← Eesti

1-20-3535/52

Obsah (6)§ 342§ 61§ 3051§ 339§ 361§ 175

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 238 lg 2 alusel viie aasta nelja kuuni. Kannatanu tsiviilhagi rahuldati osaliselt, süüdistatavalt mõisteti välja 50 000 eurot mittevaralise kahju katteks. K. Koppelilt mõisteti välja ka menetluskulud. Otsuse põhiseisukohad on järgmised. 2.

  1. Kohus tuvastas, et
  2. aprilli
  3. a õhtul toimus pidu, mille käigus läks kannatanu kahel korral süüdistatavale kallale. Tunnistajate ütluste kohaselt süüdistatav S. P-le vastupanu ei osutanud. Pärast teist füüsilist konflikti paluti neil mõlemal lahkuda, mida nad ka tegid. Nii süüdistatav kui ka kannatanu elasid peopaiga vahetus läheduses. 2.
  4. Kannatanu ei läinud koju, vaid jäi koos tunnistaja M. P-ga lähedalasuvasse bussipeatusesse suitsu tegema. Süüdistatav läks seevastu koju, vahetas riided, vinnastas kaks ambu ning suundus nendega bussipeatuse juurde. Seal arenes süüdistatava ja kannatanu vahel uuesti sõnaline konflikt. Ühel hetkel kannatanu tõusis ning suundus kodu poole, pööras aga mõne aja pärast ootamatult ringi ning tuli tagasi bussipeatusesse jäänud süüdistatava juurde. Viimane taganes, hoides ambusid kannatanule sihitult, ning kui nendevaheline vahemaa oli kahanenud hinnanguliselt 1–1,5 meetrile, sooritas ta lasu kannatanu pihta. 2.
  5. Kohtu hinnangul pani K. Koppel tapmisteo toime kaudse tahtlusega. Lask ammust ei saanud juhtuda kogemata ning süüdistatav, teades oma ambude purustusjõudu ja lasketäpsust, pidi arvestama, et sihtides teise isiku ülakeha, võib nool tabada elutähtsaid organeid ning põhjustada inimese surma. Kuna surm ei saabunud, jäi tegu katsestaadiumisse. 2.
  6. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Süüdistatav ei viibinud hädakaitseseisundis, sest provotseeris ise sihilikult kannatanu ründe. Ta läks kahe laetud ammuga relvastamata kannatanu juurde vana tüli tõttu selgitusi nõudma. Kannatanu jäi rahulikuks ega reageerinud süüdistatava suhtes mingilgi moel agressiivselt. K. Koppeli kirjeldatud tegevus ei ole õiguspärane ega ühiskonnas aktsepteeritud probleemide lahendamise viis. Kuna süüdistatav tekitas selle olukorra ise, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tal hädakaitseõigus puudus. Ka süüd välistavaid asjaolusid ei esine. 2.
  7. Karistuse mõistmisel märgitakse otsuses muu hulgas, et kahetsust ei saa kergendava asjaoluna arvesse võtta, kuigi K. Koppel seda nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus väljendas. Puhtsüdamlik kahetsus puudub, kui süüdistatav talle omistatavat tegu omaks ei võta, süüd kannatanule veeretab ja taotleb enda õigeksmõistmist. Samuti vaidles ta vastu tsiviilhagile. Seega ei ole süüdistatav enda teo keelatusest ja ohtlikkusest aru saanud. Apellatsioon
  8. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov, kes taotles õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist või alternatiivselt karistuse kergendamist. Kaitsja hinnangul hindas kohus vääralt tõendeid, rikkudes sel moel oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Valesti on kohaldatud ka materiaalõigust. Kuna K. Koppel ei provotseerinud kannatanut, oli tal õigus hädakaitsele. 2

(6)1-20-3535 Ringkonnakohtu otsus
  1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  2. detsembril
  3. a maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 4.
  4. Kolleegium leidis, et maakohus ei rikkunud tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust ega kohaldanud valesti materiaalõigust. Kohtuotsuses on veenvalt põhistatud kõiki olulisi järeldusi ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud süüdistatava käitumisele õigusliku hinnangu andmisel ega karistuse mõistmisel. Kuivõrd maakohus on apellandi tõstatatud küsimustele juba vastanud, ei pidanud kohus vajalikuks neid argumente

§ 342lg 3 p-le 1 tuginevalt korrata.

4.

