Obsah (10)

§ 114§ 266§ 148§ 418§ 64§ 65§ 68§ 200§ 74§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 11. veebruar 2021, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-10-15415 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas Kohtukoosseis

§ 114

p 1 järgi 10 aasta vangistusega,

§ 266

lg 2 p 3 järgi 6 kuu vangistusega ja

§ 148järgi 4 kuu vangistusega.

Süüdistuses

§ 418lg 2 p 3 järgi mõisteti T.

Pärn õigeks.

§ 64

alusel mõistetud üksikkaristustest kergemate karistuste raskeimaga kaetuks lugemisega mõisteti T. Pärnale karistuseks 10 aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati nimetatud karistust Pärnu Maakohtu 24.04.2008 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse võrra, s.o 2 aastat 8 kuud, ning lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 12 aastat 8 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 16.06.2010-18.02.2011 karistusaja hulka ning karistuse kandmise alguseks loeti 16.06.

1. 1.
2. Tartu Ringkonnakohtu 27.05.2011 määrusega tühistati Tartu Maakohtu 18.02.2011 kohtuotsus osaliselt, s.o teiste hulgas T. Pärna süüditunnistamises ja karistamises

§ 114

p 1, § 266 lg 2 p 3, § 148 järgi ning talle

§ 64

ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuste mõistmises, samuti tema

§ 418lg 2 p 3 järgi õigeksmõistmises.

Tühistatud osas saadeti kriminaalasi Tartu Maakohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. 1.2. Tartu Maakohtu 22.11.2011 otsusega karistati T. Pärna

§ 114

p-de 1 ja 5 järgi 13 aasta vangistusega;

§ 266

lg 2 p 3 järgi 6 kuu vangistusega;

§ 148

järgi 4 kuu vangistusega ja

§ 418

lg 2 p 3 järgi 5 kuu vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ning mõisteti T. Pärnale liitkaristuseks 13 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati kohtuotsusega T.

Pärnale mõistetud karistust Pärnu Maakohtu 24.04.2008 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 2 aasta 7 kuu 28 päeva vangistuse võrra ning mõisteti T. Pärnale liitkaristus 15 aastat 7 kuud 28 päeva vangistust, mille kandmise alguseks loeti 16.06.2010. 1.3. Tartu Ringkonnakohtu 13.02.2012 otsusega muuhulgas tühistati osaliselt maakohtu otsus T. Pärna süüditunnistamises ja karistamises

§ 148

ja § 418 lg 2 p 3 järgi ning ekspertiisiasutustel tekkinud kulude katteks 2000,63 euro väljamõistmise osas. Tühistatud osas tehti uus otsus, millega mõisteti T. Pärn õigeks süüdistustes

§ 148ja § 418 lg 2 p 3 järgi ning ekspertiisikuludest mõisteti T.

Pärnalt välja 1790,52 eurot. Maakohtu otsus T. Pärnale

§ 64lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas jätta muutmata.

Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Kohtuotsus jõustus Riigikohtu 21.05.2012 määrusega, millega keelduti kassatsioone menetlusse võtmast. 1.

1. Karistuse kandmise aja algus 16.06.2010 ja lõpp 13.02.
2. Maakohtu määrus
3. Tartu Maakohtu 12.01.2021 määrusega jäeti T. Pärn vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. 2.
4. T. Pärn on mõistetud karistusajast ära kandnud kaks kolmandikku, seega on olemas formaalne alus tema vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks. 2.
5. Maakohus leidis, et positiivsete asjaoludena väärivad märkimist T. Pärnal vabanemisjärgselt kindla elukoha, töökoha ja toetavate lähedaste olemasolu. Vabanedes oleks T. Pärnal võimalik tööle asuda keevitajana Alfaweld OÜ-s. Samuti on T. Pärn koos abikaasaga loonud firma DualArt OÜ, mida nad koos juhivad ja haldavad. Kriminaalhooldaja arvamuse järgi on nii kinnipeetava abikaasa kui pereliikmed esialgu nõus T. Pärna materiaalselt aitama. Samuti väärib positiivsete asjaoludena märkimist, et karistuse kandmise ajal on T. Pärn omandanud keevitaja eriala ja keskhariduse, osalenud kinnipidamisasutuse tööhõives, läbinud erinevaid sotsiaalprogramme ja taasühiskonnastavaid vestlusi ning T. Pärnal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. 2.
6. Negatiivsete asjaoludena tuleb arvestada, et T. Pärn on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud isik. T. Pärn kannab liitkaristust tahtlike esimese astme ja teise astme kuritegude toimepanemise eest, millest viimased kuriteod pani toime katseajal. Maakohtu hinnangul on T. Pärna poolt toimepandud kuriteo asjaolud rasked. T. Pärna varasemast elukäigust järeldub, et kuritegude toimepanemise eest on talle mõistetud karistusi, mida on võimaldatud kanda ka vabaduses. Sellele vaatamata on T. Pärn kuritegelikku käitumist jätkanud. Viimati anti T. Pärnale võimalus kanda karistust vabaduses Pärnu Maakohtu 24.04.2008 otsusega kriminaalasjas nr 1-08-
7. Nimetatud otsusega mõisteti T. Pärn süüdi I astme kuriteos

