Obsah (5)

§ 121§ 66§ 65§ 122§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 11. märts 2021, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-10-6489 Tiit Lõhmus, Ingeri Tamm, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Vaidlu

§ 121järgi rahalise karistusega 150 miinimumpäevamäära, s.o 7500 krooni riigituludesse, mida Kr

MS § 238 lg 1 alusel vähendati 1/3 võrra ning mõisteti karistuseks rahaline karistus 100 päevamäära, s.o 5000 krooni riigituludesse.

§ 66sätete alusel määrati mõistetud rahaline karistus L.

Kummi poolt tasumisele ositi täitmise tähtajaga 10 kuud, s.o 500 krooni kuus, milline makse tuli tasuda iga kuu 30-ks kuupäevaks. 1.1. Tartu Maakohtu 06.12.2016 määrusega asendati Pärnu Maakohtu 09.08.2010 otsusega L. Kummile mõistetud rahalise karistuse tasumata osa 87,61 päevamäära, s.o 280,37 eurot 29 päeva vangistusega.

§ 65lg 1 alusel suurendati mõistetud asenduskaristust L.

Kummile Tartu Maakohtu 16.10.2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-13-9241 mõistetud 10 aasta 8 kuu 23 päeva vangistuse võrra ja mõisteti L. Kummile liitkaristuseks 10 aastat 9 kuud 22 päeva vangistust, mille kandmist arvestati alates kohtuotsuse kuulutamisest kriminaalasjas nr 1-13-9241, s.o alates 16.10.

1. 1.
2. Karistuse kandmise aja lõpp 07.08.
4. Tartu Maakohtu 11.02.2021 määrusega jäeti L. Kumm vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. 2.
5. L. Kumm kannab liitkaristust esimese ja teise astme kuritegude toimepanemise eest, millest on ta ära kandnud pisut üle 7 aasta 3 kuu, s.o üle 2/3 mõistetud karistusajast, ja see ületab 4 kuud. Seega on

§-s 76 nimetatud formaalsed alused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks täidetud. 2.

