← Eesti

1-20-7857/23

Obsah (5)§ 199§ 68§ 65§ 69§ 75

1-20-7857 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. märts 2021. a Tallinn Kriminaalasja number 1-20-7857 (20270000176) Kohtukoosseis Kriminaalasi E

§ 199lg 2 p 4, 8 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 21.

detsembri 2020. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Kaitsja Prokuratuur ja süüdistatava Kristjan Kikkase kaitsja vandeadvokaat Natalia Suvorova Aarne Pruus Kristjan Kikkas, isikukood: 37802040231; elukoht: XXX; kodakondsus: EV kodanik; emakeel: eesti keel; haridus: XXX; töökoht: XXX; varem kriminaalkorras karistatud Pärnu Maakohtu 18.11.2019.a otsusega

§ 199

lg 2 p 4, 8 järgi tingimisi 1 aastase vangistusega, millest peale eelvangistuse mahaarvamist jäi kanda 11 kuud 27 päeva, katseaeg 1 aasta ja 6 kuud katseajaga, katseaja lõpp 18.05.2021.a. Kahtlustatavana kinni peetud 27.05.2020.a, s.o 1 päev. Vandeadvokaat Natalia Suvorova Asja lahendamise viis Kirjalik menetlus Prokurör Süüdistatav RESOLUTSIOON 1. Tühistada Pärnu Maakohtu 21. detsembri 2020. a kohtuotsus osas, millega Kristjan Kikkas mõisteti õigeks

§ 199lg 2 p 4, 8 järgi kuritegude toimepanemises enne 24.05.2020.

a, alates täpselt tuvastamata ajast

  1. a.
  2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega tunnistada Kristjan Kikkas süüdi

§ 199lg 2 p 4, 8 järgi kuriteo toimepanemises 2018.

aastal täpselt tuvastamata ajast alates kuni 24.05.

  1. a.
  2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Kristjan Kikkasele on

§ 199

lg 2 p 4 ja 8 järgi esitatud süüdistus varguses, mis seisnes selles, et tema, olles isikuks, kes on Pärnu Maakohtu 18.11.2019.a otsusega süüdi mõistetud ja karistatud varguste toimepanemise eest, tungis suletud lukustamata ukse avamise teel sisse XXX asuvasse X OÜ tootmishoonesse, kust varastas ühtse tahtlusega jätkuva kuriteona

  1. aastast alates, kuid eeluurimisel täpselt tuvastamata ajast, kuni 24.05.
  2. a X OÜ-le kuuluvaid kase liimpuitkilpe koguväärtusega 1280,97 eurot (kokku 73 tk), saare liimpuitkilpe koguväärtusega 1795,58 eurot (kokku 31 tk) ja tamme liimpuitkilpe koguväärtusega 7348,18 eurot (kokku 121 tk), põhjustades X OÜ-le varalist kahju kogusummas 10 424,73 eurot.
  3. Pärnu Maakohtu
  4. detsembri
  5. a otsusega tunnistati Kristjan Kikkas süüdi

§ 199

lg 2 p 4, 8 järgi 24.05.2020.a kuriteoepisoodis ning mõisteti talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. Mõisteti Kristjan Kikkas õigeks

199 lg 2 p 4, 8 järgi kuritegude toimepanemises enne 24.05.2020.a, alates täpselt tuvastamata ajast 2015. a.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistus 1 (üks) päev ning loeti kandmisele kuuluvaks karistuseks vangistus 5 (viis) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva.

§ 65lg 2 alusel suurendati karistust Pärnu Maakohtu 18.11.2019.

a otsusega mõistetud 11 (üheteist) kuu ja 27 (kahekümne seitsme) päevase vangistuse võrra ja mõisteti liitkaristuseks 1 (üks) aasta, 5 (viis) kuud ja 26 (kakskümmend kuus) päeva vangistust.

§ 69

lg 1 ja lg 3 alusel asendati vangistus 536 (viiesaja kolmekümne kuue) tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtajaks määrati 2 (kaks) aastat. Määrati, et üldkasuliku töö tegemise ajal on Kristjan Kikkas kohustatud järgima

§ 75lg-s 1 ettenähtud kontrollnõudeid. Kr

MS § 175 lg 1 p 4, 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel mõisteti välja Kristjan Kikkaselt riigituludesse menetluskuludena kokku 1068 eurot, s.o ¼ määratud kaitsjale määratud tasust, s.o 192 eurot ja sundraha 876 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel võimaldti menetluskulude tasumist ositi, alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 12 kuu jooksul, igakuise maksena 89 eurot.