§ 200

lg 2 p 7 järgi ja teda karistati vangistusega, mis jäeti

§ 74lgte 1, 3 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata 3-aastase katseajaga.

Sellele vaatamata jätkas T. Pärn vägivallakuritegude toimepanemist ning pani katseajal toime uue ja veelgi raskema I astme kuriteo - tapmise piinaval ja julmal viisil ning omakasu motiivil

§ 114

p-de 1, 5 2 järgi ning lisaks veel II astme kuriteona valdaja tahte vastaselt võõrasse ruumi ebaseadusliku tungimise, mis oli toimepandud grupi poolt

§ 266lg 2 p 3 järgi.

2.

1. Vangistusseaduse § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Ülaltoodud positiivseid ja negatiivseid asjaolusid kogumis arvestades ei tekkinud maakohtul piisavat veendumust selles, et karistus on oma eesmärgi täitnud ja kinnipeetav on võimeline jätkama vabaduses õiguskuulekat elu ning ka selles, et T. Pärn ennetähtaegselt vangistusest vabanedes suudab nõuetekohaselt katseaja ja kriminaalhoolduse tingimusi täita. Kuna süüdimõistetu on katseajal toime pannud uue kuriteo, siis ei saa olla kindel, et vangistusest ennetähtaegsel vabastamisel T. Pärna käitumiskontrollile allutamine koos elektroonilise valve kohaldamisega oleks piisav meede uute kuritegude toimepanemise riskide maandamiseks. Elektrooniline valve kujutab endast järelevalvemeedet, millega kaasnevad isikule olulised liikumispiirangud nii ajalises kui ka territoriaalses mõttes, kuid uute kuritegude toimepanemise ohtu see meede siiski ei välista. 2.
2. Siinjuures pidas maakohus vajalikuks märkida, et arvestades T. Pärna kuritegude laadi ja raskust ei ole kantud karistus veel piisav, et täita oma üld- ja eripreventiivset eesmärki. Kuigi süüdimõistetu T. Pärn on kahetsenud kuritegude toimepanemist, mis annab lootust, et isik on asunud paranemise teele, tuli kohtul vältimatult arvestada toimepandud kuritegude asjaoludega – T. Pärna kuriteo tagajärjel sai surma inimene, kes mõrvati piinaval ja julmal viisil ning omakasu eesmärgil. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest on koos kaassüüdistatavaga toimunud kannatanu suhtes üheaegne rünne, kannatanu põgenemise takistamine, tema peksmine rusikaga ning maaslamava kannatanu massiivne peksmine jalgadega pea ja keha piirkonda ning pärast seda maaslamava kannatanu pussitamine rindkere ja kõhu piirkonda, tekitades kannatanule kokku 15 torke-lõikehaava. Sellise tegevusega tekitati kannatanule suurt valu ja kauakestvaid füüsilisi vaegusi. T. Pärna kuritegelikust käitumisest nähtub, et ta on korduvalt pannud toime kuritegusid vägivallaga, kuna on aktsepteerinud sellist käitumist probleemide lahendamise viisina. 2.
3. Maakohtu hinnangul väärib märkimist, et kõik kuriteod on T. Pärn pannud toime alkoholijoobes ning maakohus nägi ühe riskikohana süüdimõistetu pikaaegset alkoholitarvitamist. Alkoholi on T. Pärn tarvitanud alates
4. eluaastast, viimased 2 aastat enne vangistust tarvitas alkoholi igapäevaselt. Kinnipeetava iseloomustuse kohaselt on T. Pärn seltskonnas korduvalt tarvitanud ka narkootilisi aineid - kanepit, amfetamiini ja ecstasyt. Kuigi süüdimõistetu on andnud lubaduse hoiduda vabaduses sõltuvusainete, mh ka alkoholi tarvitamisest, ei ole teadaolevalt pikaajalistel alkoholisõltlastel alkoholitarvitamisest lihtne loobuda, eriti kui alkohol muutub kergesti kättesaadavaks. Seega esineb risk, et vangistusest vabanemise korral ja arvestades T. Pärna varasemaid harjumusi ja hoiakuid, võib T. Pärn asuda kuritarvitama alkoholi, millega kaasneb suur oht uute kuritegude toimepanemiseks. 2.
5. Tulenevalt toimepandud kuritegude iseloomust (röövimine ja tapmine omakasu motiivil), esineb T. Pärna puhul risk, et materiaalsete raskuste olemasolul võib T. Pärn uusi kuritegusid toime panna ka majandusliku kasu saamiseks või tulenevalt kehvast probleemide lahendamise oskusest. 2.
6. Maakohus leidis, et T. Pärna tingimisi vabastamist karistuse kandmiselt ei võimalda toimepandud kuritegude asjaolud ja T. Pärna isik. Maakohus juhtis tähelepanu, et T. Pärnale mõisteti kuritegude toimepanemise eest liitkaristusena 15 aastat 7 kuud 28 päeva vangistust. Võttes arvesse T. Pärna poolt toimepandud kuritegude asjaolusid ja mõistetud karistusaja pikkust, on maakohus seisukohal, et T. Pärna tingimisi ennetähtaegne vabastamine ligikaudu 5 aastat enne karistusaja lõppu ei ole proportsionaalne toimepandud kuritegusid arvestades ja ei ole kooskõlas ühiskonna õiglustundega ning antud juhul osutuks süüdimõistetu ennetähtaegne vangistusest vabastamine ennatlikuks. Kinnipeetava hea käitumine karistuse kandmise ajal ning 3 tulevased elutingimused on oluliseks, kuid mitte ainsaks otsustavaks tingimuseks kinnipeetava tingimisi enne tähtaega küsimuse lahendamisel. Süüdimõistetu varasem elukäik ning toimepandud kuriteo äärmiselt negatiivsed asjaolud on käesoleval juhul kaalukamad vabastamise küsimuse lahendamisel kui süüdimõistetu käitumine vanglas ning kindla elu- ja töökoha ja toetavate lähedaste olemasolu. Määruskaebused
7. Tartu Maakohtu 12.01.2021 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu T. Pärna kaitsja vandeadvokaat Rainer Objartel, kes palub tühistada maakohtu määruse ning tühistatud osas teha uus määrus, millega vabastada süüdimõistetu tingimisi ennetähtaega, määrates katseajaks määruskaebuses toodud käitumiskontrollinõuded ja kohustused. 3.
8. Määruskaebuse esitaja leiab, et Tartu Maakohus pole kogumis hinnanud kõiki asjaolusid, mis on toodud välja kinnipeetavat iseloomustavas materjalis. Maakohus on positiivsete asjaolude esinemist küll sedastanud, kuid määruses puuduvad põhjendused, miks tuleb negatiivsetele asjaoludele omistada suurem kaal kui positiivsetele asjaoludele. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 76lg-t 4.

3.

