← Eesti

2-20-11086/32

Obsah (5)§ 100§ 105§ 116§ 101§ 102

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Narva kohtumaja Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 15. märts 2021, Narva Tsiviilasja number 2-20-11086 Tsiviilasi Menetlusosalised

§ 100lg 4).

  1. Kohtuotsuse jõustumisel tühistada Viru Maakohtu 06.10.2020 määrusega käesolevas tsiviilasjas kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega kohustati V S tasuma igale hagejale elatist summas 100.00 eurot kuus, alates 06.10.2020 kuni asjas menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Menetluskulud
  2. Jätta menetluskulud poolte menetluskulud puuduvad. endi kanda. Pooltele hüvitamisele kuuluvad Kohtuotsus saata pooltele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme 1

(7)kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 632 lg 1). Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 633 lg 7). Kohus selgitab, et juhul, kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja jooksul sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hagejate nõue M S ja D S (hagejad) esitasid 31.07.2020 Viru Maakohtule hagiavalduse V S (kostja) vastu elatise väjamõistmiseks. Hagiavaldusest ja hagi täpsustusest nähtub, et kuivõrd kostja hagejate ülalpidamises ei osale, palub hageja 1 kostjalt välja mõista elatise miinimummääras kuus, hageja 2 palub seoses haigestumisega (raske puue) välja mõista kostjalt elatise summas 400.00 eurot kuus. Elatist palutakse välja mõista alates 01.05.
  1. Kohtuistungil teatas hagejate seaduslik esindaja, et elatist tuleb välja mõista alates hagi esitamisest, s.o alates 31.07.
  2. Kostja on lastele vaid ühe korra 200.00 eurot maksnud. Hagejad on nõus kompromissi korras elatise summat vähendama, s.o 200.00 eurot igale lapsele. Hagejate seaduslik esindaja on töötu, kuna tal tuleb igapäevaselt hooldada hagejat 2 (dtl 43-44). Kostja vastuväited Kostja elatise summaga nõus ei ole. Kostja on töötu, Eesti Töötukassas arvel, tema sissetulekuks on vaid töötutoetus. Kostja elab emaga. Kohtuistungil teatas kostja, et otsib tööd, kuid sobivat erialast tööd ei leia. Hagejate esindaja sissetulek on suurem kui kostjal, hagejate seaduslik esindaja saab toetusi (dtl 43-44). Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära pooled ning tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega, on seisukohal, et hagi on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Toimiku materjalidest nähtub ning pooled ei vaidle, et alaealiste hagejate M S ja D S vanemateks on ema Z S (seaduslik esindaja) ja isa V S (kostja) (dlk 4-5). Puudub vaidlus, et lapsed elavad emaga, kostja elab lastest eemal. Pooled elavad eraldi alates maist 2020 (dtl 43). Pooled ei vaidle ka, et kostja ei ole sellest ajast lastele elatist korrapäraselt tasunud. Puudub 2
(7)vaidlus ka, et üks lastest, s.o D S ehk hageja 2, on raske neeruhaiguse tõttu puudega, last hooldab igapäevaselt ema (dtl 6). Hageja 1 palub kostjalt välja mõista elatise miinimummääras kuus, hageja 2 palub kostjalt välja mõista elatise summas 400.00 eurot kuus. Kohtuistungil nõustus hagejate esindaja kompromissi korras elatise summaga 200.00 eurot kuus igale lapsele. Hagejatel on kostjast lahus elavate alaealiste lastena kostja vastu

§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100

lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas 3-2-1-136-13, p 11).

§ 100

lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada aga, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud

§-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada.

§ 101

lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ §-le 1 oli alates 01.01.2020 kuutasu alammäär 584.00 eurot ning pool sellest ehk

§ 101lg 1 sätestatud elatusraha miinimummäär on 292.00 eurot.

Ka 2021 aastal on töötasu alammäär kuus 584.00 eurot, millest pool on 292.00 eurot. Elatise väljamõistmiseks

§ 101lg 1 sätestatud miinimummääras ei ole vaja üldjuhul lapse vajadusi tõendada.

