Obsah (6)

§ 381§ 659§ 423§ 171§ 174§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. märts 2021 Tsiviilasja number 2-20-18570 Tsiviilasi Saart

) § 423 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata, kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Hageja nõue on õiguslikult perspektiivitu juhul, kui hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral ei oleks nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). Hageja on esitanud nõude kostjate vastu kinnistusraamatu kande parandamiseks. Hagejate nõude aluseks on AÕS § 65 lg 1, mille kohaselt võib isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks vaidlusaluse kinnistu omanik või asjaõiguse omaja. Nõude esitamise alust ei tulene ka KRS §-st
3. Hageja ei ole oma nõuet

§ 381lg 2 mõistes põhistanud.

Hageja ei ole veenvalt põhjendanud, et ta on õigustatud isikuks kandeparandamise hagiavalduse esitamiseks AÕS § 65 lg 1 mõttes. Hageja tõi hagi alusena esile, et vaatamata Tartu Maakohtu

1. augusti
2. a määrusega kehtestatud keelule tegi kohtunikuabi omanikukande, millega kostja II kinnistu omanikuks sai kostja I. Nimetatu ei anna hagejale hagiavalduses märgitud nõudeõigust. MÄÄRUSKAEBUS
3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus ning saata tsiviilasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Määruskaebuse kohaselt on maakohus andnud väära õigusliku hinnangu asja perspektiivikusele ning seetõttu jätnud asja ebaõigesti läbivaatamata. Hageja on õigustatud isikuks kandeparandamise hagiavalduse esitamiseks AÕS § 65 lg 1 alusel. Hageja asjaõigus, mida kostjate tegevuse tulemusena on kahjustatud, on hageja õigus nõuda tema kasuks määratud kohtuliku hüpoteegi seadmist kinnistule. Hageja kasuks on Tartu Maakohtu
4. augusti
5. a määrusega seatud kohtulik hüpoteek kinnistule. Seega on hagejal asjakohane asjaõigus ning maakohtul tuleb analüüsida, kas seda asjaõigust on ebaõige kandega rikutud. Kostjad takistasid läbi omanikukande muutmise hageja kohtuliku hüpoteegi sissekandmist kinnistusraamatusse, rikkudes hageja asjaõigust. Asja läbivaatamata jätmisel on hagejal võimatu nõuda kehtiva kohtumääruse täitmist ning kostja II saab jätkata oma vara peitmist või varjamist, mille takistamiseks kohtulik hüpoteek seati. Kostjate vaheline tehing vastab näiliku tehingu tunnustele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 tähenduses. Kostja II on tegelenud oma vara peitmise ja varjamisega, et välistada tsiviilasjas nr 2-20-9733 hageja esitatud hagi rahuldamise korral selle täitmine. Näilik tehing on tühine TsÜS § 89 lg 2 järgi ning seega on omanikukanne kinnistusraamatus ebaõige.
6. Kostjad vaidlesid määruskaebusele vastu ning palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus jõudis käesolevas asjas
7. veebruaril 2021 tehtud määruses järeldusele, et hagiavaldus on perspektiivitu nii õigusnormi tõlgendamisel kui ka kohaldamisel ning vastavad seisukohad on maakohtule asja lahendamisel järgimiseks kohustuslikud. Hageja nõue on õiguslikult perspektiivitu, kuna hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral ei oleks nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel. Kuigi Tartu Maakohtu
8. augusti
9. a hagi tagamise määrus on formaalselt kehtiv, siis on see tagajärjetu ning selle alusel ei saa ja ei saanud kinnistusraamatusse kandeid teha. Tartu Maakohtu
10. augusti
11. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-9733 on tingimuslik, mis ei ole lubatud. Nimetatud määrusega ei seadnud kohus registriossa nr 3019104 kantud kinnistu suhtes käsutuskeeldu, vaid määras kandeavalduste lahendamise seadusega vastuoluliselt teises järjekorras, mis on lubamatu. Kohus ei saa kehtestada hagi tagamise abinõud, mis ei ole seadusega lubatud. Kohus ei saa 3 muuta kinnistusraamatu pidamist puudutavaid norme ja kohaldada hagi tagamise abinõud, mis on vastuolus seadusega. Kui kohus õigusvastast abinõu kohaldab, siis seda ei ole võimalik täita. Tartu Maakohus ei ole
12. augusti
13. a määrusega tsiviilasjas nr 2-20-9733 keelumärget seadnud. See välistab
14. augustil 2020 registreeritud kinnistamisavalduse kande õigusvastasuse ja muudab hagiavalduse perspektiivituks. Juhul, kui hagejal oleksid seoses Tartu Maakohtu
15. augusti
16. a määruse tsiviilasjas nr 2-20-9733 täitmata jätmisega nõuded, saaks hageja neid esitada kinnistusosakonna ja mitte kostjate vastu, st hagi on esitatud valede kostjate vastu. Hageja viide AÕS § 65 lg-le 1 on asjakohatu, kuna viidatud säte ei kuulu käesolevas asjas kohaldamisele. Kuna omanikukanne ei ole ebaõige, ei saa hageja selle parandamist nõuda. Isegi kui hageja saaks nõuda tema kasuks määratud kohtuliku hüpoteegi seadmist kinnistule, siis ei saa hageja nõuda omanikukande parandamist, kuna sellega ei ole hageja õigusi rikutud. Hageja õigusi peab olema rikutud just konkreetse vaidlustatud kandega ja mitte sellega, et selle tulemusena ei saa ta nõuda mingi järgmise teistsuguse kande tegemist. Asjakohatu on ka hageja väide käsutustehingu näilikkusest. Käsutustehingu kehtivus on seotud tehingupoolte tegeliku tahtega (anda omandiõigus üle) ja sellisel juhul ei mõjuta käsutustehingu kehtivust ka see, kui selle eesmärgiks oli vältida kostjate vastu mingite nõuete maksmapanekut. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata (

