Obsah (8)

§ 445§ 132§ 128§ 162§ 174§ 138§ 149§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Aleksandr Kondrašov Otsuse tegemise aeg ja koht 16.06.2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-10855 Tsiviilasi Tallinna linna (Tallinna Kes

) § 231 lg-te 2 ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud: - hageja on korteri omanik (I kd, lk 3); - 13.02.1992 korraldusega andis Tallinna linnavalitus pangale eluruumi/korteri asustamiseks (I kd, lk 134, p 133 – 137, lk 151 – 154); - 04.05.1995 korraldusega kinnitas Tallinna Kesklinna Valitsus eluruumi/korteri panga eluruumiks (I kd, lk 140); - 10.05.1995 väljastas Tallinna Kesklinna Valitsuse Korteriosakond kostjale I eluruumi asustamise tõendi. Tõendi kohaselt kuulub eluruum kohalikule omavalitsusele (I kd, lk 131); - kostja I töötas pangas alates juulist 1991 kuni maini 2002, st ligi 11 aastat (I kd, lk 106); - hageja on väljastanud kostjale I korteriühistu kommunaalteenuste arveid, millised kostja I on maksnud (I kd, lk 4 – 5); - hageja esitas 13.04.2018 tasuta kasutamise lepingu erakorralise ülesütlemisavalduse, milles ütles lepingu üles alates 30.04.

