminaalasi keskmisest keerukam ega mahukam ning ka tsiviilõiguslik vaidlus või esitatud nõue ei ole õiguslikus mõttes keerukas – tegemist on tavalise deliktiõigusliku vastutusega. Kohtukolleegium leiab, et tunnitasu 250 eurot ja seda ilma käibemaksuta, ei ole asja ja selle keerukust arvestades põhjendatud ning seda ka vaatamata kolmanda isiku esindaja kõrgele kvalifikatsioonile. Samuti puuduvad argumendid, mille alusel asuda maakohtust erinevale arvamusele ka põhjendatud tunnitasu osas. Ringkonnakohus loeb kolmanda isiku esindaja põhjendatuks tunnitasuks 130 eurot ilma käibemaksuta (koos käibemaksuga 156 eurot). 21.
6. Menetluskulude hüvitamise taotlusele on lisatud ka menetluskulude nimekiri ja 1 arve. Menetluskulude nimekirja kohaselt on osutatud õigusteenust kokku 7,2 tunni ulatuses. Nii on esindajal kulunud tsiviilkostja apellatsiooni analüüsimisele ja telefonikõnele kliendiga kaasuse strateegia edasiseks aruteluks 0,4 tundi; apellatsiooni vastuse koostamisele 3 erineval päeval kokku 4,6 tundi ning tsiviilkostja apellatsioonile vastuse koostamisele, menetluskulude taotluse koostamisele ja nende esitamisele kohtule 2,2 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul on osutatud teenus olnud vajalik, põhjendatud ning seda taotletud ajakulu 7,2 tunni ulatuses. Seega loeb kohus põhjendatud lepingulise esindaja tasu 7,2 tunni ulatuses 1123,20 eurot, sh käibemaks 187,20 eurot. 21.
7. Kuna ringkonnakohus jätab KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse muutmata, siis KrMS § 185 lg 2 alusel jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega, kuna apellatsioon on esitatud tsiviilkostja huvides ning ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, siis ringkonnakohtu poolt põhjendatuks loetud osas, s.o summas 1123,20 eurot jäävad E.N. l tekkinud menetluskulud AS Põlva Haigla kanda. 19 21.
8. Kolmanda isiku esindaja taotles muuhulgas märkida menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni selle täitmiseni viivist

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

§ 113

lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 94

lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Lõike 2 kohaselt

§ 94

lõikes 1 nimetatud intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kuna käesolevas asjas ei ole AS Põlva Haigla ega esindaja taotlenud viivise vähendamist

§ 113

lg 8 ja

§ 162alusel, siis puudub kohtul vajadus hinnata tsiviilkostja majanduslikku olukorda.

Kohus saab sekkuda viivise suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel. Seadusjärgset viivise määra ei ole üldjuhul alust lugeda ülemäära suureks. (RKKKo asjas nr 116-5540, p 32) Seega määrab ringkonnakohus kindlaks, et AS-lt Põlva Haigla välja mõistetud menetluskuludega viivitamisel tuleb menetluskulude summalt tasuda viivitusintressi

§ 113

lõikes 1 sätestatud suuruses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõuete täitmiseni. Lisaks kolmanda isiku esindaja taotlusel määrab ringkonnakohus, et E.N. kasuks väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda AS-l Põlva Haigla E.N. pangakontole (XXXXX).

1. Menetluskulude hüvitamise taotluse esitas ka apellant ehk tsiviilkostja. Taotluse kohaselt on tsiviilkostja ringkonnakohtus saanud õigusabi 5 tunni 32 minuti ulatuses seoses apellatsiooni koostamise ja esitamisega. Tsiviilkostja kinnitab, et on toodud mahus saanud õigusabi käesoleva kriminaalasjaga seoses. Tsiviilkostja esindaja tunnihind on 125 eurot (millele lisandub käibemaks). Käibemaksuta on tsiviilkostja õigusabikulud 691,67 eurot. AS Põlva Haigla on käibemaksukohuslane. Apellant soovib, et apellatsioonimenetluse kulud mõistetakse välja E.N. lt AS Põlva Haigla kasuks välja. 31.02.2021 on koostatud AS-le Põlva Haigla arve nr 210013, mille kohaselt on osutatud 5 tunni 32 minuti ulatuses õigusteenust summas 691,67 eurot. Arve spetsifikatsiooni kohaselt on osutatud teenused järgmised: kliendi kirjadega tutvumine (apellatsiooni küsimus) 15 minutit, tsiviilkostja apellatsiooni koostamine kahel päeval 1 tund 14 minutit ning 3 tundi 48 minutit, apellatsiooni menetlusse võtmise määrusega tutvumine 15 minutit. Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid esindaja tunnitasule arvestades eelmises punktis kolmanda isiku esindaja tunnitasu kohta väljatoodut. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud tunnitasu 125 eurot (ei sisalda käibemaksu). Samuti leiab ringkonnakohus, et osutatud õigusteenus on olnud vajalik ning ajakulu põhjendatud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (RKKKo asjas nr 3-1-123-15, p 76 koos seal viidatud kohtupraktikaga; RKKKm asjas nr 1-19-2759, p 10). Praegusel juhul on koostatud arvetele lisatud käibemaks. Küll tuleb arvele märgitust kui ka menetluskulude taotlusest välja, et KMS § 27 lg 14 sätestatu kohaselt ei ole arve saajal kohustust kajastada seda käibedeklaratsiooni lisal. Samuti taotleb esindaja menetluskulude väljamõistmist 20 ilma käibemaksuta. AS Põlva Haigla on alates 19.06.1996 käibemaksukohuslasena registreeritud, mistõttu on võimalik äriühingul osutatud õigusteenuse eest väljastatud arvete alusel teenuse hinnale lisatud käibemaks määras 20% sisendkäibemaksuna maha arvata. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, siis jäävad tsiviilkostja esindaja kulud KrMS § 185 lg 2 alusel apellandi enda kanda.
2. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 leiab ringkonnakohus, et Tartu Maakohtu
3. detsembri 2020 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk (allkirjastatud digitaalselt) 21 Aarne Sarjas