) § 123 lg-st 1, § 116 lg st 2, § 124 lg-st 1, § 134 lg-st 1 ja 135 lg-st
lg 1), mitte aga vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja teisele vanemale üleandmiseks (
Isa hooldusõigus laste viibimiskoha, hariduse ja terviseküsimustes oli emale üleantud juba varasema kohtulahendiga.
lg 2 kohaselt hooldusõiguse võib kohus vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Laste heaolu ohustamine
Laste vaimse heaolu ohustamine seisnes selles, et isa eraldas lapsed emast pikaks ajaks, 1 aastaks ja 7 kuuks. Isa ei andnud emale lapsi välja vabatahtlikult, vaid täitemenetluse tulemusena. Isa soovis ja tegutses selle nimel, et lapsed emast eraldada mitte ainult faktiliselt, vaid ka emotsionaalselt. Laste isa rääkis lastele, et nende ema on isa abikaasa. Laste isa kogus Venemaal erinevate spetsialistide juures kohtule esitamiseks tõendeid selles, et laste ema oli olnud laste suhtes hoolimatu ning lastel on hea kasvada koos isa ja isa abikaasaga. Käesoleva ajani põhjendas isa oma käitumist sellega, et lapsed olid ema juures hooldamata, kasvatamata ja vajasid abi. Isa hinnangut oma käitumisele ei muutnud ning ei mõistnud, et ta oli laste suhtes vaimselt vägivaldne. Isa poolt tulenev oht lastele s.o laste heaolu ohustamine, seisnes selles, et isa võis lapsed uuesti viia ära laste ema elukohast ning eraldada lapsed pikaajaliselt emast, põhjustades lastele kannatusi. Ohu teegi eriliselt kõrgeks asjaolu, et isa viib lapsed teise riiki. 4 Eestis ei olnud isal elukohta, töökohta ega muid sidemeid peale laste. Isa ei ole kunagi Eestis elanud. Viibides lastega teises riigis, kasutas ta erinevaid vahendeid, nii seaduslikke kui ka seadusega vastuolus olevaid, et lapsi täielikult eraldada ja võõrandada teisest vanemast. Käesoleval juhul saa Eestis rakendada isa suhtes muid abinõusid, mis tagaks ohu ärahoidmise. Isa elukoht ei ole Eestis, ta ei viibi alaliselt Eestis. Muudest abinõudest ka ei piisaks ohu (isa eraldab lapsed teisest vanemast, viib nad teise riiki ning takistab laste ja ema suhtlemist ning püüab lõhkuda laste ja ema lähedussuhet) ärahoidmiseks. Eeltoodud asjaoludel on põhjendatud isalt laste suhtes hooldusõiguse täielik äravõtmine. Puudutatud isiku I määruskaebus 6. Isa esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrue tühistada ja jätta avaldus rahuldamata ning menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Kohus ei põhjendatud lõpplahendit piisavalt ega avaldanud seisukohta, miks ta ei nõustu isa väidetega. Hooldusõiguse äravõtmine on üks kõige karmimaid meetmeid lapse vanema suhtes. Lahendi tegemisel pidi kohus analüüsima, kas saab rakendada muid abinõusid ja miks oli põhjust eeldada, et muud abinõud ei anna tulemusi. Kohus põhjendas vaid ühe lausega, et muude abinõude rakendamisest ei piisa ohu kõrvaldamiseks. Kohus ei püüdnud analüüsida, millised võiksid need abinõud olla ja ei arutanud neid võimalikke abinõusid toimunud kohtuistungil teiste menetluse osapooltega. Seega jättis kohus vahele ühe olulisema etapi, mis peab eelnema hooldusõiguste äravõtmisele. Lahendis puudusid kohtu kaalutlused, miks ja milliste seisukohtade pinnalt ta on niisugusele järeldusele jõudis. Kohtuasjas nr 2-17-17873 lahendi tulemina jäid isale vaid varalised õigused. Käesolevas asjas leidis kohus, et kui puudutatult isikult I mitte võtta ära täies mahus hooldusõigused, siis jääb alles oht, et laste isa võib eraldada lapsed teisest vanemast – viib nad teise riiki jms. Puudutatud isikule jäi arusaamatuks, kuidas hooldusõiguse äravõtmine sai seda ohtu kõrvaldada. Laste enda kätte saamine ei olnud seotud hooldusõigusega. Isa ei saa viia lapsi Venemaale, kuna tal pole laste reisidokumente. Selleks, et kohus sai kohaldada
ja § 136 meetmeid, pidi olema tõendatud, et puudutatud isik I kuritarvitas hooldusõigust viisil, mis seadis ohtu laste kehalise, vaimse või hingelise heaolu ja tingimusel, et ta ei soovi või ei ole võimeline ohtu ära hoidma. Seega hooldusõiguse kuritarvitamine pidi olema jätkuv. Hooldusõiguse täielik äravõtmine ei saanud olla karistus ega kättemaks ühekordse sündmuse eest, mille käigus isa tegutses oma parima äranägemise järgi laste huvides, mis aga tagantjärele hinnates osutus ebaõigeks. Avaldaja ei toonud esile asjaolusid, mis tõendaks, et puudutatud isik I kuritarvitas talle kuuluvat hooldusõigust viisil, mis ohustaks laste kehalist, vaimset või hingelist heaolu. Avaldaja tugines, et ta ei saanud lastega suhelda ja laste isa rikkus suhtluskorda. Kohus jättis tähelepanuta, et laste heaolu ohustamine sai toimuda läbi suhtluskorra rikkumise, mitte aga läbi hooldusõiguse kuritarvitamise. Kohus rajas lahendi valele normile. Antud asjaoludel ei olnud
Juhinduda tuli
, mis andis võimaluse avaldajal saavutada taotletav eesmärk hooldusõiguse äravõtmiseta teiselt vanemalt ning saada lapse üle ainuhooldusõigus. Vastused määruskaebusele ja menetluse edasine käik
. Käesolevas asjas esitas ema avalduse hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks laste isalt. Kui vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ohustab lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus
lg 1 järgi ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh
lg-s 3 ning §-des 135 ja 136 loetletud meetmeid.