  1. Maakohus asus seisukohale, et tõendamist leidnud, et Kristjan Kikkas varastas 24.05.2020 X OÜ territooriumilt üksteist tammepuidust liimpuitkilpi. Inventuuri aktiga leidis tõendamist, et 121 tammepuidust liimpuitkilbi väärtus on 7348,18 eurot. Järelikult on üheteistkümne tammepuidust liimpuitkilbi väärtus 668 eurot. Seega on tõendatud, et Kristjan Kikkase poolt 24.05.2020 varastatud X OÜle kuuluva üheteist tammepuust liimpuitkilbi väärtus on 668 eurot. Kuna liimpuitkilbid kuulusid enne
  2. aastat OÜle W, ei saanud Kristjan Kikkas enne 2018 varastada X OÜle kuuluvat vara. Kuigi Kristjan Kikkas tunnistas, et ta võttis
  3. aastal liimpuitkilpe ca kahekümnel korral, kaks-kolm kilpi korraga, siis kohtu arvates ei ole võimalik tuvastada, millises koguses ning millisest puidust liimpuitkilpe Kristjan Kikkas nimetatud perioodil OÜst X varastas, mistõttu kohus mõistis K. Kikkase õigeks varguses, mis on aset leidnud enne 24.05.
  4. Samas kohus tuvastas, et K. Kikkase ütlused selle kohta, et ta ei ole kätte saanud kogu ametlikku töötasu, on paljasõnalised. Kohtu arvates K. Kikkase poolt esitatud arvestus kinnitab SS ütlusi selle kohta, et palga maksmine toimus ülekannetega ja sularahas, palga maksmine ei olnud regulaarne, aga alati sai välja makstud. K. Kikkase ütlused selle kohta, et ta võttis liimpuitkilpe SS loal ja korraldusel just öisel ajal, et teised töötajad, kellele tööandja võlgu oli sellest teada ei saaks, ning lülitas turvakaamerad välja, et maksuamet teada ei saaks, ei ole usaldusväärsed. Maakohus tuvastas, 2

