1-21-2357/7

(21730000034)Kohtunik Urmas Reinola Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. märtsi
2. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus, kaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. märtsi
4. a määrus muutmata ning X esindaja vandeadvokaat Taivo Ruusi kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on KrMS § 385 p-st 11 tulenevalt lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Põhja Ringkonnaprokuratuuris registreeriti 29.01.
6. a X peadirektori QQ kuriteokaebus selle kohta, et X endine töötaja CC on omastanud riigi vara. Kuriteokaebusest nähtuvalt töötas CC X YYY alates 05.03.
7. a kuni 23.12.
8. a ning viimati nimetatud kuupäeval öeldi temaga sõlmitud tööleping usalduse kaotuse tõttu erakorraliselt üles. Kuriteokaebuses väidetu kohaselt seisnes riigi vara omastamine selles, et CC jättis pärast temaga töölepingu lõpetamist tagastamata sülearvuti, uksekaardi ja töötõendi. 28.12.
9. a sai CC kätte töölepingu ülesütlemise avalduse ja 19.01.
10. a esitas ta töövaidluse lahendamiseks Töövaidluskomisjonile avalduse, mis on võetud menetlusse.
11. 05.02.
12. a koostas Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Anna-Maria Rahamägi kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate nr
13. Kriminaalmenetlus jäeti alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 lähtudes, s.o kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Abiprokuröri hinnangul „ei ole kõnealusel juhul võimalik asuda seisukohale, et CC oleks pööranud võõra vara enda kasuks“. 2.1 Riigikohtu sellekohasele praktikale tuginedes selgitas abiprokurör, et „ainuüksi eseme tagastamata jätmine pärast lepingu ülesütlemist ei ole veel käsitletav võõra vara ebaseadusliku pööramisena enda või kolmanda isiku kasuks“. Abiprokurör märkis, et „omastamise koosseisu kahtluse korral on vajalik tõsikindlalt tuvastada, et isikul on teadlikult tahe asja enda omana kasutada“. 2.2 Abiprokurör osundas, et kõnealusel juhul „on CC esindaja X-le vastanud, et CC on valmis tagastama kõik X palutu esimesel võimalusel, kuid enne tagastamist soovib CC nimetatud arvutist tagasi saada isiklikud failid“. 1

(10)1-21-2357 Samast pöördumisest nähtuvalt „X sulges CC juurdepääsu sülearvutile enne töölepingu lõpetamise avalduse kättetoimetamist“. Abiprokuröri hinnangul „nähtub eeltoodust selgelt, et CC-l puudub võimalus kasutada sülearvutit ning sülearvuti (mitte)tagastamine on kantud soovist saada arvutist kätte isiklikke andmeid“. 2.3 Abiprokurör selgitas, et „käesolevas situatsioonis on avaldajal võimalik kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid“.

1. 16.02.
2. a registreeriti Riigiprokuratuuris X peadirektori QQ kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuris 05.02.
3. a koostatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatele nr
4. 3.1 Kaebaja palub „alustada X 29.01.2021.a. avalduse alusel CC suhtes kriminaalmenetlust“. Ühtlasi palub kaebaja „võtta alustatud kriminaalasja menetlusse tsiviilhagi, millega kohustada CC tagastama X-le CC-le tööülesannete täitmiseks üle antud sülearvuti, uksekaart ja töötõend“. 3.2 Kaebaja arvates „on CC käesoleval juhul enda käes hoitava tööandja vara endale pidamisega manifesteerinud omastamistahet piisavalt selgelt“, mistõttu „CC käitumises avalduvad kõik KarS § 201 lg 1 koosseisu tunnused“. 3.3 Kaebaja hinnangul „ei saa antud juhul välistada omastamistahte manifesteerimise puudumist pelgalt asjaolust, et CC esindaja on kinnitanud, et CC sülearvutit alaliselt endale jätta ei soovi“. Kaebaja meelest „ei ole esindaja väidete alusel võimalik teha tõsikindlalt järeldusi esindatava tahte kohta“ ja „oma tegeliku tahte kohta saab anda vahetuid ütlusi üksnes CC isiklikult“. Kaebaja märgib, et „asjas puuduvad CC isiklikud ütlused või vähemalt tema isiklik kirjalik seisukoht“. 3.4 Kaebaja leiab, et „CC on sidunud vara tagastamise tähtaja küll mingi konkreetse sündmusega, kuid reaalselt ei ole sellise sündmuse saabumine võimalik“. Kaebaja märgib, et „CC-l puudub alates töölepingu lõpetamisest töötajana juurdepääsuõigus X arvutisüsteemile ja puudub ka mistahes õiguslik alus sellise juurdepääsu andmiseks“. Kaebaja arvates „ei või sellist juurdepääsu X arvutisüsteemi jaoks võõras olev isik nõuda“ ja „sellise, täitmiseks keelatud, tingimuse seadmisega sülearvuti tagastamiseks on CC manifesteerinud sülearvuti jätmist endale teadmata ajaks ehk alatiseks“. 3.5 Kaebaja hinnangul „on CC sidunud võõra vara tagastamise tingimusega, mida kas ei esinegi või ei saa saabuda“, kusjuures „sellises olukorras mõistab iga mõistlik kõrvaltvaataja, et CC teab, et tema nõudmist täita võimalik ei ole ehk tema seatud tingimused kunagi ei saabu ja seega on CC manifesteerinud vara endale jätmise soovi“. 3.6 Kaebaja märgib, et „CC ei ole tänaseni tagastanud ka uksekaarti ega töötõendit“, aga selle „asjaolu kohta ei ole abiprokurör kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustamisel üldse seisukohta võtnud“. Riigiprokuratuuri määrus