lg 3 järgi võib kohus mh isiku- või varahooldusõigust piirata.
lg 2 annab kohtule õiguse võtta vanemalt hooldusõigus täielikult ära, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.
lg 1 järgi lähtub kohus vanema hooldusõiguse asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Viidatud sätetest nähtub, et kohtul on
lg 1 eelduste täidetuse korral võimalik lapsele ohu ärahoidmiseks kasutada erinevaid abinõusid, nt lisaks hooldusõiguse täielikult äravõtmisele ka selle piiramist. Seejuures tuleb last ähvardava ohu tõrjumiseks kohaldada just selles olukorras kõige sobivamat abinõu (Riigikohtu 30.04.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-3628, p 15 esimene lõige). Määruskaebuse väited on alusetud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise osas. Avaldaja on kohtusse pöördumisel ise vaba otsustama, millise õiguse või huvi kaitseks ta avalduse esitab. Kui avaldaja soov oli isalt hooldusõiguse äravõtmise küsimuste lahendamine, siis ei saanud kohus avaldajale kirjutada ette, et avaldaja pidi selle asemel hoopis teistsuguse õiguse või huvi kaitseks kohtusse pöörduma. Avalduse menetlemine ei sõltunud sellest, et varasemalt piiras kohus isa hooldusõigust, sest eelnimetatud abinõude kohaldamise eeldused on erinevad. Järgmiseks kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse väiteid, kas isalt hooldusõiguse täielik äravõtmine oli käesoleval juhul põhjendatud. Riigikohus on selgitanud, et vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda. Sellest tulenevalt võib kohus kohaldada abinõusid, mis lahutavad vanema ja lapse, sh eraldada lapse vanemast ja võtta vanemalt isikuhooldusõiguse lapse suhtes täielikult ära, üksnes juhul, kui vanema ja lapse õigussuhet toetavad abinõud ei ole andnud soovitud tulemust või on ilmne, et toetavate abinõudega ei ole võimalik ohtu lapse heaolule kõrvaldada. Abinõude kohaldamiseks peab kohus esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last vanema juures kasvades, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh ei anna vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult äravõtmiseks iseenesest veel alust asjaolu, et vanem ei tule iseseisvalt toime pere igapäevaelu korraldamise ja lapse arendamisega. Kohtul tuleb laste heaolu tagamiseks kohaldada eelkõige perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes juhul, kui sellised meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil ei oleks positiivset mõju, saab kohus võtta vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult ära (Riigikohtu 30.04.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-183628, p 15 teine lõik ja selles viidatud kohtupraktika). Vanema õiguste äravõtmise tagajärjeks on see, et isik, kellelt on ära võetud vanema õigused, kaotab lapse suhtes kõik õigused. Seaduse mõte ei ole vanema õiguste äravõtmisega karistada vanemat, vaid kaitsta last vanema eest, kes ei täida vanema kohustusi nõuetekohaselt ilma mõjuvate põhjusteta või kahjustab oma tegevusega lapse huve (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-07, p 23). Vanem peab oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi 6 heas usus (Riigikohtu 30.05.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-11, p 15).
