Obsah (7)

§ 436§ 230§ 445§ 162§ 175§ 218§ 165

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtuasja number 2-20-11869 Otsuse tegemise aeg ja koht 12. märts 2021, Tallinn Kohtunik Kairi Piirisild Kohtuasi V F ja R F hagi J F ja I F vastu

) § 5 lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Perekonnaasjas, sh elatise asjas ei ole kohus seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega (

§ 436lg 6).

Kumbki pool peab

§ 230

lg 1 kohaselt hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus saab otsuse rajada üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele ning otsust tehes otsustab kohus, mis asjaolud on esitatud tõendite alusel tuvastatud (

§ 436lg 2 ja § 438 lg 1).

1. Hagejad esitasid kostjate kui oma vanavanemate vastu elatise asenduskohustusena tasumise nõude tuginedes sellele, et hagejate isalt, kes on kostjate poeg, ei ole õnnestunud hagejatele ülalpidamist saada, kuigi temalt on elatis kohtuotsusega välja mõistetud. Hagejate nõue võiks kuuluda rahuldamisele perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97 lg 1, § 100 lg 1 ja lg 4 ning § 106 lg 2 alusel. Viidatud sätete kohaselt on alaealisel lapsel õigus saada oma täisealiselt teise astme ülenejalt sugulaselt ülalpidamist, kui esimese astme ülenejalt sugulaselt ei ole võimalik ülalpidamist saada või seda on ülemäära raske saavutada. Ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.
2. Hagiavalduse ja kostja vastuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostjad on hagejate vanavanemad, s.o nende isapoolsed vanaema ja vanaisa ning hagejad on alla 18 aasta vanad, s.t alaealised. Hagejate sünnitunnistuste kohaselt on S F hagejate isa (tl 7–8). Hagejate isalt mõisteti 15.12.2016 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-16-14150 kummagi hageja kasuks välja elatis seaduses sätestatud määras alates 20.09.2016 kuni kummagi hageja täisealiseks saamiseni, s.o vastavalt kuni 23.06.2023 ja 25.08.2025 (tl 9–10). Pooled vaidlevad selle üle, kas esineb alus S F kohustuse kostjatele üleminekuks ja kui jah, siis millises ulatuses.
3. PKS § 106 kohaselt kui isik on PKS § 102 alusel ülalpidamise andmisest vabastatud, annab ülalpidamist isik, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Ka sel juhul, kui isikult ei ole võimalik ülalpidamist saada või seda on ülemäära raske saavutada, annab ülalpidamist isik, kes on seda kohustatud tegema järgmisena. Esimeses lauses nimetatud juhul läheb kohustatud isiku asemel ülalpidamist andnud isikule üle õigustatud isiku nõue kohustatud isiku vastu. Nõudeõiguse üleminek ei tohi olla vastuolus ülalpidamist saama õigustatud isiku huvidega. 3 Vanavanemate asenduskohustuse tekkimise üheks aluseks on olukord, kus lapse esimese astme üleneja vastu esitatud nõue on kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita (vt Riigikohtu 19.10.2011 otsus 3-2-1-75-11, p 18).
4. Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts on algatanud hageja I avalduse alusel täitemenetluse nr 052/2017/969 ja hageja II avalduse alusel täitemenetluse nr 052/2017/968 S Flt Harju Maakohtu 15.12.2016 otsusega nr 2-16-14150 välja mõistetud, kuid perioodil 01.02.2017– 31.05.2017 tasumata jäänud elatise võla, samuti igakuise elatise sissenõudmiseks. Täitemenetlused algatati 17.05.
5. Kohtutäituri õiendite kohaselt ei ole S F elatisnõuet viidatud täitemenetlustes kohtutäituri kaudu tasunud. Elatisnõude võlg seisuga 28.07.2020 on hageja I ees 8067,34 eurot ja hageja II ees 8333,16 eurot (tl 11–14).