  1. Otsuses nõustutakse maakohtuga, et hädakaitseseisundile tuginemine on välistatud juba seetõttu, et K. Koppel ise provotseeris kannatanut. Kannatanu teda ambudega sihtiva süüdistatava suhtes vägivalda ei tarvitanud, maakohus ei tuvastanud ka ühtegi tegevust, mis oleks hinnatav K. Koppeli mingilgi moel ründamisena. See, et kannatanu astus K. Koppeli poole ja käskis tal relvad maha panna, ei ole õigusvastane rünne. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  2. Süüdistatava kaitsja taotleb kassatsioonis maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning enda kaitsealuse õigeksmõistmist. Alternatiivselt palub kassaator kvalifitseerida K. Koppeli käitumine KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 6 või KarS § 119 lg 1 järgi või kergendada talle mõistetud karistust. Samuti taotleb kaitsja tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist. Kassatsiooni põhiväited on järgmised. 5.
  3. Kohtud on tõendite hindamisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, jättes oma argumendid esitamata. Ringkonnakohus ei ole seejuures kaitseväidetele vastanud ega neid ümber lükanud. Kohtud eirasid tõendite hindamise põhimõtteid (

§ 61

lg-d 1 ja 2) ning rikkusid kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 3051lg 1).

Seetõttu on eksitud väidetava tapmistahtluse tuvastamisel ning hädakaitseolukorra välistamisel. 5.

  1. Kaitsja hinnangul oli K. Koppel lasu sooritamisel hädakaitseseisundis ning tema kaitsetegevus ei ületanud hädakaitse piire. Kohtud ei selgitanud, milles seisnes süüdistatava provotseeriv käitumine. Seega kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkusid oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kuivõrd süüdistatav tegutses hädakaitseseisundis, ei ole kannatanule kahju tekitamine võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 2 p 3 tähenduses õigusvastane ning tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata.
  2. Prokuratuur kassatsioonile ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et kassaatori väited väärivad osaliselt tähelepanu ning ringkonnakohtu lahendis sisalduvad olulised eksimused materiaal- ja menetlusõiguse vastu tingivad vaidlustatud otsuse tühistamise.
  4. Ringkonnakohtu otsuses on sedastatav kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051lg 1) oluline rikkumine.

Kaitsja osutab põhjendatult, et paljuski on apellatsioonis esitatud maakohtu järeldusi vastustavad väited jäänud täielikult tähelepanuta. Kolleegium kordab siinkohal hiljuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsuse nr 1-18-8101/63 p-s 39 märgitut, et esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste 3

(6)1-20-3535 argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud asjakohaseid argumente. Ka käsilolevas kohtuasjas on maakohtu otsuse süüdimõistvat osa apelleerides kaitsja heitnud esimese astme kohtule ette nii tõendite ebaõiget hindamist, kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist kui ka materiaalõiguse väära kohaldamist. Kassaatoriga tuleb nõustuda selleski, et tegemist ei olnud selliste kaitseväidetega, mis oleksid saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses või mis oleks olnud asjakohatud. Seega eeldas nendele väidetele vastamine ringkonnakohtult kaitsja poolt viidatud tõendite käsitlemist ja hindamist, aga samuti täiendavat materiaalõiguslikku analüüsi. Kumbagi neist ringkonnakohtu otsus nõutaval määral paraku ei sisalda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. novembri
  2. a otsus nr 1-16-6115/67, p-d 30–31).
  3. Kolleegium osutab järgnevalt mitteammendavalt mõningatele vajakajäämistele tõendite hindamisel, mis ringkonnakohtu otsuses sisalduvad. Nii on apellatsioonis seatud kahtluse alla kohtuotsuse tegemisel aluseks võetud kannatanu versioon toimunust, mille kohaselt tuli süüdistatav agressiivselt meelestatult bussipeatusesse ning lõppeks laskis teda ammunoolega. Nii on jäänud vastuseta küsimus, miks ei ole arvestatavad sündmuskohal toimunut vahetult tajunud tunnistaja M. P. ütlused, mida apellatsioonis tsiteeritakse ja mille kohaselt ei tulnud süüdistatav ründama, ta hoidis distantsi ja küsis [kannatanu] käest mitu korda, miks sa mulle kallale tulid. Kõnealuse tunnistaja ütlused sisaldavad ka väidet, et süüdistatav kordagi ei ähvardanud ambudega lasta. Miks on selle tunnistaja ütlusi, kellele apellatsioonis läbivalt viidatakse, täielikult ignoreeritud, otsuses ei selgitata.
  4. Ringkonnakohus kirjutab samuti, et maakohus ei tuvastanud kannatanu käitumises ühtegi tegevust, mis oleks hinnatav K. Koppeli ründamisena. See, et maakohus midagi sellist ei tuvastanud, on õige, kuid see ei vasta vähimalgi määral kaitsja teistsugusele tõendikäsitlusele, sh apellandi poolt korduvalt tsiteeritud kannatanu enda ütlustele, mille kohaselt pöördus ta pärast sündmuskohalt esmast lahkumist K. Koppeli juurde tagasi selleks, et temalt ammud ära võtta, teda maha suruda ja võib-olla talle vastu hambaid anda. Miks sellisel kannatanu ootamatu tagasipöördumise eesmärgil ei ole toimunu õiguslikul hindamisel mingit tähendust, ei ole kohtuotsuses kajastatud.
  5. Ilma sisulise argumentatsioonita ning apellatsiooni väidetele vastamata jättes on ringkonnakohus ka üksnes korranud maakohtu seisukohta, et K. Koppel läks ambudega varustatult õue selleks, et kannatanut sihilikult provotseerida, mis õiguslikult tähendab sisuliselt ründe väljameelitamist (vt lähemalt tagapool otsuse p 16 jj). Millistel tõenditel selline järeldus rajaneb, kohtuotsustest aga ei selgu. Iseäranis küsitavaks muutub see, kui arvestada eespool p-s 9 osundatud ning kohtute poolt täielikult tähelepanuta jäetud tunnistaja M. P. ütlusi, millele kaitsja teiste asjaolude hulgas samuti otsesõnu viitab.
  6. Igasuguse tähelepanuta on jäänud ka küsimus, et kui maakohtu hinnangul oli K. Koppeli poolt bussipeatusesse minek n-ö vana tüli üleskiskumine, siis miks ei saa sama argumenti rakendada ka kannatanu käitumise suhtes, kes pärast sõnalist konflikti bussipeatuses sündmuskohalt takistamatult lahkus, siis aga ootamatult ümber mõtles ning K. Koppeli juurde naasis, et mh võibolla talle ka vastu hambaid anda, nagu ta seda ise sõnastanud on. Apellant on seejuures märkinud, et isegi kui hüpoteetiliselt mõelda, et K. Koppeli käitumine olekski hinnatav ründe provotseerimisena, siis tuleks ühtlasi ka tõdeda, et see jäi tagajärjetuks, kuna kannatanu lahkus bussipeatusest, mistõttu tulnuks lugeda ka see konflikt – sarnaselt peol toimunuga – ammendunuks. 4
(6)1-20-3535 13. Juba nende apellatsiooniväidete ringkonnakohtu otsuses analüüsimata jätmine on käsitatav

