Kuriteokaebuse kohaselt töötas CC X meedianõunikuna alates 04.02.
§-s 201 sätestatud omastamise tunnustele. Lisaks leitakse kuriteokaebuses, et CC on X arvutisüsteemis olnud andmete (elektronpostkasti sisu) kopeerimisega sekkunud X arvutisüsteemis olnud andmetesse, mis vastab
Tekitades sellele teabele uudse ja kaitseta ligipääsuvõimaluse, on CC toime pannud ka
1 1-21-2356
, s.o omastamise tunnustele.
Riigikohtu praktika kohaselt sisustatakse seda tegu manifesteerimisteooria alusel. Selle kohaselt tähendab „enda kasuks pööramine“ tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi ise võõra asja omanikuna käituda (vt nt Riigikohtu lahend 1-135173/196, p 17 ja selles toodud viited varasemale praktikale). Omastamistahte manifesteerimisena ei ole aga käsitatav igasugune tegu, mis rikub küll omaniku omandiõigust, kuid millega valdaja ei manifesteeri oma tahet jätta omanik asjast kestvalt ilma ja käituda edaspidi ise asja faktilise omanikuna (vt nt Riigikohtu lahendid asjades 3-1-1-99-15, p 30, 3-11-49-16, p 16). Niisiis ei ole
järgi karistatav mitte igasugune omandiõiguse realiseerimise takistamine, nagu leitakse kaebuses, vaid omastamisest saab rääkida ainult juhul, kui keskmiselt mõistliku objektiivse kõrvalseisja hinnangul käitub teo toimepanija mitte enam kui võõrvaldaja, vaid kui asja faktiline omanik ehk omavaldaja, eitades tegeliku omaniku õigust omandile ja jättes omaniku faktiliselt kestvalt asjast ilma. Nii ei ole ka valduses oleva võõra vallasasja osas oma õiguslike kohustuste täitmata jätmine (nt liisingueseme tähtaegselt tagastamata jätmine) iseenesest käsitatav omastamisena, sest valdaja ei manifesteeri sellega oma tahet jätta omanik asjast kestvalt ilma ja käituda edaspidi ise asja faktilise omanikuna (vt nt Riigikohtu lahendid asjades 3-1-1-109-12, p 9; 3-1-1-99-15, p 30; 3-1-1-49-16, p 16). Kõnealuse juhtumi kirjeldusest ei nähtu, et CC oleks vara
Kaebuse esitaja toob välja, et käesoleva juhtumi puhul on kindel see, et CC ei ole pärast töösuhte lõppemist tema valduses olevat X vara tagastanud. Omaniku poolt esitatud vara tagastamise nõude täitmata jätmine ja vara kasutamise jätkamine vara valdaja poolt ei ole aga senise kohtupraktika kohaselt iseenesest käsitatav omastamistahte manifesteerimisena ega seega ka asja enda kasuks pööramisena
mõttes (vt arvutite jm kontoritehnika tagastamata jätmise kontekstis Riigikohtu lahend asjas 3-1-1-99-15, p-d 29-30). Ühtegi sellist täiendavat asjaolu, mis annaks põhjendatud alust arvata, et CC on astunud samme asendamaks võõrvaldust omavaldusega (nt püüdnud asja müüa, asunud seda peitma või varjama või asunud seda kasutama tavapäratul moel vms) ja on sellest tulenevalt pööranud nimetatud asjad enda kasuks, kaebuse materjalidest ei nähtu. Küll aga viitavad kuriteoteade, kaebus ja nende lisad, et CC on tunnustanud X omandiõigust varale, kuid on keeldunud vara tagastamisest seoses sooviga enne vara tagastamist X andmekandjatel olevad isiklikud failid ümber salvestada enda andmekandjatele ja kustutada isiklikud andmed X andmekandjatelt, ning teha seda näiteks X või TEHIK-u esindaja juuresolekul, kes saaks