5. Riigiprokuratuuri 03.03.
6. a määrusega jäeti X peadirektori QQ kaebus rahuldamata. 4.1 Riigiprokurör asus seisukohale, et vaidlustatud teade kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu tuleb nimetatud teate peale esitatud kaebus jätta rahuldamata. Põhja Ringkonnaprokuratuur on materjale objektiivselt käsitledes jõudnud õigustatud järeldusele kriminaalmenetluse aluse puudumise kohta kõnealusel juhul. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud riigiprokurör vajalikuks kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates eelnevalt esitatut korrata, kuid selgitas järgmist. 4.2 Riigiprokurör märkis, et kriminaalmenetluse alustamiseks peab uurimisasutusel või prokuratuuril tekkima temale esitatud materjalide pinnalt siseveendumus, et mingi kuritegu on toime pandud. Käsitletaval juhul ei kujune prokuratuuril X peadirektori QQ kuriteokaebuse alusel seesugust siseveendumust, sest pole võimalik sedastada kuriteo tunnuseid kellegi käitumises. 4.3 KarS § 201 järgi (omastamine) kvalifitseeritakse kuriteona valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Enda 2

(10)1-21-2357 (või kolmanda isiku) kasuks pööramine tähendab asja faktilist muutmist endale või kolmandale isikule kuuluvaks. Enda kasuks pööramine on omastamise puhul objektiivse koosseisu tunnus ning vajab seetõttu manifesteerimist. Omastamistahte manifesteerimine võib ilmneda väliselt tajutavas teos, mille põhjal saab objektiivne vaataja järeldada, et toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Asja tagastamise tähtaja möödalaskmine iseenesest ei ole omastamistahte manifesteerimine, sest sellisel juhul ei muuda asja valdaja seda asja endale kuuluvaks ega jäta asja õiget omanikku asjast kestvalt ilma. 4.3.1 Riigikohus on oma otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-109-12 märkinud järgnevat: „/…/ senise omaniku varast kestvale ilmajätmisele osutab üldjuhul just nimelt tegevus, millega süüdlane manifesteerib senise omaniku seisundi muutumise, mis seisneb tema käsutusvõimaluse halvenemises asja või vara suhtes. Enda kasuks pööramine võib toimuda tegevusetusega vaid juhul, kui passiivseks jäämine kujutab endast ühtlasi omastamistahte manifesteerimist. Üksnes valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata jätmisega aga ei väljendata veel selgelt võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Vastupidine seisukoht tähendaks tsiviilõiguslike vahendite kasutamise võimatust ja kriminaalasja alustamise kohustust iga juhtumi puhul, kui võõrast asja õigeaegselt ei tagastata. Seega pole ainuüksi liisingueseme tagastamata jätmine pärast liisingulepingu ülesütlemist veel käsitatav võõra asja ebaseadusliku pööramisena enda või kolmanda isiku kasuks /…/“. 4.3.2 Kaebaja hinnangul poleks justkui kohane tõmmata paralleeli liisingulepingu ülesütlemisel liisinguvara viivitamatu tagastamata jätmise ja töölepingu ülesütlemisel tööandja vara viivitamatu tagastamata jätmise vahel. Riigiprokurör seesuguse seisukohaga ei nõustunud, kuna põhimõttelist õiguslikku vahet kõnealuste situatsioonide puhul ei ole. Mõlemal juhul on tegemist varaga, mille kasutamise senine õiguslik alus on küll ära langenud (leping on lõppenud), kuid mis on endiselt isiku valduses. 4.4 Materjalide hulgas on CC lepingulise esindaja vandeadvokaat Tambet Toomela kiri 06.01.2021. a. Kõnealuses kirjas kinnitatakse, et klient CC on valmis tagastama kõik X palutu esimesel võimalusel, kuid selle eelduseks on X poolt kliendi nõuete samaaegne rahuldamine. Vaadeldava dokumendi kohaselt on X nõudeks varad (sülearvuti, nutitelefon, uksekaart), Facebooki administraatori paroolid ja CC töötõend. CC omakorda nõuab isiklikke faile tööarvutist, sülearvuti kasutamise korda reguleerivat dokumenti, omaenese palgatõendeid koos detailiseeritud töötasu maksete arvestusega perioodil juuni-detsember 2020 X ja enda töötamise lõpparvet koos selle koosseisus detailiseeritud summadega. 4.4.1 Kaebaja leiab, et CC nõudmisi ei ole X-l võimalik täita ja seeläbi ongi CC justkui manifesteerinud X vara omastamise. Riigiprokurör ei olnud sellise seisukohaga päri, sest CC nõuete täitmises ei tundu küll olevat midagi võimatut. 4.4.2 Riigiprokuröri hinnangul kummutab vaadeldav kiri väite, mille kohaselt CC justkui sooviks edaspidi ise tööandja vara (sülearvuti, uksekaart) omanikuks olla ja X sellest varast ilma jätta. Kirjas väljendutakse üheseltmõistetavalt, et CC ei soovi tööandja vara enesele pidada, vaid tagastab selle esimesel võimalusel, juhul kui X täidab CC nõudmised. 