← Eesti

1-20-7539/33

Obsah (9)§ 180§ 185§ 238§ 175§ 331§ 173§ 337§ 339§ 191

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märts 2021, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-20-7539 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuu

§ 180

lg 3 alusel määrata, et Rain Hoffartil tuleb temalt väljamõistetud menetluskulu, 2014,40 eurot, tasuda ühe aasta jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Rain Hoffarti kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Määrata Advokaadibüroole In Jure vandeadvokaat Anu Pärteli poolt Rain Hoffartile 1 apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 54 eurot (sealhulgas käibemaks 9 eurot).

§ 185lg 2 alusel jätta menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus Tartu Maakohtu

  1. detsembri 2020 otsusega tunnistati R. Hoffart süüdi KarS § 1451 lg 2 - § 25 lg 1,2 järgi (tegu toime pandud
  2. a oktoobrist kuni
  3. a oktoobrini) ja teda karistati 8 kuulise vangistusega. R. Hoffart tunnistati süüdi ka KarS § 141 lg 2 p 1, 6 järgi (tegu toime pandud
  4. a suvest kuni
  5. a suveni ja süüdistuse episood vastab käesoleval ajal KarS § 1411 lg 2 p 1, 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustele) ja kohus karistas teda 3 aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega ja mõistis R. Hoffartile liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 ja KarS § 64 lg 1 alusel suurendas kohus mõistetud üksikkaristustest raskeimat, s.o R. Hoffartile käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust 3 aastat vangistust, Tartu Maakohtu
  6. aprilli 2019 otsusega mõistetud karistuse, s.o 9 kuu ja 28 päeva pikkuse vangistuse võrra ning mõistis R. Hoffartile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 3 aastat 9 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 65 lg 1 ls 2 alusel arvas kohus Tartu Maakohtu
  7. aprilli 2019 otsuse järgi täielikult ärakantud karistuse, so 9 kuud ja 28 päeva vangistust liitkaristusest maha ning luges R. Hoffarti kandmata karistuseks 3 aastat vangistust. Kohus tunnistas R. Hoffarti süüdi ka KarS § 1411 lg 2 p 1, 6 (tegu toime pandud
  8. augustil 2020) järgi ja mõistis talle karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus R. Hoffartile liitkaristuseks 3 aastat vangistust.

§ 238lg 2 alusel vähendas kohus R.

Hoffartile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, s.o 1 aasta vangistuse võrra ning mõistis R. Hoffartile ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 68 alusel arvestas kohus karistuse kandmise aja algust alates R. Hoffarti kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 3. septembrist 2020.

§ 175lg 1 p-de 4, 9, § 179 lg 1 p 1, § 180 lg 1, 3 alusel mõistis kohus R.

Hoffartilt välja menetluskulu 2014,40 eurot. Kohus määras, et R. Hoffartil tuleb menetluskulu tasuda 1 kuu jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. Apellatsiooni korras vaidlustati maakohtu otsus R. Hoffartilt väljamõistetud menetluskulude osas ning tulenevalt

§ 331lg 2 toimub apellatsioonimenetlus vaid nimetatud osas.

2 Lahendades kohtukulude küsimust leidis maakohus, et käsitletavas kriminaalasjas on menetluskuludeks

§ 173

lg 1 p 1 ja § 173 lg 2 ning

§ 175lg 1 p-de 4, 9 tulenevalt määratud kaitsjale määratud tasu ja sundraha.

R. Hoffarti menetluskuluks on määratud kaitsjale kohtueelses menetluses makstud tasu 295,20 eurot ja kohtumenetluses makstud tasu 259,20 eurot, kaitsjatasu kokku 554,40 eurot. Samuti on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, milleks on esimese astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära, s.o 1460 eurot (kuutasu alammääraks alates