tagada, et selle tegevuse käigus ei töödelda tööalast teavet. X on keeldunud selle võimaldamisest, leides, et soov on alusetu. Eelnev viitab samuti, et CC pole nimetatud vara faktilist omandit üle võtnud, vaid on tunnustanud X omandiõigust ja tegutsenud selle ajutise võõrvaldajana. Seda järeldust ei kummuta ka kaebuses toodud seisukoht, mille järgi olevat CC manifesteerinud vara omastamise tahet selle tagastamiseks kaebaja hinnangul võimatu tingimuse seadmisega. Iseenesest võib vara tagastamiseks võimatu tingimuse – nt 2 1-21-2356 tingimuse, mille täitmine pole loodusseaduste järgi võimalik – seadmine viidata selle, et omanik on asjast kestvalt ilma jäetud ja et võõrvaldaja on kehtestanud omavalduse. Praegusel juhul see aga nii ei ole: valdaja poolt asja tagastamisel seatud tingimus on objektiivselt täidetav ja selle seadmisest ei nähtu midagi sellist, mis annaks alust arvata, et valdaja on seeläbi asunud teostama omavaldust. Ainuüksi asjaolu, et vara omaniku hinnangul ei ole valdaja õigustatud temale nõudeid esitama ja omanik keeldub nende täitmisest, ei muuda võõrvaldaja käitumist iseenesest ja automaatselt omastamistahte manifesteerimiseks. Niisiis viitavad kuriteoteates kirjeldatud asjaolud sellele, et CC on tegutsenud vara võõrvaldajana. Võõrvaldajana vara suhtes õigusliku kohustuse täitmata jätmine – antud juhul X vara tagastamata jätmine – ei ole aga senise kohtupraktika järgi käsitatav omastamisena (vt Riigikohtu eelviiadtud lahendid asjades 3-1-1-109-12, p 9; 3-1-1-99-15, p 30; 3-1-1-49-16, p 16). Eelnevast tulenevalt ei nähtu riigiprokuröri hinnangul käesoleva juhtumi kirjelduses sellist asjaolu, mis annaks alust arvata, et toime oleks pandud
Nii on Põhja Ringkonnaprokuratuur jätnud vastavas osas põhjendatult menetluse alustamata kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Lisaks leitakse kuriteokaebuses ja Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses, et CC tegu võib vastata ka
tunnustele.
kriminaliseerib arvutisüsteemis olevate andmete ebaseadusliku muutmise, kustutamise, rikkumise ja sulustamise. Kõnealune säte kaitseb eeskätt õigustatud isiku huvi arvutiandmete puutumatuse vastu (vt Riigikohtu lahend asjas 3-1-1-9414, p 203), st sisuliselt kaitseb koosseis õigustatud isiku võimalust arvutisüsteemis olevat teavet kasutada. Kuriteoteates käsitatakse arvutiandmetesse sekkumisena andmete – eeskätt töötaja enda postkasti sisu – kopeerimist lokaalsele andmekandjale. Põhja Ringkonnaprokuratuur on menetluse alustamata jätmise teatises õigesti selgitanud, et ainuüksi isikule kättesaadavate andmete kopeerimine lokaalsele andmekandjale ei ole käsitatav arvutiandmetesse sekkumisena – muutmise, kustutamise, rikkumise ega sulustamisena –, kuna sel moel ei ole arvutisüsteemi andmeid mõjutatud. Vastav seisukoht valitseb ka Eesti õiguskirjanduses (vt E. Hirsnik –
Kuna andmete kopeerimisega ei mõjutata algandmete puutumatust – andmed jäävad endiselt õigustatud isikule kättesaadavaks –, ei riiva selline tegu kõnealuse koosseisuga kaitstavat õigushüve. Nii ei vasta kirjeldatud tegu
Samuti leitakse kaebuses, et CC tegu võib vastata
tunnustele.