4.4.3 Kaebaja hinnangul „ei saa antud juhul välistada omastamistahte manifesteerimise puudumist pelgalt asjaolust, et CC esindaja on kinnitanud, et CC sülearvutit alaliselt endale jätta ei soovi“, kuna „esindaja väidete alusel ei ole võimalik teha tõsikindlalt järeldusi esindatava tahte kohta“. Kaebaja arvates „saab oma tegeliku tahte kohta anda vahetuid ütlusi üksnes CC isiklikult“, kusjuures vajalikud oleksid „CC isiklikud ütlused või vähemalt tema isiklik kirjalik seisukoht“. 4.4.4 Kaebaja seesugune mõttekäik ei ole riigiprokuröri arvates tõsiseltvõetav. Asjakohatu on sellise ainetu argumendiga seada kahtluse alla esindussuhet kui õiguslikku institutsiooni üldse. Riigiprokuröri hinnangul ei ole alust kahelda selles, et vandeadvokaat T. Toomela on kõnealuse kirja kirjutanud CC lepingulise esindajana ja dokumendis väljendab esindaja vandeadvokaat T. Toomela oma esindatava CC tahet. Kaebaja ei ole ju väitnudki seda, et kõnealune kiri ei vastaks justkui tegelikkusele või oleks kellegi poolt fabritseeritud. Riigiprokurör märkis, et käsitletava kirja on 3

(10)1-21-2357 vandeadvokaat T. Toomela allkirjastanud digitaalselt. Riigiprokuröri arvates oleks „CC isikliku kirjaliku seisukoha“ nõudmine kõnealuses küsimuses küll kohatu bürokraatiailming. 4.5 Kaebaja arvates on tähelepanu alt välja jäänud asjaolu, et „CC ei ole tagastanud ka uksekaarti ega töötõendit“. 4.5.1 Riigiprokuröri arvates ei ole CC töötõend ja uksekaart kindlasti mitte n-ö kahe silma vahele jäänud. Nimetatud esemeid on käsitletud koos X sülearvutiga. CC lepingulise esindaja T. Toomela 06.01.

1. a kirjas on sõnaselgelt kinnitatud, et klient CC on valmis tagastama kõik X palutu, kusjuures vaadeldava kirja kohaselt on X nõudeks varad (sülearvuti, nutitelefon, uksekaart), Facebooki administraatori paroolid ja CC töötõend. Seega on nimetatud kirjas vaieldamatult kajastatud kõik kolm kaebaja poolt käesoleval ajal silmas peetavat eset – sülearvuti, uksekaart, töötõend. 4.5.2 Ühtlasi märgiti, et riigiprokuröri arvates ei ole CC töötõendi näol tegemist üldse võõra vallasasja või varaga KarS § 201 mõttes ja seega ei ole korrektne karistusõiguslikult rääkida töötõendi omastamisest (liiati veel töötõendi omastamisest töötõendile kantud isiku poolt). Töötõendi ja uksekaardi on kaebaja antud juhul endise töötaja poolt tagastamata jäänud esemete loetelusse ilmselt n-ö automaatselt ballastina lisanud. Kui ei oleks kõne all eelnimetatud sülearvuti mittetagastamist, siis üksnes oma töötõendi (ega ka uksekaardi) omastamist poleks CC-le ilmselgelt kuriteokaebuses karistusõiguslikult ette heidetud. Juriidilisel tõsiseltvõetavusel on ikka mingid piirid. 4.5.3 Uksekaardi puhul märkis riigiprokurör ühtlasi seda, et nimetatud eseme maksumust pole kaebaja küll välja toonud, kuid eeldatavalt on tegemist väheväärtusliku asjaga KarS § 218 mõttes, mistõttu seesuguse eseme omastamine ilmselt ei olegi käsitletav kuriteona. Samas rõhutas riigiprokurör, et ka uksekaarti ei soovinud CC endale pidada ega X kõnealusest esemest ilma jätta. Sellegi asja (uksekaardi) oleks CC materjalidest nähtuvalt nõus põhimõtteliselt kohe tagastama. 4.6 Riigiprokurör rõhutas, et KrMS § 6 kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust üksnes kuriteo asjaolude ilmnemisel. Kui ei ole ilmnenud kuriteo asjaolusid, siis muidugimõista pole ka võimalik kriminaalmenetlust alustada. Riigiprokurör oli seisukohal, et kriminaalmenetlust saab alustada ikkagi üksnes siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta, kusjuures ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mistahes kujul teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. 4.7 Riigiprokuröri arvates ei tohi kriminaalmenetlust alustada olukorras, kus menetluslike vahenditega tuleks menetlejal alles otsida kriminaalmenetluse alust. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kuriteoteate esitaja subjektiivse arvamuse põhjal, et tema arvates on keegi võib-olla pannud toime kuriteotunnustega teo. Riigiprokurör leidis, et juhul, mil kuriteoteade ei sisalda piisavalt kuriteole viitavat teavet, ei ole kriminaalmenetluse alustamine seaduslik ega põhjendatud. Riigiprokuröri arvates on lubamatu selline põhimõte, mille kohaselt menetleja peaks justkui kriminaalmenetluse esiti ära alustama ning alles siis hakkama otsima kriminaalmenetluse alust ehk seda, kas mõne kuriteo tunnused on üldse sedastatavad. Riigiprokurör pidas lubamatuks kriminaalmenetluse alustamist menetluse aluse otsimise eesmärgil. Ka Riigikohus on oma praktikas märkinud, et „tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline“. Riigiprokurör arvates tuleb kõnealusel juhul silmas pidada ka seda, et tööandja (X) ja vallandatud töötaja (CC) vahelised suhted on käesoleval ajal piisavalt pingelised. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatisest nähtuvalt on CC 19.01.