6. Arvestades, et S F ei ole täitemenetluses enam kui kolme aasta jooksul täitnud kohustust, mis on tekkinud perioodil alates 01.02.2017, on hagejatel tekkinud nõudeõigus oma vanavanemate vastu, s.o S F ülenejate vastu. Kohtutäituri õiendid kinnitavad, et pikaajalises täitemenetluses ei ole kohtulahendi täitmine soovitud tulemuseni viinud. Sellises olukorras on nõudeõiguse üleminek PKS § 106 lg 2 alusel põhjendatud, kuna hagejate isalt on ülalpidamise maksmist ülemäära raske saavutada.
7. Õige ei ole kostjate väide, nagu ei oleks hagejatel kostjate vastu nõuet, kuna laste isa hakkas ülalpidamiskohustust täitma. Kostjad esitasid oma väite tõendamiseks maksekorralduse koopia, millest nähtub, et kostja II kandis 27.09.2020 oma lepingulisele esindajale A P 590 eurot, selgitusega „S F elatisraha“ ja lepinguline esindaja kandis 29.09.2020 584 eurot edasi hagejate emale selgitusega „V F ja R F elatis. Tasutud S F eest“ (tl 44 koos täpsustusega tl 45–46). Kohus leiab, et nimetatud tõendist ei ole võimalik järeldada, et S F oleks asunud oma alaealistele lastele nõuetekohaselt ülalpidamist andma.
8. Kohus selgitas kostjatele, et elatise maksmise eesmärk on, et laste igapäevased vajadused saaksid järjepidevalt rahuldatud ja nende arenguks oleks tagatud piisavad vahendid. Seetõttu antakse ülalpidamist raha perioodilise maksmisega (PKS § 100 lg 1). On oluline, et elatise tasumine toimuks kindlalt ja järjepidevalt. Kostjate esitatud tõendist ei nähtu, et S F oleks lastele ülalpidamist andnud. Ülalpidamise andis kostja II. Kostjad väidavad küll, et raha, mis lastele üle kanti, tuli S Flt, kuid ei ole esitanud selle kohta ühtegi tõendit. Isegi, kui lugeda raha kantuks S F nimel, nagu paluvad kostjad, ei järeldu ülalpidamiskohustuse täitmisest ühel kuul pärast hagi esitamist ülalpidamiskohustuse nõuetekohane, s.o regulaarne ja piisav andmine. 29.09.2020 ühekordne elatise makse ei anna seega alust jätta hagejate hagi rahuldamata.
9. Kohus selgitab, et ülalpidamiskohustuse rikkumine seisneb ka elatise ebaregulaarses andmises ja tulevase nõude täitmiseks esitatud hagi rahuldamiseks annab alust ka see, kui on piisav alus eeldada, et ülalpidamist andma kohustatud isik suure tõenäosusega ka edaspidi elatist regulaarselt ei maksa (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-37-11 p 14). Kohtu ette ei ole toodud selliseid asjaolusid, mille alusel võiks tõsikindlalt järeldada, et S F on asunud oma kohustust nõuetekohaselt täitma. Vastupidi, kostjad ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et elatist oleks tasutud ka pärast ülalviidatud 29.09.2020 ühekordset makset. Hagejate kinnitusel ei ole elatist pärast 29.09.2020 makstud.
10. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Hagejate isa ei ole oma kohustust kohaselt täitnud, s.o ei ole ülalpidamist andnud, ei ole seda andnud piisavalt ja ei ole seda andnud regulaarselt. Seega on tõendatud, et hagejatel on olnud 4 pikaajaliselt ülemäära raske saavutada S Flt kohase ülalpidamise saamine. Asjaolu, et Ametlike Teadaannete andmetel kuulutati hagejate isa suhtes 24.11.2020 välja pankrott, ei muuda kohtu järeldusi selle kohta, et hagejatel on oma isalt ülalpidamist ülemäära raske saavutada. Vastupidi, see kinnitab hagejate nõude aluseks olevaid asjaolusid. Hagejatel on seetõttu PKS § 106 lg 2 alusel õigus nõuda elatise tasumist asenduskohustusena S F ülenejatelt sugulastelt, s.o kostjatelt.
11. Õige ei ole kostjate seisukoht, et nõudeõiguse üleminek kahjustab hagejate õigusi põhjusel, et vanavanematelt väljamõistetava elatise suurus peab olema väiksem, kui vanemalt välja mõistetud elatis. Kohus selgitab, et isegi kui kostjatelt kuulub elatis välja mõistmisele alla seaduses sätestatud määra, jääb osas, milles ülalpidamiskohustus asenduskohustusena vanavanematele üle ei lähe, kohustuse täitmise eest vastutama siiski laste vanem ise. Kostjate kohustuse ulatus
12. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 kohaselt kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse PKS § 99 lg 2 järgi õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Mitme lapse elatisenõuet ühiselt lahendades hinnatakse laste vajadusi eraldi. Alaealisele lapsele elatise nõudmist lihtsustab see, et seaduses on sätestatud miinimumelatis, mille ulatuses ei ole vaja lapse vajadusi tõendada, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus. Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär. Seaduses sätestatud miinimummäär on PKS § 101 lg 1 kohaselt pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, s.o käesoleval ajal 292 eurot. Selles ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi (vt ka Riigikohtu 09.06.2017 otsus nr 3-2-1-35-17). Hagejad nõuavad käesoleval juhul kostjatelt elatise väljamõistmist seaduses sätestatud määras, s.o samas määras, nagu on välja mõistetud nende isalt Harju Maakohtu 15.12.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-
13. Hagejad ei pea seega oma vajadusi täiendavalt tõendama.
14. Mitu sama astme sugulast täidavad PKS § 105 lg 3 järgi ülalpidamiskohustust osavõlgnikena, kusjuures iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Viidatud sätte järgi vastutavad esmalt lapse vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmise eest osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile. Kui ühe vanema asemel täidavad lapse ülalpidamise kohustust järgmise järjekorra kohustatud sugulased, s.o vanavanemad, siis peavad ka nemad pidama lapselast ülal osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile ning nad vabanevad ülalpidamiskohustusest üksnes niivõrd, kuivõrd nende varaline seisund ei võimalda neil PKS § 102 lg 1 mõttes lapsele ülalpidamist anda (vt Riigikohtu 18.10.2011 otsus nr 3-2-1-75-11 p 20).
15. Eeltoodust järeldub, et kostjad vastutavad osavõlgnikena S F kohustuse täitmise eest. Hagejatel on seega õigus nõuda kummaltki kostjalt ülalpidamise andmist ulatuses, mis vastab ½-le sellest, mida S F on kohtuotsusest nr 2-16-14150 tulenevalt kohustatud maksma. Kuna S Flt mõisteti elatis välja seaduses sätestatud määras, s.o ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, mis on käesoleval ajal 292 eurot, on kummalgi kostjal kummagi hageja ees eelduslikult 146 euro suurune kohustus, s.o ¼ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. 5
16. PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kostjad leidsid, et nende majanduslik seis ei võimalda anda hagejatele ülalpidamist enese tavalist ülalpidamist kahjustamata. Kohus selgitas kostjatele, et kui nad soovivad, et kohus mõistaks hagejate kasuks välja seaduses sätestatud määrast väiksema elatise, tuleb neil esile tuua ja tõendada asjaolud, mis annavad aluse elatise vähendamiseks. Kostjatel tuli esitada vähemalt oma viimase 6 kuu arvelduskontode väljavõte, kuid ka muud andmed ja dokumendid oma varalise seisundi (vara) ja igakuiste vajaduste kohta.
17. Kostjad esitasid kohtule üksnes oma arvelduskontode filtreeritud väljavõtte, millest nähtuvad kostjate töötasu maksed. Kostja I töötasu on olnud perioodil 08.06.2020–06.11.2020, s.o 5 kuu jooksul keskmiselt 567 eurot (tl 60) ja kostja II töötasu perioodil 07.05.2020– 06.11.2020 keskmiselt 1190 eurot (tl 59). 23.02.2021 esitasid kostjad paljasõnalisi ja varem esitatud tõenditega vastuolus olevaid väiteid selle kohta, nagu oleks kostja I sissetulek keskmiselt 350 eurot ja kostja II sissetulek 1000 eurot. Tõendeid kostjad ei esitanud. Kohus lähtub asja lahendamisel kostjate esitatud tõenditest nähtuvast sissetulekust. Muid tõendeid, peale arvelduskonto filtreeritud väljavõtte, kostjad hoolimata kohtu selgitustest ei esitanud.
