1-21-2580/4

(20231602456)Kohtunik Ivi Kesküla Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri 12.märtsi

1. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX esindaja vandeadvokaat Jaak Siim, kaebus RESOLUTSIOON
2. Jätta Riigiprokuratuuri 12.märtsi 2021 kaebuse rahuldamata jätmise määrus muutmata ja esitatud kaebus rahuldamata.
3. Käesolev määrus on lõplik ja edasikaebamisele mittekuuluv. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Kriminaalasjas nr 20231602456 alustati 06.10.2020 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna poolt menetlust KarS § 121 lg 1 tunnustel selle kohta, et XX süüteoteatest nähtuvalt pani YY 15.09.2020.a. kella 11:30 paiku Tallinnas aadressil XXX asuva maja juures toime XX kehalise väärkohtlemise (lükkamise ning väänamise käte- ja kehapiirkonnas), tekitades kannatanule sellega füüsilist valu ja kehavigastusi (parema käe randme turse, hematoomi paremal labakäel ja muljumisjäljed vasakul õlavarrel).
5. Kesklinna politseijaoskonna uurija Gerli Vaher koostas 30.12.2020 kriminaalasjas nr 20231602456 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise põhistamata määruse, millele andis samal päeval nõusoleku Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Paul Pikma. 01.02.2021.a. koostas menetleja kõnealuse määruse juurde põhistused. Kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 järgi, s.o kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.
6. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustas Riigiprokuratuuris XX lepinguline esindaja vandeadvokaat Jaak Siim, kes esitas kaebuse kriminaalasjas nr 20231602456 PPA Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna uurija Gerli Vaheri poolt 30.12.2020.a. koostatud ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokuröri Paul Pikma kinnitatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele (põhistused 01.02.2021.a.). Kaebuse esitaja ei nõustu kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega, taotleb selle tühistamist ja kriminaalasja nr 20231602456 menetluse jätkamist KarS § 121 lg 1 tunnustel YY suhtes. 1

(8)Riigiprokuratuuri määrus 4. Riigiprokuratuuri 12.03.2021 a määrusega jäeti esitatud kaebus rahuldamata. Riigiprokurör, tutvunud kaebuse esemeks olevate materjalidega, asus seisukohale, et kriminaalasjas nr 20231602456 prokuratuuri loal koostatud määrus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu jääb määruse peale esitatud kaebus jätta rahuldamata. Riigiprokuröri hinnangul oli prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruses menetleja käsitlenud kriminaalmenetluses objektiivselt tuvastatud asjaolusid ning jõudnud õigustatud järeldusele kriminaalmenetluse aluse puudumise kohta kõnealusel juhul. Seetõttu ei pidanud riigiprokurör vajalikuks vaidlustatud määruse põhistustes esitatut korrata. Riigiprokuratuur selgitas täiendavalt, et riigiprokuröri arvates ei saa tõsikindlalt väita, et üks konflikti osalistest YY oleks teist konflikti osalist XX KarS § 121 mõttes kehaliselt väärkohelnud. kõnealusel juhul rüselus kolme isiku osalusel (kaks isikut olid füüsilises kontaktis ja kolmas isik neid lahutamas). Tõsikindlalt pole tuvastatud, kelle tegevuse tulemusena XX temal fikseeritud kehakahjustused üldse sai. Pole välistatud, et XX sai tema labakäel, randmel ja õlavarrel fikseeritud verevalumid ja turse rüseluse käigus YY poolse käitumise (haaramise ja kinnihoidmise) tulemusena Samas pole aga ka välistatud, et kõnealused kehakahjustused sai XX hoopis rüselusele vahele tulnud (konflikti osalisi lahutama tulnud) CC (parimatest kavatsustest kantud) tegevuse tagajärjel. CC enese sekkumist füüsilisse konflikti ei eita. Riigiprokuröri arvates ei ole kriminaalmenetluse lõpetamise määruses tõstatatud kahtluse (mille kohaselt