Obsah (8)

§ 2§ 14§ 16§ 17§ 48§ 52§ 56§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. märts 2020, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-20-1414 Kohtukoosseis Sten Lind, Pavel G

nõudeid:

§ 2

p-i 1 ehk kohustust anda teed;

§ 14

lg-t 2, mille kohaselt peab iga liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist;

§ 16

lg-t 1, mille kohaselt peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda, samuti peab liikleja täitma liikluskorraldusvahendi nõuet;

§ 17

lg-t 1, mille kohaselt peab liikleja tee andmisel juhinduma liikluskorraldusvahendite nõuetest ja reguleerija märguannetest;

§ 48

lg-t 1 nõudeid, mille kohaselt peab juht enne vasak- või tagasipööret aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vasaku ääre ja enne parempööret parema ääre lähedale või selle pöörde jaoks liikluskorraldusvahendiga ettenähtud sõidurajale; 2

§ 52

lg 1 p-i 3 nõudeid ehk ristmikul möödasõidu keeldu.

§ 56

lg-t 1, mille kohaselt ristmikule lähendes peab juht olema eriti tähelepanelik ja arvestama ristmiku liiklusoludega. Juht peab sõitma sellise kiirusega, et tal on vajaduse korral võimalik sõiduk seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale;

§ 57

lg-t 1, mille kohaselt kõrvalteel sõitev juht peab andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed või sõidueesõigusega teedm sõltumata tema sõidusuunast.

1. Kannatanu YY on esitanud tsiviilhagi süüdistatava A. Peterberdi ja tsiviilkostja W vastu. Kannatanu palus mõista süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt välja 160 eurot saadud tervisekahjustuse tõttu kasutamata jäänud lennupiletite maksumuse hüvitamiseks. Tsiviilhagi kohaselt oli kannatanu YY-l planeeritud külaskäik elukaaslase juurde Norra Kuningriiki ajavahemikuks 18.–
2. augustini
3. Kuna ta viibis haiglaravil, siis ei saanud ta Norrasse lennata ja lennupiletite maksumust talle ei tagastatud. Lennupiletite maksumus oli 1730 Rootsi krooni ehk ca 160 eurot. Samuti taotles kannatanu, et kohus mõistaks kohtu õiglasel äranägemisel tema kasuks välja täiendava mittevaralise kahju hüvitise lisaks juba hüvitatud 1500 eurole. Veel palus kannatanu mõista süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt välja viivised alates hagiavalduse kohtu menetlusse võtmisest kuni nõude täitmiseni. Kannatanu esitas nõuded alternatiivselt VÕS § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel (kahju õigusvastane tekitamine) või § 1056 ja § 1057 alusel (riskivastutus).
4. Harju Maakohus tegi
5. oktoobril 2020 otsuse, millega tunnistas Aile Peterberdi KarS § 422 lg 1 järgi süüdi ja mõistis talle karistuseks 1 aasta 9 kuud vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et karistust ei pöörata täitmisele, kui A. Peterbert ei pane 2 aasta 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus rahuldas kannatanu YY tsiviilhagi ja mõistis tema kasuks A. Peterberdilt ja W-lt (registrikood XXXXXXXX) solidaarselt välja varalise kahju hüvitise 160 eurot ja mittevaralise kahju hüvitise 12 500 eurot (lisaks juba makstud 1500 eurole). Ühtlasi mõistis kohus YY kasuks Aile Peterberdilt ja W-lt solidaarselt välja viivise alates hagiavalduse kohtu menetlusse võtmise päevast (
6. mai 2020) kuni kahju hüvitise täieliku tasumiseni kahju hüvitistelt 12 660 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 3.1 Maakohus luges tõendatuks, et A. Peterbert tahtis oma autoga teha Harku-Rannamõisa maanteelt vasakpööret Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maanteele, mis oli HarkuRannamõisa maantee suhtes peatee. Ta sõitis selleks ettenähtud rajal vasakpöörde võimalust ootavast autost paremalt mööda ja sooritas vasakpöörde selleks mitte ettenähtud kohast. Vasakpööret tehes sõitis ta ette Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maanteel, st peateel Tallinna suunas liikunud (st A. Peterberdi jaoks vasakult lähenenud) YY juhitud Volvo C30-le. Autode kokkupõrke tulemusel sai YY raske tervisekahjustuse:
7. nimmelüli lülikeha 3 kompressioonmurru ning vasaku käe III ja IV sõrme lähimise lüli murrud. Liiklusõnnetuse asjaolude tuvastamisel tugines kohus muu hulgas liiklusekspertiisi aktile, millele tuginemisele oli kaitsja vaielnud vastu põhjendusega, et see sisaldab võõrkeelseid osi, mille eestikeelset tõlget ei ole lisatud. Maakohus leidis, et võõrkeelsete terminite tähenduse selgitamiseks võib vaja minna eriteadmisi, mistõttu ei ole otstarbekas neid eraldiseisvalt tõlkida, vaid nende tähendust saab selgitada kohtuistungil ekspert, kelle ülekuulamist kaitsja taotles. Kohus märkis, et ekspert ongi kohtuistungil põhjalikult selgitanud ekspertiisiakti tabelis kasutatud lühendite tähendust. Kohus leidis, et A. Peterberdile ei ole alust heita ette LS § 52 lg 1 p-i 3 rikkumist, kuid teisi süüdistuses loetletud liiklusnõudeid A. Peterbert rikkus. Sooritades vasakpöörde teise vasakpöörde võimalust ootava auto kõrvalt, rikkus A. Peterbert LS § 48 lg-t
8. LS § 2 p 1, § 57 lg-t 1 ja LS § 17 lg-t 1 rikkus A. Peterbert sellega, et sõitis kõrvalteelt välja peateele, jättes seejuures andmata teed peateel sõitnud kannatanule. Kirjeldatud tegevusega rikkus A. Peterbert ühtlasi LS § 14 lg-st 2 ja § 16 lg-st 1 tulenevaid nõudeid olla liikluses hoolikas, ettevaatlik, viisakas ja teisi liiklejaid arvestav. Need liiklusrikkumised on põhjuslikus seoses põhjustatud liiklusõnnetusega ja sellega kannatanule tervisekahjustuste tekitamisega. Kui süüdistatav ei oleks sooritanud vasakpööret selleks mitte ettenähtud kohast, ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Samuti ei oleks kokkupõrget toimunud, kui süüdistatav oleks andnud teed peateel liikunud kannatanu juhitud sõidukile. Kohus leidis, et A. Peterbert rikkus liiklusnõudeid tahtlikult. LS § 48 lg-t 1 rikkus A. Peterbert kavatsetult – ta sooviski sõita vasakpööret ootavatest sõidukitest paremalt mööda ja teha vasakpöörde peateele selle võimalust juba ootava ootava sõiduki kõrvalt. Samuti rikkus A. Peterbert tahtlikult LS § 17 lg 1, § 14 lg 2 ja § 16 lg 1, sest ta ei järginud tahtlikult liiklusalaste õigusaktide nõudeid, ei olnud hoolikas ja ettevaatlik ega olnud viisakas ja ei arvestanud teiste liiklejatega ega hoidunud kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi ja vara. LS § 2 p-s 1 ja § 57 lg-s 1 sätestatud peateel liikuvale sõidukite tee andmise kohustust rikkus A. Peterbert maakohtu hinnangul kaudse tahtlusega. Tegemist oli ajaga, mil liiklus oli väga tihe. Süüdistatav nägi, et ristmikul ootavad vasakpööret mitmed sõidukid. Seega pidi süüdistatav võimalikuks pidama ja vähemalt möönma, et peateel liigub sõidukeid, kellele tuleb kõrvalteelt pööret sooritades teed anda. Sellegipoolest sõitis süüdistatav mööda vasakpööret ootavatest sõidukitest ja sooritas selleks mitte ettenähtud kohalt vasakpööret peateele. Maakohus leidis, et sooritades vasakpööret selleks mitte ettenähtud kohast ja rikkudes peateele välja sõites tee andmise kohustust, pidi süüdistatav võimalikuks pidama liiklusõnnetuse põhjustamist, kuid tähelepanematuse ja kohusetundetuse tõttu lootis seda vältida ja põhjustas seega tagajärje ettevaatamatusest. 3.2 Mõistetud karistust põhjendades leidis kohus, et süü suurusest lähtudes on põhjendatud A. Peterberdi karistamine sanktsiooni keskmise määra lähedale jääva karistusega. Kohus arvestas, et A. Peterbert rikkus mitmeid liiklusnõudeid, osa neid rikkus ta kavatsetult, osa 4 kaudse tahtlusega. Oma teoga väljendas A. Peterbert hoolimatut suhtumist teistesse liiklejatesse. Samas pidas kohus oluliseks, et A. Peterbert vaatas pärast liiklusõnnetuse toimumist, et teise liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhile osutatakse abi. Karistust kergendavaks asjaoluks pidas kohus süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Veel pidas kohus oluliseks, et A. Peterberdil polnud varasemaid karistusi. Maakohus leidis A. Peterberdi karistus on võimalik jätta KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel 2 aasta 6 kuu pikkust katseaega kohaldades tingimisi täitmisele pööramata, sest kuna A. Peterberti ei ole varem karistatud ja mõistab kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt toime pandud teo tõsidust. 3.3 Maakohus leidis, et kannatanu nõue varalise kahju hüvitamiseks tuleb rahuldada ja hüvitis tuleb mõista välja süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt. Kohus luges tõendatuks, et kannatanul olid ostetud lennupiletid, mida ta ei saanud liiklusõnnetuse tulemusel saadud tervisekahjustuste tõttu kasutada. Lennupiletite hind oli ca 160 eurot. Kohus leidis, et tegemist on otsese varalise kahjuga VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Kahju on tekitatud õigusvastaselt ja süüdistatav ei ole tõendanud süü puudumist. Kohus ei nõustunud tsiviilkostja esindaja seisukohaga, et kindlustusandjalt ei saa LKindlS § 33 p-st 12 tulenevalt lennupiletite hüvitist välja mõista. LKindlS § 33 p-st 12 tulenevalt ei hüvitata liikluskindlustuse seaduse alusel kahju, mille ärahoidmine ei ole liiklusreeglite eesmärgiks, näiteks kahju, mis tuleneb sellest, et kahjustatud isikul jääb kindlustusjuhtumi tagajärjel täitmata kindlustusjuhtumis mitteosalenud isikuga sõlmitud leping. Kindlustusandja esindaja leidis, et liiklusõnnetuse tõttu kasutamata jäänud lennupiletite kulu ei ole kahju, mille ärahoidmine oleks liiklusreeglite täitmise eesmärgiks. Maakohus leidis, et liiklusreeglite eesmärk on ka liikluses osalejate tervise ja vara kaitse. Liiklusreeglite rikkumise tagajärjel on süüdistatava poolt kannatanule tekitatud tervisekahjustused, mistõttu ei olnud tal võimalik minna planeeritud reisile. Maakohus ei pidanud seda kahju LKindlS § 33 p-s 12 sätestatud erandi alla kuuluvaks. See ei ole võrreldav LKindlS § 33 p-s 12 sätestatud näitega, mil hüvitamata jääb kahju, mis tuleneb sellest, et kahjustatud isikul jääb kindlustusjuhtumi tagajärjel täitmata kindlustusjuhtumis mitteosalenud isikuga sõlmitud leping. Mittevaralise kahju hüvitisena mõistis kohus kannatanu kasuks süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt välja 12 500 eurot lisaks juba makstud 1500 eurole. Selle hindamisel, millist mõju on tekitatud tervisekahjustused kannatanu elule avaldanud, võttis kohus arvesse järgmisi asjaolusid. Ekspertiisiakti nr 18E-PõI0154 kohaselt põhjustati kannatanule
9. nimmelüli lülikeha kompressioonmurd ning vasaku käes III ja IV sõrme lähimise lüli murd. Tervisekahjustuse paranemise kestus ületab 4 kuud. Ekspert AV selgitas kohtuistungil, et kannatanu
10. nimmelüli murru raskus oli raskuselt n-ö eelviimane (A3, kokku on neid A4). Kannatanu pidi viibima viis päeva haiglas ja kuus kuud haiguslehel. Tööle naastes ei saanud töötada täiskoormusega. Tervisekahjustused on põhjustanud talle pikaajalist valu. Esimesed kuud pidi ta olema selili olekus. Ta on pidanud saama pikaajalist ravi, käima erinevate arstide juures, tegelema taastusraviga. Kuigi tema seisund on praeguseks parem, ei ole kannatanu lõplikult paranenud ja tervisekahjustus jääb tema elu edasi mõjutama. Pikaajaline istumine tekitab jätkuvalt valu. See on kõik olnud raske ka vaimselt. Kannatanu on pidanud loobuma hobidest (triatlon, jooksmine, modellindus) ja vahetama töökohta. Kohtu hinnangul ei 5 omanud tähtsust see, milline on kannatanu sissetulek uuel töökohal, sest ta on pidanud tervisekahjustuste tõttu loobuma meelepärasest töökohast. Veel võttis kohus arvesse tervisekahjustuse mõju kannatanu isiklikule elule. Kannatanu ütluste kohaselt, mida kinnitavad ka meditsiinidokumendid, oli tervisekahjustuste tekitamise järgselt intiimelu elamine võimatu. Kannatanu väitis, et see on avaldanud mõju tema suhtele elukaaslasega ja suhe on lõppenud. Hinnates süüdistatava rikkumise raskust ja ulatust, võtab arvesse, et