§ 659, § 657 lg 1 p 1).

Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab määruskaebemenetluses tekkinud kulud hageja kanda.

1. Hageja on esitanud nõude kostjate vastu kinnistusraamatu kande parandamiseks. Hageja nõude aluseks on seega AÕS § 65 lg 1, mille kohaselt võib isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Hageja tugineb esmalt kostjate vahelise võõrandamistehingu näilisusele. Riigikohus on leidnud, et asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda asjaõiguslepingu tühisusele, kui see mõjutab tema õigusi (vt Riigikohtu
2. veebruari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14007, p 14). Seega saab asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks vaidlusaluse kinnistu omanik või muu asjaõiguse omaja. Määruskaebuses toob hageja lisaks välja, et hageja asjaõiguseks, mida kostjate tegevuse tulemusena on kahjustatud, on hageja õigus nõuda tema kasuks määratud kohtuliku hüpoteegi seadmist kinnistule. Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale esitati vaidlusaluse kinnistu kohta
4. augustil 2020 kinnistamisavaldus, millega kostja II andis kinnistu üle kostjale I. Tartu Maakohtu
5. augusti
6. a määrusega tsiviilasjas nr 2-20-9733 keelati kinnistusosakonnal kinnistusraamatus kinnistu suhtes
7. augustil 2020 registreeritud kinnistamisavalduses toodud kannete ja ka mistahes muude kannete tegemine enne kinnistule hageja kasuks kohtuliku hüpoteegi sissekandmist. Ringkonnakohus leiab, et kuna hagi tagamise määruse alusel tehtav märge kantakse AÕS § 591 lg 4 järgi kinnistusraamatusse üldises korras ehk AÕS § 59 lg 2 järgi avalduste saabumise järjekorras, siis on Tartu Maakohtu
8. augusti 2020 hagi tagamise määrus tagajärjetu ning selle alusel ei saa kinnistusraamatusse kandeid teha. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 41 lg 2 kohaselt, kui ühe kinnistu või ühe õiguse kohta on 4 esitatud mitu kinnistamisavaldust, ei tohi hiljem esitatud avalduse alusel teha kannet enne varem esitatud avalduse alusel kande tegemist.
9. augusti
10. a kinnistamisavalduse alusel tehtud omanikukanne ei mõjuta ringkonnakohtu hinnangul hageja asjaõigust, mis on AÕS § 65 lg 1 alusel esitatava nõude eelduseks. Kuivõrd nõude esmane eeldus ei ole täidetud, jättis maakohus õigesti hagi läbivaatamata

§ 423lg 2 p 2 alusel.

7. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud hageja kanda (

§ 171lg 1).

Maakohus ei ole määruses poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud.

§ 174

lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (

§ 177lg 1 p 2 ja lg 2).

Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus

§ 174

lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 5