Obsah (9)

§ 121§ 3312§ 64§ 68§ 66§ 58§ 57§ 1573§ 331

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 29. jaanuar 2021 Kriminaalasja number 1-19-9457 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk Kriminaalasi Vita

§ 121

lg 2 p 2 ja § 3312 järgi üldmenetluses Kohtuistungi sekretär Liina Tulit-Kuum Tõlk N.K. Tselikova Kohtuistungi toimumise aeg

1. november 2020, Tartu Kohtuistungil osalesid süüdistatav Vitali Korotkov, kaitsja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev, ringkonnaprokurör Ken Kiudorf Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
2. juuni 2020 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Vitali Korotkovi kaitsja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev Prokurör ringkonnaprokurör Ken Kiudorf Süüdistatav Vitali Korotkov, isikukood: 38406073710, elukoht: XXX; kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev RESOLUTSIOON:
3. Viru Maakohtu
4. juuni 2020 otsus jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
5. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Sven Sillar Narva osakond kaudu 522 (viissada kakskümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 87 (kaheksakümmend seitse) eurot, vandeadvokaadi abi Andrei Matvejevile süüdistatav Vitali Korotkovile määratud korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses.
6. Punktis 2 nimetatud menetluskulud jäävad süüdistatav Vitali Korotkovi kanda. Süüdistatava Vitali Korotkovil tasuda väljamõistetud kaitsja tasu otsusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
7. Vitali Korotkovi süüdistatakse: 1.1.

§ 121

lg 2 p 2 järgi selles, et tema 16.06.2019 kella 16.20 paiku Narva-Jõesuu linnas Aia tn 48 asuva Meresuu Spa hotelli lähistel rannas lõi oma endist elukaaslast N.K. t ühe korra lahtise käega vastu nägu. Nimetatud tegevusega tekitas V. Korotkov N.K. füüsilist valu. Kehalise väärkohtlemise juures viibisid alaealised lapsed A.T. ja A.K. . 1.2.

§ 3312järgi selles, et ta rikkus korduvalt kohtulahendiga kohaldatud lähenemiskeeldu.

Nimelt kohaldati Viru Maakohtu 26.07.2019 määrusega asjas 1-19-5940 V. Korotkovile ajutine lähenemiskeeld, mille järgi oli temal muuhulgas keelatud võtta ühendust kannatanu N.K. ga mistahes sidevahendite kaudu (nt posti, telefoni, Interneti, suhtlusportaalide, e-posti kaudu). Olles teadlik kohtumäärusega kohaldatud lähenemiskeelust, saatis V. Korotkov enda telefoninumbrilt xxxxx oma endise abikaasa N.K. telefoninumbrile xxxxxx kuupäevadel 13.09.2019 kell 10.43, 14.09.2019 kell 08.54, 30.09.2019 kell 20.31, 17.11.2019 15.29, 24.11.2019 kell 15.05 ja 01.12.2019 kell 15.05 kokku 6 tekstisõnumit. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu 2. Viru Maakohtu 17.06.2020 otsusega karistati V. Korotkovi

§ 121

lg 1 järgi 100 trahviühiku suuruse rahalise karistusega (miinimumpäevamäära suurus 10 eurot), s.o summas 1 000 eurot ja

§ 3312

järgi 70 trahviühiku suuruse rahalise karistusega (miinimumpäevamäära suurus 10 eurot), s.o summas 700 eurot.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 150 trahviühiku suurune rahaline karistus (miinimumpäevamäära suurus 10 eurot), s.o summas 1 500 eurot.

§ 68

lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistus 2 päeva, s.o ajavahemik 03.12.2019 kuni 04.12.2019, mis on võrdeline 6 trahviühikuga. V. Korotkovi tasumata rahalise karistuse suurus on 144 trahviühikut ehk 1 440 eurot.

§ 66lg 1 alusel määrati, et V.

Korotkov peab tasuma temalt väljamõistetud, ent tasumata rahalise karistuse osa, s.o 1 440 eurot kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul igakuiselt 120 eurot. KrMS § 310¹ ja VÕS § 1055 alusel kohaldati kannatanu N.K. eraelu ja isikuõiguste kaitseks lähenemiskeeldu, keelates V. Korotkovil: viibida N.K. elukohas (sh aadressil XXX ); läheneda N.K. elukohale (sh aadressile XXX ) lähemale kui 20 meetrit; läheneda N.K. le lähemale kui 20 meetrit. Kõnealune nõue ei kohaldu kohtus/kohtusaalis ja/või muudes (ameti)asutustes viibimisele tingimusel, et üheaegse kohtus/kohtusaalis ja/või (ameti)asutuses viibimise aluseks on (tsiviil)kohtu korraldus/luba vmt; võtta N.K. ga ühendust mistahes sidevahendite kaudu. Suhtlemise piirang ei kehti suhtlusele, mis on vajalik ja seotud N.K. ja V. Korotkovi ühise lapsega. Ühise lapsega seotud teemadel/küsimustes on suhtlus lubatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (sõnumid/SMSid, e-kiri jmt); N.K. ga juhuslikul kohtumisel peab V. Korotkov N.K. t kõnetama ja eemalduma viimasest vähemalt 20 meetri kaugusele. Lähenemiskeeldu kohaldati tähtajaga 1 aasta 6 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest.