(9)et puudub alus kahelda SS ütlustes, et mingit erikokkulepet temal süüdistatavaga ei olnud. Perioodist
  1. aasta kuni 06.07.
  2. a oli Kristjan Kikkas töövõimetuslehel ligikaudu aasta. Alates 30.11.
  3. a on talle tehtud väljamaksed W OÜ arvelt kokku 4372,47 eurot töötasuna, puhkusetasuna ning töövõimetuslehel viibimise eest. Seega leidis kohus, et tegelikkusele ei vasta Kristjan Kikkase väide, et tema ei ole puhkuse- ega haigusrahasid saanud. Maakohus tuvastas, et Kristjan Kikkase ütlused selle kohta, et tema võttis liimpuitkilpe SS nõusolekul ja korraldusel, ei vasta tõele. Kohus luges tõendatuks, et SS ei ole Kristjan Kikkasele võlgu töötasu. Tegelikkusele ei vasta K. Kikkase väide, et Kristjan Kikkas andis SS-le 2500 eurot ning võis seetõttu tagatiseks liimpuitplaate võtta. ESITATUD APELLATSIOONID
  4. Apellatsiooni esitas prokuratuur, kes ei nõustu maakohtu järeldustega, et K. Kikkase süüdistuse mahtu tuleb vähendada selle tõttu, et tõendamata on liimpuitkilpide kogus ja väärtus, enne 24.05.2020 aset leidnud varguse osas. Kuigi kohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendites tühistati alamaastme kohtuotsused seetõttu, et puudusid tõendid varastatu koguse ja väärtuse osas, ei ole nende lahendite põhimõtted arutatavas kriminaalasjas kohaldatavad. Ekslik on maakohtu seisukoht, et varastatu kogus on tuvastamata. Seda seetõttu, et prokurör esitas kohtule läbiotsimise protokolli, millega tõendas varastatu koguse. Süüdistatav ega tema kaitsja ei esitanud antud tõendi osas vastuväited. Seega on tegemist lubatava ja usaldusväärse tõendiga (kohtuistungi protokoll lk 96). Antud tõendiga on tõendatud varastatu kogus: 73 kase liimpuitkilpi, 31 saare liimpuitkilpi ja 121 tamme liimpuitkilpi, kokku 225 tükki. 4.
  5. Prokurör leiab, et ekslik on ka maakohtu seisukoht, et tuvastamata on varastatu väärtus. Seda seetõttu, et prokurör esitas kohtule esemete üleandmise/vastuvõtmise akt ja inventuuri aktid, millega tõendas varastatu väärtust. Süüdistatav ega tema kaitsja ei esitanud antud tõendi osas vastuväited. Seega on tegemist lubatava ja usaldusväärse tõendiga (lk 96-97). Antud tõendiga on tõendatud, et varastatu väärtus on 7348.18 eurot. SS ütlustest selgub, et temaga seotud erinevate äriühingute poolt on XXX hoones toimunud liimpuitkilpide tootmine alates
  6. aastast. Esimesed äriühingud olid B OÜ, G OÜ, Q OÜ. Alates aastast 2013 või 2104 tegutses XXX tootmishoones liimpuitkilpide tootmisega temale kuuluv OÜ U, mis läks pankrotti aastal
  7. OÜ U-ga paralleelselt tegutses XXX hoones ka OÜ W (lk 83). Pärast OÜ U pankrotti, s.o 2018 aastast tegelesid XXX hoones liimpuitkilpide tootmisega OÜ X ja OÜ W (lk 83). OÜ W kuulus SS vennale ja OÜ X SS abikaasale. Samas selgub tema ütlustest, et tema tegeles mõlema firma majandustegevuse juhtimisega. OÜ-s X oli ta juhatuse liige ning OÜ-d W esindas volituse alusel (lk 87). X OÜ ostis materjali ja W OÜ teostas tööd, misjärel esitas arve OÜ X. Pärast seda, kui OÜ X tasus arve, läksid liimpuitkilbid X OÜ omandusse (lk 88). SS avaldas, et enne X OÜ asutamist kuulusid liimpuitkilbid OÜ-le W (lk 91). SS on kindel, et politsei poolt talle üle antud liimpuitkilbid on valmistatud tema äriühingu poolt, XXX tootmishoones. Seda seetõttu, et kilbid on tema äriühingu nimestikus olnud tooted - nende paksused, laiused, pikkused on samad. Analoogne on ka toodangu kokkupanemise käekiri (lk 85, 89-91). Läbiotsimisprotokolliga on tõendatud, et Kristjan Kikkase elukoha (XXX) juurde kuuluvast keldriboksist ja keldriboksi vahekäigust võeti menetlustoimingu käigus ära erinevas mõõdus liimpuitkilpe, kokku 225 tükki. Prokurör on seisukohal, et tõendamist on leidnud asjaolu, et K. Kikkase elukoha juurde kuuluva keldri läbiotsimisel ära võetud liimpuitkilbid, olenevalt varguse toimepanemise ajast, kuulusid OÜle U, OÜ-le W või OÜ-le X. 3
(9)Antud juhul puudub vaidlus, et K. Kikkase kasutuses olnud keldri läbiotsimisel ära võetud liimpuitkilbid on pärit X alevikus asuvast XXX tootmishoonest. Puudub vaidlus ka selles, et nimetatud tootmishoones tootsid liimpuitkilpe OÜ U, OÜ W ja OÜ X. SS ütlustega on tõendatud, et kõigi nende äriühingute sisulise juhtimisega tegeles tema ainuisikuliselt. Seega on tõendamist leidnud asjaolu, et K. Kikkas elukoha juurde kuuluva keldri läbiotsimise käigus ära võetud liimpuitkilpide näol ei olnud tegemist peremehetu varaga, vaid need kuulusid SS-ga seotud äriühingutele: 2015 OÜ W ning alates 2018 OÜ X. 4.