2. a esitanud töövaidluse lahendamiseks Töövaidluskomisjonile avalduse, mis on võetud menetlusse. Kümmekond päeva hiljem (29.01.
3. a) on X teinud kõnealuse kuriteokaebuse CC kohta. 4.8 Kokkuvõttes asus riigiprokurör seisukohale, et CC ega kellegi teise käitumises ei ole X peadirektori QQ kuriteokaebuses ja kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate peale Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses kirjeldatud juhul sedastatavad KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (omastamise) ega ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnused. Ülaltoodust lähtudes leidis riigiprokurör, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on 4

(10)1-21-2357 antud juhul õige, põhjendatud ja seaduslik ning X peadirektori QQ kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuris 05.02.

1. a koostatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatega nr 21730000034 seonduvas süüdistuskohustusmenetluses ei kuulu rahuldamisele. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele
2. X esindaja vandeadvokaat T. Ruusi ringkonnakohtule esitatud kaebuses taotletakse kaebuse rahuldamist ja X 29.01.
3. a avalduse alusel CC suhtes kriminaalmenetluse alustamist. Kaebuses märgitakse, et X ei nõustu Riigiprokuratuuri põhjendustega ning jääb kõigi varem esitatud taotluste juurde. 5.1 Esiteks märgib kaebuse esitaja, et kuriteokahtlus tuleb tõlgendada kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Riigiprokuratuuri vaidlustatud määruse kohaselt on kriminaalmenetluse alustamata jätmine olnud põhjendatud ainuüksi kuriteokaebuse ja sellele lisatud CC esindaja kirja alusel. X ei saa sellise seisukohaga nõustuda, kuna kuriteokaebusest nähtub piisavalt objektiivseid asjaolusid, millest saab sedastada kuriteotunnuste esinemist CC käitumises. X esitatud kuriteokaebuse alusel kriminaalmenetluse alustamine ei oleks põhjendatud mitte kaebuse esitamise faktiga, vaid sellest kaebusest nähtuvate ilmsete kuriteotunnuste ehk ilmse kuriteokahtluse alusel. Seoses väitega, et antud juhul ei pruugi kuriteoteade sisaldada piisavalt kuriteole viitavat teavet, on kaebaja seisukohal, et olukorras, kus kuriteoteates on objektiivselt olemas kuriteo võimalikkusele viitav teave, kuid mõnes koosseisulises aspektis võib esineda mõningane kahtlus kuriteo tunnuse esinemise osas, tuleks nende kaheldavate tunnuste tegelikku esinemist või puudumist siiski täiendavalt kontrollida, mitte nende puudumist eeldada ja ainuüksi seetõttu kriminaalmenetlus alustamata jätta. Käesoleval juhul on prokuratuuri asutused jätnud kriminaalmenetluse alustamata, kuna nad on kuriteokaebuses viidatud CC lepingulise esindaja sõnade alusel eeldanud, et CC-l on võõra vara endale pidamiseks õiguspärane alus. Tegelikult sellist õiguslikku alust aga ei esine ja CC lepingulise esindaja vastupidised väited seda alust tekitada ka ei saa. Võõra vara endale pidamise põhjendusi prokuratuur õiguslikult analüüsinud ei ole. Kuriteokaebuse saanud menetlusasutus ei või lähtuda eeldusest, et kuriteokaebuses nimetatud tegevust tegelikult toimunud ei ole või et isiku käitumises ei esine kuriteona käsitletava teo kõiki tunnuseid. KrMS § 6 sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte (Riigikohtu otsuse p 7 kohtuasjas 3-1-1-129-13, kriminaalasi nr 1-11-12591). Käesoleval juhul väiteks, et kuriteokaebuses esitatud faktilised asjaolud ei anna üldse alust kriminaalmenetlust alustada, alust ei ole. Vastupidi – kuriteokaebuses on esitatud faktilised asjaolud, mis annavad selgelt märku vähemalt kuriteo toimepanemise võimalusest. Olukorras, kus esineb selge kahtlus, et kuriteo tunnused võivad esineda, tulebki nende tunnuste esinemise kontrollimiseks alustada kriminaalmenetlust, mitte jätta see alustamata. Olukorras, kus kriminaalmenetlus jäetakse alustamata, puudub ka igasugune võimalus CC-lt endalt kuriteokahtluse aluseks olevate asjaolude kohta selgitusi saada ja tegelikku tõde välja selgitada. Need selgitused võivad ka kuriteokaebuse põhjendatust selgelt kinnitada. Lisaks töövaidluses selgunud asjaoludele omab olulist tähtsust ka Andmekaitse Inspektsiooni seisukoht, et endisel töötajal ei saagi olla endise tööandja sülearvutist oma isiklike failide otsimise ja saamise nõudmise õigust. Kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks piisab sel juhul edaspidi vaid isiku (tema kaitsja) kinnitusest, et ta ei ole tegu toime pannud ja annab vara tagasi, kui tema nõudmised täidetakse. 5.2 Kaebuse esitaja on jätkuvalt seisukohal, et CC käitumine X varaga vastab KarS § 201, s.o omastamise tunnustele, sest CC ei tagastanud pärast temaga töösuhte lõpetamist X-le vara, mis oli tema kui endise töötaja kätte antud üksnes tööülesannete täitmiseks; CC esindaja on kinnitanud vara teadlikku enda käes pidamist; CC esindaja on sidunud vara tagastamise tingimusega, et X lubaks CCl salvestada sülearvutis olevad tema isiklikud failid ümber tema enda andmekandjale ja kustutada isiklikud andmed X andmekandjatelt. 5

