RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-19-12247 Määruse kuupäev Tartu, 21. aprill 2021. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kaupo Paal,

) § 428 lg 1 p 2 alusel otsust tegemata, kuna menetluses on selgunud, et samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. Maakohus on menetlenud sisuliselt lubamatut hagi. Varasemas kohtuasjas jõustunud lahendi resolutsioonist nähtuvalt mõistis maakohus kostjalt (solidaarselt OÜ-ga) hageja kasuks välja viivise seisuga 1. aprill 2017 vastavalt suuruses 13 181 eurot 22 senti (hoonestusõiguse tasult arvestatuna) ja 1489 eurot 48 senti (leppetrahvilt). Selle kohtuotsuse kirjeldavast osast nähtub, et põhinõuete ja viivisenõude aluseks oli hoonestusõiguse seadmise leping ja hoonestusõiguse seadmise lepingu muutmise leping. Praeguses asjas on sama hageja esitanud sama kostja vastu sama põhivõlgnevuse tasumisega viivitamise alusel samuti viivisenõude. Menetlusõiguslikku tähendust ei ole sellel, et viivise arvestamise periood on teine, kui oli jõustunud kohtuasjas. Hageja nõudeks kostja vastu on viivisenõue. Hageja võinuks nõuda varasemas kohtuasjas viivist kuni põhinõuete täitmiseni

§ 367alusel.

Hageja kasutas varasemas kohtuasjas nimetatud sätet kaaskostja suhtes, kuid loobus viivisenõude suurendamise avaldusest kostja suhtes. Sellega käsutas hageja talle kuuluvat menetlusõigust määrata vaidluse ese (

§ 4lg 2), mis aga ei anna õigust tulla kohtusse korduvalt sama nõudega.

Sarnast menetluslikku olukorda käsitles Riigikohus asjas nr 3-2-1-115-96 tehtud lahendis ega ole senini selles väljendatud seisukohti muutnud. Riigikohus ei pidanud tol ajal kehtinud samasisulisele menetlusõiguse normile tuginedes võimalikuks teadaoleva võimaliku kindla viivisesumma sissenõudmist juba möödunud päevade eest osade kaupa, kuna tegu on ühtse hagiesemega (viivisenõudega, mille puhul saab kõne alla tulla üksnes nõude suurendamine või vähendamine). Kuna menetlus lõpetati sõltumata apellatsioonkaebuse väidetest, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks neid lahendis käsitleda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Hageja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi ringkonnakohtule hageja apellatsioonkaebuse lahendamiseks. Ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 428lg 1 p 2, kui lõpetas asja menetluse.

Ringkonnakohus võrdles põhjendamatult praegust olukorda viidatud Riigikohtu lahendi olukorraga, sest kostja vastu esitatud viivisenõude kogu suurus ei olnud hagi esitamise ajaks (varasemas tsiviilasjas) teada ja hageja ei ole viivisenõuet kuidagi kunstlikult kahe hagimenetluse peale poolitanud.

§-s 367 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei tähenda, et täiendava viivisenõude esitamisest oleks loobutud ning et hageja ei võiks sellist viivisenõuet praeguses menetluses esitada. 7. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 3

§ 428lg 1 p 2 kohaldamisel lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta

§ 691p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata.

10.

§-st 367 tulenevalt saab kohus mõista otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja kindla summana ning viivise, mis ei ole veel sissenõutav, saab välja mõista otsuse tegemisest edasi protsendina põhinõudest (põhinõudeks selle sätte mõttes on nõue, mille kohus põhinõudena rahuldab, mitte nõue, mille rahuldamist hagis esialgu taotleti). Kolleegiumi senise praktika järgi on viivisenõude esitamine käsitatav ühtse hagiesemena, mistõttu teadaoleva võimaliku kindla viivisesumma sissenõudmine juba möödunud aja eest osade kaupa ei ole võimalik (vt Riigikohtu 7. novembril 1996. a tsiviilasjas nr 3-2-1-115-96 tehtud määrus, milles kohaldati varem kehtinud menetlusõiguse sätet, mis on samasisuline

§ 428lg 1 p-ga 2).

Kolleegium on selgitanud veel, et viivisenõue tuleb lahendada lõplikult (seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viisvise kohta) selleks, et vältida samade poolte vahel sama menetluse eseme kohta korduva kohtuvaidluse tekkimist (vt Riigikohtu

1. mail
2. a tsiviilasjas nr 2-16-11056/34 tehtud otsuse p 23). Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde.
3. Hageja nõudis kostjalt tsiviilasjas nr 2-16-6649 (varasem tsiviilasi) esitatud hagiavalduses viivist kuni
4. aprillini 2017 ning praeguses tsiviilasjas ajavahemiku
5. aprill 2017 kuni
6. september 2018 eest (st sissenõutavaks muutunud viivist kindla summana möödunud aja eest). Kuna varasemas tsiviilasjas tehtud kohtulahend on jõustunud, siis (arvestades ka kolleegiumi senist praktikat, vt käesoleva määruse p 10) on kolleegiumi arvates tegemist olukorraga, kus hageja on kohtule esitanud teist korda sama hagi

§ 428

lg 1 p 2 mõttes ning ringkonnakohus leidis põhjendatult, et asja menetlus tuleb sama sätte alusel lõpetada. 12. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad Riigikohtus kantud menetluskulud

§ 171

lg 1 järgi hageja kanda.

§ 174

lg 3 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud. Riigikohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt osutas lepinguline esindaja kostjale õigusabi 4 tundi (määruskaebusele vastuse koostamine) tunnihinnaga 160 eurot (lisandub käibemaks). Kostja nõuab hagejalt menetluskulude 640 eurot (ilma käibemaksuta) hüvitamist. Arvestades kostja määruskaebuse vastuse sisu ja mahtu ning seda, et sama vandeadvokaat on kostjat esindanud kogu menetluse käigus, peab kolleegium kostja esindaja toimingute põhjendatud ajakuluks kokku 2 tundi. Esindaja tunnihind 160 eurot (käibemaksu ei lisandu) on vajalik ja põhjendatud. Kostja on kinnitanud, et esitatud kulud on kantud kohtumenetluse tõttu praeguses tsiviilasjas. Kostja on märkinud, et ta on käibemaksukohustuslane ning soovib seetõttu, et kohus mõistaks menetluskulud välja ilma käibemaksuta. Eeltoodut arvestades tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista Riigikohtu menetluses kantud menetluskulu 320 eurot. Lisaks tuleb

§ 177

lg 4 alusel hagejalt kostja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates Riigikohtu määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. 4

§ 149lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) 5