KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 20.04.2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-684 Haldusasi XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 18.12.2020 ots

§ 252lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. YY-le makstakse peretoetusi seoses laste GG, MM ja CC kasvatamisega.
2. Laste isa XX (kaebaja) esitas 19.10.2020 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse peretoetuste maksmiseks kahe järgneva kuu eest tema arvele ja iga kolmas kuu laste emale, sest G ja M elavad alates detsember 2019 100% ajast temaga, aga C ta peidab. Kaebaja täpsustas 20.10.2020 oma soovi – alates novembrist 2020 määrata peretoetus, sh lasterikka pere toetus, kaks kuud isa arvele ja üks kuu ema arvele.
3. Kaebaja teatas 17.12.2020 SKA-le, et soovib jätkuvalt novembri eest lapsetoetust, sh lasterikka pere toetust seoses kahe lapse kasvatamisega. Alates detsembrist elab tema juures G ning ta palub üle kanda detsembri ja edaspidise aja eest G toetus. Samuti iga järgnev kolmas kuu lasterikka pere toetus.
4. SKA tegi 18.12.2020 otsuse nr 15-12/138903-3, millega jättis peretoetused kaebajale määramata. SKA arvestas, et laste emal on ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramise 3-21-684 osas, puuduvad andmed laste võrdse kasvatamise osas ning laste hooldusõiguse ja suhtluskorra määramise menetlus on pooleli. Seetõttu puudub praegu võimalus maksta kaebajale peretoetusi.
5. Kaebaja esitas 18.01.2021 SKA 18.12.2020 otsuse peale vaide, milles taotles selle kehtetuks tunnistamist ja taotluse rahuldamist. Ühtlasi palus kaebaja peatada väljamaksete tegemine.
6. SKA tegi 11.03.2021 vaideotsuse nr 5.2-3/2040-3, millega jättis vaide rahuldamata.
7. Kaebaja esitas 31.03.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 18.12.2020 otsuse kehtetuks tunnistamiseks ning SKA kohustamiseks uue haldusakti andmiseks. Lisaks taotles kaebaja esialgse õiguskaitse korras perehüvitise määramist G kasvatamise eest kaebajale või alternatiivse taotlusena perehüvitise väljamaksmise peatamist G eest laste emale.
8. Tallinna Halduskohus jättis 01.04.2021 määrusega (resolutsiooni p 1) esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebaja ei ole välja toonud, millised pöördumatud tagajärjed kaasneksid, kui lapse kasvatamise eest määrataks temale perehüvitis alles siis, kui jõustub kaebust rahuldav kohtuotsus. Kaebaja ei ole täpsustanud, kuidas saaks tema lapsega seonduvalt hüvitise maksmise eesmärk oluliselt kahjustada. Kaebaja ei ole esitanud andmeid oma majandusliku olukorra kohta ega väitnud, et ilma esialgse õiguskaitseta tekiksid kohtumenetluse kestel raskused lapse ülalpidamisega. Perehüvitised ei ole nii suured (lapsetoetus on 60 eurot), et nende saamata jäämine kohtumenetluse ajal võiks eluliselt usutavalt pöördumatuid tagajärgi tekitada. Kaebajal puudub vajadus ka alternatiivselt esitatud esialgse õiguskaitse abinõu järele. Laste emale perehüvitiste maksmine kohtumenetluse ajal ei saa kaebaja õiguste hilisemat kaitset oluliselt raskendada ega võimatuks muuta. Pole alust arvata, et lapse huvid saaksid kahjustada, kui ühele tema vanematest makstakse perehüvitisi. Mõlemal vanemal on võrdne kohustus oma laste eest hoolitseda ja neid kasvatada. Toetuse maksmine ühe vanema kontole ei muuda vanemate kohustusi laste kasvatamisel ja nende eest hoolitsemisel. Kaebuse rahuldamise võimalikud tagajärjed kolmandale isikule olukorras, kus temale on kogu kohtumenetluse vältel G eest perehüvitisi välja makstud, ei ole kaebaja esialgse õiguskaitse vajaduse seisukohalt asjakohased. Kaebajal on vajaduse korral võimalik nõuda lapse emalt rahalisi vahendeid G eest hoolitsemiseks. Kaebaja ei väida, et ema oleks keeldunud lapse eest hoolitsemast. Praeguses menetluse staadiumis ei saa veel asuda seisukohale, et kaebus on suure tõenäosusega rahuldatav. Kohus ei saaks rahuldada esialgse õiguskaitse taotlust üksnes selle asjaolu põhjal, kumma vanema juures G elab. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 25 lg 1 kohaselt taotleb peretoetusi last kasvatav vanem. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas sisustada last kasvatava vanema mõistet. SKA ei pidanud vaidlustatud otsuses võimalikuks kaebajale taotletud viisil peretoetusi määrata, sest lapse emal on ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramise osas, samuti puuduvad andmed laste võrdse kasvatamise osas ning pooleli on menetlus laste hooldusõiguse ja suhtluskorra määramise osas. Seega ei põhine SKA otsus üksnes sellel, kas laps elab või ei ela isa juures. Avalikku huvi silmas pidades tuleks vältida riiklike toetuste määramist ja väljamaksmist enne asjas lõpliku lahendi jõustumist, sest kaebuse rahuldamata jätmisel võib tekkida olukord, kus summad on kaebajale alusetult välja makstud ja tõusetub küsimus nende tagasinõudmisest. Alternatiivselt esitatud esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamise kahjuks räägib selle mõju lapse õigusele. Kui SKA peataks kohtumenetluse ajaks lapse eale perehüvitiste väljamaksmise, jääks lapse eest perehüvitised üleüldse välja maksmata, mis ei oleks tema huvides. 2