  1. Süüdlase süüks arvatava kuriteo kvalifikatsiooni ei mõjuta asjaolu, kellele varastatu kuulub. Üldjuhul varas enne kuriteo toime panemist ei teagi seda, kellele varastatu täpselt kuulub. Kurjategija teadlikkus piirdub üldjuhul sellega, et varastatu kuulub kellelegi ning varastatu on talle võõras vallasasi. Kuriteo kvalifikatsiooni seisukohalt ei ole antud juhul oluline K. Kikkase arusaam, millisele konkreetsele äriühingule puitkilpplaadid kuulusid. Oluline on tuvastada, et varastatu oli K. Kikkase jaoks võõras vallasasi. Antud juhul ongi tõendamist leidnud, et K. Kikkase elukoha läbiotsimisel ära võetud liimpuitkilbid kuulusid OÜ-le W või OÜ-le X ehk teisisõnu olid need K. Kikkase jaoks võõrad vallasasjad. K. Kikkas avaldas kohtuistungil, et tema keldrist läbiotsimisel ära võetud liimpuitkilbid on pärit X alevikust XXX hoonest (lk 103-104). Tema ütlustest selgub, et kogu aeg on olnud tema tööandjaks SS (lk 100). K. Kikkas väitis, et SS lubas tal võlgnevuse katteks võtta liimpuitkilpe. Selline suuline kokkulepe eksisteeris nende vahel alates
  2. aastast (lk 101). Tema ütlustest selgub ka see, et liimpuitkilpide äraviimise hetkel ta ei teadvustanud endale, millisele äriühingule need kuulusid (lk 100). Kaitsja küsimusele vastas K. Kikkas, et ta ei mäleta, millises firmas ta
  3. aastal töötas (lk 100). Järgnevalt avaldas, et ta ei tea, millisele äriühingule tema poolt ära viidud liimpuitkilbid kuulusid (lk 100). Tema tunnistusest selgub, et töölepingud on tal sõlmitud osaühingutega U ja W ning nendes äriühingutes oli tema tööandjaks SS (lk 100). Seega on antud juhul tõendamist leidnud, et K. Kikkas ei teadnud täpselt, millisele äriühingule kuulusid tema poolt XXX tootmishoonest ära viidud (varastatud) liimpuitkilbid. Tema teadmisel kuulusid liimpuitkilbid tema tööandjale SS-le ehk teisisõnu tema jaoks oli tegemist võõraste vallasasjadega. K. Kikkas sai aru, et viib X alevikus XXX asuvast X OÜ tootmishoonest ära tema jaoks võõrad liimpuitkilbid. Võõra vallasasja äravõtmise osas on seega tuvastatud K. Kikkase tahtlik tegevus kavatsetuse vormis. 4.
  4. Keskne vaidlusküsimus prokuröri arvates seisneb antud juhul selles, kas liimpuitkilpide äraviimine K. Kikkase poolt oli ebaseaduslik. K. Kikkase kaitseväite kohaselt ei olnud tema tegevus ebaseaduslik, sest selleks oli tal SS nõusolek, alates aastast 2012 (lk 100). Samuti avaldas kohtuistungil, et OÜ U pankrotimenetluses saadud rahast laenas ta 2500 eurot SS-le, kes laenu tagatiseks lubas tal võtta 3500 euro väärtuses liimpuitkilpe (lk 100, 104). K. Kikkas avaldas, et 2500 euro üleandmist S-le keegi ei näinud, samuti ei koostatud kirjalikku laenulepingut (lk 101, 105). SS avaldas kohtuistungil, et sellekohast kokkulepet ei eksisteerinud. Ta eitas kategooriliselt tema äriühingute ja K. Kikkase ning samuti tema ja K. Kikkase vahelise võlasuhte olemasolu. Antud faktilise asjaolu suhtes on süüdistatav ja SS andnud diametraalselt erinevaid ütlusi. Prokurör on arvamusel, et sellises olukorras tuleks hinnata nende ütluste elulist usutavust ja sellest lähtuvalt võtta vastu seisukoht, kumma ütlused on usaldusväärsemad. Kohtuistungil uuriti SS poolt politseile üle antud turvakaamerate salvestisi. SS avaldas kohtuistungil, et tema poolt üle antud turvasalvestisel on K. Kikkas, kes siseneb serveriruumi, misjärel katkeb kaamerate salvestamine (lk 86-87). K. Kikkas avaldas kohtuistungil, et liimpuitkilpide äraviimine toimus selliselt: sisenes serveriruumi, lükkas kaamera välja, võttis kilbid ära, misjärel lükkas kaamera sisse tagasi ja läks minema (lk 103). K. Kikkas tunnistas, et käis sellisel viisil liimpuitkilpe ära toomas vähemalt 20 korral (lk 104). 4
(9)Prokurör märgib, et 2500 euro näol on tegemist märkimisväärse summaga, mistõttu on tavapärane, et laenusumma üleandmine fikseeritakse kirjalikult. Teiseks oleks K. Kikkasel olnud võimalik pankrotimenetlusest tema arvele laekunud sularaha kanda SS pangakontole. Arusaamatuks jääb, miks K. Kikkas andis väidetavad 2500 eurot SS-le sularahas, tunnistajate juuresolekuta ning ei vormistanud selle kohta ka kirjalikku dokumenti. K. Kikkas tunnistas kohtuistungil, et võttis 1,5 aasta jooksul liimpuitkilpe 3500 euro väärtuses. Sellest, kui palju ta kilpe võttis, ta SS-le teada ei andnud (lk 105). Eluliselt on ebausutav K. Kikkase selgitus, et tal oli SS volitus omal äranägemisel ja koguses liimpuitkilpe XXX tootmishoonest