rikkumised, mis on kannatanule tervisekahjustuste tekitamisega põhjuslikus seoses, olid tahtlikud. Samas ei olnud süüdistatava tahtlus suunatud kannatanule tervisekahjustuste tekitamisele. Kohus märkis, et kuna mittevaralise kahju hüvitised peavad olema sarnastel asjaoludel võrreldavad, tuleb arvestada ka sellega, milliseid hüvitisi on sarnastel asjaoludel kohtupraktikas välja mõistetud. Tsiviilhagis viidatud kohtulahendeid, millega väljamõistetud hüvitised jäid vahemikku 10 000– 30 000 eurot, ei pidanud kohus praeguse menetluse esemeks oleva juhtumiga võrreldavateks. Kohus pidas praeguse juhtumiga mõnevõrra on võrreldavaks tsiviilkostja esindaja

1. mai
2. a vastuses viidatud kohtuasjade asjaolusid, neis kohtuasjades tehtud otsustega väljamõistetud hüvitised olid 5000 eurot. Eelkõige pidas kohus aga praegusega võrreldavaks kriminaalasja nr 1-17-33 asjaolusid. Selles kohtuasjas mõistis Viru Maakohus
3. märtsi 2017 otsusega kannatanute kasuks välja vastavalt 12 000 ja 10 000 euro suurused mittevaralise kahju hüvitised. Ühtlasi mõistis kohus kannatanu YY kasuks A. Peterberdilt ja W-lt solidaarselt välja viivise 12 660 euro suuruselt kahjuhüvitiselt alates hagiavalduse kohtu menetlusse võtmise päevast (
4. maist 2020) TsMS § 367 ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kahju hüvitise täieliku tasumiseni.
5. Maakohtu otsuse peale esitasid ühiselt apellatsiooni A. Peterbert ja tema kaitsja. Samuti esitas apellatsiooni tsiviilkostja esindaja. 4.1 Süüdistatav ja Kaitsja taotlevad A. Peterberdi süüditunnistamise tühistamist ja A. Peterberdi õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotlevad nad kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist või A. Peterberdile kergema karistuse mõistmist. Veel taotlevad süüdistatav ja kaitsja tsiviilhagi rahuldamata jätmist või kahjuhüvitise vähendamist. Samuti taotlevad nad tsiviilhagiga seotud menetluskulude kannatanu kanda jätmist. Apellandid leiavad, et maakohus on kohaldanud KarS § 422 lg 1 ebaõigesti ning liiklusõnnetuse põhjused ei ole välja selgitatud ega tõendatud. Maakohus pole andnud sisulist hinnangut, milline konkreetne A. Peterberdi

nõude rikkumine on põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega, ega ole hinnanud, milline A. Peterberti tegu oli tahtlik. Apellandid leiavad, et liiklusõnnetuse põhjuseks ei saa pidada ebaõiget sõidurea valikut või ebaõiges suunas tehtud väljasõitu ristmikule. Sõltumata sellest, kas süüdistatav soovis teha vasak- või parempööret, oleks liiklusõnnetus toimunud, sest ta ei märganud peateel liikunud kannatanu sõidukit. Seega tingis liiklusõnnetuse peateel liikunud autole tee mitteandmine 6 kõrvalteelt peateele välja sõites. Tee andmise kohustust ei rikkunud A. Peterbert aga tahtlikult. A. Peterbert soovis täita LS § 57 lg 1 nõudeid: ta peatus enne ristmikku selleks, et veenduda peateele väljasõidu ohutuses. Kui ta oleks märganud peateel sõidukeid, oleks ta neile teed andnud. Ta sõitis ristmikule välja vaid seetõttu, et ta oli tähelepanematu ega märganud vasakult lähenevat kannatanu autot. Seega oleks ta pidanud olema ristmikul hoolsam. A. Peterbertil ei olnud mingisugust soovi rikkuda peateel sõitvatele juhtidele tee andmise kohustust ja riskida enda ega teiste elu ja tervisega. A. Peterbert on korduvalt selgitanud, et kontrollis enne peateele välja sõitmist, kas sellel liigub sõidukeid, ning tegi manöövri, kui oli veendunud selle ohutuses. Kahjuks ei märganud ta kannatanu autot. Seega veendus A. Peterbert enne peateele väljasõitmist manöövri ohutuses, s.o täitis

§ 2lg 1, § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 56 lg 1 nõudeid.

Kokkuvõtvalt leiavad apellandid, et A. Peterbert sõitis kõrvalteelt peateel liikuvale sõidukile ette ettevaatamatusest. Apellandid leiavad, et A. Peterberdi karistust tuleks kergendada. A. Peterberdi süü ei ole suur, sest ta rikkus LS § 57 lg 1 nõudeid ettevaatamatusest. Kannatanu tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud ja tema tervislik seisund on pea täies ulatuses taastunud. See, et kannatanul oleks liiklusõnnetuse tõttu tekkinud ärevushäired ja foobiad, ei ole tõendatud. Kannatanu töövõimetuse periood oli 5 kuud 19 päeva, pärast seda asus kannatanu tööle. A. Peterbert ei ole varem liiklusnõudeid rikkunud ning toimunud liiklusõnnetus on muutnud ta liikluses eriti ettevaatlikuks ja kaasliiklejatega arvestavaks juhiks. Veel on apellatsioonis märgitud, et KrMS § 10 lg 3 ls 1 järgi peavad kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikusse taotletakse, olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Kaitsja märkis kaitseakti p-s 2.4, et ta vaidlustab liiklusekspertiisi (ekspertiisiakt nr 18ELL0078) tulemused ning liiklusekspertiis on osaliselt võõrkeelne ja tõlkimata. Tunnistaja Lembit Teesalu selgitas

