← Eesti

2-14-6942/143

Obsah (7)§ 1037§ 127§ 128§ 1055§ 1043§ 1045§ 137

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-14-6942 Otsuse kuupäev Tartu, 21. aprill 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Kalev Saare, liikmed Ants Kull ja Urmas Volens Ko

) § 1055 lg-tele 1 ja 3, kaubamärgiseaduse (KaMS) § 57 lg 1 p-le 1 ning leidis, et kuna kostja on võõrandanud kõik talle kuulunud IP-aadressid ning kostja tegevuse on üle võtnud Inter Connect Inc, ei saa hageja nõuda kostjalt kaubamärgiomanike õiguste rikkumise lõpetamist. Samuti puudub oht, et kostja jätkaks kaubamärgiomanike õiguste rikkumist tulevikus. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat lõpetama vaidlusaluste kaubamärkide kujutiste kasutamine hageja loetletud 119 veebilehel ja lõpetama nendele veebilehtedele internetiteenuste vahendamine. Hageja nõuet kohustada kostjat tulevikus hoiduma vaidlusaluste kaubamärkidega identsete tähiste kasutamisest või kasutamise võimaldamisest internetis ei tule rahuldada, sest ta ei ole tõendanud, et eksisteeriks oht, et kostja rikuks tulevikus eelnimetatud kaubamärkide omanike õigusi. 4

(12)2-14-6942 Hageja nõuet kohustada kostjat esitama erinevate tippdomeenide haldajatele taotlused hagiavalduses loetletud domeeninimedest loobumiseks hageja kasuks kahe nädala jooksul alates kohtulahendi jõustumisest ei tule rahuldada, sest hageja ei ole tõendanud, et tema nimetatud veebilehed oleks registreerinud kostja ja need kuuluks temale. Samal põhjusel ei tule rahuldada hageja nõuet asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega hagis loetletud domeenidest loobumiseks ja hagejale loovutamiseks. Seega jäi rahuldamata ka hageja nõue, milles ta palus kostjal keelata tulevikus niisuguste domeeninimede registreerimine, mis sisaldavad tähist või on eksitavalt sarnased vaidlusaluste kaubamärkidega. Maakohus nõustus hagejaga, et praegusel juhul lasus kostjal käibekohustus kaubamärgiomanikele kahju tekitamist ära hoida. Igal juhul tekkis kostjal selline käibekohustus hetkest, mil hageja teavitas kostjat kaubamärgiomanike õigusi rikkuvatest domeeninimedest või nende kaudu tegutsevatest võltskauba e-poodidest. Sellest hetkest tekkis kostjal kohustus tegutseda InfoTS § 10 lg 1 alusel, st kõrvaldada vastava teabe (nt rikkuva domeeninime) või tõkestada sellele juurdepääsu (nt domeeninime kasutavale võltskaupade e-poele). Seda kostja ei teinud ja sellise tegevusetusega tekitas ta kaubamärgiomanikele kahju. Kostja vastutab võltskaupu müüvate veebilehtede omanikega solidaarselt kaubamärgiomanikele tekitatud kahju eest. Tulenevalt kostja osutatud teenuse iseloomust ei ole võimalik välja selgitada vaidlusaluste veebilehtede omanikke. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole hagejale kahju tekitamises süüdi. Juhindudes ringkonnakohtu eelnevast suunisest, ei ole hageja nõuet võimalik lahendada hageja esimese alternatiivina pakutud hageja liikmete omandi õigustamatule kasutamisele tuginedes

§ 1037lg 1 ja § 1039 alusel.

Hageja ei toonud esile, kui suur oleks kaubamärgiomanike hüpoteetiline litsentsitasu. Seetõttu ei saa kohus määrata hagejale hüvitatava kahju suurust

§ 127lg 6 teise lause ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 233 lg 1 alusel ning kahju suuruse määramisel tuleb lähtuda

§ 127

lg 6 esimesest lausest ja

§ 128lg-st 4.