1. Hageja palus vabastada korteri hiljemalt 02.05.2018 (I kd, lk 6).
2. Esmalt kvalifitseerib kohus hageja ja kostja I vahelised õigussuhted. Kohtu ette toodud asjaoludest nähtub, et 13.02.1992 ja 04.05.1995 korraldustega (I kd, lk 134 - 137, lk 140, lk 151) kinnitas hageja korteri panga eluruumiks. Hageja väljastas korteri omanikuna 12.07.1995 kostjale I tõendi korteri asustamiseks (I kd, lk 131). Kohtu hinnangul nähtub 12.07.1995 tõendist hageja nõusolek, et kostja I kasutab korterit. Kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtu, et enne 12.07.1995 tõendi väljastamist või sellele järgnenud ajal oleks hageja nõudnud kostjalt tasu korteri kasutamise eest. Hageja on edastanud kostjale I korteriga seotud kommunaalteenuste arveid, millised kostja I on maksnud (I kd, lk 4 – 5). Hageja, olles korteri omanik, on alates 12.07.1995 tõendi väljastamisest käesoleva ajani, st ligi 25 aastat aktsepteerinud, et kostja kasutab korterit tasuta, ei maksa üüri korteri kasutamise eest ning kannab ainult kommunaalkulusid. Hageja ei ole kordagi pöördunud kostja I vastu kohtusse üüri saamiseks või korteri kasutamisega saadud kasu väljamõistmiseks. Hageja käitumist saab käsitleda loana kostjal korterit tasuta kasutada. Tõendamata on, et hageja ja kostja I tahe oli siduda korteri kasutamine teatud tähtpäeva või tähtaja saabumisega, nt majutada kostja I korterisse tema eluajaks. Tõendamata on ka see, et korteri tasuta kasutamisega soovisid pooled saavutada mingit eesmärki. Kuivõrd hageja nõustus korteri kasutamisega ise vastusooritust saamata ja kostja I elas korteris selle eest tasu maksmata, tuleb lugeda tõendatuks, et pooled olid saavutanud sellekohase kokkuleppe. Kohtu hinnangul toimus kokkuleppe sõlmimine mõistliku aja möödumisel pärast hageja 12.07.1995 tõendi väljastamist, mis oli vajalik selleks, et kujuneks välja poolte seisukoht kokkuleppe olulistes tingimustes. Kohtu hinnangul saab selliseks mõistlikuks ajaks lugeda üks aasta pärast 12.07.1995 tõendi väljastamist, sest üks aasta on piisavalt pikk periood, mille jooksul pidi kujunema poolte kokkulepe kõikides olulistes tingimustes. Kohus leiab, et hiljemalt 12.07.1996 leppisid pooled kaudsete tahteavalduste abil kokku, et hageja annab kostjale I korteri kasutada tasuta ja tähtajatult. Kostja I kohustub aga tasuma korteriga seotud kommunaalmakseid. 4 Kuivõrd korteri kostja I valdusse üleandmisega seotud asjaolud ja toimingud on leidnud aset
3. aastatel, tuleb pooltevahelisele õigussuhtele hinnangu andmiseks kohaldada VÕSRS § 2 alusel enne 01.07.2002 kehtinud seadust. Kuni 30.06.2002 kehtinud Eesti NSV Tsiviilkoodeksi (TsK) järgi vastab poolte kokkulepe tasuta varakasutuse lepingu tunnustele TsK § 347 lg 1 kohaselt. Kuni 30.06.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 3 ja TsK § 165 lg 1 järgi võis tasuta varakasutuse leping olla sõlmitud kaudsete tahteavaldustega. TsK järgi oli tasuta varakasutuse leping vormivaba. Kohus leiab, et hageja ja kostja I sõlmisid hiljemalt 12.07.1996 tähtajatu korteri tasuta varakasutuse lepingu. Kostja I ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid korteri üürilepingu TsK § 299 tähenduses või kuni 30.06.2002 kehtinud ES § 2 tähenduses.
4. Järgnevalt hindab kohus, kas hageja on kehtivalt öelnud üles kostjaga I sõlmitud lepingu. Kohus leiab, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 91 järgi tuleb hageja ja kostja I vahel sõlmitud tasuta varakasutuse leping lugeda alates 01.07.2003 tasuta kasutamise lepinguks VÕS § 389 jj mõttes (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-46-09, p 13). Järelikult pidi hageja lepingu ülesütlemisel järgima tasuta kasutamise lepingu lõpetamise regulatsiooni. 10.
5. Tasuta kasutamise lepingu ülesütlemist reguleerivad VÕS § 393 ja §
6. Hageja tugines lepingu erakorralisel ülesütlemise 13.04.2018 avalduses (I kd, lk 7) VÕS § 394 p-le 2, sest kostja I andis alates jaanuarist 2018 ilma hageja nõusolekuta korteri oma täisealise poja kostja II kasutusse. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja I andis korteri kostja II kasutusse alates jaanuarist
7. Kostja I väidab, et alates jaanuarist 2018 elab kostja II Xxxxs. Oma väite põhistamiseks esitas kostja I lennupileti, mille kohaselt lendas kostja II Xxxxsse 23.01.2018 (I kd, lk 108, II kd, lk 15). Asjaolu, et kostja II elab alates jaanuarist 2018 Xxxxs kinnitab ka kostjale II 23.05.2018 väljastatud arstiarve (I kd, lk 109, II kd, lk 21), väljavõte kostja II blogist (II kd, lk 33) ja kosta II telefoni positsioneerimine Xxxx territooriumil märtsis – aprillis 2018 (II kd, lk 35 – 39). Seega ei ole hageja tõendanud, et kostja rikkus VÕS § 392 lg 2 järgset kohustust mitte anda eseme kasutamist üle kolmandale isikule ilma hageja nõusolekuta. Järelikult on täitmata tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise eeldus VÕS § 394 p 2 alusel. 10.