(10)1-21-2357 Kaebaja ei saa nõustuda prokuratuuri väidetega, et CC ei ole võtnud selliselt käitudes üle vara faktilist omandit, on tunnustanud X omandiõigust ja tegutsenud üksnes vara võõrvaldajana. X on jätkuvalt seisukohal, et tegelikult on CC esitanud sellised nõudmised, mille täitmine ei ole objektiivselt õiguspäraselt võimalik ja mis välistab sisuliselt võõrvaldajana käitumise ja muudab tema käitumise iseenesest ja automaatselt omastamistahte manifesteerimiseks. Antud juhul prokuratuur X väiteid CC nõudmiste puudumise/õigusvastasuse kohta analüüsinud ei ole. Olukorras, kus isik esitab võõra vara endale hoidmisel selle tagastamisele selgeid vastunõudeid, tulnuks prokuratuuril aga kindlasti analüüsida, kas võõra vara endale pidajal üldse saavad sellised vastunõuded olla ning kui saavad, siis kas need on tegelikult ka täitmata. Seoses CC vastunõuetega märgitakse kaebuses, et CC-l on tema töötasu maksete arvestus olemas, selle alusel on tänaseks otsuse teinud ka töövaidluskomisjon. Sülearvuti kasutamise korda reguleeriv dokument on tööandja internne dokument, millel puudub igasugune seos arvuti kinnipidamisega. Liiatigi on see tänaseks CC esindajal olemas, sest on esitatud tõendina EE töövaidluses. Isiklike failide nõudmise õiguse sülearvutist on Andmekaitse Inspektsioon selgelt ümber lükanud. Seega puuduvad CC-l mistahes õigused tööandja vara endale hoidmiseks. CC on Andmekaitse Inspektsiooni seisukohast teadlik ja teab seega, et tal puudub võimalus sülearvutit ja seal väidetavalt olevaid mingeid tema isiklikke faile nn vahetada. Siiski ei ole ta arvutit tagastanud ja hoiab seda jätkuvalt endale. 5.3 Kaebaja peab jätkuvalt oluliseks CC enda vahetu seisukoha ärakuulamist, kuna on võimalik, et tema lepinguline esindaja ei ole pruukinud saada CC-lt kõiki asjas olulisi elulisi asjaolusid ja tema tegelikku arusaama nende vahendamiseks teada. Selline kahtlus on süvenenud seoses poolelioleva töövaidlusega. Seejärel avaldatakse kaebuses töövaidluse käigus tuvastatud asjaolud. Kuna CC väidetavatest valeväidetest sai tema esindaja kaebuse esitaja kinnitusel teada alles töövaidluse käigus, siis ei saa kaebaja hinnangul eeldada, et sama esindaja teab kõiki elulisi asjaolusid ja CC tegelikku tahet ning arusaamist seoses endise tööandja sülearvuti kinnipidamisega. Tuleb vähemalt möönda võimalust, et CC hoiab endise tööandja vara enda käes teadlikult lihtsalt põhimõtte pärast ja mitte mingi reaalse õiguse teostamiseks. 5.4 Kaebuse esitaja kinnitusel keelab Andmekaitseõigus CC vastunõuete täitmise. Kusjuures Andmekaitse Inspektsiooni ja CC esindaja vahelisest kirjavahetusest nähtub selgelt, et nii nagu CC nõudmised olid arusaamatud X jaoks, olid nad arusaamatud ka Andmekaitse Inspektsiooni jaoks. Ebaselgeks jäigi, miks ta oma nõude konkretiseerimisest keeldus. Andmekaitse Inspektsiooni vastusest X-le tuleneb, et neil on õigus arvuti tagasisaamisel kõvakettal olevad andmed kustutada, sest X-l puudub õiguslik alus seal olevate isikuandmete töötlemiseks ja CC-l puudub õiguslik alus sinna juurdepääsu saamiseks. Sinna talletatud andmete kadumise riisiko lasub CC-l endal. Sellisest vastusest nähtuvalt on CC sidunud sülearvuti tagastamise sellise tingimusega, mille täitmine ei ole lubatav ega võimalik – tingimus on seega objektiivselt võimatu. See välistab otseselt ka CC-l vara tagastamise tegeliku sisemise valmisoleku ja seda vaatamata tema esindaja vastupidistele väidetele. Seega on CC esindaja manifestatsioon vara tagastamise valmisoleku kohta tühine ja tegelikult on CC asunud teostama võõra vara suhtes omavaldust. Kaebaja hinnangul on ilmne, et olukorras, kus CC-l puudub tegelikult vajadus töötasu puudutavate andmete saamiseks (kuna need on tal olemas) ja puudub alus sülearvuti kasutamise korra saamiseks (kuna see ei reguleeri töölepingu lõppemise järgset suhet, lisaks on see tal tänaseks olemas) ning puudub õigus nõuda tööandja sülearvutist oma isiklikke faile, puudub tal ka tegelikult soov ja valmisolek X vara tagastada. Sellises olukorras tuleb jaatada CC käitumises omastamise koosseisuliste tunnuste esinemist. Viidatud kirjas tehtud avaldus nõudmiste täitmisel vara tagastamise kohta on seega tegelikult sisutu, kuna sellist olukorda ei saagi kunagi saabuda, sest õiguskorrast tulenevalt pole see võimalik 5.5 Omastamistahe nähtub kaebaja hinnangul ka vara olemusest. Sülearvuti on olemuslikult vara, mille kasulikkus omaniku jaoks ajas kiirelt väheneb. Kui X asuks vara valdust tagasi nõudma tsiviilkohtumenetluse korras, muutuks tsiviilasjas jõustunud lahendini jõudmisel sülearvuti X jaoks 6