pole välistatud, et XX kätel olnud pindmised kehakahjustused võis tekitada hoopis konflikti osalisi lahutama tulnud tunnistaja CC) naeruvääristamine kaebuse esitaja poolt kuigi asjakohane. Esiteks verevalumit või turset põhjustav füüsiline kontakt ei pea kestma minuteid ega tunde. Seesuguse tagajärje (verevalum/turse) tekkimiseks piisab täiesti vaid sekundite pikkusest (või isegi sekundi murdosa kestvast) füüsilisest kontaktist (haaramine ja korraks kinnihoidmine või hetkeline pigistamine). Teiseks on kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt üsna asjakohatu kaebuse esitaja väide, et CC ei saanud olla oma kahe käega kolmes kohas korraga – kannatanu paremat labakätt muljumas või löömas, kannatanu paremat rannet muljumas või väänamas ja kannatanu paremat õlavart pigistamas. Riigiprokurör osundas asjaolule, et tunnistaja CC käed olid kõnealuses konfliktis sees korduvalt ja seda on öelnud kannatanu XX ise. Lisaks leidis riigiprokurör, et isegi juhul kui lugeda usaldusväärseks ning võtta aluseks kannatanu XX versioon toimunust, ei saaks sellisel juhul tõsiseltvõetavalt rääkida kannatanu kehalisest väärkohtlemisest YY poolt KarS § 121 mõttes. Kõnealusel juhul oli tegemist kahe isiku rüselemiserabelemisega, mille käigus toimus tõenäoliselt nii haaramist-kinnihoidmist-pigistamist kui ilmselt ka tõukamist, kusjuures pole kindlasti välistatud ka konfliktis osalenud isiku mõne kehaosa tavalisest jõulisem kokkupuutumine kõvade pindadega (seinaga vms). Asjaolu, et kannatanul tekkisid kõnealuse füüsilise konflikti (rüseluse-rabelemise, kinnihaaramisekinnihoidmise) käigus pindmised kehakahjustused kätel (verevalumid paremal labakäel ja vasakul õlavarrel, parema käe randme turse) ja ta tundis valu, ei anna alust kahtlustatavale ette heita kannatanu kehalist väärkohtlemist KarS § 121 lg 1 mõttes, kuna objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt ei ole selline tagajärg kõnealuse rüseluse-rabelemise tüüpiliseks tagajärjeks (võib-olla isegi on, aga sel juhul pole valu ja ja kergete kehakahjustuste teke rüselemise-rabelemise ühe osalise tahtlusega kindlasti mitte hõlmatud ning ei saa rääkida kehalisest väärkohtlemisest karistusõiguslikus arusaamises). 2

(8)Riigiprokurör rõhutas, et mitte igasugune ebamugavustunnet (võib-olla ka teatud valuaistingut ja pindmisi väheohtlikke kehakahjustusi) tekitav käitumine ei ole kvalifitseeritav kuriteona. Riigiprokuröri arvates pole kõnealusel juhul kinnitust leidnud ka lukuabi osutanud töömehe tahtlus lukuabi vajanud tellijat kehaliselt väärkohelda. Riigiprokurör nõustus seega menetlejaga, et KrMS § 7 lõikes 3 sätestatud põhimõtte kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava süüdiolekus tema kasuks. Kokkuvõttes asus riigiprokurör seisukohale, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole YY (ega kellegi teise) käitumises kõnealusel juhul (15.09.2020.a. kella 11:30 paiku Tallinnas aadressil XXX asuva maja juures aset leidnud konfliktsituatsioonis) tuvastatud KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ega ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnuseid. Riigiprokuröri arvates puudub ka tõsiseltvõetav võimalus mingite täiendavate tõendite leidmiseks. Ei nähtu, et toimunul olnuks veel osalisi või pealtnägijaid peale asjaosaliste endi (kannatanu ja kahtlustatava) ja tunnistaja CC. Ka kaebuses ei ole tegelikult viidatud mitte ühelegi asjakohasele tõendile, mida antud kriminaalmenetluses täiendavalt leida oleks võimalik. Kaebuse esitaja taotleb lihtsalt olemasolevate tõendite ümberhindamist temale meelepärases võtmes. Seega oli riigiprokurör hinnangul õigustatud menetluse lõpetamine YY suhtes kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebus 5. Tallinna Ringkonnakohtule