lg-st 1 tulenevalt teeb kohus lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Maakohus tuvastas, et käesoleval juhul sai ohustamine
lg 1 ja § 135 lg 2 mõttes käsitleda isa käitumist laste suhtes vaimse heaolu ohustamisena ja vaimse vägivallana. Puudutatud isik kahjustas oma tegevusega laste huve ja käitus lähtudes oma isiklikest huvidest. Maakohus arvestas laste ja vanemate elukorraldusi ning laste isa käitumist ja suhtumist tekkinud olukorda. Kohtuasjas nr 2-17-17873 kinnitatud kompromissi kohaselt oli emal ainuhooldusõigus laste viibimiskoha, hariduse ja raviküsimustes. Asjaoludest nähtub, et laste viibimise ajal Moskvas teostas puudutatud isik I hooldusõigust küsimustes, mida tal ei olnud õigus otsustada. Sellega rikkus puudutatud isik I lisaks kehtestatud suhtluskorrale ka teise vanemaga kokkulepitud hooldusõiguse korda ja talle kindlaksmääratud vanemaõigusi. Puudutatud isik tugines, et ta käitus laste huvides, kuivõrd avaldaja jättis lapsed hooletusse. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles osas, et puudutatud isiku I väited ema suhtes ei leidnud tõendamist. Käesoleval juhul ei esinenud selliseid asjaolusid, mis õigustasid isal keelata lastel suhelda emaga. Puudutatud isiku I kohtule esitatud tõendid ei olnud piisavad kinnitamaks tema väiteid, et avaldaja ei tegelenud laste tervisega, kasvatamisega ja arendamisega ning see tingis vajaduse lapsi emale tagastamata jätmiseks. Isegi nimetatud asjaolude olemasolu korral, poleks saanud isa tegevust lugeda õigustatuks. Isa oli kohustatud laste viibimise ajal Venemaal lubama lastel emaga suhelda ning toetama igati laste ja ema kontakti, sh julgustama lapsi emaga suhtlema ja olema lastele teise vanemaga suhtlemisel emotsionaalselt toeks. Isa ei tohtinud kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga (Riigikohtu 14.03.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 18). Samuti ei arvestanud isa oma tegevuse võimalikku mõju laste vaimsele tervisele. Puudutatud isikul I puudus tema poolt esile toodud asjaoludel alus keelata emal nii lastega suhtlemine kui ka kokkulepitud suhtluskorra ja hooldusõiguse alusel tagastamine. Lapsed armastavad mõlemat vanemat ja isa poleks tohtinud lastele ema armastust keelata - lapsed ei suutund ise oma vajaduste eest võidelda ja oma õigusi tulenevalt oma vanusest kaitsma. Lapse õiguste konventsiooni alusel ei ole laps kellegi omand. Asjaolu, et isa eraldas lapsed pikaajaliselt emast on käesoleval juhul käsitletav laste vaimse heaolu ohustamisena. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga. Siiski eespool märgitud normide ja kohtupraktika kohaselt peab tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid ning ainult siis, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või on alust eeldada, et nende jätkuvast rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks, võib lapsed vanemast eraldada või vanemalt hooldusõiguse täielikult ära võtta. Kehtiv seadus ei näe ette vanemate erinevat arusaam laste tervisest ja elujärjest alusena vanemalt hooldusõiguse täielikuks ära võtmiseks. Kohtu kohaldatavad abinõud peavad olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed (Riigikohtu 04.05.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14), st abinõu on sobiv, vajalik ja mõõdukas (proportsionaalne kitsamas tähenduses). Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Kohus oli, enne laste Moskvasse saabumist isa juurde, andnud vanemate kokkuleppega emale ainuhooldusõigus laste viibimiskoha, hariduse ja raviküsimustes ning määranud kindlaks suhtluskorra. Rikkumine toimus vaatamata juba olemasolevale kohtumäärusele. Käesoleva avalduse rahuldamine ei välista olukorra kordumist ja laste taaskord Moskvasse jäämist isa juurde. Selle tõttu ei ole avaldusega taotletav abinõu praegusel juhul sobiv ohu ärahoidmiseks. Vaatamata isalt hooldusõiguse täielikule äravõtmisele, säilib isal õigus lastega jätkuvalt suhelda (Riigikohtu 09.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21). Kehtiv seadus ei näe ette suhtluskorra rikkumist alusena vanemalt hooldusõiguse täielikuks ära võtmiseks. 7 Avaldaja, lastekaitsetöötajad ega lastele määratud esindaja ei pidanud muid vähem piiravaid abinõude kohaldamist võimalikuks, mis täidaksid oma eesmärki, sest isa elas teises riigis. Ringkonnakohus ei nõustu sellise käsitlusega. Asjaolude kohaselt puuduvad takistused ohu vähendamiseks/kõrvaldamiseks läbi suhtluskorra ulatuslikuma ja täpsema reguleerimise. Kohtu hinnangul puudub alus arvata, et sellise abinõu rakendamine ei annaks tulemust või ei oleks piisav ohu ärahoidmiseks. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse ja jätab avalduse rahuldamata. 10. Menetluskulud jätab ringkonnakohus poolte endi kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mille kohus jätab riigi kanda. Nimelt kannab TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Praegusel juhul on lahendi tegemine kõikide huvides. Lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi kulud jätab kohus riigi kanda vastavalt TsMS § 172 lg-le 3. Ringkonnakohus lahendab lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi tasutaotluse eraldi määrusega. 11. TsMS § 696 lg 4 näeb ette, et kui hagita menetluses võib määruse teha üksnes avalduse alusel ja avaldus on jäetud rahuldamata, võib avalduse rahuldamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes avaldaja. Menetluskulude jaotust saavad menetlusosalised vaidlustada TsMS § 178 lg 1 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.