  1. jaanuarist 2020.a on 584 eurot). APELLATSIOON
  2. jaanuaril 2021 esitatud apellatsioonis palub kaitsja tühistada maakohtu otsuse osaliselt s.o R. Hoffartilt väljamõistetud menetluskulude osas. Kaitsja taotleb nimetatud osas teha uue otsuse, millega vähendada R. Hoffartilt väljamõistetud menetluskulu ja anda talle võimalus tasuda vähendatud menetluskulu ositi 1 aasta jooksul. Alternatiivselt palub kaitsja, juhul kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks menetluskulude vähendamist, anda R. Hoffartile võimalus menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks 1 aasta jooksul ositi. Kaitsja leiab, et kohtuotsuses ei ole kohus analüüsinud, miks ta ei näe võimalust vähendada või miks kohtu arvates ei ole võimalik kohaldada R. Hoffartilt välja mõistetud menetluskulu ositi tasumist 1 aasta jooksul. Esmalt taotletakse apellatsioonis menetluskulude vähendamist ja vähendatud menetluskulu ositi tasumist. Apellatsioonis leitakse, et menetluskulud on R. Hoffarti jaoks liialt suured. Alternatiivselt leitakse apellatsioonis, et kui Tartu Ringkonnakohus ei pea võimalikuks vähendada menetluskulu, siis tuleks ringkonnakohtul anda R. Hoffartile võimalus menetluskulu tasumiseks vabatahtlikult ositi 1 aasta jooksul. Kuigi R. Hoffarti karistuseks on vangistus, siis on süüdistataval vabaduses usaldusisik, kes saaks tema eest tasuda ositi igakuiste maksetena R. Hoffartilt väljamõistetud menetluskulu. Selleks isikuks on M.U. , kes on kirjalikult avaldanud kaitsjale, et ta on R. Hoffartiga saavutanud kokkuleppe tasuda süüdistatava eest igakuiste maksetena viimase kohtukulud 1 aasta jooksul. R. Hoffarti selgituste kohaselt ei taha ta võlgnevusi ja lisana täitetasu, mis kaasneb sundtäitmisega. Kuna tal on olemas kolmas isik, kes on nõus tema eest vabatahtlikult täitma kohustust, siis ei näe kaitsja takistusi, miks Tartu Ringkonnakohus ei võiks seda võimalust R. Hoffartile anda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja apellatsiooniga, leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb

§ 337lg 1 p 4 alusel osaliselt tühistada, s.o R.

Hoffartilt väljamõistetud menetluskulu tasumise tähtaja osas. Vastuseks apellatsioonile märgib ringkonnakohus järgmist. Üldjuhul mõistetakse kriminaalmenetluse kulud süüdistatavalt välja kogu ulatuses ühe korraga tasutava maksena ja seega ei teki kohtul iga kord kohustust põhjendada menetluskulude vähendamise ja ositi tasumise määramata jätmist. Samas juhul, kui kohtule on esitatud taotlus 3 menetluskulude vähendamiseks või ositi tasumiseks, peab kohus ringkonnakohtu arvates selle taotluse ka lahendama. Vastasel juhul ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine kohtumenetluse pooltele jälgitav ja kohtu otsustuse põhjendatust ei ole võimalik hinnata. Käsitletavas kriminaalasjas on maakohus kaitsja sellekohase taotluse, mille viimane esitas kohtukõnes, jätnud tähelepanuta ja vastavad motiivid kohtuotsuses esitamata. Seega on kohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 2 tähenduses.

§ 191

lg 1 sätestab, et kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust võib prokuratuur või menetlusosaline, kellel on menetluskulude hüvitamise otsustuse alusel tekkinud kohustus menetluskulud hüvitada, selle vaidlustada apellatsioonis.