esitas Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrusele kaebuse kannatanu esindaja vandeadvokaat Jaak Siim, kes palub rahuldada esitatud kaebus ja teha määrus, millega tühistatakse Riigiprokuratuuri 12.03.2021 kaebuse rahuldamata jätmise määrus ja kohustatakse Riigiprokuratuuri menetlust jätkama. Kaebuse esitaja märgib, et kannatanu leiab jätkuvalt, analoogselt PPA Põhja prefektuuri uurija Gerli Vaheri kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhjendustega, on Riigiprokuratuuri põhjendused paljuski otsitud ega võta arvesse kriminaaltoimikus olevatest tõenditest nähtuvaid objektiivseid asjaolusid. 5.1 Vaidlust ei ole selles, et konkreetsel juhul on tuvastatud kaebajal tervisekahju tekkimine. Kannatanu ei nõustu aga riigiprokuröri seisukohaga, et kannatanul tekkinud tagajärje põhjustajaks võis olla ka tunnistaja CC. Kannatanu juhib seoses sellega tähelepanu asjaolule, et tema ise ja ka CC ei ole väitnud, et viimane käitus viisil, mis võimaldaks eeldada, et just tema oli see, kes põhjustas XX-l kolmes erinevas kohas kehavigastuste tekkimise. Ammugi ei anna vastavasisuliseks järelduseks põhjust kannatanu ülekuulamisel esitatud väide, et CC läks konflikti osapooltele vahele korduvalt. XX on seoses „vahele tulemisega“ selgitanud, et CC hoidis kinni süüdistatavat, mitte aga teda ennast. Kõnesoleval juhul ei saa pidada tuvastatud tervisekahjustuste iseloomu ja epikriisis märgitud tekkepõhjust arvestades eluliselt usutavaks, et XX-l said tekkida tal tuvastatud vigastused või vähemalt osa nendest seetõttu, et CC haaras tal käest või läks konflikti osapooltele vahele. Uurimisasutus ega prokuratuur ei ole väitnud, et süüdistatava tehtud videosalvestiselt nähtuks, et CC haaras kinni XX randmest või väänas tema kätt. Küll aga on menetluse lõpetamise määruse põhistuses välja toodud videosalvestisel jäädvustatud asjaolu, et ajahetkel 02:49 YY hoiab oma käega kinni XX randme piirkonnas kas käest või riietest ning kaebaja lööb enda käes oleva esemega (aktide raamat) tema suunas. See asjaolu muudab usutavaks kannatanu verisooni, mille kohaselt tal 3

(8)tuvastatud turse randmel tekitas sellest kinni haaranud süüdistatav. Turse ehk ödeem on veresoonest väljunud valguvaese vedeliku kogunemine kudedes rakuvaheruumi. Seejuures tekivad kohalikud piiristunud tursed venoosse vere äravoolu puudulikkusest. Turse võib olla põhjustatud randmete sidemete vigastusest. On ilmne, et selline tagajärg saab tekkida vaid juhul, kui rannet väänatakse, tugevalt muljutakse või lüüakse. Oluline on märkida, et mitte ükski kriminaalasjas üle kuulatud isik, k.a süüdistatav, ei ole väitnud, et midagi sellist tegi konfliktsituatsiooni ajal kannatanu suhtes tunnistaja CC. Isegi juhul, kui pidada mittetõendatuks kannatanu käe väänamise fakti süüdistatava poolt, võisid ulatuslik hematoom kannatanu labakäe dorsaalsel pinnal ja turse randmel tekkida seetõttu, et XX üritas end kaitsta YY rünnaku vastu. Eelkirjeldatud konteksti arvestades on ka pelgalt kannatanu tõukamine majaseina vastu vaadeldav kehalise väärkohtlemise vormina, kuna tõi kaasa mitte üksnes valu tekitanud, vaid ka tervisekahjustusi põhjustanud tagajärje. Teisisõnu esineb kausaalne seos süüdistatava-poolse kannatanu tõukamise ja kannatanul tekkinud tervisekahjustuse vahel. Seega ei saa konkreetsel juhul teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. 5.2 Selgitades KarS § 121 kontekstis deliktiõiguslikku vastutust, on Riigikohus märkinud, et rääkimaks kannatanu kehalise terviklikkuse häirituse ja tervisliku seisundi mõjutatuse puhul piisavast olulisusest, peab süüdistatava tekitatud valu mõjutama kannatanut oluliselt. Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine (RKKKo 12.11.2019 nr 1-18-7833/63, p-d 28-29). Käesoleval juhul tuleb süüdistatava tekitatud valu pidada oluliseks, kuna kannatanu pöördus haiglasse, kus fikseeriti talle tekitatud erinevad kehavigastused. Lisaks esitas kannatanu koos Riigiprokuratuurile 12.02.2021 esitatud kaebusega tõendid, mis võimaldavad tuvastada, et juhtunu tõttu tekkinud hingeliste üleelamiste tõttu kasutab XX siiani toimetulekuvõime parandamiseks ettenähtud ohvriabi teenust, käib psühholoogide vastuvõtul ning tarvitab üleelatu tõttu tekkinud ärevushäire raviks antipsühhootikumide gruppi kuuluvaid ravimeid 5.3 Seonduvalt Riigiprokuratuuri poolt väljendatud subjektiivse koosseisu puudumisega, märgib kaebaja, et YY pidi vähemalt pidama võimalikuks oma teo läbi kannatanule kehavigastuste ja valu tekitamist ehk KarS §-s 121 sätestatud süüteokoosseisule vastavate asjaolude saabumise võimalikkust kui ta korduvalt XX-st kinni haaras, teda tõukas, väänas ja tiris. Vastupidiselt riigiprokuröri ekslikule järeldusele on põhjendatud rääkida KarS § 121 subjektiivse külje tunnuste esinemisest YY-le etteheidetavas teos. Seoses süüdistatava teos subjektiivse külje tunnuste käsitlemisega ei ole riigiprokuröri määruses selgitatud, miks on peetud vajalikuks asjaolude tuvastamisel lähtuda vaid YY ütlustest, kuid samas on jäetud täielikult käsitlemata XX ja CC ütlused, milles kirjeldatakse toimunut sootuks teisiti. Pelgalt Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määruse ja PPA Põhja prefektuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistustes kirjeldatu najale toetudes ei ole võimalik tõsikindlalt järeldada, et süüdistatava teod ei olnud suunatud kannatanule tervisekahjustuse tekitamisele. 5.4 Ka ei nõustu kaebuse esitaja sellega, et täiendavalt ei ole võimalik koguda tõendeid. Esiteks on kriminaalasja menetlejal võimalik viia läbi kannatanu, tunnistaja ja kahtlustatava täiendav ülekuulamine. Esitades isikule ilmnenud faktide valguses täiendavaid ja täpsustavaid küsimusi, on 4

(8)võimalik kõrvaldada tühimik tõendusteabes ja vastuolud isikute väidetes. Samuti aitab see paremini jõuda selgusele isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuses. Kui isikute ütlustes ilmnenud vastuolu ei ole võimalik ka täiendava ülekuulamise tulemusena kõrvaldada, on võimalik läbi viia vastastamine KrMS §-s 77 sätestatud korras. Teiseks nägid 15.09.2020 kl 11:30 ajal Tallinnas, aadressil XXX asuva elumaja juures alanud konflikti pealt mitmed sama maja elanikud, kes XX ja CC appihüüete peale tänavale ja akentele toimuvat uudistama kogunesid. Samuti väljusid hüüete peale vähemalt kaks inimest aadressil ZZZ asuvast poest Q, kelledest üks võis kannatanule teadaolevalt helistada politsei kutsumiseks hädaabinumbril

1. Eelnimetatud inimesed nägid pealt vähemalt konflikti lõppfaasi, mistõttu on võimalik käsitada neid tunnistajatena KrMS § 66 lg 1 tähenduses ning nende ülekuulamisel antud ütlusi tõenditena KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Kannatanu on valmis vajadusel välja selgitama vähemalt osade tänavale kogunenud majaelanike nimed ja kontaktandmed. Tegemist on inimestega, keda XX mõningal määral tunneb, kuna kannatanu ise kuulub Tallinn, XXX korteriühistu juhatusse. Arvestades eelnevalt käsitletud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid kogumis, on kaebaja seisukohal, et kriminaalmenetluse lõpetamine menetluse aluse puudumise tõttu ei ole põhjendatud, olles selgelt ennatlik. Tõendamiseseme asjaolusid ning nende esinemist kinnitavaid tõendeid tuleks hinnata käesolevas kaebuses kirjeldatut silmas pidades. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus, läbi vaadanud nii esitatud kaebuse, kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse ja Riigiprokuratuuri määruse, samuti menetluse raames kogutud materjalid, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 12.03.