1. Maakohtu seisukoht kehalise väärkohtlemise episoodis. 2 3.
2. Uuritud tõendite pinnalt puudub vaidlus, et süüdistuses märgitud ajal ehk 16.06.2019 kella 16.20 paiku viibisid süüdistatav V. Korotkov ja kannatanu N.K. oma alaealiste laste A.T. iga ja A.K. iga Narva-Jõesuu linnas Aia tn 48 asuva Meresuu Spa hotelli lähistel rannas. Nii avaldas N.K. , et 16.06.2019 viibis ta oma ema juures aadressil XXX s ja umbes kella 10-11 paiku läks ta lastega, so A.T. i ja A.K. iga randa. Umbes kella 15 või 16 paiku hakkas ta liikuma lastega kohviku poole, kui nägi neile vastu liikumas V. Korotkovi. Kannatanu märkis ka, et oli teadlik A.K. i võimalikust randa tulekust, kuna oli telefonitsi rääkinud oma emaga, kes avaldas, et V. Korotkov on kursis tema ja laste rannas viibimisega. Kannatanuga ühetaoliselt märkis V. Korotkov, et sai teada N.K. ja laste viibimisest rannas läbi N.K. ema. N.K. ema ütles talle, et N.K. on alates hommikust viibinud lastega rannas. Saanud teadlikuks antud asjaolust, võttis ta ratta ja sõitis rattaga Narva-Jõesuusse, Meresuu Spa hotellini, kust läks tee rannani. Ta liikus mööda teed mereni ja sealt edasi Sillamäe suunas. Seejärel märkas ta kaugelt N.K. t talle lastega vastu liikumas. Et V. Korotkovi teadlikkus N.K. ja laste rannas viibimisest pärines N.K. emalt, so L.K. lt, leidis kinnitust ka viimase kohtuistungil avaldatuga. Tunnistaja kinnitas, et päeva esimeses pooles helistas talle V. Korotkov, kes uuris N.K. ja laste asukoha kohta. Ta avaldas V. Korotkovile, et N.K. läks lastega randa. 3.
3. V. Korotkovi ja N.K. kokkupuude rannas 16.06.2019 ei piirdunud vaid teineteise kaugelt silmamisega, sest nende mõlema ütluste kohaselt tekkis neil rannas omavaheline konflikt. V. Korotkov avaldas, et märganud rannas N.K. t ühes lastega, lähenes ta neile kiiresti. Sel ajal liikus N.K. talle lastega vastu. Nad jõudsid vastastikku kohas, kus rannast on võimalik minna Meresuu Spa hotelli juurde. N.K. ga kohakuti jõudmise hetkel viimane mingeid katseid põgenemiseks või kokkusaamise vältimiseks ei teinud. Mingi hetk N.K. peatus ja nende jalgrataste vahele jäi ca 1 m pikkune vahemaa. Kokkusaamise hetkel hakkas ta N.K. ga riidlema, pretensioone esitama, tehes seda intensiivselt, sh rangemaid sõnu kasutades. Tema hääletoon oli kõrgenenud, ta karjus, ent see polnud selline, mis oleks häirinud teisi pühapäevasel päeval, kella 16 paiku, rannas viibinud inimesi. Vastuseks kaitsja küsimusele, et talle heidetakse ette N.K. löömist, märkis A.K. , et kannatanu käsitleb löömisena olukorda, mis tekkis pärast tema ca 2 minutilist sõimamist. Nimelt seisis plastikust päikeseprille kandnud kannatanu tema ees ega reageerinud vähimalgi määral tema sõnadele. N.K. vastused piirdusid vaid sellega, kui halb tema on ja seda lapse juuresolekul. Ta võttis kahe sõrmega kinni kannatanul ees olnud prilliraamidest ja viskas need kiire liigutusega liiva peale. Peale prillide eest ära tõmbamist ja nende maha viskamist jätkas ta N.K. sõimamist, väljendades selliselt oma ärrituvust. Seejärel helistas N.K. politseisse. V. Korotkoviga sarnaseid ütlusi andis ka N.K. . Nii avaldas ta, et V. Korotkovi randa jõudes ja neile lähemale tulles hakkas V. Korotkov tema peale karjuma - V. Korotkov solvas, süüdistas, kasutas ebatsensuurseid sõnu, sülitas ja väljendas pahameelt nii tema kui enda sugulaste suhtes, s.o kõigi suhtes, kes tal olemas on. Kuna lapsed kartsid V. Korotkovi, püüdis ta viimast ignoreerida. V. Korotkov hakkas aga ikka karjuma ja eiras tema palvet lahkuda. Samuti sülitas ta kannatanule ja mingil hetkel lõi teda vastu nägu. Löök toimus lahtise käelabaga vastu nägu, paremale näo poolele ja selle löögi järgselt tundis kannatanu valu. Kannatanu sõnade kohaselt polnud tegemist väga tugeva valuaistinguga, ent ta tundis valu, hakkas nutma ja helistas politseisse. Löömise järgselt kukkusid tal ees olnud päikeseprillid maha. Prokuröri küsimustele vigastuste/löögi jälgede kohta vastas kannatanu, et kuna ta oli kogu päeva rannas olnud, siis oli kogu tema nägu punane. 3.
4. Süüdistatava ja kannatanu ütlused on valdavas osas ühetaolised ja haakuvad, sh on nende ütlused kattuvad ka asjaolu osas, et V. Korotkovi tegevuse tõttu kukkusid maha kannatanul ees olnud päikeseprillid. Kannatanu ja süüdistatava ütluste diametraalne erisus seisneb üksnes küsimuses, kas kannatanul ees olnud päikeseprillid kukkusid maha süüdistatava kirjeldatud 3 tegevusega, s.o prillide raamidest teadliku kinni haaramise, nende eest ära tõmbamise tagajärjel või kannatanu kirjeldatud viisil – lahtise käega kannatanu näo pihta sooritatud löögi tõttu. V. Korotkov kirjeldas prillidega seotut järgmiselt: ta võttis kahe sõrmega kinni prillide raamist ja viskas need kiire liigutusega liiva peale. Maakohtu küsimusele, kas kannatanu võis tema liigutuse järgselt tunda valu, vastas V. Korotkov, et kannatanu ei saanud kindlasti tunda valu, sest ta võttis kinni prillide nurgast, ta tõmbas need ära vaikselt/tasakesi, prilliraamid olid plastikust, tulid ära otse ja jäid terveks, mistõttu ei saanud N.K. seda isegi tunda. V. Korotkovi selgitusi käsitledes järeldub, et tema liigutused on olnud tehtud kalkuleeritult, st et ta on täpselt, sh millimeetri täpsusega kontrollinud kannatanul ees olnud päikeseprillide äravõtmisega seotud üksikasju. Kuigi printsiibis ei ole võimalik taolist käitumist/kontrolli mingi tegevuse läbiviimisel välistada, tuleb taolist enesekontrolli hinnata koostoimes muude konkreetsel ajahetkel eksisteerinud asjaoludega. V. Korotkovi ütlustest nähtuvalt läks ta lastega koos olevat N.K. t otsima selleks, et saada viimaselt vastuseid küsimustele, millal N.K. annab talle lapse ja millal võtab N.K. ette samme spetsialisti poole pöördumiseks. Ühtlasi on V. Korotkovi ütlustest sedastatav, et juba randa jõudes oli ta emotsionaalselt häiritud seisundis, tema hääletoon N.K. ga vesteldes oli kõrgenenud, käskiv ja vali, ta kasutas N.K. ga suheldes rangeid sõnu, ta polnud N.K. ga kohtudes rahulik ja erinevate faktorite jada viis ta rahulikust seisundist ehk endast välja. Lisaks selgitas V. Korotkov, et päikeseprillid tõmbas ta ära põhjusel, et N.K. provotseeriv käitumine oli efektiivne, ta oli sel hetkel emotsionaalne ja kuna N.K. ei liikunud, lihtsalt seisis, siis tekkis tal soov N.K. prillide eest ära tõmbamiseks. Obligatoorne on seegi, et pärast prillide eest ära tõmbamist jätkas V. Korotkov N.K. aadressil pretensioonide esitamist, sõitis seejärel N.K. ema L.K. juurde, et viimase juures lapsega seotud asjaolusid arutada. Kuna L.K. ütlustest nähtuvalt jätkas V. Korotkov temagi juures tema ja tema pere aadressil solvavate väljendite kasutamist, oli süüdistav ja käitus ähvardavalt, mistõttu oli ta sunnitud politseisse helistama, siis järeldub, et ka peale rannas N.K. ga kokkusaamist polnud V. Korotkov maha rahunenud, vaid tema ärritunud ja emotsionaalselt kõrgenenud ning häiritud seisund oli kestev pikema aja jooksul. 3.
5. Kujundades kirjeldatud ärrituse ja selle kestvuse foonil V. Korotkovi võimet fokuseerida end N.K. lt päikeseprillide ära võtmisele selliselt, et tema liigutused puudutasid vaid N.K. l ees olnud päikeseprille, siis leiab kohus, et tekkinud olukorras polnud V. Korotkov suuteline oma käitumisakte tema kirjeldatud viisil juhtima. Siinkohal evib ka kaalu, et V. Korotkovi ütluse kohaselt helistas N.K. just pärast prillide eest ära tõmbamist politseisse. See on kooskõlas ka N.K. avaldatuga. N.K. häirekeskusele tehtud kõnet uuriti kohtumenetluses, sh on antud tõendit uuritud nii protokolli vormis, kui on ära kuulatud ka helisalvestis. Käsitletava tõendi kohaselt (16.09.2019 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll, milles uuriti 16.06.2019 häirekeskusele kell 16.24 ja 17.06 telefoninumbrilt xxxxxx tehtud kõnesid) helistas 16.06.2019 kella 16.24 ajal end N.K. ks nimetanud isik häirekeskusele. Häirekeskuse poolt kõne vastuvõtmise ajal on helistaja esimeseks lauseks, et endine mees tuleb jälle kallale, ähvardab. Kuna antud kõnest kuulati kohtumenetluses ka helisalvestist, siis on sellest selgesti ära tuntav, et häirekeskusesse kõne tegemise ajal helistaja nutab. 3.
6. Kuna V. Korotkovi sõnutsi ta N.K. le valu oma tegevusega põhjustada ei saanud ega põhjustanud, siis tuli maakohtul V. Korotkovi selgituste taustal, tema versioonile tuginemisel leida mõistuspärased, loogilised ja adekvaatsed põhjused nii N.K. nutmisele, mis tekkis vahetult pärast päikeseprillide intsidenti, kui ka sellele, miks räägib N.K. häirekeskusele tehtud kõnes V. Korotkovi poolsest kallale tulemisest ja ähvardamist. V. Korotkov väljendas seisukohta, et N.K. helistas häirekeskusesse põhjendamatult ja üksnes rannas toimunu, st tema poolt N.K. le esitatud pretensioonide ja tema poolse agressiivse hääletooni kasutamise tõttu. 4 Maakohus taolist V. Korotkov selgitust/versiooni ei jaga. Uuritud tõendite kohaselt kohtusid V. Korotkov ja N.K. rannaalal, kus V. Korotkov N.K. le üheselt mõistetaval viisil oma ärrituvusest mõista andis ja end välja elas. Selle tegevuse käigus liiguti ühiselt hotelli poole ja enne prillide-intsidenti oli jõudnud nende verbaalne tüli kesta ca 5-10 minutit. Arvestades prillide-intsidendi eelse verbaalse konflikti kestvust ehk ajavahemikku, samuti asjaolu, et enne nn prilli-intsidenti ei pidanud N.K. vajalikuks häirekeskusesse helistamist ega ka nutnud, siis esineb objektiivne alus väiteks, et N.K. häirekeskusesse tehtud kõne aluseks ei saanud olla üksnes verbaalne konflikt V. Korotkoviga. Samuti pole V. Korotkov selgitanud ja kohus ei näe ka mõistuspäraseid ja eluliselt usutavad põhjusi, miks pidanuks pelk verbaalne konflikt kaasa tooma nutva N.K. kõne häirekeskusesse selgitusega V. Korotkovi poolsele kallale tulemisega. 3.
7. N.K. selgituste kohaselt lõi V. Korotkov teda lahtise käega näo piirkonda. Tehtud löögi tagajärjel tundis ta valu, ta hakkas nutma ja tal ees olnud päikeseprillid kukkusid saadud löögi tõttu maha. Peale seda tegi ta telefoni teel politseiväljakutse. Märgitust nähtub, et kannatanu on otsesõnu viidanud V. Korotkovi poolsele ühele löögile tema näo piirkonda. Kuigi süüdistatav ja kaitsja on täielikult välistanud kannatanu löömise, meenutab maakohus, et süüdistatava ja tema kaitsja versiooniga nõustumise eelduseks tuli kaitse-poolel kohtu ette tuua tõendid, mis näitaksid ära kannatanu ütluste ebausaldusväärsuse ja tooks kaasa kannatanu ütluste tõendikogumist kõrvale jätmise. Taolisi asjakohaseid asjaolusid kohtu ette ei toodud, kohus ei tuvastanud kannatanu ütlusi kahtluse alla seadvaid asjaolusid ka menetluse pooltest sõltumatult ja seega puuduvad menetlusõiguslikud alused kannatanu ütluste tõendikogumist välja jätmiseks nende ebausaldusväärsuse argumendil. Kannatanu ütlused on olnud läbi menetluse kestvalt järjepidevad (kohtus ei taotletud kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tema kohtueelse menetluse ütluste avaldamist ja kohtu ette ei toodud ka muid asjaolusid, millega ümber lükata kannatanu ütlusi; vt KrMS § 289 regulatsioon) ja seega on kannatanu ütlustele tuginemine igati lubatav ja õiguspärane. 3.
8. Kaitsja hinnangul, et kannatanu ütlused pole eluliselt usutavad, loeb kohus irrelevantseks. Kaitsja esitab hüpoteesi, et kuna rannas oli palju rahvast, pooltevaheline verbaalne konflikt oli kestnud juba mõne aja, keegi kõrvalistest isikutest palus ka süüdistataval karjumine lõpetada, siis ei ole võimalik, et naisele tehtud lööki nähes keegi sellesse ei sekkunud ja helistanud ka häirekeskusesse. Lisaks märgib kaitsja, et kannatanu kasutas häirekeskusele tehtud kõnes sõna „нападает“, mis kaitsja hinnangul ei tähenda rünnakut vaid kannatanule ligi tikkumist. Esmalt on põhjust märkida, et antud menetluses ei ole võimalik objektiivsetel põhjustel saada vastust küsimusele, miks kõrvalised isikud konflikti ei sekkunud. Kõnealusele küsimusele saavad vastuseid anda needsamad menetlusse kaasamata tuvastamata isikuid. Kuna kõnealuseid isikuid menetlusse kaasatud ei ole, siis igasugu versioonid kolmandate isikute sekkumata jätmise kohta on ja jäävad hüpoteetilisteks. Kohtul ei ole mingisugustki põhjust hüpoteetiliste väidete/asjaolude käsitlemiseks. Mis puudutab sõna „нападает“, siis annab sõnaraamat kõnealusele sõnale eestikeelseks vasteks kallale kippuma, kallale tungima, jõuga ründama. Antud sõnade ühiseks jooneks on vägivald/vägivallategu. Kuna kannatanu on menetluses kestvalt rääkinud V. Korotkovi poolsest löömisest, siis ei oma kaitsja poolne tõlgendus antud sõnale või tema arusaam konkreetsest sõnast tähtsust. 3.
9. Kaitsja väljendas ka arusaama, et tekkinud olukorras olnuks kannatanu puhul mõistlikuks käitumiseks rattaga ärasõitmine. Kuna ta seda ei teinud, siis toob seegi kaitsja veendumusel kaasa kannatanu ütluste ebausaldusväärseks lugemiseks. Antud kaitsja väite hindas maakohus küüniliseks. Esmalt jätab kaitsja tähelepanuta, et kannatanu ei viibinud rannas üksi vaid koos oma lastega. Kannatanu selgitas, et ärasõitmiseks 5 tuli tal end ja lapsi pealisriietega katta, seejärel panna pähe kiivrid, paigutada/ väiksem laps ratta tagumisele istmele ja kuna randa olid võetud kaasa nii rätikud kui mänguasjad, siis tuli needki kokku pakkida. Seega polnud kannatanul objektiivselt võimalik reageerida löömisele koheselt jalgrattaga ära sõitmisele. Teiseks – puudub igasugunegi kindlus, et kannatanu ärasõitmisel poleks V. Korotkov tal järgnenud. Samuti on irrelevantne kaitsja viide, et kannatanu ei lahkunud peale lööki sündmuskohalt, vaid jäi sinna ootama, kuigi süüdistatav võis tagasi tulla. 16.09.2019 koostatud asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et kannatanu kõnes häirekeskusele selgitab kannatanu, et ta on Meresuu Spa hotelli juures ja kõne lõppedes jääb kokkulepe, et politsei tuleb Meresuu Spa hotelli sissepääsu juurde. Seega sai juhinduda ja juhindus kannatanu sellest teabest, mida andis talle häirekeskus, mitte aga sellest mis tundub kaitsjale tagantjärgi antava hinnanguna õige. Seega ei ole kaitsja väited kannatanu ütluste ebausaldusväärsuse kohta veenvad ega tõsiseltvõetavad. 3.
10. Maakohus leidis, et tuvastatud ja eelnevalt käsitletud asjaolude pinnalt on põhjust lisaks kannatanu ütlustele jaatada V. Korotkovi poolset kannatanu löömist ka elulise usutavuse kriteeriumi alusel. Nagu toodud, viibis V. Korotkov juba N.K. ga kokkusaamise eelselt ärritunud olekus. Tema ärritus kestis nii N.K. ga kokku saamise ajal, ent see jätkus ka ajal, mil V. Korotkov N.K. ema eramu juurde jõudis ja seal viibis. Kohtu veendumusel osutab taoline pikaajaline ärritus, frustratsioon, võimatus oma küsimustele ootuspäraseid vastuseid saada asjaolule, et V. Korotkovil ei olnud rahuliku, fokusseerituna ja kalkuleerituna võimalik N.K. lt päikeseprille eest ära tõmmata/lükata/lüüa ja tekkinud psüühilise pinge seisundis tõmbas/lükkas/lõi ta N.K. lt päikeseprillid ees ära viisil, mis põhjustas N.K. le pisarateni viinud valuaistingu. Antud järeldus põhjendab ka läbi elulise usutavuse kriteeriumi, miks hakkas N.K. nutma ja miks ta tegi politseiväljakutse just pärast nn prillide-intsidenti. 3.
11. N.K. ütlusi V. Korotkovi poolse valu põhjustanud tegevuse kohta kinnitavad teisedki tõendid. Nagu toodud, avaldas N.K. enese väärkohtlemist häirekeskusele tehtud kõnes, märkides, et endine mees tuleb jälle kallale, ähvardab (vt 16.09.2019 asitõendi vaatlusprotokoll). Samalaadset informatsiooni kajastab ka lähisuhtevägivalla infoleht, millest nähtub, et NarvaJõesuu linnas, Aia tn 48 juures leidis 16.06.2019 aset füüsilise vägivalla juhtum, mille käigus V. Korotkov sülitas ja solvas alaealiste laste juuresolekul N.K. t ning lõi viimast näo piirkonda. Selle tagajärjel tundis kannatanu valu. Samuti selgitas N.K. kohtuistungil, et politseiväljakutse tegemise järgselt kontakteerus ta ka emaga, teavitamaks teda asjaolust, et V. Korotkov on tema juurde tulemas, ent ka sellest, et V. Korotkov teda lõi. Tunnistaja L.K. märkiski, et pärastlõunasel ajal helistas talle tütar, kes nuttis ja ütles, et V. Korotkov oli teda vastu nägu löönud. Peale löömist oli tütar teinud politseiväljakutse. 3.
12. Kuna kohtuliku uurimise käigus tõusetus küsitavusi, kas L.K. on käsitatav tunnistajana, siis sellega seotult märgib kohus järgmist. Väljaspool vaidlust on asjaolu, et L.K. pole menetluse esemeks olevat sündmust isiklikult näinud või muul viisil vahetult tajunud. Seega on välistatud tema ütlustele tuginemine KrMS § 66 lg 1 alusel. Tema ütlused on menetlusõiguslikult lubatavad üksnes siis, kui täidetud on KrMS § 66 lg 21 p-des 1-4 sätestatud tingimused. Asjassepuutuvana aktualiseerub KrMS § 66 lg 21 p
13. Kõnealune norm näeb ette, et vahendliku tunnistaja ütlus on tõendiks, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Hinnates kõnealuste asjaolude esinemist, on maakohus seisukohal, et arutataval juhul on nimetatud tingimused täidetud. 6 L.K. märkis, et tütar, s.o N.K. helistas talle nuttes ja teatas, et V. Korotkov oli teda vastu nägu löönud. Märgitust järeldub, et N.K. andis teavet edasi vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta, tema nutmine viitab sellele, et rääkimise ajal oli ta veel tajutu mõju all ja kohtu hinnangul pole sedastatavad vähimadki asjaolud, et asjaolusid oma emale edasi andes moonutas N.K. tõde. Asjassepuutuv on seegi, et kui 16.06.2016 asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt tegi N.K. kõne häirekeskusele kestvusega 1 minut ja 33 sekundit kell 16.24, siis tunnistaja L.K. tegi V. Korotkovi ebakohase käitumise tõttu kõne häirekeskusele 16.06.2019 kell 16.
14. St, et asjaoludest tulenevalt pidi V. Korotkov ca 30 minuti jooksul lõpetama 7-10 minutit kestva verbaalse konflikti N.K. ga Meresuu Spa hotelli juures (vt V. Korotkovi ütlusi), seejärel pidi ta jõudma liikuda tunnistaja elukohta, et seal tunnistajaga verbaalsesse konflikti sattuda, mille tõttu tuli ka tunnistajal teha telefonikõne häirekeskusesse. Antud ajavahemik kinnitab veenvalt, et N.K. andis oma emale edasi teavet just aset leidnud sündmuse kohta, ta oli sündmuste edasi andmisel veel tajutu mõju all ja kohtu ette pole toodud objektiivseid asjaolusid, mis viitaks võimalusele, et oma emale teavet edasi andes moonutas N.K. tõde. St, et N.K. ema ehk L.K. on käsitatav vahendliku tunnistajana KrMS § 66 lg 21 p 2 tähenduses ja tema ütlused on sel põhjusel lubatavad iseseisva tõendina. 3.
15. Kohtuliku uurimise käigus võttis maakohus tõendina vastu ka lapseealise A.T. i (sünd 25.05.2008) kohtueelsel menetlusel antud ja videosalvestatud ütlused. Hinnates antud tõendit, asus kohus seisukohale, et vaatamata tõendi vastuvõtmisele kohtuliku uurimise käigus, ei ole antud videosalvestatud ütlused tõendina kasutatavad. Asjassepuutuva kohtupraktika kohaselt on lubatava tõendina kasutatavad vaid nõuetekohaselt rakendatud isikulise tõendiallika ütlused. Tutvudes lapseealise A.T. i videosalvestatud ütlusega, leidis kohus, et uurimisasutus ei ole lapseealist A.T. i üle kuulates selgitanud piisava arusaadavusega ülekuulatavale tema menetlusõiguslikke õigusi ja kohustusi, so õigust keelduda ütluste andmisest. 3.
16. Analüüsides eelnevalt käsitletud tõendeid nende kogumis, asus maakohus seisukohale, et vaatamata V. Korotkovi süüd eitavatele ütlustele, tõendavad kannatanu N.K. , tunnistaja L.K. ja osaliselt ka süüdistatava enda ütlused, lähisuhtevägivalla infoleht ja 16.09.2019 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll nende koostoimes, et V. Korotkov lõi 16.06.2019 kella 16.20 paiku Narva-Jõesuus Meresuu Spa hotelli lähedal rannaalal, so Aia tn 48 juures ühel korral kannatanut käega vastu nägu. 3.
17. Mitte igasuguse intensiivsusega löömine ei too enesega kaasa karistusõiguslikku vastutust. Karistusõiguslikku kvaliteeti omab löömine vaid juhul, kui see põhjustab kannatanule valu. Valutunne ei saa tugineda aga ainult kannatanu isikulisel eripäral, vaid löök ühes selle tagajärjega peavad tunduma reaalsed ka nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt nt RKKKo 3-1-1-50-13, p-d 11, 12.2). Kannatanu märkis kohtuistungil, et V. Korotkovi tehtud löögi järgselt tundis ta valu. Tegemist polnud küll tugeva valuga, ent valuaisting oli selgelt tajutav ja tuntav. Hinnates valu olemasolu või puudumist keskmisest mõistliku kõrvalseisja hinnangu kaudu, on kohus veendumusel, et ka keskmiselt mõistlikule kõrvalseisjale on arutataval juhul löök ühes sellega kaasneva valuga äratuntav. Nagu toodud, lõi V. Korotkov kannatanut näkku. On üldteada, et nägu on õrn piirkond, kuhu tehtavad löök/löögid põhjustavad suuremat valutunnet/-aistingut kui kusagile mujale kehapiirkondadesse tehtavad löögid. Arutataval juhul pole võimalik mööda vaadata ka jõudude tasakaalust. Kannatanu näol on tegemist õblukese naisterahvaga, süüdistatav on aga tugev ja sportlik meesterahvas. On üldteada, et meesterahva löögid evivad ka suuremat/tugevamat löögijõudu kui seda on naisterahva tehtavad löögid. Kui siiajuurde lisada ka fakt süüdistava sportlike eluviiside kohta, siis on põhjust küllaldase veenvuse ja kindlusega rääkida ka löögitugevusest, mis tõi tagajärjena kaasa valu. Kuna kannatanu hakkas ka nutma, 7 siis asus kohus seisukohale, et analüüsitaval juhul on tõendamist leidnud kannatanul karistusõiguslikult relevantse valu olemasolu, mis on põhjuslikus seoses süüdistatava tegevusega. 3.
18. Maakohus asus seisukohale, et V. Korotkov tegutses kannatanu löömisel ja talle valu tekitamisel tahtlikult. Menetluse käigus uuritud tõenditest nähtuvalt lõi V. Korotkov N.K. t verbaalse konflikti tagajärjena, kuna N.K. ei reageerinud V. Korotkovi väljaütlemistele, sõimule, ärritunud käitumisele ega andnud talle vastuseid. N.K. lihtsalt eiras avalikus kohas ebaviisakalt käituvat V. Korotkovi. Märgitu tähendab omakorda, et V. Korotkovi sooritatud lööki pole võimalik hinnata juhusliku või kogemata aset leidnud teona. Kuna kannatanu ignoreeris V. Korotkovi inetut ja sobimatu sõnakasutust ning väljendusviisi, siis oli V. Korotkovi eesmärgiks saavutada oma soovide/tahtmiste täitumine läbi kannatanu löömise ja talle valu põhjustamise. Siinkohal evib ka kaalu, et V. Korotkovil oli võimalik lüüa kannatanut mistahes keha piirkonda. V. Korotkov suunas aga löögi kannatanu kõige õrnemasse piirkonda ehk näkku. Eelnimetatud asjaolud nende koostoimes annavad aluse rääkida tahtlikult, sh tahtluse intensiivseimas vormis toime pandud teost. 3.
19. Prokuratuur süüdistas V. Korotkovi lähisuhtes kehalise väärkohtlemise toimepanemises. Kohtuvaidlustes taotles prokuratuur V. Korotkovi teo ümberkvalifitseerimist

