Obsah (7)

§ 97§ 100§ 101§ 102§ 99§ 105§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Harju Maakohus Iris Kangur-Gontšarov 12.03.2021, Tallinn, Tallinna kohtumaja 2-20-10761 K E M

) § 96 I lause kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (ülalpidamiskohustuslased).

§ 97p 1 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps.

Pooled ei vaidle selle üle ja tuvastatud on, et kostja on hagejate isa (t.l. 9-10). Seega on hagejatel õigus saada kostjalt ülalpidamist. Vaidlus puudub, et hagejate vanemad ei ela koos ning et hagejad elavad oma ema juures. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on täitnud hagejate ülalpidamiskohustust.

§ 100

lg 1 kohaselt ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil.

§ 100

lg 2 järgi alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Vaidlust ei ole selle üle, et hagejate vanemad ei ole jõudnud kokkuleppele, kuidas peab hagejate isa täitma hagejate ülalpidamist, kui ta ei ela hagejatega koos. Asjaolu, et kostja on teinud hagejate ülalpidamiseks vahetult kulutusi, kus aga hagejate vanemad ei ole jõudnud omavahel kokkuleppele elatise tasumises, ei välista hagejate nõuet tulevikku suunatult saada ülalpidamist raha perioodilise maksmisega hagejate ema kontole. Vaidlust ei ole, et kostja ei ole nõustunud hagejate ema kontole tegema hagejatele ülalpidamiseks perioodilisi makseid ei hagejate nõutud määras nagu sooviksid seda hagejad ega seaduses sätestatud elatise miinimummääras.

§ 101

lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuna

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis (miinimumelatis nõude esitamise ajal on 292 eurot) ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha. Hagiavalduse kohaselt kulubki kummagi hageja vajaduste rahuldamiseks enam-vähem 584 eurot, mis on kahekordne miinimumelatis. Pooled vaidlevad, kas käesoleval juhul esinevad mõjuvad põhjused elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg 1 sätestatud määra.

§ 102

lg 1 järgi isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Tulenevalt

§ 102

lg 2 vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus 3 vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja on märkinud, et hagejate tegelikud vajadused on väiksemad kui

§ 101

lg 1 sätestatud määr ning hagejate vanemate varandusliku seisundit arvestades ei piisa, et tagada hagejate ülalpidamine kahekordses seaduses sätestatud miinimum elatise määrast lähtudes.

