KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 16. märts 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-11025

) § 100 lg-s 1 sätestatud määr, palub kostja arvestada, et hageja vajadused on osaliselt kaetud ka riiklike peretoetustega. Lisaks ei ole kostjal hagejale elatise maksmise korral võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. 2 2-20-110255 Maakohtu otsus ja põhjendused

1. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuiselt elatise alates 13.03.2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni (s.o 06.07.2033) Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära pooles ulatuses, mis alates 01.01.2020 on 292 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras menetluskulud kindlaks.
2. Kostja ei ela hagejaga käesoleval ajal igapäevaselt koos. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks hagejale igakuiselt elatist miinimumsuuruses maksnud või muul viisil oma ülalpidamiskohustust täitnud. Kostja ei ole tõendanud, et hageja on enne hagiavalduse esitamist viibinud 50 % ajast kostjaga koos.
3. Kuna kostja vaidles hageja kuludele vastu, peab kohus kulude põhjendatust hindama. Kulude põhjendatuse hindamisel tuleb lähtuda konkreetse lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Kohus ei saa vähendada elatist üksnes tehtud uuringu pinnalt. Kohus peab põhjendatud igakuiseks toidukuluks 120 eurot, millele lisanduvad hügieenikulud 10 euro ulatuses. Kulutused ravimitele 20 euro ulatuses on kohtu hinnangul põhjendatud. Kulu riietele ja jalanõudele on põhjendatud 70 euro ulatuses, kuna neid on võimalik ka odavamalt soetada. Eluasemekulud 223 euro ulatuses on vajalikud ja mõistlikud. Seejuures ei saa korteri üürimist pidada ebavajalikuks. Kulud meelelahutusele ning vabale ajale on kohtu hinnangul põhjendatud kokku 50 euro ulatuses, s.h mänguasjad, kino, muu meelelahutus, sünnipäev, sporditarbed. Kohus arvestas asjaoluga, et paljud meelelahutusasutused pakuvad sooduspileteid alaealistele lastele ja peredele ning samuti on võimalik veeta vaba aega perega tasuta. Kuna hageja käib lasteaias, siis on ka lasteaia kulu summas 71 eurot põhjendatud. Samuti ei saa pidada ebavajalikuks kulusid trennidele ja huviringidele 47 euro ulatuses. Reisimise kulu ei pea kohus põhjendatuks. Kuigi reisimine võib avardada lapse silmaringi, siis tegemist ei ole hädavajaliku kuluga. Seega on hageja igakuised kulud põhjendatud 611 euro ulatuses. Nimetatust oleks kostja osa ca 306 eurot, mis on käesoleval ajal miinimumist suurem.
4. Kostja ei ole

§-s 102 märgitud aluseid tõendanud. Kostja on alles oma lõppseisukohas märkinud, et kostja sissetulek ei võimalda tal anda hagejale ülalpidamist, kahjustamata enda tavapärast ülalpidamist ning hagejale ülalpidamiseks antava raha kulutab ema tegelikult hasartmängudele. Samas ei ole kostja oma väidet tõendanud, mistõttu puudub alus elatise vähendamiseks. 10.

-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus saada lapsetoetust. Käesoleval juhul puudub alus lapsetoetuse arvelt elatise vähendamiseks. Hageja tegelikult kulud on igakuiselt miinimumist suuremad ning kostja ei ole tõendanud, et käesoleval juhul esineksid sellised erandlikud asjaolud, mille alusel saaks arvestada peretoetuse laekumisega hageja emale ning selle arvelt elatist vähendada. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või alternatiivselt teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuiselt elatis alates 13.03.2020 suuruses 240 eurot kuni hageja täisealiseks saamiseni. 3 2-20-110255
2. Maakohtu otsus on ebaloogiline, põhjendamatu ja ebaselge. Kohus ei ole kõiki tõendeid analüüsinud. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis on viinud ebaõigele otsusele.
3. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud määra muuhulgas juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel. Maakohtus puudus vaidlus selle üle, et kostja ülalpidamisel on veel üks laps. Kostja osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