ära viia. Seda seetõttu, et liimpuitkilpide äraviimine toimus öisel ajal, tegevuse varjamiseks lülitas K. Kikkas välja turvakaamerad. Tema selgitus, et selliselt oli tal käskinud käituda SS maksuameti pärast, ei ole eluliselt usutav. Samuti ei osanud K. Kikkas selgitada, miks oli antud tegevust vaja maksuameti eest varjata. Liimpuitkilpide äraviimise kavatsusest K. Kikkas eelnevalt SS ei teavitanud, samuti pärast liimpuitkilpide ära viimist ei informeerinud ta SS, et viis XXX tootmishoonest ära liimpuitkilpe. Seega puudus SS-l teadmine K. Kikkase tegevusest. K. Kikkas viis XXX tootmishoonest liimpuitkilbid ära SS teadmata ja nõusolekuta, mistõttu ta oma tegevusega pani toime võõra vallasja ebaseadusliku äravõtmise. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-77-15 p 18 märgitakse, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. K. Kikkas avaldas kohtuistungil, et SS on talle võlgu. Võlg on tekkinud alates 2012 saamata jäänud töötasu ja 2500 euro sularaha laenamise tulemusena. SS avaldas kohtuistungil, et K. Kikkas on kätte saanud nii töötasu kui ka puhkusetasud. SS ütlustest selgub, et palka maksti K. Kikkasele OÜ W kontolt ja sularahas. Viimasel ajal maksti OÜ X alt, sest W OÜ-l tekkisid raskused oma kohustuste täitmisega (lk 90). K. Kikkase poolse arvestuse alusel peaks OÜ-s U töötatud aja eest SS talle võlgnema 5102 eurot. Pankrotihaldur MK-lt saadud teabega on tõendatud, et OÜ U pankrotimenetluses on K. Kikkasele hüvitatud saamata jäänud töötasu 2515,46 ja puhkusetasu 639 eurot, kokku 3154,46 eurot. K. Kikkase poolt avaldatu, et tal jäi OÜ-st U saamata töötasu ja puhkusetasu, ei vasta tegelikkusele, sest OÜ U pankrotimenetlusest on talle hüvitatud 2017. aasta oktoobri, novembri, detsembri töötasu ja puhkusetasu 2017. aasta eest summas 639 eurot. Seega on täiesti meelevaldne K. Kikkase väide, et SS võlgneb talle OÜ-s U töötatud aja eest 5102 eurot. E-kirja ja sellele lisatud töövõimetuslehtede andmetega leidis tõendamist, et K. Kikkas on olnud haiguslehel alljärgnevalt: 2020. aastal: 07.06-06.07; 08.05-06.06; 08.04-07.05; 09.03-07.04; 27.01-31.01 - s.o kokku 4 kuud. 2019. aastal: 06.12.-20.12; 21.08.-06.09; 14.06-30.06; 15.05.-13.06; 15.04-14.05; 16.0314.04; 14.02-15.03; 15.01-13.02; 07.01.-14.01 - on ta olnud haiguslehel üle 7 kuu. 2018. aastal: 12.11-11.12. W OÜ raamatupidamise andmetega on tõendatud, et perioodil 30.11.2018 kuni 31.05.2020 on osaühingu arvelt makstud K. Kikkasele töötasu summas 2965,40 eurot, puhkusetasu 1214,07 eurot ning haiguslehel on ta olnud 193 päeva, mille eest on makstud talle 1214,07 eurot. X OÜ pangakonto väljavõttega on tõendatud, et perioodil 22.10.2019-29.02.2020 on K. Kikkase arveldusarvele tehtud viis kannet, selgitusega „ettemaks“ ja „osaline töötasu“ - kokku 1350 eurot. Peale K. Kikkase enda paljasõnaliste ütluste puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et SS oleks talle jätnud maksmata OÜ-s W töötatud aja eest töö- ja puhkusetasud. 5
(9)K. Kikkas on suurema osa ajast
  1. ja
  2. aastal viibinud haiguslehel, mistõttu tema töötasu sellest tingituna ongi minimaalne. Prokurör on seisukohal, et SS ütluste ja tema poolt esitatud raamatupidamise dokumentidega on ümber lükatud K. Kikkase poolt avaldatu, et SS oli talle võlgu 7922 eurot (tema poolt esitatud arvestus). K. Kikkase väide, et ta oleks liimpuitkilbid SS-le tagastanud pärast seda, kui SS maksab ära võla, ei vasta tegelikkusele. Esiteks on tõendatud asjaolu, et ei SS ega tema äriühingud ei võlgnenud K. Kikkasele midagi. Seetõttu polnud SS kohustatud olematut võlga K. Kikkasele tasuma. Liimpuitkilbid olid K. Kikkase elukoha keldris
  3. aastast kuni selle ajani, kuni politsei need läbiotsimise käigus 25.05.2020 ära võttis. Varastatud esemete pikaajaline enda valduses hoidmine tõendab, et K. Kikkas oli liimpuitkilbid endale jätnud ehk ebaseaduslikult omastanud. K. Kikkas varastas SS teadmata liimpuitkilbid ja hoidis neid enda valduses alates 2015, mistõttu on tõendatud tema kavatsus liimpuitkilbid ebaseaduslikult omandada, ning eluliselt ei ole usutav tema väide, et ta oleks liimpuitkilbid SS-le tagasi andnud. Prokurör on seisukohal, et K.Kikkase süü talle esitatud süüdistuses täies mahus tõendamist leidnud, mistõttu tuleb talt määratud kaitsja töötasu menetluskuluna täies ulatuses välja mõista. 4.
  4. Prokurör palub tühistada Pärnu Maakohtu otsus nr 1-20-6197 osaliselt, s.o Kristjan Kikkase õigeksmõistmises