§ 99

lg 1 kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

§ 99

lg 2 järgi ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kohus hindab järgnevalt, millised on hagejate igakuised vajadused. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11812, p 15). Kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb lapse vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust ja panust lapse ülalpidamisse (vt ka Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15;
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). Hagejad on välja toonud, et hageja I igakuised kulud kokku on 586,94 eurot ja hageja II kulud on kokku 586,94 eurot (t.l. 86). Asjaolu, et kostja arvates võivad hagejate vajadusteks tehtavad kulutused olla ülepaisutatud ei luba kohtul iseenesest kahelda, et hagejate väljatoodud vajaduste rahuldamiseks võiksid kuluda igakuuliselt hagiavalduses märgitud summad: s.o. hageja I ülalpidamiseks eluaseme üürikuludele 116,67 eurot, kommunaalkuludele 57,13 eurot, toidule 126,50 eurot, hügieenitarvetele 15,75 eurot, lastehoiule 122 eurot, riietele 86,24 eurot, ravimitele 7,65 eurot, lemmikloomale 2,67 eurot, transpordikulule 10 eurot, meelelahutusele/ sünnipäevadele/ raamatutele/ juuksurile 42,33 eurot ja hageja II ülalpidamiseks eluaseme üürikuludele 116,67 eurot, kommunaalkuludele 57,13 eurot, toidule 126,50 eurot, hügieenitarvetele 15,75 eurot, lastehoiule 122 eurot, riietele 86,24 eurot, ravimitele 7,65 eurot, lemmikloomale 2,67 eurot, transpordikulule 10 eurot, meelelahutusele/ sünnipäevadele/ raamatutele/ juuksurile 42,33 eurot eluaseme üürikuludele 116,67 eurot, kommunaalkuludele 57,13 eurot, toidule 126,50 eurot, hügieenitarvetele 15,75 eurot, lastehoiule 122 eurot, riietele 86,24 eurot, ravimitele 7,65 eurot, lemmikloomale 2,67 eurot, transpordikulule 10 eurot, meelelahutusele/ sünnipäevadele/ raamatutele/ juuksurile 42,33 eurot. Kuid kahtlemata arvestades hagejate vanemate varanduslikku seisundit, kus hageja ema ja hageja isa sissetulekuteks on kummalgi umbes 1 000 eurot on põhjendatud kahtlus kas hagejate ema on varasemalt panustanud hagejate ülalpidamisse selliseid summasid ja kas hagejate vanemad üleüldse saavad panustada hagejate ülalpidamisse eeltoodud summadega. Põhjendatud on arvata, et kui lastevanemate sissetulekud ei võimalda lastele nende vajaduste rahuldamist miinimummääras, siis tuleb leida lapsevanematel võimalus laste vajaduste katteks, millised on seaduses sätestatud, tehtavaid kulutusi vähendada. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisors 2020 veebruari uuringu kohaselt peaks kostja arvates hagejate keskmine kulu kuus olema 344 eurot, millest arvestatuna tasumisele kuuluv miinimumelatis võiks olla 172 eurot (t.l. 144-171). Samas ei ole kohtul vaid statistilistele andmetele tuginedes võimalik tuvastada hagejate tegelikke vajadusi. Hageja on veenvalt põhistanud, et eluaseme üürikulu on kuus 350 eurot ja keskmine kommunaalkulu 171,38 eurot, mis jagatakse kolmeks, sest hagejate leibkonda kuuluvad kolm 4 inimest, mis teeb ühe hageja kohta eluaseme üürikulusid 116,67 eurot ja kommunaalkulusid 57,13 eurot kuus (t.l. 17-21, 24-25, 113-117). Kostja väide, et hagejatel peaks olema võimalik leida soodsam üürikorter, kus oleksid kommunaalmaksed väiksemad, ei luba kuidagi arvata, et reaalselt ei ole vaja korteri kommunaalkulud eest, kus hagejad elavad, tasuda 218-225 eurot kuus (t.l. 7172). Hagejad on veenvalt põhistanud, et üürikorter, milles elatakse ja mille eest tasutakse üüri ning kommunaalteenuseid on pigem soodne, arvestades üüriturgu lähiümbruses, kus hagejad elavad (t.l. 109). Põhjendatud on kostja kahtlus ega hagejate toidukulud liiga suured ole, kus hagejate arvestuse kohaselt söövad xx ja xxx hageja sama palju kui hagejate ema, mistõttu kohtu arvates ei saa hagejate toidukulud kummagi hageja kohta rohkem kui 100 eurot pidada mõistlikuks. Samas on kohtu arvates hagejate riietele kuluv summa kummalegi 86,24 eurot mõistlik ja ei ole põhjust arvata, et selline summa ei kuluks kasvavate hagejate riietele. Kostja väide, et ilmtingimata peaks mastaabisäästu arvestades hageja II kandma hageja I riideid ei luba arvata, et kui hagejad seda ei tee, mis ei pruugi küll olla mõistlik, eriti kui arvesse võtta vanemate varanduslikku seisundit, siis ei võiks hagejate riietele kuluda 86,24 eurot kummalegi, missugust summat peab kohus mõistlikuks. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal I ja hagejal II kummagi vajadustele kulub 122 eurot lastehoiule (t.l. 22-23). Põhjendatud on kohtu arvates ka kummagi hageja kulud ravimitele 7,65 eurot. Eeltoodud kulusid peab kohus kahtlemata kuludeks, millega on kaetud hagejate esmavajadused. Hageja I ja hageja II on täiendavalt välja toonud kulu kummalgi koerale 2,67 eurot, meelelahutusele 42,63 eurot ja transpordile 10 eurot. Kohus nõustub kostjaga, et hagejate kulu kummalgi 10 eurot transpordile, mille tõendamiseks on esitatud taksotšekid ei ole põhistatud (t.l. 28-29), sest arusaamatuks jääb, miks peaksid hagejad igakuuliselt sellise summa taksosõitudele kulutama. Ka meelelahutusekulu 42,63 ei ole kohtu arvates selline esmavajaduse kulu, mis kuulub ilmtingimata laste esmavajaduste hulka, seda enam, kui kostja vaidleb vastu, et temal ei jagu laste ülalpidamiseks rahalisi vahendeid. Kohtu arvates laste meelelahutuse hulka arvatud arvestusliku juuksurikulu saab lugeda hügieenitarvete kulu alt. Põhistatud on kostja väide, et raamatuid on lugemiseks võimalik laenutada raamatukogust. Ka koerale kulutatav summat ei saa kuidagi arvestada hagejate esmavajaduste hulka, millise kulu peaks laste ülalpidamisrahadest kandma. Ei ole mõistlik arvata, et eeltoodud kulude kandmine vastaks hagejate tavapärasele elulaadile, sest vaidlust ei ole, et kostja sissetulekutest ei piisaks selliste kulude katmiseks olukorras, kus ka kostja ise vahetult suhtleb lastega ja pakub lastele meelelahutust ja ka hagejate ema majanduslik olukord pole kostja majanduslikust olukorrast parem. Kostja on palunud arvestada elatise väljamõistmisel, et kostja kannab samuti hagejate kulusid ajal, kui hagejad viibivad tema juures. Kostja on välja toonud, et on andnud hagejatele ülalpidamist vahetult, ostes neile mh riideid. Riigikohus on selgitanud, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema. Samas ei sõltu lastega seotud püsikulude, nagu sidekulud või kulud riietele, hügieenitarvetele, koolile või lasteaiale, laagritele, treeningutele, huvialaringidele, reisidele jms kandmine eeldatavasti sellest, kumma vanema juures laps on (3-2-1-35-17, p 23.3-23.4). Kohus leiab, et kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et hagejate ema kulu hagejatele oleks iseenesest väiksem sellel ajal, kui hagejad viibivad isa juures. Kohtu arvates on mõistlik, kui kulud teeb lastega kooselav vanem, kes on laste vajadustega kõige paremini kursis ning eraldielav vanem täidab ülalpidamiskohustust raha maksmisega. Seetõttu leiab kohus, et kostja ülalpidamiskohustust ei saa lugeda osaliselt täidetuks vahetu ülalpidamisega muul moel. Puutuvalt hagejatega vaba aja veetmisesse ja kohvikute külastamisse leiab kohus, et eelkõige on laste huvides oma vanematega koos aega veeta. Seetõttu on mõistlik, kui vaba aja sisustamise ja kohviku külastamise vms üle otsustab vanem, kes lastega parajasti koos on, ning kannab ka vastava meelelahutusega seotud kulu. Vaidlus puudub, et kostja suhtleb ja kohtub hagejatega. Seega ongi 5 põhjendatud, et kostja teeb ühiseks ajaveetmiseks eelduslikult kulutusi ka vahetult ning sääraste kulutuste rahaliselt antava ülalpidamise koosseisu arvamine piiraks kostja võimekust vahetute kulutuste tegemiseks ning ei pruugi olla ka laste huvides. Lähtudes eeltoodust tuvastab kohus, et hageja I igakuised vajadused on 505,44 eurot ja hageja II igakuised vajadused on 505,44 eurot, missugused summad on väiksemad kui seaduses sätestatud kahekordne elatise miinimummäär.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt ka nt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16;
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12). Kohus leiab, et hagejate vanemate sissetulekud ja varaline seisund ei ole sedavõrd erinevad, kus kostja töötasu on 907,68 eurot (t.l. 35-36, 126) ja kuigi hagejate ema on osalise töövõimega, siis ei ole vaidlust, et ta käib ka osaliselt tööl ja hagejate ema sissetulekud on võrdväärsed kostja omaga (t.l. 8,14, 110-112, 129 pöördel), seega on põhjendatud, et hagejate ülalpidamises osalevad hagejate vanemad võrdselt. Asjaolu, et hagejate ema on aeg-ajalt töölt eemal seoses haigestumisega ei luba iseenesest arvata, et iga töölt eemal oldud päeva ja saamata jäänud sissetulekuid on põhjust arvestada päeva täpsusega vanemate sissetulekute kindlakstegemisel. Ka kostja on veenvalt põhjendanud, et seoses koroonaviiruse laialdase levikuga on oht, et kostja võib jääda mingiks ajaks ilma sissetulekuta. Riigikohus on lahendis 2-16-118651 (p 18) märkinud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel. Hagejate väidetel on hagejate ema suhtes välja kuulutatud eraisiku pankrot. Samas ei ole pole põhjust arvata, et hagejate ema võlausaldajate huvide kaitsmise tõttu peaksid hagejate huvi saada emalt ülalpidamist jääma tahapoole või seetõttu peaks kostja tasuma hagejatele ülalpidamist rohkem, kui hagejate ema. Kuna hageja I ja hageja II tuvastatud igakuulised vajadused on kummalgil 505,44 