Obsah (6)

§ 477§ 235§ 174§ 177§ 138§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtunik Liili Lauri Määruse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2021, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-16085 WSFND Action OÜ avaldus WiseFund Capital

) § 475 lg 1 p-st 12.2 hagita menetluses. Vastavalt

§ 477

lg 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti ning lg 7 järgi peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel.

§ 477

lg 2 järgi võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Kohus on võlgniku esindajad seoses võlausaldaja pankrotiavaldusega PankrS §-st 16 tulenevalt korraldaval istungil ära kuulanud.

1. Ajutise pankrotihalduri nimetamata jätmise alused on sätestatud pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lõikes
2. Muuhulgas on selles lõikes sätestatu kohaselt pankrotimenetluse algatamata jätmise aluseks asjaolu, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (p 1). Samuti on üheks pankrotimenetluse algatamata jätmise aluseks asjaolu, et võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud (p 4).
3. Pankrotiavalduse võib esitada PankrS § 9 lg 1 alusel võlgnik või võlausaldaja. PankrS § 10 lg l kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu, lg 4 alusel esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Võlausaldaja on tuginenud PankrS § 10 lg 2 p 1 märgitud alusele, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Kohus leiab, et käesoleval juhul vaidleb võlgnik põhjendatult pankrotiavaldusele vastu. Kohtu hinnangul on võlgnik vastuväidetes pankrotiavaldusele esitanud kaalukad põhjendused, millele hinnangu andmine väljub pankrotimenetluse raamidest. Pankrotimenetluses ajutise halduri nimetamine s.t. menetluse alustamine vaieldava nõude põhjal ei ole kooskõlas seadusega ja pankrotimenetlus võib olla põhjendamatult kahjustavate õiguslike tagajärgedega. Kohus leiab, et hagimenetluses tuleb lahendada nõudega seonduvad asjaolud, võlausaldaja nõude sissenõutavuse ja muud küsimused. PankrS § 10 lg 3 esimese lause järgi võib PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel esitada pankrotiavalduse üksnes see võlausaldaja, kelle nõue on muutunud sissenõutavaks, tõendades mh nõude täitmise tähtaja (PankrS § 10 lg 4). PankrS § 31 ei näe ette, et kohus kuulutab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankroti välja ka juhul, kui maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline. Nendest sätetest tulenevalt saab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel võlgniku maksejõulisuse hindamisel PankrS § 1 lg 2 või 3 järgi arvestada eelkõige võlgniku juba sissenõutavaks muutunud kohustustega. Ainuüksi asjaolu, et võlgnik ei ole otsust täitnud, ei ole piisav ajutise halduri nimetamiseks, sest kohtu hinnangul tuleb kohaldada PankrS § 15 lg 3 p
5. Vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses on võlgnikul võlausaldaja ees võlgnevus tekkinud, tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nii on PankrS § 15 lg 3 p 1 ja § 31 lg 2 suunatud eelkõige sellele, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse 4 pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Ka Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-17-02 p-s 10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses.
6. Kohus on seisukohal, et vaidlusaluses asjas pooltevahelise õigussuhete hindamiseks vajalike faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Seejuures on vajalik hinnata kõiki võlgniku poolt võlausaldaja nõude vastu esitatud vastuväiteid, mille kohta seisukoha võtmiseks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest. Pankrotimenetluses ei ole võimalik kohtul anda hinnangut võlgniku poolt esile toodud asjaoludele. Võlgnik on kohtu hinnangul pankrotiavalduses toodud nõude 353 809,34 euro osas esitanud piisavalt vastuväiteid, millise suuruse ja aluse hindamine kuulub hagimenetlusse.
7. Samuti leiab kohus, et võlausaldaja ei ole võlgniku püsiva maksejõuetuse osas oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud. Väite põhistamine on