(10)1-21-2357 kasutuks. Arvestades sülearvutite suhteliselt lühikest kasutusaega kaotaks vara oma väärtuse juba menetluse ajal ja enne hagi rahuldava kohtuotsuse jõustumist ning täitmise nõudmise võimalust. Pidades kinni võõrast vara, mille väärtus tagasisaamise üle peetava vaidluse ajal oluliselt väheneb ja mis seetõttu kasutuks muutub, võtab võõra vara valdaja tegelikult omanikult võimaluse selle vara kasulikke ja omanikule vajalikke omadusi enam kasutada. Seega on vara endale hoidja tahe suunatud tegelikult sellises olukorras vara äravõtmisele, milliselt mõistab seda iga keskmine kõrvaltvaataja. Sellise vara kinnipidamisel avaldub selge omastamistahe ka ainuüksi vara kinnipidamise ja mittetagastamise faktist. 5.6 Tulenevalt võõra vallasasja omavolilisest kasutamisest märgitakse kaebuses, et eelnevast nähtuvalt puudub CC-l õiguslik alus pidada võõrast vallasasja enda valduses ja ajutises kasutuses (dekoratiivselt). See asjaolu viitab KarS § 215 lg 1 sätestatud kuriteo - võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise – tunnustele. Järelikult, kui arvuti endale pidamises tõepoolest puudub omastamise koosseis, on KarS § 215 lg 1 sätestatud koosseisu tunnused siiski olemas. Hoolimata X kuriteoteates vastava viite puudumisest, oleks prokuratuur pidanud seda märkama ja otsustama kriminaalmenetluse alustamise kasuks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 03.03.
2. a määruse tühistamiseks ning kohustamiseks kriminaalmenetlust alustada. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel kaalutud piisava põhjalikkusega tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses.
3. Ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate seisukohtadega selles, et käesoleval juhul puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks KarS §-s 201 sätestatud kuriteokoosseisude puudumise tõttu, mistõttu kriminaalmenetluse alustamata jätmine oli ringkonnakohtu hinnangul igati põhjendatud. Pikalt üle kordamata eelnevate menetlejate poolt väljatoodut, tuleb siiski tulenevalt ringkonnakohtule esitatud kaebuse väidetest märkida järgmist. See, et kaebaja ei nõustu menetlejate põhjenduste ja käsitlusega, ei tähenda iseenesest seda, et menetlejad on jõudnud ebaõigele järeldusele kuriteotunnuste puudumise osas. Kaebaja märgib, et kui mõne koosseisulise tunnuse osas võib esineda kuriteokaebuse pinnalt kahtlusi, tuleb neid kaebaja hinnangul kriminaalmenetluse käigus kontrollida. Ringkonnakohus märgib aga sellest tulenevalt, et kriminaalmenetlust ei alustata n.ö igaks juhuks, et alles selle käigus kaebuse väiteid kontrollida asjaolude suhtes, mida kaebus tegelikult iseenesest ei sisalda. Kriminaalmenetlust alustataksegi vaid siis, kui kuriteokaebuses toodud asjaolude pinnalt on piisavalt alust arvamuseks, et isik võib suure tõenäosusega olla toime pannud kuriteo. Käesoleval juhul kuriteokaebuses sellised andmed aga puuduvad võimaliku kuriteo kohta, mille alusel menetlust alustada ja CC-le võimalik kahtlustus esitada. Seejuures tuleb küll tõdeda, et CC käitumine ei ole kuidagi aktsepteeritav ja nõudmiste esitamine sülearvuti tagastamise eeldusena on tema poolt meelevaldne, kuid olukorras, kus poolte vahel on pooleli vaidlused ja ka kannatanu ise ei ole nõus toimima viisil, et leida konkreetses küsimuses pooltele sobiv lahendus, siis sellisele olukorrale lahenduse leidmine kriminaalmenetluse raames ei ole õigustatud, kui kuriteotunnuseid CC käitumises tegelikult antud juhul ei esine. Seejuures tuleb märkida, et kriminaalmenetlust ei alustata pelgalt seetõttu, et kaebuse esitaja soovib sellega saavutada temale kasulikku eesmärki – oma vara tagasi saada, mis on küll õiguslikul alusel tema valdusest välja läinud, kuid mis pärast selle aluse äralangemist on jäänud tagastamata ja seatud sõltuvusse vara valdaja poolt nõudmistest vara omanikule, kuivõrd kriminaalmenetlust alustatakse eranditult vaid juhul, kui esineb kuriteo toimepanemise kahtlus. Seega kriminaalmenetluse alustamine ei toimu endise tööandja ja töötaja vaheliste vaidluste ja erimeelsuste väljaselgitamiseks ega nende lahendamiseks. Nii Põhja Ringkonnaprokuratuur kui Riigiprokuratuur leidsid põhjendatult, et kaebuses välja toodu pinnalt ei ole kõnealusel juhul tuvastatavad KarS § 201 kuriteo ega ka ühegi 7