8. Kohus on p-s 9 tuvastanud, et hageja ja kostja I sõlmisid tähtajatu lepingu, sidumata lepingu kehtivust tähtpäeva või tähtaja saabumisega ega eseme kasutamise eesmärgi saavutamisega. Seega oli hagejal õigus öelda leping üles VÕS § 393 lg 3 alusel igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Tähtajatu tasuta kasutamise lepingu võib üles öelda ka ilma põhjuseta (Riigikohtu lahend nr 3-21-70-12, p 10). Hageja lepingu 13.04.2018 ülesütlemisavaldus ei ole tingimuslik, sisaldab hageja selget tahet leping üles öelda ja kuupäeva, millal kostja I peab korteri vabastama (I kd, lk 6). Lepingu ülesütlemise aluse muutumine ei mõjuta 13.04.2018 avalduses sisalduvat hageja tahet öelda leping üles. 10.
9. Tähtajatu tasuta kasutamise lepingu ülesütlemisele kohaldub VÕS §
10. VÕS § 195 lg 1 järgi ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele poolele. Ülesütlemine kui tahteavaldus tuleb lepingu teisele poolele kätte anda. Hageja väidab, et ta saatis ülesütlemisavalduse kostjale I 13.04.
11. Täiendavalt märgib hageja, et ta andis ülesütlemisavalduse üle kostjale II, kes elab korteris. Hageja väitel on kinnitamist leidnud ka see, et kostja I laste isa M. E. viibis üleandmise juures. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud 13.04.2018 ülesütlemisavalduse kostjale I saatmist ja isiklikult kättetoimetamist TsÜS § 69 lg 1 ja lg 2 esimese lause tähenduses. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud ka seda, et 13.04.2018 tahteavaldus on kostjale II kui eemalviibijale kätte toimetatud TsÜS § 69 lg 2 teise lause või lg 3 järgi. Tõendamata on hageja väide, et ta toimetas kätte 13.04.2018 avalduse kostjale I üleandmisega kostjale II, kui korteris püsivalt elavale isikule. Kohus on otsuse p-s 10.1 tuvastanud, et kostja II elab alates jaanuarist 2018 Xxxxs. Seega ei saanud hageja anda 13.04.2018 avaldust üle kostjale II mais
12. Hageja ei ole tõendanud, et 13.04.2018 avalduse üleandmisega M. E.ile 02.05.2018 on see jõudnud kostja II elu- või asukohta ja kostjal II oli mõistlik võimalus sellega 5 tutvuda. M. E.i kinnitus 13.04.2018 avaldusel selle kättesaamise kohta 02.05.2018 ei tõenda selle jõudmist kostjani II (I kd, lk 7). M. E.i 10.01.2019 seletusega on tõendatud, et ta kohtus 02.05.2018 maja trepikojas hageja esindajaga, kes soovis talle 13.04.2018 avalduse kätte toimetada. M. E. pani 13.04.2018 avaldusele allkirja selle kättesaamise kohta, kuid kuna hageja esindajal puudus 13.04.2018 avalduse teine koopia, jäi allkirjastatud avaldus hageja esindaja kätte ja M. E. ei saanud 13.04.2018 avalduse teist koopiat korterisse jätta. M. E. tegi 13.04.2018 avaldusest pildi, kuid see oli loetamatu. M. E. ei kohtunud kostjaga I, sest sama päeva õhtul (02.05.2018) sõitis ta Xxxx (I kd, lk 102 – 105). Kohus leiab, et M. E.i allkiri 13.04.2018 avaldusel ei tõenda hageja lepingu ülesütlemise tahteavalduse kättetoimetamist kostjale I. M. E. ei ole kostja I esindaja, et oleks võimalik omistada M. E.i teadmine 13.04.2018 avaldusest kostjale I. M. E. ei ole kostja I elukaaslane, kellelt võiks mõistlikult oodata ülesütlemisavalduse korterisse jätmist. Lisaks ei jätnud hageja esindaja M. E.ile avalduse koopiat, mida oleks võimalik korterisse jätta. Kostja I 08.05.2018 avaldus korteri otsustuskorras müümise kohta ei tõenda, et 13.04.2018 avaldus on jõudnud kostjani I (I kd, lk 8). Kostja I 08.05.2018 avalduses puuduvad viited hageja 13.04.2018 ülesütlemisavaldusele. Asjaolu, et hageja saatis 12.06.2018 vastuse kostja I 08.05.2018 avaldusele, kus kirjutab 13.04.2018 ülesütlemisavalduse esitamisest, ei tõenda ülesütlemisavalduse kostjale I kättetoimetamist (I kd, lk 10). Hageja 12.06.2018 vastuses sisalduv teave ülesütlemisavalduse esitamisest ei ole võrdsustatav ülesütlemisavalduse esitamisega ega asenda seda. Lisaks ei tõenda hageja 12.06.2018 vastuse kostja I e-postile saatmine, et vastus on kostjani I jõudnud (II kd, lk 54). Asjaolu, et hageja oli saatnud 12.06.2018 vastuse e-postile, millelt kostja I oli varasemalt hagejale e-kirju saatnud, ei tõenda hageja 12.06.2018 vastuse kättesaamist kostja I poolt (II kd, lk 53). 10.
13. Kohus leiab, et hageja 13.04.2018 ülesütlemisavaldus on toimetatud kostjale I kätte kohtumenetluses. Kohtupraktikas leitakse, et kui dokumenti on