§ 235

kohaselt kohtule väite põhistamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohtu hinnangul ei kinnita ainuüksi võlgnevuse olemasolu püsiva maksejõuetuse olemasolu. Kohus leiab, et püsiv maksejõuetus ei ole ka piisavalt põhistatud. Riigikohus on lahendi 3-2-1163 16 p 13 selgitanud, et olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 lg-te 2 või 3 tähenduses, peab kohus hindama võlgniku maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, on võlgnik maksejõuetu (PankrS § 1 lg 2 või 3 kohaldamise esimene eeldus) ning seejärel tuleb hinnata ka seda, kas maksejõuetus on püsiv (PankrS § 1 lg 2 või 3 teine eeldus) (Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-14, p-d 17 ja 19;
3. juuni
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-14, p-d 16 ja 18). Pankrotiavalduses märgitud vaieldava nõude suuruseks on koos viivistega 1 561 828,31 eurot. Äriühing on pankrotiseaduse kohaselt maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada oma võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole äriühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 2) või äriühingu vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 3). Käesoleval hetkel see kohtule esitatud andmetest ei ilmne. Võlgnik on esile toonud, et
5. aasta majandusaasta aruande kohaselt oli võlgniku aastane müügitulu 43 750 eurot, puhaskasum 14 577 eurot ja vara 19 124 eurot, omakapitali oli 17 077 eurot,
6. aasta kolme esimese kvartali jooksul on võlgniku maksustatav käive Eestis olnud kokku 78 148,95 eurot, puuduvad maksuvõlad. Maksejõuetuse põhistamisel ajutise halduri määramiseks tuleb esile tuua, et olemasolevate kohustuste täitmine on igapäevases majandustegevuses püsivalt võimatu, mis tõendatud ei ole. Ainuüksi asjaolu, et vaid ajutine haldur saab asjas selguse tuua, ei ole tema nimetamise eelduseks.
7. Eeltoodud põhjendustel tuleb ajutine pankrotihaldur jätta nimetamata. PankrS § 15 lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Kohtu hinnangul puudub alus ajutise pankrotihalduri nimetamiseks, sest täitmata on PankrS § 15 lg 3 p 1 ja p 4 eeldused. Menetluskulud
8. Kooskõlas PankrS § 15 lg 6 jäävad menetluskulud pankrotiavalduse esitaja kanda. 5
9. Võlgnik WiseFund Capital OÜ on palunud võlausaldajalt välja mõista menetluskulud summas 7 439,25 eurot, millele lisanduvad 01.12.2020 kohtuistungiga seotud kulud. Arvestades, et 01.12.2020 kohtuistung kestis 49 minutit ja võlgniku lepingulise esindaja tunnihind on 175 eurot, lisandub eeltoodule tasu istungi eest summas 143 eurot. Seega palub võlgnik võlausaldajalt välja mõista õigusabikulud kogusummas 7 582,25 eurot.
10. Võlausaldaja vaidleb võlgniku menetluskulude suurusele vastu. Võlausaldaja hinnangul ei saa võlgniku menetluskulude nimekirjas välja toodud ajakulu lugeda täies mahus põhjendatuks ja vajalikuks. Võlgniku esindaja ajakulu põhjendatuse hindamisel tuleks muuhulgas arvestada vandeadvokaadi suhtes eeldatavat kõrgendatud professionaalsust ning tema töö suhtes suuremat tõhususe astet. Seega on võlausaldaja seisukohal, et võlgniku märgitud ajakulu on selgelt ülepaisutatud, ei vasta asja materjalidele ega ole põhjendatud. Lisaks ületab tunnitasu summas 175 eurot keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi

) § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

§ 174

lg 3 järgi maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 174

lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

§ 177

lg 2 alusel, kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

§ 174

lg 8 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus

§ 477

lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13 p 14).

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 138lg 2 alusel kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

1. Kohus kontrollib võlgniku lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Võlgnik palub välja mõista lepingulise esindaja kulud summas 7 582,25 eurot, mille moodustab õigusabi osutamine 43,33 tunni eest tunnihinnaga 175 eurot.
2. Kohus nõustub võlausaldajaga ja leiab, et lepingulise esindaja tunnitasu summas 175 eurot (ilma käibemaksuta) ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ega ole põhjendatud. Kohus vähendab lepingulise esindaja tunnitasu suurust 150 eurole. Kohus, tutvunud esitatud menetluskulude nimekirjaga ning toimiku materjalidega, on seisukohal, et võlgniku õigusabikulud on ülepaisutatud ega ole mõistlikud, mistõttu vähendab kohus neid 43,33 tunnilt 20 tunnile. Kohus leiab, et esitatud dokumentide koostamiseks ja istungiks valmistumiseks võis võlgnikul kuluda maksimaalselt 20 tundi.
3. Kohus leiab, et 20 tunni näol summas 3 000 eurot (20h x 150eur) on tegemist põhjendatud kuluga, milline kuulub võlausaldajalt väljamõistmisele. 27.

§ 177

lg 4 sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda 6 menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 28.

§ 178

lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik 7