§ 121lg 1 järgi, kuna kõrgeima astme kohtu suuniste kohaselt pole alust käsitleda V.

Korotkovi ja N.K. t nende lõppenud abieluliste suhete järgselt enam lähisuhtes olevaiks isikuteks. Maakohtu hinnangul on V. Korotkovi teo ümber kvalifitseerimine

§ 121

lg 1 järgi igati põhjendatud ja prokurör märgib õigustatult, et muutunud kohtupraktika kohaselt (RKKKo nr 119-3377/32 p 9-12) ei käsitleta endisi abielulistes suhtes olevaid isikuid enam lähisuhtes olevana

§ 121lg 2 p 2 tähenduses.

Kuna V. Korotkovi ja N.K. abieluliste suhete lõppemise järgselt on ka nendevaheline lähisuhe lõppenud, siis pole V. Korotkovi teos sedastatavad kvalifitseerivad tunnused ja V. Korotkovi tegu tuleb kvalifitseerida

§ 121lg 1 järgi.

1. Maakohtu seisukoht ajutise lähenemiskeelu rikkumiste osas. 4.
2. Arutataval juhul ei ole vaidlust, et 26.07.2019 tegi Viru Maakohus määruse, millega kohus rahuldas prokuratuuri ajutise lähenemiskeelu taotluse. Antud määrusega keelas kohus V. Korotkovil läheneda N.K. le avalikes kohtades, avalikel üritustel ja muudes N.K. viibimiskohtades lähemale kui 20 m ning suhelda neis kohtades N.K. ga. Samuti oli keelatud V. Korotkovil viibida N.K. elukohas XXX ja selle lähiümbruses lähemal kui 20 m. Lisaks oli keelatud V. Korotkovil N.K. ga ühenduse võtmine mis tahes sidevahendite kaudu või viisil. N.K. ga juhuslikul kokkusaamisel kohustus V. Korotkov N.K. t kõnetama temast viivitamatult eemalduma vähemalt 20 m kaugusele. Vaidlusi pole ka selles, et V. Korotkov vaidlustas ajutise lähenemiskeelu määruse Tartu Ringkonnakohus, ent tema määruskaebus jäi edutuks. V. Korotkovi ja N.K. ütluste, ent ka 27.11.2019 ja 02.12.2019 asitõendi vaatlusprotokollidega on tõendatud, et V. Korotkov edastas enda telefoninumbrilt xxxxx oma endise abikaasa N.K. telefoninumbrile xxxxxx kuupäevadel 13.09.2019 kell 10:43, 14.09.2019 kell 08:54, 30.09.2019 kell 20:31, 17.11.2019 15:29, 24.11.2019 kell 15:05 ja 01.12.2019 kell 15:05 kokku 6 tekstisõnumit. Eelosutatud tõendite pinnalt, samuti tuginedes lähisuhtevägivalla infolehtedele, tuleb nende kogumis hindamise tulemina nentida, et V. Korotkov rikkus kohtuotsusega kohaldatud ajutist lähenemiskeeldu. Sh rikkus ta lähenemiskeeldu 6 korral, s.o korduvalt, kuna antud koosseisu raames realiseerub korduvus faktilise retsidiivina. Seega realiseeris V. Korotkov oma käitumisaktidega

§-s 3312 objektiivse koosseisu tunnused. 8 4.2. Ka on tõendatud, et V. Korotkov realiseeris

§-s 3312 objektiivse koosseisu tunnused tahtlikult. Aluse taolise järelduse tegemiseks annavad järgmised asjaolud. Maakohtus, prokuröri küsimustele vastates märkis V. Korotkov, et ta mõistis täielikult ajutise lähenemiskeelu määruse sisu, sh mõistis ta, et tal oli keelatud N.K. ga ühendust võtta mistahes sidevahendite kaudu. Talle oli mõistetav seegi, et ajutine lähenemiskeeld piiras tema suhtlust lapsega ja rikkus tema vanemaõigusi. Ta pöördus küll apellatsioonikohtu poole, ent edutult. Märgitu kinnitab, et V. Korotkovile oli ajutise lähenemiskeelu määruse sisu täielikult mõistev, sh ta teadis ja mõistis, et kannatanuga kontakteerumise keeld kehtib mistahes vormingus ühenduse võtmisele. Vaatamata keelu sisust arusaamisele jätkas V. Korotkov kannatanuga kontakteerumist, tegi seda korduvalt ja seda ka olukorras, kus ta mõistis, et kannatanu temaga suhelda ei soovi. Kirjeldatud teadlikkusest ja objektiivselt avaldunud V. Korotkovi käitumisaktidest tulenevalt järeldub, et V. Korotkovi tegutses kindla teadmise ja eesmärgiga ehk pani toime talle etteheidetava teo tahtluse intensiivseimas vormis. 4.