Maakohus tuvastas väljavõtetega 68 veebilehelt, et neil müüakse kaupa suuremas väärtuses kui 179 540 eurot. Samas ei ole nendest tõenditest võimalik järeldada, et hageja liikmed oleks võinud saada tulu vähemalt 179 540 eurot või et neil oli kavatsus ja võimalus nii suurt tulu saada, kui kostja oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kaubamärgiomanikel on tekkinud kahju saamata jäänud tuluna. Rikkuja tulu suuruse väljaselgitamisel ei piisa üksnes müügitulu kindlakstegemisest, sest see viiks kaubamärgiomaniku põhjendamatu rikastumiseni. Tuleb arvestada, milliseid kulusid on tulu teenimiseks tehtud. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, milliseid ettevalmistusi olid kaubamärgiomanikud ise teinud selleks, et saada kasu, mida nad kostja tõttu ei saanud. Seega ei ole võimalik hageja kahju suurust määrata ka

§ 127lg 6 esimese lause alusel.

Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hageja 179 540 euro suuruse kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Hageja on palunud kostjalt välja mõista hageja kohtueelse menetluse õigusabikulud 3000 eurot. Hageja on küll väitnud, et talle on nõudekirja koostamise ja saatmisega tekkinud sellises summas kahju, kuid ta ei ole selle kohta tõendeid esitanud ning see nõue tuleb jätta rahuldamata. 5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kohustada kostjat lõpetama mistahes internetiteenuse vahendamine apellatsioonkaebuse esemes nimetatud 119 lehekülje tarbeks. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus nõustub järeldusega, et hagi on rikkumise lõpetamise nõudes kohtumenetluse ajal osaliselt rahuldatud, siis kohustada kostjat lõpetama mistahes internetiteenuse vahendamine apellatsioonkaebuse esemes nimetatud 110 lehekülje tarbeks. Hageja palus kohustada kostjat tulevikus hoiduma Bogner, 5

(12)2-14-6942 Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland kaubamärgiga identsete tähiste kasutamise võimaldamisest internetis ning mõista kostjalt välja hageja kasuks hüvitis 182 540 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
  1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  2. Tallinna Ringkonnakohus lõpetas
  3. oktoobri
  4. a otsusega hagi osalise tagasivõtmise tõttu menetluse hageja nõudes kohustada kostjat lõpetama mistahes internetiteenuse vahendamine apellatsioonkaebuse punktis 3.1 märgitud 110 veebilehe tarbeks. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat lõpetama mistahes internetiteenuse vahendamine lehekülgede tarbeks, mille suhtes hageja hagi tagasi ei võtnud (9 veebilehte), samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hageja nõude kohustada kostjat lõpetama mistahes internetiteenuse vahendamine lehekülgede tarbeks, mille suhtes hageja hagi tagasi ei võtnud (9 veebilehte). 20% hageja maakohtu menetluskuludest jäi kostja kanda ja 80% kostja maakohtu menetluskuludest hageja kanda. Apellatsiooniastme menetluskulud jäid poolte endi kanda. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata, kuid ringkonnakohus muutis maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga järgmises: - hageja võis esitada praeguse hagi oma nimel; - hagis märgitud veebilehtedel rikuti kaubamärgiomanike õigusi; - hagis märgitud veebilehtedel oli äriline seos Eestiga; - kostja osutas infoühiskonna teenust InfoTS § 2 p 1 tähenduses, kostja pakkus kõiki InfoTS §-des 8-10 nimetatud teenuseid, kuid talle ei kohaldunud samas sätestatud vastutuse piirangud; - kostjat informeeriti enne hagiga kohtusse pöördumist kaubamärgiomanike õiguste rikkumisest, misjärel oli kostjal käibekohustus anda endast parim, et rikkumine hagis märgitud veebilehtedel lõpetataks; - kostja pani toime käibekohustuse rikkumise, millega tekitas hageja liikmetele kahju ning on selle kahju eest solidaarselt vastutav kaubamärgiomanike õiguste vahetute rikkujatega. Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat lõpetama internetiteenuse vahendamine hagis märgitud 9 veebilehe tarbeks. Nõude aluseks on

§ 1055lg 1.

9 veebilehel jätkub kaubamärgiomanike õiguste rikkumine kas domeeninimes kaubamärgi tähise kasutamisega või osal veebilehtedel koos sellega ka hagis käsitletud võltskauba pakkumisega. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks väidetavat ettevõtte ostjat teavitanud domeeninimedega seotud kaubamärgiomanike õiguste rikkumisest või astunud samme rikkumise ärahoidmiseks. Maakohus jättis lõppjäreldusena õigesti rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat hoiduma tulevikus hagis märgitud kaubamärkidega identsete tähiste kasutamise võimaldamisest internetis. Nimetatud osas tuleb osaliselt muuta maakohtu põhjendusi. Nõude aluseks saab olla

§ 1055lg 3.