1. septembril 2020 toimunud kohtuistungil liiklusekspertiisi lk-l 3 asuva tabeli arvandmeid ja arvutuste käiku, kuid sellele vaatamata ei ole asja materjalide juures eesti keelset tõlget ekspertiisi võõrkeelse osa suhtes, s.o ekspertiisi lk 3 ja lisa nr
2. Kui tõendid ei ole eestikeelsed või eesti keelde tõlgitud, puudub kohtul alus nende toimikusse lisamiseks ja neile otsuse tegemisel tuginemiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-1-1-22-14, p 10.1). Süüdistatav ja kaitsja taotlevad apellatsioonis tsiviilhagi rahuldamata jätmist või kahjuhüvitise vähendamist. Apellatsioonis on märgitud, et A. Peterbert ei vaidle vastu sellele, et kannatanule tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel füüsiline ja ka hingeline valu. Apellatsioonis vaieldakse vastu sellele, et kannatanule tekkis füüsilist ja hingelist kahju tsiviilhagis esitatud raskuses ja ulatuses. Süüdistatav ja tema kaitsja leiavad apellatsioonis, et kannatanu ei ole tõendanud mittevaralise kahju tekkimist 1500 eurot ületavas ulatuses. Mittevaralise kahju hüvitise suurus oleneb tervisekahjustuse või kehavigastuse raskusest. Apellatsioonis tuuakse välja, et kannatanule ei tehtud õnnetuse järgselt operatsioone ja ta viibis haiglaravil 5 päeva, tema taastusravi on olnud tulemuslik. Kannatanu asus peale töövõimetuse perioodi uuesti tööle, tal ei ole tekkinud püsivat töövõimetust ja kannatanu sissetulek ei ole 7 vähenenud. Neid asjaolusid arvestades on apellantide hinnangul maakohtu otsusega väljamõistetud hüvitis osaliselt põhjendamatu. Apellatsioonis on märgitud, et väljamõistetud hüvitise suurus ei ole A. Peterberti hinnangul kooskõlas senise kohtupraktikaga. Apellandid leiavad, et VÕS § 134 lg 5 alusel tuleb kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada seda, et A. Peterbert rikkus liiklusnõudeid ettevaatamatusest. 4.2 Tsiviilkostja esindaja taotleb apellatsioonis Harju Maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt, ning uue otsuse tegemist, millega jätta YY tsiviilhagi täies ulatuses rahuldamata. Apellant leiab, et maakohus oleks pidanud jätma mittevaralise kahju hüvitise kindlustusandjalt solidaarvõlgnikuna välja mõistmata, sest kindlustusandja oli juba täitnud liikluskindlustuse seadusest tulenevad kohustused. Kindlustusandja on maksnud kannatanule tal tuvastatud kehavigastustest lähtudes 1500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise. See vastab LKindlS § 32 lg-s 3 märgitud piirsummale. Kohtumenetluse käigus ei ilmnenud, et kannatanu tervisekahjustus erineks või oleks olulisel määral raskema liikluskindlustuse seaduse lisas toodud skaalal märgitust. Apellant tsiteerib
5. juunil 2018 kriminaalasjas nr 1-17-6824 tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse punkti 13, milles on esile tõstnud selle, et kahjustatud isikul on õigus esitada nõue kahju tekitaja vastu. Lisaks eelnevale on apellant seisukohal, et maakohus on jätnud arvestamata asjaolud, millega arvestamine oleks toonud kaasa mittevaralise kahju nõude rahuldamise teistsuguses ulatuses. Kohus on lugenud tõendatuks, et kannatanu töökoha vahetus ja elukaaslasest lahkuminek on põhjustatud liiklusõnnetusest. Samuti on kohus lähtunud sellest, et kanntanu kandis tugikorsetti kolm kuud ning tal on õnnetuse järgselt kestavad psühholoogilised probleemid. Apellant on seisukohal, et esitatud tõendite pinnalt ei saa selliseid asjaolusid tõendatuks lugeda. Tsiviilkostja esindaja leiab, et kohus on ebaõiglaselt tähelepanuta jätnud füsioterapeudi 19.05.2019 kokkuvõtte taastusravi kulust ning seostanud töökoha vahetust ainuüksi ja otseselt liiklusõnnetuse tagajärgedega. Kohtutoimikusse lisatud kannatanu Ida-Tallinna Keskhaigla epikriisis nr E68041 on füsioterapeut 19.05.2019 märkinud, et teraapia tulemusena on seljavalu taandunud, aeg-ajalt peale pikemat kõndimist tekib väsimustunne seljalihastes. Kannatanu esimene palk uuelt töökohalt on laekunud augustis 2019, mis tähendab, et töö vahetamise ajaks oli seljavalu taandunud ega saanud olla peamiseks motivaatoriks. Mõlemad töökohad on seejuures sarnaselt nn istuvad. Kannatanu kinnitas 14.09.2020 istungil ütlusi andes, et uus töö on talle meelepärane. Seetõttu on arusaamatu, miks peaks töökoha vahetust lugema kannatanu jaoks rängalt mõjunud tagajärjeks. Kui inimene leiab endale pärast liiklusõnnetuse toimumist uue meelepärase töö, mille tasu on kõrgem ning asukoht kodule lähemal, siis ei saa seda pidada liiklusõnnetuse tõttu tekkinud raskeks tagajärjeks, millega toimetulekut tuleks kompenseerida. Apellandi hinnangul ei ole tõendatud, et kannatanu pidi uue töö otsima ainuüksi kodu lähedust arvesse võttes või et uus töö oleks oskustele mittevastav või kuidagi ebameeldiv. 8 Kohtutoimikusse lisatud Ida-Tallinna Keskhaigla epikriisi nr E68041 kantud 10.12.2018 psühhoteraapia seansi kokkuvõtte kohaselt ei ilmnenud kannatanul viiteid kogunitiivhäiretele ega posttraumaatilisele stressihäirele. Depressiooni, asteenia, paanikahäire, sotsiaalfoobia, unehäirete sümptomid puudusid. Patsiendi intellektuaalne võimekus (s.h mälu ja keskendumisvõime) jäi normi piiresse. Eelneva tõttu ei ole alust pidada tõendatuks tsiviilhagis välja toodud psühholoogiliste probleemide esinemist kannatanul s. h mälu halvenemist või muud stressreaktsioon. Mõningane ärevus tervisliku seisundi pärast on loomulik ning kaasneb iga diagnoosiga. Kohtutoimikusse lisatud Ida-Tallinna Keskhaigla epikriisi nr E68041 füsioterapeudi 11.12.2018 kandest nähtub, et kannatanu kandis tugikorsetti harva. Seega ei ole tõendamist leidnud, et kannatanu kandis kolm kuud tugikorsetti. Kindlasti omab ravikorralduste eiramine mõju ravi tulemuslikkusele ning seetõttu on väga tõenäoline, et tugikorseti kandmata jätmine tegelikult pikendas kannatanu taastumist. Tsiviilhagis nõutud mittevaralise kahju hüvitise üheks põhjenduseks oli, et kannatanu ei saa enam hobi korras tegeleda modellindusega. Kannatanu 14.09.2020 istungil antud ütluste kohaselt oli ta oma õe õmmeldud pulmakleitide modelliks ja reklaamnäoks, kuid ühtegi fotot või koopiaid veebilehelt sellise tegevuse kohta ei esitatud, samuti ei tule ütlustest välja, millises vanuses kannatanu sellega tegeles. Apellandi hinnangul on kannatanu ütlused selle harrastuse mahu ja võimaliku jätkumise kohta seetõttu subjektiivsed ning tõendatuks ei saa pidada, et hobimodellina tegutsemise lõpetas üksnes liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustus. Isegi kui kannatanu oli varasemalt pulmakleite esitlenud, siis ei saa ütlused kinnita seda, et ta kindlasti oleks ka kõrgemas eas saanud jätkata sellega tegelemist juhul, kui õnnetust ei oleks toimunud. Apellant leiab, et kohus on teinud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel kaalutlusvea. Mittevaralist kahju lahendades on kohtud korduvalt tsiteerinud põhimõtet, mille kohaselt kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad. Apellandi hinnangul ei ole väljamõistetud hüvitis kohtupraktikaga kooskõlas. Maakohtu otsuseski käsitletud kohtulahendites on YY omadest raskemate tervisekahjustuste puhul mõistetud välja väiksemaid hüvitisi. Apellant leiab, et kui jätta kõrvale üksikud ekstreemselt kõrged hüvitised, on võrreldavate asjaolude korral välja mõistetud keskmine hüvitis 4520 eurot. Miks on YY-le välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis üle 3 korra suurem keskmisest samadel asjaoludel mõistetud hüvitisest, vaidlustatavast kohtulahendist ei selgu. Kohus on pidanud mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel mõnevõrra võrreldavaks lahendiks 10.08.2017 otsust krim. asjas 1-17-6393, millele viitas ka apellant maakohtule esitatud vastuses. Kõnealuses liiklusõnnetuses oli kannatanu jalakäija, kes lohises liikuva auto ees 50 meetrit, käel tuli nahk koos lihaskoega maha ning õnnetuse järgselt tehti talle vähemalt 7 operatsiooni. Tegemist