1. Kohtumenetluses selgitas V. Korotkov sõnumite saatmisega seotult, et pärast ajutise lähenemiskeelu määrust, umbes augusti kuus hakkas ta igatsust tundma oma poja, s.o A.K. i (sünd 27.02.2014) järele. Selleks palus ta oma vanaema, et viimane võtaks ühendust N.K. ga ja paluks temalt võimalust lapsega suhtlemiseks. Selleks ajaks polnud ta oma lapsega saanud suhelda juba mitme kuu kestel. Vanaema helistaski tema palvel N.K. le, N.K. ja vanaema suhtlesid esmalt omavahel ning mingil hetkel tegi vanaema N.K. le ettepaneku nende omavaheliseks vahetuks suhtluseks. Ta võttis vanaemalt üle telefoni ja nad suhtlesid rahulikult N.K. ga. Selle käigus avaldas N.K. , et ta pole selle vastu, kui nad suhtlevad. Küsimusele, millise suhtluskanali kaudu hakkab suhtlus toimuma, vastas N.K. , et sms-ide vahendusel. Vestlus pidi toimuma üksnes ja ainult nende ühise lapse teemal. Samuti avaldas V. Korotkov, et neil on pooleli lapse suhtlemiskorra vaidlus. Sügisel, so oktoobri lõpus või novembris toimus istung, kus pakuti välja, et tal on võimalik lapsega suhelda 1 tunni jooksul Skype´i vahendusel. Pärast kohtumäärust, mis lubas tal lapsega suhelda pühapäeviti Skype´i teel, ootas ta pühapäevaseid kõnesid ja kui A.K. ühendust ei võtnud, siis kirjutas ta N.K. le küsimuse, kus on A.K. . Kuna N.K. ei vastanud, siis sai ta aru, et N.K. ei soovi suhelda. 4.
2. Kannatanu oma ütlustes kinnitav süüdistatava avaldatut, et ajutise lähenemiskeelu määruse tegemise järgselt suhtles ta algselt V. Korotkovi vanaemaga, seejärel rääkis ta telefonitsi teel aga ise vahetult V. Korotkoviga ning lubas ka lapsel V. Korotkoviga kohtuda. Mingil ajal septembrist ta enam aga V. Korotkovi sõnumitele ei vastanud. Lisaks kinnitas kannatanu, et kui ta ei eksi, siis 08.11.2019 toimus kohtuistung, kus määrati kindlaks lapsega suhtlemise kord. See nägi ette, et igal pühapäeval kella 15-st kuni kella 16ni oli võimalik V. Korotkovil suhelda lapsega Skype kaudu. Nimetatud ajal pidanuks Skype olema kättesaadav, et laps või V. Korotkov saaksid teineteisele helistada. Tsiviilkohus ei korrigeerinud kriminaalmenetluses koostatud ajutise lähenemiskeelu määrust, mis tähendab, et kohus ei andnud V. Korotkovile luba temaga kontakteerumiseks. 4.
3. Hinnates V. Korotkovi ja N.K. kohtuistungil avaldatut, esineb maakohtul õiguslik alus kontrollida, kas V. Korotkovi teos esinevad õigusvastasust välistavad asjaolud. Nimelt on nad mõlemad kinnitanud, et suhtlus, sh sms-side edastamine toimus N.K. nõusolekul. Enne tõendipõhiselt õigusvastase asjaolu esinemise kontrollimist tuleb selgitada, et Riigikohus on leidnud, et karistusseadustikus sätestamata, nn seadusüleseks õigustavaks asjaoluks võib olla ka kannatanu nõusolek. See on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Seejuures ei kohaldu kannatanu nõusolekule mingi kindel 9 vorminõue, vaid nõusoleku andmine võib aset leida ka konkludentselt (RKKKo nr 3-1-1-6010, p 17.2). Kõrvutades V. Korotkovi ja N.K. ütlusi, esineb põhjendatud alus järelduseks, et ajutise lähenemisekeelu tegemise järgselt toimus nende vahel suhtlus nii telefonikõne(de) kui sõnumite kaudu. Kohus võttis kaitsja taotlusel vastu ka V. Korotkovi ja N.K. sõnumivahetuse. Selle pinnalt leiab kinnitust, et
4. juulist kuni
5. septembrini on V. Korotkovi ja N.K. vahel toimunud sõnumivahetus, mille keskmeks on nende ühise lapse, s.o A.K. iga seotu. Kuna N.K. on V. Korotkovi sõnumitele valdavalt vastanud, sh kinnitasid nad mõlemad kohtuistungil, et N.K. oli suhtlusega nõus, siis järeldub, et kuni
6. septembri sõnumivahetuseni oligi V. Korotkovi kannatanu nõusolek talle sõnumite saatmiseks. Maakohtul tuleb aga nentida, et osutatud perioodi osas, mis on kannatanu nõusolekuga hõlmatud, pole V. Korotkovile süüdistust ka esitatud. 4.
7. Edasiselt nähtub kaitsja taotluse alusel kohtus uuritud sõnumivahetusest, et
8. septembril kell 16.48 vestluses teatab N.K. V. Korotkovile, et kuna V. Korotkov ei ole esitanud N.K. le tõendit selle kohta, et ta ei tarvita narkootilisi aineid, siis ei saa ta rohkem ka nõustuda, et V. Korotkov lapsega suhtleb. Alates
9. septembrist ongi N.K. V. Korotkovi sõnumeid eiranud. Märgitust järeldub, et N.K. väljendas
10. septembril sõnaselget, et ta ei nõustu V. Korotkoviga suhtlust jätkama ja tema sõnalise väljenduse järgne käitumine ehk V. Korotkovi sõnumite eiramine kinnistab ka konkludentselt N.K. varasema antud loa tagasivõtmist. Toodu tähendab omakorda, et süüdistuses märgitud aegadel ehk 13.09.2019 kell 10.43, 14.09.2019 kell 08.54, 30.09.2019 kell 20.31, 17.11.2019 15.29, 24.11.2019 kell 15.05 ja 01.12.2019 kell 15.05 edastatud sõnumite saatmise ajal puudus V. Korotkovil kannatanu nõusolek kannatanule sõnumite edastamiseks, kannatanu oli oma tahet V. Korotkovile suhtluse katkestamiseks väljendanud nii sõnaliselt kui ka konkludentselt ja seega puudub õiguslik alus jaatada kannatanu nõusoleku kui seadusülese õigustava asjaolu esinemist. Seega õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad ja V. Korotkovi suhtes tuleb teha süüdimõistev kohtuotsus.
11. Maakohtu seisukoht karistuse osas. 5.
12. Seadusandaja on menetluse esemeks olevate süüteokooseisude puhul sätestanud alternatiivsed karistusliigid. Kuigi prokurör taotles maakohtus V. Korotkovile karistusliigina vangistuse kohaldamist, on prokurör ka leidnud, et printsiibis on võimalik V. Korotkovi karistuse eesmärke saavutada ka rahalise karistusega. 5.
13. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt V. Korotkovil kehtivad karistused puuduvad. Samuti ei tingi V. Korotkovi poolt toime pandud teod vajadust vangistuse kohaldamiseks – tema poolt toimepandud teod pole ülemäära rasked ja tema tegudega pole kaasnenud raskeid tagajärgi. 5.
14. Hinnates V. Korotkovi teosüü suurust

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, jagas kohus täielikult prokuratuuri seisukohta, et V. Korotkovi teosüü suurust tuleb hinnata väikseks. Mis puudutab karistust raskendavate asjaolude esinemist, siis jagas kohus prokuröri seisukohta, et V. Korotkovi puhul karistust raskendavaks asjaoluks süüteo toimepanemine süüdlase endise pereliikme suhtes (

§ 58

p 4) ja isikuvastase süüteo toimepanemine täisealise isiku poolt alaealise juuresolekul (

§ 58p 13).

Karistust kergendavad asjaolud

§ 57mõttes sedastavad ei ole.

Üldpreventiivseid kaalutusi silmas pidades peab V. Korotkovile mõistetav karistus andma selge signaali, et tegu, mille V. Korotkov toime pani, on taunitav ja sellega kaasnevad karistusõiguslikud järelmid. Kohus leidis, et V. Korotkovi tuleb karistada 100 trahviühiku suuruse rahalise karistusega. 5.4. V. Korotkovi teosüü suuruse kohta

§-s 3312 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise osas jagas maakohus prokuratuuri seisukohta, et V. Korotkovi süüd tuleb hinnata väikeseks. Prokurör osutab asjakohaselt, et V. Korotkovi pani antud süüteo toime 10 sõnumite saatmise teel ja tegemist polnud inetute, solvavate või kannatanut alandavate sõnumitega. V. Korotkovi edastatud sõnumid puudutasid V. Korotkovi ja N.K. ühist last. Arvestades üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi, karistas kohus V. Korotkovi

§-s 3312 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 70 trahviühikuga, mis on rahalises vääringus 700 eurot (vt otsuse p 35). 5.5. Kohus rakendas V. Korotkovile liitkaristust mõistes

§ 64

lg 1 alt 2 ja mõistis liitkaristuseks rahalise karistuse 150 trahviühikut, mis on rahalises vääringus 1 500 eurot (vt otsuse p 35).

1. Maakohtu seisukoht lähenemiskeelu osas. 6.
2. Prokurör ja kannatanu taotlesid kohtult V. Korotkovile seaduses sätestatud maksimaalses tähtajas lähenemiskeelu kohaldamist. Kannatanu taotles kohtumenetluses oma eraelu ja isikuõiguste kaitseks lähenemiskeelu kohaldamist. Samuti on menetluse esemeks isikuvastane kuritegu, st et lähenemiskeelu kohaldamise eeldused on arutataval juhul täidetud. 6.
3. Arutataval juhul mõistis maakohus V. Korotkovi süüdi kannatanu löömises. Menetluse käigus tuvastatust, so V. Korotkovi ja kannatanu N.K. ütlustest nähtuvalt, oli V. Korotkovi juba enne löömist verbaalselt agressiivse ja ründava käitumisstiiliga. Nende ütluste pinnalt tuleb teha järeldus, et V. Korotkovi ja N.K. omavahelised suhted on olnud keerulised pikema aja vältel ja on seda kestvalt. Nende omavahelised pingestunud suhted olid selgelt tajutavad ka kohtuistungil. Võib tõsikindlalt väita, et ajutise lähenemiskeeluga V. Korotkovile seatud piirangud on küll taganud N.K. eraelu ja isikuõiguste kaitse, ent see pole taganud nende omavaheliste suhete normaliseerumist. On ilmselge, et nende omavahelisi suhted pingestavad ühise lapsega seotud küsimused, sh käimas olevad tsiviilvaidlused. Kuigi kohtupraktikas tunnustatud arusaama kohaselt ei tagata lähenemiskeeluga vaidluste lahendamist mõnes muus menetluses, siis asjaoludest tulenevalt pole võimalik V. Korotkovi ja N.K. vahelisi tsiviilvaidlusi lähenemiskeelu üle otsustamisel täielikult ka kõrvale jätta. Nagu märgitud, on tsiviilvaidlused seotud nende ühise lapsega. Ka menetluse esemeks olev kehalise väärkohtlemise episood on seotud nende ühise lapsega. Nii avaldas V. Korotkov, et randa mineku ja N.K. ga kokkusaamise eesmärgiks oli soov näha oma 5-aastast last ja uurida N.K. lt lapsega kokkusaamise võimaluste kohta. Ka V. Korotkovi ja N.K. vahelise kirjavahetuse kohaselt on V. Korotkov võtnud N.K. ga kontakti just selleks, et pärida ja saada informatsiooni oma lapse kohta. Kuna V. Korotkovi ja N.K. vahel on last puudutavates küsimustes diametraalsed eriarvamused, juba varasemad eriarvamused on päädinud sõnaliste konfliktide ja menetluse esemeks olevat kehalist väärkohtlemist silmas pidades ka karistusõiguslikku kvaliteeti omava teoga, sh ei ole nende omavaheline suhtlus normaliseerunud, nendevahelised eriarvamused ei ole kusagile kadunud, siis võimaldavad nimetatud asjaolud teha prognoosotsustuse, et uute karistusõiguslike tegude vältimiseks või vähemalt taoliste tegude võimaluse minimeerimiseks tuleb kohtul rakendada meetmeid, mis tagaks ühelt poolt kannatanu eraelu ja isikuõiguste kaitse, teisalt looks aga ka tingimused, kus V. Korotkovil ei oleks võimalik N.K. peal oma pahameelt välja elada või veel enam - käituda N.K. ga viisil, mis võiks kaasa tuua uute kuriteokahtluste/süüdistuste tõusetumise/esitamise. Maakohtu veendumusel on kõnealust tasakaalu võimalik saavutada lähenemiskeelu kohaldamisega. 6.
4. Lähenemiskeelu tingimuste üle arutledes on määravaks asjaolu, et V. Korotkovi süüdimõistmise aluseks olev tegu seisnes N.K. löömises. Taolise teo korduvuse välistamiseks tuleb luua olukord, kus V. Korotkovi ja N.K. vahele jääks vahemaa, mis jääks välja V. Korotkovi käeulatusest. Samuti peab kohus kaitsmisväärseks kannatanule turva- ja kindlustunde loomist tema kodus, ent ka koju minnes ja/või tulles. Eelnevast tuleneb, et põhjendatud, asjakohane ja proportsionaalne on keelata V. Korotkovil viibida kannatanu elukohas ja kannatanu elukoha lähedal lähemal kui 20 meetrit. Kuna menetluse esemeks oleva 11 teo pani V. Korotkov toime avalikus kohas, siis toob see kaasa vajaduse kohaldada lähenemiskeeldu ka viisil, mis keelab tal N.K. le läheneda lähemale kui 20 meetrit. Kuna V. Korotkovi ja N.K. vahel toimuvad kohtuvaidlused ja võib eeldada, et neil tuleb viibida üheaegselt kohtus/kohtusaalis ja ei saa välistada, et kohtuvaidluste lahendamiseks võib esineda vajadus viibida neil üheaegselt ka (ameti)asutus(t)es, siis viimati nimetatud keeld, s.o keeld läheneda N.K. le lähemale kui 20 meetrit ei kohaldu kohtus/kohtusaalis ja/või (ameti)asutuses viibides, kui viibimise aluseks on kohtu korraldus/luba vmt. Kannatanuga juhuslikul kohtumisel peab V. Korotkov kannatanust viivitamatult eemalduma vähemalt 20 meetri kaugusele. 6.
5. Ajutise lähenemiskeelu määrusega keelati V. Korotkovil võtta N.K. ga ühendust mistahes sidevahendite kaudu. 03.03.2020 kohtumäärusega muutis kohus ajutise lähenemiskeelu tingimusi viisil, et V. Korotkovil oli võimalik N.K. ga ühendust võtta e-kirja/sms-sõnumite vahendusel ühise lapsega seotud teemadel. Otsustamaks suhtlemise keelamise jätkuvat põhjendatust, siis on kohus seisukohal, et kõnesolevagi piirangu jätkamine on asjakohane ja vajalik. Esmalt meenutab kohus, et kannatanu eraelu ja isikuõiguste rikkumiste oht ei pea seisnema üksnes karistusõiguslikku vastutust kaasa toovates tegudes, vaid tegemist võib olla ka käitumisega, mis on kannatanu jaoks piisavalt häiriv (RKKKm nr 1-19-4240 p 16). Menetluse esemeks oleva kehalise väärkohtlemise episoodis on süüdistatava ja kannatanu ütlustega tuvastatud, et löömisele eelnes inetu ja häiriv verbaalne konflikt, mis jätkus löömise järgselt. Kohtus uuritud V. Korotkovi ja N.K. kirjavahetusest nähtub, et ka siis, kui N.K. on sõnaselgelt öelnud, et ta suhelda ei soovi, on V. Korotkov jätkanud kannatanule sõnumite edastamist. Osutatu pinnalt teeb kohus prognoosotsustuse, et suhtluskeelu kohaldamata jätmisel võib A.K. jätkata N.K. ga pidevalt kontaktide otsimist, mistõttu on ka suhtluse piiramine asjakohane, vajalik ja ka proportsionaalne. 6.
6. Kuigi maakohus pidas suhtluspiirangu kohaldamist asjakohaseks, vajalikuks ja proportsionaalseks, tuleb suhtluspiirangut kehtestades arvestada, et V. Korotkovil ja N.K. l on (eel)kooliealine laps, kelle suhtlus ja läbikäimine peab olema kooskõlastatud vanematega, sh kooskõlastatud temaga koos elava vanemaga. Vähetähtis pole seegi, et perekonnaseadusest tulenevalt on mõlemal vanemal õigus ja kohustus oma lapsega suhelda ning õigus oma mõlema vanemaga suhelda on ka lapsel. Kuna V. Korotkovi ja N.K. ühine laps elab N.K. ga, siis tagamaks ning toetamaks lapse ja lahuselava isa vahelise suhtluse jätkumist, teineteise eludes osalemist ja nendevahelisi häid suhteid, siis tuleb suhtlemispiirangut kohaldada viisil, et V. Korotkovil on võimalik N.K. ga kontakteeruda ühise lapsega seotud teemadel. Seega määrab kohus, et kohaldatav suhtluspiirang ei hõlma suhtlust, mis on seotud ühise lapsega. Et taoline suhtlus oleks kannatanule võimalikult vähe ebamugav ja et vältida ka võimalikke konflikte, siis määras kohus, et suhtlus ühise lapsega seotud teemadel võib toimuda kirjalikke taasesitamist võimaldavate meetmete kaudu (sõnumid, sms-id, e-kirjad). Taoliselt toimimine tagab kannatanu füüsilist ja vaimset turvatunnet, võtab arvesse tema õigust eraelu puutumatusele ja tema teistele isikuõigustele, ent säilitab ka V. Korotkovile võimaluse ja õiguse osaleda oma lapse elus, suhelda lapsega vahetult teise vanemaga kooskõlastatud või kohtu määratud/määrataval viisil ning säilitada lapses turvavatunne, et vanemate kooselu lõppemisest sõltumata, jäävad lapsele võrdselt alles nii ema kui ka isa. Küll pidas kohus vajalikuks V. Korotkovile selgitada, et ka talle N.K. ga alles jääv suhtlusvorm ei tohi ega või ületada mõistlikkuse piiri. Nimelt on seadusandaja kriminaliseerinud nii teise isikuga korduva või järjepideva kontakti otsimise, tema jälgimise või muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumise eest, kui selle eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt häirimine (

§ 1573

lg 1), kui ka lähenemiskeelu rikkumise (

§ 3312). 12 6.6.