Maakohus järeldas õigesti, et kostja on kaubamärgiomanike õiguste rikkujate vahendaja. Kostja ei kasuta ise vaidlusaluseid tähiseid oma tegevuses, kuid võimaldab proksiteenuse osutamisega kaubamärgiomanike õiguste rikkumisi toime panna, tagades õigusrikkujatele anonüümsuse. Ei ole tõendatud, et kostja oleks IP-aadressid võõrandanud. Seega on olemas oht, et kostja rikub ka tulevikus kaubamärgiomanike õigusi. Kostjal ei ole keelatud osutada teenust isikutele, kes ei riku kaubamärgiomanike õigusi. Osal juhtudel võib soov jääda internetis anonüümseks olla legaalne ja mitte seostuda kaubamärgiomanike õiguste rikkumisega. Seega ei ole võimalik kostjale panna üldist abstraktset kohustust hoiduda tulevikus hagis märgitud kaubamärkidega identsete tähiste kasutamise 6

(12)2-14-6942 võimaldamisest internetis. Kostjalt võivad teenuse osutamist taotleda ka isikud, kellel on õigus vaidlusaluseid tähiseid kasutada. Hagi võimaliku rahuldamise korral peab otsus olema täitmiseks piisavalt täpselt sõnastatud, ning asja hageja taotletud viisil lahendamine pole põhjendatud

§ 1055lõike 3 järgi. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja nõude hüvitada kahju. Nõude aluseks on Ka

MS § 57 lg 1 p 2 ja

§ 1043

. Ringkonnakohtu eelmise koosseisu siduvate suuniste järgi maakohtule ei saanud kahju hüvitada

§-de 1037–1039 alusel. Õiguskirjanduses on direktiivi tõlgendamisel väljendatud arvamust, et art 13 sõnastuses kasutatud väljend „kõikide aspektide arvestamine“ ei tähenda direktiivi tõlgendamisel tingimata seda, et rikkuja peab lisaks oma teenitud tulule hüvitama ka kannatanu saamata jäänud tulu. Seetõttu peab kannatanu valima, kas ta soovib kahjuhüvitise arvutamist hagejal tekkinud kahju, rikkuja tulu või litsentsianaloogia põhjal, ning kohtud peavad aluseks võtma kannatanu jaoks kõige soodsama kahju arvutamise viisi, kuid neid viise ei tohi omavahel segada.

§ 1043

võimaldab kaubamärgiomanikul nõuda talle tegelikult tekitatud ja tõendatud kahju hüvitamist. Hageja on menetluses avaldanud, et ta soovib saamata jäänud tulu hüvitamist. Maakohus on põhjendatult leidnud, et sellise kahju hüvitamise viisi alusel kahju suuruse kindlaksmääramise jaoks ei ole hageja andmeid esitanud. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja, et selliste andmete esitamine ei ole praeguse juhtumi eripära arvestades võimalik. Hageja lähenemine, et kaupade võltskaubana odava hinnaga müümata jätmisel oleks ostjad ostnud originaaltooteid, seostub hagejale tekkinud konkreetse kahjuga, mitte rikkuja tuluga ja seda ei ole võimalik arvestada rikkuja tulu kindlaksmääramisel. Ühtlasi ei ole võimalik eeldada, et kuna Pandora originaaltalisman maksab oluliselt rohkem, siis oli kaubamärgiomanikul tegelik võimalus teenida vähemalt sama summa nende müügiga, müües neid mitu korda alla turuhinna. Hageja on esile toonud, et erinevatel hagis märgitud veebilehtedel müüakse kaupu suuremas väärtuses, kui on hageja nõutav kahjuhüvitis. Hageja toob apellatsioonkaebuses esile, et juba üksnes veebilehe www.pomwa.com näitel on kaubamärgiga Pandora tähistatud kaupu müüdud ajavahemikul 2014–2020 169 587 euro 8 sendi eest. Müüdava kauba kogus on asjaolu, mille abil rikkuja tulu kindlaks määrata, kuid maakohus on õigesti leidnud, et rikkuja tulu väljaselgitamiseks ei piisa üksnes müügitulu kindlakstegemisest.