§ 191

lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus või Riigikohus teha kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Eeltoodust tuleneb, et ringkonnakohtul on pädevus teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus juhul, kui madalama astme kohtu vaidlustatud otsuses on see küsimus jäetud täielikult või osaliselt lahendamata. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja esmane taotlus, vähendada R. Hoffartilt väljamõistetud menetluskulu, on põhjendamatu ja jääb rahuldamata. Apellatsioonis on kohtukulude vähendamist taotletud põhjendusel, et need on R. Hoffarti jaoks liiga suured. Seejuures ei ole apellatsiooni sellekohast väidet millegagi põhjendatud. Kohtupraktikas on omaksvõetud seisukoht, et olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Käesoleval juhul ei ole R. Hoffart ega tema kaitsja esitanud ei maakohtule ega ka ringkonnakohtule, ühtki tõendit R. Hoffarti varalise olukorra kohta ning pole selliste tõendite kogumist taotlenud ka kohtutelt. Ringkonnakohtu arvates ei saa kriminaalmenetluse kulude vähendamine tugineda pelgalt üldsõnalisele väitele, et need on süüdistatava arvates liiga suured. Maakohtu otsusega mõisteti R. Hoffartilt välja menetluskuluna 2014,40 eurot. Ringkonnakohtu arvates ei ole tegemist sedavõrd suure summaga, millise tasumine käiks R. Hoffartil ilmselgelt üle jõu või mis asetaks ta väga raskesse majanduslikku olukorda. R. Hoffart on täiskasvanud töövõimeline meesterahvas. Kolleegiumi arvates on R. Hoffartil vabaduses võimalik leida tööd ja saadavast sissetulekust tasuda temalt väljmõistetud menetluskulud. Ka asjaolu, et R. Hoffart viibib praegusel hetkel vangistuses ei tingi temalt väljamõistetud menetluskulude vähendamist. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal ja saadud tulust on võimalik hüvitada menetluskulu. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et mingeid kaalukaid põhjusi, mis tingiksid R. Hoffartilt väljamõistetud kohtukulude vähendamist ei esine. Pealegi põhjustas R. Hoffart ise oma kuritegeliku käitumisega olukorra, millele järgnevad tagajärjed, s.h ka materiaalsed kohustused. 4 Küll aga väärib kaitsja taotlus, võimaldada R. Hoffartil tasuda temalt väljamõistetud kohtukulu ositi, s.o ühe aasta jooksul, ringkonnakohtu arvates tähelepanu. Kuigi R. Hoffart ega tema kaitsja ei ole esitanud kohtule ühtki tõendit oma hetke majandusliku olukorra kohta, on siiski alust arvata, et käeoleval hetkel puuduvad R. Hoffartil rahalised vahendid temalt väljamõistetud menetluskulu tasumiseks ühe kuu jooksul. Taolisele järeldusele annavad aluse kriminaalasjas olemasolevad tõendid. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli R. Hoffart enne vahistamist töötu ja ta oli tööotsijana arvel Töötukassas. Teatisest kahtlustatava keskmise päeva sissetuleku ja elatustaseme kohta, nähtub, et 2019 oli R. Hoffarti keskmise päevasissetuleku suurus pärast mahaarvamisi 2,22 eurot. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu arvates vähetõenäoline, et R. Hoffarti käsutuses oleks raha või vara, mille realiseerimisegi korral, oleks süüdimõistetul võimalik kohtukulud hüvitada ühe kuu jooksul. Apellatsioonis on kinnitatud, et R. Hoffart on saavutanud kokkuleppe usaldusisikuga, kes on võimeline ja valmis hüvitama süüdistatavalt väljamõistetud kohtukulu 1 aasta jooksul. Apellatsioonile on lisatud ka nimetatud isiku allkirjastatud nõusolek R. Hoffartilt väljmõistetud menetluskulude tasumiseks 1 aasta jooksul. Seega on R. Hoffart leidnud võimaluse menetluskulu tasumiseks ja seda ilma nõude sundtäitmisele suunamiseta. Ringkonnakohtu arvates ei ole nõude sundtäitmisele suunamine, mis ilmselt järgneks kui kohustada R. Hoffartit tasuma menetluskulu 1 kuu jooksul, ka sissenõudja huvides. Nõude sundtäitmisele suunamisega kaasnevad täitemenetluse kulud, mis raskendab võlgniku võimalusi tasuda temalt väljamõistetud summa tähtaegselt. Samas võib see kaasa tuua riigile laekuvate summade vähenemise, sest isiku maksetelt peetakse lisaks kinni ka täitemenetluse kulud. Ülaltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et kuivõrd R. Hoffartil puudub käesoleval hetkel kindel sissetulek ja ta kannab karistust vangistuse näol, käib menetluskulu korraga tasumine talle ilmselgelt üle jõu. Nimetatud põhjendustel peab ringkonnakohus võimalikuks anda R. Hoffartile võimalus tasuda temalt väljamõistetud menetluskulu 2014,40 eurot ositi 1 aasta jooksul. Kohtukulu R. Hoffarti kaitsja A. Pärtel esitas taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 54 euro suuruses summas, sh käibemaks 9 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja vestlusele kliendiga, kohtuotsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele 50 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 45 eurot, millele lisandub käibemaks 9 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht põhjendatud. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 54 eurot milles sisaldub käibemaks 9 eurot. 5 Arvestades asjaolu, et ringkonnakohus teeb käesolevas asjas

§ 337

lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb õigusabi kulu jätta

§ 185lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Ingeri Tamm 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.