oli raske tervisekahjustusega. Seejuures kinnitas ringkonnakohus, et 5 000 euro suuruse hüvitise määramisel on maakohus arvestanud kõigi, hageja kannatustega ja pole põhjust määrata suuremat hüvitist. Ka nimetatud lahendis keelas arst eelnevalt väga sportlikul kannatanul juhtumi järgselt sporditegemise ning ta ei saa enam kunagi tegeleda oma 9 lemmikspordialaga (poksiga) ega treenida oma kollektiivi, siiski leidis kohus, et kannatanu piirangud elukorralduses tervisekahjustuse tõttu ei olnud olulised muutused. Kohus on võrreldava lahendina märkinud otsust krim. asjas 1-16-4570, kus eluohtlikke tervisekahjustusi saanud kannatanule mõisteti mittevaralise kahju hüvitis 18 000 eurot. Apellant leiab, et päris kindlasti mõjutab eluohtlikest vigastuste paranemine isiku õnnetuse järgset elukorraldust märkimisväärselt rohkem, kui YY-le tekkinud vigastused, mis ei olnud eluohtlikud. Lisaks ei selgu võrreldavast lahendist, kuidas täpselt eluohtlikke tervisekahjustusi saanud isiku elu õnnetuse järgselt kulges, milliseid kannatusi ta pidi taluma ja millist mõju see avaldas. Kohus peab kõige sarnasemateks võrreldavateks asjaoludeks krim. asjas nr 1-17-33 liiklusõnnetuses kannatanutele, kellest üks sai nimmelüli kompressioonimurru, määratud hüvitist summas 12 000 ning teisele kannatanule, kes sai rindkere, selgroo, vaagna ja jäsemete murru, soolekinnisti kahjustuse ning vasaku küünarluu peenestatud luumurru, hüvitist 10 000 eurot. Kohus möönab ka ise, et krim. asjas 1-17-33 otsuse teinud kohtu seisukohta on mõistetud hüvitiste osas keerukas välja lugeda (otsuse p. 88). Vaidlustatavast kohtulahendist võib aru saada, et pigem on mittevaraline kahju YY-le välja mõistetud enamasti just õnnetusele järgnenud elukorralduslike muutuste tõttu, kuid kõige võrreldavamaks peetava lahendi sisust ei selgu, et näiteks milliseid üleelamisi või tagajärgi tõi sarnase nimmelüli kompressioonimurru saanud kannatanule selline tervisekahjustus kaasa. Seega ei saa pidada õigeks, et tegemist on võrreldavate asjaoludega kannatanute elus liiklusõnnetuste tõttu toimunud muutuste osas. Varalise kahju hüvitise väljamõistmisel on kohus jätnud ebaõigesti kohaldamata LKindlS § 33 punkti
6. Kannatanu nõudis lennupiletite maksumuse hüvitamist, sest tal ei olnud liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustuse tõttu võimalik neid kasutada. Tsiviilkostja esindaja esitas maakohtus vastuväite, et sellise kahju hüvitamine ei ole liiklusreeglite täitmise eesmärgiks. Ka VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuuluks kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kohus põhjendab 160 eurot väljamõistmisel muuhulgas, et tegemist oli kannatanu kulutusega, mida ta tekitatud tervisekahjustuse tõttu realiseerida ei saanud. Liikluskindlustuse seaduse § 33 punktis 12 on toodud näide, et hüvitamisele ei kuulu kahju, mis tuleneb sellest, et kahjustatud isikul jääb kindlustusjuhtumi tagajärjel täitmata kindlustusjuhtumis mitteosalenud isikuga sõlmitud leping. Sellise olukorraga on tegemist ka praegusel juhul. Kuna lennupilet on sisult kinnitus reisija ja lennufirma vahel sõlmitud lepingu kohta, siis jäi kannatanul liiklusõnnetuse tõttu täitmata leping kolmanda isikuga. Viidatud sättest tulenevalt ei saa juhi vastutust laiendada teise juhi poolt tulevikku planeeritud reisi kuludele. Samuti pole see mõistlik riskijaotus liikluses osalevate isikute vahel. Tavapärane on, et reisi ärajäämisega seotud riske maandatakse reisikindlustuse lepingu sõlmimisega.
7. Apellatsioonidele on esitanud kirjalikud vastused kannatanu esindaja ja prokurör. 10 7.1 Kannatanu esindaja palub jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ühtlasi palub kannatanu esindaja jätta menetluskulud solidaarselt süüdistatava ja tsiviilkostja kanda. Kannatanu esindaja märgib, et süüdistatava ja kaitsja apellatsioonis puuduvad põhjendused, miks peaks A. Peterberti õigeks mõistma. Süüdistataval oli teeandmise kohustus, mida ta ei täitnud ning seda ei vaidlustata ka apellatsioonis. Kvalifikatsiooni osas nõustub kannatanu esindaja prokuratuuri ja maakohtu käsitlusega. Viimane lüli põhjusliku seose ahelas oli süüdistatava poolt LS § 57 lg 1 nõuete rikkumine ehk peateel liikuvale juhile tee mitteandmine. Vaadeldes aga sündmust kogumis viisid selle rikkumiseni ka süüdistatava eelnevad liiklusnõuete rikkumised. Kui süüdistatav teostas kõrvalteel seisvatest sõidukitest möödasõitu paremalt teepeenra kaudu, siis teadis ta, et ristmikule jõudes ei ole tal võimalik vasakpööret enam suunavööndi vasaku ääre lähedalt teostada (peateele väljasõitu ootavad sõidukid olid ala suunavööndist lihtsalt hõivanud). Seega oli keelatud kohas möödasõit põhjuslikus seoses sellega, et süüdistatav ei saanud vasakpööret teostada ettenähtud kohast ning selline süüdistatava poolt liiklusnõude rikkumine oli tahtlik. Vasakpööret tuli selles kohas teha suunavööndi vasaku ääre lähedalt esiteks põhjusel, et pööret saab seal teha üksnes ühele peatee sõidurajale ja seetõttu kahes reas vasakpööret alustades ei mahuks pöörde lõpus sõidukid enam ühele sõidurajale ära. Teiseks varjab vasakpoolne auto paremal pool asuva juhi vaatevälja vasakule oluliselt ning vastupidi – parempoolne auto varjab vasakpoolse autojuhi jaoks vaadet paremale. Just vaatevälja piiratus kõrvaseisva auto tõttu ning süüdistatava kiirustamine pöördel (tal oli vaja oma manööver teha oluliselt kiiremini, et kitsal teel jõuda tema kõrval olevast sõidukist enne vajalikule sõidurajale) viiski põhjusliku seose viimase lülini ehk teeandmise kohustuse eiramiseni. Liiklustehnika ekspertiisiga on tuvastatud, et kannatanu sõiduk oli süüdistatava poolt peateele väljasõidu hetkel kokkupõrke kohast ca 15 meetri kaugusel. Sündmuskoha vaatluse andmed kinnitavad, et vaateväli vasakule oli mitukümmend meetrit ning õiguspäraselt vasakpöörde võimalust ootav autojuht nägi peateel liikuvat kannatanu autot. Seega valest asukohast pöörde alustamine mõjutas oluliselt süüdistatava võimalust veenduda ohutuses ning selle olukorra tekitas ta ise oma tahtliku käitumisega. Kui süüdistatav ei oleks teinud pööret keelatud kohast, siis oleks tal olnud võimalus märgata kannatanu autot aegsasti ning tal puudunuks vajadus piiratud nähtavusega kohas agressiivselt kiirendada peateele (et jõuda kõrval olevast autost ette temale vajalikule sõidurajale). Kuna ka sõidurea (asukoha teel) valik oli tahtlik rikkumine ning põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega, siis on ka see rikkumine põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kuna osa süüdistatava süükspandavaid ja tagajärjega põhjuslikus seoses olevaid rikkumisi on toime pandud tahtlikult, siis on õige ka kvalifikatsioon KarS § 422 lg 1 järgi. Varalise kahju hüvitise väljamõistmisse puutuvalt märkis kannatanu esindaja, et kuna selle väljamõistmise on vaidlustanud ainult tsiviilkostja, tähendaks ka tsiviilkostja apellatsiooni 11 rahuldamine ses osas, et maakohtu otsus tuleks tühistada vaid tsiviilkostjalt hüvitise väljamõistmise osas. Ühtlasi leiab kannatanu esindaja, et LS § 33 p 12 vaidlusalust olukorda ei hõlma. LKindlS § 33 p 12 on mõeldud eelkõige olukordade jaoks, kus näiteks kannatanu pidi minema lepingut sõlmima või ise täitma lepingu, kuid lepinguline suhe jäi sõlmimata või lepingut rikuti kannatanu poolt. Kindlustuse põhjenduste kohaselt keelduda kindlustus hüvitamast selle sätte alusel saamata jäänud töötasu või kannatanu kahjustatud asju, kuna need on lepingulise suhte (müügilepingu) alusel läinud kannatanu omandisse. Kohaldamisele ei kuulu ka VÕS § 127 lg 2, kuna selle sätte üheks aluseks on kahju ettenähtavuse printsiip. Liiklusnõudeid rikkunud isiku jaoks on ettenähtav, et kui ta põhjustab liiklusõnnetuse, siis ei saa inimene käia tööl ega saa tarbida ka teenuseid, mille eest on ta juba tasunud. Maakohtu otsusega välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise muutmiseks ei ole alust. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonis ei sisaldu põhjendusi, miks on YY-le väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis ebaseaduslik. Tsiviilkostja apellatsioonis on vastandlikud seisukohad. Esmalt leiab tsiviilkostja, et tema vastutus on piiratud LKindlS § 32 lõikes 3 nimetatud piirmääradega, kuid hiljem analüüsib ta hüvitise suurust ning võrdleb seda oluliselt suuremate hüvitistega, kui tsiviilkostja ise hüvitas. Kindlustusseltsid on ka muudes menetlustes püüdnud väita nagu oleks liikluskindlustuse seaduse § 32 lõikes 3 sätestatud mittevaralise kahju hüvitise ülemmäär või fikseeritud määrad. Liikluskindlustuse seaduse eelnõu menetlemisel kaaluti tõepoolest kehtestada mittevaralise kahju hüvitisele ülemmäär, kuid eelnõu menetlemise käigus sellest loobuti, kuna see oleks olnud vastuolus 24.10.2013 Euroopa Kohtu eelotsusega asjas nr C-277/