-i sätete kohaselt menetlusosalisele kätte toimetatud, siis on ta vastava tahteavalduse ka TsÜS § 69 lg 1 mõttes kätte saanud. Lepingu ülesütlemise avaldus on võimalik esitada ka kohtumenetluses. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-53-16, p-d 12 ja 13). Kostja I väide, viitega Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-139-12, et lepingu lõppemine kuulub hagi alusesse ja lepingut ei sa üles öelda kohtumenetluses tagasiulatuvalt, ei ole asjakohane. Hageja on juba 07.02.2018 menetlusdokumendis tuginenud sellele, et kostja I sai kätte ülesütlemisavalduse koos hagimaterjalidega 17.09.2018. Kostja I sai esitada vastuväiteid sellisele hageja väitele. Hageja ei ole väitnud, et ta on öelnud lepingu üles tagasiulatuvalt. Kostja I avaldas, et tema sai hageja 13.04.2018 ülesütlemisavalduse koos hagiavaldusega 17.09.2018 (I kd, lk 54 – 57). Ülesütlemisavaldus oli kostjale I kätte toimetatud kooskõlas

i sätetega ja kostja I sai hageja lepingu ülesütlemise tahteavalduse TsÜS § 69 lg 1 mõttes kätte 17.09.

1. Hageja on öelnud korteri tasuta kasutamise lepingu kehtivalt üles ja kostja I peab korteri valduse hagejale tagastama VÕS § 393 lg 3 alusel. Kohus ei ole tuvastanud, et lepingu ülesütlemine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna hageja määratud tähtaeg korteri vabastamiseks oli 17.09.2018 seisuga möödunud, tuleb lugeda tähtaeg pikenenuks. Kohtu hinnangul saab mõistlikuks tähtajaks korteri vabastamiseks pidada sama tähtaega, nagu see oli määratud hageja 13.04.2018 avalduses, st 17 päeva. Kostja I pidi korteri vabastama hiljemalt 04.10.
2. Kostja I ei ole korterit tähtaegselt vabastanud. Seetõttu tuleb hagiavaldus kostja I vastu VÕS § 393 lg 3 alusel rahuldada ja kohustada kostjat I korteri valduse hageja otsesesse valdusse üle andma.
3. Järgnevalt lahendab kohus hageja nõuet kostja II vastu. Hageja ja kostja II ei ole sõlminud korteri kasutamise kokkulepet, nt tasuta kasutamise lepingut, mille lõppemise tagajärjel oleks kostjal II kohustus korteri valdus hagejale üle anda. Kohus leiab, et hageja nõue kostja II vastu ei 6 kuulu rahuldamisele VÕS § 393 lg 4 alusel, sest tõendamata on, et kostja I on andnud korteri kasutamise üle kostjale II ja et kostja II valdab korterit. Kohus on otsuse p-s 10.1 tuvastanud, et kostja II elab Xxxxs alates jaanuarist
4. Seega puudub kostjal II valdus korteri üle. Kohtu hinnangul ei saa hageja nõuet kostja II vastu rahuldada ka asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 alusel, sest märgitud sätte kohaldamise eelduseks on kostja II ebaseaduslik valdus korteri üle. Kohus on otsuse p-s 10.1 tuvastanud, et kostja II elab alates jaanuarist 2018 Xxxxs ja järelikult puudub kostjal II ebaseaduslik valdus korteri üle. Seetõttu jätab kohus rahuldamata kostja II vastu esitatud hagi.
5. Hageja palub

§ 445lg 1 alusel määrata kohtuotsuse täitmise kord.

Hageja taotletav täitmise kord tuleneb otseselt täitemenetluse seadustiku (TMS) §-st