1. T. Pärn selgitas maakohtu istungil, et ta on karistuse kandmise ajal muutunud, ärakantud karistusaeg on ca 10,6 aastat ja seni kantud karistus on oma eesmärgi täitnud. Ta soovib peale karistuse kandmiselt vabanemist hoiduda seadusevastasest käitumisest, hoiduda alkoholi tarvitamisest ning elada edaspidi õiguskuulekalt. Motiiviks oma elukorraldust muuta on kaitsealune nimetanud soovi osaleda oma laste kasvatamises ning kindlasti abikaasa leidmine ning temaga abiellumine. Ta kahetseb toimepandud kuritegusid ning teeks tehtu olematuks, kui see oleks vaid tema võimuses. Määruskaebuses korratakse üle T. Pärna positiivselt iseloomustavad asjaolud. Tänaseks on vanglas kinnipeetava aktiivne rehabiliteerimine lõppenud. Kinnipeetava individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevused on T. Pärnal läbitud. Ainsaks tegevuseks on jäänud avavanglasse üleviimine
2. Maakohtu määrusest ei nähtu, mida kinnipeetav peaks veel tegema või oleks pidanud tegema, et kohut veenda, et ta soovib tulevikus elada õiguskuulekat elu ilma alkoholita ja kuritegusid sooritamata. Kuivõrd T. Pärn on läbinud temale individuaalses täitmiskavas ettenähtud taasühiskonnastavad tegevused ning uusi tegevusi ettenähtud ei ole, seega võib sellest järeldada, et T. Pärna aktiivne rehabilitatsioon vanglas on lõppenud ning temale kuritegude eest mõistetud seni kantud vangistus on oma eesmärgi täitnud. 3.
3. Peamiseks kaalukeeleks T. Pärna tingimisi ennetähtaegselt vabastamata jätmisel on maakohus arvestanud toimepandud kuritegude asjaolusid ning ärakantud vangistusaja ebaproportsionaalsust. Kaitsja märgib seda, et kuriteo toimepanemise asjaolusid saab arvestada üksnes kinnipeetava poolt uute kuritegude toimepanemise ohtu hinnates. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt.

§ 76

lg 4 alusel on selle prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast on karistuse kandmise ajal ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas püstitatud eesmärgid. Määruskaebuses tuuakse välja süüdimõistetu poolt läbitud taasühiskonnastavad tegevused. 3.

1. Asjaolule, et T. Pärn pani toime raske kuriteo anti hinnang 22.11.2011 otsusega mõistetud karistuse näol. Selle korduv arvestamine ei ole põhjendatud ning maakohus ei ole välja toonud, milline on proportsionaalne karistusaeg, mis tuleks T. Pärnal ära kanda. 3.
2. Maakohus on põhjendamatult viidanud ühiskonna õiglustundele, kuid maakohtu määrusest jääb arusaamatuks, kuidas või milliste kriteeriumite alusel tuleks mõõta ühiskonna õiglustunnet 4 menetluses. Karistuse kohaldamise puhul on oluline, et kuriteo eest mõistetav karistus peab vastama süü suurusele ning arvestada tuleb ka nii üld- kui eripreventiivseid kaalutlusi, mis kokkuvõtlikult peavad saatma ühiskonnale selge signaali, et sellist käitumist õiguskord taunib võimalikult rangeimal viisil. Kuid neid asjaolusid ei ole põhjendatud arvestada käesolevas menetluses teistkordselt. 3.