1. Süüdimõistetul on elukoht XXX, mille garanteerib MTÜ Rehabilitatsioonikeskus Valge Eesti. 2.
2. Vaatamata noorele eale on kinnipeetavat kriminaalkorras karistatud 9 korda (4 karistust on kustunud), käsil on teine reaalne vangistus. Käesolevat vanglakaristust kannab omavolilise sissetungi, seadusliku aluseta vabaduse võtmise ja vägistamise eest, lisaks vangistuses olles toimepandud kuriteo – kaaskinnipeetava piinamise eest. Kuriteod on valdavalt rasked, isikuvastased. Kuritegude toimepanemise soodusteguriks on olnud alkoholi tarvitamine ja isiku vaimne tervis. Samuti tegevuse tagajärgedega mittearvestamine ja puudulik probleemi lahendamise oskus. Ajendiks on olnud ka seksuaalne motiiv. Võib öelda, et pole põhjendatud loota, et vangistus kui spetsiifiline karistusliik suudaks kinnipeetavat hoida õiguskuulekal teel, mida kinnitab ka senine elukäik. L. Kummi puhul on retsidiivsusoht siiski jätkuvalt kõrge ning vabastamist toetavad asjaolud ei kaalu üles vabastamist mittetoetavaid asjaolusid. 2.
3. L. Kummi saab vabastada üksnes juhul, kui temast lähtuv retsidiivsusoht on väga väike. Süüdimõistetu käitumine vangistus ei ole olnud õiguspärane. 05.10.2020 on kinnipeetavale määratud noomitus keelatud eseme üleandmise eest ning vangistust tervikuna on saatnud rohked rikkumised, milliste eest määratud distsiplinaarkaristused on tänaseks kustunud. Mööda ei saa vaadata ka sellest, et L. Kumm on vanglas karistust kandes toime pannud kaaskinnipeetava kallal vägivallatsemise. Seega ei näita tema käitumine vangistusasutuseski suutlikkust kehtestatud korrast kinni pidada. 2.
4. Süüdlast on jäänud lähedastest toetama keskmine õde ja ema, kes vangistuse jooksul on L. Kummi ka rahaliselt toetanud. Samas ei oota nad teda tagasi Saaremaale, kus kogukond on kinnipeetava suhtes tugevalt negatiivselt häälestatud. Kuigi on positiivne, et L. Kummi on hoolimata temapoolse üliraske kuriteo sooritamisest jäänud mõned lähedased toetama, siis ennetähtaegset vabastamist üksnes sellele rajada ei saa. Lähedased olid tal olemas ka siis, kui ta pani toime süüdimõistmise aluseks olevad kuriteod. Järelikult lähedaste toetus pole selline faktor, mis hoiab L. Kummi õigusrikkumiste toimepanemisest eemale. 2 2.
5. Süüdimõistetul puudub vabaduses garanteeritud töökoht, kuigi esmased vajadused on tagatud rehabilitatsioonikeskuse poolt ning omandatud puidupingitöölise kutse võimaldab kergemini tööd leida. Tasumata nõudeid on tal üle 10 000 euro, pooleli on pankrotimenetlus. Enne vangistust oli stabiilseks sissetulekuks töövõimetuspension, kuid toimetulekut raskendas alkoholi kuritarvitamine. Varasemas elus on ta toime pannud varavastaseid kuritegusid materiaalse kasu saamise eesmärgil ja seda ka vägivallaga. Seega stabiilse ja legaalse töö puudumine ja rahaliste vahendite nappus võib viia kiiresti uute õigusrikkumiste toimepanemiseni. Samas viimased kuriteod pole seotud majanduslike raskustega toimetulekuga, vaid tingitud vägivaldsusest ja seksuaalarusaamade häiritusest, mis tähendab, et töö olemasolule või selle puudumisele ei saa omistada määravat kaalu ennetähtaegse vabastamise otsustamisel. 2.
6. L. Kummi puhul on probleemiks ka sõltuvus alkoholist. Vangla iseloomustuse kohaselt on kõik kuriteod peale viimase pandud toime alkoholijoobes, kuid viimane kuritegu on sooritatud vanglas, kus alkohol polegi kättesaadav. Kinnipeetava enda hinnangul andis alkohol julgust, et panna toime varavastaseid kuritegusid. Vaja oli tasuda hagisid, kus kohtutäitur võttis maha maksud ja ülejäänud raha suutis L. Kumm kulutada paari päevaga alkoholile. Alkoholi tarvitas alates
7. eluaastast, enda sõnul igal võimalusel ja suutis vabalt taluda 0,5 liitrit kangemat alkoholi koos lahjemaga. Ei kontrollinud enda sõnul alkoholitungi juba pärast pooleliitrise õlle joomist. Vangla iseloomustuse kohaselt kinnipeetav väidab, et alkoholijoobes ei muutu vägivaldseks, kuid on toime pannud väga raske kuriteo alkoholijoobes, mis päädis (väga eaka) inimese surmaga. Traumaatilise ajukahjustuse sai samuti alkoholijoobes olles, pärast seda on alkoholi tarvitamise tagajärjel esinenud krambihooge ja mälukaotusi. L. Kumm soovib loobuda alkoholi tarvitamisest oma tervise pärast. Kontrollitud keskkonnas see toimib, kuid vabaduses, kus kõik olemas ja saadaval ei oska öelda, kas suudab olla ilma. Osales vangistuse ajal programmis Usk ja teadmine. Läbis nimetatud programmi, oli aktiivne ja näitas üles isiklikku huvitatust ning ise on positiivselt meelestatud tulevikus alkoholiprobleemiga toimetulekuks. Ka käesoleva menetluse raames toimunud kohtuistungil avaldas, et tunneb, et on alkoholist üle saanud ja ei soovi ka seda enam tarvitada. Teab, mis juhtub, kui hakkab uuesti jooma. Maakohus leidis, et tegemist on siiski sõltlasega, kes vajab nõustamist ja tuge ning tagasilangus võib kiiresti viia uute kuritegude toimepanemiseni. Senine elukäik on seda näidanud, kuna kinnipeetav pole varasematest karistustest ja talle antud võimalustest järeldusi teinud. On positiivne, et L. Kumm on mõistnud seost alkoholi tarvitamise ja süütegude toimepanemise vahel ning soovib alkoholiga lõpparvet teha, kuid ilmselgelt jääb sellest väheks. Varasem elukäik on seda ilmekalt näidanud. Maakohtu seisukohta toetab ülal viidatud vanglateenistuse poolt avaldatud seisukoht, et ei saa olla kindel, et vabanedes suudab L. Kumm alkoholi tarvitamist jätkuvalt ohjata. Vangla iseloomustusest ning süüdlase poolt kohtuistungil avaldatust ei nähtu, et kinnipeetaval oleks konkreetne plaan läbida sõltuvust käsitlevad nõustamised professionaalide juures. 2.
8. L. Kummil puudub plaan, kuidas vaos hoida seksuaalsuunitlushäiret, milline on tal diagnoositud. Tema poolt toime pandud teo asjaolud räägivad probleemi tõsidusest ja ohtlikkusest. Maakohus kirjeldas L. Kummi poolt toimepandud vägistamise teo asjaolusid (täpsemad kuriteo asjaolud maakohtu määruses). Kuigi kinnipeetav on vangistuses läbinud kahel korral programmi Uus suund, milline on mõeldud seksuaalkurjategijatele, siis ei pidanud süüdimõistetut kohtuistungil vajalikuks jätkata häire kontrollimiseks ravi meditsiiniasutuses professionaalide juures. Nentis vaid, et loodab leida naise, kellega pere luua ja see ravivatki tema hälvet. L. Kummi hälve on sügav ja tõsine ning seda ei suuda ilmselgelt kontrollida lootus millalgi leida elukaaslane. Pole üldse kindel, et pere loomine sellise hälbe korral olukorda mõjutaks, sest