Riigikohus on mitmetes oma lahendites selgitanud, et tulenevalt

§ 101

lg 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-21-15, p 14). Samas on Riigikohus selgitanud, et lapse vajadusi on vajalik hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (vt Riigikohtu 7.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651 p 14). 3

(7)Kohus on hagejatele selgitanud ka, et elatise suuremas summas väljamõistmisel tuleb tõendada, et lapsele tehtavad kulutused ületavad seadusega ettenähtud miinimumi. Kostja põhimõtteliselt ei vaidle, et ta peab lastele elatist tasuma, kuid ei ole nõus elatise summaga, kuna on töötu ning tema sissetulekuks on vaid töötutoetus. Kohus selgitab, et vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kostjal on seega seadusest tulenev kohustus hagejatele elatist maksta. Kui vanem on

§ 102

lg 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus selgitab, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (Riigikohtu 28. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18). Riigikohus on leidnud, et

§ 102

lg 2 järgne mõjuv põhjus võib mh seisneda ka vanema halvas varalises seisundis (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kostja oma majandusliku seisundi kohta, vaatamata kohtu selgitustele, tõendeid esitanud ei ole. Kohtu poolt tehtud päringutest nähtub, et kostjal seosed äriühingutega, kinnisvara ja sõidukid puuduvad (dtl 86-87, 91). Kostja on töötu, tema sissetulekuks on Eesti Töötukassa toetus summas ca 267.00 eurot kuus (dtl 65, 103, 150-151). Kohtuistungil teatas kostja, et ta on olnud töötu juba 10 kuud, kostja otsib erialast (laadurijuht, ehitusel tellingute paigaldaja, kraanajuht, troppija) tööd (dtl 43). Kohtule ei ole samas esitatud ühtegi tõendit ega veenvat põhjendust, millest nähtuks, et kostjal puuduvad võimalused töö leidmiseks ning oma sissetulekute suurendamiseks. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kostjal oleksid mistahes tervislikust seisundist tulenevad vms piirangud, mis ei võimaldaks tal töötada või töö leidmine oleks üleüldse raskendatud. Kostja puhul on tegemist terve töövõimelise inimesega, kellel tuleb lisaks iseendale ülal pidada ka oma kahte alaealist last. Kohus selgitab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Vanema kohustus last ülal pidada tähendab ka kohustust teha kõik endast olenev, et leida vastavat tööd ja teenida sissetulekut nii endale kui lastele. Kohus leiab, et alaealised lapsed ei pea ootama aastaid, kuni nende vanem leiab endale sobiliku töökoha. Kui elatise maksmiseks kohustatud isik ei suuda endale mõne kuuga meelepärast tööd leida, peab ta võtma vastu igasuguse töö, mis vastab tema võimetele. Kohus on seega seisukohal, et kostjal tuleb pingutada ning teha kõik endast olenev, et vähemalt teenida tasu miinimummääras kuus. 4

(7)Samas tuleb kohtu hinnangul arvestada ka Ida-Virumaa majanduslikku olukorda ning reaalset olukorda tööturul, kuid ka sel juhul on kohus seisukohal, et töötasu teenimine vähemalt Eesti Vabariigi minimaalses töötasus kuus (2020 ja 2021 aastal 584.00 eurot kuus), on kostja puhul tõenäoline ning võimalik. Kohus möönab, et oluliselt suurema töötasuga töökoha (või lisatöö) leidmine võib piirkonna eripära arvestades olla keeruline. Kohus lähtub seega sellest, et kostja on praegusel juhul võimeline teenima töötasu vähemalt miinimummääras kuus, s.o summas 584.00 eurot. Kohus on seisukohal samas, et ka minimaalsest sissetulekust kuus (584.00 eurot) ei jätkuks hagejatele miinimummääras (292.00 eurot kuus) ja sellest suuremas summas (400.00 eurot kuus) elatise maksmiseks ning kostja enda ülalpidamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04. detsembri 2013 otsuse nr 3-2-1-136-13, p-st 14 tuleneb, et vanem peab ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi lapsi ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Kohus on seisukohal, et varaliste vahendite ühetaoline kasutamine