8. Selles otsuses leiti, et direktiiviga 72/166 on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis kehtestavad isikukahjude kindlustussumma alampiirist (5,6 miljonit eurot) madalama maksimaalse summa mittevaralise kahju hüvitamisel. LKindlS § 32 ei sätesta mittevaralise kahju ülemmäära, VÕS § 134 lg 2 kohaselt on tegemist mõistliku rahasummaga. Liikluskindlustuse seaduse § 24 nimetatud kahju hüvitamise ulatus on sätestatud LKindlS § 25 lg 1 - surma põhjustamise, tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral 5 600 000 eurot. Seega on ebaõige tsiviilkostja seisukoht, et tema jaoks kehtib mingi eriline hüvitise piirmäär või peaks sellest piirmäärast suuremat mittevaralise kahju hüvitist kuidagi eriliselt tõendama. Mittevaralise kahju hüvitiste hindamine läbi varasemate kohtuotsuste on keeruline ja sageli ei ole andmed täielikud. Väga harva on kohtulahendites kirjas, mis oli kannatanule hüvitatud enne kohtuotsuse tegemist. Kannatanu valu, kannatused ja psühholoogilised üleelamised ei ole liiklusõnnetuste korral hinnatavad läbi süüdistatava tahtluse. Kannatanul on sama valus sõltumata sellest, milliste subjektiivsete tunnustega on süüdistatav käitunud. Kannatanu on elustandardi muutused tõendanud, vastupidiseid tõendeid ei ole esitatud. Asjaolu, et kannatanu teeb kõrgema palgaga tööd, mis ei ole talle otseselt vastuvõetamatu, ei ole aluseks hüvitise vähendamiseks. Tal olid elule teised plaanid ning eesmärgid selles 12 valdkonnas, kus ta töötas enne liiklusõnnetust. Kannatanu ettevalmistust arvestades oleks ta selles valdkonnas võinud saavutada oluliselt märkimisväärsemaid tulemusi ning kõrgemat töötasu kui praeguses töökohas. Töökoha vahetus ei ole iseenesest mittevaralise kahju hüvitise nõudmise aluseks. See iseloomustab lihtsalt seda, millest kannatanu pidi loobuma – armastatud töökohast, hobidest modellinduses ja spordis. Tema elu kaaslaseks on valud ja hirm. Ta ei saa elada enam normaalset intiimelu ning on pidanud muutma oma elustiili. 5.2 Prokurör leiab esitatud vastuses, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Prokurör leiab, et maakohtu otsus on motiveeritud ja seaduslik. Kohus on kaitsja ja tsiviilkostja argumente juba kohtuotsuses kaalunud. Samuti on kohus põhjendanud enda seisukohta. Kohtuotsus on jälgitav ja arusaadav. Kohus on analüüsinud kõiki tõendeid nende kogumis. Prokuröri hinnangul ei saa olukorras, kus isik tahtlikult sõidab peateele välja kohast, kust ta seda teha ei tohi, võimalik rääkida ettevaatamatusest. Süüdistatava ja tema kaitsja väited, et süüdistatav ei teadnud, kuhu poole tahab ta pöörata, on paljasõnalised. Nende väited on ümberlükatud esiteks liiklustehnilise ekspertiisiaktiga, millest nähtub, et süüdistatav sooritas just vasak-, mitte parempööret. Eksperdi hinnangul on täielikult välistatud asjaolu, et sõiduauto Lexuse juht oli liikumas peateele parempöördel. Teiseks nähtub ka tunnistaja CC ütlustest, et Lexus sõitis tema kõrvale paremale ja tegi sealt vasakpööret. Tunnistaja C ütlustest nähtub, et süüdistatav möödus temast paremalt poolt, mistõttu nägi või pidi nägema, et vasakpööret ootas ees mitu sõidukit, kuid sellest hoolimata sõitis ta neist mööda ja sooritas vasakpööret kohast, kus seda teha ei tohi. Oma tegevusega rikkus ta tahtlikult LS § 57 lg 1 nõuet ja sõitis peateel liikuvale juhile ette ja ei andnud temale teed. KarS § 422 näeb ette vastutust just tahtliku LS nõuete rikkumise eest. Sellisele tahtlikule rikkumisele järgnes ettevaatamatusest teisele inimesele raske tervisekahjustuse tekitamine. Prokurör märgib, et peab maakohtu otsust põhjendatuks ka tsiviilhagi rahuldamise osas. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Kuigi süüdistatav ja tema kaitsja on apellatsioonis ühe alternatiivina taotlenud kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, ei ole apellatsioonis toodud välja olulist menetlusõiguse rikkumist, mis selleks alust annaks. Kohtukolleegium nõustub kannatanu esindajaga, et kuigi apellatsioonis on taotletud A. Peterberdi õigeksmõistmist, ei ole süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonis ka seda taotlust toetavaid argumente. Apellatsioonis ei ole eitatud seda, et A. Peterbert rikkus liiklusnõudeid, kuid leitakse, et liiklusõnnetuse ja sellest tulenevalt YY tervisekahjustuse põhjustas A. Peterbert ettevaatamatusest. Nagu apellatsiooniski märgitud, on ka see, kui mootorsõiduki juht põhjustab teisele inimesele raske tervisekahjustuse ettevaatamatusest liiklusnõudeid rikkudes, kuriteona karistatav – selline tegu vastab KarS § 423 lg-le
10. Seega annaks apellatsiooni argumentidega nõustumine ringkonnakohtule aluse A. Peterberdi teo ümberkvalifitseerimiseks KarS § 423 lg 1 järgi, kuid mitte A. Peterberdi õigeksmõistmiseks. Ringkonnakohus siiski apellantide 13 seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et maakohus on põhjendatult tunnistanud A. Peterberdi süüdi KarS § 422 lg 1 järgi.
11. Süüdistatav ja kaitsja leiavad apellatsioonis, et maakohus ei oleks tohtinud liiklusekspertiisi toimikusse võtta ega sellele tugineda, sest on osaliselt võõrkeelne ja tõlkimata. Ringkonnakohus nendib, et apellatsioonis esitatud argumentide mõte peaks KrMS § 321 lg 2 p 4 kohaselt olema apellatsioonis esitatud nõuete põhjendamine. Kõnealuse argumendi puhul jääb selgusetuks, kuidas see toetab apellatsioonis esitatud taotlusi. Apellatsioonis on üksnes nenditud, et võõrkeelseid ja eesti keelde tõlkimata tõendeid ei tohiks kohus toimikusse lisada, ei ole aga esitatud sellega seoses mingit taotlust ega põhjendusi, millest nähtuks, et maakohtu tehtud viga on toonud kaasa põhjendamatu kohtuotsuse. Tõendi vastuvõtmise ja sellele tuginemise vaidlustamisel saab eelkõige olla mõtet juhul, kui apellatsioonis seatakse kahtluse alla asjaolud, mille tuvastamisel on maakohus sellele tõendile tuginenud. Apellatsioonis ei ole vaidlustatud maakohtu järeldusi, mille tegemisel on kohus tuginenud muu hulgas liiklusekspertiisile. Apellandid ei vaidle vastu sellele, et A. Peterbert tegi vasakpööret selleks ettenähtud teeosal vasakpöörde võimalust ootava auto kõrvalt, ega ka sellele, et A. Peterbert ei andnud teed peateel liikunud autole. Maakohus leidis, et tõlke puudumine on kompenseeritud sellega, et ekspert selgitas tõlkimata lühendite sisu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Arvestades seda, et tõlkimise eesmärk on see, et kohtumenetluse pooled saaks dokumendi sisust aru, leiab ringkonnakohus, et sellega, kui dokumendi koostaja selgitas dokumendi sisu ja kohtumenetluse pooltel oli võimalik esitada talle küsimusi, on tõend tehtud pooltele arusaadavaks (seda enam, et võõrkeelsed olid üksnes jooniste juures olevad märked) ja ei ole mingit põhjust seda kõrvale jätta.
12. Kaitsja ja süüdistatav heidavad maakohtule ette, et kohus pole andnud sisulist hinnangut, milline konkreetne A. Peterberdi