9. aastal on kinnipeetaval sündinud tütar. Igal juhul oma tahtmiste ja 3 vajaduste rahuldamise saavutamist (ja selle jaoks ei kohku kinnipeetav ka vägivalla tarvitamisest tagasi) ilmestab ka fakt, et L. Kumm tegi haiget vangistuses kambrikaaslasele. 2.
10. Maakohtu hinnangul L. Kumm on pikalt viljelenud kuritegelikku eluviisi, teades, et tema käitumine on ebaseaduslik ja jõhker. Maakohus ei tuvastanud L. Kummil ühtki sisulist ja uut motivatsiooniallikat, mille nimel pingutada, et õigusrikkumisteta hakkama saada. Määruskaebused
11. Tartu Maakohtu 11.02.2021 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu L. Kummi kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega vabastatakse L. Kumm ennetähtaegselt vangistusest. 3.
12. Kaitsja hinnangul on vangla iseloomustuses ja maakohtu määruses ebaõigesti dateeritud karistusaja algus ja ebaõigesti märgitud kantud karistuse aeg. Kohtuotsusega asjas 1-12-3909 karistati L. Kummi 11 aasta 10 kuu vangistusega ja karistusaja alguseks loeti 09.12.
13. 16.10.2013 otsusega mõisteti uus liitkaristus 10 aastat 8 kuud 23 päeva vangistust. See aga ei tähenda nagu tuleks vangistuse algust lugeda uue kohtuotsuse järgi. Vangistuse alguseks loetakse aeg, millal L. Kumm vahi alla võeti ja see toimus 09.12.
14. Sellega on L. Kumm vangistuses viibinud 9 aastat ja üle 2 kuu. Maakohus on lähtunud ebaõigesti kantud karistuse ajast ja see on üks asjaolu, miks määrus ei ole seaduslik. 3.
15. Kaitsja ei ole rahul vangla iseloomustusega, tuues välja, et ei ole aru saada, millise tähendusega on läbitu ning millised eesmärgid süüdimõistetu endale tänu programmile Uus Suund püstitas. Siinkohal korratakse üle vangla iseloomustuses olev kinnipeetava individuaalse täitmiskava täitmine. Seejärel toob kaitsja välja, et iseloomustuses öeldu kohaselt hindab L. Kumm oma tegusid valeks, kuid ei teadvusta nende toimepanemise põhjusi ega teadvusta tegevuse tagajärgede tõsidust. Öeldakse, et teadvustab mõningal määral kuritegeliku käitumisega seotud riske. Lähtuvalt eelnevast ning individuaalse täitmiskava täitmise all väljatoodust leiab kaitsja, et vangla iseloomustus on vastuoluline ja selles olevad seisukohad arusaamatud. Vangla sedastab, et L. Kumm mõistis seoseid enda elu ja kuriteo sooritamise vahel. Oskas näha asjaolusid, millised olid soodusteguriteks, teadvustab mõningal määral kuritegeliku käitumisega seotud riske, hindab oma tegusid valeks. Selle võtab vangla kokku ja väidab, et L. Kumm on ohtlik, elab riskivat ja hoolimatut elu, on kalk, hoolimatu, puuduliku empaatiavõimega. Selline järeldus pole mõistetav ja viitab sellele, et iseloomustuse koostaja pole analüüsinud fakte ja kogu tekst on mehhaaniliselt kantud paberile. Iseloomustuses öeldu on seosetu, arusaamatu ja koostatud asjatundmatult. Vangla sedastab, et L. Kumm on seadnud endale reaalsed eesmärgid, on plaanipärane, püüdleb eesmärkide poole, oskab end selleks motiveerida. Lugedes aga vangla iseloomustust tuleb välja, et L. Kumm on alkoholilembene, pole suuteline sellest loobuma ja on seetõttu ohtlik, ta ei ole võimeline elama hoolivalt, riskivabalt, ei teadvusta oma tegevuse tagajärgi. Jääb arusaamatuks, mis oli läbitud programmide eesmärk, kas eesmärgid on saavutatud. Kui nimetatud kolmele programmile vaatamata on L. Kumm jätkuvalt ohtlik ja parandamatu, siis miks ei ole ette nähtud täiendavaid programme. Vangla nendib, et L. Kumm on aktiivselt kaasa töötanud, tegi hoolikalt kodutöid. Sellest tuleb aru saada, et inimene on omandanud programmi õppekava. Vastupidist ei ole vangla väitnud. Kui L. Kumm on seadnud eesmärgid ja liigub nende realiseerimise suunas, siis järelikult oskab ta programmides omandatut realiseerida. Kaitsja hinnangul on äärmiselt kummaline lugeda vangla järeldust selle kohta, et L. Kumm on ohtlik, pole võimeline seaduskuulekalt käituma. Sellega vangla esiteks tunnistab suutmatust või 4 oskamatust programmide sisu kinnipeetavateni viia ja teiseks tunnistab, et pole võimeline kinnipeetavat õiguskuulekaks eluks motiveerima. 3.
16. L. Kumm on täitnud individuaalse täitmiskava (ITK). ITK koostatakse lähtudes kinnipeetava vajadustest, selles on ette nähtud abinõud vangistuse eesmärgi täitmiseks. Kui ITK on läbitud, võib eeldada, et eesmärk on saavutatud. Käesoleval juhul on vangla seisukohal, et vangistuse eesmärk on saavutamata, peale üheksat aastat vangistust on kinnipeetav jätkuvalt ohtlik, riskid maandamata. Samas aga ei ole ette nähtud ühtegi abinõud rehabiliteerivaks tegevuseks. On lihtsameelne loota, et kinnipeetav teab, milline abinõu talle sobib, millist ravi ta vajab. Selleks on vanglas personal, kes on pädev vastavaid abinõusid pakkuma ja kes peavad koostama kinnipeetava vajadustele vastava ITK. Kui neid ei pakuta, siis järelikult pole neid vaja. 3.
17. Tartu Maakohus on aluseks võtnud vangla iseloomustuse, mis juba iseenesest tähendab seda, et määrus on põhjendamata ja vastuoluline. Riigikohus on lahendites märkinud, et kohus võib jätta kinnipeetava vabastamata, kui selleks annavad aluse kuriteo asjaolud või varasem elukäik, kuid sel juhul tuleb esile tuua selged põhjendused, miks kinnipeetav on käesoleval ajal jätkuvalt sama ohtlik. Sellekohased põhjendused määruses puuduvad. Maakohus on viidanud kuriteo raskusele, kuid see on aluseks karistuse määramisele, mitte ennetähtaegsele vabastamisele. Käsitletud on kuriteo toimepanemise asjaolusid, st asjaolusid üheksa aasta taguselt. Puudub põhjendus selle kohta, miks samad asjaolud käesoleval ajal jätkuvalt aktuaalsed on. 3.
18. Maakohtu hinnangul on L. Kumm alkoholisõltlane, tema puhul on retsidiivsusoht jätkuvalt kõrge ning vabastamist toetavad asjaolud ei kaalu üles vabastamist mittetoetavaid asjaolusid. Sellise järelduse teeb maakohus iseloomustuses öeldu alusel, et L. Kumm on seadnud reaalsed eesmärgid, püüdleb nende realiseerimise poole, on positiivselt meelestatud alkoholiprobleemiga toime tulekuks. L. Kumm saab regulaarset nõustamist psühholoogilt, psühhiaatrilt. Määrusest jääb arusaamatuks, miks pikaajaline vangistus pole kinnipeetava hoiakuid ja suhtumist muutnud. Käsitletakse L. Kummi käitumist, hoiakuid kuriteo toime panemise ajal 9 aastat tagasi ja need kantakse samal kujul käesolevasse aega. Lugedes vangla ja maakohtu järeldusi, tuginevad need peamiselt ajale kui kuritegu toime pandi. Ei ole eluliselt usutav, et peale 9 aastat inimese käitumises ning hoiakutes midagi ei muutu. On arusaamatu, kuidas saab inimene olla 9 aastat alkoholi mittetarvitanuna alkoholisõltlane. Maakohtu määrusest ei nähtu, millised asjaolud seda järeldust toetavad. Selliseks järelduseks annaks aluse vaid asjatundja arvamus. Samuti ei nähtu maakohtu määrusest põhjendused, miks ei ole sotsiaalprogramm Usk ja teadmine oma eesmärki täitnud. 3.