(10)1-21-2357 teise karistusseadustikus asuva kuriteo tunnused. Tegelikult nähtub ka kaebuses märgitust, et kaebuse esitaja põhjendused võimaliku omastamise kohta on otsitud, sest kaebaja etteheide seisneb eelkõige selles, et Riigiprokuratuur ei ole analüüsinud võõra vara endale pidamise põhjendusi, kuid selline asjaolu tegelikult ei oma määravat tähtsust olukorras, kus puuduvad andmed selle kohta, et CC oleks vara enda kasuks pööranud, s.t muutnud selle faktiliselt endale kuuluvaks ja seda eesmärgiga omanik varast kestvalt ilma jätta. Kaebaja küll üritab omastamise koosseisu sisustada ja väidab, et nõuded vara tagastamise eeldusena on tegelikult põhjendamatud ja neid pole võimalik täita, mistõttu on isiku vastunõuded deklaratiivsed ja isik soovib järelikult jätta vara tagastamata teadmata ajaks, s.o alatiseks, kuid tegelikult ei ole CC teinud ühtegi toimingut, mis annaks aluse seisukohaks, et ta soovib vara endale pidada ja muuta selle faktilist kuuluvust ning omanik sellest kestvalt ilma jätta. Vara endale pidamine oleks kasutu juba seetõttu, et arvutit ta nagunii kasutada ei saa, sest selle andmetele juurdepääs on endise tööandaja poolt takistatud. Samuti nähtub kaebuse väidetest, et tegelikult möönab ka kaebaja ise, et tegemist on pigem tsiviilõiguse valdkonda kuuluva vaidlusega, mille raames saab vara isikult välja nõuda, lahendada isikute vastastikused nõuded, sh selle, kas nendeks nõueteks on üldse alust ja kas nt CC-l esineb alus hoida n.ö vara kinni ja seda käesoleval ajal omanikule mitte tagastada ning samuti seda, kas X on CC nõuded valdavas ja täidetavas osas täitnud ja CC-l alus sellest tulenevalt vara tagastamata jätmiseks ära langenud. Sellised vastastikused nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud ei saa aga olla kriminaalmenetluse alustamise asjaoludeks. Samas mööndakse kaebuses sedagi, et tsiviilmenetlus on sedavõrd aeganõudev, et vara tagasisaamise ajaks on selle väärtus sisuliselt olematu ja seega selline menetlus kasutu. Ainuüksi asjaolu, et kohane menetlus ei anna soovitud kiiret tulemust, ei saa aga iseenesest olla aluseks kriminaalmenetluse alustamise taotlemisele olukorras, kus isiku käitumises omastamise tunnuseid tegelikult sedastada pole võimalik.

1. Ringkonnakohus rõhutab, et KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks alles otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Kriminaalmenetlust ei alustata n.ö igaks juhuks. KrMS § 6 sätestab, et uurimisasutus ja prokuratuur on kohustatud toimetama kriminaalmenetlust kuriteo asjaolude ilmnemisel. Fraas „kuriteo asjaolude ilmnemisel“ tähendab, et esinema peavad KrMS § 193 lg-s 1 kriminaalmenetluse ajend ja alus, s.t kui kriminaalmenetluse ajend ja/või alus puudub, ei saa ka rääkida kohustusest toimetada kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetluse ajend on KrMS § 194 lg 1 kohaselt kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave. Kriminaalmenetluse aluseks on osundatud paragrahvi teise lõike kohaselt kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Käesoleval juhul on sedastatav kriminaalmenetluse aluse puudumine viitega KrMS § 199 lg 1 p-le
2. Seega, kuna pädev menetleja on sedastanud kriminaalmenetluse aluse puudumise, siis ei saa aktualiseeruda ka legaliteediprintsiip. Seonduvalt riigisiseses kriminaalmenetlusõiguses kehtiva in dubio pro duriore põhimõttega selgitab ringkonnakohus, et kuigi kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb tõepoolest kõnealusest põhimõttest lähtuda, siis ei saa eirata KrMS § 193 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt saab kriminaalmenetlust alustada üksnes siis, kui pädeva menetleja poolt sedastatakse esitatud materjalide pinnalt kuriteo ajend ja alus. Kui pädeva menetleja poolt kriminaalmenetluse alust ei tuvastata, nii nagu käesoleval juhul, siis ei saa rakenduda ka in dubio pro duriore põhimõte. Isiku põhjendamatu kahtlustamine süüteos ja kriminaalmenetluse tagamise võimalike abinõude rakendamine on isiku põhiõiguste ja vabaduste tõsine riive, mille põhjendamatut rakendamist tuleb vältida.