3. a määruse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse lõpetamise osas kaalutud kõiki tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub alus.
4. KrMS § 200 kohaselt kui kohtueelses menetluses ilmneb KrMS § 199 nimetatud asjaolu, mis välistab kriminaalmenetluse, lõpetatakse menetlus uurimisasutuse määruse alusel ja prokuratuuri loal või prokuratuuri määrusega. Kusjuures kriminaalmenetluse lõpetamisel tuleb lähtuda in dubio pro reo printsiibist ning seetõttu kui kriminaalmenetluse käigus ei leia kuriteokahtlus piisavalt kinnitust, et süüdistust esitada, tuleb menetlus lõpetada § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel. KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestab kriminaalmenetlust välistava asjaoluna kriminaalmenetluse aluse puudumise. Kriminaalmenetluse alus on kuriteotunnuste sedastamine ning selleks tuleb hinnata, kas esineb koosseisupärasus, õigusvastasus kui ka süü. Selliseks hinnanguks saavad anda aluse vaid kogutud tõendid ning menetleja saab tõendeid hinnata seadustikus antud tõendamisstandardite järgi. KarS § 121 näeb ette kriminaalvastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Koosseisu objektiivne külg sisaldab kahte alternatiivset tegu: tervise kahjustamist ja/või valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav kuritegu tahtlust, kusjuures tegu peab olema toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega.
5. Seoses kaebuse sisuliste argumentidega, märgib ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riiklikku süüdistusfunktsiooni. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid, kuid kohtu kohustuslikud ettekirjutused konkreetsete 5

(8)toimingute läbiviimiseks oleks teatavas vastuolus menetluse vaba kujundamise põhimõttega. Kohus võib juhtida ka tähelepanu elementaarsetele puudustele eeluurimise läbiviimisel või vajadusel mõnda asjaolu selgitada.

1. Käesoleva kriminaalasja menetlemise raames ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust ette heita eeluurimise läbiviimise puudulikkust ega õiguspärasust. Prokuratuur on olemasolevaid tõendeid hinnanud ning selgitanud oma järeldusi. Kohtule esitatud materjale hinnates tuleb nõustuda kriminaalmenetluse lõpetamise põhjendustega. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses korratakse sisuliselt Riigiprokuratuurile esitatud väiteid, millele riigiprokurör on põhjaliku hinnangu juba andnud. Täiendavalt ei ole esitatud uusi väiteid, mis tooks kaasa menetleja ja riigiprokuröri põhjenduste ümberhindamist. Kogutud tõendeid hinnates põhineb kuriteokahtlus kannatanu ja tunnistaja ning kahtlustatava versioonidel, samuti on objektiivse tõendina vaadeldud kahtlustatava poolt tehtud videosalvestist, mis on aga vasturääkivad nii konflikti algataja kui ka kannatanu enda käitumise osas ning ei kinnita vigastuste tekitamist kahtlustatava poolt. Mõlemad osapooled on andnud ütlusi, mis kattuvad selles, et konflikt toimus ning keegi ei eita, et XX-l vigastused tekkisid. Ütlused erinevad aga selles, kes konflikti algatas ning kuidas keegi konflikti ajal käitus. Peamine vaidlus on tõusetunud selles, kelle käitumise tagajärjel võisid kannatanul vigastused tekkida. Olemasolevaid tõendeid hinnates on menetleja asunud seisukohale, et kannatanu vigastused võisid tekkida ka tunnistaja CC käitumise tagajärjel kui ta asus osapooli konfliktis lahutama. Seda, et tunnistaja sekkus konflikti ja üritas füüsiliselt vabastada kannatanu kahtlustatava haardest, ei eita