1. Kostja vaidles hageja kulutustele vastu ja leiab, et hageja põhjendatud vajaduseks saab olla 350 eurot kuus. Maakohus ei ole otsuses tuginenud reaalsetele faktilistele asjaoludele, sealhulgas reaalsele kuluarvestusele. Hageja ei ole oma kulusid tõendanud.
2. Lähtudes hageja nõude sõnastusest tulnuks kostjalt välja mõista igakuine elatis hagi esitamise ajal kehtinud miinimummääras (292 eurot) tingimusel, et igakuise elatise summa on vähemalt pool töötasu alammäärast. Hageja nõue osas, et elatise summa peaks muutuma koos Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära muutumisega, tuleks jätta rahuldamata. Riigikohus on korduvalt juhtinud kohtute tähelepanu sellele, et juba praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud elatise maksmine olla miinimumpalga kiire tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt tuleks jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses.
3. Kohus ei ole täitnud selgitamiskohustust. Maakohus oleks pidanud selgitama enda otsuses välja hageja nõuded, poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kirjeldatud eelmenetluse ülesanded on kostja hinnangul täiel määral täitmata ning lahendamata on jäänud kostja taotlus tõendite kogumiseks (

§ 104kohane taotlus). 17. Kostja vaidleb vastu sellele, et kohus jättis täielikult kohtukulud kostja kanda. Ts

MS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Samuti märgib kostja, et hageja kulud on kunstlikult ülepaisutatud ning lahknevad reaalsusest. Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
3. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt 4 2-20-110255 ka teinud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
4. Kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väite kohta, et maakohus oleks pidanud arvesse võtma asjaolu, et kostjal on ülalpidamisel teine laps, märgib kolleegium järgmist. TsMS § 652 lg 1 p 2 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Tulenevalt TsMS § 652 lg-st 3 võib ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, samuti juhul, kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel. Riigikohus on selgitanud viidatud sätetest tulenevat põhimõtet, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada (vt Riigikohtu 11.02.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 17). Lisaks peab ringkonnakohus võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata (vt Riigikohtu 23.11.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 27). Maakohus selgitas kostjale 25.05.2020 kirjas, et elatise vähendamise mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Maakohus märkis oma kirjas ja ka otsuses, et kostja ei ole ühtegi

§-s 102 märgitud asjaolu esile toonud ega tõendanud. Ringkonnakohus nõustub, et kostja ei ole maakohtus elatise vähendamist tingiva asjaoluna teise lapse olemasolu esile toonud. Seetõttu on alusetu kostja väide selle kohta, et selle asjaolu üle puudus maakohtus vaidlus. Selleks, et pool saaks tugineda vaidluse all mitteolevale asjaolule, tuleb see asjaolu kõigepealt kohtus esile tuua. Samuti ei ole kostja apellatsioonkaebuses esile toonud, et tal polnud objektiivselt võimalik väidet teise lapse olemasolu ja sellest tuleneva elatise vähendamise vajaduse kohta maakohtus esitada. Kolleegium leiab, et ehkki TsMS § 436 lg 6 kohaselt ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega, ei ole antud sätte mõttega kooskõlas see, kui kostja hakkab oma vastuväiteid alles apellatsioonimenetluses esitama. Seetõttu jätab ringkonnakohus kostja väite teise lapse olemasolu kohta tähelepanuta.