19. Ainult asjatundja saab öelda kas ja millist ravi kinnipeetav vajab. Ilma selle teadmiseta pole kinnipeetaval võimalik arsti poole pöörduda. Vangla iseloomustusest nähtuvalt on L. Kumm saanud erinevat nõustamist, sh psühhiaatrilist abi nõustamise teel. Määruses on täheldatud, et paraku puudub L. Kummil ka plaan, kuidas vaos hoida seksuaalsuunitlushäiret, milline on tal diagnoositud. L. Kumm pole asjatundja ehk meedik, kes teaks, millist ravi ta peaks saama. Selleks tuleks ta suunata erialaarsti vastuvõtule, kes vastava ravi määraks. Vangla pole pidanud vajalikuks erialaarsti vastuvõtule suunamist. Teadupoolest suunab eriala arsti vastuvõtule perearst, kelleks antud juhul on vangla arst. Kui vangla ei osuta kinnipeetavale vajalikku ravi, siis on etteheide kinnipeetava aadressil asjakohatu. Määrus ei tugine asjakohastele tõenditele ja on seetõttu põhjendamata. 3.
20. Maakohus tugineb määruses 05.10.2020 kinnipeetavale määratud noomitusele keelatud eseme üleandmise eest. Lisaks heidetakse ette kustunud karistusi. Kustunud karistustele 5 viitamine pole põhjendatud. Põhjendatud pole tuginemine ühele kehtivale karistusele, mis on määratud väheohtliku rikkumise eest. Distsiplinaarüleastumised on erineva raskusega ja neil tuleb vahet teha. 3.
21. Kaitsja ei ole rahul, et ka töötamise puhul tuginetakse taas 9 aasta tagustele asjaoludele ja pole põhjendusi selle kohta, miks need asjaolud käesoleval ajal ikka aktuaalsed on. 3.
22. Maakohus ei ole analüüsinud, miks ei ole kriminaalhooldus L. Kummi suhtes kohane abinõu. See asjaolu on jäetud hindamata. Kriminaalhooldusega koos määratakse kontrollkohustused, sh sotsiaalprogrammide läbimine, ravivajaduse hindamine ja vajadusel ravi läbimine. Kriminaalhoolduse käigus saab inimest suunata erialaarsti vastuvõtule ravivajaduse hindamiseks ja ravi määramiseks. Need oleks konkreetsed meetmed võimalike riskide maandamiseks. Vähemalt käesoleva ajani pole ravivajadust hinnatud. Mida kauem on inimene vangistuses, seda keerulisem on tema resotsialiseerumine. L. Kumm on omandanud vanglas eriala ja tema eesmärgiks on end erialal täiendada. Eriala olemasolu on eelduseks töökoha leidmisele. Esmased vajadused on tagatud rehabilitatsioonikeskuses.
23. Tartu Maakohtu 11.02.2021 määruse peale esitas määruskaebuse ka süüdimõistetu L. Kumm, kes ei ole rahul maakohtu määrusega ja soovib ennetähtaegselt vabaneda. Maakohtu määrus tugineb minevikule ning palju sellest ei vasta tõele. Määruskaebuses leitakse kokkuvõtlikult järgmist. L. Kumm toob välja, et tema eesnimi ei ole mitte Liivio, vaid Livio. L. Kumm on vanglas viibinud 9 aastat 2 kuud 4 päeva, mitte nii nagu maakohus on välja toonud. Ta vahistati alates 09.12.
24. Süüdimõistetu annab omapoolse ülevaate sellest, kuidas ta hooldekodust inimese ära viis. Elukaaslase leidmise osas märgib süüdimõistetu, et
25. aastal ta leidis peale kuritegu elukaaslase ning kõik oli seni hästi, kuni tekkis alkoholiga probleem. Alkoholisõltuvusest peale 9 aastat 2 kuud 4 päeva vangistuses ei saa rääkida, ta ei ole kordagi mõelnud, et tahaks alkoholi ja ka suitsetamise jättis ka maha. Süüdimõistetu on nõus vabaduses AA koosolekutel käima. Süüdimõistetu leiab, et isegi vabaduses olevatel inimestel ei ole tööd, vangistuses olevatest rääkimata. Inimesi koondatakse pidevalt ja süüdimõistetule jääb arusaamatuks, kuidas ta peaks endale leidma isoleerituna töö. Lisaks sellise taustaga nagu temal, on väga raske leida tööd. Senine elukäik kirjeldab 9 aasta tagust aega ning L. Kumm väidab, et ta on muutnud paremaks inimeseks, täiskasvanulikumaks ning teab, mida elult tahab. L. Kumm toob välja oma tulevikuplaanid: tal on pooleli pankrotimenetlus, soovib tasuda võlgnevusi, soovib pöörduda töötukassasse, täiendada oskusi puidutööstuses, leida puiduga seotud töö, leida elamispind, luua perekond, mitte tarbida enam alkoholi, tahab tulevasele lapsele pakkuda head tulevikku, luua mööbliga tegelev puidufirma, tahab elada Tartus ja leida uue tutvusringkonna. Lubab edaspidi olla õiguskuulekas.
26. Tartu Ringkonnakohtu 02.03.2021 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 09.03.
27. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
28. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna esitatud määruskaebused alust maakohtu lõppjäreldusega mittenõustumiseks. Samuti ei veena määruskaebused ringkonnakohut selles, et maakohus oleks teinud kaalutlusvea. See, et määruskaebustes ei nõustuta maakohtu põhistustega, ei tähenda, et maakohtu määrus oleks põhistamata. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohtu määrus pole seaduslik. 6 L. Kumm toob määruskaebuses välja, et tema nimi ei ole Liivio, vaid Livio. Kohus lähtub nime õigsuse puhul rahvastikuregistri andmetest ning rahvastikuregistri kohaselt on isiku eesnimi Livio, mida kohus võtab arvesse, kuid millel puudub mõju maakohtu määruse sisule.
29. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks vastata määruskaebustes tõstatatule, et tegelikkuses on süüdimõistetu ära kandnud karistusest 9 aastat 2 kuud 4 päeva vangistust ning vangistuse alguseks on 09.12.
30. Ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebustes toodud arutluskäik vale. Süüdimõistetu ei kanna karistust kriminaalasja nr 1-12-3909 järgi, vaid kriminaalasja nr 1-106489 järgi. Nii nähtub ka käesolevas kriminaalasjas Tartu Maakohtu 06.12.2016 määrusest, et kuna süüdimõistetu ei tasunud nõuetekohaselt talle määratud rahalist karistust, siis asendati Pärnu Maakohtu 09.08.2010 otsusega L. Kummile mõistetud rahalise karistuse tasumata osa 280,37 eurot 29 päeva vangistusega. Seejuures oli süüdimõistetut vahepealselt ajal veel karistatud ja seda kriminaalasjas nr 1-13-9241, mistõttu tuli talle mõista