ka kannatanu ja tunnistaja ise. Seega on põhjendatult tõusetunud kogutud tõendite pinnalt versioon, et kannatanu võis vigastused saada ka tunnistaja tegevuse tagajärjel. Nimetatu tähendab aga seda, et tõusetunud on põhjendatud kahtlus kahtlustatava õigusvastase käitumise osas, kuna kahtlustatava enda ütluste kohaselt soovis ta kannatanult kätte saada temale kuuluvat tööde teostamise aktide raamatut, mille kannatanu oli omavoliliselt tema autost võtnud ning selle peale kahtlustatav tõmbas kannatanut jopest ja üritas aktide raamatut kätte saada haarates kannatanut kätest, mille peale tunnistaja CC sekkus ja üritas kannatanu käsi kahtlustatava haardest vabastada, lüües vastu nende käsi. Ka esitatud videomaterjalist nähtub, et tunnistaja haaras konflikti käigus kannatanust kinni, et osapooli lahutada. Kannatanu enda ja tunnistaja antud ütlused ei lükka samuti ümber versiooni, et tunnistaja võis rüseluse käigus tekitada kannatanule vaidlusalused vigastused. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et isikule etteheidetava teo määramisel tuleb selgelt ja täpselt kirjeldada faktilisi asjaolusid, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kuivõrd kogutud tõendite pinnalt ei ole võimalik täpselt tuvastada kelle poolt kannatanule konflikti käigus vigastused olid tekitatud, ei saa ka tõsikindlalt väita, et need tekkisid just kahtlustatava tegevuse tagajärjel. Seonduvalt kannatanu tõukamisega vastu majaseina, on menetleja asunud seisukohale, et selles osas kannatanu ja tunnistaja ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks, kuna sellise fakti olemasolu ei kinnita usaldusväärsed tõendid. Mingeid jälgi selle kohta, et kahtlustatav oleks kannatanu tõuganud vastu maja seina, peale kannatanu ja tunnistaja ütluste, ei esine. Ka ei viita kannatanu käel tekkinud vigastused või rebenenud nahktagi seda, et teda oleks vastu maja seina tõugatud.
2. Kaebuses ei nõustuta ka riigiprokuröri käsitlusega kahtlustatava käitumises KarS § 121 subjektiivse koosseisu puudumises. Seda peamiselt seetõttu, et kaebuse esitaja hinnangul on tuginetud vaid kahtlustatava antud ütlustele. Ringkonnakohus selle seisukohaga nõustuda ei saa. Riigiprokurör on määruse p-s 3.3 põhjalikult selgitanud tulenevalt kehtivast kohtupraktikast KarS § 121 subjektiivse koosseisu tuvastamisel tähtsust omavaid asjaolusid seonduvalt kahtlustatava 6

(8)käitumisega kannatanu suhtes. Antud juhul oli tegemist olukorraga, kus kannatanu algatas konflikti sellega, et võttis omavoliliselt kahtlustatava autost viimasele kuuluvad tehtud tööde aktid. Oma vara kätte saamiseks võttis kahtlustatav kinni kannatanust, kuna kannatanu keeldus neid tagastamast. Isegi kui möönda, et kahtlustatav, haarates kinni kannatanust, tekitas oma käitumisega talle vigastused, siis sellise rüseluse eesmärgiks ega ka kaudseks tahtluseks ei saa pidada kehaliste vigastuste või valu tekitamist, vaid soovi oma vara tagasi saada. Asjaolu, et kannatanu pöördus arsti poole saadud vigastuste tõttu, ei kinnita kahtlustatava käitumises kehavigastuste tekitamiseks tahtluse olemasolu. Fikseeritud kehavigastused kinnitavad küll nende olemasolu, kuid nagu juba eelpool sai märgitud, siis vaidlus nende olemasolus tegelikult puudub. 