§ 102

lg 2 mõttes ei tähenda automaatselt kohustatud isiku sissetuleku võrdsetesse osadesse jagamist kohustatud isiku ja tema ülalpeetavate vahel. Eelduslikult on täisealise isiku vajadused ülalpidamiseks siiski suuremad kui alaealisel lapsel. Tuleb arvestada ka, et alaealise hageja ülalpidamisse peavad panustama mõlemad tema vanemad, samuti maksab riik alaealisele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealise ülalpidamiseks saab kasutada. Seega, hinnates kostja varalist seisu ning sissetulekut mida ta on praegusel juhul võimeline teenima, ei ole ta kohtu hinnangul käesoleval juhul võimeline täitma hagejate ülalpidamiskohustust miinimummääras kuus (ning kindlasti ka mitte summas 400.00 eurot kuus), kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, mistõttu esineb käesoleval juhul mõjuv põhjus vähendada hagejate poolt nõutud elatise summat. Hagiavaldusest nähtub, et hageja 1 kulutused on summas 558.00 eurot ja hageja 2 kulutused summas 498.00 eurot kuus (dtl 2). Kohus tegi hagejatele ettepaneku oma kulutuste tõendamiseks. Ühtegi tõendit hagejad oma kulutuste tõendamiseks aga esitanud ei ole. Ka hageja 2, vaatamata kohtu selgitustele, et miinimumist suurema elatise nõudmisel tuleb kulutusi tõendada, ühtegi tõendit oma kulutuste tõendamiseks siiski esitanud ei ole. Hagejate hagiavalduses märgitud kulud on samas kohtu hinnangul enamasti mõistlikus ulatuses ja eluliselt usutavad, v.a igakuised koolikohustuste kulud summas 40.00 eurot lapse kohta, igakuised kulutused hügieenitarvetele summas 20.00 eurot lapse kohta ja igakuised kulutused kultuuriüritustele summas 40.00 eurot lapse kohta. Arvestades, et hagejad elavad emaga üürikorteris, on eluasemekulud summas 110.00 eurot kuus lapse kohta eluliselt usutavad. Kohus selgitab taas, et vanemad peaksid eelduslikult kandma lapsega seotud kulusid võrdselt. Kohtuistungil teatas hagejate seaduslik esindaja, et ta on töötu, tööl käimine on tema puhul praegusel ajal võimatu, kuna ta peab igapäevaselt hooldama haiget last, s.o hagejat 2 (dtl 44). Kohtu poolt tehtud päringutest nähtub, et hagejate seaduslikule esindajale kuulub sõiduauto Ford Sierra (1983 aasta, sõidukile on kohtutäiturid seadnud keelumärked, dtl 70-71). Kinnisvara ja seosed äriühingutega hagejate seaduslikul esindajal puuduvad (dtl 80-81). Kohtu poolt tehtud päringutest nähtub ka, et hagejate seadusliku esindaja sissetulekuks on kokku 598.82 eurot kuus, s.o sotsiaalkindlustusameti poolt makstav töövõimetuspension summas 257.18 eurot kuus, hagejaga 2 seoses makstav puudega lapse toetus summas 241.64 eurot ning T L makstav toetus hooldamise eest summas 100.00 eurot kuus (dtl 112, 131-144). Lisaks makstakse hagejate 5