§ 127

lg 6 teise lause kohaselt, kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. Tegemist on hüpoteetilise litsentsitasuga. Selleks tulnuks hagejal esile tuua, kui palju võltsitud kaupa toodeti, ja seejärel saanuks anda arvamuse hüpoteetilise litsentsitasu kohta. Sellisel juhul otsustaks kohus kahju suuruse TsMS § 233 lg 1 järgi. Kuivõrd lisaks müüdud kaubale ühes veebipoes hageja hüpoteetilise litsentsitasu suurust ei põhistanud ega tõendanud, ei ole selle määramine asjatundja arvamuse või kohtu hinnanguga võimalik. Kohtueelsete kulude tekkimise või suuruse kohta ei ole tõendeid esitatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse osaliselt ning teha tühistatud osas hagi rahuldav otsus, millega kohustada kostjat tulevikus hoiduma Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland kaubamärgiga identsete tähiste kasutamise võimaldamisest internetis ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 182 540 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 7

(12)2-14-6942 Kassatsioonkaebuse järgi on kahjunõude rahuldamata jätmine üllatuslik. Riigikohtu seisukoha järgi piisab saamata jäänud tulu hüvitamise nõude puhul selle tõendamiseks hageja tulu saamise kavatsuse ja tulu teenimise tegeliku võimaluse näitamisest, kui kohus on tuvastanud kostja rikkumise ja vastutuse. Hageja on eelnimetatud asjaolud tõendanud. Kaubamärgiomanike kavatsust tulu saada näitab see, et nad toodavad enda kaubamärkide all luksuskaupu ja müüvad neid. Kõik asjas vaatlusalused kaubamärgid on oma valdkonnas ja sihtgrupis üldtuntud. Seda tõendab asjaolude kogum toimikus alates sellest, et rahvusvaheliselt tuntud kaubamärkide omanikud on teinud investeeringud jõustamaks kaubamärgikaitse Eestis, lõpetades juba ainuüksi asjaoluga, et kui tegemist oleks vähetuntud kaubamärkidega, mille kaudu ei oleks tegelikku võimalust tulu teenida, ei kulutaks ka võltskaupade tootjad aega selliste kaubamärkidega toodete tootmisele ega kasutaks neid kaubamärke võltskaupade e-poodide domeeninimedes. E-poodidest oli võimalik tellida võltskaupu Eestisse, mis vähendas kaubamärgiomanike võimalust teenida tulu. Üldteada asjaoluna müüakse võltstoodangut oluliselt madalama hinnaga kui originaaltooteid. Vastasel juhul ei oleks võltskaupadel turgu. Iga e-poe kohta esitatud väljavõte näitab vaid ühelt lehelt müüdud kaupade summat (arvestamata, et keskmises e-poes müüdi sadu erinevaid tooteid) ning selliste hindadega oleks igal juhul olnud kaubamärgiomanikel endal võimalik oma tooteid müüa ning tulu saada. Hagis on kokku liidetud absoluutne miinimum 119 veebipoe ühelt lehelt müüdud toodetest, mis moodustab kaduvväikese osa neis poodides tegelikult müüdud toodetest. Seega austab esitatud kahjusumma põhimõtet „vähemalt selles ulatuses“. Igal juhul on nii kavatsus tulu saada kui ka tegelik tulu saamise võimalus tõendatud veebilehe www.pomwa.com puhul, mis endiselt müüb võltskaupu. Kahjuna saab käsitada müüdud kaupade eest saadud summat kui rikkuja tulu. Sellele, mis tulnuks müügitulust maha arvata, oleks pidanud viitama kostja. Ainuüksi eelnimetatud veebilehe kaudu ühe toote (talismani) müügi kohta avaldatud andmetest nähtub, et kohtumenetluse ajal teeniti kokku 147 057 dollarit 13 senti ja hagimenetluse ajaks 41 817 dollarit 8 senti (169 587 eurot 8 senti). Kui võltskaup ei kannaks Pandora kaubamärki, siis seda ei ostetaks. Järelikult on hagejal vähemalt võltskauba hinna ulatuses jäänud tulu saamata. Veebipoes tehtud võltskauba ostud tõendavad, et inimesed olid valmis Pandora kaubamärki kandvat toodet ostma, ja seega selles summas sai tulu kaubamärgiõiguste rikkuja, mitte kaubamärgiomanik. Seega on eelnäidatud osas tegemist kaubamärgiomaniku saamata jäänud tuluga. Arvestades, et Pandora originaaltalismani turuhind on mitu korda kõrgem, oli kaubamärgiomanikul tegelik võimalus teenida vähemalt sama summa (169 587 eurot 8 senti) originaaltalismanide müügiga, müües neid alla turuhinna. Kohus oleks saanud hagi rahuldada ka

§ 127lg 6 alusel.