eurot, siis kostja peab hageja ülalpidamiseks tasuma umbes 50 %, mis on kummalegi hagejale ümardatuna 250 eurot. Veenev ei ole kostja väide, et kostjal ei jää enda ülalpidamiseks vajalikke vahendeid, kui kostja peaks tasuma hagejatele elatist. Kostja peab tema kasutuses olevaid vahendeid kasutama ühetaoliselt, et tagada ka hagejatele ülalpidamine. Kindlasti ei saa kostja võlaõiguslike kohustuste täitmine prevalveeruda hagejate ülalpidamiskohustuse täitmise ees, kuid mõistlik on arvata, et kostja enda ülalpidamiseks kulub vähemalt samasugune summa kui kulub hagejate ülalpidamiseks. Kohtu arvates on kostjal tema varanduslikku olukorda ja töötasu 907 eurot arvestades võimalik hagejate ülalpidamiseks tasuda kummalegi 250 eurot. Kostja on välja toonud, et osa hagejate vajadustest on kaetud riiklike toetustega. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-35-17, p 28.2), et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Tuginedes nimetatud Riigikohtu seisukohale leiab kohus, et elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg 1 sätestatud määra ei saa olla ainuüksi asjaolu, et hagejad saavad riiklikke toetuseid, mille arvelt saab osaliselt nende vajadusi katta. Riiklike toetuste maksmise eesmärgiks ei ole kindlasti vähendada vanemate ülalpidamiskohustuse ulatust. Kuna 6 kohus on eelnevalt tuvastanud, et hagejate vajadused on siiski miinimummäärast väiksemad, siis ongi kohtu arvates põhjendatud arvata, et käesoleval juhul saaksid hagejate vajadused, mida kohus ei ole pidanud esmavajadusteks olla osaliselt kaetud riiklike lastetoetusteste arvelt.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-35-16, p 20), et kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Kuna pooled ei vaidle, et kostja on siiski ka varasemalt andud hagejatele ülalpidamist, kuid vaidlust ei ole selle üle, et pooled ei ole olnud selgesõnaliselt kokku leppinud, kuidas ja mil määral peaks lastele ülalpidamise andmine varasemalt toimuma, et seda arvestada laste ülalpidamiskohustuse täitmisena (t.l. 37-65, 90-105, 104-108), siis ei ole veenvalt põhistatud, et hagejatel on tekkinud kahju perioodil 01.04.2020-31.07.2020 hagejale I 453 eurot j hagejale II 538 eurot seeläbi, et hagejate vajadused just sellel perioodil oleksid jäänud eeltoodud ulatuses jäänud rahuldamata. Asjaolust, et kostja ei ole tagasiulatuvalt tasunud elatist miinimumelatise määrast või laste vajaduste ulatusest lähtuvalt hagejate ema arvelduskontole, ei ole iseenesest võimalik järeldada, et hagejatel on ilmtingimata tekkinud kahju, et hagejate vajadused oleksid jäänud rahuldamata või oleksid suuremas ulatuses kantud nende ema poolt, olukorras, kus hagejate emal oli ainukeseks sissetulekuks olnud erinevad toetused. Lähtudes eeltoodust jätab kohus hagejate tagasiulatuva elatisenõude rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hagejate kasuks välja elatise alates hagiavalduse esitamisest, s.o. 23.07.2020, millisest ajast ei ole põhjust rääkida tagasiulatuva elatise väljamõistmisest, kuni hagejate täisealiseks saamiseni kummalegi 250 eurot kuus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kohus määrab vastavalt hagejate taotlusele, et väljamõistetav elatis tuleb kanda iga kuu esimeseks kuupäevaks hagejate ema K U arveldusarvele XXX. TsMS § 468 lg 3 järgi elatise väljamõistmise otsuse e tunnistab kohus hageja taotlusel viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Kohus jätab hagejate taotluse kuulutada kohtuotsus viivitamata täidetavaks rahuldamata, sest vaidlust ei ole, et kostja ka vabatahtlikult annab hagejatele ülalpidamist, mistõttu on põhjust arvata, et sellises ulatuses, mis kostja hagejatele elatist on andnud, ongi hagejate ülalpidamiseks elatis hädavajalikus ulatuses kostja poolt hagejatele tagatud ja täiendavas ulatuses elatise nõude kohtuotsuse viivitamata täitmine enne kohtuotsuse jõustumist ei ole ilmtingimata hädavajalik. Kuna kostja on käesoleva menetluse keskel tasunud hagejatele elatist, siis on põhjendatud kostja taotlus, et need summad tuleb arvestada väljamõistetava elatise tasumise katteks. Kuigi kostja on teinud ka muid kulutusi hagejate ülalpidamiseks, siis ei pea kohus võimalikuks neid kulutusi arvesse võtta, sest alates hagiavalduse esitamisest on kostjale olnud teada, et hagejad ei soovi 7 kostja poolt ülalpidamise kohustuse täitmist muul moel, kui raha kandmisega nende ema arvelduskontole (t.l. 172-177). Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (t.l. 26-27, 30, 66-70, 133-140), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt ning võttes arvesse, et tegemist on alaealiste laste nõuetega elatise väljamõistmiseks, peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik 8