§ 65lg 1 alusel uus liitkaristus.

Maakohtu määrusega suurendati mõistetud asenduskaristust L. Kummile Tartu Maakohtu 16.10.2013 otsusega kriminaalasjas nr 1-13-9241 mõistetud 10 aasta 8 kuu 23 päeva vangistuse võrra ja mõisteti L. Kummile liitkaristuseks 10 aastat 9 kuud 22 päeva vangistust, mille kandmist arvestati alates kohtuotsuse kuulutamisest kriminaalasjas nr 1-13-9241, s.o alates 16.10.2013. Siinkohal on vajalik arvestada, et

§ 65

lg 1 kohaselt, kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdlane on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus

§-s 64 sätestatud korras. Eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. Süüdimõistetu on vahepealsel ajal karistatud mitmete liitkaristustega. Süüdimõistetu väidab, et ta vahistati 09.12.2011. Kriminaalasja otsusest asjas nr 1-13-9241 ei nähtu, et süüdimõistetu oleks olnud vahistatud, vaid ta kandis sellest ajast karistust Tartu Vanglas. Teiseks on siinkohal vaja arvestada kriminaalasjas nr 1-13-9241 mõistetud karistust. Selle otsusega karistati L. Kummi

§ 122

järgi 9 kuu vangistusega.

§ 65

lg 2 järgi mõisteti ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 10 aastat 8 kuud 23 päeva vangistust, suurendades kriminaalasjas 1-13-9241 mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 02.10.2012 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-12-3909 mõistetud ärakandmata vangistuse osa, s.o 9 aastat 11 kuud 23 päeva vangistust, võrra (09.12.2011 – 15.10.2013 on ära kantud 1 aasta 10 kuud 7 päeva vangistust). Karistuse kandmise algust arvestati alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 16.10.