järgi on karistatav arvutisüsteemile ebaseaduslikult juurdepääsu hankimine kaitsevahendi kõrvaldamise või vältimise teel. Põhja Ringkonnaprokuratuur on õigesti selgitanud, et kuriteokaebuse kohaselt sisenes CC X arvutisüsteemi (sh oma elektronpostkasti) töösuhte kehtivuse ajal, mil CC-l oli õigus nimetatud arvutisüsteemi kasutada – seega ei olnud arvutisüsteemi sisenemine ebaseaduslik. Ühtlasi ei nähtu, et CC oleks sisenemisel kõrvaldanud mõne kaitsevahendi või seda kuidagi vältinud. Seega on Põhja Ringkonnaprokuratuur õigesti leidnud, et kirjeldatud tegu ei vasta ka
Ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt andmete kopeerimine lokaalsele andmekandjale võiks olla käsitatav isiku poolt arvutisüsteemi tungimisena seetõttu, et kopeeritud andmed pärinesid algselt teisest arvutisüsteemist ja lokaalsele kõvakettale kopeerimisega sisuliselt võimaldatakse neile andmetele täiendav ligipääs. Nimelt lokaalsel andmekandjal asuva faili avamisel on teo objektiks konkreetne fail lokaalsel andmekandjal, mitte kannatanu arvutisüsteem, kust see kopeeriti – seega puudub
Nii ei vastaks ka CC poolt oma elektronpostkasti sisu (või muude failide) lokaalsele andmekandjale kopeerimine ega ka pärast töösuhte lõppu nende failikoopiate sisuga tutvumine
tunnustele, kuna tehtud failikoopiad ei oleks käsitatavad arvutisüsteemina
Kuigi andmete kopeerimine ja nende võimalik hilisem kasutamine ei vasta olemuslikult ei
ega
Sõltuvalt puudutatud andmete liigist ja nende kasutamise viisist võivad kõne alla tulla mh
TS-is ning IKS-is sätestatud väärteokoosseisud. Käesoleval juhul ei anna aga kuriteokaebuses ega Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses kirjeldatu alust arvata, et CC tegu vastaks mõnele sellisele kuriteokoosseisule. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele
Selle kahtluse kinnituseks on kaebaja toonud esile faktid: CC ei tagastanud pärast temaga töösuhte lõpetamist X-le vara, mis oli tema kui endise töötaja kätte antud üksnes tööülesannete täitmiseks; CC esindaja on kinnitanud vara teadlikku enda käes pidamist; CC esindaja on sidunud vara tagastamise tingimusega, et X lubaks CC-l salvestada sülearvutis olevad tema isiklikud failid ümber tema enda andmekandjale ja kustutada isiklikud andmed X andmekandjatelt. Prokuratuur on möönnud, et kõik eelmärgitud faktid on kinnitatud kuriteokaebusele lisatud tõenditega. Samas on prokuratuur asunud seisukohale, et CC ei ole võtnud selliselt käitudes üle vara faktilist omandit ja on tunnustanud X omandiõigust ja tegutsenud üksnes vara võõrvaldajana. X on seisukohal, et tegelikult on CC esitanud nõudmised, mille täitmine ei ole objektiivselt õiguspäraselt võimalik ja mis muudab tema käitumise iseenesest ja automaatselt omastamistahte manifesteerimiseks. Prokuratuur ei ole CC enda seisukohta arvuti ja muu vara kinnipidamise eesmärgi osas aga üldse välja selgitanud ega X väiteid CC nõudmise õigusvastasuse kohta üldse analüüsinud. Vara enda käes pidamise õiguspärasust (tagastamisele 4 1-21-2356 esitatud vastunõude õiguspärasust) pidanuks prokuratuur analüüsima ka ilma X vastava osunduseta. Prokuratuur on lähtunud kriminaalmenetluse alustamata jätmisel kehtiva materiaalõigusega selgelt vastuolus olevast eeldusest, et CC esindaja esitatud nõudmised on põhjendatud ja X keeldumine nende nõudmiste aktsepteerimisest ei ole põhjendatud. Tegelikkus on täpselt vastupidine – CC-l puudub õiguspärane alus siduda tööandja vara tagastamine nõudmisega väljastada talle isiklikke andmeid (täpsustamata milliseid) ja X-l puudub õiguslik alus töötaja põhjendamatute nõuete