§ 199

lg 2 p 4, 8 järgi kvalifitseeritava süüdistuse osas, mis on aset leidnud enne 24.05.2020. Teha uus otsus, millega mõista Kristjan Kikkas süüdi süüdistuse täies mahus

§ 199

lg 2 p 4, 8 järgi ja karistada vangistusega 1 aasta 8 kuud.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusest maha kahtlustatavana kinni peetud aeg, s.o 1 päev ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda 1 aasta 7 kuud 29 päeva.

§ 65

lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Pärnu Maakohtu poolt 18.11.2019 mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning mõista K. Kikkasele liitkaristuseks 2 aastat 7 kuud 26 päeva vangistust. Prokurör palub tühistada Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja otsus menetluskulude osas ja mõista Kristjan Kikkaselt riigituludesse menetluskuludena määratud kaitsja töötasu 768 eurot ja sundraha 876 eurot, kokku 1644 eurot.

  1. Apellatsiooni esitas ka süüdistatava kaitsja, kes ei vaidlusta nimetatud kohtuotsust Kristjan Kikkase õigeksmõistmise osas ja leiab, et otsus on selles osas motiveeritud ja põhjendatud. Apellant leiab, et SS ütlused kohtuistungil ei ole usaldusväärsed ja kohus on neid ebaõigesti hinnanud, seda töötasu tasaarvestuse osas liimpuitplaatide natuuras väljavõtmise osas laost. Samas leidis maakohus, et Kristjan Kikkasle maksti töötasu osaliselt sularahas, seega ei ole võimalik täpselt määratleda Kikkasele väljamakstud töötasu. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta peab usaldusväärsed SS ütlusi, selles, et ta ei lubanud saamata jäänud töötasu võtta välja tasaarvestusena liimpuitplaatidena. Tunnistaja ZZ on kohtule selgitanud, et on töötanud SS juures erinevates firmades kuus aastat. Viimane töökoht on X OÜ. Töötasu maksti nii ülekannetega kui ka sularahas. Kaitsja märgib, et K. Kikkas ei ole nõus tema süüdimõistmise osas 24.05.2020.a. kuriteoepisoodis. Tema võttis kolm kilpi 150 euro eest ja seda töötasu võlgnevuse katteks. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et menetlustoimingu käigus on vaadeldud SS poolt menetlejale saadetud X OÜ turvavkaamera salvestisi on näha, et 23.05.2020.a kell 20:09:14 ja 24.05.2020.a kell 08:28:40 on näha, et kattega kaetud liimpuitkilpide virn on 24.05.2020.a hommikul madalam, kui 23.05.2020.a õhtul. Kikas selgitab, et nimetatud plaatide virnas ei olnud töödeldud liimpuitkilbid, vaid kilpide töötlemeta toorikud, mis on hinnalt odavamad. Kaitsja palub jätta jõusse Pärnu Maakohtu 21.
  3. a. otsus Kristjan Kikkase õigeksmõistmise osas. Tühistada Pärnu Maakohtu 21.
  4. 2021 .a. otsus kriminaalasjas nr 1-2-7857 ka osas, millega Kristjan Kikkas tunnistati süüdi

§ 199lg 2 p 4, 8 järgi s.o. 24.05.2020.a kuriteoepisoodis. 6

(9)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonides toodud väidetega, leiab, et kaitsja poolt esitatud apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Prokuröri apellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt.
  2. Ringkonnakohus peab esmalt vajalikuks vastata prokuröri apellatsiooni argumentidele osas, et tõendatud on süüdistatava poolt liimpuitkilipide varguse toimepanemine ka enne 24.05.
  3. Kohtukolleegium märgib, et maakohus on asjakohaselt sedastanud, et K. Kikkasele on esitatud süüdistus vaid X OÜ-le kuuluvate puitkilpide varguses. Kohtukolleegium juhib omakorda tähelepanu kohtupraktikas kinnistunud arusaamale, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (RKKK nr 3-173371/311, p-d 66 ja 77). Kuna K. Kikkasele esitatud süüdistus ei sisalda ühtegi etteheidet, et tema oleks liimpuitkilpe varastanud ka OÜ-lt U, OÜ-lt W, nagu väidatakse apellatsioonis, siis on kohus seotud süüdistuses toodud faktilise asjaoluga, et süüdistatavale inkrimineeritud vargus on toime pandud üksnes ühelt kannatanult, milleks on X OÜ. Seega saab kohus hinnata vaid, kas tõendamist on leidnud süüdistatava poolt just OÜ-le X kuulunud vara varguse toimepanemine. Isegi, kui lugeda tõendatuks, et süüdistatav on toime pannud ka OÜ-le U ja OÜ-le W kuulunud puitkilpide vargusi, siis ei saa kohus süüdistatavat nendes episoodides süüdi tunnistada, kuna sellisel juhul oleks pidanud kohus väljuma esitatud süüdistuse piiridest, mis on aga käsitatav kriminaalmenetlusnormide olulise rikkumisena. Kohus ei saa iseseisvalt süüdistuse piire laiendada, see on eksklusiivselt süüdistaja ülesanne.
  4. Kohtukolleegium märgib, et kaitsja poolt esitatud apellatsioonis palutakse maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning põhitaotlusena süüdistatava õigeksmõistmist