Kannatanu ja prokurör taotlesid lähenemiskeelu kohaldamist seaduses sätestatud maksimaalses tähtajaks ehk 3-ks aastaks. Sedavõrd pikaks ajaks kohus lähenemiskeelu kohaldamist põhjendatuks ei pea. Lähenemiskeelu kohaldamine peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Piirangute kohaldamisel, millega on hõlmatud ka piirangute ajaline kehtivus, tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid ja piirang ei tohi riivata adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Arutataval juhul asus maakohus seisukohale, et V. Korotkovi süüd tuleb hinnata kehalise väärkohtlemise episoodiks väikseks. Kohus mõistis V. Korotkovi süüdi ka ajutise lähenemiskeelu rikkumises, ent seadusandja pole ette näinud (KrMS § 3101 lg 1), et lähenemiskeelu kohaldamise aluseks saaks olla ka

§ 3312järgi kvalifitseeritav tegu.

Seega ei saa antud koosseisu järgi V. Korotkovi süüdimõistmine evida mõju lähenemiskeelu kohaldamisele või selle tingimustele. Küll evib kaalu asjaolu, et V. Korotkovi suhtes on varem lõpetatud kriminaalmenetlus lähisuhtes kehalise väärkohtlemise episoodis oportuniteediga. Samas tuleb nentida, ent menetluse lõpetamine oportuniteediga tähendab, et V. Korotkovi teosüü oli väike. Seega ei esine kaalukaid asjaolusid, millega põhjendada lahenemiskeelu kohaldamist 3 aastaks. 6.

1. Ajutine lähenemiskeeld on V. Korotkovi suhtes kehtinud alates 26.07.
2. Kuigi ajutise lähenemiskeelu tingimusi on V. Korotkov rikkunud, pole tema rikkumised olnud tõsised – need olid seotud lapse kohta päringute tegemisega. N.K. avaldas kohtuistungil kohtu küsimustele vastates, et kuigi tema jaoks on suhtlus A.K. iga ebameeldiv, siis kohtumääruse järgselt, millega kohus muutis ajutise lähenemiskeelu tingimusi viisil, et V. Korotkovile jäi võimalus temaga ühendust võtta lapsega seotud teemadel, on V. Korotkovi suhtlus jäänud viisakuse piiridesse. Märgitu annab kohtule tagasisidet selle kohta, et V. Korotkov on valmis püüdlema N.K. ga normaalse suhtluse ja läbisaamise poole, soovi korral on ta võimeline ka oma negatiivseid emotsioone valitsema piirides, mis on aktsepteeritav inimeste omavahelistes suhtes ja läbikäimises ning käsitletud asjaoludest nende koostoimes leiab kohus, et lähenemiskeeld on proportsionaalne pikkuses 1 aasta ja 6 kuud. Apellatsioon
3. Viru Maakohtu 17.06.2020 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav V. Korotkovi kaitsja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist lähenemiskeelu kohaldamise osas ning jätta lähenemiskeeld kohaldamata. Maakohus on vääralt hinnanud tõendeid ja otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud.
4. Apellandi seisukoht maakohtu otsuses tunnistada V. Korotkov süüdi

§ 121lg 1 järgi.

8.

1. Maakohus tugines otsuses kannatanu ja süüdistatava, tunnistaja L.K. ütlustele, kannatanu kõnedele häirekeskusele ja lähisuhtevägivalla infolehele. 8.
2. Maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et tegelikult kõik esiletoodud tõendid (v.a kannatanu ja süüdistatava ütlused) on loodud kannatanu algatusel ja ei või olla toimunu objektiivseks tõendiks. Lähisuhtevägivalla infoleht, kõned häirekeskusse ja kõne L.K. ga kajastavad informatsiooni toimunust sellel moel, nagu seda soovis esitada kannatanu. 8.
3. Süüdistatav selgitades oma seisukohta, et kannatanul olid põhjused esitada informatsiooni valesti. Süüdistatav soovib esitada täiendava tõendina tema ja A.K. i vahel interneti kaudu toimunud vestluse salvestuse. Vestluses räägib A.K. sellest, et kannatanu kasutas tõepoolest lapse suhtes vägivalda. Antud tõend on tekkinud kohtuvaidluse kestel ja süüdistataval ei olnud võimalust esitada antud tõendit varasemas menetluses. 13 8.
4. V. Korotkovi arvates kasutas kannatanu tema ja süüdistatava vahel Narva-Jõesuu rannas tekkinud konflikti selleks, et luua muljet, et V. Korotkov lõi kannatanut selleks, et mh saada lähenemise keeldu ja täiesti keelata süüdistataval lapsega suhelda. Käesolevas asjas kohaldatud ajutine lähenemiskeeld viis sellini, et süüdistatav oli tõepoolest jäetud ilma igasuguse võimaluseta suhelda lapsega poole aasta jooksul. 8.
5. Maakohus jättes tõendite hulgast välja A.T. i ütlused – asjas jäid ainult kaks tõendit, mis vahetult ja otseselt kajastavad väidetava vägivalla kasutamise asjaolusid: süüdistatava ja kannatanu ütlused. Puuduvad igasugused objektiivsed tõendid, mille pinnalt on võimalik tuvastada, et tegelikult lõi süüdistatav kannatanut. 8.
6. Maakohtu järeldus sellest, et löök leidis aset, põhineb sellele, et kohus pidas kannatanu ütlusi usaldusväärseteks ja süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks. Hinnates kaudseid tõendeid viitab kohus sellele, et helistades häirekeskusesse kasutas kannatanu sõna „нападает“ (ründab). Kohus tegi järelduse sellest, et antud sõna nii vene kui ka eesti keeles sisaldab vägivalla kasutamise tunnuseid. Kaitsja sellega ei nõustu. Wikisõnastik nt viitab sellele, et vene kõnekeeles sõna „нападать“ kasutatakse nt selles mõistes, et keegi esitab teisele etteheiteid, süüdistusi jne, kuid tegemist on verbaalse tegevusega
7. Samuti antud sõna põhimõiste ei sisalda ka vägivalda kasutamise elementi ja mõistab, et keegi hakkas teise isiku vastu vaenulikke tegevusi demonstreerima, kuid ei viinud neid lõpuni. Nii kaua, kui kaitsja oskab eesti keelt, kasutatakse eesti keeles sõna „rünnak“ ka nt verbaalse ataki kirjeldamisel. Seega teha antud sõnast järelduse sellest, et helistades häirekeskusesse ja kasutades sõna „rünnak“ pidi kannatanu silmas, et nimelt vägivalla kasutamine pole võimalik. Kohus mitu korda toonitas, et kannatanu nuttis, sh helistades häirekeskusesse. Tutvudes mõlema asjasse esitatud kõnega häirekeskusse pole võimalik leida, et kannatanu kõnede ajal on tema jutu tempo kõrgendatud, kuid ei ole kuulda, et ta nutab. Esimeses kõnes hakkab kannatanu karjuma ja väljendama emotsioone ainult tol hetkel, kui süüdistatav võttis A.K. i kätte. Peale seda tema jutu tempo uuesti rahuneb. Teise vestluse häirekeskusega osas tuleb toonitada, et kannatanu jutust ei ole jälgitav, et ta oleks väga näriline ega ärritatud. Ei ole loogiline kui peale avalikult toimunud konflikti ja väidetava vägivalla kasutamist ootab kannatanu rahulikult politseid kohas, kuhu süüdistatav võib naasta igal hetkel. Süüdistatava arvates antud asjaolu iseloomustab süüdistatava arvamust sellest, et kannatanu kasutas tekkinud konflikti selleks, et liialdada toimunuga ja saada lähenemise keeldu. 8.
8. Vasturääkivuses antud kõnesalvestusega on L.K. ütlused. L.K. rõhutas mitu korda ütlusi andes seda asjaolu, et helistades temale, kannatanu nuttis. Seejuures tekib järgmine arusaamatus: kannatanu helistas tunnistajale häirekeskusega kõnede vahepeal. Kõnede salvestusest ei ole jälgitav, et kannatanu nutab vesteldes häirekeskuse töötajatega. Teises kõnes on kannatu hääl täiesti rahulik ja normaalne. Antud asjaolust on võimalik aru saada niimoodi, et kannatanu helistades L.K. le ei nutnud ja tunnistaja võib toimunuga liialdada. 8.
9. Kohtuvaidluses juhtis kaitsja tähelepanu kaudsele asjaoludele, mis võimaldavad lugeda süüdistatava ütlusi usaldusväärseteks. Lühidalt on antud asjaolud järgmised: Narva-Jõesuu rannas tekkinud konflikt toimus avalikus kohas paljude inimeste silmade all. Konflikt jätkus pika aja jooksul. Konflikti käigus kannatanu ja süüdistatav jalutasid rannast Meresuu Spa hotellini. Konflikt jätkus ka hotelli sissepääsu juures. Vahepeal süüdistatav ja kannatanu seisid jäätisemüüja juures. Kaitsja juhtis kohtu tähelepanu sellele, et ei ole eluliselt usutav, et antud olukorras keegi ei helistanud politseisse ega ei sekkunud konflikti, eriti arvestades seda asjaolu, et süüdistatav lõi väidetavalt kannatanut. See asjaolu, et rannas ja linnas oli tol ajal palju 14 inimesi, tõendasid nii süüdistatav kui ka kannatanu oma ütlustes. Kohus märkis antud osas lihtsalt ära, et puuduvad võimalused tuvastada kohtumenetluses, mis põhjusel ei sekkunud konflikti pealtnägijad konflikti ega helistanud politseisse. Kuid kaitsja arvates kohus oli kohustatud võtma arvesse antud asjaolu hinnates süüdistatava ütluste usaldusväärust koosmõjus selle asjaoluga, et kannatanul võiks olla motiiv konfliktiga liialdamiseks. Juhul, kui jätta kõrvale tõendid, mis on kaudsed (lähisuhtevägivalla infoleht, L.K. ütlused) siis tekib n-ö sõna-sõna-vastu-olukord. Antud olukorras peab kohtuotsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev (vt. nt RKTKo asjas 3-1-1-48-11 p. 15). 8.
10. Kaitsja arvates ei ole välistatud kannatanu soov inspireerida rannas toimunud konflikti ja kasutada konflikti selleks, et saada lähenemiskeelu kohaldamist. Seejuures tuleb võtta arvesse ka kannatanu käitumist kohtueelses ja kohtumenetluses. 8.
11. Kuriteokaebus

§ 331² järgi oli esitatud ilmselgelt liialdatult.

Kuriteokaebuses ei maininud kannatanu seda, et ta ise lubas süüdistavale suhelda temaga lapse teemal. 8.

1. Süüdistatav kirjeldas kaudseid asjaolusid, mis võimaldavad kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Nii kohtukõnedes kui ka käesolevas kaebuses on palju räägitud sellest, et konflikt leidis aset avalikus kohas. Rannast kuni Meresuu SPA hotellini on ca 300-500 m. Kannatanu ja süüdistatav jalutasid rannast kuni hotellini, seisid hotelli sissepääsu juures pika aja jooksul. Selles olukorras ei ole eluliselt usutav, et löögi pealtnägijad ei helistanud vähemalt häirekeskusesse. Samuti ei ole eluliselt usutav, et konflikti juures viibivad isikud ei sekkunudki konfliktisse. Ainult antud asjaolu võimaldab lugeda süüdistatava ütlusi eluliselt usutavateks. 8.
2. Tuleb võtta arvesse ka järgmist: kohtu arvates on küüniline kaitsja argument, et kannatanu olukorras, kus tekkis konflikt ja süüdistatav väidetavalt lõi kannatanut, ei hakanud lahkuma sündmuskohast selleks, et vältida konflikti jätkamist ja vabaneda süüdistatava väidetava agressioonist. Kaitsja toonitab antud asjaolu selleks, et juhtida tähelepanu, et kannatanu käitumine tekkinud olukorras on ebaloogiline juhul, kui löök leidis aset, ja loogiline juhul, kui tekkinud konflikt oli liialdatud kannatanu poolt. 8.13.

§ 121lg 1 objektiivne koosseis eeldab, et kannatanul tekiks valu.