Hageja ei nõustu kohtuga, et hüpoteetilise litsentsitasu hindamiseks pole toodud esile piisavalt asjaolusid ning et hüpoteetiline litsentsitasu on ainus alus kindla rahasummana kahjuhüvitise määramiseks. Hüpoteetiline litsentsitasu on vähemalt originaalkauba ja võltskauba hinnavahe. Kaubamärgiomanikud ei annaks kunagi litsentsi võltstoodete tootmiseks, müümiseks või sellisele tegevusele kaasabi osutamiseks. Kuna originaaltoodete hind on võltskauba hinna mitmekordne korrutis, siis toimikus olev võltskaupade müügihind on vähim võimalik litsentsitasu. Seega on vähim hüpoteetiline litsentsitasu ühe võltstooteid müüva e-poe näitel 169 587 eurot 8 senti ja see on rakendatav

§ 127lg 6 mõttes.

Samas ei ole hüpoteetiline litsentsitasu ainus võimalus kahjusumma määramiseks kindla summana

§ 127lg 6 alusel.

Kostja pole vaielnud vastu hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõudele. Kohtud jätsid vääralt rahuldamata rikkumisest hoidumise nõude.

§ 1055

lg 3 kohaldamise eelduseks on rikkumise fakt iseenesest, mitte rikkumise ohu jätkumine. Menetluskulud tulnuks jätta kostja kanda. 9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 8

(12)2-14-6942 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Kolleegium leiab, et TsMS § 691 p 4, § 692 lg 1 p 1 ja § 692 lg 5 alusel tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada osas, milles kohtud jätsid hageja 179 540 euro suuruse kahju hüvitamise nõude rahuldamata, samuti menetluskulusid puudutavas osas. Asi tuleb tühistatud osas saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
  2. Hageja tugineb kassatsioonkaebuses mh sellele, et kohtud on vääralt jätnud rahuldamata hageja kahju hüvitamise nõude – nii saamata jäänud tulu kui ka kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude. Samuti leiab hageja, et kohtud oleks pidanud rahuldama tema

§ 1055lg 3 alusel esitatud tulevikus rikkumisest hoidumise nõude.

  1. Esmalt märgib kolleegium, et kohtud on jõudnud õigele lõppjäreldusele, et kostja kui infoühiskonna teenuse osutaja vastutab praegustel asjaoludel kaubamärgiomanikele tekitatud kahju eest solidaarselt kaubamärgiomanike ainuõiguse vahetute rikkujatega. 12.
  2. KaMS § 57 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi võib kaubamärgiomanik esitada hagi ainuõigust rikkunud isiku, kaasa arvatud litsentsilepingu tingimusi rikkunud litsentsisaaja vastu õigusrikkumise lõpetamiseks ja tahtlikult või hooletuse tõttu tekitatud varalise kahju, sealhulgas saamata jäänud tulu, ja moraalse kahju hüvitamiseks. Kaubamärgiõiguse rikkumise puhul on tegemist omandisarnase absoluutse õiguse rikkumisega

§ 1045lg 1 p 5 mõttes.

Asjas ei vaielda selle üle, et kostja ise võltskaupu ei müünud. Seega ei ole kostja vahetu kaubamärgiomanike ainuõiguse (KaMS § 14) rikkuja. Samas on praegusel juhul kohtud tuvastanud, et kostja osutas internetiteenuseid, mida kasutati kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumiseks, sh võltstoodete müügiks. Ainult kostja vahendamisel oli võimalik siduda IP-aadressid domeeninimedega, mille kaudu peeti või peetakse võltskaupu müüvaid e-poode. Kohtud tuvastasid, et kostja pakub kõiki InfoTS §-des 8–10 märgitud teenuseid ning on infoühiskonna teenuse osutaja infoühiskonna teenuse seaduse mõttes. 12.