§ 199lg 2 p 4, 8 järgi ka 24.05.2020.

a kuriteoepisoodis põhjusel, et süüdistav on võtnud X OÜ-le kuulunud plaate kokkuleppel juhatuse liige SS-ga maksmata jäänud palga tasaarveldamiseks. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu. Esitatud apellatsioonis ei too kaitsja sisuliselt välja ühtegi argumenti, millele maakohus ei oleks juba oma otsuses vastanud. Korratakse vaid süüdistatava kaitseseisukohta ning viidatakse tunnistaja ZZ ütlustele, et X OÜ-s töötasu maksti nii ülekannetega kui ka sularahas. Viimane seisukoht ei lükka aga mingilgi määral ümber maakohtu poolt tõendite kogumis hindamise tulemusena tehtud järeldust, et tõendamist pole leidnud, et SS oleks Kristjan Kikkasele võlgu töötasu, samuti, et Kristjan Kikkas andis SS-le 2500 eurot ning võis seetõttu tagatiseks liimpuitplaate võtta. Kuna kaitsja mingisuguseid sisulisi argumente, miks ta leiab, et maakohus oleks pidanud nõustuma just kaitseversiooniga toimunust, esitatud apellatsioonis välja ei too, siis märgib kohtukolleegium vaid, et maakohus on veenvalt ning kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga asunud seisukohale, et süüdistatava ütlused ei riimu ülejäänud usaldusväärse tõendikogumiga, mistõttu süüstavad tõendid kaaluvad üheselt üle kaitseverisooni toimunust. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega tõendite hindamisel ning ei pea vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium peab siiski vajalikuks viidata kohtupraktikas kinnistunud tõendite hindamise põhimõttele, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muu hulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise 7

(9)kriminoloogilist eripära (modus operandi). Kohtuotsusest peab sõnaselgelt tulenema, et kohus on arvestanud kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ja mis võivad mõjutada tõendite hindamist. (3-1-1-16-04; 3-1-1-92-11). Kohtukolleegiumi veendumusel on maakohus nimetatud põhimõtet järginud, kui juhtis asjakohaselt tähelepanu, et eluliselt mitteusutav on olukord, et süüdistatav enne liimpuitplaatide äravõtmist pidi kokkuleppel X OÜ juhatuse liikme SS-ga välja lülitama videovalve kaamerad ja äravõtmise järgselt need uuesti sisse lülitama. Seejuures pidi see toimuma öisel ajal. Oma sisult vastuoluline on ka süüdistatava väide, et niimoodi pidi ta plaatide äravõtmisel toimima SS palvel, kuna viimane kartis probleeme maksuametiga. Kohtukolleegium märgib, et kui SS oleks tõesti probleeme maksuametiga kartnud ning vastav kokkuleppe oleks süüdistatavaga tõesti eksisteerinud, ei oleks SS politseisse liimpuitplaatide varguse pärast pöördunud. Süüdistatava käitumine enne ja pärast plaatide äravõtmist, nimelt videovalve välja- ja sisselülitamine, tegutsemine öösel, viitab üheselt plaatide äravõtmise ebaseaduslikkusele ehk vargusele.
  1. Maakohus märkis, et Kristjan Kikkas tunnistas, et ta võttis
  2. aastal liimpuitkilpe ca kahekümnel korral, kaks-kolm kilpi korraga. Seejuures asus maakohus seisukohale, ei ole võimalik tuvastada millises koguses ning millisest puidust liimpuitkilpe Kristjan Kikkas nimetatud perioodil võttis ning leidis, et süüdistatav tuleb õigeks mõista kuritegude toimepanemises enne 24.05.
  3. a, alates täpselt tuvastamata ajast
  4. a. Kohtukolleegium maakohtu sellise arutluse käigu ega järeldusega ei nõustu ning märgib esmalt, et vaidlus puudub ning avalikust Äriregistrist nähtuvalt on X OÜ asutatud 08.01.
  5. Süüdistatav ise kinnitas, et võttis liimpuitkilpe X OÜ-lt
  6. a ca kahekümnel korral. Kohtukolleegium märgib samas, et kriminaalasjas puudub tsiviilhagi, seega süüdistatava osalise õigeksmõistmise kontekstis ei ole asjakohane maakohtu poolt tehtud viide, et kohtuotsuses peab varguse koosseisu tuvastamiseks ja tsiviilhagi rahuldamiseks nähtuma selgelt varastatud esemete koosseis ja nende väärtus, et lugeda täidetuks KrMS § 312 p-s 1 sätestatud kohtu kohustus kajastada otsuses tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse (RKKKo 3-1-1-90-15, p-d 13-14 ja RKKKo 3-1-1-26-17 p 7). Kohtukolleegiumi veendumusel omab viidatud kohtupraktika tähtsust mitte kuriteo toimepanemises süüküsimuse otsustamisel, vaid eelkõige tsiviilhagi rahuldamise korral süüdistatavalt väljamõistetava kahjuhüvitise summa arvutamisel. Järgnevalt märgib ringkonnakohus, et KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Süüdistatava ütlused osas, et ta võttis
  7. a OÜ-lt X liimpuitkilpe ca 20 korral riimuvad ülejäänud tõendikogumiga, seega on selles osas usaldusväärseks tõendiks. Kristjan Kikkase elukoha (Mahlamäe 5-17, Rapla) ja selle juurde kuuluva keldriboksi ja selle vahekäigu läbiotsimisprotokollist nähtub, et menetlustoimingu käigus leiti ja võeti ära erinevas mõõdus liimpuitkilpe, kokku 225 tükki. Süüdistatav kinnitas, et kõik leitud kilbid on tema poolt äravõetud OÜ-lt X ning varasemate äriühingute asukohast aadressil X alevik, XXX. Sellest tulenevalt tuleb nõustuda prokuratuuri apellatsioonis väljendatud seisukohaga, et tõendamist on leidnud süüdistatava poolt liimpuitkilpide vargus pikema aja jooksul, mis on toime pandud ühest kohast, nimelt X OÜ asukohast aadressil X alevik, XXX. Kuna süüdistatavale on aga ette heidetud varguste toimepanemine vaid X OÜ-lt, siis varguste toimepanemise periood ei saa ulatuda perioodi enne X OÜ asutamist 08.01.
  8. Eeltoodust tulenevevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus järeldas ekslikult, et K. Kikkast ei saa süüdi tunnistada X OÜ-le kuuluvate liimpuitkilpide ühtse tahtlusega jätkuvas varguses, mis on toime pandud enne 24.05.
  9. Kuna esimest
  10. a varguse episoodi toimepanemise aega ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, siis tuleb asuda seisukohale, et K. Kikkase süü X OÜ-le kuuluvate erinevate liimpuitkilpide varguses on tõendamist leidnud
  11. aastast alates, kuid täpselt tuvastamata ajast, kuni 24.05.
  12. a. Vaidlust ei ole selles, et jätkuva vargusega on süüdistatava poolt X OÜ-le tekitatud kahju ulatus oluliselt suurem kui 200 eurot. Maakohus on õigesti tuvastanud, et ainuüksi 24.05.
  13. a varguse episoodiga tekitas süüdistatav kannatanule kahju summas 668 eurot. 8
(9)10. Esitatud apellatsioonis palub prokurör mõista K. Kikkasele