See asjaolu, et kannatanule oli tekitatud valu, tõendatakse ainult kannatanu ütlustega. Kohus esitab oma arvamused valu tõsisuse kohta otsuse p-s

1. Kaitsja soovib ära märkida selles osas järgmist: kohale saabunud politseipatrull ega tunnistaja L.K. ei näinud löögi jälge. Seejuures märgib kohus ära, et kannatanu näol on tegemist õblukese naisterahvaga, süüdistatav on aga tugev ja sportlik meesterahvas. Isegi kui võtta õigeks kannatanu poolt esitatud toimunu versiooni, siis löögist mille tagajärjel kannatanu prillid kukkusid maha, arvestades süüdistatava kehaehitust, pidid jääma löögi jäljed kannatanu näole. Seda aga ei olnud. Antud asjaolu paneb kahtluse alla kannatanu väite selle kohta, et ta tundis valu. Ühtlasi antud asjaolu paneb kahtluse alla ka kohtu järelduse selle kohta, et löök leidis aset.
2. Apellandi seisukoht Vitali Korotkov süüdi tunnistamises

§ 331² järgi.

9.

1. Antud süüdistuse osas leidis maakohus, et tõepoolest on kannatanu nõustunud sellega, et süüdistatav suhtleks temaga lapsega seotud teemal. Kuid kohus leidis, et
2. septembril kell 16.48 vestluses teatab N.K. V. Korotkovile, et kuna V. Korotkov ei ole esitanud N.K. le tõendit selle kohta, et ta ei tarvita narkootilisi aineid, siis ei saa ta enam ka nõustuda, et V. Korotkov lapsega suhtleb. Kohtu arvates antud sõnumi saamisega oli V. Korotkov kohustatud lõpetama suhtlemise kannatanuga. 15 9.
3. Süüdistatav andes ütlusi seletas tekstsõnumite saatmise põhjusi: tsiviilkohtumenetluses oli süüdistatava avaldus suhtlemiskorra määramise nõudes. Asjas toimunud istungil tegi kohus süüdistavale ja kannatanule ettepaneku korraldada lapse ja süüdistatava suhtlemist interneti vahendusel. Oli lepitud kokku, et suhtlemine toimub nädalavahetusel. 9.
4. Ajavahemikul alates 13.09 kuni 01.12.2019 esitatud tekstisõnumitest on näha, et süüdistatav ei solva kannatanut ega ähvardanud teda. Suhtlemine toimub üksnes olmeteemal (võtmete asukoht) ja lapsega seotud teemal. Seejuures tuleb toonitada, et enam-vähem pika ajavahemiku jooksul oli saadetud 6 tekstsõnumit. Kannatanu ei andnud kunagi süüdistatavale teada sellest, et leiab antud sõnumite saamist lubamatuks ja lähenemiskeeldu rikkuvaks. Süüdistatav soovib toonitada, et tema arvates kannatanu pöördumine kuriteokaebusega ei olnud põhjendatud sellega, et ta leidis süüdistatava sõnumeid tülikaks ega lähenemiskeeldu rikkuvaks, vaid kannatanu sooviga kõrvaldada süüdistatavat maksimaalselt lapse elust. 9.
5. Seejuures tuleb võtta arvesse seda, et ajutine lähenemiskeeld oli absoluutne. On väga kahetsusväärne see olukord, kui kohus ei pööranud tähelepanu sellele, et kannatanu õiguste tagamisel jäävad täies mahus arvestamata lapsega seotud küsimused ja kohaldatud meetmed on ilmselgelt ebaproportsionaalsed. Kuidas peab selles olukorras käituma süüdistatav muretsedes oma lapse pärast ja jättes ilma igasuguse võimaluseta saada teada, kuidas laps elab ja mis temaga toimub. Selles olukorras kannatanu, kelle algatusel lähenemiskeeld oli kohaldatud, kasutas lähenemiskeeldu üksnes oma huvides ignoreerides lapse vajadusi ja õigusi suhelda isaga. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et isegi kui asuda seisukohale, et 07.09.2019.a sõnumiga ei lubanud kannatanu süüdistaval kannatanuga edasi suhelda, sõnumi tekst ei ole üheselt arusaadav. Sellel juhul peab süüdistatav olema antud episoodis mõistetud õigeks. 9.
6. Iga kohtuotsusega seotud piirang peab olema selline, et võimaldada isikul, kelle suhtes piirang on kohaldatud, realiseerida oma õigusi ja teostada kohustusi. Käesoleval päeval aga toimub see, et süüdistatav jääb täielikult ilma selleta, et realiseerida oma õigust suhelda lapsega isiklikult, vahetult ja kolmanda isiku juuresolekuta. Lähtudes sellest, isegi kui kohus otsustab jätta süüdimõistetav otsus tühistamata, leiab kaitsja, et lähenemiskeelu 1,5 aastaks kohaldamine ei ole proportsionaalne ega mõistlik ja palub see tühistada.
7. Tartu Ringkonnakohtu 11.08.2020 määrusega võeti esitatud apellatsioon menetlusse ning märgiti, et käesolevat kriminaalasja arutatakse avalikul kohtuistungil 29.09.
8. Seoses kaitsja taotlusega lükati asja arutamine edasi ja kohtuistung toimus
9. novembril
10. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
11. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde ja süüdistatav toetas apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja palus see jätta rahuldamata. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosalised ja olles uurinud asjas kogutud tõendeid, maakohtu otsust ja apellatsiooni, leiab et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
12. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel ja faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust ning kohus on rikkunud KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Kaitsja arvates on kohus tõendeid hinnanud ühekülgselt ja valikuliselt ja põhjendamatult eelistanud süüdistatava ütlustele kannatanu ütlusi.
13. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et etteheited maakohtule menetlusnormide rikkumisest ja tõendite ühekülgsest hindamisest on ilmselgelt põhjendamatud. Alusetuks kaitseväiteks 16 osutub ka apellatsiooni seisukoht, et osad tõendid on hindamata või siis põhjendamatult kõrvale jäetud ning tõendite osas tekkinud kahtlused ja vastuolud on kõrvaldamata.
14. Apellatsiooni põhitaotlus on süüdistatav V. Korotkov kehalise väärkohtlemise ja lähenemiskeelu rikkumise süütegudes õigeks mõista. Seega leitakse, et maakohus on tõendeid hinnanud valesti ning ringkonnakohtul tuleks tõendeid hinnata vastupidiselt ja süüdistatav õigeks mõista.
15. Vastupidiselt apellatsioonis väidetule leiab kohtukolleegium, et maakohtu poolt läbi viidud tõendite analüüs ja esitatud järeldused on põhjalikud ning seetõttu apellatsioonis välja toodud argumendid ei tõstata ringkonnakohtus kahtlusi süüdistatava süülises tegevuses uuritavate süütegude toimepanemises.
16. Sisuliselt polegi ringkonnakohtul midagi maakohtu põhjalikult motiveeritud otsusele ette heita. Maakohtu otsuses kvaliteetselt avatud tõendite ja järelduste sisu uuesti kordamine ei saa olla käesoleval juhul apellatsioonimenetluse eesmärk.
17. Saavutamaks süüdistatava õigeksmõistmist on kaitsja panustanud põhiliselt sellele, et kahtluse alla seada kannatanu N.K. ütluste usaldusväärsus. Maakohus on kannatanu ütluste usaldusväärsuse küsimust juba põhjalikult vaaginud ning sellekohased kaitseväited ümber lükanud. Kohus järeldas veatult, et kohtule pole esitatud tõendeid, mis näitaksid ära kannatanu ütluste ebausaldusväärsuse ja tooks kaasa kannatanu ütluste tõendikogumist kõrvale jätmise. Tuvastamist ei leidnud kannatanu ütlusi kahtluse alla seadvaid asjaolusid ka menetluse pooltest sõltumatult ja seega puuduvad menetlusõiguslikud alused kannatanu ütluste tõendikogumist välja jätmiseks nende ebausaldusväärsuse argumendil. Kannatanu ütlused on olnud menetluse kestel järjepidevad ja seega on kannatanu ütlustele tuginemine igati lubatav ja õiguspärane. Otsusest on jälgitav, et tuvastades kannatanu ütluste usaldusväärsuse, ei teinud maakohus seda kergekäeliselt. Süüdistus

§ 121lg 1 järgi 18.

Apellatsioon on paljuski koormatud emotsionaalselt mitteolulisega või omistatakse tähelepanu sellele, mis ei oma süüdistuse ja süüküsimuse lahendamisel tähtsust. Asjakohatu on süüdistatava ja kaitsja katse seada kannatanu käitumine mingitesse raamidesse, s.o kuidas oleks nende nägemuses pidanud olema kannatanu õige käitumine uuritavas käitumissituatsioonis. Praktiliselt kõik mingilgi moel tähtsust omavad kaitseväited on maakohtu otsuses juba analüüsimist leidnud ja nende üle kordamist ei pea ringkonnakohus vajalikuks.