  1. Kohtud on põhjendanud ka seda, miks ei kohaldu kostjale kui infoühiskonna teenuse osutajale vastutuse piirangud. Maakohus leidis, et kostjal on olnud teenuse osutamisel aktiivne roll ja teda informeeriti enne hagiga kohtusse pöördumist kaubamärgiomanike õiguste rikkumisest. Maakohus tuvastas, et hageja esitas kostja suhtes kuriteokaebuse ja enne kuriteokaebuse esitamist saatsid kaubamärgiomanikud kostjale nõudekirja seadusvastase tegevuse lõpetamiseks ja sellest tulevikus hoidumiseks. Samuti on tuvastatud, et kostja on kõik eeltoodud teavitused kätte saanud ja oli teadlik, et veebilehtedel, millele kostja pakub ISP-teenust, toimub ebaseaduslik võltskaupade müük. Kolleegium nõustub kohtutega, et kostjal oli käibekohustus alates hetkest, kui teda informeeriti kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute õigusvastasest tegevusest, tõkestada kaubamärgiomanike õiguste rikkumine hagis märgitud veebilehtedel. Kui kostja oleks pärast eelmärgitud informatsiooni saamist oma kohustuse täitnud ja lõpetanud internetiteenuse vahendamise kaubamärgiomanike õigusi vahetult rikkuvate isikute internetilehekülgede tarbeks, oleks kostja vastutanud üksnes rikkumise kõrvaldamise kulude eest. 12.
  2. Jättes aga oma käibekohustuse täitmata, on kostja teadlikult ja tahtlikult aidanud kaasa kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkuvate isikute õigusvastasele tegevusele ning teda tuleb käsitada kaubamärgiomanike ainuõiguse rikkumisele kaasaaitajana. Tulenevalt

§ 1045lg-st 4 loetakse kahju tekitanud teole kaasaaitaja käitumine võrdseks kahju tekitaja käitumisega ja ta vastutab 9

(12)2-14-6942 kahju tekitamise eest samadel alustel kahju tekitajaga. Seega vastutab kostja

§ 1045lg 1 p 5 ja § 1045 lg 4 ning Ka

MS § 57 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel alates oma käibekohustuse rikkumisest ka kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkunud isikute tekitatud kahju eest.

§ 137

lg 1 järgi, kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt.

  1. Vaatamata sellele, et kohtud leidsid põhjendatult, et kostja vastutab kaubamärgiomanikele tekitatud kahju eest kaubamärgiomanike ainuõigust vahetult rikkunud isikutega solidaarselt, jätsid kohtud hageja kasuks kahjuhüvitise välja mõistmata. Kohtud leidsid, et hageja ei ole kahjuhüvitise väljamõistmiseks vajalikke asjaolusid esile toonud ega tõendanud. 13.
  2. Hageja on kahjuhüvitist nõudes tuginenud mh saamata jäänud tulule ning

§ 127

lg-le 6.

§ 127

lg 6 kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. TsMS § 233 lg 1 sätestab, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. 13.2.

§ 128

lg 4 esimese lause järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 128

lg 4 teise lause järgi võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kuna tihti on saamata jäänud tulu täpse suuruse tõendamine äärmiselt keeruline, peab

§ 128

lg 4 esimese lause järgi kahjustatud isik tõendama üksnes need asjaolud, millest nähtub tulu saamise tõenäosus, st et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt nt Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p 12;
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12;
  5. oktoobri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-13, p 13). Nimetatud sätte eesmärgiks on kergendada kahjustatud isiku saamata jäänud tulu ulatuse tõendamist. Kolleegium leiab, et kaubamärgiomaniku selle tulu, mis jäi saamata võltstoodete müügi tõttu, tõendamine on äärmiselt keeruline või võimatu. Samas ei anna aga ainuüksi see asjaolu alust jätta kahjuhüvitis üldse välja mõistmata (vt ka Riigikohtu
  7. jaanuari
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 20). Saamata jäänud tulu kui kahju hüvitamine

§ 128

lg 4 mõttes põhineb kaubamärgiõiguse rikkumise korral eelkõige tõenäosusel ja enamasti ei olegi võimalik täpselt hinnata, millist kasu oleks isik saanud, kui tema kaubamärgiõigust poleks rikutud. Kui nõuda kaubamärgiomaniku ainuõiguse rikkumise korral saamata jäänud tulu nõude puhul konkreetse kahju arvutuse esitamist, võib see kaasa tuua selle, et kaubamärgiomaniku õiguse rikkumise korral saamata jäänud tulu üldse ei hüvitata, mis oleks aga vastuolus kahju hüvitamise eesmärgi ja ulatusega (