1. Siinkohal nähtub, et liitkaristuste mõistmisel on arvestatud juba ära kantud karistuse osi. Karistuse kandmise aja alguseks on kohtuotsuse kohaselt, mida ei ole vaidlustatud, 16.10.2013 ning Tartu Maakohtu 06.12.2016 määrusega moodustatud uue liitkaristuse kandmise alguseks on samuti 16.10.
2. Seega on karistusest kantud aeg arvestatud õigesti. Maakohus ning vangla on õigesti märkinud, et karistuse kandmise aja algus on 16.10.2013 ning on õigesti tuvastatud formaalsete eelduste täidetus. Siit tulenevalt puudub alus seada kahtluse alla maakohtu määruse seaduslikkus, kuna kaitsja jätab arvestamata, et enne käesolevas asjas 06.12.2016 tehtud määrust karistati L. Kummi mitte kriminaalasja nr 1-12-3909 järgi, vaid kriminaalasjas nr 1-13-
4. Kaitsja on lehekülgede viisi asunud ründama vangla iseloomustust, tuues välja süüdimõistetut negatiivselt iseloomustavad asjaolud ning leidnud, et need on väärad ning 7 positiivsetes asjaoludes ei ole näinud vajadust kahelda, sest need sobituvad igati kaitsetaktikaga. Kui kaitsjal on etteheiteid vanglale ja selle töötajatele, pidades iseloomustust seosetuks, arusaamatuks ja asjatundmatult koostatuks, tuleks kaebajal pöörduda vangla poole. Ringkonnakohus kaitsja paisutatud seisukohta iseloomustuse osas ei jaga ning leiab, et esitatud argumendid on kantud üksnes kaitsetaktikast. Lisaks ei ole kohus seotud ei vangla iseloomustuses ega prokuratuuri arvamuses toodud subjektiivse arvamusega, vaid kohtul tuleb analüüsida

§ 76lg 4 asjaolusid lähtuvalt faktilistest asjaoludest.

Kellegi subjektiivne hinnang määrav ei ole. 9. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu sellele, et kaitsja on põhjendatult välja toonud, et kustunud karistustele tuginemine ei ole lubatud. Maakohus on oma määruses välja toonud, et vaatamata noorele eale on kinnipeetavat kriminaalkorras karistatud 9 korda (4 karistust on kustunud). Sulgudes toodud 4 kustunud karistust annavad aluse arusaamaks, et eelduslikult on maakohus saanud aru, et kustunud karistusi ei saa arvestada, kuid ühekülgseks ja kõigile arusaadavaks seisukohaks ei ole kohane ära märkida ka kustunud karistuste arvu. Kriminaalkorras karistatud 9 korda on lugejat piisavalt eksitav ning tekitab põhjendatult pahameelt süüdimõistetus ja kaitsjas. Ringkonnakohus tegi süüdimõistetu suhtes karistusregistrisse päringu ning päringu vastusest nähtub, et L. Kummil on 5 kehtivat kriminaalkaristust, mille võtab seisukoha kujundamisel ka aluseks. Vastuseks süüdimõistetu määruskaebuses toodud selgitusele vanainimese hooludekodust äraviimise osas, märgib kohtukolleegium, et nimetatud asjaolu vaidlustamine ei ole käesolevalt enam asjakohane. Selles on olemas jõustunud kohtuotsus ning õigusrahu on sellega ka tuvastatud asjaolude osas saabunud. 10.

§ 76

lg-s 4 on väljatoodud kogumina asjaolud, mida tuleb arvestada süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel – kuriteo toimepanemise asjaolud, süüdlase isik, varasem elukäik ning käitumine karistuse kandmise ajal, sealhulgas osalemine uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolek osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimused ja need tagajärjed, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Sellest nähtuvalt ei leia ringkonnakohus, et määruskaebuses toodud rõhutused sellest, kuidas toimepandud tegudest on möödas pikk aeg, oleksid argumendiks sellele, et isiku varasem elukäik arvesse ei tule. Nii tuleneb üheselt, et arvestamisele kuulub nii süüdimõistetu isik kui ka tema varasem elukäik. Süüdimõistetu varasem elukäik näitab ringkonnakohtu hinnangul kogumis just seda, et süüdimõistetu ei ole võimeline oma käitumist muutma, pannes korduvalt ja korduvalt toime uusi kuritegusid. L. Kummi ei ole motiveerinud ei rahalised karistused ega korduvad tingimisi vangistused, vaid need on viinud üha raskemate kuritegudeni. Tuleb tõdeda, et isikut ei ole mõjutanud ka vangistus, sest vangistuse jooksul on ta toime pannud kuriteo kambrikaaslase suhtes. Isiku suhtes, kes on vangistuses toime pannud uue kuriteo, on raske asuda seisukohale, et tema käitumine on olnud õiguskuulekas või et isik oleks vangistuses teinud vajalikud järeldused. Määruskaebuses heidetakse ette, et distsiplinaarkaristused on erineva raskusega. Tõsi, käesoleval ajal on L. Kummile 05.10.2020 määratud distsiplinaarkaristusena noomitus keelatud eseme üleandmise eest, mis on üks leebemaid reageeringuid. Ringkonnakohus siiski ei vähetähtsusta süüdimõistetule määratud distsiplinaarkaristust. 8 Kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu ei ole küll vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamisest keeldumise aluseks ning seda ei ole sätestatud ka karistusseadustikus. Nagu ei ole välistatud raskeid kuritegusid toime pandud isikute vabastamine ei ole teoreetiliselt välistatud ka distsiplinaarkorras karistatud süüdimõistetute ennetähtaegne vabastamine. Küll tuleb arvestada, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi (mis ei ole küll karistusseadustik, aga täitmiseks sisuliselt alati kohustuslik) on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt.