18. Kostjad selgitasid, et neil on ühine majapidamine, s.o korter aadressil x, Tallinn, turuhinnaga umbes 50 000 eurot. Kostjate igakuised vajadused on nende selgituste kohaselt järgmised: kommunaalmaksed 200 eurot; söök 300 eurot; riided 100 eurot; ravimid 100 eurot; laenumaksed 160 eurot; reisi jaoks välismaale raha puhkamiseks ja ravimiseks 300 eurot; ostud 200 eurot; teater ja spordivõistlused 100 eurot; ettenägematud kulud 250 ehk kokku 1610 eurot. 23.02.2021 esitasid kostjad oma igakuiste kulude kohta vastuolulisi andmeid Kostjate väitel on nende igakuised kulud hoopis 1125 eurot, sh laen 260 eurot, kommunaalkulud 160 eurot, elektrikulu 25 eurot, telefon 20 eurot, ravimid 60 eurot, toidukulu 400 eurot ja riiete kulu 200 eurot.
19. Kohus leiab, et kostjate esitatud tõendite ja paljasõnaliste selgituste alusel ei saa teha kostjate soovitud järeldusi kostjate igakuiste sissetulekute ja väljaminekute ega varalise seisundi kohta. Kohus selgitas kostjatele, et üldsõnalised vastuväited ei ole piisavad, et jätta hagi rahuldamata või rahuldada see üksnes osaliselt. Kostjatel tuli oma väited sisustada ja tõendada, sh esitada andmed ja dokumendid oma sissetulekute ja varalise seisundi, samuti nende enda igakuiste vajaduste kohta. Kostjad ei ole seda teinud. Küll aga on kostjad esitanud paljasõnalisi ja vastuolulisi vastuväited ning on oma selgitusi viimasel hetkel muutnud. See annab kohtule alust arvata, et kostjate väited on otsitud, eesmärgiga välistada hagejate nõuete rahuldamine.
20. Kohus ei nõustu kostjatega, et nende tavalise ülalpidamise põhjendatud suuruseks saab lugeda kokku 1610 eurot kuus või ka 1125 eurot kuus. Täiskasvanud inimese igakuine kulu riietele summas 50 eurot või 100 eurot, ei ole eluliselt usutav. Kostjad ei ole sellist vajadust millegagi põhjendanud. Kohus loeb põhjendatud kuluks mitte enam kui 25 eurot kuus. Samuti ei ole mõistlik toidukulu 400 eurot kuus. Kostjad on ise varem selgitanud, et nende igakuine toidukulu on 300 eurot kuus. Kuigi kohtu hinnangul ei pruugi olla põhjendatud ka igakuine kulu ravimitele 100 eurot, ei ole kohtul andmeid kostjate tervisliku seisundi ja vajalike ravimite kohta. Samas selgitasid kostjad 23.02.2021, et neil on kõrge vererõhk ja nad kulutavad ravimite peale 60 eurot kuus. Kohus vähendab seega kostjate selgituste alusel nende vajalikku ravimikulu 60 eurole kuus. Kostjad on esitanud ka vastuolulisi ja tõendamata väiteid oma laenukohustuse suuruse kohta. Esialgu märkisid kostjad, et laenukohustus on 160 euro, siis aga et 260 eurot. Tõendeid ei ole kostjad hoolimata kohtu selgitustest esitanud. Muid esile toodud 6 kulusid ei ole kostjate vajaduste rahuldamise kulutustena võimalik arvesse võtta, arvestades ka hagejate õigustatud huve. Üldsõnalisi väiteid kulude kohta ostudele ja kulutustele, samuti kulusid teatrile, spordivõistlustele ja reisimisele kokku 850 eurot kuus, ei saa käsitleda kostjate vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutustena. Kostjad ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et nimetatud kulutuste tegemata jätmine kahjustaks kostjate enda ülalpidamist. PKS § 102 lg 1 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt, isegi, kui lugeda kostjate mõistlikeks kuludeks kulud kommunaalmaksetele 200 eurot (sh elekter ja telefon), söögile 300 eurot, ravimitele 60 eurot ja laenumaksetele 260 eurot ning mõistlikku kulu riietele kokku 50 eurot kuus, on kostjate igakuised kohustused 870 eurot.