1. Ringkonnakohus selgitab, et maakohtus on kostja tuginenud elatise vähendamisel alla seaduses sätestatud määra sellele, et hageja saab peretoetust ja kostjalt elatise väljamõistmine asetaks kostja olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Riigikohus on leidnud, et ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Seega on kostja poolt esile toodud asjaolud sellised, mis annaksid aluse elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. Samas ei ole käesolevas asjas hagejale välja mõistetava elatise vähendamiseks alust, kuna kostja ei ole vaatamata maakohtu poolsetele selgitustele tõendanud, et kostja varaline seisund ei võimalda tal hagejale seaduses sätestatud määras elatist maksta.
2. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et hageja oleks pidanud enda vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendama. Hageja esitas nõude elatise saamiseks seaduses sätestatud miinimummääras. Riigikohus on selgitanud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsust 5 2-20-110255 tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Maakohus on hinnanud hageja vajadusi ja nende rahuldamiseks tehtavate kulude põhjendatust. Kostja apellatsioonkaebusest ei nähtu, mis osas on maakohus nende asjaolude hindamisel eksinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja neid põhjendusi ei korda.
3. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostja väitega, et maakohus jättis täitmata eelmenetluse ülesanded ja lahendamata kostja taotluse. Maakohus on pooltele 25.05.2020 kirjas üksikasjalikult ja asjakohaselt selgitanud, mis asjaolud tuleb pooltel elatise vaidluses esile tuua ja missugune on poolte tõendamiskoormis. Kostja pole esile toonud, mis osas on maakohus selgitamiskohustust rikkunud ja kuidas on see kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Kohus ei ole jätnud tähelepanuta ka kostja ainukest taotlust, mis oli esitatud kostja vastuses hagile. Kostja palus kohustada hageja seaduslikku esindajat ZZ esitama igakuised kulutused lapse kohta. Selle kohta vastas maakohus 25.05.2020 kirjas, et taotlus on arusaamatu, kuna hageja on kulutused juba esile toonud hagiavalduse täienduses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist ei ole taotlusega tõendi kogumiseks, vaid sooviga täpsustada faktilisi asjaolusid, mistõttu on maakohus selle põhjendatult jätnud tähelepanuta.
4. Põhjendamatu on kostja kriitika maakohtu otsuse resolutsiooni kohta. Maakohus mõistis vastavalt hagiavalduses esitatud nõudele kostjalt hageja kasuks välja elatise seaduses sätestatud miinimummääras. Seadus näeb sellise võimaluse ette.

§ 101

lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

§ 101

lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Antud juhul mõistis kohus elatise välja muutuva suurusena.

1. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus oleks pidanud menetluskulud teisiti jaotama. Käesolev asi on ülalpidamisasi, mistõttu ei kuulu TsMS § 164 lg 1 kohaldamisele. Hagi rahuldamisel tuleb maakohtul kohaldada TsMS § 162 lg-t 1, mida on maakohus ka õigesti teinud. Samuti ei ole kostja esile toonud selliseid asjaolusid, mis annaks aluse kohaldada TsMS § 162 lõiget
3. Kostja vaidleb vastu ka hageja menetluskulude kindlaksmääramise ulatusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selle muutmiseks alust. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Nimetatud kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine (sh nii lepingulise esindaja tunnihinna kui ka menetlustoimingutele kuluva aja hindamine) on kohtu diskretsiooniotsus, mistõttu saab kõrgema astme kohus sellesse sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 09.03.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14; 11.02.2015 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; 18.05.2010 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus TsMS § 175 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust praegusel juhul õiguspäraselt teostanud ning piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud hageja esindaja töö mahtu. Sellest tulenevalt on kohus õigesti vähendanud toimingute ajakulu vaidlustatud otsuses märgitud ulatuses, milles see ei olnud põhjendatud ega vajalik, ning mõistnud kostjalt hageja kasuks välja vaid põhjendatud ja vajaliku hageja lepingulise esindaja kulu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus nii õigusabiteenuse osutamise ajakulu kui ka tunnihinna osas, arvestades menetlusdokumentide mahtu ja menetluse käiku, õiglane ja põhjendatud. Maakohtu seisukoha kujunemine on vaidlustatud otsuse põhjenduses jälgitav ja arusaadav. Kuna kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus hageja lepingulise esindaja osutatud õigusabile kulunud aja 6 2-20-110255 põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud, puuduvad alused maakohtu kaalutlusotsustusse sekkumiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
5. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuna maakohus määras menetluskulud kindlaks, määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsioonimenetluse kulud.
6. Hageja esitas 01.03.2021 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 600 eurot (käibemaksu ei lisandu). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi 5 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta).
7. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine apellatsioonkaebusele on põhjendatud ning nende ajakulu on õigusteenuse osutamiseks samuti põhjendatud ja vajalik.
8. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot (käibemaksuta) ei ole aga kolleegiumi hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ega põhjendatud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-21-115-13, p 25). Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot tund (käibemaksuta). Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Arvestades käesoleva asja vähest keerukust ja väikest mahtu, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud tunnitasumääraks antud juhul 60 eurot tund (käibemaksuta).
9. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 300 eurot (käibemaksu ei lisandu).
10. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 7