§ 3051

lg 1 rikkumisena, mida kolleegium loeb

§ 339lg 2 mõttes oluliseks.

Kuna need eksimused on vahetus puutumuses faktiliste asjaolude tuvastamisega, tuleb kriminaalasi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

  1. Järgnevalt peatub kolleegium materiaalõigust puudutavatel küsimustel. Nimelt on kaitsja üheks keskseks teesiks läbi terve kohtumenetluse olnud, et K. Koppel tegutses kannatanut ammust lastes hädakaitseseisundis, s.o tõrjudes viimase rünnet. Kohtud on selle kaitseväite kummutanud argumendiga, et hädakaitse regulatsioonile tuginemine on põhjendamatu juba ainuüksi seetõttu, et K. Koppel ise provotseeris kannatanut. Viidates Riigikohtu lahenditele, leidis maakohus, et kuivõrd süüdistatav selle olukorra ise tekitas, ei saanud hädakaitseolukorda tekkidagi. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda.
  2. Kõigepealt tuleb märkida, et sellist piirangut, nagu maakohus kirjutab, Riigikohtu praktikast ei tulene. Nimelt on asjasse puutuvates kohtuasjades tõdetud, et hädakaitseõiguse teostamist võib piirata see, kui isik on enda eelneva sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p 12) või agressiivse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. mai
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-26-11, p 16) käitumisega temavastase ründe provotseerinud ehk esile kutsunud. Ka hädaseisundi puhul on kolleegium selgitanud, et oma õigushüvedele süülise käitumisega ohu põhjustamine seab päästmistegevusele täiendavaid piire, kuid täielikult seda ei välista (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. oktoobri
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-95-06, p 13).
  9. Seonduvalt maa- ja ringkonnakohtu nimetatud nn hädakaitseprovokatsiooniga tuleb eristada tahtlikku ja süülist provokatsiooni. Neist esimese puhul on tegemist olukorraga, kus isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt, et kahjustada teise isiku õigushüvesid näilise hädakaitseseisundi kattevarjus. Sellisel juhul on tõesti põhjust hädakaitseõigust terviklikult eitada, kuivõrd isiku teoprovokatsioon on tegelikkuses võrdsustatav (varjatud) ründega, isik ainult teeskleb tahet kaitsta enda õigushüvesid ja hädakaitseseisund eksisteerib üksnes väliselt, mitte aga sisuliselt.
  10. Süülise provokatsiooni all peetakse seevastu silmas olukorda, kus isik põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe küll õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega, kuid mille eesmärgiks ei ole ründe väljameelitamine. Sellisel juhul ei ole ründe esile kutsunud isiku hädakaitseõigus välistatud, küll aga piiratud. Erinevalt n-ö tavalisest hädakaitseolukorrast peab isik esmalt proovima konfliktsituatsioonist taanduda – ehk siis käituma vastupidiselt üldprintsiibile õigus ei tagane ebaõiguse ees (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. märtsi
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p 11.3) –, samuti tuleb võimaluse korral pöörduda abi saamiseks kolmandate isikute poole (vrd KarS § 28 lg 3). Kui konfliktsituatsioonist taandumine ei ole võimalik, tuleb esmalt piirduda nn passiivse kaitsega, hoidudes ründaja õigushüvede sihilikust kahjustamisest. Alles seejärel, kui ka see käitumisviis on ammendunud või asjaoludest tingitult välistatud, on süüliselt ründe põhjustajal õigus kasutada nn aktiivset kaitset, kuid kohustusega eelistada kaitsevahendeid, mis ei lõpeta rünnakut otsekohe, vaid vähendavad ründega tekitatavat kahju. Teisisõnu on kirjeldatud olukorras piiratud hädakaitseseisundis oleva isiku valikuvabadust kaitsetegevuseks kasutatava vahendi sobivusele (vrd viidatud otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p 11).
  13. Nagu kolleegium eespool märkis, on kohtud jätnud jälgitaval moel põhjendamata ja tõenditega sisustamata seisukoha, et süüdistuse sisuks olev olukord tekkis just K. Koppeli sihiliku provotseerimise tagajärjel. Kohtuasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul apellatsioonile 5