§ 127

), samuti

-i vastavate sätete Euroopa Parlamendi ja nõukogu

  1. aprilli
  2. a direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta konformse tõlgendusega. 13.
  3. Olukorras, kus konkreetse kahju väljaarvutamine ei ole võimalik, võib kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu arvutada abstraktselt, st kaubamärgiomanik saab lähtuda kasust, mida asjaolusid arvestades võib tavaliselt oodata. Kaubamärgiga kaitstud toodete müümisel vastab tulu teenimine n-ö asjade tavapärasele käigule. 13.
  4. Üks kahjuhüvitise abstraktse arvutamise viis kaubamärgiomaniku õiguste rikkumise korral on litsentsianaloogia kohaldamine, st kahjuhüvitise määramine hüpoteetilise litsentsitasu alusel. 10

(12)2-14-6942 Maakohus leidis, et hageja ei ole esile toonud, kui suur oleks kaubamärgiomanike hüpoteetiline litsentsitasu, mistõttu ei saa kahjuhüvitist

§ 127lg 6 teise lause ja Ts

MS § 233 lg 1 alusel määrata. Hageja on tuginenud sellele, et kaubamärgiomanikud ei oleks litsentse võltstoodete müümiseks mitte kunagi andnud. Kolleegium leiab, et litsentsianaloogia kohaldamine iseenesest ei eelda, et õiguste omajad oleksid tegelikult litsentse andnud, kuid hüpoteetilise litsentsitasu alusel kahjuhüvitise arvutamine tuleb kõne alla eelkõige juhul, kui litsentside alusel tegutsemine on vastavas valdkonnas tavaline. Hageja ei saanud hüpoteetilise litsentsitasu kohta andmeid esitada, kuna eluliselt on usutav, et võltskaupade müümiseks litsentse ei anta. Litsentside mitteandmist puudutavate hageja väidete kohta ei ole ka kostja vastuväiteid esitanud. Maakohus on asunud ekslikult seisukohale, nagu saaks

§ 127lg 6 teise lause ja Ts

MS § 233 lg 1 alusel kaubamärgiomaniku õiguste rikkumise korral määrata kahjuhüvitist ainuüksi hüpoteetilise litsentsitasu alusel. Kahjuhüvitise suuruse hindamine hüpoteetilise litsentsitasu põhjal on intellektuaalomandi rikkumise asjas vaid üks kahjuhüvitise suuruse arvutamise viisidest olukorras, kus tegeliku kahju tõendamine on keeruline või võimatu (vt ka direktiivi 2004/48 art 13 kohaldamise kohta Euroopa Kohtu 17. märtsi 2016. a lahend asjas nr C-99/15 – Liffers, p 15; samuti

§ 127lg 6 teise lause kohaldamise kohta Riigikohtu 29.

novembri

  1. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 21.5). 13.
  2. Kuna litsentsianaloogia pole ainuke viis, kuidas kahjuhüvitist

§ 127

lg 6 alusel intellektuaalomandi asjades kindlaks määrata, saab hageja esitada ka muid asjaolusid, mis võimaldaks kohtul saamata jäänud tulu abstraktselt kindlaks määrata. Abstraktse kahju (saamata jäänud tulu) arvutamiseks saaks hageja esile tuua asjaolud, tuginedes mh nt uuringutele või andmetele, millest nähtub, kui palju tavapäraselt maailmas konkreetses valdkonnas nt võltstoodete müügi tõttu tulu kaotatakse, kui suur on võltskaubanduse osakaal vms. Vastaspool saab seejuures omakorda tõendada, et praegustel asjaoludel ei oleks kahjustatud isik sellises ulatuses tulu teeninud. Kuna