§ 76

lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. (RKKKm asjas nr 1-09-14104, p 21) Isikule määratud distsiplinaarkaristus just näitab seda, kuidas süüdimõistetu on ennast vangistuse jooksul üleval pidanud. Distsiplinaarkaristus näitab, et süüdimõistetu ka range järelevalve tingimustes ei oska oma käitumist viia kooskõlla kehtiva korraga. Arvestades, et vabaduses on mõjutegureid ja nö ahvatlusi oluliselt rohkem kui vangistuses, millega tuleb arvestada, on seda kõrgem oht, et vabaduses süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo. 11. Isiku edasise õiguskuuleka käitumise olemasolu saab

§ 76

lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid, kuid arvesse tuleb võtta ka veel isiku elutingimusi ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivaid tagajärgi. (RKKKm asjas nr 31-1-12-17, p 20) Seega süüdimõistetu käitumist vangistuse ajal eeltoodust nähtuvalt ei saa pidada positiivseks. See, et süüdimõistetu on teatud ajahetkel läbinud sotsiaalprogrammi ja vestlused, ei ole „automaatne võluvits“ süüdimõistetu muutumisele, süüdimõistetul peab selleks olema ka reaalne plaan, mida käesolevalt süüdimõistetul oma riskikohtade osas ei ole. Süüdimõistetu on sõnas küll valmis muutuma, kuid tema varasem käitumine on näidanud, et sellel sõnal ei ole kaalu tema reaalsele mõjutamisele. Ringkonnakohtul vastupidiselt kaitsjale ei ole etteheiteid süüdimõistetu poolt individuaalse täitmiskava läbimisele, sest süüdimõistetu on läbinud need nõuetekohaselt, olles sõnas nii tuleviku ees kui ka alkoholiprobleemiga tegelemise osas positiivselt meelestatud. Siinkohal peab ringkonnakohus märkima, et sotsiaalprogrammide läbimisel tehtud järeldused on üks osa ning vanglas avaldatu, mis on ka iseloomustusse kirja pandud, hoopis teine osa. Seega on arusaadav, miks programmi läbiviija arvamus võib erineda vangla arvamuses väljatoodust. 12. Küll väidetakse järjekindlalt mõlemas määruskaebuses, et süüdimõistetul ei ole probleeme alkoholiga. Ringkonnakohus sellega nõustuda ei saa ning jagab maakohtu seisukohta, kes on põhjalikult nimetatud probleemist lähtuvat uue kuriteo riski analüüsinud. Seega on ka alusetu kaitsja väide, et maakohus ei ole põhjendanud, miks on süüdimõistetu jätkuvalt ohtlik. Ringkonnakohus märgib, et süüdimõistetu läbis sotsiaalprogrammi Usk ja teadmine ning on positiivselt meelestatud tulevikus alkoholiprobleemiga toimetulekuks, kuid määruskaebustest nähtub, et süüdimõistetul ei ole probleeme alkoholiga. Seevastu süüdistatakse pigem vanglat ja maakohut, kes on julgenud väita, et süüdimõistetul on alkoholiga tõsiseid probleeme. Arvestades maakohtu poolt väljatoodud süüdimõistetu käitumist seoses alkoholiga, siis jääb arusaamatuks, millisel inimesel on üldse alkoholiga probleeme, kui selliseks inimeseks ei ole L. Kumm, kelle isik ja tegevused seda otseselt kirjeldavad. Kõik kuriteod peale viimase (

§ 122) on L.

Kumm pandud toime alkoholijoobes ja viimane kuritegu ei olnud ilmselt seotud alkoholiga ka üksnes seetõttu, et isik pani kuriteo toime vangistuses olles. L. Kumm on ise avaldanud, et alkoholi tarvitas alates