nõude rikkumine oli põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega. Ühtlasi ei pea apellandid võimalikuks, et kõik A. Peterberdile etteheidetavad liiklusnõuete rikkumised saaksid olla liiklusõnnetuse ja sellest tulenevalt kannatanu raske tervisekahjustuse vahetuks põhjuseks. Apellatsiooni etteheited on osaliselt põhjendatud. Maakohus on põhjusliku seose küsimust käsitlenud ja asunud seisukohale, et A. Peterberdile etteheidetud liiklusnõuete rikkumised on liiklusõnnetuse ja kannatanu tervisekahjustustega põhjuslikus seoses. Küll tuleb tõdeda, et sellekohased põhjendused on pealiskaudsed. Kohus märgib otsuse punktis 37, et kokkupõrget poleks toimunud, kui süüdistatav poleks sooritanud vasakpööret selleks mitte ettenähtud kohalt ja oleks andnud teed peateel liikunud autole. Seda, kuidas need liiklusnõuete rikkumised liiklusõnnetuseni viisid, kohus rohkem põhjendanud ei ole. Tegemist on aga puudusega, mille saab ringkonnakohus oma otsuses põhjusliku seose küsimust käsitledes kõrvaldada. See, et kokkupõrkega on põhjuslikus seoses see, et A. Peterbert ei andnud LS § 17 lg 1 ja § 57 lg 1 nõudeid rikkudes teed peateel ristmikule lähenenud autole, on ringkonnakohtu hinnangul ilmne. LS § 2 lg 1, mis selgitab tee andmise mõistet, keelab takistada peateel liiklejat, sh alustada liiklemist või teha manöövrit, mis võiks sundida teist liiklejat järsult muutma 14 liikumissuunda või –kiirust (ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et prokurör ja maakohus on alusetult viidanud LS § 2 lg-le 1 kui normile, mida A. Peterbert rikkus; LS § 2 lg 1 selgitab üksnes mõistet, mitte ei kehtesta teeandmise kohustust). LS § 2 lg-s 1 öeldu tähendab, et kõrvalteel oleva auto juht ei tohi alustada manöövrit, kui see ei ole peateel ristmikule läheneva auto tõttu ohutu. A. Peterbert asus vasakpööret tegema hoolimata sellest, et tal ilmselgelt ei olnud võimalik jõuda ohutult läbi peateel vasakult läheneva auto eest: liiklusekspertiisi tulemused näitavad, et QQ juhitud auto oli juba ristmikul, kui A. Peterbert manöövrit alustas (kd I; tl. 37). Sisuliselt sõitis A. Peterbert QQ-le ette – kokkupõrkel puutusid kokku QQ auto esiosa ja A. Peterberdi auto vasakpoolse esitiiva ja esiukse esiosa (kd I; tl. 45, 46). Seda, et autode kokkupõrke tingis see, et A. Peterbert ei andnud teed mööda peateed liikunud YY autole, on möönnud ka apellandid. Seevastu ei nõustu apellandid maakohtu seisukohaga, et kokkupõrkega on põhjuslikus seoses ka see, et A. Peterbert tegi vasakpöörde selleks mitteettenähtud kohast. Apellandid seavad kahtluse alla, kas üldse saab mitu liiklusnõuete rikkumist korraga olla liiklusõnnetuse vahetuks põhjuseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see välistatud. On võimalik, et juht rikub üheaegselt mitut liiklusnõuet ning kõik need rikkumised on sellised, et nende äramõtlemisel oleks saabunud tagajärg võinud jääda saabumata (nt kui joobes juht ületab lubatud sõidukiirust, kaotab auto üle kontrolli ja sõidab teelt välja, põhjustades kaassõitjale raskeid tervisekahjustusi, on saabunud tagajärjega põhjuslikus seoses nii kiiruse ületamine kui juhi joove, mis mõlemad mõjutasid juhi võimet autot valitseda). Ka see, et A. Peterbert sõitis ette peateel liikunud autole, võis olla tingitud mitme liiklusnõude rikkumisest. Seejuures ei nõustu ringkonnakohus ka kannatanu esindaja seisukohtadega, millest tulenevalt tuleb A. Peterberdile etteheidetud rikkumisi käsitada üksteisele järgnevatena. Ringkonnakohus on seisukohal, et vasakpöörde koha valimise kohustust rikkus A. Peterbert samaaegselt teeandmise kohustuse rikkumisega – mõlemat kohustust rikkus A. Peterbert sel hetkel, kui alustas vasakpööret. Apellantide seisukoht on, et vasakpöördeks ebaõige sõidurea valik ei saa olla liiklusõnnetuse põhjus – sama liiklusõnnetus oleks võinud toimuda ka siis, kui A. Peterbert oleks sooritanud vasakpöörde pärisuunavööndi vasakust äärest või teinud paremast reast parempöörde. A. Peterbert sõitis peateele välja, kuna ei märganud kannatanu autot lähenemas. Kui A. Peterbert, olles möödunud vasakpööret ootavatest sõidukitest ja olles valinud vasakpöörde tegemiseks ebaõige sõidurea, oleks märganud peateel liikuvat kannatanu sõidukit ja ei oleks peateele välja sõitnud, siis ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Ringkonnakohtu hinnangul osutavad apellandid ise sellele, kuidas on kokkupõrkega põhjuslikus seoses selleks mitteettenähtud kohast vasakpöörde tegemine. Liiklusõnnetuse asjaolusid arvestades leiab ringkonnakohus, et A. Peterbert sõitis YY autole ette tõepoolest põhjusel, et ta ei märganud seda autot. Liiklusekspertiisi andmetest nähtub, et A. Peterberdi vasakpöörde alguse ajaks oli YY auto oli juba nii lähedal, et YY autot nähes ei saanud A. Peterbert eeldada, et ta jõuab selle auto eest ohutult läbi. Kohtukolleegiumi hinnangul tingis aga just see, et A. Peterbert asus tegema vasakpööret nii, et temast vasakule jäi teine vasakpöörde võimalust ootav auto. Sellest tulenevalt oli A. Peterberdi vaade vasakule piiratud. YY juhitud auto lähenes mööda peateed just vasakult. 15 Seda, et selleks ettenähtud kohas vasakpöörde võimalust ootav auto varjas A. Peterberdi jaoks ära peateel vasakult läheneva YY auto, näitavad ringkonnakohtu hinnangul kannatanu ütlused. Kannatanu ütluste kohaselt ilmus süüdistatava auto ootamatult kõrvalteel vasakpöörde võimalust ootavate autode tagant. Kannatanu kinnitas, et nägi ainult vasakpööret ootavaid autosid, nende taga tema mingit autot ei näinud. Sellele, et see sõiduk tema ette tuli, kannatanu ei jõudnud kuidagi reageerida (II kd, tl 50 prd – 51 prd). Kui vasakpööret ootav auto varjas YY eest ära A. Peterberdi auto, on alust järelduseks, et sama toimis ka vastupidi – ka A. Peterberdi jaoks jäi lähenev YY auto selleks ettenähtud kohas vasakpöörde võimalust oodanud auto varju. Niisiis valis A. Peterbert vasakpöörde tegemiseks koha, kus tal ei olnudki võimalik nõuetekohaselt veenduda, et peateel vasakult autot ei lähene. Sellest tulenevalt leiab kohtukolleegium, et ka manöövri tegemine selleks mitteettenähtud kohast tingis peateele väljasõidu nii, et see viis kokkupõrkeni peateel liikunud autoga ning seega on ka vasakpöörde tegemine selleks mitteettenähtud kohast vahetus põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. On veel teinegi põhjus, miks on põhjust pidada manöövri tegemist selleks mitteettenähtud kohast YY raskete tervisekahjustuste vahetuks põhjuseks. YY eespool viidatud ütluste kohaselt ilmus A. Peterberdi auto ootamatult vasakpöörde võimalust ootavate autode tagant. Seega sellega, et ta tegi manöövri selleks mitteettenähtud kohast, võttis A. Peterbert YY-lt täielikult võimaluse kõrvalteelt tulevale autole kuidagi reageerida. Koos LS § 48 lg-ga 1 rikkus A. Peterbert ka LS § 14 lg-t 2 ja § 16 lg-t