täitmiseks. On oluline ja prokuratuurile teada, et paralleelselt CC-ga seotud töövaidlusega ja vaidlustega tema käes oleva tööandja vara kinnipidamise ja tööandja andmetele lubamatu juurdepääsu tekitamise üle kestab ka X analoogne vaidlus samuti endise töötaja OO-ga. Nagu CC, on ka OO keeldunud tööandja vara tagastamisest kuni talle tema väidetavate isiklike andmete üleandmiseni, mille liiki ega asukohta ta ise nimetada ei suuda. Seejuures on OO esitanud avalduse X suhtes järelevalvemenetluse algatamiseks ja X kohustamiseks nende andmete andmiseks ka Andmekaitse Inspektsioonile (lisa 1). X on esitanud OO nõuetele vastuväited ja palunud Andmekaitse Inspektsioonilt selgitusi sülearvutis paiknevaid andmeid puudutava nõude täitmise võimalikkuse kohta. Andmekaitse Inspektsioon on 02.03.2021. a kirjas X-le vastanud: „Mis puudutab OO valduses olevat sülearvutit ja selle kõvakettal olevaid isikuandmeid, siis tõepoolest pole teil neid andmeid võimalik väljastada, kuivõrd teil puudub antud kõvakettale ligipääs. (seda eeldades) Andmekaitse Inspektsioonil on arusaam, et ka OO ei saa antud sülearvutile enam ligi, mistõttu istuvad need andmed seal kinni. Nende osas saate isikuandmed väljastada alles siis, kui arvuti on teie valduses. Samas ei näe Andmekaitse Inspektsioon siin ka probleemi selles, kui te arvuti tagasi saamisel kõvakettal olevad andmed kustutate (hard reset/format). See oleks andmetöötluse vaates kõige mõistlikum viis, sest teil puudub õiguslik alus seal olevate isikuandmete töötlemiseks ja OO-l puudub õiguslik alus sinna juurdepääsu saamiseks. Sinna talletatud andmete kadumise riisiko lasub OO-l endal.“ Täpselt sama saaks olla Andmekaitse Inspektsiooni seisukoht seoses CC väidetavate isikuandmetega tööandja sülearvutis, mida CC enda valduses peab. Andmekaitse Inspektsiooni seisukohast X ja tema endise töötaja (sh ka CC) vahelise andmekaitsevaidluse lahendamisel nähtub seega üheselt, et kuna X-l puudub õiguslik alus endise töötaja käes olevas sülearvutis olevate isikuandmete töötlemiseks ja endisel töötajal puudub õiguslik alus sinna juurdepääsu saamiseks, on CC sidunud sülearvuti tagastamise sellise tingimusega, mille täitmine ei ole lubatav ega võimalik – tingimus on seega objektiivselt võimatu. Vara tagastamiseks seatud tingimuse objektiivne võimatus ei pea tulenema üksnes loodusseadustest, vaid võib tuleneda ja antud juhul ka tuleneb õiguskorrast. Kuna CC esindaja poolt esitatud nõudmiste täitmine oleks vastuolus kehtiva õigusega ja seega võimatu, on objektiivselt võimatu ka sellise nõudmise kaudu vara tagasisaamine, mistõttu on CC esindaja manifestatsioon vara tagastamise valmisoleku kohta tühine ja tegelikult on CC asunud teostama võõra vara suhtes omavaldust. On ilmne, et olukorras, kus X-l on võimatu täita CC nõudmist ja CC oma esindaja kaudu esitatud nõudmistest ei loobu, puudub tal tegelikult soov ja valmisolek X vara tagastada. Sellises olukorras tuleb jaatada CC käitumises omastamise koosseisuliste tunnuste esinemist ja vastupidist saaks väita üksnes erineva olukorra selgumisel, mis saab toimuda kriminaalmenetluses tõendite kogumise ja uurimise tulemusel. Jättes omanikule tagastamata vara, mille kasulikkus omaniku jaoks ajas kiirelt (vaidluse ajal) väheneb ja mis seetõttu kiirelt kasutuks muutub, võtab võõra vara valdaja omanikult võimaluse ka vara kunagi kaugemas perspektiivis tagasi saamisel võimaluse selle vara kasulikke ja omanikule vajalikke omadusi enam kasutada. Sellise vara kinnipidamisel avaldub selge omastamistahe ka ainuüksi vara kinnipidamise ja mittetagastamise faktist. Eelnevast nähtub, et CC-l puudub õiguslik alus võõrast vallasasja enda valduses pidada ja seda isegi ainult ajutiselt kasutada kasvõi näiteks dekoratiivse esemena. See asjaolu viitab