1. Õiguskirjanduses märgitakse, et kui kinnisasja väljaandmise kohtuotsuse hageja taotletav täitmise viis tuleneb otseselt TMS §-st 180, puudub alus täitmise viisi eraldi määrata (Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne, V. Kõve jt, Tallinn, 2017, lk 1100). Kuivõrd hageja palub määrata otsuse täitmise kord, mis tuleneb otseselt TMS §-st 180, jätab kohus hageja taotluse rahuldamata. Kohtuotsuse vabatahtlikult täitmata jätmise korral võib hageja pöörduda kohtutäituri poole korteri väljanõudmiseks TMS §-s 180 sätestatud korra järgi. B
2. Järgnevalt lahendab kohus kostja I vastuhagi. Kostja I palub tuvastada, et hageja ja kostja I vahel on kehtiv üürisuhe. Kostja I väidab, et hageja kinnitas korteri panga eluruumiks. Pank andis korteri kostjale I kasutada tööandja eluruumina. Pank ja kostja I sõlmisid korteri üürilepingu. Kuna kostja I töötas pangas ligi 11 aastat, ei saa teda korterist ES § 60 lg 4 p 1 ja VÕSRS § 15 lg 4 alusel välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. Kohus leiab, et kostja I väited ei anna alust vastuhagi rahuldamiseks. Esiteks märgib kohus, et kostja I ei ole tõendanud, et tema ja pank sõlmisid korteri üürilepingu. Teiseks on tõendamata ka see, et hageja ja kostja I sõlmisid üürilepingu. Seetõttu ei ole asjakohased kostja I väited üürilepingu ülesütlemise vaidlustamise kohta ja selle kohta, et ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kolmandaks on kohus seisukohal, et kostja I viidatud ES § 60 lg 4 ja VÕSRS § 15 lg 4 praegusel juhul ei kohaldu. Kohtu hinnangul kohaldub ES § 60 lg 4 olukorras, kus tööandja annab ES § 58 lg-te 1 ja 2 alusel töötajale kasutada tööandjale kuuluvat eluruumi. Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise olukorraga, sest kostja I ei ole kunagi olnud hagejaga töö- või teenistussuhtes ja hageja tööandjana ei ole kunagi sõlminud kostjaga I korteri üürilepingut. Kuivõrd hageja ja kostja I ei ole kunagi olnud töö- või teenistussuhtes, ei saanud poolte vahel tekkida üürisuhet ka seaduse alusel pärast kostja I töölt lahkumist eeldusel, et kostja I on töötanud tööandja juures vähemalt 10 aastat. Kohus tugineb oma seisukohas, et ES § 60 kohaldub olukorras, kus üürnik on töösuhetes tööandjast korteriomanikuga Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-36-96 esitatud analüüsile. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohane kostja I viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-34-10, sest märgitud lahendi faktilised asjaolud erinevad praeguse vaidluse omadest. Kui kostjal I oli sõlmitud korteri üürileping pangaga, annaks ES § 60 kostjale I õiguse keelduda korterit vabastamast olukorras, kus pank oleks öelnud üürilepingu üles ja nõudnud kostjalt I korterist lahkumist. Praegusel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga. Tõendamata on ka see, et kostja I ja panga vahel väidetavalt sõlmitud üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused oleksid hagejale üle läinud või et hageja oleks üürilepingu pangalt üle võtnud.
3. Seoses kostja I väitega, et ta sõlmis hagejaga korteri erastamislepingu, märgib kohus järgmist. Kohus leiab, et kostja I ei ole tõendanud erastamislepingu sõlmimist. Kostja I poolt esitatud EVP kontode väljavõte (I kd, lk 36, lk 91), M. M. selgitus (I kd, lk 184) ja EVP kontode väljavõte (I kd, lk 187) ei tõenda erastamislepingu sõlmimist. Kostja I poolt esitatud väidetest nähtub, et võimalik korteri erastamine ei ole lõpule viidud ja kostjal I ei ole tekkinud omandiõigust korterile. Hageja on kantud korteri omanikuna kinnistusraamatusse ja hageja omandiõigust eeldatakse AÕS § 56 lg 1 alusel. Kohus selgitab, et vaidlus eluruumide erastamise üle kuulub halduskohtu pädevusse 7 (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-34-96). Kostja I väited korteri võimaliku erastamise kohta ei anna alust vastuhagi rahuldada.
4. Kohus märgib, et kostja I ei ole põhistanud õiguslikku huvi vastuhagi esitamiseks. Isikul ei pruugi olla õiguslikku huvi tuvastusnõude esitamiseks, kui taotletud tuvastused tuleb kindlaks teha sooritusnõude lahendamisel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-20-16, p 24). Praegusel juhul tuli hagiavalduse lahendamisel tuvastada, kas kostjal I on õiguslik alus korterit vallata, mis annaks alust jätta hagi rahuldamata. Kostja I väiteid, et tal on üürilepingust tulenev õigus keelduda hagejale korteri väljaandmisest, tuli hinnata hageja sooritusnõude lahendamisel. Kohus on kostja I väiteid eelnevalt juba hinnanud ja leidnud, et need ei ole tõendatud ja on põhjendamatud ning ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Kostja I ei ole põhistanud eraldi õiguslikku huvi vastuhagi esitamiseks.
5. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kostja I vastuhagi rahuldamata.
6. Hagiavalduse hind on 3 500 eurot

§ 132lg 4 p 3 alusel.