1. Maakohus uuris otsuses muuhulgas kannatanu, süüdistatava ja tunnistaja L.K. ütlusi, kannatanu kõnesid häirekeskusele ja lähisuhtevägivalla infolehte.
2. Apellatsioonis leitakse, et maakohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et kõik esiletoodud tõendid (v.a kannatanu ja süüdistatava ütlused) on loodud kannatanu algatusel ja ei või olla toimunu osas objektiivseks tõendiks. Lähisuhtevägivalla infoleht, kõned häirekeskusse ja kõne L.K. ga kajastavad informatsiooni toimunust sellel moel, nagu seda soovis esitada kannatanu.
3. Kohtukolleegium nagu maakohuski eeltoodud kaitsja seisukohaga ei nõustu. Maakohus pole ühegi tõendi puhul üles näidanud pinnapealset suhtumist ning on neid põhjalikult uurinud enne kui nende sisalduvat tõendusteavet usaldusväärseks pidas ja süüdistatava süü tuvastamisel arvestas.
4. Väheveenvaks jääb juba maakohtus välja käidud kaitseversioon, mille kohaselt süüdistatava V. Korotkovi arvates kasutas kannatanu 16.06.2019 kella 16.20 paiku Narva-Jõesuu rannas tekkinud konflikti selleks, et luua mulje nagu lõi V. Korotkov kannatanut põhjusel, et saada lähenemise keeld. Uurinud kogutud tõendeid ei sisaldu ringkonnakohtu arvates asjas mingit usaldusväärset teavet, mis süüdistatava sellekohast versiooni kinnitaks. 17
5. Apellatsioonis leitakse, et asjas on seega ainult kaks tõendit, mis vahetult ja otseselt kajastavad väidetava vägivalla kasutamise asjaolusid: süüdistatava ja kannatanu ütlused, kuid samas puuduvad objektiivsed tõendid, mis kinnitavad, et süüdistatav lõi kannatanut.
6. Maakohus leidis põhjendustes, et süüdistatava ja kannatanu ütlused on valdavas osas ühetaolised ja haakuvad, sh on nende ütlused kattuvad ka asjaolu osas, et V. Korotkovi tegevuse tõttu kukkusid maha kannatanul ees olnud päikeseprillid. Kannatanu ja süüdistatava ütluste diametraalne erisus seisneb üksnes küsimuses, kas kannatanul ees olnud päikeseprillid kukkusid maha süüdistatava kirjeldatud tegevusega, s.o prillide raamidest teadliku kinni haaramise, nende eest ära tõmbamise tagajärjel või kannatanu kirjeldatud viisil – lahtise käega kannatanu näo pihta sooritatud löögi tõttu.
7. Süüdistatava V. Korotkovi ütlustest on tuvastatav, et juba randa jõudes oli ta emotsionaalselt häiritud seisundis, tema hääletoon N.K. ga vesteldes oli kõrgenenud, käskiv ja vali, ta kasutas kannatanuga suheldes rangeid sõnu, ta polnud kannatanuga kohtudes rahulik ja erinevate faktorite jada viis ta endast välja. Tegemist oli intensiivse verbaalse rünnakuga. Lisaks selgitas V. Korotkov, et päikeseprillid tõmbas ta ära põhjusel, et kannatanu provotseeriv käitumine oli efektiivne, ta oli sel hetkel emotsionaalne ja kuna N.K. ei liikunud, lihtsalt seisis, siis tekkis tal soov N.K. prillide eest ära tõmbamiseks.
8. Kujundades kirjeldatud ärrituse ja selle kestvuse foonil V. Korotkovi võimet fokuseerida end N.K. lt päikeseprillide ära võtmisele selliselt, et tema liigutused puudutasid vaid N.K. l ees olnud päikeseprille, leidis maakohus, et tekkinud olukorras polnud V. Korotkov suuteline oma käitumisakte tema kirjeldatud viisil juhtima. Siinkohal omab ka kaalu, et V. Korotkovi ütluse kohaselt helistas N.K. just pärast prillide eest ära tõmbamist politseisse.
9. 16.06.2019 kella 16.24 ajal end N.K. ks nimetanud isik helistas häirekeskusele. Häirekeskuse poolt kõne vastuvõtmise ajal on helistaja esimeseks lauseks, et endine mees tuleb jälle kallale, ähvardab. Kuna antud kõnest kuulati kohtumenetluses ka helisalvestist, siis on sellest selgesti ära tuntav, et häirekeskusesse kõne tegemise ajal helistaja nutab.
10. Kaitsja jällegi väidab, et telefonikõne salvestisest pole aru saada, et kannatanu nutab. Ringkonnakohus uuris samuti nimetatud salvestist ja tõdeb, et sellelt on kuulda, et kannatanu hääl väriseb ja kõne tekst on nasaalne, mis kinnitab seda, et kannatanu nutab.
11. Hinnates kaudseid tõendeid viitab maakohus sellele, et helistades häirekeskusesse kasutas kannatanu sõna „нападает“ (ründab). Kohus tegi järelduse sellest, et antud sõna nii vene kui ka eesti keeles sisaldab vägivalla kasutamise tunnuseid. Nimelt annab sõna „нападает“ osas sõnaraamat kõnealusele sõnale eestikeelseks vasteks kallale kippuma, kallale tungima, jõuga ründama. Antud sõnade ühiseks jooneks on vägivald/vägivallategu. Kuna kannatanu on menetluses kestvalt rääkinud V. Korotkovi poolsest löömisest, siis ei oma kaitsjapoolne tõlgendus antud sõnale või tema nägemus konkreetsest sõnast mingis pehmemas vormis tähtsust.
12. Apellatsioonis rõhutatakse, et kui süüdistatav oli kannatanule valu tekitanud, miks kannatanu siis sündmuskohalt ära ei jooksnud, vaid samasse kohta edasi jäi. Ringkonnakohus ei leia midagi ebaharilikku ka selles, et pärast helistamist Häirekeskusele jääb kannatanu politseid ootama kokkulepitud samasse kohta. Kindlasti oleks olnud ebaturvaline lahkuda tundmatusse paikkonda, kus süüdistatav oleks võinud teda uuesti rünnata. Maakohus on nimetatud kaitseväidet juba põhjalikult analüüsinud ja tuvastanud, et kannatanu ei saanud lapsi jätta agressiivse süüdistatava meelevalda ja ise põgeneda.
13. Kaitsja arvates pole ka eluliselt usutav, et antud olukorras keegi rannaalal viibinutest ei helistanud politseisse ega sekkunud konflikti, eriti arvestades asjaolu, et süüdistatav lõi väidetavalt kannatanut. Kaitsja leiab, et kui oleks olnud ikka tõsine konflikt, küllap siis oleks 18 rannas olevad isikud sekkunud.
14. Kohtukolleegium ei näe uuritava käitumissituatsiooni osas midagi eriskummalist, sest isegi raskete kuritegude puhul ei pea pealtnägijad sageli vajalikuks toimunusse sekkuda ja distantseeruvad, et vältida hilisemat ütluste andmist ja osalust menetluses. See aga ei tähenda käesoleval juhul automaatselt seda, et sündmust süüdistuses märgitud asjaoludel pole toimunud. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et aktiivselt lärmajaks oli süüdistatav, kuna kannatanu põhiliselt vaikis ja ei öelnud midagi vastu. Siinkohal on õige maakohtu seisukoht, et puuduvad võimalused tuvastada kohtumenetluses, mis põhjusel ei sekkunud pealtnägijad konflikti ega helistanud politseisse.
15. Kaitsja möönab, et maakohus ei võtnud arvesse asjaolu, et kannatanul võiks olla motiiv konfliktiga liialdamiseks. Ringkonnakohus nagu maakohuski ei nõustu sellekohase kaitsja versiooniga, et kannatanu soovis süüdistatavat näidata halvas valguses ja nägi toimuvas head võimalust esitada valekaebus V. Korotkovi kohta ja saada seeläbi lähenemiskeeld enda ja lapse osas.
16. Kohtukolleegium ei soostu apellatsiooni seisukohaga, et kahelda tuleks tunnistaja, kannatanu ema L.K. ütluste usaldusväärsuses. Tuvastamist on leidnud, et pärast telefonikõnet Häirekeskusele, helistas kannatanu oma emale. Asjas ei sisaldu mingit teavet, mis seaks kahtluse alla kannatanu poolt vahetult pärast sündmust oma emale avaldatu.
17. Maakohus analüüsis tõendina kannatanu ema L.K. ütluste kasutamise lubatavust. Väljaspool vaidlust on asjaolu, et L.K. pole menetluse esemeks olevat sündmust isiklikult näinud või muul viisil vahetult tajunud. Seega on välistatud tema ütlustele tuginemine KrMS § 66 lg 1 alusel. Siinkohal tuleb samuti nõustuda maakohtu põhistusega, et kannatanu N.K. andis oma emale edasi teavet just aset leidnud sündmuse kohta, ta oli sündmuste edasi andmisel veel tajutu mõju all ja kohtule pole esitatud objektiivseid asjaolusid, mis viitaks võimalusele, et oma emale teavet edasi andes moonutas N.K. tõde. Sellest tulenevalt N.K. ema ehk L.K. on käsitatav vahendliku tunnistajana KrMS § 66 lg 21 p 2 tähenduses ja tema ütlused on sel põhjusel lubatavad iseseisva tõendina.
18. Apellatsioonis ei nõustuta maakohtu seisukohaga, et kannatanu tundis valu. Nimelt ei loeta piisavaks, et valutunnet tõendab oma ütlustega ainult kannatanu. Sellest on aga vähe. Siinkohal rõhutab kaitsja asjaolu, et kohale saabunud politseipatrull ega tunnistaja L.K. ei näinud kannatanul löögi jälge.
19. Süüdistatav ise selgitas maakohtus järgmist. „Kannatanu nimetab löögina seda, mis toimus peale seda kui mina umbes 2 minuti jooksul sõimasin teda. Kannatanu seisis liikumatult ja tal olid tavalised plastikust prillid. Pärast seda kui tema ei reageerinud minu sõnadele… mina võtsin 2 sõrmega teda prilliraamist kinni ja kiire liigutusega viskasin neid liiva peale.“ (Ko To tl 92p) Pärast seda ei toimunud midagi, „…mina jätkasin N.K. sõimamist, jätkasin väljendama oma ärritust, millest oli juttu.“
20. Kaitseversiooni kohaselt püütakse V. Korotkovi liigutusena esitleda kannatanult sujuvalt ja malbelt prillide eest äravõtmist. Kaitsja pakub välja, et isegi kui võtta õigeks kannatanu poolt esitatud versiooni, siis löögist, mille tagajärjel kannatanu prillid kukkusid maha, arvestades süüdistatava kehaehitust, pidid jääma löögi jäljed kannatanu näole. Seda aga ei olnud.
21. Eeltoodud seisukohaga ei saa nõustuda, sest kohtupraktika kinnitab kehalise väärkohtlemise süütegudes ka olukordi, kus vägivaldse tegevuse ja seeläbi valu tekitamisega ei kaasne alati obligatoorselt silmnähtavad vigastused. Füüsilist valu ei ole võimalik objektiivselt inimese kehal näha. Maakohus on juba põhjalikult argumenteerinud ja järeldanud, et süüdistatava löögi tagajärjel tundis kannatanu valu. 19
22. Kannatanu kinnitas maakohtus, et V. Korotkovi tehtud löögi järgselt tundis ta valu. Löök oli näkku ja selle tagajärjel kukkusid prillid. Seejuures osundas kannatanu oma näo paremale poolele. Kannatanu täpsustas, et tundis valu, mis polnud väga tugev, kuid valuaisting oli selgelt tajutav ja tuntav. Löögi tagajärjel hakkas ta nutma ja helistas esmalt politseisse ning seejärel oma emale. (Ko To tl 78)
23. Maakohus on põhjendanud, miks kohus V. Korotkovi ja kaitsja versiooniga ei nõustu. Samasugust versiooni korratakse apellatsioonis. Uuritud tõendite kohaselt kohtusid V. Korotkov ja N.K. rannaalal, kus V. Korotkov N.K. le üheselt mõistetaval viisil oma ärrituvusest mõista andis ja end välja elas. Kohus asus seisukohale, et N.K. häirekeskusesse tehtud kõne aluseks ei saanud olla üksnes verbaalne konflikt V. Korotkoviga. Samuti pole V. Korotkov selgitanud ja kohtud ei näe ka mõistuspäraseid ja eluliselt usutavad põhjusi, miks pidanuks ainult verbaalne konflikt kaasa tooma nutva N.K. kõne häirekeskusesse selgitusega V. Korotkovi poolsest kallale tungimisest.
24. Maakohus leidis õigustatult, et uuritud asjaolude pinnalt on põhjust lisaks kannatanu ütlustele jaatada V. Korotkovi poolset kannatanu löömist ka elulise usutavuse kriteeriumi alusel. Nagu tuvastatud, viibis V. Korotkov juba N.K. ga kokkusaamise eelselt ärritunud olekus. Tema ärritus kestis nii N.K. ga kokku saamise ajal, ent see jätkus ka ajal, mil V. Korotkov N.K. ema eramu juurde jõudis ja seal viibis. Kohtukolleegium nõustub maakohtu analüüsiva järeldusega kooskõlas teiste tõenditega peale kannatanu ütluste, et tekkinud psüühilise pinge seisundis tõmbas/lükkas/lõi ta N.K. lt päikeseprillid ees ära viisil, mis põhjustas N.K. le pisarateni viinud valuaistingu. Antud järeldus põhjendab ka läbi elulise usutavuse kriteeriumi, miks hakkas N.K. nutma ja miks ta tegi politseiväljakutse just pärast nn prillide-intsidenti.
25. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga järgmises. Hinnates valu olemasolu või puudumist keskmisest mõistliku kõrvalseisja hinnangu kaudu, on kohus veendumusel, et ka keskmiselt mõistlikule kõrvalseisjale on arutataval juhul löök ühes sellega kaasneva valuga äratuntav. Nagu märgitud, lõi V. Korotkov kannatanut näkku. On üldteada, et nägu on õrn piirkond, kuhu tehtavad löök/löögid põhjustavad suuremat valutunnet/-aistingut kui kusagile mujale kehapiirkondadesse tehtavad löögid. Arutataval juhul pole võimalik mööda vaadata ka jõudude tasakaalust. Kannatanu näol on tegemist õblukese naisterahvaga, süüdistatav on aga tugev ja sportlik meesterahvas. On üldteada, et meesterahva löögid evivad ka suuremat/tugevamat löögijõudu kui seda on naisterahva tehtavad löögid. Kuna kannatanu hakkas ka nutma, siis asus kohus seisukohale, et analüüsitaval juhul on tõendamist leidnud kannatanul karistusõiguslikult relevantse valu olemasolu, mis on põhjuslikus seoses süüdistatava tegevusega. Süüdistus

§ 3312järgi 44.

Asjas pole vaidlust selles, et süüdistuses nimetatud kuupäevadel (13.09.2019 kell 10.43, 14.09.2019 kell 08.54, 30.09.2019 kell 20.31, 17.11.2019 15.29, 24.11.2019 kell 15.05 ja 01.12.2019) on süüdistatav kannatanule saatnud sõnumid. 07.09 kell 16.48 vestluses teatab N.K. V. Korotkovile, et kuna V. Korotkov ei ole esitanud N.K. le tõendit selle kohta, et ta ei tarvita narkootilisi aineid, siis ei saa ta rohkem ka nõustuda, et V. Korotkov lapsega suhtleb. Alates 09.09 ongi N.K. V. Korotkovi sõnumeid eiranud. Kannatanu on selgitanud, et andis süüdistatavale loa sõnumite saatmiseks, et süüdistatav saaks kannatanule esitada narkotesti tulemused. See nähtub ka saadetud sõnumite sisust. Kuna initsiatiiv tuli süüdistatavalt, siis ei suutnud ta kohe alguses sõnumitele vastamata jätta. Kui kannatanu sai süüdistatava sõnumitest aru, et narkotesti tegemist süüdistatava poolt ei tule, siis muutis ta koheselt oma suhtumist, mis nähtub vastusest.

1. Tõenditest järeldub seega eluliselt usutav olukord, et kui süüdistatav keeldus narkotesti 20 tegemast, puudus tal ka sõnumite saatmiseks kannatanu nõusolek. See käsitleb sõnumeid, mis on saadetud pärast 07.09.
2. Süüdistatav kinnitas maakohtus, et pärast seda kui ta sõnumites keeldus narkotesti tegemisest, kannatanu ei suhelnud enam temaga. Seega mõistis süüdistatav üheselt, et kannatanu ei soovi temaga suhelda, kuid ometigi jätkas ta kannatanule sõnumite saatmist. Lähenemiskeelu osas tegi Viru Maakohus kohtumääruse 26.07.
3. Ajavahemikus 26.07.2019 kuni 02.03.2020 puudus süüdistataval õigus saata kannatanule seega tekstisõnumeid.
4. Apellatsiooni väidetakse kaitsetaktikaliselt, et süüdistatavale polnud arusaadav olukord, kus 2019 septembris võttis kannatanu oma varasema nõusoleku tagasi. Maakohtu poolt analüüsitud tõendid kinnitavad aga, et septembris avaldas kannatanu süüdistatavale juba resoluutselt, et ta ei nõustu enam sellega, et süüdistatav lapsega suhtleb. Pärast taolist kategoorilise informatsiooni edastamist kannatanu lõpetas süüdistatava sõnumitele vastamise. Sellest tulenevalt sai süüdistatav väga üheselt aru, et kannatanu ei soovi temaga enam suhelda ja mingeid sõnumeid saada. Kui isegi oletada, et süüdistatav ei pidanud kannatanuga infovahetusest välja lugema seda, et tal pole enam luba kannatanuga ühendust võtta, siis ei muuda see olematuks asjaolu, et süüdistatava poolt leidis aset lähenemiskeelu rikkumine. Kannatanu mingil ajahetkel antud nõusolek süüdistatavale lähenemiskeelu rikkumiseks ei ole õigusvastasust välistavaks asjaoluks, kui süüdistatav hiljem asus keeldu siiski rikkuma.
5. Märkida tuleb asjaolu, et

§ 3312asub 18.

peatükis, mis käsitleb õigusemõistmise vastaseid süütegusid ja eraldivõetuna veel neljandas jaos, mis käsitleb kohtulahendi täitmise vastaseid süütegusid. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et nimetatud süüteokoosseis kaitseb pigem üldisemalt kollektiivset hüve, mille üldpõhimõte on, et kohtulahendeid täidetakse, mitte neid ei eirata. Eeltoodu kohaselt ei saanud kannatanu anda ka nõusolekut selle kohta kuidas süüdistatav peaks täitma kohtulahendit.