1. Ringkonnakohus nendib, et viidatud sätteis sätestatud üldisi kohustusi on liiklusõnnetuse põhjustanud isik rikkunud alati: neist normidest tuleneb üldine kohustus järgida liiklusalaste õigusaktide nõudeid, arvestada teiste liiklejatega ja vältida liikluse takistamist ja teiste ohustamist või neile kahju tekitamist. Kuivõrd LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 rikkumine seisneb tavaliselt selles, et juht ei järginud mingeid spetsiifilisemaid liiklusnõudeid, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul tavaliselt tegelikult neile sätetele tuginemine põhjendatud – LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 taanduvad üldnormidena erinormide ees (kuigi Riigikohus on pidanud juhi vastutuse sisustamisel neile tuginemist võimalikuks: vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi 2016 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-16, p 11). Praegusel juhul peab ringkonnakohus siiski A. Peterberdile nende sätete alusel tehtud etteheidet põhjendatuks, kuivõrd LS § 48 lg 1 ei ole hõlmatud kõik A. Peterberdi tegu iseloomustavad asjaolud, täpsemalt see, et A. Peterbert trügis mööda manöövri tegemise võimalust ootavatest autodest ning asus selleks mitteettenähtud kohast tegema manöövrit tipptunni ajal. St A. Peterbert käitus selgelt teisi liiklejaid mittearvestavalt, liiklusnõudeid eiravalt ja liiklust ohustavalt. Sellest tulenevalt on üldisele viisakuskohustusele ja ohu vältimise kohustusele eraldi viitamine põhjendatud.
3. Ringkonnakohus peab põhjendatuks maakohtu seisukohta, et A. Peterbert rikkus KarS § 422 lg-s 1 sätestatud tagajärjeni viinud liiklusnõudeid tahtlikult. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et selleks mitteettenähtud kohast tegi A. Peterbert vasakpöörde kavatsetult –vasakpöörde võimalust ootavate autode rivist välja sõitmine ja manöövri üritamine selle kõrvalt ei jäta ses osas kahtlust. Apellatsiooni kohaselt püüdis A. Peterbert veenduda selles, et peateel sõidukeid ristmikule ei lähene, ning YY-le ei andnud ta teed vaid põhjusel, et ei märganud seda autot. Apellandid 16 leiavad, et kuna A. Peterbert kontrollis, kas pöörde tegemine on ohutu, kuid eksis selles, tegutses ta ettevaatamatult. Ringkonnakohus on seisukohal, et see, kui isik on teinud midagi selle väljaselgitamiseks, kas peateele sõitmine on ohutu, ei tähenda vältimatult, et ta sai tee andmise kohustust rikkuda vaid ettevaatamatusest. Selleks, et tee andmise kohustuse rikkumine oleks tahtlik, peab juht pidama vähemalt võimalikuks, et tal on nii kohustus kui ka vajadus anda teed. Selles, et A. Peterbert teadis, et tal on kohustus anda teed, ei ole kahtlust. Ristmikul oli vastav liiklusmärk (kd I; tl. 14) ning seda, et A. Peterbert poleks seda märki näinud, väidetud ei ole. Pealegi näitas seda, et Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maanteel sõitvatele autodele tuleb teed anda, tõsiasi, et Harku-Rannamõisa maanteel olevad autod ootasid vasakpöörde tegemise võimalust. Seoses vajadusega anda teed tuleb arvestada, et A. Peterbert tegi manöövri olukorras, kus vasakul seisev ja samuti vasakpöörde võimlaust ootav auto varjas tema eest peateel lähenevad autod, see auto ei olnud manöövrit alustanud ning tegemist oli tipptunniga. Neid asjaolusid arvestades leiab ringkonnakohus, et A. Peterberdil ei saanud olla kindlust, et mööda peateed vasakult sõidukeid ei lähene, vaid ta võttis manöövrit alustades riski. See, et A. Peterbert sõitis peateele olukorras, kus ta ei saanud välistada sõiduki lähenemist mööda peateed, tähendab, et ta pidas võimalikuks, et peab teed andma. Sellest tulenevalt nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et A. Peterbert rikkus tee andmise kohustust kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus leiab, et tee andmise kohustuse rikkumine kaudse tahtlusega ei välista seda, et YY tervisekahjustuse põhjustas A. Peterbert ettevaatamatusest. Teeandmise kohustuse tahtlik rikkumine ei tähenda, et juht peab möönma, et tema tegu toob kaasa kokkupõrke. Teeandmise kohustuse rikkumine ei tähenda, et alati kaasneb sellega kokkupõrge. Kohustus anda teed tähendab, et teha ei tohi manöövrit, mis võiks sundida teist liiklejat järsult muutma liikumissuunda või -kiirust.
4. Eelnevast tulenevalt ei ole alust A. Peterberdi teo ümberkvalifitseerimiseks. Samuti ei ole alust A. Peterberdile mõistetud karistuse muutmiseks. Maakohus hindas A. Peterberdi süü keskmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonis välja toodud argumendid alust lugeda A. Peterberdi süüd väikseks. Apellatsioonis on välja toodud, et kannatanu tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud ja tema tervislik seisund on pea täies ulatuses taastunud. Tema töövõimetuse periood oli 5 kuud ja 19 päeva, mille järel asus kannatanu tööle. Kannatanul liiklusõnnetuse tõttu tekkinud ärevushäirete ja foobiate olemasolu ei ole diagnoositud. Kohtukolleegium peab tõdema, et kuigi tagajärjedelikti puhul tuleb süü suuruse tuvastamisel arvestada nii tegu kui tagajärge, ei ole maakohus otsuses tagajärge käsitlenud. Kannatanu tervisekahjustus on raske põhjusel, et sellest paranemine kestab üle nelja kuu. Kui kõrvutada seda teiste tunnustega, mille alusel liigituvad tervisekahjustused raskeks, on tegemist pigem kerge tagajärjega: enamik raskeid tervisekahjustusi on sellised, mille mõju on püsiv (nt elundi kaotus või selle tegevuse lakkamine, nägu oluliselt moonutav vigastus) või eriti tõsine (eluohtlikkus, raseduse katkemine). Samas võib järeldada, et ka maakohus ei pidanud saabunud tagajärge KarS § 422 lg 1 kontekstis väga raskeks. Hoolimata sellest, et kohus on toonud välja A. Peterberdi tegu iseloomustavad asjaolud, mis viitavad pigem suurele süüle (liiklusolukorda 17 arvestades käitus A. Peterbert liiklusnõudeid ignoreerides ja kaasliiklejate suhtes hoolimatult), pidas kohus A. Peterberdi süüd keskmiseks ning mõistis talle lõppkokkuvõttes sanktsiooni keskmisest määrast tunduvalt kergema karistuse. Veelgi kergema karistuse mõistmiseks ringkonnakohus alust ei näe. Tekitatud tervisekahjustust ei iseloomusta ainult see, kui kaua oli YY töövõimetuslehel. Kuivõrd tervisekahjustuse raskus tuleneb praegusel juhul selle paranemise kestusest, on A. Peterberdi süü suuruse hindamisel oluline see, milliseid piiranguid ja kannatusi tervisekahjutused YY-le põhjustasid. Haiglast välja kirjutamise järgselt olid YY liikumine tõsiselt piiratud (mh oli ette nähtud, et liikumisel tuleb kasutada kõrget rulaatorit – vt nt isiku ekspertiisiakt, kd I; tl. 41). Kolm kuud pidi ta kandma korsetti (kd I; tl 47-54).Ka nähtub meditsiinidokumentidest, et nimmelüli murd põhjustas pikemat aega seljavalusid. Apellatsioonis märgitut, et A. Peterbert ei ole varem karistatud, on maakohus juba karistuse mõistmisel arvestanud. Samuti on kohus nimetanud karistuse mõistmisel arvesse võetud asjaolude hulgas seda, et kohtu hinnangul on A. Peterbert mõistnud toimepandud teo tõsidust.
5. Süüdistatava ja kaitsja apellatsiooni kohaselt tuleb VÕS § 134 lg 5 alusel arvestada kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel, et A. Peterbert rikkus liiklusnõudeid ettevaatamatusest. Kuna ringkonnakohus ei nõustunud apellantide seisukohaga, et A. Peterbert rikkus liiklusnõudeid ettevaatamatusest, ei anna see argument alust hüvitise muutmiseks.
6. Süüdistatav ja tema kaitsja leiavad apellatsioonis, et kannatanu ei ole tõendanud kõiki nõude aluseks olevaid asjaolusid, nimelt ei ole kannatanu tõendanud, et ta tegeles modellinduse ja triatloniga. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Maakohtu
7. septembri 2020 istungi protokollist nähtuvalt on kannatanu andnud nii triatloniga tegelemise kui modellina tegutsemise kohta ütlusi, kusjuures need ütlused ei piirdu vaid väite esitamisega, et ta varem nende tegevustega tegeles, vaid kannatanu on prokuröri ja kannatanu esindaja küsimustele vastates kirjeldanud nii seda, milles seisnes modellindusega tegelemine, kui ka triatlonitreeninguid. Samuti selgitas kannatanu ütlusi andes, miks ta nende tegevustega enam tegeleda ei saa (kd II; tl. 52, 52 prd, 53). KrMS § 381 lg-st 6 tuleneb, et ka tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse eelkõige kriminaalmenetluse regulatsioonist – selle sätte kohaselt lähtutakse tsiviilhagi menetlemisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust siis, kui kriminaalmenetluse seadustik lahendamist vajavat küsimust ei reguleeri. See, milliste tõenditega on kriminaalmenetluses võimalik faktilisi asjaolusid tõendada, on reguleeritud KrMS § 63 lg-s
8. Loetletud tõendite seas on ka kannatanu ütlus. Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene, et kannatanu ütlus ei oleks tõendina kasutatav tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel. Seega: kuna kannatanu on andnud nende väidetega seonduvate asjaolude kohta ütlusi, on neid väiteid kinnitav tõend kohtule esitatud. Ka tsiviilkostja esindaja seab apellatsioonis kahtluse alla selle, kuivõrd kannatanu spordi ja modellitööga tegeles, nagu ka selle, kas neist tegevustest sundisid loobuma just liiklusõnnetuse tulemusel saadud tervisekahjustused. Tsiviilkostja esindaja möönab, et kannatanu on nende asjaolude kohta ütlusi andnud, kuid leiab, et need on subjektiivsed. Tsiviilkostja esindaja heidab ette, et kannatanu pole esitanud oma tegevuste kohta ühtegi fotot või koopiaid veebilehelt. Veel märgib ta, et kannatanu ütlustest ei tule välja, mis vanuses ta modellitööga tegeles. 18 Kõik need etteheited on põhjendamatud. Kriminaalmenetluse seadustik ei kirjuta ette, milliste tõenditega mingit asjaolu peab tõendama. Sellest tulenevalt ei olnud kannatanul kohustust tõendada oma väiteid just fotode või veebilehe koopiatega. KrMS § 61 lg 1 näeb ette, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Sellest tulenevalt on tõendamiseseme asjaolusid võimalik tõendada kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega. KrMS § 61 lg-st 1 tuleneb ka keeld lugeda kellegi ütlusi ebausaldusväärseks ainuüksi ütluste andja menetlusliku staatuse alusel. Selleks, et kellegi ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada, peavad olema mingid konkreetsed asjaolud. Ainsa asjaoluna on tsiviilkostja esindaja märkinud, et kannatanu ütlustest ei tule välja, mis vanuses ta modellitööga tegeles. Sellega seoses tuleb märkida, et kriminaalmenetluses antakse ütlusi vastustena konkreetsetele küsimustele. Seega ei saanud kannatanu selgitada asjaolusid, mille kohta talle küsimusi ei esitatud. Ringkonnakohus juhibki tähelepanu, et olukorras, kus tsiviilkostja esindajal või kaitsjal tekkis kannatanu ütluste põhjal küsimusi, kas saadud tervisekahjustus ikka sai olla põhjus, miks kannatanu pidi lõpetama triatloni või modellindusega tegelemise, oli neil võimalik kannatanu küsitlemisega kannatanu väidete paikapidavust kontrollida, kuid kumbki seda võimalust ei kasutanud. Olukorras, kus kannatanu andis ütlusi, mille kohaselt oli just saadud tervisekahjustus põhjus, miks ta oli sunnitud nii triatloni kui ka modellindusega tegelemise lõpetama, ning tema ütlustes ei ilmnenud küsitlemise tulemusel mingeid vastuolusid või küsitavusi, mis ta ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seaks, on põhjust tema ütlustele tugineda. Kuivõrd ei ole esitatud ka tõendeid, mis kannatanu ütlused ümber lükkaks, on maakohus lugenud põhjendatult tsiviilhagis esitatud väited tõendatuks.
9. Süüdistatav ja tema kaitsja peavad kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitist põhjendamatult suureks, tuues välja, et kannatanule ei tehtud pärast õnnetust operatsioone, ta viibis haiglaravil 5 päeva, tema taastusravi on olnud tulemuslik. Samuti märgivad süüdistatav ja kaitsja, et kannatanu asus peale töövõimetuse perioodi uuesti tööle, tal ei ole tekkinud püsivat töövõimetust ja kannatanu sissetulek ei ole vähenenud. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna need asjaolud alust kahjuhüvitise vähendamiseks, kuna apellatsioonis ei ole ära näidatud, et maakohus oleks jätnud need asjaolud arvestamata, ega seda, et neid asjaolusid arvestades oleks maakohus üldist kohtupraktikat arvestades mõistma välja väiksema hüvitise. Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus arvestanud sellega, et kannatanu oli haiglas 5 päeva. See, et kannatanule ei tehtud operatsioone, ei näita tingimata, et tema kannatused oleks olnud väiksemad. Maakohus arvestas sellega, et eksperdi selgituste kohaselt vastas kannatanu