1-21-2356 215 lg 1 sätestatud kuriteo - võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise – tunnustele. Järelikult, kui arvuti endale pidamises tõepoolest puudub omastamise koosseis, on
Kaebuse esitaja on seisukohal, et kuriteokaebuses kirjeldatud CC käitumine seoses X arvutiandmetega vastab või vähemalt võib vastata
Selle kahtluse kinnituseks on kaebaja toonud esile faktid: CC kopeeris 14.01.2021. a ehk enne töösuhte lõpetamist oma arvuti desktopile kogu oma tööalaseks kasutamiseks mõeldud elektronpostkasti sisu; tööalase elektronpostkasti sisu kopeerimisega X arvutisüsteemi välisele andmekandjale lõi ja tagas CC endale kõigi elektronpostkastis olevate andmete piiramatu kasutamise võimaluse nii töösuhte ajal kui pärast seda. Prokuratuur on seisukohal, et töötaja enda tööalase elektronpostkasti sisu kopeerimine lokaalsele (tööandja arvutisüsteemi välisele) andmekandjale ei ole käsitatav arvutiandmetesse sekkumisena, kuna see ei mõjuta arvutiandmeid. X ei nõustu väitega, et töötaja ei saa tööandja arvutisüsteemist endale andmete kopeerimisega
Algandmete puutumatusena saab käsitleda ka nende säilimise mõjutamist, sh nt säilitamist pärast nende andmete säilitamise määratud tähtaja möödumist. Kopeerides andmed X arvutisüsteemist isiklikus kasutuses olevale lokaalsele andmekandjale saab töötaja seega mõjutada andmete säilimist (tagada säilimise) pärast X süsteemis kehtivat andmete säilitamistähtaja möödumist, s.o toime panna arvutiandmete mõjutamise. Arvutisüsteemis olevate andmete ebaseadusliku muutmisena tuleb käsitleda kõiki tegusid, mis on suunatud teo toimepanemise hetkel arvutisüsteemis olnud andmete muutmisele ja seda sõltumata sellest, kas andmete muutmise võimaluse ajal paiknevad need andmed algses asukohas arvutisüsteemis või väljaspool seda.
kaitse-eesmärk on tagada konkreetses arvutisüsteemis paiknevate andmete paiknemist selles süsteemis tingimustega, mille neile andmetele tagab see konkreetne süsteem. Andmete kopeerimine süsteemist välisele andmekandjale loob võimaluse selliste süsteemis paiknevate andmete ebaseaduslikuks muutmiseks ja peab olema samuti hõlmatud
Kaebuse esitaja on seisukohal, et kuriteokaebuses kirjeldatud CC käitumine seoses X arvutisüsteemile ebaseadusliku juurdepääsu hankimisega vastab või vähemalt võib vastata ka
Selle kahtluse kinnituseks on kaebaja toonud esile faktid: CC kopeeris tööandja arvutisüsteemist andmed lokaalsele andmekandjale; CC-l on võimalik pääseda pärast töösuhte lõppemist tööandja arvutisüsteemist pärinevatele andmetele lokaalse andmekandja kaudu ligi ilma selleks kehtivaid juurdepääsuõigusi omamata. Prokuratuur on asunud seisukohale, et CC võimaluse panna toime
järgi kvalifitseeritav tegu välistab asjaolu, et ta sisenes X arvutisüsteemi kasutamiseks, sh andmete kopeerimiseks, veel kehtinud töösuhte ajal, mil arvutisüsteemi sisenemine ei olnud ebaseaduslik. Prokuratuur osundab ka, et kuriteokaebusest ei nähtu, et CC oleks töösuhte ajal tööandja arvutisüsteemi sisenemisel kõrvaldanud mõne kaitsevahendi või seda kuidagi vältinud. Tõepoolest, kuriteokaebusest midagi sellist ei nähtu, kuna X ei ole midagi sellist kunagi ka väita soovinud. X on väitnud ja prokuratuur on jätnud tähelepanuta väite, et X kui endise tööandja arvutisüsteemist andmete kopeerimisega lokaalsele andmekandjale on CC loonud võimaluse kopeeritud andmetele hilisemaks juurdepääsuks ajal, mil tema töösuhe on lõppenud ja õigus selleks puudub, seejuures ilma andmetele andmebaasis pandud kaitsevahendita. Arvutisüsteemi dubleeriva paralleelsüsteemi loomine algse süsteemi välisele andmekandjale ja sellega arvutisüsteemi andmetele kaitseta juurdepääsu tekitamine on käsitletav arvutisüsteemile ebaseadusliku juurdepääsu hankimisena, kuna selle abil on võimalik saada ligi täpselt samadele andmetele, mis olid olemas kopeeritud nn algses andmebaasis, kuid ilma kaitsevahendita. 