KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Janar Jäätma Määruse tegemise aeg ja koht 13.04.2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-46 Haldusasi XX kaebus Tallinna Vangla käskkirja nr 5-2/20/686 t

) § 119 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla määras 27.10.2020 käskkirjaga nr 5-2/20/686 XX-le (vahistatu) distsiplinaarkaristusena noomituse. XX ei allunud ametniku seaduslikule korraldusele kanda nimesilti (vangistusseadus (VangS) § 67 p 1).
2. Tallinna Vangla jättis 03.12.2020 vaideotsusega nr 5-15/20/351-2 XX vaide 27.10.2020 käskkirja kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. Tallinna Vangla kodukorra seletuskirja p-s 4.10 on selgitatud seda, miks on nimesildil pilt ja triipkood vajalikud. Seeläbi identifitseeritakse kinni peetav isik. Triipkood on vajalik selleks, et saaks raamatukogu teenuseid kasutada. Nimesildi nõue ei riku seega inimväärikust.
3. XX esitas halduskohtule kaebuse, milles nõudis 27.10.2020 käskkirja tühistamist. Kaebaja väidab, et tegemist pseudokohustusega kanda nimesilti. Kaebaja ei ole kõiki kohustusi täitnud 3-21-46 ja ei täida ka edaspidi. Seisuga 02.02.2021 oleks ametnikud kaebajat pidanud karistama 248 korda, kuid ei ole seda teinud. Kaebaja taotles kaebetähtaja ennistamist, kuna vanglaametnik ei selgitanud talle haldusakti vaidlustamise korda ega toonud talle ka vastavaid dokumendivorme kohtusse pöördumiseks.
4. Tallinna Halduskohus jättis 04.03.2021 määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks rahuldamata. Kaebus ei oma eduväljavaateid (

§ 110lg 1 ja § 111 lg 1).

Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja ei allunud ametniku seaduslikule korraldusele kanda nimesilti (kaebaja möönab seda distsiplinaarmenetluses antud selgitustes ja kaebuses). Isegi juhul, kui hiljem peaks selguma, et ametniku korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähendaks see seda, et kinni peetav pole rikkunud allumiskohustust (vangistusseadus § 67 p 1; Riigikohtu halduskolleegiumi otsused nr 3-3-1-103-06 ja 3-3-2-2-15). Tegemist ei ole ilmselgelt tühise korraldusega. Kaebaja arusaam, et nimesildi kohustus rikub tema inimväärikust, ei õigusta korralduse täitmata jätmist. Nimesildi kandmise nõudmine ei ole vastuolus ka Tallinna Vangla kodukorra p-ga 1.3, mille kohaselt mõistet kinnipeetav kasutatakse vahistatu ja kinnipeetava ühise nimetusena. Kodukorda kohaldatakse nii vahistatuile kui ka kinnipeetavaile vahistatute suhtes õigusaktides toodud erisustega. Tallinna Vangla kodukorra p 4.10, sätestab, et kinnipeetavale (v.a etapikinnipeetav), kes vanglasse saabub, väljastatakse nimesilt, mida kinnipeetav on kohustatud väljaspool kambrit ja loenduse ajal kandma loetavana nähtaval kohal vangla väljastatud paelaga kaelas. Kinnipeetav on kohustatud nimesilti säilitama ka vanglasisese ümberpaigutamise korral. Töötav kinnipeetav võib nimesilti kanda tööriietuse all toidu valmistamise ja jagamise ajal ning muudel tööhõivega seotud tegevustel, kus nimesildi sattumine pöörlevate mehhanismide jms vahele võiks põhjustada mehhanismi purunemist või muud ohtu tööd teostavale kinnipeetavale. Vanglateenistuse nõudmisel peab kinnipeetav nimesilti koheselt näitama. Kaebajat karistati noomitusega, mis on kõige leebem distsiplinaarkaristus. Vaidlustatud käskkirjas on kindlaks tehtud faktilised asjaolud, õiguslik alus ja määratud karistust on põhjendatud. Lisaks on kaebus esitatud kohtule kaebetähtaja rikkumisega. Kaebaja on kohtule esitanud küll taotluse kaebetähtaja ennistamiseks, kuid kohus ei pea ka selle taotluse eduväljavaateid kuigi suureks. Vaideotsusel oli märgitud selgelt edasikaebamise kord. Asjaolud, et kaebaja soovis vanglaametnikult täiendavaid selgitusi ning blanketti kohtukaebuse vormistamiseks, ei tingi kaebetähtaja ennistamist. Kohtukaebuse saab esitada vabas vormis. Kaebetähtaja ennistamise aluseks saavad olla üksnes objektiivsed kaebajast sõltumatud asjaolud, milliseid käesoleval juhul kohtu arvates ei esine. Kohus lahendaks kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotluse pärast seda, kui kaebaja on tasunud riigilõivu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Kaebaja taotleb määruskaebuses halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 tühistamist ja menetlusabi taotluse rahuldamist. Kaebaja märgib, et tal ei ole raha riigilõivu tasumiseks. Kaebus omab eduväljavaateid. Kaebaja pole nimesilti paljudel juhtudel kaela pannud ning selle eest pole karistatud ning seetõttu on vaidlustatud käskkiri tühine. Tühised on ka vangla kodukorra p-d 4.10 ja 1.3. 2

§ 119lg 1, § 203 lg 1, § 204 lg 1 ja § 207 lg 1).

7. Kohus võib kaebajale anda menetlusabi ja vabastada ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest (

§ 110lg 1 p 1).

Menetlusabi andmise tingimuseks on kaebaja majanduslikust olukorrast tingitud suutmatus tasuda riigilõivu ning kavandatavas menetluses osalemise edukus, mille hindamisel arvestatakse ka asja tähendust menetlusabi taotlejale (

§ 11lg-d 1 ja 2).

Menetlusabi ei anta, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, kaebajale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärk (

§ 111lg 3).

1. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kaebuses esitatud väited ei ole sellised, mis lubaksid kaebuse rahuldamist pidada tõenäoliseks, ning seetõttu puudub alus vabastada kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest.
2. Kaebajat karistati mitte nimesildi kandmata jätmise, vaid vanglaametniku seadusliku korraldusele allumatuse eest (VangS § 67 p 1). Ka määruskaebuses esitatud väited lubavad kinnitada kaebaja positsiooni, et ta ei vaidle vastu sellele, et ta jättis vanglaametniku seadusliku korralduse täitmata. Kaebuse rahuldamise edukuse hindamisel on nimetatud asjaolu oluline. Halduskohus on õigesti märkinud, et kaebajat on karistatud kõige leebema distsiplinaarkaristusega, samuti ei nähtu kaebusest ja sellele lisatud dokumentidest, et rikutud oleks distsiplinaarmenetluse läbiviimist reguleerivaid norme.
3. Kaebaja väited vangla kodukorra p 1.3 ja 4.10 eksliku tõlgendamise kohta ei muuda kaebuse rahuldamist tõenäoliseks. Vangla kodukorra p 4.10 kohustab kinnipeetavat kandma nimesilti. Vangla kodukorra p 1.3 kohaselt mõistetakse kodukorras kinnipeetavana ka vahistatud isikut. Seega oli kodukorra p 4.10 kohaldatav ka kaebaja kui vahistatu suhtes.
4. Halduskohus on õigesti arvestanud ka asjaoluga, et kaebaja esitatud väited ei pruugi anda kaebetähtaja ennistamiseks alust.
5. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ning halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 3