Obsah (9)

§ 164§ 162§ 442§ 657§ 652§ 651§ 456§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-20-427 Otsuse tegemise aeg ja koht 19. märts 2021, Tallinn Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav K

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

1. Kostja osalemine vahetult hagejate ülalpidamises on nii vähene, et seda ei ole mõistlik arvestada vahetu ülalpidamisena. Kohus arvestas aga riiklike peretoetuste maksmist ja asjaolu, 2 2-20-427 et kuna kostja tasub elatist kolme lapse ülalpidamiseks, tekib hagejate ülalpidamisel mastaabisääst. Kostja tasub iga hageja kohta elatist 208,6 eurot kuus. Seega ei ole kostja rikkunud hagejate ülalpidamiskohustust.
2. Kostjal oli õigus ülalpidamiskokkulepe üles öelda. Kostja sai võtta riiklikke peretoetusi arvesse ka omaalgatuslikult ja vähendada elatise suurust. Kohtu hinnangul ei saa olla eelduseks, et ainult kohus otsustab, kas riiklikud peretoetused on arvestatavad laste kulude katmisel või mitte. Apellatsioonkaebus
3. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja saata asi tagasi maakohtule menetluskulude jaotuse otsustamiseks.
4. Kohtuotsus ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 436 lõikes 1 sätestatud nõuetele, kuna see ei ole menetluskulude jaotuse osas põhjendatud ega seaduslik. Kohus on rikkunud menetlusõiguse norme (kohaldanud ebaõigesti

§ 162lg 1 ja § 163 lg 1, § 164 lg 1), mis on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni.

Lisaks on kohtuotsus menetluskulude jaotuse osas täielikult motiveerimata ning kohus on rikkunud seeläbi ka

§ 442lõiget 8.

11.

§ 164lg 1 reguleerib menetluskulusid hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas.

Käesolev asi ei ole ei abielu ega põlvnemisasi. Hagi jäi rahuldamata ja puuduvad erandlikud asjaolud (

§ 162

lg 4 ja § 164 lg 3), mis annaks võimaluse kalduda kõrvale menetluskulude jaotuse üldreeglist (

§ 162lg 1), mistõttu tuleks jätta menetluskulud hagejate kanda.

1. Menetluskulude hagejate kanda jätmine on põhjendatud ja õiglane, kuna hagejad on tekitanud selgelt põhjendamatu hagi esitamise ja kostja vastuväidete vaidlustamisega kostjale märkimisväärses summas menetluskulusid. Seejuures ei ole kostja andnud mingit põhjust elatise nõudega kohtusse pöördumiseks ning juhtis ka enne hagi esitamist korduvalt hagejate seadusliku esindaja tähelepanu elatise nõude põhjendamatusele, sh maksab kostja elatist regulaarselt ning piisavas määras ning on seda kogu aeg teinud. Vastustajate seisukoht
2. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas

§ 657lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 15. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha hagejate poolt esitatud täiendavate tõendite osas. Hagejad esitasid 22.12.2020 vastuse apellatsioonkaebusele, millele lisasid hagejate ema pangakonto väljavõtte ja hagejate vanemate kirjavahetuse. Samuti lisasid hagejad oma lõplikule 03.03.2021 esitatud seisukohale täiendava tõendi – hagejate ema pangakonto väljavõtte.

§ 652

lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei 3 2-20-427 saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

§ 652

lg 4 kohaselt peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Hagejad ei ole põhistanud täiendavate tõendite esitamise lubatavust, mistõttu jätab ringkonnakohus hagejate taotluse rahuldamata ja täiendavad tõendid vastu võtmata. Tõendite elektroonilise esitamise tõttu puudub vajadus neid hagejatele füüsiliselt tagastada. 16. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 järgi jõustunud.

17. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, kui tugines menetluskulude jaotamisel

§ 164lõikele 1.

Nimetatud säte kohaldub hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas. Käesolev asi on ülalpidamisasi, mistõttu ei kuulu

§ 164lg 1 kohaldamisele.

Samuti nõustub ringkonnakohus kostjaga, et maakohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamiskohustust (

§ 442lg 8).

Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastava kaalutlusotsustuse tegemisel ületanud diskretsioonipiire, sest otsustus menetluskulude jaotuse kohta on sisuliselt motiveerimata. Samas ei ole eeltoodud maakohtu poolsed rikkumised toonud kaasa ebaõiget lahendit ning maakohtu lõppjäreldus selle kohta, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda, on õige. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, kohaldada õiget normi ja esitada puuduolevad põhjendused. 18. Hagimenetluse kulud kannab üldreegli (

§ 162lg 1) järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Samas võib kohus jätta

§ 162

lg 4 järgi erandina menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

§ 162

lg 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu (vt Riigikohtu 27.11.2019 otsust tsiviilasjas nr 2-1718531, p 20). Ringkonnakohtu hinnangul esinevad käesolevas asjas erandlikud asjaolud, mis tingivad

§ 162lg 4 kohaldamise.

Käesolevas asjas ei vaidle pooled selle üle, et hagejate vanemate vahel oli 20.01.2016 sõlmitud notariaalne kokkulepe, mille punktide 3.1.

1. ja 3.2.
2. kohaselt kohustus kostja tasuma igale lapsele elatist mitte vähem kui 50% Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast ning kostja täitis seda kokkulepet kuni
3. a novembrikuuni. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja ütles kokkuleppe 22.11.2019 punktid 3.1.
4. ja 3.2.1 eelnevalt ette teatamata ühepoolselt üles. Seejuures põhjendas kostja elatise tasumise kokkuleppe ülesütlemist sellega, et hagejad saavad peretoetust ja sellega on riik võtnud lapsevanemate kohustuse osaliselt enda kanda. Kostja tõi põhjendusena lisaks esile selle, et kokkuleppe punktid elatise tasumise kohta on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühised. Vastuolu heade kommetega tulenes kostja hinnangul sellest, et elatise maksmise kokkulepe on hagejatele peretoetuste maksmise tõttu kostja jaoks sõlmitud ebasoodsatel tingimustel ja on teda ülemääraselt kahjustav. Ringkonnakohtu hinnangul esines antud juhul hagejatel põhjendatud vajadus kohtusse pöördumiseks. Riigikohus on leidnud, et ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, märkides, et elatise 4 2-20-427 vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad) (vt Riigikohtu 09.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Asjaolusid, et kostja varaline seisund ei võimalda elatise maksmist kokkuleppes sätestatud määras või oleksid hagejate vajadused sellest väiksemad, ei ole kostja 22.11.2019 ülesütlemise avalduses esile toonud (tl 13-15). Riigikohus on selgitanud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt nt Riigikohtu 21.11.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 23; 13.02.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu 23.09.2005 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 23). Elatise maksmise kokkulepe ei saa olla heade kommete vastane seetõttu, et ühe vanema osa elatise maksmisel on suurem kui teisel. Lisaks ei tingi elatise maksmise kokkuleppe vastuolu heade kommetega asjaolu, et lapsed saavad lisaks seaduses sätestatud elatisele ka peretoetust. Seega võisid ringkonnakohtu hinnangul hagejad notariaalse kokkuleppe ülesütlemise kehtivuses põhjendatult kahelda ja selle õigsuse kontrollimiseks kohtusse pöörduda. Samuti ei saanud hagejatel olla kindlust kostja poolse ootamatu kokkuleppe ülesütlemise tõttu edasiselt elatise saamiseks seaduses ettenähtud ulatuses. Seejuures tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada sellega, et hagejad pöördusid kostja poole enne kohtusse pöördumist ettepanekuga teha uus kokkulepe väiksemas ulatuses kui seaduses sätestatud miinimummäär (kolme lapse peale kokku 700 eurot), kuid kostja keeldus, vastates hoopis, et juhul kui suhtluskorra küsimused õnnestub laste emaga läbi rääkida, ei nõua ta üleliigselt tasutud elatist tagasi (tl 16-17). Eeltoodust tulenevalt oli kostja käitumine see, mis põhjustas kohtumenetluse ja ringkonnakohtu hinnangul ei väära seda seisukohta ka asjaolu, et hagi jäi lõpuks rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kostja põhjustas kohtumenetluse, on lõpptulemusele vaatamata äärmiselt ebaõiglane jätta kõik menetluskulud hagejate kanda, vaid need on õiglane jätta poolte endi kanda.
5. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

20.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Vastustajatel hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 5