6 1-21-2356 Kaebaja ei saa nõustuda ka Riigiprokuröri osundusega, et ehkki kuriteokaebuses kirjeldatud tegevuste alusel võivad CC käitumise puhul tulla kõne alla nii
TS-s ja IKS-s sätestatud väärteokoosseisud, ei anna aga kuriteokaebuses ega Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses kirjeldatu alust arvata, et CC tegu vastaks mõnele sellisele kuriteokoosseisule. Selline seisukoht on põhjendamata ja paljasõnaline. Osundades konkreetsetele kuriteokoosseisudele, mis võivad kuriteokaebuse alusel kõne alla tulla, tulnuks prokuröril iga sellise konkreetselt osundatud koosseisu puhul ka põhjendada, miks CC tegu sellele konkreetsele koosseisule ei vasta. Võimalike väärteokoosseisude puhul ei ole prokurör märkinud isegi seda, et CC tegu ühelegi võimalikule väärteokoosseisule ei vasta. X on seisukohal, et kriminaalmenetluse alustamise üle otsustamisel tulnuks kaaluda täiendavalt vähemalt CC käitumise vastavust IKS § 71 sätestatud väärteo tunnustele ning
CC kopeeris X arvutisüsteemist andmeid, mille hulka võis arvestades tema tööülesannete raame ja tööülesannete täitmiseks võimaldatud juurdepääsu kuuluda ka teiste isikute tervist, eraelu või äritegevust puudutavat teavet ning delikaatseid isikuandmeid. Selliseid andmeid oli CC-l õigus teada ja kasutada üksnes tööülesannete täitmise raames ja neile andmetele kolmandatel isikutel juurdepääsu võimaldamine ei olnud lubatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
sätestatud kuriteokoosseisu esinemisega seonduvalt tuleb nõustuda kaebuses märgituga sellest, et prokuratuur ei ole välja selgitanud CC seisukohta arvuti ja muu vara kinnipidamise eesmärgi osas. Siiski selgitab ringkonnakohus, et menetlustoimingute läbiviimiseks oleks tulnud esmalt alustada kriminaalmenetlus, kuivõrd prokuratuur leidis aga, et tulevalt kuriteokaebuses esitatust, puuduvad asjaolud, mis annaks aluse kriminaalmenetluse alustamiseks, pole prokuratuur ka isikut üle kuulanud. Nimelt on kuriteokaebusele lisatud ekiri, millest on tuvastatav, et CC-l puudub tahe sülearvutit endale jätta. Kaebaja leiab, et CC enese tegelik tahe ja arusaam X vara kinnihoidmisel ja X andmetele ametliku infosüsteemi välise juurdepääsu tekitamisel on ja jäävadki kriminaalmenetluse alustamata jätmise korral tegelikult teadmata. Samas lähtub kaebuse esitaja ise oma seisukohtades just CC esindaja selgitustest, et ta soovib saada sülearvutist tema isiklikke andmeid. Puuduvad igasugused muud asjaolud, mis annaks aluse teisele seisukohale asumiseks ning arvamaks, et tegelikkuses soovib CC sülearvutit omastada. Samuti pole alust arvata, et esindaja ei oleks oma kirjas avaldanud CC poolset seisukohta. Ringkonnakohus selgitab siinkohal, et ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile teate esitamine, milles isikut süüdistatakse kuriteos, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetluse alustamisele täpsete ettekirjutuste seadmine ja nende järgimine on garantiiks isikute õiguste ja vabaduste riive vastu põhjendamatust kriminaalmenetlusest kerkivate piirangute või sunni läbi. Kriminaalmenetlus on isikute põhiõigusi äärmiselt intensiivselt riivav menetlus