21. Kostjad on jätnud esile toomata ka selle, et lisaks x korterile kuulub kostjale II ka korter x (tl 70). Asjas esitatud menetlusdokumentide kohaselt ei kasuta kostjad seda korterit oma eluasemena. Kostjale II kuulub seega ka muud vara, mille arvelt, näiteks väljaüürimise teel. Kuna kostjad on jätnud andmed oma varandusliku seisundi kohta esitamata ja on kostja II kinnisvara olemasolu varjanud, on kohtul alust arvata, et kostjate väide nende halva majandusliku olukorra kohta ei vasta tõele. Kuna asjaolud, mis annaksid aluse elatise vähendamiseks, tuli esile tuua ja tõendada kostjatel, ei pea kohus põhjendatuks kostjate üldsõnaliste vastuväidete sisustamiseks ja kontrollimiseks alaealiste hagejate kahjuks ja tõendama kohustatud poole kasuks ka ise tõendeid koguda. See ei oleks ka menetlusökonoomia põhimõtet ja alaealiste hagejate huvisid arvestades põhjendatud.
22. Kohus pöörab tähelepanu sellele, et kostja I väidetav madal sissetulek on vastuolus ka tema väidetavalt suurte ja sissetulekut ületavate igakuiste kulutustega. Kuna kostjad ei ole peale töötasu esitanud andmeid oma varandusliku olukorra kohta, ei saa kohus üksnes asjaolust, et nende igakuised põhjendatud vajadused on oletatavasti kokku 870 eurot, järeldada, et neil ei ole tulenevalt oma majanduslikust olukorrast võimalik hagejatele ülalpidamist anda, kahjustamata enese tavapärast ülalpidamist. Vastupidi, kostjate esile toodud asjaoludel on neil võimalik lastele ülalpidamist anda. Kostjad on abikaasad ja nende vara, sh sissetulek on PKS § 25 eeldust arvestades ühisvara. Seega on kummagi kostja käsutuses iga kuu keskmiselt vähemalt 878,50 eurot ((567 + 1190) ÷ 2). Sellest on võimalik mõlemal kostjal anda lastele ülalpidamist seaduses sätestatud määras (146+146 = 292 eurot) ja tasuda ka enda vajalike kulutuste eest (870 ÷ 2 = 435 eurot). Kummalgi kostjal jääb pärast lastele ülalpidamise andmist ja enda kulude katmist veel 151,50 eurot (878,50 – 292 – 435), millest teha kulutusi meelelahutusele, osta rohkem riideid või koguda reisiraha. Kostjatel on võimalik nii enda kui hagejate ülalpidamiseks teenida täiendavat tulu ka x korteri väljaüürimiselt.
23. Eeltoodust tulenevalt ei esine aluseid kostjatelt väljamõistetava elatise vähendamiseks ja hagejate hagid tuleb rahuldada. Kohus mõistab kostjatelt kummagi hageja kasuks välja elatise, mis vastab ¼ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale.
24. Vastuseks kostjate väidetele selgitab kohus, et vastavalt PKS § 105 lg 3 teisele lausele määratakse iga osavõlgniku kohustuse suurus kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga. Seega määratakse kostjate ülalpidamiskohustus kindlaks lähtudes nende enda, mitte hagejate ema võimalustest. Elatise alla seaduses sätestatud määra väljamõistmiseks näeb alused ette PKS § 102, millest ei tulene, nagu annaks kostjatelt välja mõistetava elatise vähendamiseks alust see, kui hagejate seadusliku esindaja võimalused on suuremad või väiksemad kui kostjatel (vt ka Riigikohtu 17.01.2018 otsus nr 2-16-135 p 11.6).
25. Elatise vähendamiseks ei anna alust ka kostjate viide asjaolule, et hagejatele makstakse lapsetoetust 60 eurot kuus. Perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist 7 saama õigustatud lapsel on õigus saada peretoetusi. Peretoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Kohus võiks võtta peretoetuse kui laste esmavajaduste katmiseks antava riikliku toe arvesse siis, kui kostjad oleksid tõendanud, et neil ei ole endal võimalik seadusest tulenevat kohustust täita. Käesoleval juhul see nii ei ole. Perekonna ülalpidamispõhimõttest tulenevalt ei saa seega jätta kostjate kohustust riigi kanda.
26. Ulatuses, milles kostjad vastutavad asenduskohustusena hagejate ülalpidamiskohustuse täitmise eest, läheb kostjatele üle hagejate nõue S F vastu. See tähendab, et kostjatel on õigus hagejatele elatisena makstud summa S Flt tagasi nõuda. Kostjate makstud elatise ulatuses tuleb lugeda S F ülalpidamiskohustus hagejate ees täidetuks (vt ka Riigikohtu 19.10.2011 otsus nr 32-1-75-11, p 19).
27. Kohus määrab

