järgi ja teda karistati 4 kuu vangistusega.
lg 2 alusel suurendati uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse, s.o Harju Maakohtu
lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tahtlikus esimese astme kuriteos süüdlase katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud, ning nõustunud
Kohtuistungi toimumise ajaks on Jaak Harriku temale mõistetud vangistusest ära kandnud pisut üle 5 aasta 9 kuu, so enam kui 1/2 ja see ületab 4 kuud. Seega on
§-s 76 nimetatud formaalsed alused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks täidetud. Üksnes formaalsete aluste täidetus ei tingi inimese vanglast vabastamist, sest seaduses märgitud tähtaja saabumine ei anna süüdlasele subjektiivset õigust enne tähtaega vabaneda (RKKKm 31-1-59-14, p 8). Nimelt eeldab kinnipeetava vabastamine ka materiaalsete aluste täidetust:
lg 4 kohaselt arvestab kohus inimese katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 6 lg-st 1 on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistus oma sihi saavutanud ning põhjendatud on isiku ennetähtaegne vabastamine eeskätt siis, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike. Viimati nimetatud seisukohta on kinnitanud ka riigikohus 28. aprilli 2017.a. kohtumääruses asjas nr 3-1-1-12-17 ning ka juba nimetatud 07.02.2018 lahendis 1-14-10087 p.33, mille kohaselt kriminaalkolleegium on selgitanud, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab
lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal ülal on pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Vangla iseloomustusest ning isiku kinnitusest selgub, et vabanemise korral on kinnipeetaval kavas elama asuda aadressil xxx. Nimetatud aadressil oleva maja kuulub kinnistusraamatust kontrollitud andmete kohaselt abikaasadele I. – I. H.ile ja V. K.le ühisomandina. Kodukülastus teostati 14.10.2020. Majas on 5-tuba. Elukoht vastab elektroonilise valve paigaldamise tingimustele. Praegusel ajal elab I. – I. H. majas koos teise poja tütrega J. A.ega (A.). Abikaasa V. viibib alates kevadest 2020 tervislikel põhjusel xxx. Vajalikud nõusolekud isiku antud aadressile elama asumiseks on olemas. Seega on isikul olemas kindel elukoht, mis on kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise vältimatuks eelduseks. Kinnipeetavat on korduvalt karistatud kriminaalkorras, mis viitab isikus tugevalt juurdunud kuritegelikele mõtteviisidele ning käitumismallidele. Varasemalt on isikut karistatud sugulise kire rahuldamise eest lapseealisega, vägistamise noorema kui 18.a suhtes, kehalise väärkohtlemise eest. Hetkel kannab karistust kehalise väärkohtlemise eest. Kuriteo laad on muutunud vägivaldseks, esimesel ja teisel juhul oli tegemist seksuaalkuritegudega. Kaks viimast on olnud vägivallateod vanglas. Materjalidest nähtuvalt ei ole isiku kuritegelikkust mõjutavad ohutegurid piisvalt maandatud jaatamaks isiku ennetähtaegse vabastamise põhjendatust. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.11.2006 määrusele kohtuasjas nr 3-1-1-91-06 on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks vangistatu õiguspärane käitumine. Just läbi vangistatu õiguspärase käitumise vangistuse jooksul saab kohus hinnata isiku õiguskuulekusele orienteeritust. Kohtu hinnangul on Jaak Harriku puhul see tingimus täitmata. On positiivne, et kinnipeetaval puuduvad hetkel kehtivad distsiplinaarkaristused ning ta on läbinud kaks sotsiaalprogrammi ning osaleb tööhõives. Paraku on aga äärmiselt negatiivne, et kinnipeetav on vangistusasutuses viibitud aja jooksul pannud toime lausa kaks vägivallakuritegu. Need näitavad selgelt tema allumatust, suumatust enda käitumist ohjeldada ka vangistusasutuse rangetes tingimustes ning agressiivsusprobleemi