ja selle alustamine ei saa toimuda kergekäeliselt, vaid peab olema põhjendatud väga ulatusliku ja tõsise ühiskondlike normide 7 1-21-2356 rikkumisega, mis väärivad vastavalt karistusõiguslikku sekkumist. Seetõttu lubab KrMS § 193 kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on alus ja ajend ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. Sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluse alustamisele kujutab endast olulist õigusriiklikku garantiid üksikisiku põhiõiguste kaitsel, et vältida kriminaalmenetluslike vahendite alusetut kasutamist, kuna põhjendamatu kohtueelse uurimisega võidakse riivata ka nende isikute õigusi, kelle suhtes uurimist läbi viiakse. Seetõttu alustatakse kriminaalmenetlust vaid siis, kui esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ringkonnakohus selgitab sedagi, et mitte igale isiku poolt ei saa reageerida kriminaalmenetluse alustamisega. Käesoleval juhul on näha, et tegemist on olukorraga, kus endine töötaja ei saa oma isiklikke andmeid tööandja arvutist kätte viimase keeldumise tõttu talle sellised andmed sealt väljastada, mistõttu isiku soov olukorra lahenemiseni töövahend endale hoida ei saa olla käsitatav omastamistahte manifesteerimisena. Isegi kui nõustuda kaebajaga, et CC-l puudub õiguslik alus arvuti väljaandmisele omapoolsete nõuete esitamiseks, ka sellisel juhul ei ole tuvastatav isiku tegevuses vara omastamise tahe. Tuvastatav on, et CC soovib vaid ligipääsu oma isiklikele andmetele nende kopeerimise eesmärgil X pädeva ametniku järelevalve all. X on aga keeldunud koostööst isikuga. Kohus leiab, et kuigi endine töötaja ei oleks pidanud hoidma oma isiklikke andmeid tööandja arvuti kõvakettal, ei moodusta selline tagastamise tingimus siiski omastamistahte manifesteerimist, mis tingiks kriminaalmenetluse alustamise. Tegemist on tsiviilvaidlusega. 9.
osas märgib kaebaja, et ei ole küll kuriteokaebuses viidanud sellele kuriteokoosseisule, kuid leiab sellest hoolimata, et prokuratuur oleks pidanud seda märkama ja otsustama kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Õige on see, et prokuratuur peab kontrollima isiku, kelle suhtes kuriteokaebus esitatud on, tegevuses kuriteokoosseisu täidetust ka juhul, kui seda ei ole toonud välja kaebaja, st prokuratuur ei ole seotud kaebuse esitaja juriidilise hinnanguga isiku tegevusele. Küll tuleb aga märkida, et prokuratuur saab teha seda vaid siis, kui esinevad piisavad alused arvamaks, et kuriteokaebuses kirjeldatud asjaolude pinnalt võib isiku tegevuses mõni kaebuses mittemärgitud koosseis esineda, st välja peavad olema toodud asjaolud, mis annavad aluse kriminaalmenetluse alustamiseks. Käeoleval juhul ei sisaldanud kuriteokaebus selliseid faktilisi asjaolusid, mis annaks aluse arvata, et CC tegevuses võivad esineda
sätestatud kuriteo tunnused, mistõttu on tegemist kaebaja subjektiivse hinnangu ja oletusega ja millest tulenevalt jäeti menetlus selles osas õigustatult alustamata. 10. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri seisukohaga ka sellest, et
koosseis ei ole CC tegevuses tuvastatav, kuivõrd ta kopeeris andmed, mis olid talle tööülesannete täitmise hetkel kättesaadavad, kuid neid andmeid ei ole tal võimalik muuta, kustutada, rikkuda ega sulustada, st ta ei ole arvutiandmetesse sekkunud. Kaebaja leiab, et andmete kopeerimine annab isikule võimaluse mõjutada andmete säilimise aega, s.o mõjutada arvutiandmeid. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, kuivõrd andmed, mis on käesoleval juhul X valduses, säilivad endiselt sama pikalt, kui need oleks säilinud enne seda, kui CC need kopeeris. Tõsi kopeeritud andmete säilimist saab CC mõjutada, kuid seda ei saa pidada