3. Maakohus on arvestanud süüdimõistetu isikut, kuid on jätnud arvestamata, et T. Pärnaga on toimunud areng, mis on leidnud aset tema vanuse muutumisega. T. Pärn oli 21-aastane, kui ta reaalselt vanglasse sattus. Tegemist on ühtlasi tema esimese ja ka pikaajalise reaalse vangistusega. Käesoleval juhul ei saa jätta arvestamata ka seda, et kuriteo toimepanemisest, mille eest mõistetud karistust T. Pärn kannab, on tänaseks möödunud üle 10,6 aasta ning seetõttu on T. Pärn muutunud. Maakohus ei ole T. Pärna ennetähtaegselt vabastamata jättes ära näidanud neid asjaolusid, mis annavad aluse asuda seisukohale, et T. Pärna hoiakud ja suhtumine pole muutunud vaatamata pikaajalisele vangistuses viibimisele. Toimunud muutuste eitamiseks puudub põhjendatud alus. Uute kuritegude toimepanemise ohtu ei ole põhjendatud tuletada asjalust, et isik pani ca 10,6 aastat tagasi toime raske kuriteo. Maakohtu põhjendustest ei selgu, miks need andmed võimaldavad järeldada, et ka pärast pikaajalist vangistuses viibimist pole T. Pärna hoiakud ja suhtumine muutunud. 3.
4. T. Pärn on osalenud vangistuses tema riskivaldkondi käsitletavates tegevustes ning kinnitanud, et ei tee alkoholiga tegemist ning oli vabatahtlikult nõus kohustusega pöörduda programmi Kainem ja Tervem Eesti ning teha laboratoorseid vereanalüüse alkoholi tarvitamise keelust kinnipidamise kontrollimiseks. Süüdimõistetu on nõus osalema ka muudes programmides. Kuivõrd T. Pärna kuritegelik käitumine on olnud seotud alkoholi liigtarvitamisega, olles soodusteguriks, siis laboratoorsete analüüside andmine aitab kaasa T. Pärna õiguskuuleka käitumise tagamisele. Hetkel on T. Pärn elanud alkoholita 10,6 aastat, seetõttu pole alust arvata, et vanglast vabanemise järgselt alustab ta alkoholi tarbimist ning võtab sellega riski kanda ära veel 5 aastat vangistust. Selline võimaluse realiseerumine ei ole eluliselt usutav tänasel päeval. 3.
5. Määruskaebuses leitakse, et T. Pärnal on enda jaoks vangistuses püstitatud eesmärkide saavutamine reaalne, kuivõrd tal oleks kriminaalhooldaja ning lähedaste tugi ja toetus seatud eesmärkide saavutamisel ning ka eneses motivatsioon elada õiguskuulekalt ning alkoholivaba elu. Määruskaebuses leitakse, et elektrooniline valve maksimaalse tähtajaga on täiendavaks kontrollmeetmeks aitamaks T. Pärnal üle pika aja vabaduses sisse elada. Elektroonilise valve tingimusi rikkudes tuleks T. Pärnal pikk ärakandmata karistus vanglas lõpuni kanda. Maakohtu seisukoht, et elektrooniline valve ei ole piisav järelevalvemeede, mis ei välista uute kuritegude toimepanemise ohtu, püstitab küsimuse viidatud meetme vajalikkuses tervikuna. Kuna käesoleval juhul on T. Pärnal olemas tahe ja motivatsioon riskivaldkondadega tegeleda kriminaalhooldaja järelevalve all olles, siis selle motivatsiooniga on põhjendatud ka arvestada ning T. Pärna tema püüdlustes toetada. 3.
6. Maakohtu määrusest ei nähtu, kuidas võivad uue kuriteo toimepanemise riski mõjutada T. Pärna elutingimused ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivad tagajärjed (elukoht, töökoht ning toetavate lähedaste olemasolu). Maakohtu määrusest ei ole arusaadav, kuidas arvestati tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel T. Pärna elutingimusi ja ennetähtaegse vabastamisega kaasnevaid tagajärgi. Määruskaebuses korratakse üle, et süüdimõistetul on garanteeritud elu- ja töökoht ning tugev sotsiaalvõrgustik.
7. Tartu Maakohtu 12.01.2021 määruse peale esitas määruskaebuse ka süüdimõistetu T. Pärn, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega vabastada 5 süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt määruskaebuses Määruskaebuses leitakse kokkuvõtlikult järgmist. toodud kohustustega. T. Pärn leiab, et ta ei taotle midagi lubamatut, vaid leiab, et arvestades