1. eluaastast igal võimalusel. See võib-olla ei ole alus alkoholisõltuvuse kui meditsiinilise termini tõdemiseks, küll see näitab üheselt seda, et 9 süüdimõistetu oli alkoholist sõltuv, kulutades kõik vaba raha alkoholile ning kogudes sellest julgust kuritegudeks. Ringkonnakohus ei väidagi, et kontrollitud keskkonnas alkoholist loobumine ning mittetarvitamine toimib, kuid vabaduses, kus kõik olemas ja saadaval, ei ole see olukord nii lihtne. Vangla iseloomustusest tulenevalt on seda tõdenud ka süüdimõistetu ise. Ringkonnakohus ei tähtsusta üle ka vangistuses viibitud aega, mille jooksul süüdimõistetu ei ole saanud alkoholi tarvitada. Vangistuses olles on lihtne väita, et isik on loobunud alkoholist, kuna alkoholi kättesaadavus on sisuliselt välistatud. Ometi on alkoholil süütegude toimepanemisele olnud süüdimõistetul puhul oluline roll ning süüdimõistetu on seda ka ise teadvustanud, kuid ei ole pidanud vajalikuks selles osas midagi ette võtta. Mõneti kummastav on ka sotsiaalprogrammi Usk ja teadmine mõju süüdimõistetule, mis peaks justkui märkimisväärne olema, kui määruskaebustes väidetakse järjekindlalt, et süüdimõistetul ei ole probleemi. Süüdimõistetu väidab, et on nõus käima AA istungitel vabaduses, kuid sellise seisukoha on ta väljendanud alles määruskaebemenetluses. Ka alkoholi osas leiab süüdimõistetu, et elukaaslasel oleks mittetarvitamisele positiivne mõju, kuid soov muutuda ja reaalne plaan muutumise osas peab tuginema ikka süüdimõistetule endale.
2. Ringkonnakohus peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka sellele, et maakohus ei ole arvestanud asjaolu, et süüdimõistetu on toime pannud raske kuriteo lähtuvalt karistuse pikkusest, vaid maakohus on arvestanud lähtuvalt seadusest kuriteo toimepanemise asjaolusid. Nii on maakohus toonud välja kuriteo asjaolusid ning järeldanud neist, miks on L. Kummi puhul alust neist asjaoludest lähtuvalt karta uute kuritegude toimepanemist.
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine L. Kummi osas ka midagi sellist tema elutingimustes ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivates tagajärgedes, mis räägiksid tema ennetähtaegse vabastamise kasuks. On positiivne, et süüdimõistetul on tulevikuplaanid, kuid mõneti tundub, et kogu süüdimõistetu edu on panustatud ühele kaardile, s.o elukaaslase leidmisele ning pere loomisele. Nii on süüdimõistetu välja toonud, et peale
4. aasta kuritegu (kohtule ei nähtu tegu ja selle iseloomu, sest karistusregistris andmed puuduvad, eelduslikult karistusandmed arhiveeritud) lõi ta pere, kuid siis tekkisid alkoholiga probleemid. Seega, kuigi süüdimõistetu on ka ise tõdenud, et see võib olla raskendatud, siis säilib oht, et kui asjad ei lähe nii nagu süüdimõistetu soovib, tekib varasemast alkoholi tarvitamisest uuesti alkoholi probleem, mis suurendab uue kuriteo toimepanemise riske. Küll on väär süüdimõistetu väide, et inimestel ei ole vabaduses tööd ning kuidas peaks tema selle suhtelises isolatsioonis leidma. Arvestades kohtupraktikat on väga suurel enamusel süüdimõistetutel ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamise hetkeks olemas garanteeritud töökoht. Süüdimõistetul on tõesti võimalus ennast ka töötuna arvele võtta, kuid nagu on märkinud ka maakohus, siis leiab ka ringkonnakohus, et arvestades viimaseid raskeid toimepandud kuritegusid, ei ole need peamiselt seotud olnud majandusliku kasu saamise eesmärgiga, mistõttu ei pruugi töökoha olemasolu uute kuritegude riski maandada.
5. Kaitsja leiab, et ravivajaduse saab määrata üksnes arst ning maakohtu istungil ei ilmnenud vajalikkust jätkata häire kontrollimiseks ravi meditsiiniasutuses professionaalide juures. Ringkonnakohus leiab, et arvestades süüdimõistetu poolt toimepandud kuritegu ning vangla iseloomustuses toodut, et süüdimõistetul on diagnoositud seksuaalne hälve, millise andme õigsuses ringkonnakohus vastupidiselt kaitsjale ei kahtle, vajab süüdimõistetu reaalselt plaani hälbega tegelemiseks. Maakohtus toodud perekonna loomine ei ole olnud selliseks mõjuvaks teguriks, mis muudaks süüdimõistetu käitumist, mis nähtub ka süüdimõistetu enda määruskaebusest. Samuti ei saa öelda, et süüdimõistetu ei oleks saanud vangistuses vajalikku ravi – talle on olnud tagatud psühholoogiline nõustamine. Uute kuritegude maandamiseks seoses hälbelise käitumisega süüdimõistetul realistlik plaan puudub. 10
6. Kaitsja ei ole rahul, et maakohus pole öelnud, miks kriminaalhooldus ei ole süüdimõistetu puhul sobiv meede. Maakohus leidis sisuliselt, et uute kuritegude risk on süüdimõistetu puhul märkimisväärne. Ka ringkonnakohus leiab, et L. Kummi puhul ei ole võimalik käesoleval ajal uusi kuritegusid maandada kriminaalhooldusega. Süüdimõistetu on ka varasemalt kriminaalhooldusel olnud, kuid see on ebaõnnestunud, kuna pani toime uue kuriteo. Kriminaalhooldus ja seda koos täiendavate kohustustega oleks põhjendatud isikute suhtes, kes on näidanud oma käitumisega vangistuses, et nad on aru saanud mõistetud karistusest ning on võimelised oma käitumist muutma. L. Kumm on näidanud, et ka range järelevalve ei mõjuta teda ning seega ei ole alust arvata, et vaatamata sellele, et sõnas on ta valmis muutuma, oleks põhjust süüdimõistetut taaskord usaldada ja rakendada tema suhtes kriminaalhooldust. Määruskaebused jäävad edutuks.
7. Kaitsja on esitanud kaitsjatasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega tutvumiseks ja määruskaebuse koostamiseks kokku 150 minutit, mille eest taotleb tasu summas 162 eurot, sh käibemaks 27 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. KrMS § 187 lg 2 alusel tuleb kaitsjatasu summas 162 eurot hüvitada süüdimõistetul.
8. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu
9. veebruari 2021 määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Tiit Lõhmus Ingeri Tamm /allkirjastatud digitaalselt/ 11 Aarne Sarjas