Vastuhagi hind on 3 500 eurot

§ 132lg 1 järgi.

Kuigi kostja I väidab vastuhagis, et poolte vahel oli üürisuhe, ei ole võimalik vastuhagi hinda määrata

§ 128alusel, sest kohtu ette ei ole toodud andmed korteri kasutustasude kohta.

C 18. Järgnevalt märgib kohus menetluskulude jaotuse ja määrab kulusid rahaliselt kindlaks. Kohus rahuldab kostja I vastu esitatud hagiavalduse ja jätab rahuldamata kostja II vastu esitatud hagiavalduse. Kostja I vastuhagi jääb rahuldamata. Kohus jätab

§ 162

lg 1 alusel hageja menetluskulud, millised on kantud seoses kostja I vastu hagi esitamisega kostja I kanda. Menetluskulud, mis on seotud hagi esitamisega kostja II vastu tuleb

§ 162lg 1 alusel jätta hageja kanda.

Kostja I vastuhagi esitamisega seotud menetluskulud tuleb

§ 162lg 1 alusel jätta kostja I kanda.

19. Järgnevalt määrab kohus menetluskulud rahaliselt kindlaks

§ 174lg-test 1 ja 2 juhindudes.

20. Tomikust nähtuvalt on hageja menetluskuluks hagiavalduselt tasutud riigilõiv 300 eurot. Riigilõiv on vajalik ja põhjendatud menetluskulu (

§ 138lg-d 1 ja 2).

Kohtu hinnangul saab 50% riigilõivust lugeda tasutuks kostja I vastu esitatud hagiavalduselt ja 50% ulatuses kostja II vastu esitatud hagiavalduselt. Kohus mõistab kostjalt I hageja kasuks välja hagiavalduselt tasutud riigilõivu 150 eurot. Kostja II vastu esitatud hagiavalduselt tasutud riigilõivu tuleb jätta hageja enda kanda.

1. Kostja II esitas 20.05.2020 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema menetluskuluks 04.04.2019 kajalt tasutud kautsjon 155 eurot ja õigusabikulud 480 eurot.
2. Kohus leiab, et kostja II 04.04.2019 kajalt tasutud kautsjon on vajalik ja põhjendatud menetluskulu (

§ 138lg-d 1 ja 2, § 142 lg-d 1 ja 2).

Kohus juhib tähelepanu, et kostja II tasus kajalt kautsjoni kokku 225 eurot (I kd, lk 158 – 159). Kuna kohus rahuldas 13.06.2019 määrusega kostja II kaja ja taastas menetluse, on kostjal II õigus taotleda tasutud kautsjoni tagastamist

§ 149lg 5 alusel.

Põhjendatud ei ole jätta kostja II tasutud kautsjon hageja kanda, kui kostja II saab taotleda kautsjoni tagastamist. Kostjal II on õigus esitada kohtule taotlus kautsjoni tagastamiseks. 8 23. Kostja II menetluskulude nimekirja järgi osutati talle õigusabi 480 euro eest. Menetluskulu (õigusabi) kindlaksmääramise eelduseks on see, et menetlustoiminguid on teinud lepinguline esindaja, kelle kulutuste hüvitamist soovitakse, st toimikust peab näha olema, et menetlusdokumendid allkirjastas esindaja. Praegusel juhul on kõik menetlusdokumendid allkirjastanud ja esitanud kostja II ise. Kostja II menetlusdokumentidest ei nähtu, et need olid koostatud lepingulise esindaja poolt. Seetõttu ei kuulu kostja II õigusabikulud väljamõistmisele hagejalt. Kohus leiab, et kostjal II menetluskulud puuduvad. 24.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2020 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 16.06.2020 kohtuotsus. 9