§ 445

lg 1 alusel hagejate taotlusel, et elatis tuleb maksta hagejate seadusliku esindaja arvelduskontole. Elatis makstakse iga kalendrikuu eest ette (PKS § 100 lg 4). Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramine 34.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus rahuldab hagid, jäävad menetluskulud kostjate kanda. 35.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§ 218sätestatu kohaselt.

Hagejaid esindas

§ 218nõuetele vastav esindaja.

Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates (vt nt Riigikohtu 28.11.2018 otsus nr 2-17-10348 p 16).

1. Hagejate menetluskulude nimekirja kohaselt osutati hagejatele õigusabi kokku 6,5 tundi hinnaga 100 eurot tund (käibemaksuta) järgmiselt: 3 tundi dokumentidega tutvumine, kliendiga nõupidamine, hagiavalduse koostamine, täpsustamine ja kohtule esitamine; 1,5 tundi 05.10.2020 kirjaliku seisukoha koostamine ja esitamine ning 2 tundi 21.12.2020 seisukoha koostamine ja esitamine. Kostjad hagejate menetluskulude nimekirjale vastuväiteid ei esitanud.
2. Riigikohus on varem pidanud põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu mh 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu 02.10.2013 määrus 3-2-1-93-13), aga ka nt 156 eurot koos käibemaksuga (Riigikohtu 26.04.2017 määrus 3-2-1-34-17, p 15). Hagejate esindaja tunnitasu määr on mõistlik, arvestades tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja esindaja kvalifikatsiooni.
3. Kohus, tutvunud menetluskulude nimekirja ja asja materjaliga, võttes arvesse asja mahtu ja keerukust leiab, et hagejate kantud õigusabikulud on täies ulatuses põhjendatud. Tehtud menetlustoimingud olid hagejate õiguste kaitsmise seisukohast vajalikud ning nendele kulunud aeg põhjendatud.
4. Hagejate põhjendatud ja vajalik õigusabikulu maakohtu menetluses oli seega 650 eurot (6 tundi ja 30 minutit × 100).

§ 165

lg 1 kohaselt kui otsus on tehtud kaashagejate või kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Arvestades, et kostjad on hagejate ees osavõlgnikud, vastutab kostja I hagejate ees menetluskulude hüvitamise eest 325 euro ja kostjal II samuti 325 euro ulatuses. 8 (allkirjastatud digitaalselt) Kairi Piirisild 9