koosseisu täitvaks asjaoluks, kuivõrd viidatud sätte objektiivne koosseis näeb ette, et isik ebaseaduslikult muudab, kustutab, rikub või sulustab arvutisüsteemis olevaid andmeid. X süsteemis olevate andmetega CC-l selliste tegevuste tegemise võimalus nähtuvalt kaebusest aga puudub. Nii on ka Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt karistatavad üksnes teod, mille objekt on arvutisüsteemis olevad arvutiandmed. Seevastu ei ole karistatavad teod arvutiandmete vastu, mida edastatakse ühest arvutisüsteemist teise (nt e-kiri). Samuti ei rakendata sätet juhul, kui tegu pannakse toime arvutiandmete vastu, mis asuvad mõnel välisel andmekandjal (2015. a trükk, lk 547-548). Kaebuse esitaja märgib, et andmete kopeerimine süsteemist välisele andmekandjale loob võimaluse selliste süsteemis paiknevate andmete ebaseaduslikuks muutmiseks ja peab olema seega hõlmatud
8 1-21-2356 Ringkonnakohus sellise väitega ei nõustu, kuivõrd andmeid, mis on n-ö algses süsteemis ja millele isikul enam ligipääsu pole, ei ole võimalik isikul ka muuta. 11. Puutuvalt
koosseisu alusel kriminaalmenetluse alustamisse märgib ringkonnakohus, et nõustub prokuröride seisukohtadega sellest, et olukorras, kus CC sisenes arvutisüsteemi töösuhte kehtivuse ajal, ei saa pidada arvutisüsteemi sisenemist ebaseaduslikuks. Seejuures toob kaebuse esitaja ka ise välja, et ei ole kunagi väitnud, et CC oleks töösuhte ajal tööandja arvutisüsteemi sisenemisel kõrvaldanud mõne kaitsevahendi või seda kuidagi vältinud. Küll aga leiab kaebaja, et arvutisüsteemi dubleeriva paralleelsüsteemi loomine algse süsteemi välisele andmekandjale ja sellega arvutisüsteemi andmete kaitseta juurdepääsu tekitamine on käsitletav arvutisüsteemile ebaseadusliku juurdepääsu hankimisena, kuna selle abil on võimalik saada ligi täpselt samadele andmetele, mis olid olemas kopeeritud nn algses andmebaasis, kuid ilma kaitsevahendita. Kuna viidatud koosseis eeldab, et arvutiandmetesse on tungitud vaatamata seatud kaitsevahendile, ei saa pidada juba tulenevalt kaitsevahendi puudumisest kaebaja poolt toodud olukorras isiku käitumist
Märkida tuleb sedagi, et karistatav on juurdepääsu hankimine. Kui see toimus isiku töösuhte kehtivuse ajal, mil tal oli õigus sellele informatsioonile ligi pääseda, ei saa asuda seisukohale, et pärast töösuhte lõppemist oleks ta enam informatsioonile ligipääsu hankinud, vaid see oli tal juba olemas. 12. Asjakohatu on kaebuse etteheide sellest, et prokurör ei ole märkinud isegi seda, et CC tegu ühelegi väärteokoosseisule ei vasta, kuivõrd prokuratuur ei ole väärteomenetleja, mistõttu puudub ka pädevus sellise hinnangu andmiseks ning kaalumaks seda, kas CC käitumine vastab IKS § 71 väärteo tunnustele. Ka väide sellest, et tuleks kaaluda
ja § 157¹ koosseisude esinemist CC tegevuses, ei too endaga kaasa Riigiprokuratuuri määruse tühistamist, kuivõrd nende koosseisude puhul ei saa pidada X kannatanuks. Samuti puuduvad igasugused faktilised asjaolud, mille pinnalt saaks arvata, et CC oleks isikuandmeid ebaseaduslikult avaldanud. Seejuures ei saa pidada aktsepteeritavaks kriminaalmenetluse alustamist selleks, et kriminaalmenetluslike vahenditega otsida isiku tegevuses asjaolusid, mis võiksid vastata mõne kuriteo tunnustele. Sellised asjaolud peavad nähtuma esitatud kuriteokaebuses. 13. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg 5 p-st 1, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 02.03.2021. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.