(7)seaduslikule esindajale lastetoetust summas kokku 120.00 eurot kuus, kohtumenetluse ajal on makstud ka alates 02.10.2020 elatisabi summas kokku 200.00 eurot kuus (dtl 63, 112). Riigikohus on korduvalt märkinud (nt lahendi nr 3 2-1-35-17 p-s 21.1), et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Kohus on seisukohal, et hagejate mõlema vanema sissetulekud on sellised, mis ei võimalda maksta elatist 400.00 eurot kuus ega ka miinimumsummas kuus. Eeltoodu määrab ka laste tavalise elulaadi, mõnevõrra säästlikum majandamine on hagejate vanemate varalist seisundit arvestades vältimatu. Arvestades, et hagejad ei ole oma vajaduste kohta mistahes tõendeid esitanud, leiab kohus, et laste igapäevaste kulude kindlaks tegemisel on mõistlik lähtuda uuringust „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ (https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf), kus on leitud, et eri vanuses laste ülalpidamiskulud on erinevas suuruses. Uuringu tabelis 11 on toodud kolme erineva meetodi alusel hinnatud kulude hinnang vanuse kaupa, vanuses 13–17 on kuluks hinnatud 323.00 – 412.00 eurot kuus lapse kohta (keskmine seega 367.50 eurot). Kohus peab siin vajalikuks arvestada ka asjaolu, et uuringus leiti üldiselt, et Ida-Virumaal on kõige madalamad kulud. Kohtuistungil teatas kostja, et laste ema saab toetusi ning seda on rohkem, kui tema igakuine sissetulek (dtl 44). Kohus on hagejate seadusliku esindaja sissetulekute kindlakstegemiselt osaliselt ka temale tasutud toetustega arvestanud. Samas peab kohus vajalikuks selgitada, et perehüvitiste seaduse (PHS) § 2 sätestab üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine. Sellel eesmärgil makstakse PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille liigid on riiklik peretoetus (peretoetus), vanemahüvitis ja elatisabi. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. Lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (vt Riigikohtu 22.03.2017. a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Iseenesest ei ole välistatud arvesse võtta, et elatist taotleva lapse vajadused on kaetud riiklike toetustega. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul põhjendatud vähendada elatist hagejate seaduslikule esindajale makstavate lastetoetuste arvel. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

§ 101

lg 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud. Kohus märgib, et lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Kohtu hinnangul puudub antud juhul alus vähendada väljamõistetavat elatist pelgalt põhjusel, et hagejatele tasutakse lastetoetust. Arvestades seega eespool öeldut ja tuvastatut ning arvestades, et hagejate esindaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et hageja 1 ülalpidamise igakuised kulutused võrduvad kahekordse elatise miinimummääraga ning hageja 2 ülalpidamise igakuised kulutused on summas 800.00 eurot, leiab kohus, et kostjalt tuleb välja mõista elatis summas 183.00 eurot kuus (s.o 367.50/2) iga lapse kohta. Suurema elatise väljamõistmine asetaks aga kostja praegusel ajal olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Kohus leiab ka, et elatise nõude eesmärgiks on tagada lapse ülalpidamine, mitte aga tekitada elatise võlgnevus vanemal, mida ta ei suuda tasuda. Tähtis on, et lapse vajadused saaksid rahuldatud. Elatise suuruse määramisel tuleb 6

(7)arvestada ka, et riik maksab alaealistele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealiste ülalpidamiseks saab kasutada. Samuti on Riigikohus korduvalt (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 30) juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Eeltoodut arvestades on kohtu arvates antud juhul laste igapäevased mõistlikud vajadused rahuldatud ja nende arenguks piisavad vahendid tagatud, kui kostja maksab igakuiselt igale lapsele elatist summas 183.00 eurot, millele lisandub lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (

§ 116

lg 1) sama suures ulatuses hagejate seadusliku esindaja (ema) panus ning riiklikud lastetoetused. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt iga hageja kasuks välja elatise summas 183.00 eurot kuus, alates hagi esitamisest kuni laste täisealiseks saamiseni. Tulenevalt hagejate soovist ja TsMS § 445 lg 1 sätestatust, millele kostja vastuväiteid ei esitanud, tuleb kohtuotsusega kindlaks määrata ka selle täitmise viis ja kord. Elatis tuleb tasuda D S arvelduskontole XXX Swedbank AS-is. Kohus selgitab pooltele ka, et elatusraha maksete suurust või kestust mõjutavate asjaolude olulise muutumise korral võib kumbki pool nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist (TsMS § 459), s.o hagejatel on võimalus nõuda elatise suurendamist ja kostjal vähendamist. Kohus rahuldas käesolevas tsiviilasjas hagi tagamise taotluse 06.10.2020 määrusega. Kohus leiab, et kooskõlas TsMS § 386 lg 5 tuleb hagi tagamise abinõud käesoleva otsuse jõustumisel tühistada. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes eeltoodust ning arvestades hagi rahuldamise ulatust, samuti vaidluse sisu ning olemust, leiab kohus õiglaseks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Pooltele hüvitamisele kuuluvad menetluskulud seega puuduvad. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.