) § 204 lg 1 ja § 207 lg 1 alusel võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 252

lg 7), määruskaebus on tähtaegne (

§ 204

lg 1) ning vastab

§-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

11. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (

§ 201lg 4).

12. Riigikohtu üldkogu 19.10.2020 otsuses asjas nr 3-18-1672 (p 32) leiti, et halduskohus saab iseenesest anda esialgset õiguskaitset vanemale, kes on vaidlustanud SKA otsuse mitte määrata talle peretoetust. Halduskohus on praeguse vaidluse asjaoludel siiski õigesti tuvastanud, et kaebaja ei ole esile toonud tungivat vajadust maksta lapse isale peretoetust juba kohtumenetluse ajal. Reaalne riive lapse ja tema vanema huvidele esineks juhul, kui 60-eurost lapsetoetust isale maksmata jääksid lapse vajadused rahuldamata. Seega sõltub esialgse õiguskaitse vajadus olulises osas sellest, milline on vanema majanduslik olukord. Kohtu käsutuses ei ole andmeid, et G vajadused jääksid esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral rahuldamata. Kaebaja ei saa taotleda endale esialgse õiguskaitse kohaldamist avalike huvide toetuseks, s.o eesmärgil, et peretoetust ei makstaks vastuolus PHS-i eesmärgiga vanemale, kellel pole selleks väidetavalt õigust. Kuna lapse ema hooldusõigust pole piiratud ega ära võetud ‒ vastupidi, talle on kehtiva kohtulahendiga antud ainuhooldusõigus lapse viibimiskohta puudutavas osas, ei saa asjaolusid lähemalt uurimata väita, et ema last ei kasvata ja lapsetoetus ei jõua lapseni. Last kasvatab, tema eest hoolitseb ja kulusid kannab ka lapsest ühel või teisel põhjusel ajutiselt lahus elav vanem. Asjaoludest ei nähtu, et lapse ema oleks loobunud lapse kasvatamisest. Seda, kumb vanem last puudutavate kulude kandmisse rohkem panustab ja kuivõrd saab selles kontekstis arvestada lapsetoetuse maksmist, on võimalik arvesse võtta elatise nõude lahendamisel. SKA võimaliku tagasinõude esitamine lapse ema vastu olukorras, kus kaebus peaks rahuldatama, ei puutu kaebajasse. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu kõigi põhjendustega ja jätab määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 3