1. Oletades, et süüdistatav ei rikkunud kannatanu õigushüve lähenemiskeelu rikkumisel, siis on ta ikkagi rikkunud kollektiivõigushüve selles osas, et kohtulahend on ühiskonnas täitmiseks ja kohtulahendi mittetäitmist saab võimaldada kohus ise, kui ta on muutnud oma varasemat otsustust ja teinud vastava lahendi.
2. Süüdistatav ja kaitsja korrutavad versiooni, kus kannatanu, kellega suhtlemine oli keelatud, lubas ajutiselt väidetavalt sõnumeid saata, aga samas kohus oli suhtlemise resoluutselt keelanud.
3. Kannatanu on olukorda selgitanud maakohtus, mille kohaselt süüdistatava vanaema rääkis ta pehmeks ja pärast seda kui vanaema andis telefoni kõrval olnud süüdistatavale siis telefonivestluse tulemusel andis süüdistatavale loa ja näitas enda nõrka poolt ning lubas süüdistataval lapsega kohtuda. Süüdistatav saatis talle septembris 2019 veel sõnumeid, millele ta enam ei vastanud. Seda seetõttu, et süüdistatav keeldus talle esitamast tõendit, mille kohaselt pole tal veres narkootilisi aineid. Kannatanu selgitas maakohtus, et süüdistatava osas lähenemiskeelu kohaldamine on jätkuvalt vajalik, sest tema pereelu oli muutunud põrguks. „Temalt pidevalt laekusid ähvardavad sõnumid…Mai algusest ähvardas mind, et klaarib arveid. Et sotsiaalvõrgustikus hakkab mind avalikult solvama, paljastama, et mina peksan lapsi…“ (Ko To tl 80, 81)
4. Ringkonnakohtul pole samuti mingit alust kahelda, et süüdistatav sai väga hästi aru oma teo keelatusest kannatanuga suhelda, pärast seda kui kannatanu oli talle sellest korduvalt teada andnud. Süüdistuses etteheidetavate sõnumite saatmise ajaks oli Viru Maakohus teinud kohtumääruse, milles keelas süüdistataval kannatanule sõnumeid ilmselgelt saata. Nimetatud ajaks oli juba ka Tartu Ringkonnakohtu lahend, milles tuvastati, et maakohus lahendas küsimuse õigesti, kui leidis, et täielik suhtluskeeld on uuritavas olukorras põhjendatud. 21
5. Süüdistatav selgitas maakohtus, et SMS-ide saatmine oli lõppude lõpuks tema soov ja tal oli tugev soov last näha ja lootus suhete taastamisele. Samas sai süüdistatav väga hästi aru kuivõrd tõsine on see lähenemiskeeld ja faktiliselt ta mingit luba sõnumite saatmiseks ei olnud üheltki ametiisikult või ametiasutuselt saanud. „Pöördusin oma vanaema poole palvega võtta N.K. ga ühendust, kuna tahtsin väga oma poega näha ja sain aru sellest, et kehtib lähenemiskeeld ja mina ei saa ise temaga ühendust võtta.“ (Ko To tl 97-98)
6. Maakohus tuvastas veatult seega järgmise. Kõrvutades V. Korotkovi ja N.K. ütlusi, esineb põhjendatud alus järelduseks, et ajutise lähenemisekeelu tegemise järgselt toimus nende vahel suhtlus nii telefonikõne(de) kui sõnumite kaudu. Maakohus võttis kaitsja taotlusel vastu V. Korotkovi ja N.K. sõnumivahetuse. Sellest tulenevalt on tõendamist leidnud, et 20.07 kuni 07.09 on V. Korotkovi ja N.K. vahel toimunud sõnumivahetus, mille keskmeks on nende ühise lapse, s.o A.K. iga seotu. Kuna N.K. on V. Korotkovi sõnumitele valdavalt vastanud, sh kinnitasid nad mõlemad kohtuistungil, et N.K. oli suhtlusega nõus, siis järeldub, et kuni 07.09 sõnumivahetuseni oligi V. Korotkovi kannatanu nõusolek talle sõnumite saatmiseks. Maakohtul asus õigustatult seisukohale, et osutatud perioodi osas, mis on kannatanu nõusolekuga hõlmatud, pole V. Korotkovile süüdistust ka esitatud.
7. Seega pärast 07.09.2019 sõnumite saatmise ajal puudus V. Korotkovil kannatanu nõusolek sõnumite edastamiseks, kannatanu oli oma tahet V. Korotkovile suhtluse katkestamiseks väljendanud nii sõnaliselt kui ka konkludentselt ja seega puudus õiguslik alus jaatada kannatanu nõusoleku kui seadusülese õigustava asjaolu esinemist. Seetõttu õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad ning V. Korotkov tuleb süüdistuses

§ 3312järgi süüdi tunnistada.

Lähenemiskeelu kohaldamine

1. Kaitsja väidab apellatsioonis, et maakohtu poolt süüdistatava suhtes kohaldatud lähenemiskeeld on tema õigusi liialt kitsendav, kuna see raskendab süüdistataval oma lapsega suhtlemist. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on lähenemiskeelu kohaldamise osas esitanud motiveeritud ja jälgitavad põhjendused ning tuleb nõustuda, et kuna süüdistatav oli kannatanut füüsiliselt ja sõnaliselt väärkohelnud, siis kannatanu õigushüvede kaitsmiseks oli lähenemiskeelu kohaldamine igati vajalik ja põhjendatud. Süüdistatav ja kannatanu on ühise lapsega suhtlemise küsimuses mitmesugustel eriarvamustel ja selles osas käib endiselt kohtuvaidlus. Vanemate omavahelised suhted on jätkuvalt ebasõbralikud. Kuna süüdistatav on kannatanu suhtes oma vägivaldset käitumist juba üles näidanud, siis esineb jätkuvalt oht, et kohtudes võib konflikt korduda ja kontrolli alt väljuda. Seetõttu on vajalik lähenemiskeeld väljaspool kohtumenetlust, et välistada süüdistatava ja kannatanu kokkupuuteid.
2. Maakohus on määranud lähenemiskeelu taoliselt, et isal on võimalik lapsega suhelda. Süüdistataval ja kannatanul on infokanalite teel võimalik kokku leppida kuidas toimub lapse üleandmine. Seda on võimalik korraldada läbi lasteaia, läbi kolmandate isikute ja seega viisil, mis ei eelda süüdistatava ja kannatanu kokkupuudet. Seega lähenemiskeeld ei sea takistusi süüdistataval oma lapsega kohtumiseks ja ei riku ülemäära süüdistatava õigusi.
3. Kannatanu ja prokurör taotlesid lähenemiskeelu kohaldamist seaduses sätestatud maksimaalses tähtajas. Maakohus on juba põhjendanud, miks sedavõrd pikaks ajaks kohus lähenemiskeelu kohaldamist põhjendatuks ei pea. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjenduse ja valikuga, et lähenemiskeelu kohaldamine (pikkusega 1 aasta 6 kuud) on asja konkreetseid tehiolusid arvestades põhjendatud ja proportsionaalne. Seega kaitsja taotlus lähenemiskeelu ajalist pikkust vähendada rahuldamisele ei kuulu. Kaitsjakulud 22
4. Kaitsja on apellatsioonimenetluses esitanud 2 taotlust riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. 02.07.2020 tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse õiguslikuks analüüsiks, otsuse kliendiga arutlemisele ja apellatsioonikaebuse esitamisele 540 minuti, mille eest taotleb tasu 388,80 eurot, sh käibemaks 64,80 eurot. 09.11.2020 taotluse kohaselt kulus kaitsjal 29.09.2020 taotluse esitamisele 60 minutit, kliendiga kohtuistungiks ettevalmistamisele 60 minutit, istungil osalemisel 60 minutit ning sõidule kulus aega 200 km ulatuses, mille eest taotleb kokku tasu 236,40 eurot, sh käibemaks 39,40 eurot. Lisaks taotleb kaitsja tasu 09.11.2020 sõidukulude eest Narva-Tartu-Narva 200 km summas 36 eurot, sh käibemaks 6 eurot. Kokku tasutaotlus summas 272,40 eurot, sh käibemaks 45,40 eurot.
5. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida kaitsja tähelepanu sellele, et kaitsja on 02.07.2020 tasutaotlusega loonud olukorra, kus kohtul ei ole võimalik sisuliselt kontrollida, kas kaitsja osutatud töötunnid vastavad tehtud tööle, sest nii kohtuotsusega tutvumine, kliendiga arutamine ning apellatsiooni esitamine on koondatud kokku 540 minuti alla. Vaatamata sellele leiab ringkonnakohus, et 02.07.2020 tasutaotlus sellises ulatuses ei ole põhjendatud. Maakohtu otsus on küll mahukas, kuid sama ei saa öelda apellatsiooni kohta, mis kordab üle juba varasemalt esitatu, millele maakohus on juba vastanud, mis on emotsioonidega koormatud, ning kohtul puudub alus arvata, et vestlus kliendiga oleks olnud väga ajamahukas. A. Matvejev oli süüdistatava kaitsja ka maakohtu menetluses. Seega leiab ringkonnakohus, et kaitsja esitatud taotlus on põhjendatud kogu osutatu eest 360 minutit, s.o 388,80 eurot, sh käibemaks 64,80 eurot. Kaitsja sai sama summa 540 minuti eest, kuna advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra (edaspidi kord) § 6 lg 3 kohaselt määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes. Korra § 1 lg 10 kohaselt lisandub sellele käibemaks, kui advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane. Advokaadibüroo Sven Sillar Narva osakond on käibemaksukohuslane. Seega summaliselt tasutaotlus ei vähene, väheneb ajakulu osas, kuna kaitsja oli selle summa juba korraga kooskõlla viinud. 02.07.2020 taotlus on põhjendatud rahuldada summas 388,80 eurot, sh käibemaks 64,80 eurot. 09.11.2020 tasutaotluse osas ei ole ringkonnakohtul etteheiteid istungile kulunud aja osas 60 minutit, istungiks ettevalmistamisele 60 minutit ning sõidule kulunud ajakulu osas 200 km ulatuses. Küll ei nõustu ringkonnakohus, et tasutaotlus oleks põhjendatud rahuldada 29.09.2020 taotluse osas 60 minutit. 29.09.2020 esitas kaitsja taotluse istungi edasilükkamiseks ning arstitõendi. Tegemist on 2 sisuliselt kaherealise dokumendiga, mille puhul ei ole eluliselt usutav, et kaitsjal kulus nende koostamiseks 60 minutit. Maksimaalselt saab ringkonnakohtu hinnangul lugeda taotluse osas tasutaotluse põhjendatuks 30 minuti ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu sõidule kulunud aeg ning istungile kulunud aeg korra § 6 lg 3 alla, seega on need eraldi arvestusena maksimaalsele piirmäärale lisaks. Põhjendatud on küll 30 minutit taotluse esitamine ja 60 minutit istungil ettevalmistamiseks, kuid kuna kaitsja on nüüdseks juba ületanud korra § 6 lg 3 maksimaalset summat koos käibemaksuga, siis väljamõistetav summa selle arvelt ei suurene. 29.09.2020 tasutaotluse kohaselt lisandub 02.07.2020 tasutaotlusele istungil osalemise aeg 60 minutit summas 64,80 eurot, sh käibemaks 10,80 eurot ja sõidule kulunud aja eest 36 eurot, sh käibemaks 6 eurot. Kaitsja küsib tasu 200 km eest. Korra § 151 lg 1 p 4 kohaselt, kui riigi õigusabi osutamise koht jääb advokaadibüroo asukohast kaugemale kui 40 kilomeetrit (Advokaadibüroo Sven Sillar Narva osakond asub aadressil Tallinna mnt 9, Narva), makstakse selle advokaadibüroo kaudu õigusabi osutava advokaadi põhjendatud taotlusel riigi õigusabi 23 osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest kokku täiendavat tasu vastavalt advokaadibüroo kaugusele, arvestades ühte suunda: 30 eurot, kui vahemaa on 151–200 kilomeetrit. Internetist kättesaadava rakenduse maps.google.com andmetel on vahemaa Tallinna mnt 9, Narva ja Kalevi 1, Tartu vahel 179 km. Seega ei ole põhjendatud mitte ajakulu 35 euro ulatuses (s.o p 5), vaid korra § 151 lg 1 p 4 kohaselt 30 euro ulatuses, s.o 36 eurot, sh käibemaks 6 eurot. Kaitsja taotles tasu ka sõidukulude eest Narva-Tartu-Narva 200 km ulatuses 36 eurot, sh käibemaks 6 eurot. Lähtuvalt eelnevast ning km pikkusest, küsib kaitsja ilmselt tasu siiski 1 suuna eest ning ka sellisel juhul ei ole põhjendatud 200 km, vaid 179 km. Korra § 17 lg 2 kohaselt riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto või muu sõiduki kasutamise kulud hüvitatakse advokaadi taotluse alusel summas 0,15 eurot läbitud kilomeetri kohta. Seega on sõidukulud põhjendatud summas 32,40 eurot, sh käibemaks 5,40 eurot. Arvestades korra § 6 lg-t 3, istungile kulunud aega, sõidule kulunud aega ning sõidukulusid, on põhjendatud 02.07.2020 ja 29.09.2020 tasutaotlused rahuldada summas 522 eurot (388,80 eurot + 64,80 eurot + 36 eurot + 32,40 eurot), sh käibemaks 87 eurot (64,80 eurot + 10,80 eurot + 6 eurot + 5,40 eurot).
6. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 sätestatud lahendi, s.o jätab maakohtu otsuse muutmata, siis KrMS § 185 lg 2 alusel jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jäävad menetluskulud summas 522 eurot süüdistatav V. Korotkovi kanda.
7. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu
8. juuni 2020 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk /allkirjastatud digitaalselt/ 24 Aarne Sarjas