§ 76

lg 4 asjaolusid on võimalik teda vabastada tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve kohaldamisega. Kuna T. Pärn ei ole vangistuses alkoholi tarvitanud, siis on see olnud piisavalt pikk aeg sõltuvusest vabanemiseks. Kainena oldud aeg on olnud pikem kui alkoholi tarvitamise periood. Läbitud programmid on aidanud sõltuvusest vabaneda ning uusi programme ja kohustusi saab süüdimõistetu täita ka vabaduses. Süüdimõistetu toob välja, et ta on vangistuses saanud vanemaks ning saanud täiskasvanumaks, mistõttu on väär maakohtu viide tema probleemide lahendamise oskuse puudumisele. T. Pärn on iga päev püüdnud muutuda paremaks inimeseks, on muutunud arukamaks ning on suurema empaatiavõimega. Positiivsed asjaolud vangla iseloomustuses kinnitavad seda. Samuti on T. Pärnal suurepäraselt toimiv suhe. T. Pärn toob välja, et ta on omandanud keskhariduse ja keevitaja eriala, omab garanteeritud töökohta ning oma ettevõtet, puuduvad distsiplinaarkaristused, tal on toetavad lähedased. Varem ei olnud toetavaid lähedasi, sest õed-vennad olid alaealised, keda ema kasvatas üksi. Maakohtu põhistused ei ole ajas muutunud, kuigi süüdimõistetu leiab, et asjaolud on muutunud. T. Pärn toob välja, et uute kuritegude riskiprotsendid on langenud, tal on nüüd ettevõte, ta abiellus, on olemas kindel elu- ja töökoht, lisaks jätkub seadusekuulekas käitumine vangistuses. Samuti motiveerivad süüdimõistetut 2 alaealist last (10- ja 11-aastane), kes muudavad süüdimõistetu paremaks inimeseks ja aitavad hoiduda kuritegelikust käitumisest. T. Pärn on teinud karistusest vajalikud järeldused ning oskab edaspidi käituda normikohaselt. Süüdimõistetu palub võimalust end näidata.