3. On tõsi, et kuivõrd kriminaalmenetlust ei ole alustatud, siis ei ole järelikult otseselt välja selgitatud ka CC seisukohta vara kinnipidamise eesmärgi osas. Ainuüksi isiku ülekuulamise eesmärgil ei ole põhjendatud aga kriminaalmenetlust alustada, kui kuriteotunnuseid isiku käitumises tegelikult sedastada pole võimalik. Samuti on CC seisukoht tõdetav tema esindaja kirja vahendusel ja pole alust 8

(10)1-21-2357 arvata, et tema esindaja kiri ei sisalda CC seisukohta konkreetses küsimuses. Seetõttu pole ka alust arvata, et kriminaalmenetluse alustamisel ja CC ülekuulamisel isik oma seisukohta vara kinnipidamise asjaolude kohta muudaks, ka pole põhjendatud kriminaalmenetluse alustamine ainult selleks, et CC pelgalt üle kuulata. Kuriteokaebusele on lisatud e-kiri, millest on tuvastatav, et CC-l puudub tahe sülearvutit endale jätta. Kaebaja leiab, et CC enese tegelik tahe ja arusaam X vara kinnihoidmisel jäävadki kriminaalmenetluse alustamata jätmise korral tegelikult teadmata. Samas lähtub kaebuse esitaja ise oma seisukohtades just CC esindaja selgitustest, et CC soovib eelkõige saada sülearvutist enda isiklikke faile, milleks X ei näe aga võimalust ja alust. Puuduvad igasugused muud asjaolud, mis annaks aluse teisele seisukohale asumiseks ning arvamaks, et tegelikkuses soovib CC sülearvutit omastada. On küll tõsi, et olukorras, kus isik on seadnud sülearvuti tagastamise sõltuvusse tema isiklike failide salvestamise võimalusest tema enda andmekandjale ja teinud ka ettepaneku, kuidas seda teostada, kuid X ise ei pea seda võimalikuks ja Andmekaitse Inspektsiooni kirjale toetudes ilmselt seda ka teha ei plaani ja seega CC-ga selles osas kokkulepet saavutada ei soovi, siis tuleb möönda, et arvuti tagastamisega seotud tulemus ei ole prognoositav, kuid see on tingitud mõlema poole käitumisest, kuid ei anna ometi mingit infot selle kohta, et CC sooviks arvuti teadmata ajaks ehk alatiseks endale jätta ja manifesteeriks sellise käitumisega omastamistahet. Tegelikult soovib ta ilmselt lihtsalt leida probleemile lahendust. X-l puudub küll eelduslikult kohustus nõutavate isiklike failide väljastamiseks CC valduses olevast arvutist viimasele, kuid paraku sellises tekkinud olukorras arvuti tagastamine CC poolt ka viibib. Antud juhul on CC oma esindaja vahendusel kinnitanud valmisolekut arvuti tagastamiseks (teatud tingimustel, mille seadmise õiguspärasuse või põhjendatuse osas siinkohal pädevuse puudumisel hinnangut anda ei saa) ja tegelikult ei nähtu CC poolt tema esindaja vahendusel väljendatust, et CC sooviks arvutit vältimatult enda kasuks pöörata (selleks esinevad tegelikult ka objektiivsed takistused), kuid kaebuse esitaja leiab, et kuna CC nõuded pole täidetavad, siis ta soovib arvuti siiski omastada. Seega tegemist on olukorraga, kus endine töötaja ei saa oma isiklikke faile tööandja arvutist kätte viimase keeldumise tõttu talle sellised andmed sealt väljastada, millises olukorras isik soovib probleemi lahenemiseni töövahendi endale hoida, milline olukord ei saa iseenesest olla käsitatav omastamistahte manifesteerimisena. Olukorra lahendus sõltub käesoleval juhul vaid poolte endi käitumisest. Isegi kui nõustuda kaebajaga selles, et CC-l puudub õiguslik alus arvuti väljaandmisele omapoolsete nõuete esitamiseks, ka sellisel juhul ei ole tuvastatav isiku tegevuses vara omastamise tahe. Tuvastatav on, et CC soovib eelkõige ligipääsu oma isiklikele failidele nende salvestamise eesmärgil enda andmekandjale X pädeva ametniku järelevalve all, kuid X on keeldunud koostööst isikuga (kuigi kohustust neil selleks ilmselt ka pole). Laskumata seejuures vaidlusesse, kas töötajal on õigus tööandja arvutis oma isiklikke andmeid hoida (mis on siiski üsna tavapärane praktika, eriti olukorras, kus soositud on n.ö kaugtöö kodustes tingimustes ja seega tööelu ühildub aina rohkem eraeluga) ja kus Andmekaitse Inspektsiooni kinnitusel on selliste isiklike andmete ilmajäämisel tööandja arvutist just töötaja riisiko, siis ei moodusta ometi selline tagastamise tingimus omastamistahte manifesteerimist, mis tingiks kriminaalmenetluse alustamise. 10. Tulenevalt aga KarS § 215 koosseisust peavad sellise koosseisu olemasolu võimalikkuse hindamiseks kuriteokaebuses olema vastavad asjaolud välja toodud, mis annavad aluse kriminaalmenetluse alustamiseks. Käesoleval juhul ei sisaldanud kuriteokaebus selliseid faktilisi asjaolusid, mis annaks aluse arvata, et CC tegevuses võivad esineda KarS § 215 sätestatud kuriteo tunnused, mistõttu on tegemist kaebaja subjektiivse hinnanguga viidatud kuriteokoosseisule, millest tulenevalt jäeti seega menetlus ka selle konkreetse kuriteokoosseisuga õigustatult alustamata. 11. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on kooskõlas seadusega, mistõttu puuduvad alused seadusliku Riigiprokuratuuri otsustuse tühistamiseks. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 03.03.2021. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. 9

(10)1-21-2357 /allkirjastatud digitaalselt/ 10