11.Kaebuses on leitud, et võimalik on täiendavate menetlustoimingutega koguda tõendeid ja kõrvaldada vastuolud. Täiendavate menetlustoimingute all peab kaebaja silmas isikute täiendavat ülekuulamist ja vajadusel vastastamise läbiviimist. Samuti majaelanike ülekuulamist, kes konflikti võisid pealt näha. Kriminaalasja menetleja ja riigiprokurör on aga asunud seisukohale, et läbi on viidud kõik asjas tähtsust omavad menetlustoimingud ning täiendavaid menetlustoiminguid sündmuse käigu tõsikindlaks väljaselgitamiseks võimalik teha ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul ei annaks menetlusosaliste täiendav ülekuulamine ega ka nende vastastamine sellist tõendit, mis lükkaks ümber või kinnitaks ühe või teise osapoole versiooni. Kuivõrd kannatanu versioon ei ühti videosalvestusel nähtuvaga, mida saab antud asjas pidada objektiivseks, siis ei ole tõenäoline, et kannatanu poolt täiendavalt antud ütlused ja vastastamine, looks antud kriminaalasjas uut sellist tõendit, mis tõsikindlalt annaks aluse kahtlustatava süüstamiseks KarS § 121 alusel. Samuti ei ole põhjendatud kaebuse esitaja taotlus täiendavate tunnistajate väljaselgitamiseks, kes võisid konflikti pealt näha. Esiteks ei nähtu kohtule esitatud kriminaalasja materjalidest, et konflikti juures viibisid peale kannatanu ja tunnistaja CC ning kahtlustatava, teisi isikuid. Ka politsei ettekande kohaselt (politseikadett ML ettekanne tl 13) viibisid politsei kohale jõudes maja ees XX ja tunnistaja CC. Teiste konflikti pealt näinud isikute olemasolu ei ole menetluse käigus tõusetunud ning neid ei ole kannatanu varasemalt menetlejale nimetanud. Seda ei ole teinud ta ka ringkonnakohtule esitatud kaebuses. Seega ei ole nende olemasolus ka kannatanu ise veendunud ning nende otsima asumist ei ole menetleja ilmselgelt pidanud põhjendatuks. Ringkonnakohtul puudub alus olemasolevate kogutud tõendite pinnalt asuda seisukohale, et selliste tunnistajate leidmine ja nende ülekuulamine looks täiendavalt sellise kaaluka tõendi, mis tooks kaasa kahtlustatavale kindlate tõendite alusel kuriteo toimepanemise etteheite ja kõrvaldaks kahtlused kannatanul tervisekahjustuste tekkimise muul viisil kui kahtlustatava käitumise tagajärjel ja kinnitaks kahtlustatava tahtlust kannatanule kehavigastuste tekitamiseks. Teiseks ei ole käesoleval ajal (7 kuud hiljem) võimalik ilmselgelt tuvastada isikuid kes väljusid väidetavalt ZZZ asuvast poest Q. Tegemist oli ilmselt poe juhuklientidega, keda ei ole võimalik enam tuvastada. Erinevalt kaebuses viidatud isikule, kes võis politsei kutsuda, märgib ringkonnakohus, et tunnistaja CC 13.10.2020 ütlustest nähtuvalt kutsus politsei tema ise, mitte poest väljunud isikud. Seega ei oleks poest väljunud isikuid võimalik tuvastada ka politseile tehtud telefoni kõnesalvestise alusel. Kokkuvõtvalt selles osas nõustub ringkonnakohus riigiprokuröri seisukohaga, et kriminaalasjas ei ole võimalik koguda uusi täiendavaid objektiivseid tõendeid. 10. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei ole alust kriminaalmenetluse jätkamiseks YY suhtes. Kahtlustatava süüdistamiseks olemasolevate tõendite pinnalt alus puudub, kuna kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada KarS § 7 lg 3 tulenevalt kahtlustatava kasuks. 7

(8)Käesoleval juhul on vajalikud menetlustoimingud tehtud ning täiendavad menetlustoimingud ei annaks uut sellist tõendit, mis lükkaks ümber ühe või teise isiku versioonid toimunust ning annaks tõsikindlad vastused konflikti algataja ning konflikti ajal vägivalla kasutamise motiivide kohta.

1. Eeltoodu alusel ning juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 12.03.
2. a määruse kui seadusliku muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 8