1. Tartu Ringkonnakohtu 29.01.2021 määrusega võeti määruskaebused menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuste kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 05.02.
2. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses toodud lõppjäreldusega ja leiab, et T. Pärna vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud ning vastupidiseks seisukohaks ei anna alust ka esitatud määruskaebused. Küll tuleb maakohtu põhistusest välja jätta ühiskonna õiglustundele tuginemine.
4. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu sellele, et ekslikult on kohus arvestanud ühiskonna õiglustunnet. Maakohus on leidnud, et T. Pärna vabastamine ennetähtaegselt ei ole kooskõlas ühiskonna õiglustundega. Ühiskonna õiglustunne on sisustamata mõiste. Kuidas seda õiglustunnet sisustada maakohtu määrusest ei nähtu ja ei ole ka arusaadav, millisel juhul õiglustunne riivatud ei saaks. Ehk ringkonnakohtule ei ole teada, mida maakohus on selle mõiste all silmas pidanud. Samale seisukohale on jõutud ka määruskaebuses. Tulenevalt eelnevast tuleb nimetatud osa põhistustest maakohtu määrusest välja jätta. Siinkohal märgib ringkonnakohus etteruttavalt vastuseks kaitsjale ka seda, et maakohus ei ole väitnud ennetähtaegse vabastamise vastuargumendina, et T. Pärn kannab karistust raskete kuritegude eest ning väär on ka seisukoht, et maakohus on T. Pärna ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel võtnud arvesse kuriteo raskust, mis väljendub mõistetud karistuses. Maakohus on välja toonud, et T. Pärna poolt toimepandud kuriteo asjaolud on rasked. Seejuures tulenevalt

§ 76

lg-st 4 arvestab kohus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel ka kuriteo toimepanemise asjaolusid. Nii ongi maakohus välja toonud, millised olid T. Pärna poolt toimepandud kuriteo asjaolud, mis iseloomustavad T. Pärna käitumist ning näitavad, et arvestades kuriteo asjaolude raskust tuleb uute kuritegude oht viia miinimumini. 6 Lisaks viitab süüdimõistetu vangla iseloomustuses toodud riskiprotsentidele, mida maakohus oma määruse tegemisel arvestanud ei ole ja seda põhjendatult. Nimelt on kohtud, sh Riigikohus, korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et need riskiprotsendid ei kuulu arvestamisele. Riigikohtu lahendist asjas nr 1-09-14104 tuleneb, et esitatud riskihinnangule ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tugineda ei saa. Kriminaalasja materjali põhjal pole võimalik kontrollida, missugust metoodikat vangla hinnangu andmiseks kasutas ja missuguseid asjaolusid ning miks arvesse võttis. Metoodikat ja täpseid andmeid teadmata pole arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Oluline on märkida, et paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Seega ei ole maakohus põhjendatult sellele ka tuginenud ning süüdimõistetu viide sellele on põhjendamatu. 8. Muus osas on maakohtu määrus asjakohane ning selles on analüüsitud kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga ennetähtaegse vabastamise küsimuse nii formaalseid kui ka materiaalseid eeldusi. Ringkonnakohus ei jaga määruskaebustes esitatud seisukohta, et maakohus ei ole arvestanud süüdimõistetu suhtes esinevaid positiivseid asjaolusid. See, et maakohus ei ole nende asjaolude pinnalt jõudnud kaitsja jaoks soovitud tulemuseni, ei tähenda, et maakohus oleks jätnud need asjaolud arvestamata. Seega täiendavalt positiivsete asjaolude ülekordamine ei anna neile suuremat kaalu. Lisaks ei ole vaidluse all formaalsete eelduste täidetus. Ringkonnakohus ei vähetähtsusta, et süüdimõistetu on läbinud individuaalset täitmiskava ning tal puuduvad distsiplinaarkaristused, kuid tegemist on üksnes ühe osaga, mida tuleb kohtul ennetähtaegse vabastamise kaalumisel kogumis arvestada. Maakohus on lähtunud konkreetselt süüdimõistetust ja tema poolt toimepandud süüteost, analüüsides süüdimõistetu suhtes esinevaid nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid kogumis. Õige on määruskaebuste seisukoht, et tulenevalt Riigikohtu lahendist asjas 1-09-14104 punktist 21 tuleneb, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt.