10. nimmelüli murd eelviimasele raskustasemele. Kannatanu ütluste kohaselt oli ta sunnitud seetõttu, et operatsiooni otsustati mitte teha, kaks kuud lamama. Kohus luges tõendatuks, et vigastus põhjustas kannatanule pikaajalist valu, kannatanu on olnud sunnitud käima erinevate arstide juures, ta sai taastusravi. Kohtuotsuse tegemise ajaks ei olnud kannatanu täielikult paranenud. Mis puutub apellatsiooni argumenti, et kannatanu asus uuesti tööle, siis maakohus pidas oluliseks seda, et tööle naastes ei saanud YY töötada täiskoormusega
11. Ka tsiviilkostja esindaja leiab, et tervisekahjustuse mõjud kannatanule ei ole olnud nii suured, kui kannatanu on väitnud. Apellandi hinnangul on kohus jätnud ebaõiglaselt tähelepanuta füsioterapeudi 19.05.2019 kokkuvõtte taastusravi kulust. Kohtutoimikusse lisatud kannatanu Ida-Tallinna Keskhaigla epikriisis nr E68041 on füsioterapeut 19.05.2019 märkinud, 19 et teraapia tulemusena on seljavalu taandunud, aeg-ajalt peale pikemat kõndimist tekib väsimustunne seljalihastes. Apellant märgib, et kuigi kannatanu väitel vahetas ta tervisekahjustsue tõttu töökohta, on kannatanu esimene palk uuelt töökohalt laekunud augustis 2019, mis tähendab, et töö vahetamise ajaks oli seljavalu taandunud ega saanud olla peamiseks motivaatoriks. Apellant lisab, et mõlemad töökohad on sarnaselt nn istuvad. Ringkonnakohtu hinnangul ei näita apellatsioonis viidatud füsioterapeudi hinnang seda, et tervisekahjustuse mõju kannatanule oleks väike. Veel 9 kuud pärast liiklusõnnetust ei olnud kannatanu täielikult paranenud – apellatsioonis viidatud kande kohaselt väsisid kannatanu seljalihased pikema kõndimise korral, ühtlasi on märgitud, et patsiendile on õpetatud harjutusi, et ta jätkaks neid iseseisvalt. Ringkonnakohus nendib sedagi, et kannatanu selgituste kohaselt vahetas ta töökohta mitte põhjusel, et senise töökoha tingimused ei sobinud, vaid seetõttu, et sõit senisesse töökohta oli liiga pikk ja ta pidi otsima töö kodu lähedal. St see, mis tekitas kannatanule ebameeldivusi, oli autosõit.
12. Mõlemas apellatsioonis vaidlustatakse seda, et maakohus võttis mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel arvesse, et YY oli sunnitud vahetama pärast liiklusõnnetust töökohta. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonis rõhutatakse, et kannatanu sissetulek pärast õnnetust ei vähenenud. Sellele argumendile on maakohus otsuses vastanud, pidades palga suurusest olulisemaks seda, et tervisekahjustuste tõttu pidi YY loobuma meelepärasest töökohast. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et mittevaralise kahju kontekstis on oluline mitte palk, vaid töökoha meeldivus. Tsiviilkostja esindaja rõhutab aga seda, et kannatanu ütluste kohaselt on ta ka uue töökohaga rahul. Ringkonnakohus leiab, et sellest hoolimata on sunnitud töökohavahetus asjaolu, mida hüvitise väljamõistmisel arvestada. Oluline on see, et ka eelmises töökohas YY-le meeldis ja kui ta ei oleks olnud tervisekahjustusest tulenevalt sunnitud, ei oleks ta töökohta vahetanud. Seega oli kannatanu sunnitud tegema oma elukorralduses muudatuse, mida ta muidu ei oleks teinud. Tsiviilkostja esindaja märgib, et Ida-Tallinna Keskhaigla epikriisi nr E68041 füsioterapeudi 11.12.2018 kandest nähtub, et kannatanu kandis tugikorsetti harva. Sellest tulenevalt leidis apellant, et tõendatud pole, et kannatanu kandis kolm kuud tugikorsetti. Samuti peab ta väga tõenäoliseks, et tugikorseti kandmata jätmine tegelikult pikendas kannatanu taastumist. Ringkonnakohus nendib, et samas epikriisis, millele tsiviilkostja esindaja viitab, on märgitud, et YY kandis korsetti kokku kolm kuud (kd I; tl. 53). Ka märge, et patsient kandis korsetti harva, ei tähenda, nagu poleks ta korsetti üldse kandnud, ega ka seda, et YY oleks kandnud korsetti ettenähtust vähem. Ringkonnkohus nendib, et mõlemas viidatud sissekandes on märgitud seda, et esimesed kaks kuud YY enamasti lamas. Selle kohta, et YY oleks ka lamades pidanud kandma korsetti, ei ole tõendeid esitatud.
13. Mõlemas apellatsioonis on rõhutatud, et YY-l ei ilmnenud kannatanul viiteid kognitiivhäiretele ega posttraumaatilisele stressihäirele. Depressiooni, asteenia, paanikahäire, sotsiaalfoobia, unehäirete sümptomid puudusid. See väide peab paika, samas nähtub epikriisi sissekandest, et patsient on oma terviseseisundist tulenevalt pinges ja ärev. EEK-2 tulemus 20 viitab ülemäärasele ärevusele (kd I; tl. 54). Seega avaldas saadud tervisekahjustus kannatanu psüühilisele seisundile negatiivset mõju, olgugi et mitte nii tõsiselt, et see oleks toonud kaasa psüühikahäire.
14. Apellatsioonides on märgitud, et maakohtu otsusega väljamõistetud hüvitis ei ole kooskõlas senise kohtupraktikaga. A. Peterberdi ja tema kaitsja apellatsioonis jääb esitatud väide aga üksnes paljasõnaliseks arvamusavalduseks, sest selle väite põhjendus puudub täielikult. Maakohus on otsuses viidanud varasematele kohtulahenditele, mida kohus hüvitise suuruse kindlaksmääramisel orientiirina kasutas. Apellatsioonis ei ole näidatud ära, miks ei ole praegune juhtum maakohtu otsuses viidatutega analoogne. Samuti ei ole viidatud muudele kohtulahenditele, mis annaks põhjust järelduseks, et valitsevale kohtupraktikale vastaks väiksem hüvitis. Tsiviilkostja apellatsioon on ses osas põhjalikum ning selles on leitud, et tsiviilkostja poolt loetletud lahenditest tulenevalt oleks põhjendatud oluliselt väiksem (5000 euro piiresse jääv hüvitis). Ringkonnakohus nendib, et maakohus on kohtupraktikas väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurust põhjalikult käsitlenud. Seejuures möönis kohus, et tsiviilkostja osutatud kohtulahenditega väljamõistetud hüvitised on väiksemad. Kohus ei pidanud neid lahendeid kõige täpsemalt praegusele juhtumile vastavaiks. Peamiseks orientiiriks võttis kohus kriminaalasjas nr 1-17-33 väljamõistetud 10 000 ja 12 000 euro suurused hüvitised. Kohus tõi välja, et ka viidatud kohtuasjas seisnes ühe kannatanu tervisekahjustus nimmelüli murrus seljaaju kahjustuseta. Arvestades vigastuse samasugust iseloomu peab ringkonnakohus selle lahendi eeskujuks võtmist põhjendatuks. Nimetatuist mõnevõrra suurema hüvitise väljamõistmist põhjendas maakohus sellega, et mittevaralise kahju hüvitise suurused peavad vastama ühiskonna heaolu üldisele tasemele, st palkade kasvades peavad kasvama ka hüvitised. Kohtukolleegium leiab, et tsiviilkostja esindaja apellatsioonis esitatud kalkulatsioonis keskmise hüvitise suuruse kohta ei näita, et maakohtu hüvitis oleks põhjendamatult suur. See, et väljamõistetud hüvitis peab vastama kohtupraktikale, ei tähenda, et hüvitis peab jääma keskmise väljamõistetud hüvitisega samasse suurusjärku. Oluline on, et väljamõistetud hüvitis oleks võrreldav samalaadsete asjaolude puhul välja mõistetud hüvitistega. Praegu on see tingimus täidetud – väljamõistetud hüvitis jääb samasse suurusjärku varem samasuguse vigastuse korral välja mõistetud hüvitisega. Ühtlasi nähtub maakohtu otsusest, et tervisekahjustuse eest on mõistetud välja ka oluliselt suuremaid hüvitisi (30 000 eurot). Eelnevast tulenevalt ei näe ringkonnakohus alust maakohtu otsuse tühistamiseks kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise osas.
15. Küll leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkostjalt süüdistatavaga solidaarselt varalise kahju hüvitise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus nõustub tsiviilkostjaga, et maakohus on varalist kahju A. Peterberdilt ja tsiviilkostjalt solidaarselt välja mõistes kohaldanud valesti LKindlS § 33 p
16. LKindlS § 33 21 p 12 ütleb, et selle seaduse alusel ei hüvitata „kahju, mille ärahoidmine ei ole liiklusreeglite täitmise eesmärgiks, näiteks kahju, mis tuleneb sellest, et kahjustatud isikul jääb kindlustusjuhtumi tagajärjel täitmata kindlustusjuhtumis mitteosalenud isikuga sõlmitud leping“. Maakohus leidis, et liiklusreeglite eesmärk on liikluses osalejate tervise ja vara kaitse. Kannatanul ei olnud võimalik minna reisile tervisekahjustuste tõttu, mille ta sai põhjusel, et süüdistatav rikkus liiklusreegleid. Kohus leidis, et see kahju ei ole võrreldav LKindlS § 33 p-s 12 toodud näitega ega kuulu LKindlS § 33 p-s 12 sätestatud erandi alla. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et praegune juhtum erineb LKindlS § 33 p-s 12 toodud näitest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on LKindlS § 33 p 12 tõlgendamisel eksinud. LKindlS § 33 p-st 12 tuleneb, et seadusandja on soovinud jätta hüvitatavate kahjude alt välja mingi osa liiklusõnnetusega seonduvaid kahjusid, kuid maakohtu seisukoha valguses jääb ebaselgeks, millised kahjud hüvitatavate hulgast välja jäävad. Ringkonnakohus möönab, et LKindlS § 33 p 12 on raskesti mõistetav. Mõnevõrra aitavad mõista seda, milliste kahjude hüvitamist on soovitud välistada, Riigikogu kodulehel oleva otsimootori kaudu kättesaadavad eelnõu menetlust kajastavad dokumendid. Punktid 11 ja 12 lisati LKindlS §-i 33 eelnõu menetlemisel Riigikogus. Muudatusettepanekute loetelus on vajadust täiendada LKindlS §-i 33 punktiga 12 selgitatud järgnevalt: „Selgitus: Liikluskindlustuse süsteem on loodud isikukahju, töövõime kaotuse, ülalpidamise kaotuse, sõiduki tarbimisväärtuse vähenemise jm hüvitamise tagamiseks. Punkti 12 eesmärk on täpsustada liikluskindlustuse seaduse normide kaitse-eesmärki, välistamaks kahjude hüvitamine, mille hüvitamine liikluskindlustuse süsteemist ei ole mõistlik ega põhjendatud ning mõjub suurendavalt kindlustusmaksele.“ Seega on kõnealuse sätte eesmärk just välistada selliste kahjude hüvitamine, mis tekkisid mingi kolmanda isikuga sõlmitud lepingu (v.a töölepingu või muu lepingu, mille sisu oli mingi töö tegemine sissetuleku saamiseks) täitmata jäämise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et ses osas ei ole vahet, kas kahju tekkis seetõttu, kas kahju saanu ei saanud täita lepingust tulenevat kohustust, või seetõttu, et tal ei olnud võimalik kasutada lepingust tulenevat õigust. Öeldust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et tsiviilkostjalt varalise kahju hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud. Kuivõrd selle välistab liikluskindlustuse seadusest tulenev piirang, ei tähenda eelnev, et põhjendamatu oleks varalise kahju hüvitise väljamõistmine süüdistatavalt.
17. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus osaliselt tsiviilkostja esindaja apellatsiooni ja teeb KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 340 lg 2 p 5 alusel uue otsuse, millega tühistab tsiviilkostjalt varalise kahju hüvitise väljamõistmise solidaarselt süüdistatavaga ning jätab tsiviilkostjalt kõnealuse hüvitise välja mõistmata. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
18. Kuna ringkonnakohus jätab süüdistatava ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata, jäävad selle esitamisega seotud kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 süüdistatava kanda. Kannatanul apellatsioonivastuste esitamisega tekkinud menetluskulud jätab ringkonnakohus KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda, sest kannatanut tekkinud kulud olid osaliselt seotud tsiviilkostja esindaja esitatud apellatsioonile vastamisega ning selle apellatsiooni 22 ringkonnakohus osaliselt rahuldas. Ringkonnakohtule esitatud tõendi kohaselt oli apellatsioonidele vastuse esitamise kulu kokku 832,5 eurot ning ringkonnakohus peab seda põhjendatuks, arvestades, et kannatanu esindaja esitas vastuse kahele apellatsioonile. Allkirjastatud digitaalselt 23