§ 199

lg 2 p 4, 8 järgi kuriteo toimepanemise eest karistuseks vangistuse 1 aasta ja 8 kuud. Ühtegi argumenti oma sellise taotluse toetuseks prokurör esitatud apellatsioonis välja ei too. Kohtukolleegium märgib, et K. Kikkast süüdistatakse ühtse tahtlusega jätkuva varguse toimepanemises. Vaatamata asjaolule, et K. Kikkas tuleb tunnistada süüdi selle varguse toimepanemises erinevalt maakohtu poolt tuvastatust pikema perioodi eest, puuduvad alused maakohtu otsuse järelmiste muutmiseks süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Maakohus leidis õigesti, et K. Kikkase süüd tuleb hinnata keskmisest väiksemaks, tema karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Kohtukolleegiumi veendumusel mõistis maakohus süüdistatavale karistuse vastavalt seaduse nõuetele ning kehtivale kohtupraktikale, seega jääb prokuröri apellatsiooni taotlus süüdistatavale raskema karistuse mõistmiseks tagajärjetuks.

  1. Kohtukolleegium märgib, et kaitsja apellatsioonist nähtub, et selle manusena soovis kaitsja esitada ringkonnakohtule ka tasutaotluse. Samas jättis kaitsja vastava dokumendi manustamata. RÕS § 22 lg 7 kohaselt riigi õigusabi osutanud kaitsjale väljamaksmisele kuuluva tasu suurus määratakse advokaadi taotluse alusel kindlaks kohtumenetluses igas kohtuastmes kolme kuu jooksul taotluse esitamisest arvates, kuid hiljemalt vastava menetluse lõpus. Apellatsioonimenetluse lõpuks ei ole kaitsja ringkonnakohtule tasutaotlust esitanud.
  2. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 340 lg 4 p 2 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 21.12.
  3. a otsuse osas, millega Kristjan Kikkas mõisteti õigeks

§ 199lg 2 p 4, 8 järgi kuritegude toimepanemises enne 24.05.2020.

a, alates täpselt tuvastamata ajast 2018. a. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab Kristjan Kikkase süüdi

§ 199lg 2 p 4, 8 järgi kuriteo toimepanemises 2018.

aastal täpselt tuvastamata ajast alates kuni 24.05.2020. a. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. allkirjastatud digitaalselt 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.