§ 76

lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Aga see ei ole veel kõik, kuigi selline mulje jääb määruskaebustest. Individuaalse täitmiskava läbimine ei tähenda automaatsest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Nii tuleneb ka ülalviidatud Riigikohtu praktikast, et süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Olukorras, kus isik on toime pannud järjest raskeimaid kuritegusid ning tema suhtes kohaldatud kriminaalhooldus on ebaõnnestunud uue kuriteo toimepanemise tõttu, esineb kõrgendatud risk, et isik hakkab vabaduses toime panema uusi kuritegusid. Kriminaalhooldusel oli isik samuti allutatud kontrollnõuetele ning tal oli väidetavalt kriminaalhooldaja tugi, kuid see ei hoidnud ära uusi kuritegusid. Kuidas kriminaalhooldusel käesolevalt oleks suurem mõju, kohtule ei nähtu. Süüdimõistetu impulsiivne käitumine näitab süüdimõistetu võimetust probleeme lahendada ning oma käitumist juhtida. Varasemad karistused näitavad, et süüdimõistetu ei oska 7 ka oma käitumist õiguskuulekuse suunas juhtida. Olukorras, kus süüdimõistetu suhtes on kohaldatud kriminaalhooldust, kuid see on ebaõnnestunud, ei lisa veendumust, et süüdimõistetu ei jätkaks vabaduses uute kuritegude toimepanemist ning kriminaalhooldus ja elektrooniline valve hoiaksid ära uusi kuritegusid ning oleksid abiks isiku resotsialiseerumise protsessis. Kaitsja väide, et kui T. Pärna puhul ei ole kriminaalhooldus sobiv meede uute kuritegude ärahoidmiseks, siis ei ole sellel justkui üldse mõtet, on üksnes emotsionaalne seisukoht ning alusetu. Lisaks ei ole maakohus väitnud, et kriminaalhooldus ei ole sobiv meede uute kuritegude maandamiseks alati. Analüüs on konkreetselt T. Pärna osas. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole süüdimõistetu vanus asjaolu, mis annaks aluse väiteks, et ta on muutunud. Süüdimõistetu ei ole olnud arusaamisvõimetu tegusid toime pannes ning arvestades toime pandud kuritegusid ning et käesoleva vangistuse aluseks olevate tegude puhul ei ole tegemist ainsate süüdimõistetu karistusregistrit ilmestavate kuritegudega, siis nähtub, et vanemaks saamine ajas ei ole siiani süüdimõistetut mõjutanud, vaatamata mõistetud ja kantud karistustele. On positiivne, et süüdimõistetu soovib alkoholist loobuda, kuid arvestades, et isik on tarvitanud alkoholi alates 16. eluaastast, viimastel aastatel enne vangistust tarvitas igapäevaselt, kuid näeb alles nüüd vajadust oma käitumist muuta, siis on kohtul tekkinud põhjendatult kahtlus selle soovi realiseerumises. Ringkonnakohus ei tähtsusta üle asjaolu, et vangistuse jooksul ei ole süüdimõistetul probleeme alkoholiga olnud. Arvestades, et vabaduses on mõjutegureid ja n-ö ahvatlusi oluliselt rohkem kui vangistuses, millega tuleb arvestada, ning kriminaalhoolduse nõuded ja kord ei ole sama rangusega, kui nõuded vangistuses ja selles osas süüdimõistetu on näidanud, et see ei ole isikut motiveerinud, on seda kõrgem oht, et vabaduses süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo. Lisaks ei ole kuigi tõsiselt võetav kaitsja väidetav eluline argument T. Pärna osas selles, et süüdimõistetu on elanud alkoholita 10,6 aastat ja seetõttu pole alust arvata, et vanglast vabanemise järgselt alustab ta alkoholi tarbimist ning võtab sellega riski kanda ära veel 5 aastat vangistust. Isik, kellele on antud nõuete täitmisel võimalus kanda karistust vabaduses (olles kriminaalhooldusel), kuid ta on toime pannud uue kuriteo, on sellise riski realiseerumine märkimisväärne. Kaitsja rõhutab, et süüdimõistetul on garanteeritud elu- ja