tõsidust. Kuigi isik on läbinud „Viha juhtimise“ programmi, on murettekitav selle kohta koostatud iseloomustus. Nii on märgitud, et programm läbitud teoreetiliselt, kuid on kaheldav, kas suudab ärritavates olukordades teooriat praktikas rakendada. Kinnipeetava maailmapilt on väga must-valge ning ta eelistab, kas konflikte täielikult vältivat või siis pigem agressiivset käitumisstiili. Jätab paljud olukorrad, sh ka iseennast nö saatuse hooleks. Isiku käitumine vangistusasutuses näitab, et tal on raskusi ka range järelevalve tingimustes kehtivatele reeglitele allumisega ning tõenäosus, et isiku käitumine ei saa ka vabaduses olema seadusekuulekas, on eriti suur. Vabanemisel puudub Jaak Harrikul ka garanteeritud töökoht. Enne vangistust olid isiku sissetulekud mitteametlikud. Esialgselt on kinnipeetavat valmis toetama tema ema, kuid see ei ole jätkusuutlik lahendus. 09.11.2020 seisuga on kinnipeetaval vanglas nõudeid 10 185,91 eurot ning ilma kindla sissetulekuta on suur tõenäosus, et majanduslikud raskused võivad teda tõugata uutele kuritegudele. Seda riski maandaks kindel töökoht vabadusest, kuid käesoleval ajal seda paraku ei ole. Murettekitav on isiku soovimatus tegeleda oma seksuaalsuunitluse häirega. Kohtuistungil avaldas kohtule vastavasisulise küsimise peale, et kindel partner ja viimase valmisolek rollimängudeks lahendab murekoha. Kui aga probleem ei kao, siis pöördub psühhiaatri poole. Ja kui see ka ei õnnestu, teeb vasektoomia. Paraku oli kinnipeetaval kindel partner ka seksuaalkuritegude toimepanemise ajal, kuid sellest hoolimata astus seksuaalvahekorda arusaamisvõimetu lapsega korduvalt väga pika perioodi jooksul. Enne seda on süüdlast karistatud
aastal. On ilmselge, et kinnipeetav pisendab oma süü suurust ning tegude raskust, mis viitab selgelt, et ta väärtusta ühiskonnas toimivaid reegleid ja norme ning pole valmis võtma vastutust tehtu eest. Seksuaalhälbe ravivajaduse eitamine ja panustamine vasektoomiale, mis üksnes võtab võimaluse järglaste saamiseks, annab igati alust karta uute kuritegude toimepanemist sellise isiku poolt. Kohtu hinnangul isiku motivatsioon loobuda tervikuna kuritegelikust käitumisest on pigem madal, kuna isik jätkas ka vangistuses kuritegude toimepanemist. Suurem on uute kuritegude toimepanemise tõenäosus veelgi olukorras, kus isikul tegelikult ei nähtu sisemist motivatsiooni muutuste tegemiseks ning valmidust nende nimel pingutada. Kohus, arvestades eeltoodud asjaolusid, on seisukohal, et Jaak Harriku tingimisi ennetähtaegne vabastamine karistuse kandmisest ei ole käesoleval hetkel põhjendatud. Jaak Harrikul tuleb karistuse kandmisega jätkata, sest retsidiivsusrisk on jätkuvalt piisavalt kõrge, mis ei anna hetkel lootust sellele, et süüdlane suudaks vabaduses õigusrikkumiste toimepanemisest hoiduda. Esitatud materjalidest tervikuna ei ilmne, et isikus oleks toimunud piisavad positiivsed muutused, et jõuda jaatavale järeldusele tema edasise elu seadusekuulekuse osas. Kohus ei ole kindel selles, et kinnipeetava vabastamisel käitumiskontrollile allutamine koos elektroonilise järelevalvele allutamisega ja talle erinevate lisakohustuste määramine oleks hetkel veel piisav uute kuritegude toimepanemise piisavaks riskide maandamiseks. Varasem käitumine (kuritegude toimepanemine katseajal ning vangistuses) viitab suure tõenäosusega selle taaskordsele ebaõnnestumisele. Kohus loodab, et jätkates vangistust positiivses võtmes (distsiplinaarkaristusteta, jätkates rehabiliteerivate tegevustega), on kinnipeetaval võimalik näidata oma tahet ja valmidust elada edaspidi uute kuritegudeta. /allkirjastatud digitaalselt/ Annemarie Gerassimov täitmiskohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.