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 võimaldavad kahjuhüvitist määrata hinnanguliselt, arvestades kõiki juhtumi asjaolusid, on kolleegiumi hinnangul võimalik kaubamärgiomanike abstraktse kahju (saamata jäänud tulu) arvutamisel võtta arvesse ka kaubamärgiomanike ainuõiguste rikkujate käivet või kasumit (andmeid kaubamärgiomaniku ainuõigust rikkunud isiku käibe või teenitud tulu kohta). Kaubamärgiõiguse rikkumisega teenitud rikkuja tulu või käive ei ole küll võrdsustatav kaubamärgiomaniku saamata jäänud tuluga, kuid on siiski võimalik pidepunkt kahjuhüvitise arvutamisel. Hageja ongi praegusel juhul mh sisuliselt esitanud abstraktse saamata jäänud tulu hüvitamise nõude ning tuginenud kaubamärgiõiguse rikkujate käibele, esitades andmeid võltstoodete müügi kohta. Kohtud ei ole pidanud seda piisavaks. Kolleegium leiab, et kohtud on lähtunud saamata jäänud tulu hüvitamise nõude käsitlemisel konkreetse tegeliku kahju arvutamise reeglitest ega ole arvesse võtnud kaubamärgiõiguse rikkumisega tekitatud saamata jäänud tulu eest hüvitise kindlaksmääramise eripära. Seda, missugust tulu oleks konkreetsed kaubamärgiomanikud ilma rikkumiseta saanud, ei ole võimalik kaubamärgiomanikel tõsikindlalt tõendada. Üksnes hüpoteetilisele litsentsitasule kui abstraktse kahju arvutamise viisile viitamine kohtutes ei olnud praegustel asjaoludel põhjendatud. 11

(12)2-14-6942 13.6. Kohtud on vääralt kohaldanud

§ 127

lg-t 6, jättes kahjuhüvitise määramata seetõttu, et hageja ei esitanud hüpoteetilise litsentsitasu arvutust, kuigi eelnimetatud sättest tulenevalt saab kahju suuruse kindlakstegemisel arvesse võtta ka muid asjaolusid, sh kaubamärgiõiguse rikkujate käivet. Kolleegium peab selle tõttu põhjendatuks saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kohtud jätsid hageja 179 540 euro suuruse kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Kuna litsentsianaloogia pole ainus viis, kuidas kahjuhüvitist

§ 127

lg 6 alusel intellektuaalomandi asjades kindlaks määrata, tuleb kohtul hinnata ka teisi hageja esitatud kaubamärgiomanike saamata jäänud tulu kohta käivaid asjaolusid ja tõendeid.

  1. Hageja on palunud kostjalt välja mõista hageja kohtueelse menetluse õigusabikulud 3000 eurot. Kolleegium nõustub hagejaga, et oma õiguste jõustamiseks tehtud kulutused on hüvitatavad kahjuna (vt nt Riigikohtu
  2. novembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 22). Samas tuleb kohtueelsete õigusabikulude väljamõistmiseks esitada kohtule kulusid kinnitavad tõendid. Kohtud on põhjendatult leidnud, et kuna hageja pole oma kohtueelseid õigusabikulusid tõendanud, tuleb see nõue jätta rahuldamata. Ekslik on hageja väide selle kohta, et kostja pole hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõudele vastu vaielnud.
  4. Hageja tugineb ka sellele, et kohtud on jätnud vääralt rahuldamata

§ 1055lg 3 järgse rikkumisest hoidumise nõude.

Kolleegium sellega ei nõustu. Hageja palus kohustada kostjat tulevikus hoiduma Bogner, Burberry, Fitflop, Franklin & Marshall, G-star, New Era, Pandora, Parajumpers, Puma ja Timberland kaubamärgiga identsete tähiste kasutamise võimaldamisest internetis. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on

§ 1055

lg 3 aspektist põhjendatult viidanud, et kostjale ei ole võimalik panna üldist abstraktset kohustust hoiduda tulevikus hagis märgitud kaubamärkidega identsete tähiste kasutamise võimaldamisest internetis. Kostjalt võivad teenuse osutamist taotleda ka isikud, kellel on õigus vaidlusaluseid tähiseid kasutada. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hagi rahuldades peab kohus suutma piiritleda, millistest konkreetsetest tegevustest peab kostja hoiduma, kuid hageja nõude alusel ei ole see võimalik.

  1. Kostja esitas
  2. veebruaril
  3. a Riigikohtule täiendavad tõendid. Kolleegium leiab, et tõendite vastuvõtmisest tuleb keelduda, sest nende vastuvõtmiseks ei ole alust (TsMS § 688 lg 5).
  4. Kuna nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tühistatakse osaliselt ja asi saadetakse tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
  5. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.