töökoht ning tugivõrgustik, mida maakohus ei ole arvestanud. Kuna see kaitsja jaoks selgelt maakohtu määrusest ei nähtu, siis märgib ringkonnakohus siinkohal, et ringkonnakohtu hinnangul ei erine süüdimõistetu olukord vabaduses suuresti vangistuseelsest ajast. Faktiliselt on küll positiivne, et isikul on elu- ja töökoht ning lähedased, kes on talle toeks ning valmis teda teatud aja materiaalselt aitama, kuid kui süüvida selle mõjusse süüdimõistetu poolt kuritegude toimepanemisel, siis nähtub, et nimetatu oli süüdimõistetul olemas ka enne vangistust. Nii oli isikul olemas elukoht, lähedased kui ka tal oli võimalus töötada, seda küll juhutöödel. Ometi on vangla koostatud kinnipeetava iseloomustuses märgitud, et enne vangistust oli sissetulekuks juhutöödel teenitav töötasu. Isiku sõnul sai ta vabaduses majanduslikult hakkama, samas on toime pannud isikuvastase kuriteo, ajendiks majandusliku kasu saamine. Samuti nähtub, et suhete puhul lähedastega, va isa, ei ole alust arvata, et need ei oleks olnud toetavad ning lapsed, kes vajavad isa, olid olemas ka enne vangistust. Seega ei tähtsusta ringkonnakohus üle erinevalt kaitsjast süüdimõistetu elutingimusi ja ennetähtaegse vabastamisega kaasnevaid tagajärgi, mis suuresti ei erine vangistuseelsele ajale. Määruskaebuses tuuakse välja, et T. Pärna motiiviks oma elukorraldust muuta, on kaitsealune nimetanud soovi osaleda oma laste kasvatamises ning kindlasti abikaasa leidmine ning temaga abiellumine. Viimane on kohtu hinnangul ekslik seisukoht, sest vangla iseloomustusest nähtub, et süüdimõistetu abiellus 09.10.2018 vangistuses Jelena Nikitinaga, suhted on toetavad, suheldakse nii telefoni kui kirja teel ning kokkusaamiste raames. Kohtul puudub info abielu lõppemise osas. Ka süüdimõistetu on määruskaebuses kinnitanud, et tal on 8 suurepärased suhted, ta on abiellunud. Küll ei leia ringkonnakohus, et lapsed oleksid süüdimõistetut varem motiveerinud käituma õiguskuulekalt. Samuti ei leia ringkonnakohus, et asjaolu, et vabaduses olles olid süüdimõistetu õed-vennad alaealised, tähendaks seda, et süüdimõistetul puudus tol hetkel lähedaste toetus. Ringkonnakohus ei vähetähtsusta süüdimõistetul veel avanevat võimalust asuda karistust kandma avavanglasse. Arvestades, et T. Pärn on viibinud vangistuses pikka aega, on ühiskonnaelus harjumiseks toimetulekuga ja enda suutlikkuse tõestamiseks kohane, erinevate soodustuste rakendamine. Nii on maakohtu seisukoha järgi kohane meede avavanglasse paigutamine, mis annaks T. Pärnale võimaluse tõestada, et ta suudab siiski järgida kehtestatud nõudeid. Avavanglas viibimisel on T. Pärnal võimalus tõsta oma enesekindlust, mis omakorda võimaldab edukat ning seaduskuulekat toimetulekut vabaduse tingimustes ning annab kohtule reaalsema võimaluse järelduseks, et süüdimõistetu soov muutuda väljendub ka vabamas keskkonnas. Seega kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kuigi T. Pärna käitumises on nähtavad teatud positiivsed muutused, ei ole võimalik kõiki

§ 76

lg-s 4 toodud asjaolusid kogumis hinnates jõuda tulemuseni, et uute kuritegude toimepanemise risk oleks käesolevas ajal viidud miinimumi või selleks oleks T. Pärna puhul sobivaks meetmeks kriminaalhooldus.

1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 3 tuleb jätta Tartu Maakohtu
2. jaanuari 2021 määrus sisuliselt muutmata, kuid sellest tuleb jätta välja põhjendused seoses ühiskonna õiglustundega. Määruskaebused jäävad rahuldamata. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk /allkirjastatud digitaalselt/ 9 Aarne Sarjas