(6)1-20-3535 vastates lahendada küsimus, kas ja kui, siis millist laadi teoprovokatsiooniga K. Koppeli käitumises oli tegemist.
  1. Kolleegiumi hinnangul annavad kohtute tuvastatud asjaolud (vt p 2.1) ainest põhjalikumalt kontrollida ka apellandi seisukohta, et vaadeldava konfliktiolukorra tekkel ja kujunemisel lasus kaalukas roll kannatanul. Provokatsiooni mõiste sisustamisel on Riigikohus korduvalt märkinud, et teatud elulistes olukordades on ründe kutsunud esile hoopis kannatanu ise enda eelneva õigusvastase käitumisega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-10-13). Iseäranis tõenäoline on see situatsioonides, kus kinnitust on leidnud süüdistatava teole eelnenud kannatanu vägivaldne ja/või solvav käitumine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus nr 1-19-8038/67). Kontrollida tuleb versiooni, et K. Koppeli minek ambudega varustatult õue oli tingitud kannatanu enda õigusvastasest ja sotsiaaleetiliselt hukkamõistetavast käitumisest (süüdistatava korduv peksmine peol), mis vahetu ründe tähenduses oli küll möödas, kuid oli nii ajaliselt kui ka ruumiliselt süüdistatavale etteheidetava käitumisega siiski tihedalt seotud. Vastastikuse konflikti olukordades tuleb käsitleda sündmustiku asjaolusid tervikuna (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. mai
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-26-11, p 16). Näiteks hädakaitsesituatsiooni puhul võib asjasse puutuv eelnenud sündmuste käik ulatuda isegi eelmisesse päeva (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. jaanuari
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-124-01, p 7.2).
  10. Viimasena osutab kolleegium, et puudulik on ka süüdistatavale mõistetud karistust puudutav argumentatsioon. Ringkonnakohus on üksnes nõustunud maakohtuga ning jätnud tähelepanuta ilmselged eksimused (vt otsuse p 2.5). Nimelt on kohtupraktikas selgitatud, et puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses ei eelda seda, et teo toimepanija aktsepteeriks vastuvaidlematult kõiki süüdistuse väiteid. Isik võib siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge, viidates samal ajal näiteks ka kannatanu rollile toimunus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. juuni
  12. a otsus nr 1-17-105/35, p 20). Jääb arusaamatuks, kuidas välistab kahetsuse see, kui isik vaidleb vastu tsiviilhagile, ja seda iseäranis olukorras, kus kohus rahuldas hagi vaid osaliselt.
  13. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-st 6, § 362 p-dest 1 ja 2 ning § 339 lg-st 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

  1. detsembri
  2. a otsuse ja saadab asja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
  3. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatava menetluskulud. Kassatsioonis ei ole kirjas valitud kaitsja osutatud õigusteenuse hind, selle sisu ega maht. Samuti pole taotlusele lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente. Seetõttu ei saa Riigikohus võtta

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on seoses kassatsioonimenetlusega tekkinud menetluskulu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus nr 1-17-3858/68, p 18). Sellest tulenevalt jätab kolleegium taotluse rahuldamata. (allkirjatatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.